Ärge nüüd saage valesti aru. 90% ajast on ta tõepoolest kõike seda, kõige ilusam pealekauba, eriti armas on ta hommikuti kui ta uniselt silmi pühib ja ringutab, 90% ajast olen ma äärmiselt õnnelik, et Britt Ida "juhtus".
Aga siis on see 10% aega, kui ma tõepoolest mõtlen, et issand jumal, kui õudne see kõik on, et see ju ei lähe paremaks, et kohe tulevad hambad ja sada tuhat muud jama ,et ma lihtsalt ei jaksa, aga ta on olemas olnud ju vaid natuke üle ühe kuu, et kuidas ma juba nüüd väsinud olen, mis ma siis veel edasi teen. See on see 10% ajast kui ma tõepoolest tahaks panna pähe kõrvaklapid, juua ära pudeli veini ja lihtsalt rahulikult istuda (mitte nagu hetkel, laps rinnal), et keegi teine tegeleks temaga sel ajal kui ta mitte "emme linnupoeg" ei ole.
Ja ma loen teiste beebiblogisid ja artikleid ajakirjadest, kus kõik kirjeldavad oma elu imikuga nagu elu paradiisis. Lapsed magavad öösel ja päeval, ärkvel olles saavad ise hakkama. Vanematel on õhtuti aega end üles lüüa, veini juua, romantiliselt küünlavalgel istuda ja nautida aega omavahel. Mina olen kuu aja jooksul kaks korda tund aega Mareki kaisus saanud magada, see on kõige lähem sellele, mis võiks romantikat meenutada.
Lisaks sellele räägivad nad iga jumala päev kui väga nad oma last jumaldavad, kui armas laps on, kuidas teda võikski vaid vaatama jääda. Nad ninnu-nännutavad, musitavad, kallistavad, kõditavad ja masseerivad oma lapsi 24/7. Laulu saatel. Laia naeratusega. Nad ei ole sekundiks ka tüdinenud või väsinud, samal ajal kui mina olen seda lausa 10% ajast. Ebasobiv emamaterjal ühesõnaga.
Ja otseloomulikult ei tekita lapse nutt nendes peredes pingeid, keegi ei ole ärritunud ega nähvav. Imenaised, imelapsed ja imemehed!
Ma tahaks ka öelda, et elu imikuga on "koogitükk", lihtsamast lihtsam ja et mitte midagi ei muutu. Ahjaa, kui juba muutustest rääkida, siis otseloomulikult on kõik need imemeeste ja imelastega imenaised juba ammu sünnituseelses kaalus, kõmberdavad ringi tikk-kontsadel ja ei pea muretsema, selle üle, kust leida üleminekuriideid. Nende skinny jeansid ei pigista:)
Kas tõesti on nende elud imikuga nii ilusad, täis vikerkaari, ükssarvi, roosasid bon-bon´e ja tutu´sid? Ilma ühegi pilveta? Ma olen kade. Päriselt. Või jäetakse midagi rääkimata?
Mina olen Sinu paadis - ei ole kõik olnud roosamanna ja üldse ja iga kord kui loed mingit siukest blogi siis on tunne, et ma olen täielikult feilinud. Harjumiseks ja deprekast üle saamiseks kulus ikka hea mitu kuud. Peale seda kui koolikunutud ära jäid, läks hulga lihtsamaks.. aga isegi siis oli romatikale lähim asi see, et peale lapse magamaminekut vajud mehe kaissu teleka ette.
ReplyDeleteAinus lohutus - hoolimata sellest, et raseduse viimased 3 kuud ja preili 10 elukuud pole saanud end välja magada - Sul läheb lihtsamaks. Ausalt. ma arvan, et esimesed 3 kuud ongi kõige raskemad - neile, kes ei ole superemad eks - ehk minusugustele. Peale seda on veidi lihtsam. Isegi kui sa alates neljandast elukuust ootad, et millal need hambad siis tulevad .. ja kümnendaks elukuuks neid ikka veel ei ole eks:)
Mu laps on mulle kõige armsam ja väga tubli ja arenenud hoolimata minu tegevusest eks (:P) - aga ma jätan ta ilma suuremate südametunnistusepiinadeta mehe hoolde ja võtan endale aega. Kasulik meile kõigile. Tõsi, peale umbes nelja tundi tekib tunne ,et tahaks tagasi ta juurde. Ja vahel ei taha üldse ära minna:)
Teeme siis sellise "feilinud-emade-klubi", lapsed jätame isadele ja ise lähme...ma ei tea, kuhu...spaasse nt;)
DeletePalju jäetakse rääkimata!!! Päriselt ka, isegi mina (ah-aa :DDD) olen teatud hetkedel nagu tühjaks pressitud sidrun ja mõtlen, et miks, miks, miks... Lihtsalt, peab tõdema, et neid ilusaid hetki on rohkem ja ma olen õppinud seda, et ma pean keskenduma neile hetkedele! Ps. Suurem laps laseb küll magada, aga ega see tunne kergem pole, et kuidas ta seal sõbranna juures ikka öösel on ja kas nad ikka on seal (mõeldes enda teismelise ajale)!
