Friday, December 6, 2013

Mitut inimest on vaja, et Britt Ida magama saada


Üleeile õhtul hakkas Britt Ida nutma. Rohkem kui muidu. Püüdsin mina teda magama panna, ei midagi. Püüdis Marek teda magama saada, ei midagi. Käisime vaheldumisi närvis ja tulime närvist tagasi. Britt Ida lihtsalt nuttis, rahmeldas käte ja jalgadega, vajus korraks unne ja ärkas siis jälle nutuga üles. Nii panime me teda magama kolm tundi. Neljandal tunnil mähkisime me ta kõvasti teki sisse ja võtsime kahe vahele voodisse. Marek hoidis teda kõvasti oma kaisus, et ta Houdini kombel end uuesti lahti ei rahmeldaks ja mina hoidsin samal ajal suus lutti. Nii me seal siis unelesimegi ja üritasime. Neli pool tundi hiljem me tõepoolest magasime. Krõnksus ja kõverad ja riietega nagu kirbukaupmehe koerad, aga magasime. Britt Ida magamapanekuks oli vaja kahe inimese koostööd.

Eilne õhtu ei olnud rahulikum. Vahe oli vaid selles, et me olime eelmisest ööst väsinud. Seekord alustasime me magama minekut veidike varem ja plaanisime Ida kohe teki sisse mähkida, lootes naiivselt, et nii saame me varem ja rahulikumalt magama. Teki-ja-luti-meetod ei toiminud üldse! Ma isegi ei tea, mis nipiga me lõpuks ta magama saime, aga magama ta lõpuks jäi. Ja tegelikult tõepoolest...magamajäämise protseduur kestis eile kõigest kolm ja pool tundi. Magasime jälle kolmekesi koos. Krõnksus ja kõverad ja riietega nagu kirbukaupmehe koerad. Britt Ida magamapanekuks oli vaja kahe inimese koostööd.

Hommik algas erinevalt teistest hommikutest üsna virinalt. Britt Idale ei meeldinud kohe mitte midagi. Isegi autosõit ei suigutanud teda karupoja unne. Ega ka Diipi diivan, mis muidu Britt Ida lemmikkohaks on saanud. Ainuke koht, kus ta rahulikult magas, oli mu süli. Virilale päevale hakkas liginema õhtu,  Marek otsustas meid  koju viia. Ja siis hakkas Britt Ida nutma. Nuttis juba autos ja jätkas kodus. Saime mõlemad aru, et ka täna öösel ei ole midagi head loota. Erinevus kahe eelmise õhtuga oli vaid selles, et me olime tänaseks mõlemad ekstreemselt väsinud ja tundsime juba kabuhirmu eesootava öö ees. Lisaks mõtlesin ma selle peale, et Marek peab ka täna veel tagasi tööle minema, peaks kodus tegelema paberitööga ja hommikul varakult olema uuesti Diipis. Nuttev laps ja magamata öö ei tundunud sinna sobivat. Oli ka selge, et üksinda ma terve öö Idat kussutada ei jaksa, ma olin samuti surmväsinud.

Ja siis mul sähvatas. Ma otsustasin end koos lapsega kodust "välja visata". Ehk siis kui siin mingi aeg Mallu "ronis ise inimeste telefoni ja neid närvi ajas", siis mina läksin sammuke kaugemale. Ma ronisin lausa tädi Merle ukse taha ja rikkusin tal ära rahuliku õhtupooliku oma plaanidega.Loodetavasti närvi me teda ei ajanud, lihtsalt ajasime ta oma plaanid sassi:)
Aga  see tundus olevat ainuke pääsetee, et säilitada kaine mõistus, et Marek saaks end välja puhata ning 100% Diipi avamisele pühenduda. Ma ei tea, mida ma üksinda metsas oleks peale hakanud, väsinud ja nutva lapsega. Britt Ida magama panemiseks oli vaja jälle kahte i inimest. Magamajäämine koos sinna juurdekuuluva nutuga kestis neli tundi.

Ühte ma ütlen. Mitte kunagi enam ei ava ma rasedana ja/või imiku kõrvalt ühtegi restorani. Mitte et mul oleks üldse plaanis rohkem lapsi saada. Või jubedamal kombel restorane avada. Aga ma lihtsalt ütlen. Ei soovita teistel ka. Sest see kooslus on sobiv vaid juhul kui tahate hullumajja sattuda.

Hommik ja õhtu. 

