Nonehh

Vaatasin netist ilusate inimeste jõulutervitusi, ise samal ajal veel pidzaamas ja pesemata hammastega,  naudin hetkeks vaikust ja mõtlen kui laisk ma olen, et ei viitsinud Ida esimeseks jõuluks korraldada ei kuuekäigulist õhtusööki ega end pidurüüsse riietada ja milline egoist, sest lõppkokkuvõttes olin ma ainuke, kes sellest "sel-aastal-kinke-ei-tee-kokkuleppest" kinni pidas.

Pugesin siis ise kinke avades vabanduse taha, et sel aastal lihtsalt ei jõudnud ja sain aru kui leim vabandus see on. Eriti kui emme ütles, et ega ta kinke ootagi, et on sellega harjunud. On ikka küll nõme ema olla. Minu ema. Kes oma imekaunilt suurelt tütrelt saab kingituseks jonnivat Idat hoida:)

Glamuurseid ja/või nunnusid meie-pere-esimesed-jõulud pilte kuuse taustal me ka ei teinud, sest... Sest no me lihtsalt polnud glamuursed või nunnud. Me lihtsalt olime. Sellised igavad ja mitte ùlearu jõulused. Vaatasime filme, sõime niivõrd kuivõrd jõulutoitu, mina hoidsin kapsast ja muust eemale nagu katkust, kuid ometi õnnestus mul endale sisse ajada midagi sellist, mis Idale gaasid tekitas, nii et me täna öösel magasime rähkleva ja kägiseva Ida kõrval tunni kaupa. Klassika! Aga ma isegi ei kurda. Ma ei viitsi. 

Sest mingil veidral kombel mulle selline igav jõul meeldis. Päriselt! Ida oleks küll vôinud rahulikum olla ja Tilluke Marian oleks ka võinud Ussipesas olla, nii et me oleks kõik tekkidesse keeratuna vedelenud hommikul diivanil, vaadanud sajas kord "Toskaana päikese all" ja oodanud, kel kôht esimesena tûhjaks läheb ning süüa tegema hakkab. 

Film sai siiski  vaadatud ka Tillukese Marianita, kaneelirullid said tehtud ka ilma suhkruta, jõulud said veedetud ka koristamata kodus. Taevas ei kukkunudki alla.  Võib olla polegi alati vaja täiuslikkust taga ajada? Piisab lapselikust süütusest, sest see on ju kõige tähtsam asi! (Never loose your childish innocence, it's the most important thing!)

Aga kinke saada oli tegelikult ikka tore küll! 

Väike kröösus sai uue Burberry kleidi ja edev emme ei jõua nüüd ära oodata, et Ida rutemini kasvaks:) Michael Korsi mobiikott jõudis ka minuni. Tund peale seda kui olin oma telefoni jälle maha kukutanud ja katkist klaasi vaadates vandunud, et miks mul küll mobiilil midagi ümber pole:) Murphykas!

Ja Diip Kunstiinimene Marek sai diibi kikilipsu. Diip, eksju? 

Järgmise aasta jõuludeks valmistun ma ka paremini. Mul on üle 300 päeva selleks aega. Mulle meeldib tegelikult kinke teha.