Täna ei taha ma kirjutada sellest, kuidas ma emaks sobin või ei sobi. Eks ma ajan asja ära ikka, vingun ja virisen veidi, aga lõppude lõpuks no ega ma ikka kõige hullem ka ei ole. Näiteks pole ma last kuhugi maha unustanud. See oli kusjuures mu teine kõige suurem hirm enne lapsesaamist. Et lihtsalt läheb meelest, et mul laps on ja unustan ta kuhugi maha. Rohkem kui seda, kartsin ma, et teen ta katki. Nüüd vaatan juba,et polegi teine päris portselanist, et saavad mu karukäpad hakkama küll. Niisiis ma arvan, et maailma kõige halvem ema ma pole. Ja Aasta Ema tiitlile ma ei kandideerigi. Kui keegi tahab mind kandidaadiks välja pakkuda, siis ega mul midagi selle vastu pole, aga ma ise ei hakka sinna trügima. Kui kuhugi trügida, siis ma ise pakuks ennast välja Eestimaa Uhkusele. Sest ma ju ometigi sünnitasin. Ja see oleks küll auhinda väärt. Või mis?
Igatahes. Tagasi selle juurde, millest ma tahtsin kirjutada.
Me sattusime hiljuti vestlema teemal, kus üks noor rumal tütarlaps abielludes oma vanemaid ja päritolu häbenes (ei, ma päriselt ka ei räägi endast kolmandas isikus). Ema siis torkas kõrvalt, et küll ikka sina ka oled oma vanemaid häbenenud ja ma pidin talle vastama, et ausõna ei ole. Mul ei ole isegi seda perioodi olnud, kus ma oleksin häbenenud emaga poes riideid ostmas käia või kohvikus või üldse palunud emal kolm meetrit endast kaugemal käia, et jumala eest sõbrad mind emaga koos ei näeks. Ma ei ole oma vanemaid kunagi häbenenud. Pigem olen ma nendega alati veidike uhkustanud.
Ka isaga. Kuigi ma olen lahutatud vanemate laps ja lapsepõlves jäi isa tahaplaanile. Ega me väga ei suhelnudki. Ta oli küll olemas, aga mitte nagu päriselt. Me suhtlesime, aga mitte nagu päriselt. Väiksena rääkisin ma teistele oma isa "suuremaks" kui ta oli, selles mõttes, et ta oli ju nagu jõuluvana, keda keegi näinud ei olnud, siis oli hea talle kõik maailma kõige paremad omadused külge jutustada. Puberteedina ma olin ma mingi aeg tema peale vihane, et teda olemas ei olnud. Hiljem oli mul sellest kama kaks ja mulle meeldis vaid see, et isa lubas mul oma maamajas pidusid korraldada. Veel hiljem suhtlesime me sünnipäevadel ja jaanipäeval ja jõulude ajal. Nii nagu peab. Ja siis muutus midagi...
Sellest ma tegelikult pika sissejuhatusega rääkida tahtsingi.
Kui ma Marekiga abiellusin, hakkasin ma tunduvalt rohkem suhtlema oma isapoolse suguvõsaga. Ma olin varem eemale hoidnud või arvanud, et pean eemale hoidma, sest ma olen ikkagi lahutatud vanemate laps. Ma ei tea, kust ma selle mõtte olin pähe võtnud. Ma avastasin, et mul on terve trobikond nii minu moodi sugulasi, nii välimuselt kui olemuselt. Automaatselt tähendab ju, et kui juba minu moodi, siis ühtlasi ka äge:)
Lapsena ma seda ei osanud tähele panna.
Üha rohkem hakkasin ma suhtlema ka isaga. Nii päriselt. Et nagu isa ja tütar. Alles 32-aasta vanusena sain ma teada, kust pooled minu iseloomujooned pärit on, ma õppisin oma isa tundma ja sain aru, kui sarnased me oleme.
Peale Britt Ida sündi muutusid asjad aga veelgi. Eks isa on varemgi "ähvardanud", et tuleb külla ja mina olen minulikult vastanud, et "nojah, tuled sa jah" ning sinnapaika see vestlus jäänud ongi. Nüüd aga, värske vanaisana, tuli isa nädalavahetuseks meile külla. Päriselt. Esimest korda mu elus kohe niimoodi päriselt. Ma õppisin oma isa veel rohkem tundma.
Mul oli nii siiralt hea meel selle külaskäigu üle. Ma loodan, et see saab olema esimene paljudest.
Ehk siis, mis ma tahan öelda? Ma suutsin välja mõelda, mida see õnnelik õnnetus, mulle öelda tahtis. See tegi mulle selgeks, et pole vaja rapsida ja rahmeldada, vaid on vaja kõige selle kõrvalt leida aega oma pere ja lähedaste jaoks. Üksteist tunda ja mõista ning olemas olla. Mitte kunagi ei ole liiga hilja. Hilja on alles siis kui midagi muuta enam ei saa.
Ma ei heida kellelegi ette, et mul isaga ei ole varem "päris" suhteid olnud. Mul on see suhe olemas nüüd.
Loeb vaid see, mis on olemas hetkel. See, millele hinnasilti külge panna ei saa.
Väga lahe! ;)
ReplyDelete