ReplyDeleteJaaa, teismeliseiga on jah kahtlane;)
DeleteJäetakse rääkimata ja ilmselt kusagil on olemas ka need rahulikud lapsed (nendega on nagu ufodega, räägitakse, et olla olemas, aga ise näinud ei ole). Minu esimene laps oli väga sarnane sinu Idale, ilmselt see sind ei lohuta, aga ta röökis nutta vahetpidamata pea terve esimese aasta ja esimese öö ilma ärkamata magas 3-aastaseks saamise järel. Küll aga läksime meie niipalju hulluks, et lisaks esimesele sündis meile kohe järgi ka teine ja selleks ajaks, kui esimene oli 3a10k, sündis juba ka kolmas ;) Seega paari nädala pärast saan ma pidulikult tähistada kuue aasta möödumist ajast, mil ma viimati terve öö järjest magada sain (ja karta on, et kuuest aastast saab kindlasti seitse, kui mitte isegi kaheksa, sest meie kahene ei ilmuta veel märke, et temast normaalselt magav laps võiks saada). Ja meil ei ole ka abipersonali, kes meie poolsegaseid hoidmas käiks. Õhtuti, kui ma olen endale klaasi veini sisse valanud, vaatan küll pool pisarsilmi, et oh issand, kui armsad lapsed mul on ja tööl olles igatsen nende järele väga, aga olgem ausad, enamuse argipäevast möödub ikka kuidagi lihtsalt elus püsides, sest tõenäolisemalt kohtun ma homme ufoga, kui et saan oma lastele korralikud riided selga panna ja siis viisakal ja rahulikul moel nendega kohvikusse või kontserdile jalutan, see lihtsalt tundub nende nutvate, jonnivate, jooksvate, ronivate ja rahmeldavate lastega ilmvõimatu :) Aga kindlasti on kusagil ka normaalseid lapsi.
ReplyDeleteRespekt! Mis ma oskan muud öelda:)
DeleteSpaaga pead ilmselt paar kuud veel ootama, ta ju ikka nii tilluke veel sul. Aga tunnikeseks segamatult vanni äkki? Või välja jalutama, kui viitisimist on?
ReplyDeleteAga lapsed on ju erinevad - minu pooleaastane magab viimased kuu - kaks juba täitsa korralikult, enamik öid 7-8 tundi jutti. Tasakaalu mõttest hoiab me peaaegu-neljane meid öösiti tihti üleval. Aga ma ütleks ka, et esimesed 3 kuud on tavaliselt kõige raskemad, sealt edasi on endal juba mingi rutiin välja kujunenud, kuidas selliseid olukordi lahendada ja laps ka asjalikum juba. Kuidas Ida päeval magab? Õnnestuks näiteks temaga koos sul päeval veidi endal magada?
Õnneks ongi mulle ikka veidike aega enda jaoks ka lubatud ilma lapseta - sellest ka esialgu piisab:)
DeletePäeval üldjuhul magab hästi, püüangi nüüd veidike rahulikumalt võtta ja veidike temaga koos magada päeval, et ei oleks need õhtused rallid nii kurnavad.
