Väike paha troll

Uskumatu, kui ära väsitada see väikene olend mind suudab. Ma saan hakkama sellega, et ta päeval maurab ja mind väsitab. Kuigi mul oleks oma päevaga ka muud teha kui tema hälli ääres istuda ja talle lutti suhu toppida, mida ta iga minuti tagant suust välja viskab, aga kui seda suus pole, hakkab seda paaniliselt otsima ja nutma, nii kaua kuni ta lõpuks magama jääb. Kui ma enam ei jaksa, siis ma istun või kõnnin temaga koos tunde. Peaasi, et vaikus majas oleks. Ühel või teisel viisil jääb ta magama. Ja mul õnnestub siiski natuke ka omi asju ajada. Mitte muidugi iga päev.

Aga õhtud ja ööd... See on hoopis teine tera. Ma ei saa temast aru.

Õhtuti keeldub ta magama jäämast. Ta sööb ja ja jääb mu õlal magama. Krooksumise asemel. Panen ta voodisse või kasvõi diivanile ja klõps on ta silmad suured kui öökullil. Möödub kolm tundi, ilma et ta oleks magama jäänud. Või siis minut magamist, ärkamist, nutmist, luti taga ajamist, luti suust välja viskamist, sülle ja süles magama, voodisse, minut magamist, ärkamist, nutmist, sülle, kussutamist, nutt, jalutamine, nutt, kussutamine, unelemine, silmad lahti...Lõpuks jääb ta magama. Aga siis hakkab endast märku andma tühi kõht. Ehk siis neljatunnisest tsüklist möödub 20minutit söötes, pool tundi kuni tund teda õlal hoides, et ta krooksuks (mida ta ei tee!), kaks-kolm tundi magama pannes. Enne uut söögiaega jääb magamiseks umbes tund. Ma olen surmani väsinud.

Möödub uus kolm ja pool tundi. Britt Ida sööb, jääb krooksumise asemel õlal magama, tõstan ta voodisse ja algab kisa. Nutt lõikab mul luust ja lihast läbi, ma olen nõus teda süles uuest kussutama, aga see ei toimi enam, jalutan edasi tagasi mööda maja, kuid Britt Ida ei näita väsimuse märke, silmad on suured ja ta lihtsalt vehib kätega, kui ma julgen istuda, hakkab ta nutma. Ärkamisest on möödas tund.
Ma saan aru, et peaksin teda kussutama või silitama või ma ei tea, mida veel tegema, aga surmväsinuna ma ei jaksa, lihtsalt ei jaksa, kogu energia läheb niigi sellele, et rahulik püsida.

Siis hakkan ma nutma, alguses vaiksemalt, siis kõvemini, ma istun pimedas toas rahmeldav suuresilmne laps süles ja nutan. Lihtsalt nutan.Väsimusest.
Marek ärkab üles ja võtab Britt Ida enda juurde. Ma kolistan end alla diivanile ja kukun lihtsalt patjade hunniku otsa magama. Pool kaheksa äratab mind tuttav nutuheli. Ma olen kaks pool tundi magada saanud.
Ka Marek on väsinud. Ta peab päeval lahendama viis miljonit probleemi seoses Diibiga. Mina jään Britt Idaga koju. Hoian teda süles ja loodan, et ta kasvõi natuke laseb mul olla.

Täna ei ole siiski see päev. Suuresilmne laps vaatab mulle otsa. Naeratab. Laliseb midagi armsalt. Ja hakkab nutma. Nagu paha väike troll. Ma hoian teda süles ega tunne enam oma selga, põlvi ja randmeid. Panen ta lõpuks diivanile ja hoian tal lutti suus. Täpselt nii kaua, kuni lutt suus ta magab. Siis hakkab ta vehklema, lutt lendab minema ja jälle vaatab mulle otsa suuresilmne rahmeldav, aga haigutav laps. Magama ta enam ei jää. Või kui jääb, siis varsti äratab teda tühi kõht. 

Omaette rahulikult ta aga ei ole. Rahmeldab ja on rahulolematu ja/või väsinud.  Kõik see lõpeb nutuga. Britt Ida omaga. 

Ma olen nii kuradi väsinud.

Miks ta ei võiks rohkem selline olla? Nunnu ja rahulik.