I get that feeling of “bon voyage”, the feeling that I’ve been here before *

"I GET THAT FEELING OF “BON VOYAGE”, THE FEELING THAT I’VE BEEN HERE BEFORE *"

Ma olen blogi pidanud seitse aastat ja aeg-ajalt ikka tuleb peale (identiteedi)kriis. Tundub, et kõik on  juba öeldud ja kõik on juba ammendunud. Teen “Diip kunstiinimese” lahti ja tunnen, et midagi on valesti. Ma ei tunne, et ma olen “diip kunstiinimene”, hetkel nagu rohkem “seljakotiga eestlane”. Seljakotis on perekond, Ussipesa, Norra, Muinasjutt, depressioon, pood, tööotsingud, segadus, vaesus ja rikkus üheskoos.

Ma olen nüüd juba nädalakese kaalunud oma blogiga   kolimist. Mind on takistanud hetkel veel vaid see, et ma ei tunne “wordpressi” väga hästi ja pole rahul sellega, kuidas blogi välja näeb, kuid seda saab ju aja jooksul parendada?

Noh igatahes, the changes are 50-60* et ma kolin SIIA.

*Mati Nykänen tsitaadid

I have been blogging for seven years and every once in a while I have this blog identity crises. I feel that everything is already been said, everything is “so yesterday”. There is nothing new for me to say. I open my “Diip kunstiinimene” blog  and feel that something is not right. I don’t feel like I am the “deep artistic person” at the moment, I feel I am more “the estonian with a backpack”. There are many things in the backpack: family, Norway, the shop, home in Estonia the depression, the fairytale, confusion, search for job, wealth and poverty mixed togehter…

At this stage I feel this blog here is more me. The changes are 50-60%*that I will move HERE.

*Mati Nykänen quotes

Mida teha Lillehammeris vol2 / What to do in Lillehammer vol2

Läks ikka aega, et selle teise osani jõuda, aga mis sa teed, kui vahepeal nii palju olulist öelda oli. Vol1 Maihaugeni kohta võite lugeda SIIT.

Well. It took a bit time to get to vol 2 (vol1 you'll find here). What can I do when there are so many (more?) important things happening, that I almost forgot I promised to share my TOP3 places for children and childish people in Lillehammer area. 

1. Koht, kuhu ma soovitan KÕIGIL minna, on Lillehammerist ca 20km eemal asuv Norsk vegmuseum ehk maanteemuuseum (LINK). Ma olin seal varasemalt parkmetsas jalutamas käinud ja pean ütlema, et muuseum asub maalilise koha peal, kuid rohkem ma muuseumi ei süvenenud. Enne kui meil märtsis külalised käisid ja me, samal ajal kui Ida autos lõunaund magas, väikese jalutuskäigu otsustasime teha. Väike jalutuskäik venis aga umbes kahe tunni pikkuseks muuseumikülastuseks, sest me lihtsalt ei saanud sealt enam ära. Ida oli ka ammu üles ärganud ja liitus meiega. See on koht, kus on lõbus (ja hariv) nii lastel, lapsemeelsetel kui lihtsalt täiskasvanutel;) 

Meie lemmikuks said "purjus prillid", läbi mille sai vaadata kui sirgelt me mööda sirget joont purjus peaga kõnniksime. Ütleme nii, et ma ei saanud üldse pihta. Lisaks veel palju vahvaid interaktiivseid tegevusi, nii et ausalt igav ei hakka, aeg lendab ja te tahate sinna uuesti minna. 

Parim kogu asja juures? Muuseum on täiesti TASUTA

1. The place I suggest to visit FIRST when in Lillehammer area is the Norsk vegmuseum - the Norwegian Road museum. 
I had been walking there once before, and it was really really pretty, but as I am not a fan of cars or roads, I thoght the museum is not my cup of tea. Big mistake to think that. This is one of the coolest museums I have visited. Interactive, fun, with a lot of activities for big(ger) and small(er). We just popped in for a second, because we had visitors from Estonia and had a bit spare time. The second lasted for two hours. We just had so much fun there! Our favorite was the "drunken glasses experience" where you can test how straight you will walk when under the influence. Let's say that I failed compleatly. 
And the best part? It's all FREE. We will be back quite soon!

2. Lilleputthammer. Peaaegu sama vana kui mina (ehitust alustati 1982.aastal). See on Lillehammeri Storgata täpne minikoopia. Selleks, et 135m pikkune tänav saaks nii tõetruu kui võimalik, kasutati ehitusjoonistena vanu fotosid Maihaugenist ning intervjueeriti vanu Lillehammeri elanikke. Lilleputthammeri väljaehitaja Kjell Madsen võttis ühendust isegi antikvariaatidega, et majadele õige värv saada. 

