Peaks juba peegelpildiga harjunud olema...

...sest juba kolm kuud olen ma ju räsitud ja väsinud maanaise välimusega olnud ja kui lisada sellele veel üheksa diivanisuurusena ringiliigutud kuud, siis ei tohiks see peegelpilt mind ikka üldse enam üllatada, aga näe üllatab.
                        Vaatasin täna peeglisse ja mulle vaatas vastu Cousin Itt Adams Family'st:

Päriselt ka. Kui ma kohe lähiajal juuksurisse ei saa, siis võib mind ära tunda sellise uue välimuse järgi. Uue välimuse puhul oleks muidugi plussiks see, et pekivoldid ei paistaks juuste alt välja, aga mis te siis arvate, et kõik juuksed niimoodi vohavad. Oo ei, ikka vaid tukk on see, mis pöörase tempoga kasvab.

Lisaks sellele vajavad ka mu käed maniküüri. Peale värviliste sokkide ja saiapuru ei kannata ma ka väljakasvanud küüsi. Pediküürist ei hakka ma rääkima. Isegi Marek küsis üks päev mu varbaid nähes: "Mis nendega juhtunud on?"
"Need, mu kallis mees, on varbad, mille küüntelt on lakk maha tulnud," vastasin ma talle ja peitsin varbad pleedi alla. Et teda mitte rohkem šokeerida:)