Torukoll on valmis!

Komavigasid ja vältevigu ei tohiks enam olla. Kirjastused jookske tormi.  Nali! Või on see ikka nali? 

Igatahes emme ei pea enam mu kirjaoskamatuse pärast häbenema;) 

                                                        *************

Augustikuu algas Tillukesele Delisale kurbade uudistega. Suur Õde oli saanud stipendiumi. Tilluke Delisa ei saanud küll täpselt aru, mida see stipendium tähendas, aga ta sai aru, et sellega kaasnes Suure Õe kolimine Norramaale.

„Aga sa ei koli ju päriseks ära?“ küsis Tilluke Delisa oma õelt, „Sa hakkad ikka kodus ka käima?“

Suur Õde naeratas ja sasis Tillukese Delisa blonde juukseid ning selgitas: „Muidugi ei koli ma päriseks ära, ainult aastaks.“

„Ainult aastaks?“ hüüatas Tilluke Delisa. „See ongi sama kaua kui päriseks!“

„Aga sa ju hakkad kodus ka käima?“ kordas ta oma küsimust.

Suur Õde hakkas naerma ja seletas Tillukesele Delisale, et Norramaa on kodust nii kaugel, et sinna tuleb mitu tundi lennukiga sõita, et isegi kui ta tahaks oma tillukesel tüütul õel külas käia, siis vahe­maa on liiga suur ja sellepärast ei saagi ta koju enne, kui aasta pärast suvel. „Ja see oleks emmele-issile väga kulukas ka, kui ma kogu aeg kodus tahaks käia. Siis ei saaks nad sulle enam ühtegi mänguasja ega kleiti ega kommi osta.“

Tilluke Delisa oleks küll väga tahtnud, et Suur Õde oleks kodus ka käinud, aga samas ei tahtnud ta päriselt kõikidest mänguasjadest ja uutest kleitidest ka loobuda. Ikka oli tore, kui emme palgapäeval talle mõne uue asja ostis.

„Miks sa siis nii kaugele pead minema, et lennukiga on vaja sõita? Kas sa ei saaks kuhugi lähemale kolida?“ pakkus Tilluke Delisa välja lahenduse.

Suur Õde seletas, et kuna tal olid koolis head hinded ja ta käitus alati väga hästi, siis oli kooli direktor valinud välja just Suure Õe selleks õpilaseks, kes saab aasta aega Norramaal õppida. Stipendiumi mõte oligi õpilane välismaale, kodust kaugemale saata, et ta uusi keeli õpiks ja iseseisvalt maailmas hakkama saaks. Kodu lähedale ei ole mõtet õpilast saata, siis saab ta iga murega kohe koju joosta, aga välismaal peab ta ise hakkama saama. „See karastab ja teeb tugevaks!“ ütles Suur Õde uhkelt.

Tilluke Delisa võdistas õlgu. Tema küll ei tahaks, et teda stipendiumiga kodust kaugele saadetakse. Ta hakkaks kohe Emme ja Suure Õe järele igatsema. „Mina ei taha küll siis koolis häid hindeid saada, kui mind selle eest võidakse kodust kaugele saata,“ ütles ta otsustavalt Suurele Õele.

Suur Õde hakkas naerma ja ütles, et vastupidi: „Stipendium ei ole karistus, see on auhind heade hin­nete eest. Kui sa suuremaks saad, siis sa saad aru. Seni pead sa mulle lubama, et sa ikka koolis häid hindeid hakkad saama, eksju?“

Tilluke Delisa noogutas. Tegelikult ta tahtis Suure Õe moodi olla, seega pidi ta häid hindeid ka saama. Ja kui selle pärast teda kunagi ka Norramaale saadetakse, eks siis tule sinnagi minna.

Suur Õde näitas Tillukesele Delisale pilte inimestest, kelle juures ta elama pidi hakkama. „See on minu Norra ema ja minu Norra isa, ning see on minu Norra õde. Guri on tema nimi.“

Nüüd hakkas Tilluke Delisa naerma. „Kuidas saab kellegi nimi Kuri olla?“ Suur Õde oli nõus, et see oli tõepoolest üks naljakas nimi, aga selgitas siis, et nad räägivad hoopis teises keeles ja nende nimed ongi natuke teistsugused. Võib-olla nemad naeravad meie nimede üle ka.

Ühtäkki jäi aga Tilluke Delisa tõsiseks. „Kui sul on seal uus ema ja õde ja isa, ega sa siis meid ära ei unusta?“

„Rumaluke, ega nemad mulle siis päris perekonnaks ei hakka, nad lihtsalt hoolitsevad minu eest nagu perekond, nii et mul sellel aastal liiga suurt koduigatsust ei tuleks. Ja kuidas sa saad arvata, et ma sind ja Emmet saaksin kuidagi ära unustada!“ rahustas Suur Õde Tillukest Delisat.

Tilluke Delisa jõudis veel korraks muretseda selle üle, et õde ka eesti keele ära võib unustada, kui ta nende naljakate nimedega inimestega võõras keeles peab rääkima, aga ka sellele leidis ta kiire lahenduse: „Ära karda, kui sa enam minuga eesti keeles ei oska rääkida. Ma tean, et inglise keeles on „ailaavjuu“ „ma armastan sind“ ja „vunderbaum“ on imepuu ja pealegi on meil saksa keele sõnaraamat ka kodus olemas, nii et me saame siis saksa keeles ka rääkida.“ 

Ma ei tea, milline Brutselee on. 

Ma tean, et Brutselee on tilluke poiss, tal on rohelised juuksed ja ta kannab pruune traksipükse, 

aga ma ei tea päriselt, milline ta välja võiks näha. Ma pean nüüd nuputama hakkama. Kuidas Marek ta muidu valmis joonistab. 

Kas ta võiks midagi taolist olla?