Brutselee ronib sahtlist välja!

Ma olen jonnakas ja kärsitu. Kui ma midagi pähe võtan, siis ma pean selle tehtud saama. Ehk siis nii mõnedki raamatuideed on siin lörri läinud, aga nüüd leidsin ma, et mul on vaba aega piisavalt (?), et Brutselee jälle sahtlist välja võtta ja temaga edasi minna. 

Tänu "anonüümsele kommentaatorile" leidsin ma toreda keeletoimetaja, kes loojuba jaanuari alguseks "söödavaks" muudab, siis on vaja Marekit hakata tagant utsitama, et ta jälle joonistama hakkaks, sest ühes korralikus lasteraamatus peavad ju ka pildid olema ning näha on, et Marek on kenasti üht oma annet siiani mu eest varjata suutnud. Not anymore! Nüüd ma tean:) 

Edasi pole muud kui hakkan kirjastuste uksi kraapima. Ja isegi kui saan eitavad vastused, siis alla ma ei anna. Nagu ikka. Saab ka teisiti. Johanna Maria sai. Saab ka Eveliis;) 

Oli möödunud juba mitu päeva sellest kui Tilluke Delisa viimati Brutseleega juttu oli ajanud. Tilluke Delisa koputas küll pruuni seinakapi uksele, sosistas alguses vaiksemini „Brutselee“, siis aga aina kõvemini, kuid kapist ei kostnud sellest hoolimata ei kippu ega kõppu.

„Küllap ta on kuhugile ära sõitnud,“ lohutas ema Tillukest Delisat. „Tal võib ju samuti maal vanaema olla või äkki on nad perega puhkama sõitnud?“

Tilluke Delisa noogutas nukralt, kuid ei uskunud tegelikult, et Brutselee võiks maal vanaema juures olla või puhkusel. Ta ju ise ütles, et nad ei käi kunagi torudest väljas. Ja pealegi kui kogu Brutselee perekond elab torudes, siis mille pärast peaks ta vanaema torudest väljas elama.  Brutselee vanaema elab kindlasti kolmandas sektsioonis esimese ja teise korruse vahel torudes, mõtles Tilluke Delisa. See on piisavalt kaugel, aga samas ka mitte liiga. Tillukese Delisa pruuni seinakapi tagusest torudest tuli Brutseleel siis vaid kolm korrust torusid üles ronida üheksandale, kus sai ronida kolmanda sektsiooniga ühenduses olevatesse torudesse ja sealt oli Brutseleel vaid siuhti otse alla vanaema juurde sõita. Tilluke Delisa oli peaaegu veendunud, et ta kuulis sõpra kileda häälega kilkamas kui see kiire hooga torudest alla vanaema juurde sõitis.

Huvitav, milline Brutselee vanaema välja võiks näha, mõtles Tilluke Delisa. Kas ta on samasugune nagu Brutselee ja teised tema pereliikmed? Siis aga meenus Tillukesele Delisale, et ta isegi ei tea, kuidas sõber välja näeb. Nad ei olnud sellest kunagi rääkinud! Ja Brutselee ei olnud ju end kunagi Tillukesele Delisale näidanud! Tegelikult ei teadnud ta Brutseleest rohkem kui et too elas oma õe Brutseleeni, ema Brutselaa ja isa Brutselooga kuuenda korruse torudes. Viimati kui Tilluke Delisa Brutseleega juttu ajas oli too just hakanud oma perest rääkima, aga siis kutsus ema sööma ja Suur Õde kolistas vannitoas oma purkide ja totsikutega, nii et Brutselee nii ehmus, et suure kolinaga minema jooksis. Loodetavasti ei saanud ta kiirustades haiget, mõtles Tilluke Delisa ja talle meenus, et ta õigupoolest selle pärast Suure Õe peale pahane pidi olema.  Ta oleks suurima hea meelega Suure Õe tuppa marssinud ja käed puusas Õega pahandanud, kuid ka Õde oli juba viimased kaks päeva kodust ära olnud. Sõbranna juures.

Tillukesel Delisal oli igav. Ta oleks isegi nõus olnud paar tundi Suure Õe sõna kuulama, kui õde vaid kodus oleks olnud, sest iga kord, enne kui õde tõredaks muutub ja Tillukese Delisa oma toast välja kupatab, sest ta ei viitsi enam „titeasjadega tegeleda“ ja tahab vaikuses Märt Rannamäe Showst uusi laule kassetile lindistada, loeb Suur Õde Tillukesele Delisale muinasjutte, kammib ta juukseid ja teeb soenguid, lubab oma riiulites sorida ja mõnikord isegi andis mõne asja Tillukesele Delisale päriseks.  Aga Suurt Õde ei olnud kodus. Ja Brutseleed ei olnud kodus. Tillukesel Delisal oli igav.

Siin me siis oleme. Kirjanduslikud väljamõeldised: Suur Õde ja Tilluke Delisa