Üldiselt on meie peres või isegi lausa suguvõsas nii, et kui kõik teised mõnd kurba filmi vaadates lahinal nutta lasevad, siis mina halvimal juhul poetan salaja pisara, pühin selle vaikselt ära ja naeran teiste üle, et nad igavesed pehmod.
Siiski on ÜKS film, mis suudab mind päriselt nutma ajada. Ikka niimoodi, et pisaraid varjata ei õnnestu. Hatchicko: A Dog's Story. Reede õhtul näidati seda Sony pealt.
"See on film, kus isegi mina ei suuda end tagasi hoida," selgitasin ma Janekile, " nii et pane taskurätid kohe heaga valmis.
Et kohe selline film, imestas Janek, ja ei olnud enam kindel, kas ta tahab sellist nutufilmi vaadata.
"See on väga hea film, lihtsalt kurb," seletasin ma edasi.
Film oli jõudnud käia vähem kui pool tundi ja mitte kui midagi kurba ei olnud veel juhtunud kui ma juba salaja esimesed pisarad poetasin. Neid õnnestus mul veel varjata. Mida lugu edasi, nii et võis juba aimata, et midagi hakkab juhtuma, nuuksusin ma juba mitte enam nii väga salaja. Aga tsiviliseeritult. Ja kui oli selge, mis juhtuma hakkab, pillisin ma nagu väike plika.
Janek, muidu vana piripill, ei olnud pisaratki poetanud.
"Juba nutad?"küsis ta imestunult.
"Muidugi!"kluksusin ma vastu, "kurb on ju! Ma ei saa aru, kuidas sina ei nuta, sa igavene südametu inimene!"
"Ei ole südametu, koeral on ju kõik korras, ta hetkel lihtsalt ootab."
"Kust s-sa t-tead, et t-t-tal k-k-õik k-korras on?"nuuksusin ma läbi pisarate. "Ta ju saab aru, et midagi on valesti!" Ma ei püüdnudki enam oma nuttu varjata. Pillisin ja lüristasin taskurätti nuusata.
Nii kuni filmi lõpuni. Töinasin ja nuuskasin nina. Minu heameeleks nuttis lõpuks ikka Janek ka:D
Hommikul ärkasin nagu pohmakaga. Silmad ka paistes ja valusad.
"Kuhu ma sinuga niimoodi lähen?"kurtis Janek.
Olin peaaegu uuesti nutma hakkamas. Mis mõttes? Kas ta ta tahab öelda, et ma olen peletis, et ta ei julge minuga kuhugi minna?
Janek oleks justkui mu mõtteid lugenud (kuigi ilmselt oskab ta piisavalt hästi mu näoilmeid lugeda, et ei pea mõtete lugemisega oma pead vaevama).
"Kuhu ma lähen niimoodi. Inimesed arvavad, et ma olen sadist, kes kodus oma rasedat naist peksab,"lisas ta enne kui oleks olnud hilja.
Ma panin selle mulje vältimiseks ette päikeseprillid. Ja edasise raseduse olen ma nutufilmidega veidike ettevaatlikum.
No comments:
Post a Comment