Mis mulle Lilleputthammeri juures kõige enam meeldib, on see, et siin on mõeldud ka kõige pisematele külastajatele. Ida saab varsti kaheaastaseks ja see koht oli tema jaoks vist maapealne paradiis. Mitte et ta oleks seda osanud öelda, kuid tema valjud kilked rääkisid enda eest. Vanuse tõttu mina kõva häälega kiljuda ei julgenud, ma kiljusin vaikselt enda sees;) 

Meie varasemast külastusest saate lugeda SIIT. Piletihinnad: alla 3-aastased tasuta, 3-6-aastased 149NOK (ca 17eur), 6+ 199NOK(ca 22eur). Rohkem infot leiate siit: http://www.lilleputthammer.no/

2.  I´ve been to Lilleputthammer once before, I think it was 14 years ago, I remember my sister was still a "baby" - 11yrs old. I could never have imagined to come back here with my own child. Now that Lillehammer is our hometown, I knew exactly where I need to go with her. ToLilleputthammer of course!

It is the most amazing family park on Earth (okay, I haven't been to Disneyland, but I am sure Lilleputthammer is at least one of the most incredible places to visit with children), located 16 km from Lillehammer in Øyeris. Britt Ida was from Øyer, by the way, she lived on the highest mountain in a little fairy tale house. Driving to Øyer was emotional for me, it brought back so many memories. My first Christmas in Norway, my second Christmas in Norway, my third Christmas in Norway in JULY with my sister, my mom and my uncle. I had wished my sister could see experience the "Britt Ida Christmas" and  when we some years later visited her and Camilla in July, she remembered it. We had a traditional Christmas dinner and got Christmas presents. I got my own kransekake forms...

But back to Lilleputthammer. Almost as old as me (built in 1982) and is a miniture version of Lillehammer's main street Storgata with many of the historical houses that were in Lillehammer in 1930's. 

3. Hunderfossen on täiesti omaette klass. (Minu jaoks) kohutavalt kallis, kuid ma ütlen teile, et kuid absoluutselt väärt igat kulutatud ööri. Vaadake ilmateatest järele, et oleks ilus ilm, võtke kaasa piknikukorv ning minge veetke kogu perega üks ilus päev. Meil esimene kord läks Idaga kõik natuke viltu (loe SIIT), aga aastaga on kasvanud nii tema kui ka mina emana, nii et ma olen veendunud, et nüüd ei tahaks kumbki meist sealt enam ära tulla. 

Pilet: 385NOK täiskasvanu, lapsed alla 90cm tasuta, üle selle 330NOK

3. Hunderfossen is a...I don't even have words for this place. The amusement park is quite expensive, but boy, there are so many things to do, so I promise every penny you spend is worth the experience. Yes, also for adults! I went there last year (read HERE) and yes, things didn't go as perfectly as I had planned in my head, but this year Ida has grown, and so am I as a mother, so when we go now - I am sure we will have the time of our life. 

When you go there, don't forget to take with you the picnic basket! When the weather is nice, there's harder to think of a nicer place for a family picnic!

Siis kui ma kujutan ette, et olen jube diip toidublogija/Wannabe foodblogger

Minu toidutegemise oskused on nii ja naa. On asju, mida ma ei julge isegi mitte proovida, ja on asju, mis mul üldjuhul untsu ei lähe. Viimasel ajal on aga untsu hakanud minema ka need toidud, millega ma kunagi alt ei ole läinud. Ilmselgelt on see märk sellest, et ma olen viimasel ajal liiga vähe süüa teinud. Ja kui niimoodi jätkata, siis varsti olen ma võib-olla staadiumis, kus isegi keedupelmeenid välja ei tule. 

Pelmeenidega seoses oli mul kaks päeva tagasi ka üks naljakas vahejuhtum. Seletan siis mina oma naabrile, mis imeasi see tatar on ja räägin, kuidas ma tunnen puudust tatrast ja pelmeenidest. "Pelmeenidest?"küsib ta üllatunult ja lisab siis, et "isver, need meil ju Biri Coop'is täitsa tavaline asi."

Minul läks nägu rõõmust särama, et kujutage vaid ette, ma nii kaua pelmeenideta elanud ja nüüd selgub, et need on kogu aeg käega katsutavas kauguses olnud. "Päriselt?" hüüatasin ma rõõmust. Ann Christin hakkas kõva häälega naerma ja vastas vaid, et nalja teed või, tal pole isegi õrna aimugi, millega tegu võiks olla. 

Ma olen nüüd mõelnud, et peaks uuesti rohkem köögis aega veetma hakkama. Uuesti süüa tegema. Mitte et ma üldse süüa ei teeks, aga ma mõtlen nagu päriselt. Või noh nii nagu kokaraamatus on näha, et on ilusad pildid ja kaetud lauad ning päris toit. See on ju nii tore. Ja selles majas elamine kohe kutsub katsetama. Ja nõud pildistama (pooltelt nõudelt ma päriselus süüa ei julgeks, sest ma lõhuks oma karukäppadega ilmselt midagi ära, aga vahva on nendega niisama "mängida"). 

Ma tean ma tean, et ma kõlan nagu mingi wannabe toidublogija, aga hei, keegi peab wannabe ka olema. 