21 comments:

  1. Miks ta küll nii hullunult jonnib? Kas mingit põhjust sellele otsinud ei ole?
    Gaasivalud või midagi? Ja kas rinnas korralikult piima on? Stressiga võib piim ka kaduda nii, et ise ei saa arugi ja lapsel jääbki kõht tühjaks.. Küllap oled ise ka neid asju uurinud ja tead aga noh.. ma üritan aidata siin oma targa ajuga :D
    Seda rinnapiima asja räägin slp, et mul sõbrannal oli sarnane olukord. Laps jorises vahetpidamata ja öösel ei maganud hästi jne. Ja siis arst arvas, et ehk selles asi, et laps ei saa kõhtu täis. Korra andis piimasegu ja laps magas nagu ingel. Kuigi jah ei soovita väga kergekäeliselt ka selle pulbrijoogi peale üle minna...
    Mingi põhjus peab ju olema, ega niisama ta ka ei nutaks ju nagu pöörane...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kartsin ka, et äkki ei saa piisavalt süüa, aga olen viimasel ajal vaadanud lutipudeligs palju ta süüa saab ja sööb. Tundub, et piimapuudust olla ei tohiks.
      Kisub ikka gaasivalude poole. Püûan küll jälgida, mida söön, suurt midagi ei julgegi süüa, et parem olla ise näljas kui vaadata nutvat last. Aga päris söömata ka ju ei saa:) ei suuda nuputada, mis see kurjajuur olla vôiks...

      Delete
  2. Nt banaani söömine on minu laste puhul tekitanud kõhuprobleeme (st kui mina söön). Teistpidi muresid on lahendanud nii endal kui lapsel Aura ploominektar. Tuttaval oli kogu menüü nii ära vähendatud, et ei suutnud midagi enam mõelda - lõpuks selgus, et ta jõi iga päev liitri kisselli ehk siis hoopis kisselli sees olnud tärklis oli kurja juur. Jne. Ses mõttes on potentsiaalne "nimekiri" pikk ja põhjus võib olla mõnikord lihtne - teinekord jälle väga keeruline leida... Jõudu igatahes!

    ReplyDelete
  3. Küll lühiajaline lahendus, aga eile aitas ikka tädi Merle juurde tulek väga palju. Kohe värskem on olla. Eks laps ka tajus, et keegi, kes stressis polnud, teda rahustas.

    ReplyDelete
  4. Me andsime enne igat söögikorda espumisani tilku ja gaasivalud kadusid võluväel, lisaks püüdsime last kõhuli magama panna, mitte küll vahetult peale sööki aga igatahes kõhuli magamine aitab "puuksutama" hakata ja gaasid saavad paremini välja.

    ReplyDelete
  5. Ma tean, mida Sa tunned, ainuke vahe on selles, et ma pole ühtegi restot avanud ja mul on väga rahulik beebi. Aga on selliseid päevi, kus ta tajub, et mul on kiire ja ta tahab sülle ning siis ma ei saa isegi kirjadele vastata. Mitte midagi ei saa teha :) Lisaks on mul päevi, kus töö tõttu saan magada 3 tundi öösel ja seda beebi kõrvalt. Siis on ainuke lohutus see, et tuleb üle elada ja varsti läheb paremaks. Nii ongi, kuni järgmise korrani. Õnneks on Teid kaks ja mees ei ütle, et teda ei huvita, tegele ise oma "titega" :) Meil tegeleb "titega" see, kes saab, aga liiga tihti on nii, et saan ainult mina.

    ReplyDelete
  6. Mina sattusin sellise artikli peale http://perekodu.ee/v%C3%A4ikelaps/35A1/
    Proovisin järgi ja tõesti, meil jäi nutt kõvasti lühemaks, vahel praegugi (3 kuusena), kui tal on liiga palju emotsioone päeva jooksul olnud (uued kohad, palju inimesi etc), tahab ta õhtul ennast välja elada. Võttan sülle, 20 mintsa nutab, siis rahuneb maha, naeratab, jääb magama. Mulle küll tundub, et väike inimene tahab ennast vahel lihtsalt turvaliselt välja elada, rääkida ta ju ei oska ja siis on nutt ainuke lahendus.
    Muide, tahtsin sulle aitäh öelda, et kajastad oma beebielu realistlikult, teiste blogidest ma aeg-ajalt loen, kuidas nende 2-kuused magavad terve öö läbi, päeval mängivad omaette, kunagi ei nuta ja on muidu ka musterlapsed ja siis tahaks igakord mööda seina üles ronida, eriti kui mu enda väike juntsu juba kaheksandat korda öösel üles ärkab :)

