Väsinud isa

Uhhuuhuuuu. Kuna viimane kord Tartus lõigati mu tukk nii valesti kui üldse veel võimalik on, siis nõudsin ma täna hommikul, et Marek last hoiaks kuni ma juuksuris käin. "Ma ei suuda end enam peeglist vaadata!" kaeblesin ma.  

"Kaua sa käid?" küsis ta hirmunult. "No nii, kolm-neli tundi," vastasin mina ja vaatasin, kuidas Mareki silmad suureks läksid. Mis mul siis üle jäi, kui talle välja öelda, et tegelikult läheb mul koos sõiduga maksimum pool tundi. Marek oli ikka hirmunud näoga. Nagu olekski ma teda väikese gremliniga üksinda jätnud. "Me ei ole ju varem vaid kahekesi olnud," lausus ta ikka veel hirmunult kui ma uksest välja jalutasin. 

Tough luck, mõtlesin mina. Asi neil siis nüüd kahekesi hakkama saada. Kui ma poolteist tundi hiljem (sest mul õnnestus väikese ootamisega saada aeg ka kulmude korrigeerimisse) koju jõudsin, leidsin ma eest laps süles mööda tuba jalutava närtsinud ja väsinud isa. 

"See ei ole ju võimalik!" kurtis ta. "Ta üldse ei maga, või kui siis ainult süles ja kui ma jalutan, panen ta käest ära, kohe on silmad lahti ja nutab."

Ma tean seda tunnet, mõtlesin ma vaikselt endamisi, seda juhtub tihti. Eriti õhtuti. Britt Ida hea lapse limiit oli otsa saanud ja viimased õhtud ning ööd on ta üsna vähe minu tahtmisega arvestanud. "Ma isegi ärritusin korraks," tunnistas Marek.

Hmmm. "Aga kuhu jäi see soovitus, et tuleb vaid rahulikuks jääda?" küsisin ma kahjurõõmsalt. 

"Ah, mõnikord ei ole see lihtsalt võimalik," vastas Marek ja ulatas mulle poolrahuliku beebi, kes minu süles hakkas kisama nagu ratta peal. Ja enam ei mõjunud mitte midagi. Mitte kui midagi. Nüüd vaatas Marek mulle kahjurõõmsalt otsa:)

Pool tundi hiljem tõstsin ma ikka veel nutva Britt ida vankrisse. Paar minutit hiljem saabus vaikus. Britt Ida magas. Magas kolm tundi jutti.. Kui ma teaks, kuidas beebimonitor töötab, siis ma oleks saanud terve teise korruse rahulikult ära koristada, nüüd ma aga istusin köögiakna ääres ja valvasin. (Hea ettekääne laisklemiseks, eks?)

Mul on tunne, et varsti me kolime ta ööseks ka õue. Siis ta ju magaks. Mitte ei korraldaks oma (st meie) voodis lärmakaid pidusid;)  Ja ega ma nii halb ema ka ei oleks, et ma ta üksinda õue jätaks ööseks. Hugo ju valvaks. *

Aga mul on kahju, et Britt Ida täna issiga kodus olles end halvemast küljest näitas. Ilmselt Marek mind rohkem enam kodust ära ei lase. No mis seal siis ikka. Vaid kulmud kasvavad puhma ja juuksed lähevad sorakaks. Rohkem ei midagi.  Ongi ehe maanaise värk:D

* tegin jälle nalja.  igaks juhuks. muidu pärast tulebki veel keegi kontrollima et ega ometi vaene Britt Ida tõepoolest nüüd õues ei maga.