Ja 20 aastat tagasi puhusid veel hoopis teised tuuled: 

Tänu Knutile ja Karile tutvusin ma väga paljude huvitavate inimestega, algul tundsin ma end nendel koosviibimistel veidike kohmetult, kuid ajapikku õppisin ma suhtlema nii vabalt nagu oleks kogu mu eelnev elu tõepoolest koosnenud vaid õhtusöökidest, külaskäikudest, kohtumistest. Ma õppisin üleüldse väga palju. Britt ja Arne tutvustasid mind kunsti- ja kunstiajalooga ning õpetasid mulle toidunautimist ja tutvustasid mulle toitu, mis minu jaoks tol ajal tundus veel tõeline gurmee. Aasta hiljem ei tulnud mulle enam pähegi spagettide juurde ketšupit küsida, nagu ma olin teinud esimesel ühisel õhtusöögil. Ma mäletan Britti hämmingus nägu. Ta ei saanud aru, miks ma tahan tema tööd ja vaeva, tõelist maitseelamust ketšupiga ära rikkuda. Ma olin harjunud, et makarone süüakse ketšupiga, keegi ei olnud mulle seda varem keelanud, nüüd, 16 aastat hiljem, suhtun ma ketšupisse tõrksalt nagu Britt tol korral, ma mõistan tema hämmingut. Siis ma veel ei mõistnud.

Ma mäletan, kuidas ühel õhtusöögil kanti lauale hõbekandikul vähk ja harjumuspäraste nugade-kahvlite asemel oli söögiriistadeks vaid kummalise välimusega tangid ja pikad peenikesed orad, mis meenutasid mulle veidike heegelnõela. Ma ei osanud nendega midagi teha ja punastasin piinlikkusest, kui mul lubati endale esimesena vähki tõsta. Ma ei osanud. Ma ei teadnud, millist orki või ora ma oleks pidanud kasutama. Aasta hiljem ei tekitanud see mulle enam mingit raskust. Vähe sellest, et Britt ja Arne tutvustasid mulle toidumaailma, olen ma arvatavasti just Brittile tänu võlgu selle eest, et ma oskan süüa teha. Norra kolides ei olnud ma kunagi varem ise süüa teinud, isegi leivale või määrimine tekitas mulle raskusi. Mul ei olnud põhjust endale ise süüa valmistada. Britt oli kannatlik ja kutsus mind alati kööki appi, aja jooksul õppisin ma küpsetama pannkooke, valmistama lillkapsasuppi, pitsat ja maailma kõige paremat leiba Britti retsepti järgi. Enam ei pidanud ma emale helistama, et küsida, kuidas ma tean, kuna kartulid valmis on või poest ostma külmutatud pitsapõhjasid, sest mu oma pitsatainas ei meenutanud sugugi tainast, vaid halli körti, aga Britt oli õhtusöögi valmistamise esimest korda mulle usaldanud, ma olin võimeline ise süüa tegema. Knut ja Kari jätkasid minu harimist toiduvaldkonnas. Kui algul sai Knut mu üle naerda, et ma ei osanud isegi kartuleid koorida, siis mõne aja pärast naersin hoopis mina. Kartulikoorimine tuli mul paremini välja kui temal, või vähemalt nii ta lasi mul arvata. Igatahes oli aasta möödudes selge, et nii palju olin ma õppinud süüa tegema, et nälga ei oleks ma küll enam jäänud.

Mis puutub aga söömisesse, siis minu arvates sõid norrakad üle mõistuse palju. Hommik algas korraliku hommikusöögiga, kooli pakiti mulle kaasa mitu juustuvõileiba, kella kolme-nelja ajal söödi tubli õhtusöök, kus mu taldrik mitu korda uuesti täis tõsteti, et nagu Knut alati ütles minust „stor og sterk“ * saaks, päev lõppes teleka ees võileibade ja teega. Nädalavahetused olid veel hullemad. Juba enne kui ma olin hommikusöögist taastuda suutnud, ootas lõunaoode, tavaliselt vahvlid hapukoore ja vaarikamoosiga, valikus oli otseloomulikult ka pruun juust, kuid sellest oskasin ma targalt hoiduda, õhtusöök oli kindlasti kolmekäiguline ja päev ei lõppenud kunagi ilma traditsiooniliste võileibade ja teeta teleka ees.

Stor og sterk minust tõepoolest ka sai. Juba poole aastaga olin ma juurde võtnud vähemalt viis kilo, aga kaalus juurde võtmine mind ei heidutanud. Söök oli niivõrd maitsev, et varsti ostsin ma suurus 36 asemel lihtsalt suurus 40 riideid. Ma sarnanesin üha rohkem omavanuste norra tüdrukutega, kes olid pisut trullakamad. Aina rohkem meenutati, kuidas ma „nii kondisena“ oma lillelises kleidis esimest korda Britti ja Arne elutoas istusin. Ma ei usu, et ma „nii kondine“ olin.