Küll me lõppkokkuvõttes ellu jääme. Teisedki on jäänud. Ma arvasin, et sünnitus on ka midagi, mida üle ei ela. Siin ma olen. Täitsa elus. Nii et...küll kuidagi:)
Olen pikalt seda blogi lugenud ja iga kord kui kirjutad Britt Idast ja "ebasobivast emamaterjalist" tuleb nii tuttav tunne peale. Just nagu loeks enda mõtteid. Kui see vähegi lohutab-aitab siis see tunne päev-päevalt möödub. Minu piiga on poole aastane..ja mäletan selgelt, et peale sünnitust ootasin seda roosamannatunnet ja meeletut õnnetunnet, aga mida polnud, oli see tunne. Oli väsimus, tüdimus, hirm, saamatus ja veel mitu mitte kõige paremat tunnet. Ja mõtlesin hirmuga, et issand, nüüd see jääbki ju nii. Aga mida aeg edasi, seda kergemaks ja mõnusamaks läheb. Järjest rohkem tekib see suur õnnetunne, kuid eks vahel siiani ärritun ja tekib tahtmine mõneks ajaks eemale jalutada. Aga seda on järjest vähem ja järjest rohkem on rõõmu uute oskuste ja arengu üle (või kasvõi esimese hamba tulek-ma poleks elus osanud arvata kui palju rõõmu võib hamba tulek tuua :D ) Ja mis puudutab sellest kõigest rääkimist, siis kuna minu sünnitusjärgne periood oli ikka väga raske (just emotsionaalselt) siis üritasin seda leevendada rääkimisega...ja rääkimise käigus selgus, et väga paljudel on sellised tunded. Aga just nimelt, sellest EI RÄÄGITA. Aga igatahes kokkuvõtteks tahtsin öelda, et kõik need tunded on nii normaalsed ja väga paljud tunnevad/mõtlevad nii, paljud lihtsalt ei julge seda tunnistada. Ja läheb kergemaks (ka meie piiga esimesed kuud möödusid jorina saatel - stafülokokk sooltes ja varajane hammaste tulek) isegi kui vahel tundub et enam ei oska ja jõua. Olge tublid ja edu Diip`iga :)
ReplyDeleteTead, kui see sind lohutab, siis eile lõin ennast üles, tegin õhtusöögi, ostsin veini ja ootasin küünlavalgel Kardot - et üritada järgmised 5h teda magama panna :D Lihtsalt vahtis, silm punnis ja ohkas pidevalt. Nii palju siis romantikast :D
ReplyDeleteMitte Kardot ma ei püüdnud magama saada, ikka Mari :(
ReplyDeleteKujutasin vaimusilmad ette, kuidas sa Kardot küünlavalgel viis tundi magama panid
DeleteMa ütleksin, et 90% ja 10% on veel päris hea tulemus. Minul vist on need protsendid umbes 70 ja 30. Ent ometi ei tähenda see seda, et ma oma last üle kõige ei armastaks või et ta läbi ja lõhki mingi saatana sigitis oleks! Lihtsalt mõnikord on nii raske ja lapse nutt jooksutab aju täielikult kokku ja pidev väsimus teeb väga kergesti ärrituvaks. Ja lisaks on kodu nagu prügimägi ja niiii paljud asjad vajavad tegemist jne jne jne. Aga selliseid negatiivseid asju on raske tunnistada, nii et kujutan ette, et ka meie peretuttavatele ja sugulastele võib jääda mulje, nagu oleks meie pereelu mingi paradiis, sest laps on meil tõsiselt tore.
ReplyDeleteTüdruk on mul 1 a 4 k ja ta ei maga siiamaani terve öö. Näiteks täna öösel ärkas ta kolm korda ja iga kord röökides. Ja nii on meil olnud umbes 90% öödest sünnist saati. Ja kuigi me mehega teeme vaheldumisi nii, et ühel ööl tegeleb lapsega tema ja teisel jälle mina, siis lapse nutu peale ärkame ikka mõlemad üles ja nii need meie öised uned rikutud ongi. Ma ei mäleta, millal ma viimati 8 tundi jutti magada sain. Või 7 tundi. Või isegi 6.
Lisaks lõid sünnitus ja rinnaga toitmine mul hormoonid nii paigast ära, et kuskil 3-4 kuud pärast sünnitust hakkas mul peast meeletus koguses juukseid ära tulema, kuni pealagi peaagu paljas oli. Eks stress ja magamatus muidugi aitasid kaasa. Ja mis veel hullem - tekkisid mingid äkkvihahood; sellised, et mul tekkis lausa hirm, et ma lapsele viga võin teha. Ei osanud muud teha, kui psühhiaatri vastuvõtule minna, endal nii piinlik, nii häbi, et ma nii saamatu ja halb ema olen. Ja nüüd olengi juba mitu kuud psühholoogi juures teraapias käinud. On aidanud tõesti väga palju, aga häbi on ikkagi.
Selliseid asju tunnistada ei ole üldse lihtne. Neist ei tea keegi teine peale minu mehe, sest ma ei julge neid teistele tunnistada. Aga anonüümselt võin kirjutada küll, kui sellest kellelegi abi võiks olla.
