Indeed, Lord!

Ma ei hakka sellest rääkimagi, kuidas me viimased paar päeva oleme jagelenud ühe inimese kaebusega, kuidas restoranist tulevad küüslaugleiva (?) lõhnad rikuvad inimeste kallihinnalisi kasukaid ja mööblit ja kohe nii, et elamine on võimatu ning vaja on ära kolida, sest isegi ilma inspektsioonita (mis ka tänaseks päevaks on tehtud ja ühtegi rikkumist ei tuvastatud) teadsime me, et see kõlab väga kahtlaselt ning ei tohiks tõsi olla. 

Mind paneb lihtsalt imestama inimeste viitsimine kaevata. Selle asemel, et meiega otse suhelda, kutsutakse kohale MUPO, et nad tuvastaks elu häirivad lõhnad ning aitaks restoran kinni panna. Sest nii elada on võimatu. Kui siis aga MUPO + veel rahvast kohale jõuab ja ka meid retsorani esindajatena kaasa kutsub, väidab kaebuse esitanud inimene, et talle hetkel ei sobi oma korterit ette näidata. Kui lõpuks korterisse siiski saadakse ja seal keegi kohutavat küüsalauguleivalõhna ei tunne, väidab inimene, et on päev otsa oma elamist õhutanud, samuti keeldub ta ette näitamast lõhnast rikutud kasukat ja kui seegi lõpuks lõhnatuna kõigile nuusutamiseks tuuakse, ütleb et ka seda on ta päev otsa tuulutanud. Midagi ei lõhna. Ometigi sai MUPO kaebuse, et korteri kallis sisustus ja riided on lõhnast kõik rikutud. 

Kui kõik on ühel meelel, et lõhna ei ole, leiab kaebuse esitanud inimene, et me oleme kõik ära ostnud. Nii linnavalitsuse, teised majaelanikud kui ka MUPO. Mis ma selle peale oskangi öelda...

Kusjuures kui me esimest korda  võimalikest probleemidest  kuulsime (lisaks segas teda ka koristamise heli, ka päevasel ajal) hakkasime me kohe suhtlema ehitajaga, kes teostaks vastavad mõõtmised, sest mine tea, võib-olla ongi kusagil viga, see aga ei rahuldanud kaebajat. Tema tahtis, et restoran pannakse kinni kohe või probleem (mida tuli välja et polegi?) lahendatakse kohe. Kohe. Nii ju asjad ei käi? 

Lisaks mõtlen ma, et ma olen kaks korda osalenud ühistu koosolekul, mõlemal korral on räägitud sellest, et teinekord kipub tuppa tungima toidulõhn. Kõrvalmajas, kus ei ole meie restorani. Sama probleemi olen ma kuulnud ka teiste uute majade elanikelt. Et kui naaber küpsetab, siis mõnikord levib tuppa toidulõhn. Tundub, et uutel majadel on korteritel ühine ventilatsioon (meie restorani ventilatsioon on aga juhitud läbi šahti katusele). Naabril me ei keela pannkookide küpsetamist ära või ei palu linnavalitsusel neid korterist välja tõsta, aga kohe kui majja tekib restoran, on 100% kindel, et kõikides võimalikes probleemides on süüdi vaid restoran ja nad tuleb ära keelata, muid variante enam ei kaalutagi. Restoran on süüdi! Mis sellest, et ka kuus kuud enne restorani avamist/valmimist/köögi olemasolu segasid inimesi ka toidulõhnad. 

Ma ise olen üles kasvanud üheksakordses majas. Kui keegi praadis kala, lõhnas terve koridor kala järgi. Kui keegi tegi pannkooke, levis see lõhn üle koridori. Alati oli teada, mida keegi söögiks teeb. Ma ei ütle, et see normaalne oleks, aga ma ei saa ka öelda, et see meid nii häirinud oleks, et me oleksime pidanud minema kolima. Läksid kalalõhnalisest koridorist läbi, panid oma köögis pliidi huugama ja pakkusid vastu omapoolseid toidulõhnasid. Üheksakordse maja kordoris võis tunda sadu erinevaid toidulõhnu päevas. Ja ma jäin ellu. Ei haisenud ka toidu järgi. 

Ma ei oleks selle peale tulnud, et selle peale oleks võinud kuhugi kaevata. Ilmselt oleks mind selle kaebusega välja naerdud. Nüüd aga peab sellisele kaebusele reageerima, kohe, selle kohta siis raporti esitama ja jääma ootama järgmist korda, mil kasukad ja kardinad lõhnast rikutud.

Ja kes ütleb, et see inimene ise küüslauguleibasid ei valmista? Või nüüd suurest jonnist oma kasukat nimelt küüslaugus ei marineeri, et siis jälle näpuga meie peale näidata?  Kui te tahate suhelda, siis tulge meile restorani külla ja me suhtleme teiega hea meelega:) 

Ahjaa, ja kui juba kaebustest rääkida, siis paar päeva tagasi nõudis üks preili järsku juhatajat. Sest tema oli oma saapaninaga läinud vastu maja välisfassaadi, mille tõttu saapanina sai veidike kannatada ja me oleme sunnitud  nüüd tema saapapaari kinni maksma. Selver ja Rimi on mulle selle loogika järgi võlgu tonnide kaupa kingi, sest ma pidevalt jooksen kingakontsad nende porimattidesse kinni ja nii mõnelgi paaril on kontsad kannatada saanud. 

Sellise kaebuse peale ei osanud me ka midagi öelda. Ma ise vist oleksin küsinud, kus varjatud kaamera on, aga õnneks Marek ja teised oskavad diplomaatilised olla ka sellistes olukordades. 

Õnneks on positiivset tagasisidet rohkem kui negatiivset. Selle üle on mul hea meel. 

Üks küsimus ka - kas mänguasjade poes on müügil puidust klotse? Tahaks lastenurka ka midagi poistele, hetkel on seal karvaste mõmmide ülekaal, aga poisid ju selliste asjadega ei mängi. Või mängivad?