*stor og sterk – norra keeles „suur ja tugev“

  

  

Well. Sometimes I feel like a wannabe foodblogger, trying to impress people with fancy photos and fancy tableware. The truth is that lately even my signature dishes don't taste good and half of the dishes I use for taking photos are too fancy for my bear hands, so I can just "play" with them. Like food bloggers do. Only that I am not a food blogger. Which pretty much makes me a wannabe (food blogger).

20 years ago when I came to Norway the first time, I had no cooking skills what so ever. When I had to make dinner, I had to call my mom to find out how long to one boil the potatoes and when I tried to make pizza, the dough was...let's just say that I bought frozen pizzas and tried to make them look homecooked. I am sure I failed, but Britt and Arne were polite.

I love cooking, I love table setting, I love serving food, but for last two years I have been cooking so little, that if I continue like this, I will soon not be able to prepare even frozen pelmenis. A funny story happened to me, when I explained my collegue how much I miss buckwheat and pelmeni. She didn't know what buckwheat was, but when she heard the word "pelmeni", she told me that these can be bought in local shop. I was happy and surprised, I wanted to call my husband to give him the good news. My collegue stopped me and told me to hold my horses. She had no clue what pelmeni was and of course it was a joke that it can be bought in local shop. Ha-haaa!

Anyway. The house where we are living at the moment, has turned on my housewife button. I suddenly have again the urge to start cooking more. I am not the best cook, but I did mention the "cooking" 20 years ago, so I have improved and probably can only get better. Right?

Nagu raamatus /Making memories

Ma Laura-Grete "blogidraamast" ise pikemalt kui Facebookis juba kirjutasin, kirjutada ei viitsi, sest ma saan aru, et Elu24 on oma soovitud blogidraama juba kätte saanud ning lisaks Malluka, Liivi ja Ebapärlikarbi postitusele ega mul suurt midagi lisada pole kui, et jube traagiline on, et päriselu ja väljamõeldud tegelaskuju inimeste peas sassi on läinud. "Selline ongi meelelahutus," öeldakse Laura-Grete kaitseks, mina ütlen, et kui meelelahutus on 12-aastaste manipuleerimisega, siis selline meelelahutus on ikka paras kräpp. 

Minu enda meelelahutus oli sel nädalavahetusel hoopis teist nägu. Täpselt nagu muinasjuturaamatus. ma tean, et see väljend on ka juba nagu klišee, aga no ausalt. Ma avastasin poolkogemata kullerkupupõllu, mulle reaalselt tuli sellega seoses lapsepõlv meelde ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma korjasin lilli lausa nii palju, et meil ei jagunud kodus enam isegi vaase, et kõik lilled ära mahuks. (Ärge muretsege, põllule jäi lilli veel ikka väga palju alles, minusugused hullud saaks seal veel terve kuu aega kuhjade viisi kullerkuppe koju tassida!)

Ahjaa, ma avastasin, et ökopoest on siiski võimalik ka tatart osta, nii et reedel valmis meil kodus pidusöök tatrast. Jummel, kus ma olen tatrast puudust tundnud!

// There is a discussion among Estonian bloggers whether a fictional blog which is part of marketing plan of a popular tv-series in Estonia deserved to get Blog Awards and people are defending the fictional blog character by saying that this is "enterntainment" our weekend enterntainment had a totally different face. 

It was like a picture from a fairy tale book. Yes, I know I have used the frase "fairy tale" living so many times, that it soon may lose its value, but seriously look at the photos. I found a whole field of globeflowers and it cannot get any better than this. Reminded me of childhood and I couldn't help bringing home so many flowers that we almost did not have enough vases for all the flowers. 

This was our enterntainment for the weekend! 

Oh, and I found out that they do have buckwheat in "health stores" in Lillehammer. You have no idea, how much I had missed eating buckwheat. So funny that it's not common in Norway...

 

   

No more free joy! Why?

Ma kirjutan selle postituse pikemalt inglise keeles, sest olen ühes Lillehammeri facebooki-grupis, kus administraatorid pakuvad suvel raskustes peredele tasuta võimalusi lõbustuspargi külastamiseks jm lõbustusteks, mis Norras teadupärast üsna kulukas on. Kadedusest jäi see tegevus aga kellelegi hambusse ja kohalikus lehes ilmus artikkel, kuidas see on ebaaus ja pressitakse välja isikliku infot ja ma ei tea mida veel. Ma siis tunnistan ausalt. et eelmisel aastal kui pakuti Hunderfosseni pileteid, siis kirjutasin oma olukorrast ka mina ja OLEN ÄÄRETULT TÄNULIK, et saime Idaga selle võimaluse (loe SIIT) ja üldse ei häbene seda ka tunnistada, et tänu kellegi aktsioonile sain pakkuda oma lapsele midagi sellist, mida ma muidu poleks saanud.
Ma ei tea, kas tõesti peab nii kade olema, et isegi heategevuse peale kaevata!

