Mina ja mu twisted maailm

Ma sain jõulutervituse, kus oli kirjas: "mida soovida inimesele, kellele on kõik olemas. Imearmas pisitütar, vinge restoran, maja metsa sees, tonnide viisi kingi ja jutu järgi ka päris hea mees." ja ma hakkasin mõtlema, et tõepoolest. Mul on kõik olemas. 

Sellest ei julge ma enam kirjutada, et see imearmas pisitütar jälle kaks päeva mind hulluks on ajanud, sest esiteks oleks patt vinguda kui ta terve nädal on olnud musterlaps ja ega ma ei julge ka enam väga, muidu veel arvatakse, et olengi last lastekodusse andmas ja ise enesetappu tegemas, lastekaitsega aga ma lihtsalt ei viitsiks hetkel asju ajada* . Piisab hulludest naabritest ja Grinchidest. 

Niisiis. Mul on kõik olemas. Ometi ma ei ole alati rahul, mu aju töötab kummalisel viisil, mõnikord käivad mu mõtted veidraid teid pidi ja mõnikord ma solvun ning jonnin. Mõnikord, mitte tihti. 

Näiteks eile hakkasin ma mõtlema, et kas nüüd ma olengi vaid koduperenaine ja ema, kelle mees tegi restorani. Sellele mõttele pani mind eile ilmselt täiesti süütu vahejuhtum, kus eduka restorani avamise puhul sooviti õnne kõigile. Marekile, kokkadele, teenindajatele. Kõigile, peale minu, kes ma veidi eemal last söötsin (lutipudelist, et te ei arvaks, et oma palja büstiga õnnitlejas ebamugavust tekitasin ja ise veel aru ei saa, et miks ta eemale hoidis). Ma tundsin end puudutatuna. Ja solvusin. Sest mulle tundus, et kohe ütleb keegi veel, et mida sa üldse siin oma titega jalus tolkned, lase mehel tööd teha või et mis omanik sa oled, mees lihtsalt lubab sul siin lilli kasta ja "omanik" olla, et sa veidike kodust välja saaksid. **

Nii ma olingi solvunud. Ma tundsin end kõrvalejäetuna, just nagu ma poleks mitte midagi teinud ja et mu aju juba niikuinii igasugu ideid välja genereerimise lainel oli, siis hakkasin ma mõtlema, et kas ma üldse tohingi nüüd restorani oma nina pista, et see on ju äri, aga mina olen nüüd ema ja kodune. Kodused emad ju ei tegele restoraniga. Juba see, et rase restoraniga mässas oli arusaamatu, kuid nüüd ei tohiks ma küll ära unustada, mis on minu roll siin maailmas. Ema olla! Ehk siis mul pole õigust solvuda. Mulle ju sooviti õnne tütre sünni puhul! 

See oli mu eilne esimene solvumine. Teinegi solvumine ei jäänud tulemata. 

Marek unustas poest mulle tuua sepikut, mida ma olin spetsiaalselt palunud. Loomulikult tõlkisin ma selle keelde, et ta ei hooli minust, sest kuidas sa unustad ära sepiku, mida naine palub tuua. Tõeline kuritegu. 

Noh ja siis avastas Marek kuuse külge riputatud kingipaki. "Minule või?" küsis ta. "Sinule ikka, ma ei hakka ju endale jõulukinki tegema," vastasin mina, mille peale Marek tegi suured silmad ja ütles, et me ei pidanud ju kinke tegema. Mis te siis arvasite, et ma ei solvunud uuesti või. Mulle tundus elementaarne, et me üksteisele ikka väikese kingituse teeme, ma arvasin, et oleme need ära teeninud ning jõulud annavad lihtsalt hea ettekäände. Samuti olin ma terve kuu andnud vihjeid, et mida ma siis sooviksin. Ilmselt aga ei olnud poolpaljalt mööda elamist ringi jooksmine piisav vihje selle kohta, et mul oleks pidžaamat vaja või  noh kõik need mustmiljon vihjet, mida ma olen talle ajakirjadest ja reklaamlehtedest ja isegi poest näidanud, piisavalt selged. Igatahes. Ma solvusin.  Teist korda ühe päeva jooksul. Ilmselgelt tähendas see, et Marek ei olnud jõulukingi peale mõelnud nüüd juba seda, et ta tahab kindlasti koduse kartuli apelsini vastu välja vahetada. Oma peas mõtlesin ma loomulikult edasi veel asju, mille peale ma sisimas veelgi rohkem solvusin, aga Britt Ida ei lasknud mul õnneks kõike välja pursata ning nõudis, et me ülejäänud õhtu temaga tegeleksime.***

Igatahes selline mu twisted mõttemaailm mõnikord on.  Kõik on olemas. Ja ilus. Aga mina ikka virisen. Ja solvun. Keeruline natuur, mis muud. Ega ma muidu ei solvuks kasvõi  sellise asja peale, kui Marek ei loe pulma-aastapäeval mu mõtteid ja ei oska aimata, et ma tahaksin minna botaanikaaeda. 

*Jumala eest, igaks juhuks jälle maininin, et tegin nalja. Ja pildil olevas klaasis ei ole vein - ma ei laku end depressioonist igal õhtul maani täis. Seal sees on täitsa vesi. 

** Ma saan ju ise ka aru, et tegelikult keegi nii ei mõtle, aga kui ma solvun, siis ma hakkan üle mõtlema ja mu aju võib välja mõelda kõige kummalisemad mõtted, mida ma mingi hetk võin isegi uskuma hakata. Ei tea, mida Heily ja Tilluke Delisa mõtlevad, kas neid on õnnitletud? Mina ei ole;) 

***Ka praegu nõuab ta, et ma istuksin tema kõrval ja iga viie minuti tagant torkaksin talle suhu tagasi luti, et ta saaks selle uuesti välja sülitada ja siis seda otsima hakata ning end unest üles rahmeldada. (Ma ostsin mitu uut lutti, ükski neist ei püsi suus). Nii me "magame" juba teist tundi. Koristamine jäi ka seetõttu ära. Aga õnneks läheb juba hämaraks.