Siis kui meie elu roosamanna on

Mõnikord on meie elu ikka roosamanna ka. Siis me laseme Efkal endast ilusaid pilte teha. Vaatame neid heldimusega, et küll on ikka ilus laps. Ja tore elu. Õnnelikud oleme ka. Pildid riputan netti üles.  Edev olen noh;)

Roosamanna päevadel loen ma Britt Ida Loviisale raamatut. 

Kusjuures ma päriselt ka loen hetkel seda raamatut. Lapsepõlve üks lemmikuid. 

Ma olen jõudnud duši all käia ja hommikumantli pärisriiete 
vastu vahetada.

Siis nutab Britt Ida Loviisa natuke. Niimoodi armsalt. Trihnudes nagu vanavanaema ütleb.

Me sööme koos laua taga torti. 

Nunnutame ja musitame ja kallistame last. Nii nagu head vanemad ikka teevad.

Veedame koos mõnusalt aega. 

Meil käivad külalised. Emad joovad veini. Või veiniklaasist vett. 

Isad hoiavad lapsi

Ja siis jääb Britt Ida Loviisa magama. 

Sellised on meie roosamannapäevad. Siis kui meil on maailma kõige ilusam ja armsam laps. Ja me oleme üks väike õnnelik perekond keset metsa. Oma murede ja rõõmudega.