Kõigest seitse aastat hiljem

  Samal ajal kui meie käisime Ida ja Hugoga talvisel ja harival jalutuskäigul imekaunis looduses inthemiddleofnowhere, tegi Marek kodu korda. Me kõik teame, et minu koristamine on selline saaks-kiiresti-kaelast-ära-tüüpi koristus, aga kui Marek koristab, siis tema on põhjalik. Väga põhjalik. Puhtaks saavad kõik kõige väiksemadki praod, kuhu tolm ja kassi-ning koerakarvad võiksid mahtuda.

Mul on ta'st kahju. Ei, mitte sellepärast, et ta endale sellise saamatu naise on valinud, sinna pole midagi parata:) Mul on kahju, sest kodu sai puhas olla vaid 24 tundi. Päev hiljem olid põrandad ja kõik väiksemadki eile tolmust puhtaks imetud praod täis krohvisegu peenikest tolmu. Kuid tulemus on seda tolmu väärt!

Meie majas on lõpuks korralik ahi. Kas saaks veel midagi paremat tahta? 

Läks kõigest seitse aastat. Ja üks õnnetu Rudolf pidi end ohverdama. 

                      

Aga olgem ausad, natuke on see ahi majas ka tänu Britt Idale, sest ilma temata oleks ma leidnud sada muud moodust selle raha raiskamiseks. Nii palju kingi oleks saanud...Kodus oleks villased sokid varba otsa tõmmanud ja  kirunud edasi igakuiseid elektriarveid. Külmetades. 

Aga nüüd on meil ahi. Isegi kingad ei trumpa seekord seda tunnet üle.