I am a member in a Facebook group  called "Kjöp/Salg/Gis bort Lillehammer & Omegn", where people sell and buy things, but the administators of the group have started a so called charity campaign, where they give families in this area the possibility to get a free trip to Kiel, amusement park, pool, etc. To do so they have asked people PRIVATLY send their information about why they deserve this oppertunity, which makes sense, because how else could they decide who deserves it. A nice campaign right? If you think everyone was happy with this, think twice. Someone from this group tipped the local newspaper how people are asked to share sensitive information and how this is not right and so many other ugly things where said.

I honestly want to ask what´s wrong with you people? Does it bother you so much that someone can get something for free? Someone chose another family instead of yours? Are you so offended that you try to take away happiness from others? 

Let me tell you something! I became a member of this group last year and when I saw that someone is giving away tickets to Hunderfossen I also wrote a private message to this person explaining why I think me and my daughter should deserve to go there. Nobody asked me to share more information than I decided and nobody besides me and that person knew about this, nobody shared my "sensitive" information further to third parties.  

I am not ashamed to tell you now that last year my family was in a real financial crises - we had lost our restaurant, our savings and incomes, I was alone in Norway with my daughter, my husband tried to earn money in Estonia so that we could keep our house, it was a challenging situation, but we needed to be the best parents to our daughter. And what to parents want? They want to give their children a happy childhood, memories, a summer vacation to remember.

When I was an exchange student in Norway 20 years ago I got to visit Hunderfossen MANY times and it sat in my memories, I wanted to share this with my daughter, to give her a summer she deserves, but I had no extra means for that.  How happy do you think it made me when we got to go to Hunderfossen? I AM THANKFUL to people who started this campaign in the group and to people who gave away free things to families like my own. Yes, everything didn't go as well as planned when we visited the amusement park (you can read about it here), but it had nothing to do with the park or the campaign and to put some minor things besides WE HAD A WONDERFUL TIME! Hunderfossen remains one of my favorite places and I hope this summer* I can take my husband and daughter there for a nice family vacation. 

So what I want to say? Don't take away nice campaigns like this just because you are jelous! As you can understand from this post, the visit ment so much for me last year. Nobody knew how difficult we had it last year and I appreciate(d) this little free gift more than I can express in words. I hope this year another family gets to experience the same thing. 

* I am selling second hand things with prices from 10 nok during Lillehammer-dagene to give my family a day at Hunderfossen. Come to my shop at Storgata 91, 2floor (entrence from "Yes, vi leker!")

Hommikune kick start / Morning kick start

Hommikune happy face

Mis mulle Norra puhul kõige rohkem meeldib, on see kui sul vaja midagi tellida või (kiirelt) mõnd teenust saada? Viimased paar nädalat olen ma nt Oslosse korterit (ei, mitte endale) otsinud. Kirjutanud, et vaja oleks alates 05.06 ja on KIIRE. Mis te arvate, kuna ma hakkasin vastuseid saama? Üleeile. Need, kelle ma telefoni teel kätte sain, ajasid lihtsalt mingit jura. Pangakaardi ja kontoavamisest olen ma juba rääkinud, mul oli vaja ka üks konto juunikuuks avada, aga kuna protsess oli nii pikk, siis ma lihtsalt loobusin. Ma lihtsalt ei jaksanud mööda erinevaid ameteid enam joosta. Võib-olla siis kui jahedamaks läheb.

Panete tähele, ma ütlen, et liigutan end kui jahedamaks läheb. Ja ometi on minu järgmine etteheide, et niikui suvesoojus Norra saabub, liigutavad kõik end nagu porikärbsed ning on puhkuselainel, mis sellest, et ametlik üleriigiline puhkus on alles 27-29 nädalal ees ootamas.

Ja lõpuks jõuame tänase hommikuni. Vaja minul survepesurile üht juppi. Sõidame kenasti SELLE SAMA TOOTJA esindusse, kes ütleb, et temal pole, et tuleks tellida. No pole viga, tellime siis. Aa ei, tema kaudu ei saa, et mingu ma (teises linna otsas asuvasse) edasimüüja töökotta. Sõidame sinna. Mis tea arvate, kas sealt saadeti meid uuesti esindusse? Kui ma uurisin, kas seda juppi saaks parandada, vaadati mulle sellise näoga otsa, et "kulla välismaalane, kas sa ei tea, et kui Norras midagi katki läheb, siis seda ei parandata, VAID OSTETAKSE UUS".  Saime siiski teada, kus neid survepesureid veel müüakse ja suundusime sinna. Ma olin 100% veendunud, et meid saadetakse uuesti esindusse, kuid minu suureks üllatuseks, võeti mu number ja vooliku "strateegilised mõõdud" ning lubati uurida. Lootus on, et saame selle jupi ikka ENNE puhkust kätte. Me tahaks terrassilaudu õlitada, aga selleks oleks need enne vaja samblast puhtaks pesta survepesuriga.

