Peoloom Britt Ida

INüüd on siis selge, et Britt Ida ei nuta mitte gaasivalude või mõne muu tervisliku probleemi tõttu. Talle lihtsalt ei meeldi siin metsas elada.
Täiesti mõistetav. Sündis ju teine kesklinnas ja vaatas, et päris äge city, siis aga toodi ta kuhugi metsa,  tsivilisatsioonist eemale. Pettumus missugune, eksju? Ja sellepärast ta nutabki. Tema tahab sünnist saati linnapreili ja peoloom olla, mitte maal elav diip kunstiinimene;)

Diibis magab ta nagu karupoeg, sügavalt ja pikalt (väikeste eranditega muidugi, aga ikkagi). Ei häiri teda muusika, külastajad, kolisevad nõud või muu müra.
Tartus oli ta rahulik. Jäi magama ja magas.  Mitte niimoodi 15 minuti kaupa, aga nagu üks maailma toredaim laps. Jäi kell kaheksa magama ja magas kaheteistkümneni, siis kolme-neljani ja hommikul põõnas ühe korra isegi üheksani. Nii et ma juba kontrollimas käisin, kas laps ikka alles on.
Kui meil on külalised, käitub ta nagu musterlaps. On vaikne ja naeratav ning kui ära väsib jääb klõps magama. Küll sülle, aga ikkagi. Ilma igasugu jonnita. Juba kolmed külalised on mulle öelnud, et ma tahan lihtsalt tähelepanu ja olen Britt Ida jonnitujud välja mõelnud. Ei ole ju võimalik, ütlevad nad, sa vaata kui rahulikult magab. Kehitan siis õlgu ja imestan isegi.

Ja jõuame me siis tagasi Ussipessa. Üllatus-üllatus, Britt Ida keeldub magama jäämast. Vaatab oma suurte silmadega otsa ja ei maga. Vähemalt mitte enne 12 ja emme-issi vahel. Nagu ikka. Täna oli ta vist isegi nii pettunud, et minuga Diibist ära pidi tulema, et otsustas oma solvumist mulle häälekalt demonstreerida.
Ma nüüd siin mõtlen, et kes peab Diipi endale miski aseme tegema. Et hakkame Britt Idaga seal magama?

Ometigi oli täna üle  kuu esimene kord kui Britt Ida Mareki tulles juba magas, nii et me terve tunni saime omavahel juttu ajada ilma kedagi samal ajal kussu-kussutades. Pärast seda saime end rahulikult Britt Ida kõrvale magama keerata. Isegi tule saime ära kustutada. 

Peoloom Britt Ida Loviisa valmis lõunastamiseks.