    ReplyDelete
  7. kõlab täpselt samamoodi nagu minu olukord mõni aeg tagasi. ma otsisin ka põhjuseid ja välistasin lõpuks kõik, aga midagi ei muutunud. ta muudkui nuttis ja nuttis. sõbranna soovitas lugeda wonder weekide kohta ja ausalt öeldes ma leidsin sellest natuke lohutust küll, sest need nutuperioodid käivad intervallidena ja vähemalt oli seal mingigi seletus, MIKS ta viriseb. see andis mulle väheke hingerahu, et nii ongi. asi on selles, et laps ei vaevle ainult gaasivaludes jm, vaid ta läbib oma esimese eluaasta jooksul palju arenguetappe, kus tal ongi raske. tal on ka stress, seda eriti elu esimesed 6 kuud. kuni selle ajani on TÄIESTI normaalne, et ta lihtsalt nutab, for no reason. uuri natuke seda teemat ja soeta raamat, see annab vähemalt mingigi selgituse olukorrast :) alati ei ole kõik silmaga nähtav...

    link ka: http://www.thewonderweeks.com/

    P

    ReplyDelete
  8. Meil oli selles vanuses sama asi, isegi hullem veel: laps ei osanud päevasel ajal üldse magama jääda, magas 30-40 min kaupa ja vahepeal jättis needki uinakud vahele. Õhtuks, nii 18-19 paiku oli ta omadega nii üleväsinud, et ainult karjus ja röökis tundide kaupa, kuni siis kuskil 23 paiku nii-öelda ära kukkus ja magama jäi. Öösel magas ta tol ajal õnneks üsna hästi, ööuni läks paigast ära neljakuuselt, kui hambad hakkasid tulema. Aga selleks ajaks olime päevaste unedega asja natuke paremaks saanud. Kuskil natuke enne 3-kuuseks saamist hakkas mul õnnestuma kindla režiimi juurutamine. Jälgisin, kui ta natukegi mingeid unisuse märke ilmutas ja panin ta siis koheselt magama, et ei tekiks üleväsimust. Tollal suutis ta üleval olla vaid kuskil poolteist tundi korraga (see ongi normaalne nii pisikeste puhul). Kui magamisajad paika said, läks elu ikka lihtsamaks küll. Jäid ära need tundidepikkused röökimised, sest ta polnud enam nii üleväsinud. Britt Ida on muidugi pisike veel, aga ehk õnnestub sinulgi millalgi lähiajal kindlam päevakava paika saada ja küll näed, et siis läheb kergemaks.

    ReplyDelete
  9. Väga hea, päeva mõttetera: "Ühte ma ütlen. Mitte kunagi enam ei ava ma raseda ja/või imiku kõrvalt ühtegi restorani." Võtame arvesse :))))

    ReplyDelete
  10. Küll ta on armas- tahaks nii teda süles hoida ja kallistada!

    ReplyDelete
  11. On lohutav kuulda, et meie beebi pole ainulaadne või "katki", et tegelikult nad nutavadki niimoodi aegajalt ja et kõik vanemad on ellu jäänud ega ole hullumajas, aga oi kus ma tahaks lihtsalt magada, või ei, ma tahaks, et Britt Ida magaks:) Ilma nutumaratonideta. Kui ta nii jätksõbrab, siis ma võtan oma lastetutelt sõbrannadelt lapsesaamise isu täiesti ära oma õudusjuttudega;)

    ReplyDelete
  12. Minul laps röökis praktiliselt esimesed kolm kuud, ka peale seda ikka karjus, aga mitte enam nii palju. Peale seda sain aru, et laps oli sünnist stressis, siinne maailm on ju hoopis midagi muud kui kõhu sees. Mina hakkasin temaga võimlema ja vanniujutamises käima, need peaks beebi närvisüsteemi rahustama. No ja mul ka röökis õhtuti tunde, enne kui magama sai, aga siis oli ta ju jälle u 1-1,5 h pärast üleval. Ikka hull on see lapsekasvatamine. Kui keegi oleks mulle enne selgeks teinud, kui hull ikka see asi on, poleks julgenud lapsesaamist ilmselt kunagi ette võtta :)

