Diipi püsiklient ja muud juttu. Ikka Diipist ja Britt Ida Loviisast. Millest siis veel.

Kuna me tänu issile (minu issile, mitte Marekile:)), kes meile oma autot laenas, saime me Britt Idaga jälle metsast välja, tormasime me otseloomulikult esimese asjana Diipi. Isver, kui hea tunne see on, kui saad ise otsustada, kuhu ja kuna lähed. Muidu oli selline jalutu tunne!

Peab ju ikka üle vaatama, kas kõik on avamiseks valmis. Täpne avamise  kuupäev ei ole veel küll selge, kuid teada on, et nüüd on see päev väga lähedal. Loomulikult on poolikuid asju rohkem ja veel. Toomas isegi plaanib veel reedel Soome sõita, et sealt sobiv kardinakangas leida, kuid kõik need poolikud asjad on sellised, mis avamist ei sega. Küll need tehtud saavad. Ka menüü ei ole veel 100 % kindel, sest veel täna arvasid Toomas ja Kristjan , et tuuletaskud on meie menüüst puudu (toetan kahe käega otsust need sinna lisada). Ka Tassikookide lett on veel toomata. Maalid seintele panemata. WC-st puudu suur lillevaas. Lastenurgast vaip. Ka kaltsuvaip. Ühesõnaga on sada tillukest pisiasja veel tegemata, aga mis sellest... Sigimist-sagimist, katsetamist ja timmimist jagub.

Minu imeilus karahvinide kogu, mis isa mulle nädalavahetusel tõi, leidis suurepärase asukoha vintage riiulitel.
Asjatundjad, on meil siin siis ka Lorupit või mitte. Mitte et karahvinid ka niisama ilusad ei oleks, lihtsalt äge oleks teada.












Teine põhjus, miks Britt Idaga Diipi minna, on see, et ta kipub seal  rahulik laps olema. Magab nagu vana mees diivaninurgas. Püsiklient lausa juba. Varsti tüütab ta kõiki köögis või siis paneme ta lapstööjõuna tööle.

Ka täna magas Britt Ida seal üsna magusalt, aga kolinat oli nii palju, et täna tahtis ta pigem  ringi uudistada ja häälekalt endast märku anda. Marek veel tegi meile märkuse, et tuleb issi tööle, et rahu ja vaikust nautida, aga enam pole seal ka pääsu, naine ja laps kohe ei anna asu.  (See oli muidugi nali, kui kellegi naljasoon peaks umbes olema.)
Mul oli muidugi hea meel, et ta ärkas, sest nii saime me katsetada uut poppi kiiktooli. Diipis toimis see väga hästi ja Britt Ida jälgis suurima huviga, mida issi ja onu Kristjan tegid. Täitsa suurte silmadega. Nagu päris inimene. Nagu saaks juba asjadest aru.

Kodus ei pakkunud tool talle enam nii palju huvi. Ma väga loodan, et põhjus oli tühjas kõhus ja huvi tuleb tagasi, kui ma uuesti katsetan. Muidu läheb jube kulukaks see laps. Kui kõik asjad nii kiiresti ära tüütavad. Ja meie mattume beebiasjade alla.
Leiaks ma veel patareid ka, et proovida, kuidas tool vibreerib...

Diipi lastenurka lisandus täna ka selline vahva kiikhobu. Ma olin pikka aega dilemma ees, kas viia Britt Ida kiikhobi Diipi või mitte, kuid kuidagi ei raatsinud. See on nii meie ja oma. Üldse mitte "diip". Täna jäi mulle Nagu Uus poes silma selline vahva hobune. Ma ei saanud ju seda sinna jätta.

Nii veider ja harjumatu kui see ka pole, siis kodus tõstsin ma Britt Ida pärast söötmist oma voodisse ja sinna ta ka jäi. Rahulikult. Ilma jonnita. Juba tund aega magab. Ma annaks päris palju kui ta seda ka õhtuti kordaks. Rohkem ma esialgu ei tahakski. Õhtune jonn on nii väsitav.
Ma saan aru, et ta on tilluke ja ma üldse ei taha ta peale pahaseks saada, aga ma nii tahaks rahulikke õhtuid.