Brutselee

Ma olen muude asjade kõrval unustanud selle, et mõnda aega tagasi sain ma valmis ka Brutselee ja Tillukese Delisa loo. Esitasin selle ühele konkursile ja nii lootsin, et sellest saab vahva lasteraamat, aga läks nii nagu läks. Võib-olla peaksin ma vihjest aru saama ja leppima sellega, et ma tegelikult ei oska lihtsalt kirjutada, sest ei tunne nende lugude vastu keegi huvi ega võida ma ka ühtegi konkurssi. Kuid ma ei taha jonni jätta. Ma tahan kirjutada. Ma tahan, et Brutselee lugu saaks lasteraamatuks. Kusjuures see ei ole ju mingi niisama väljamõeldud jutt, vaid mu tilluke naiivne õde arvas kunagi, et kapis elavadki torukollid. Selle geniaalse idee peale tulin ma, et ta sõna kuulama panna. Toimis hästi. Kahju, et ta suureks kasvanud on ja enam torukollidesse ei usu. Mõnikord oleks nii vaja, et ta ikka mu sõna kuulaks;)

Igatahes on mul vaja abi. Kas siin on kedagi, kes tahaks tekstile korrektuuri teha?Et sellest saaks üks sorav kirjavigadeta (eriti vältevigadeta!) lugu.Ma olen pähe võtnud, et Brutselee lugu peab kaante vahele saama. Diip on ju nüüd valmis. Mul on jälle vaba aega.
Või oota, on või? Britt Ida kõrvalt;)

Tilluke Delisa elas oma ema, isa ja suurema õega üheksakorruselise maja kuuendal korrusel. Nagu suurtes majades ikka, kostus ka selles maja seintest igasugu imelikke hääli, kõige koledamat häält tegid Tillukese Delisa arvates wc-s ja vannitoas asuvad torud. Need kahisesid ja sahisesid kurjakuulutavalt.Lausa nii kurjakuulutavalt, et Tilluke Delisa ei julgenud üksinda koju jääda.
"Pähh, need on ju kõigest torukollid," ütles Tillukese Delisa Suur Õde muretult kui torud jälle koledal kombel sahisesid ja kahisesid, juskui oleks neis elu.
"Torukollid?" kordas Tilluke Delisa õlgu võdistades. Torukollide olemasolu ei kõlanud sugugi rahustavalt.
"Torukollid jah,"  vastas Suur Õde, "nad ei ole üldse kurjad, vaid hoopiski sõbralikud."
"Kust sina tead?"
Suur Õde pööritas silmi: "Ma olen nendega ju rääkinud!"
Tilluke Delisa arvas, et Suur Õde ajab talle jälle pada nagu tal kombeks oli ja otsustas seekord õe juttu mitte kuulata. Kuidas saakski torude sees keegi elada? Ja kui seal keegi elabki, siis kindlasti mitte ei saa nad sõbralikud olla. Sõbralikud inimesed ja olevused, isegi torukollid, ei teeks nii koledat sahisevat häält.
"Ise tead," ütles Suur Õde, "kui sa ei taha, ära usu!" ja läks oma tuppa, et Raadio 2-st Märt Rannamäe show'd kuulata.  Ukse tõmbas ka kõvasti enda järelt kinni. Tilluke Delisa teadis, et sel ajal ei tohi Suurt Õde segada. Suur Õde lindistas raadiost kassetti peale laule, mida ta hiljem kuulas nii kõvasti, et naabrid harjavarrega vastu radiaatorit taguma hakkasid.
"Emme, ütle, kas torukollid on olemas?" küsis Tilluke Delisa emalt, kes parasjagu köögis kaneelisaiakesi küpsetas.
"Kes sulle sellist lora ajas," pahandas ema. "Ära kuula oma õe juttu!"
Tilluke Delisa oli ühtaegu rahul ja ärevil. Kelle juttu uskuda? Kas oma Suure Õe, kellel alati õigus oli? Või emme, kes kõike teadis?  Tilluke Delisa tahtis nii väga Suure Õe tuppa minna, et torukollide kohta rohkem teada saada, kuid teadis, et kui ta hetkel sinna sisse astub, viskab õde teda ilmselt juukseharja või mõne muu kättejuhtuva asjaga.
"Targem on oodata, kuni saade läbi saab," otsustas Tilluke Delisa ja vaatas kella. Tund aega venis nagu näts. Ometigi ei suutnud Tilluke Delisa millelegi muule keskenduda ja ootas kannatlikult Suure Õe ukse taga. Kui kell lõpuks nii palju sai, et Rannamäe saade läbi oli saanud, astus ta õe tuppa ja küsis:
"Kuule, need torukollid, kas need on tegelikult ka olemas?"
"Muidugi on," naeris Suur Õde, "kas sa arvad, et ma valetaksin oma tillukesele õele."
Delisa kehitas õlgu. Suure Õe jutus ei saanud kunagi päris kindel olla. Ta rääkis kogu aeg nii palju kummalisi lugusid. millest pooled nagu hiljem välja tuli, oli ta ise välja mõelnud.
"Aga kas sa oled täiesti kindel, et nad ei ole kurjad?" küsis Delisa kõhklevalt.
"Täiesti kindel," vastas õde. "Sa võid ise nendega rääkida, kui sa mind ei usu."
"Kuidas?" ei suutnud Delisa seda uskuda.
"See on väga lihtne. Järgmine kord kui sa lähed wc-sse, siis koputa ettevaatlikult selle pruuni seinakapi peale. Kui nad kodus on, siis nad vastavad sulle."
Tilluke Delisa jäi kõhklevalt õele otsa vaatama ega suutnud otsustada, kas õe juttu seekord uskuda või mitte. Sellegi poolest otsustas ta katsetada. Järgmisel korral kui ta wc-sse läks, koputas ta arglikult pruunile seinakapile.
"Tere!" kostus hetk pärast koputust teiselt poolt kappi kellegi peenike hääl, "kes seal on?"
"Mina olen Delisa," vastas Tilluke Delisa arglikult.
"Ah sina oledki Tilluke Delisa," ütles peenike hääl teiselt poolt kappi, " ma olen sinust palju kuulnud."
"Sa oled minust kuulnud?" kordas Tilluke Delisa üllatunult. "Aga kes sina oled?"
"Mina," lausus peenike hääl teisel pool kappi, "Mina olen Brutselee."
"Brutselee,"sosistas Tilluke Delisa omaette. "Nad on siis tõepoolest olemas..."