Muidugi ei ole kõik siiski selline doom and gloom, laps on mul supervahva! :) Tark, nutikas, tubli, armastav, lahke, armas ja rõõmsameelne ja veel musttuhat toredat omadust. Kõik muudkui kiidavad. Ja 70% ajast olengi tema üle nii uhke, ta on toonud minu ellu nii palju hellust ja armastust ja terve uue dimensiooni tundeid, mida ma varem ei osanud endale ettegi kujutada. Ja kindlasti mehega lähedasemaks teinud, kuigi ma arvasin, et see pole võimalik. Tagatipuks olen ilmselt masohhist, aga ma tahan veel kahte last, sest lõppkokkuvõttes kaalub hea ikkagi halva ilma igasuguse kahtluseta üles :)
Tead, anonymous, mina tegin selle vea millalgi oma emaga rääkides... et ütlesin talle, et ei ole roosamanna ja raske on ja et ma alles õpin oma last armastama. Alguses oli mure ja hoolitsemine selle väeti ja visa olevuse eest - aga ma armastan teda iga päevag rohkem, see tuleb ajaga.
DeleteMu ema ei saanud sellest üldse aru - ja oli ikka tõsiselt jahmunud. Tõsi, ta ei kommenteerinud - ent ta näost oli näha, mis ta asjast arvab. Minu õnneks saan ma oma mehega rääkida ja tema mõistab mind ja mu tundeid ja ei mõista hukka ja tänu sellele sain ma suhteliselt kenasti üle sünnitusjärgsest depressioonist (nüüd kui plika on 10 kuune, ei ole juba päris mitu kuud enam tagasilangusi olnud).
Ja minu laps on ka kõige lahedam, rõõmsam, vahvam pusserdis keda ma tean - ja kuigi ta jääb suure tõenäosusega üksikuks lapseks, siis seda rohkem rõõmu mul temast on.
Jah, selle sünnitusjärgse depressiooni mainimisega seoses tuligi kohe meelde, kuidas siis, kui ma veel last ootasin, tuli ema ja vanaemaga kuidagi see jutuks. Ja mind naerdi konkreetselt välja, et „issand, mis sünnitusjärgne depressioon, see on lihtsalt moodsa aja väljamõeldud haigus”. Ei aidanud ükski vastuargument ja polnud ühtegi teadusartiklit oma argumentide toetamiseks käepärast ka. Nii et pole siis ime, et ma ei ole oma pereliikmetele oma probleemidest rääkinud, mis siis, et päris SJD diagnoosi ma ei saanud. Mulle tundubki üleüldisemalt, et kui inimesed pole isiklikult depressiooni või enesekontrollile mittealluvate tunnetega kokku puutunud või neid lähedalt kõrvalt näinud, siis ei suudeta eriti aru saada, mida need endast kujutavad.
DeleteEveliis, mul tuli mõte - kas Sa ei taha nii seltskonna mõttes kutsuda meid, Su blogi lugevaid-kommenteerivaid lapsevanemaid (et mitte öelda titemammasid, irw:)) Diipi külla - mingil sellisel ajal, kus Diip pilgeni täis ei ole book'itud? Näiteks mõnel hommikul või midagi...
ReplyDeleteMeie päevad on küll oluliselt mõnusamad, kui saab kasvõi tunnikeseks kodust välja ja teiste inimestega suhelda - nii mina kui laps oleme pärast väga heas tujus alati.
Oleks vaheldust nii Sulle kui teistele ja siis saaksid põnnid vabalt ringi tuterdada ning emad kohvi juua ja kookidega maiustada:)
See mõte on mul olnud juba pikemat aega;)
DeleteNojah, ma oleks pidanud arvama, et selleks ajaks kui mina mõttele tulen, oled Sa selle juba välja mõelnud ammu eks:):)
ReplyDeleteMa ainult ei suutnud oma peas välja mõelda, et kuidas Sa kõik selle rahva ära majutad sinna.
No ega meid nii sadades ja tuhandetes ka pole:) a häid lambaid pidada ju mingi jutu järgi palju ühte lauta mahtuma;)
ReplyDeleteOn kahte sorti inimesi. Need, kes hoiavad oma tunded iga hinna veest vaka all ja need, kes need välja plartsatavad - kahetsevad - end paremini tunnevad. Minul on see emaksolemise kindlus tulnud alles nüüd, kui üks on viis ja teine kaks ja mina oma aastaid kestnud depressioonist vaba. Isegi kui on hetki, kui ma olen närviline ja tige ja karjun nende peale (jah, ma vahel karjun oma laste peale) siis ma tean ja nemad teavad ka, et see hetke läheb mööda ja tulevad need teised. Aegluubis kulgemised ja lumeingli tegemised, mitmed tunnid mänguväljakut ja jäätist, multikapäevad, meisterdamised, külaskäigud, lihtsalt köögis istumised ja kuulamised.
ReplyDeleteKõik emad, kelle blogisid ma loen, on väga head emad.
Mulle siiralt meeldib see seltskond, kes siin internetiruumis on kokku saanud.