Kui te veel ei tea, siis asi, mida ma maailmas kõige vähem armastan, on igasugu ehituspoed ja poed nagu Jula ning Biltema. Täna hommikul pidin ma KÕIK need läbi kammima. Tõeline kick start hommikule. I am not happy.
Ja taiboh kui seda voolikut nüüd ei saa!

The thing I like best about Norway is time you spend when you wish to order something. Or need something quickly. At the moment I am trying to find accomodation for someone in Oslo and sent out thousands of e-mails saying that I need it from 05.06. When do you think I started to get answers? Day before yesterday! Yes, they take good time to answer here. 
I also needed to open a bank account but honestly I just couldn't deal with it now. Last time I had to go from place to another and it  took me a month to get the debit card, I feel I have no energy for the same crusade at the moment. Perhaps when it gets a bit cooler. 

It's funny how I mention the warm weather, because the next thing I want to complain about is how lazy Norwegians become when the sun is shining. As soon as the weather is warm enough, the vacation mode is on and everything else can wait. Although the national "fellesferie" (vacation) in week 27-29  is a month away. 

And now to my point. We needed a sparepart for pressure washer and went to the representer/workshop of the producer. "No, we don't have it," he answered and said we can order it. Okay, let's do it then. "No,you cannot do this here, go to a workshop to a cooperation partner," he said. Fine, we drove to the other side of town to be sent BACK to the first workshop. They looked at me with a look on their face which said "dear foreigner, don't you know here in Norway we DO NOT buy spareparts, we buy a WHOLE NEW PRESSURE WASHER!"
I don't even know why it surprises me, but it did? Luckily we got to know who else sells these washers and headed there. I was 100% sure that we will be sent back to the first workshop, but to my big surprise they wrote down the model and my phone number. There is a slight chance we will get the part. And a slighter chance that we'll have it before vacation. I want to oil the terrace floor, but before it needs to be washed. Preferably I would do this before December...

The shops I dislike most are shops like Biltema, Jula, Maxbo, they are sooooooo boring and full of booooring stuff like hoses and washers and this morning I had to visit every one of them. Did not make me happy! 
And guess if I will be angry if we will not get the damn hose we need!

Mõnikord on nii vähe vaja /All you need

Talv on poe jaoks olnud erakordselt häirivalt vaikne ja kestnud liiga kaua, samuti ei ole vilja kandnud mõned mu koostööprojektid, mis peaks sissetulekut suurendama, on ilmselge, et need on olnud lisastressifaktorid. Eile aga oli üks neist päevadest, mis pani mind asju (korraks?) helgelt nägema. Mul oli nii palju tööd teha, sest pood oli rahvast täis, samal ajal tulid päringud koostööprojektidele, telefon helises kogu aeg, lisaks oli tähtaeg ühel postitusel - ühesõnaga päev täis rööprähklemist ja see andis mulle nii palju energiat.
Mulle meeldib kui on palju teha, kui on kiire ja olukord natukene stressitekitav. Tundub, et ma funktsioneerin kõige paremini kui mul on VÄGA palju teha.
Õhtuks olin ma küll surmväsinud, kuid ometigi oli mul kuidagi nii palju lisaenergiat, et käisime Idaga lupiine korjamas, rohisime tuttava aeda ja nibin-nabin oleks ka mööblit värvima hakanud. Aga selleks oleks vaja olnud vana värv maha koorida ja seda ma enam ei viitsinud:D

//Winter has been disturbingly quiet for (all) the shop(s) and I have not had results from cooperation-projects which should give me some extra income. Obviously this has been a major stressfactor for me. 
Yesterday was one of these days when I felt hopeful, there was so much to do - the shop was full of people, the phone was ringing all the time, the inquieries for projects suddenly started to come in. I felt useful and "back in bussiness". I have always believed in myself and my knowledge of sale and marketing, but lately I have felt not that confident. Yesterday when the situatsion was a bit stressful and I really had a lot to do was so motivating. It seems I function best on hectic days, with a bit stress and deadlines knocking on the door. Now I just pray that all the work finally will give some results! Please, please, please!
After work I was tired as hell, but happy. I had so much energy that I almost wanted to paint the outdoor furniture. But I didn't have energy to clean the furniture first, so the painting has to wait until Marek will have time to clean the things;)

Läbipõlenud, aga mis edasi? /Burnt out, but what's next?

Mõnikord ma ikkagi ei saa psühholoogi juures käimise mõttest aru. Selle diagnoosi, et olen läbipõlenud ja depressioonis ning vajaksin eelkätt puhkust (kahekesi mehega) oleksin ma võinud endale ise ka panna. Samuti saan ma aru, et kõik probleemid saavad alguse kusagilt lapsepõlvest jne jne jne ja okei, ma võin iga nädal käia seal "ennast avamas" ja vastamas küsimustele, millele ma tegelikult ei tahaks vastata, aga miks pagana pärast ei või nad tibakenegi nõu anda. Noh, et kui ma iga päevaga aina rohkem läbi põlen, siis kuidas seni endaga hakkama saada, kuni me mind "korda saame". Mulle ei aita nõuanded, et eemaldu kümneks minutiks kasvõi - kus ma siis eemaldun, jätan Ida üksinda aeda nii kauaks? Selle kümne minutiga jõuab ta 67 korda terrassilt alla kukkuda ja 89 korda ära uppuda. Ühesõnaga veider värk see psühholoogi juures käimine. Ma kunagi ammu käisin ka korra psühholoogi juures, sest ei osanud leinaga hakkama saada, aga kui psühholoog hakkas "mu probleeme lahti harutama nagu lõngakera, kus üks ots on lapsepõlv", siis ma mõtlesin, et fakk, mul on abi vaja probleemiga siin ja praegu, mitte lahti harutada lapsepõlve. Rohkem ei läinud. Õnneks praegune psühholoog tundub mulle tibake arukam. 

