Ikka on asju, mida ma algaja emana ei tea ja kipun seega etiketi vastu eksima. Nii juhtuski ühel ilusal päeval kui me külas olime, et ma Britt Idale ütlesin, et kuule, elajas, ole sina veel natuke aega hambutu. Enda õigustuseks ütlen ma kohe, et ütlesin seda vägagi armastaval ja naljatleval toonil, aga inimesed minu ümber olid šokeeritud. Kuidas sa oma lapsele ütlesid, küsisid nad üle, et kas nad ikka kuulsid õigesti. Kordasin, et ma tõepoolest ei kutsununud teda tibuks, musirulliks, printsessiks, nunnuks, vaid just nii nagu nad kuulsid.
Ma kutsun teda veel igasugu nimedega, lisasin ma õli tulle. Ei oleks vist pidanud. Sest rokareedik, sita-aadu, sitavares, isegi punnpaabu ja väike troll olid samuti ekstreemselt šokeerivad ega leevendanud olukorda. Inimesed katsid oma printsesside kõrvad ja vaatasid mind etteheitva pilguga. Ka lasteta inimesed vangutasid päid.
No mõni lihtsalt ei sobi emaks, ütlesin ma ilma midagi mõtlemata, arvasin et teen nalja. Selle peale sain ma aga tõsimeelse vastuse, et ma sellisest mõttest lahti laseks ja emaks hakkaks. Ma olin üllatunud. Või isegi pettunud. Pettunud, et mind tundvad inimesed arvasid, et ma tõepoolest seda tõsiselt mõtlesin. Sealt lahkudes kripeldas mul hinges, et kuna ma oma last 24/7 printsessiks ei kutsu, siis olen ma halb ema ja ilmselt nüüd arvataksegi, et ma Britt Idast sugugi ei hooli ning kahetsen, et lapse olen saanud.
Ma ei tea. Ma ise arvasin, et need hellitusnimed ei tee minust veel sobimatut ema. Ma lihtsalt olen veidike teistsugune. Loomulikult kutsun ma Britt Idat ka musiks ja tibuks, lausa tibulinnuks. Ikka tuleb ette, ka minul:) Aga kui ta ikka suudab terve selja täis kakada, siis meenutab ta rohkem sita-aadut kui printsessi. Teadupärast printsessid ju ei kakagi;)
Ja kui nüüd veel edasi õigustada, siis ma olen üles kasvanud teadmisega, et need ülalpool mainitud sõnad pole roppused, ma ei teadnud, et etikett ei luba selliseid sõnu kasutada. Nüüd ma pean aga leppima teadmisega, et kusagil on inimesed, kes arvavad, et ma olen sobimatu ema ja tunnevad Britt Idale kaasa, et ta sellise nõmeda ema otsa sattus. Kui ma sellega leppida ei suuda, siis pean ma teda lihtsalt õppima vaid printsessiks kutsuma.
Aga kui igas teises peres kasvab printsess, siis ühes peres keset metsa võib ju väike paha troll elada? Ega ta siis sellepärast koledam või halvem ole. Ikka on ta maailma kõige ilusam ja "väikeste" mööndustega ka parim laps.
Mina kutsun oma last plikaussiks või kakapepuks. Sellised sõnad nagu printsess või tibu või tibulinnu ninnunännu või mis nad olidki, need minu sõnavarasse ei kuulu, ega hakka kuuluma kah. Ma usun, et mu mees kah minestaks, kui ta kuuleks, et ma last tibulinnuks kutsuks :D Kui on vaja plikale mingi "peenem" nimi leida, siis on ta lihtsalt preili.
ReplyDeleteAaaah, meid on siis rohkem? Ma pole ainus? Kusjuures preili on mul ka kasutusel, aga aeg-ajalt tõesti juhtub, et "patustan" ka musi ja tibuga, veider.
ReplyDeleteEh, tegelikult mulle meenus, et ma ütlesin ükskord oma lapse kohta musirull :D No ma loodan, et ma teda nüüd hellitusnimedega ära ei rikkunud...
ReplyDeleteHeh, ma pole siis ainus, kes oma last väga armastaval ja hellitaval moel sitarattaks kutsun, kui ta on ennast ja veel pool maailma täis kakanud:D Plökerdis ja muud taolised sõnad söömise ajal veel lisaks...
ReplyDeleteEhh...