    ReplyDelete
  13. Eks iga laps ole erineva närvikavaga. Minu vanema lapse puhul oleks see mõeldamatu olnud, teda päevad läbi kuskil sagimise keskel restoranis hoida. Ta lihtsalt tahtis rohkem rahu ja vaikust. Nooremat selline sagin aga näiteks üldse ei häiri, mida rohkem ümberringi toimub seda põnevam.
    Pooleteistkuusel muidugi pole veel päeva rütm ka paigas veel, see tavaliselt tekib nii 3-4-kuuselt. Ja siis vast ongi nii, et õhtuks lihtsalt on muljeid liiga palju ja magama jääda ka veel ei oska. Eks ta ju tajub, et teil momendil palju stressi ka. Selge see, et väga ebasoodne kombinatsioon vastsündinu kõrvalt restorani avada, kui valida oleks, siis ilmselt ju ei teeks nii. Aga iga kord ei ole valida ;) Nii et, ilmselt tuleb sul proovida ja katsetada, mis teda rahustab ja mis olukorrad talle liiga närvilised on. Nii et pika jutu lühike mõte: kui vähegi saad, veidi rahulikumalt asja võtta. Jõudu ja pai!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nojah, restoraniga sai ju alustatud juba siis, kui ma veel ei teadnud, et rasegi olen, et ma isegi võiks rasedaks jääda:D
      Aga ma olen tähele pannud, et talle sigin ja sagin meeldib ja külalised ka vist, siis on kuidagi rahulikum ja "heam" laps.

      Delete
  14. Stressata püüan küll ise nii vähe kui võimalik, ses mõttes et restorani argimuredest ja tegemistest hoian end ikka eemale:)

    ReplyDelete
  15. Väga karm on selline järjenutt. Minu laps on keskmisest alati vähem nutnud ja mul oli juba suur, suur paanika kui ta 15 min järjest nuttis, seega mitmetunniseid nutumaratone ei kujuta ettegi. Oma lapse nuttu on meeletult raske taluda, süda hakkab lausa kiiremini taguma. Aga proovi paar päeva olla täiesti neutraalse menüü peal, välista täielikult värske kraam, tärklist sisaldav, magus, piim. Ega palju alles ei jää, mida süüa aga ehk aitab. Lohutus on see, et küll ta sellest varsti välja kasvab. Kõige pealt pidi lihtsamaks minema kui laps saab 3 kuud vanaks ja siis veel palju lihtsamaks kui laps saab 6 kuuseks. Hang in there!

    ReplyDelete
  16. Minu lapsed on küll juba nii suured, et vanem võiks juba seaduse järgi ise oma peret luua, mäletan aga selgelt oma muresid. Vanema tütrega oli alati kergem, kuigi ega ta mingi ideaallaps polnud, kes läbi öö nutmata magas. Samas ümberringi kõik rääkisid, millised nunnud lapsed neil kodus on. Et tervet mõistust säilitada ja ise ka korralikult välja magada, sai ta meie voodi kõrvale toodud, et hästi kiirelt reageerida. Teine laps magaski meie vahel kohe algusest peale, hoolimata kõiksugu hoiatustest. Öösel torkasin aga rinna suhu, kui vaja oli ning saime nõnda hakkama. Huvitav, kuidas mingi vaist hoidis mind alati asendis, et ma talle peale ei vajuks. Päeval oli ta aga eriline klammerduja. Mul on tunne, et esimene pool aastat mööduski nii, et tund aega rinna otsas ja tund aega süles tudimist :-) Mille peale eksperdid kindlasti teatavad, et suur viga! Minu pärast võivad nad kõike öelda ja mõelda, aga nii sain hakkama (vahele ka pikad jalutuskäigud). Samas oli mul ju teine laps, kes vajas tähelepanu. Õnneks selline, kes ainult hetkeks sülle kippus ja juba oma tegemiste juurde lippas. Nii kauks sai väiksem kõrvale tõstetud, isegi kui protestkisa tõusis. See aeg on tagasivaates nii üürike, et minu meelest enda ja lapse jaoks oma rutiini leidmine, mis ei vastagi ehk "ettekirjutistele", on kõige tähtsam. Muide, pidin juba seitsmekuulise lapse kõrvalt tööle tagasi minema, nüüd on seda aega pikendatud küll aastale, aga tegelikult oleks ikka tore ja kergem kauem nende kõrval koos olla.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen ka mõelnud, et põrgusse need eksperdid ja targad raamatud. Ma olen kaks õhtut ka Ida kurguni täis söötnud ja süles magama kussutanud, nii ju ei tohiks...aga kui toimib, siis mul on kama kaks, mis teised ütlevad. Peaasi, et laps rahul ja mina kaine mõistusega, või nii enam-vähem:)

      Delete