Tookord võtsin ma end ise kätte, et üle saada. Sebisin endale Oslosse stipendiumi ja õppisin kolm kuud Skandinaavia kirjandust, külastasin muuseume, parke ja õppisin, Eestisse tagasi minnes võtsin ülikoolis aineid nagu leinapsühholoogia jm sellised ning sain hakkama. Ja eile õhtul mõtlesin ma ka, et suure tõenäosusega pean ma püüdma end ise "korda teha". Ma tunnen, et tegelikult ei ole mul jaksu ja on tõesti 50/60 võimalus, et Norra muinasjutt saab selleks korraks läbi kui mõned asjad ei muutu, aga seniks püüan ma end kokku võtta ja kasvõi kirjutamisega end "ravida". Ma muudkui lükkan Norra loo kirjutamist edasi, aga see on nii vale. Ma loen mustandit ja tunnen, et nii palju emotsioone ja huviatvaid juhtumisi/lugusid (nagu allpool olev katkend) on jagada, täpselt nagu siis kui ma selle kirjutamisega alustasin. Miks ma nüüd edasi ei kirjuta? Ma võtsin eesmärgiks iga päev kasvõi kümme lehekülge kirjutada. Vaatame, kas saan hakkama. 

Rotary reeglite järgi oleksin ma pidanud Britti ja Arne juurest ära kolima juba novembris, minu järgmiseks perekonnaks oleks pidanud saama perekond Olstad, keda ma juba väga hästi tundsin. Samal ajal selgus, et üks Yuko vahetusperekond ei saa teda sel ajal vastu võtta ja tema sai Olstadid endale. Mina oleksin pidanud minema oma neljanda pere juurde ja siis hiljem saama ühe Yuko vahetusperedest endale. Oma neljanda pere vastu ei olnud mul midagi, ka Olsenitega olin ma varem kohtunud. Olsenid olid meid Yukoga ühel nädalavahetusel kutsunud kaasa oma hytta’sse, mis asus Rørose, vana vasekaevanduselinnakese lähedal. Kahjuks aga ei saanud viimasel hetkel kui mul juba kotid pakitud olid Olsenid mind just sel ajal vastu võtta. Mind otsustati paigutada Yuko eelmise vahetusepere, Burebure või Kurekure’de (ma ei suutnud seda kummalist perekonnanime endale kuidagi meelde jätta) juurde. Ma ei tahtnud Bureburede juurde. Nad olid mu jaoks täiesti võõrad inimesed, erinevalt Brittist, Arnest, Olstadidest ja Olsenitest. Ja Korsæthidest, kellest veidike hiljem sai mu teine Norra perekond. Ma olin Yuko peale pahane, et ta Olstadid mult ära võttis.

„Ma ei saa aru, miks mina pean täiesti võõraste juurde elama kolima,“ kaebasin ma Faylynile, „Ma ei taha nende juurde minna.

Minu suhe Britti ja Arnega oli nii lähedaseks muutunud, et ma pidasin neid tõepoolest oma teisteks vanemateks. Me saime ideaalselt läbi ja ei olnud kordagi tülitsenud. Kui üks kord välja arvata, kui mu norra keel mind arvatavasti alt vedas ja ma olin kõige olulisema osa jutuajamisest välja jätnud. Lillehammeris elas tol ajal ka Allar Levandi oma perega ja ma ei teagi, kelle kaudu ma nendega tuttavaks sain, kuid ühel korral kui ma neil külas olin, küsis Anna minult, kas ma ei saaks neile üheks õhtuks lapsehoidjaks olla. Loomulikult olin ma nõus, aga pidin seda siiski ka Brittilt ja Arnelt küsima. Brittil ja Arnel ei olnud selle vastu midagi, sest nad olid väga hästi kursis, kes Levandid on ja nende arvates oli see vaid tore, et ma teiste eestlaste, pealegi kuulsatega, läbi saan käia.

„Ma siis lähen,“ ütlesin ma järgmisel päeval pärast õhtusööki Brittile ja Arne.

„Mis kell sa kodus oled?“ küsis Arne.

„Hommikul. Ma jään nende juurde ööseks.“

„Kuidas? Ööseks?“ küsis Britt veidike ärritunult.