Tõsi, ma kutsun teda ka kallipaiks ja armsakeseks ja kaunitariks ja preili ja nii edasi... Aga kõige levinum kutsumise viis on on ka vist ebanormaalne enamuse jaoks - "tšika". See sai alguse juba siis kui ta kõhus oli ja nii see on ka jäänud. Seda kasutame me mehega omavahel temast rääkides siiamaani...
Hakkasin selle postituse peale mõtlema, et mis väljendid meil siis kasutuses on. Peale väikest mõttepausi käisi igasugu variante peast läbi, kuid kumbkit oma last pole beebi eas printsessiks kutsunud.
ReplyDeleteMeil on praegu kasutusel sellised armsad väljendid nagu Kräunu-Kati, Vingu- Viiu. Lisaks veel kutsume teda kakamasinaks ja rekkameheks :) Kõige softim väljend on vist mõmmi:)
Aga halvaks emaks ei pea ma end kuidagi....
"Anonüümne kommentaator"
palun ära tunne end selle pärast halvasti, et mõned inimesed ei saa huumorist aru. sita-aadu ja sitaratas on täiesti adekvaatsed ja aktsepteeritavad nimed ning kasutuses meie pereski :)
ReplyDeleteMa arvan, et rohkem shokeeritud saavad olema Ida lasteaiakaaslaste vanemad, kui nende lapsed õpivad tema käest sõnu sitaratas või sita-aadu
ReplyDeleteEks ma siis jätan Ida lasteaeda panemata, sest mine tea, mida šokeerivat ma veel talle selgeks õpetan:)
DeleteEga jah paari kuune beebi räägib koguaeg oma sõpradele, et ta ema kutsub teda sita-aaduks :D
DeleteAusalt, ma parem kuulen lapselt sellist väljendit, nagu roka-reedik või sita-aadu, kui seda, et ta tuleb ja ütleb f*** you. Vähemalt on need pärit kirjandusklassikast ja kannavad läbi paljude aastate kasutamist mingitki väärtust.
ReplyDeleteHumoorikas mõttevahetus :D
ReplyDeleteAga tähelepanek oma vanema lapse just alanud lasteaiakarjäärst on hoopis selline, et nendest imikuea hellitusnimedest (kakapepu ja rökareedik) kasvab laps ruttu välja. Ja need emad, kes liigse ninnununnunännutamisega tegeleda ei oska, need kutsuvad oma lapsi selles vanuses juba lihtsalt nimepidi. Ja "igasuguseid roppuseid" õpib see laps lasteaias nagunii. Meie kaheaastase sõnavarasse tekkisid näiteks sõnad Ämblikmees ja Hello Kitty,
Meie (mina, mees ja vanem laps) kutsume oma beebit igasugu nimedega, paljud jah imestavad, et kuidas nii, aga need on tõesti heaga mõeldud - kaka-aadu, pissi-aadu, tudu-aadu. Teistele võib-olla jah imelik, aga ta ju kasvab nendest nimedest välja. Lasteaia ajaks ei mäletagi neid. Tegemist on preiliga. Musi-aadu ja kalli-aadu on ta kah, aadust saab sada nime :p
ReplyDeleteLasteaias on jah juba märksa huvitavamad teemad, selliste, eelpool mainitet sõnadega, pole enam suurt midagi peale hakata.
ReplyDeleteJa nagu mina ikka oma last õpetan: sa võid ja pead neid sõnu teadma, AGA sa pead teadma, kus ja kas neid kasutada.
Olge terved ja tervitatud, Ussipesa-rahvas!
No näet, aga Ussipesa-proua ise ei tea, et igalpool ei tohi selliseid roppusi kasutada. Mis sest lapsest siis tulevikus tahta;)
DeleteMina hüüan oma last füürerbeebiks ja see on juba paar korda inimestele ette jäänud, et no issand mis sa nii koledasti ütled :D
ReplyDeleteMees hüüab teda aga paksuks ( prantsuse keeles), kuigi ta üldse paksuke meil pole aga noh mis seal ikka, ja no see jääb jälle tema vanematele ette.
Lisa kõikidele sõnadele juurde lõpp -kene: elajakene, sita-aadukene, punnpersekene, sitavaresekene, oksekotikene jne - kohe meeldib kõikidele ja oled hea ema!
ReplyDelete(Y)
Deleteehee, meie peres on monster, anakonda, terminaaror jne, olenevalt olukorrast. Hetkel on termikas, üritab vannituppa murda, sest issi on pesus aga meie oleme järgmised.
ReplyDeleteMeil hetkel on metslaseks ristitud. Või tõuguks ja auruveduriks. Sest ta ei püsi enam paigal ka magades.
Delete