Head pulma-aastapäeva!

Seda, et mul on olemas onu Tarmo ja tädi Merle, teavad ilmselt paljud, kui mitte kõik. Aga seda, et tänu nendele on minu kõrval olemas ka Marek, ilmselt paljud ei tea. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna palju aastaid ajas tagasi. Aega, kui ma veel olin ilus suurte kõrvadega laps. 

Onu Tarmo on mulle terve elu eeskujuks olnud. Suure venna või isa asemel. Ta on alati mu jaoks olemas olnud. 

"Mul on väga värvikalt meeles, kui igal talvel koolihoovi liuväli tekkis: köögiaknast oli näha, kuidas õpetaja Pukk voolikuga korvpalliplatsile vett siristas, et jää tekiks. Võttis aega, aga tekkis. Ja siis sai uisutama minna. Lisaks sellele, et köögiaknast oli näha liuvälja-meister Pukk oma voolikuga, oli sealt teistele ka näha, kuidas tilluke Liisu uisud jalas vaevaliselt, aga kindlalt läbi lume liuvälja poole rühkis. Tilluke Liisu teadis, et ta on teiste valvsate pilkude all ja käitus alati äärmiselt eeskujulikult, oli see siis liuväljal, trihvaad või rahvastepalli mängides, ta teadis neid köögiaknast teda alati jälgivaid silmapaare, aga seda ei teadnud teised.

 Ja ei teadnud ka need suured ja rumalad poisid, kes arvasid, et oleks jube vahva tillukest tüdrukutirtsu natuke kiusata – müts ära võtta ja liuväljale pikali lükata, sest see oli ju lausa ületamatult naljakas. Naljakas oli see neile täpselt nii kaua, kuni tillukese Liisu suur ja tubli onu Tarmo neil natist kinni haaras ja neid natuke hirmutas. Nad ei osanud ju aimatagi, et keegi hoiab sellel tillukesel Liisul köögiaknast silma peal. Ja nahutada nad said. Mitte kunagi enam ei tulnud nad tillukese Liisu mütsi ära võtma ega niisama kiusama. Nad isegi kõndisid väikese tiiruga temast mööda, sest nad ei saanud kunagi kindlad olla kas see kaitsev silmapaar jälgib neid või mitte. Sellel rohelisel majal koolimaja kõrval olid tol ajal silmad!"

Onu Tarmo kõrval on alati olnud tädi Merle. Ka tädi Merle on mulle alati eeskujuks olnud, eriti siis kui ma olin teismeline. Ma tahtsin olla sama ilus. Ja sama äge. 

"Lapsena veetsin ma pooled oma vaheaegadest onu Tarmo ja tädi Merle juures. Mina ei tea kui palju see neile närvidele võis käia, et väike Liisu kogu aeg end nende juurde pressis, aga ega ma sellega oma tillukest blondi peakest küll ei vaevanud. Nende juures oli alati nii põnev. Neil oli nii palju teistsuguseid asju nagu  värvilise riidega kaetud lahtikäiv diivan, valge klaasidega nurgasektsioon, laualamp, mille harjased helkisid, kui see põlema panna, MTV3 ja Nelonen, muusikakeskus,  Hiljem, kui ma vanemaks sain, veetsin ma ikka suure osa oma vaheaegadest nende juures, siis mitte enam põnevate välismaiste asjade pärast, vaid sellepärast, et nad elasid Tallinnas, kus oli nii palju rohkem teha kui Depressiivses Eesti Suuruselt Teises Linnas ja tädi Merlega oli nii palju lahedam. Ja tädi Merle überkihvte riideid täis kapid olid nagu maapealne paradiis!"

Onu Tarmo ja tädi Merle on minu jaoks alati olemas olnud. Mida suuremaks ma sain, seda kindlamalt teadsin ma, et kui ma kunagi üldse peaksin abielluma, siis minu abielu peab olema selline nagu onu Tarmol ja tädi Merlel. Ma tahtsin samasugust idüllilist pereelu nagu neil oli. Vähemaga ei olnud ma nõus leppima. Kas see või mitte midagi!

Pikka aega arvasin ma, et ilmselt tuleb valida "mitte midagi", sest sobivaid kandidaate, kellega samasugust elu elada lihtsalt polnud kusagilt võtta. Siis aga tuli pildile Marek. Ma julgen öelda, et me elame samasugust elu nagu ma lapsena onu Tarmot ja tädi Merlet kõrvalt vaadates imetlesin. Kui neid ei oleks mu jaoks olemas olnud, siis kes teab, millise töllakaga ma leppinud oleksin. Ma lihtsalt ei teaks midagi paremat. Tänu nendele ma tean. 

Täna tähistavad nad oma "sajandat" pulma-aastapäeva. Meie Marekiga teeme ka seda kunagi. 

Ilusat pulma-aastapäeva tädi Merle ja onu Tarmo!