„Jah, ma ju ütlesin, et lähen nende juurde täna lapsehoidjaks.“

„Seda küll, aga sa ei rääkinud midagi seal ööbimisest,“ lausus Britt.

„Kuidas, ma ju ....,“ kokutasin ma.

„Me ei saa sul lasta võõraste inimeste juures öösel olla, mis sa arvad, mida Rotary sellest arvaks, kui me lubaks sul niimoodi kodust ära olla,“ vastas Britt konkreetselt.

„Aga, aga...ma ju olen juba lubanud,“ kogelesin ma, „ma ei saa neid alt vedada. Pealegi te ju teate, kes nad on.“

Britt raputas pead. Tema otsus oli kõigutamatu – ma ei võinud mitte mingil juhul sinna ööseks jääda.

„Arne?“ vaatasin ma paluvalt Arne otsa. Ka Arne raputas pead. Ma ei võinud mitte mingil juhul sinna ööseks jääda. Ma olin nutu äärel, kuidas ma nüüd helistan ja ütlen, et nad ei saagi minu peale loota, kuidas ma ütlen neile, et olen neid alt vedanud.

„Nad ju loodavad minu peale,“ proovisin ma uuesti. „Te ju teate, et nad on korralikud inimesed.“

Britt ja Arne leebusid pisut. „Hea küll, teeme nii, et sa võid lapsi siin hoida.“ Ma olin nii õnnelik, et ei pidanud Anna Levandile helistama ja ütlema, et olin neid alt vedanud. Nüüd jäi vaid loota, et ta on nõus, et ta pojad tema jaoks siiski võõraste inimeste juures ööbivad. Õnneks oli Anna nõus.

See pisike arusaamatus, kus ma olin unustanud mainida, et ma kodus ei ööbi, jäi ka ainukeseks. Rohkem ei olnud meil ühtegi tüli. Nemad olid harjunud minuga ja mina nendega, ma ei tahtnud nende juurest ära kolida võhivõõraste Kureburede juurde.

„Aga kas sa ei võiks küsida, kas sa ei tohi Britti ja Arne juures edasi elada?“ pakkus Faylyn välja lahenduse. „Või siis kohe oma kolmanda pere juurde kolida?“

Mul läks hästi. Ma võisin Britti ja Arne juures edasi elada. Mulle tundus, et Olsenid olid küll korraks solvunud, kuid mina olin õnnelik, et mul nelja pere asemel vaid kaks pere oli. Britt ja Arne ning Knut ja Kari.

Britti ja Arnega 17.maid tähistamas

Sometimes I don't understand the meaning of going to therapy. I mean I knew this myself that I have depression and burnt out, but what next?  I know what I need is a time off (together with my husband), but how is that possible? Or the advice to have some alone time when I get angry? How? What to I do with Ida. Leave her alone? She will manage to drown 899 times or fall down from the terrace 899 times while I am having my alone time. There is a 50/60 chance we are going back to Estonia, if certain things will not get better, but there we need a plan B. I have no plan B, it makes me stressed and worried, uncertain. It is okay to go there once a week and talk about my feelings and childhood, but how do I deal with the problem meanwhile? It takes time to get me "fixed".  

I have been to a psychologist once before, when I didn't know how to cope with grief, when we started to solve the problem from childhood, I stopped going there. I needed help with grief, the childhood things we could have fixed later. Thank god, the psycholgist in Lillehammer seems to have more sense. 

Back then I decided to fix myself. I managed to get a grant to Oslo, studied Scandinavian literature, went to many museums and just concentrated on studies, after I went back to Estonia I took a lot of psychology classes in University and I got fixed. At least so I thought. 

I think I need to do the same now. I do not have energy, but I think one possible solution could be continuing to write my book about Norway. There are so many cool stories to share and when I read the old draft I think it would be interesting for others to read as well. Why don't I continue reading? Writting has always been the best therapy for me. I have set a goal to write at least ten pages every day. Can I do this? 

Kui kõik ülekeevad emotsioonid välja jätta...

Kui kõik mu ülekeevad emotsioonid välja arvata, siis vaatan praegu pilte ja mõtlen, et aga millega ma sellise luksuse välja olen teeninud? Kuidas saaks nii, et selline idüll ei paistaks ainult pildilt, vaid argipäev olekski üks suur idüll? 

Vaatasime eile õhtul "Mamma miat" ja ma mõtlesin kogu aeg filmi vaadates, kui kihvt oleks samamoodi väikest hotelli pidada. Ja lõpetasin kiiresti, sest ma ei julgeks enam ühegi asjaga ise alustada. Sellest on jällegi omamoodi kurb...

//If to forget my "overboiling" emotions and I look at the photos we took this weekend, I keep asking myself how have I deserved luxury like this? How to keep the idyll in my mind and heart, in everyday living, ot only photos? 

yesterday we watched "Mamma mia" and I found myself dreaming about running a little bed and breakfast. And I stopped as soon as I started, because I would not dare to start anything again. And this is actually a bit sad...