EBA2016

Alustame algusest. Ehk naiselikkust osast. Ma tundsin end eile hommikul nagu räbal ja mul polnud MITTE MINGIT tahtmist õhtul ka üritusele minna, peeglist vaatas mulle vastu väsinud ja kurb vana naine, ma tundsin, et ma ei viitsi end kokku võtta. AGA minu rõõmuks kloppis nii mu välimuse kui enesetunde ja -kindluse üles Chloe ilusalongi juuksur-meikar Stanislav. KUI te end halvasti tunnete ja teil on kuhugi minek, siis seadke sammud sellesse Kaubamajas asuvasse salongi. Väga väga positiivne kogemus.

Aga siis õhtu juurde. 

Muidugi oli korralduses apsakaid, möödalaskmisi ja asju, mida saab parandada, kuid seda kõike korraldajad ilmselt juba teavad, ma ei hakka kordama ja targutama. On küll veel tibake lastekingades ja kodukootud see üritus, aga mul on hea meel, et selline üritus korraldatakse. Vahva on teistega, keda justkui tunned, aga samas ei tunne, tuttavaks saada. Me ei pea kõik bestikateks saama, kuid teineteist teada on ju tore. Ma saan aru, et kusagil keegi (ma ei tea kas blogijad ise või lugejad) tahavad tekitada intriigi ja "klassivahet", et kõigil justkui ei sobi osa võtta, aga mina ütlen, et unustage korraks oma egod;)  Samas meeldis mulle õudselt üks Ebapärlikarbi-Triinu lause kusagil kunagi, et nii nagu kõik müúgiesindajad ei pea omavahel bondima, ei pea bondima ka kõik blogijad (aga natuke ma siiski mõtlen, et võiks ühte ruumi mahtuda küll).

Appi, kaldusin teemast hoopis kõrvale. Tagasi teemasse.

Inimesed olid toredad. Ja ilusad* . Näiteks Aili (SÜÕ)** treenitud keha tegi kadedaks. Me jõudsime küll Ailega (ei ole kirjaviga, olid kohal Aile ja Aili) järeldusele, et MILF on selline kaheotsaga "väljend", et on ta siis hea või halva kõlaga, aga ma siin kohal ütlen siira naiseliku kadeduse ja positiivse kõlaga, et Aili on "milf". Ma tahaks ka selline olla. Äkki peaks trenni tegema hakkama? Nagu päriselt, mitte nii nagu mina, et jalutan (täna kuus km) ja ütlen, et tegin trenni.

Sekkarileiud-Agnes oli päriselus veel ilusam ja armsam, Roosad stilettod Maiken veel rõõmsameelsem ja roosam, Manjana veelgi (enese)iroonilisema huumorisoonega ning Ebapärlikarbi-Triin veelgi ägedam. Selline heas mõttes täiskasvanulik, naine attitude'i ja arvamusega. Ilus pealekauba. Ebapärlikarpi fännan ma juba ammu, aga nüüd sai minust tema veelgi suurem fänn. Marianni fänn olen ma ka, isegi hoolimata sellest, et ta rase on (sry, püüdsin nalja teha). Mul on hea meel, et mul nii ägedad sõbrad on.  Ausalt!

Mul on ka hea meel, et Efka parima fotoblogi auhinna võitis. Efka ruulib! Kahju, et ta ise kohal olla ei saanud. Ja muidugi on mul hea meel enda teise koha üle "välismaablogides". Ma tean, ma tean, see kõlab klišeelikult, aga ma olin üllatunud. Selles mõttes, et ma ju tean, et on palju neid, kes mulle kaasa elavad ja blogi igapäevaselt loevad, aga arvestades ka kriitikat, mis kogu mu blogi ja isikut saadab, siis jah, ma olin üllatunud ja tänulik. Aitäh teile! 

Õhtu kõige iroonilisem hetk oli muidugi see kui läksin oma auhinda kätte saama, seisin lava ees ja Uku Suviste mind tähele ei pannud. Alustasin blogimist "nähtamatu Mutrikesena" ja suutsin auhinna kättesaamisel küüntest kübarat kanda ja nähtamatuks muutuda. Minu superpower! 

Kriitikat? 

Kohe kui Uku Suviste ütles, et ürituse ametlik osa on läbi, tõusis pool saali püsti ja lahkus. See oli nii naljakas. Kas me siis tulimegi kokku vaid auhinda saama ja kui see käes või ei saadudki, siis joosti kohe laiali. 

Ja no ainus päris tilk tõrva meepotis oli Grete Klein. Ma olen igati nõus, et tegu on andeka ja ääretult kauni noore naisega, "Padjaklubi"-Laura meeldib mulle ka, AGA PÄRISELT, ei ole aus, et TURUNDUSTOODE võistleb oma pärisblogijatega. On ok teha natsa reklaami oma saatele, aga no ausalt, see oli ikka feil. Ja veel suurem feil kui osalemine, olid 1) tema kõned. Ma algul arvasin, et ta teeb nalja ja on nö rollis, aga mida aeg edasi, seda rohkem sain me aru, et ta vist ikka pidas päriselt kõnesid ja 2) kui sa blogijana auhinnad saad, siis sa ei avalda tänu stsenaristile ja tiimile, kes su eest selle töö ära teevad. 

Kui see välja arvata, siis mina ütlen, et igati tore oli. Iga aastaga aina paremaks, eksju? Ja hei, kui juba Hiltoni avapidu oli olnud üks prohmakas teise otsa, olgugi et seda korraldas professionaalide tiim, siis Mari-Leen sai superhästi hakkama ning on tänu ära teeninud. Siinkohal suur aitäh Hotelliveebile, V Spaale ja Oru hotellile kinkide eest!

*mõni oli outfitiga nii üle pingutanud, et kleit ei katnud isegi tagumikku ära ja mõni ei kandnud oma úbermoodsat hjam outfitti välja, aga mis teha, maitsed ja arusaamad moest on erinevad. Ja kes olen mina kritiseerima. Vbla Perekool on juba oma lemmikud ja mittelemmikud välja kuulutanud? 

** ma ei viitsi ipadis linkida. Vabandust!

    Foto: Marimell

     Foto: Raido Link, Delfi

Foto: Õhtuleht.  SEE on ilmselt mu happy face. Kui mu rõõm välja ei paista, siis ma luban teil, et mu sisemine jumalanna oli õnnelik ja tänulik, erinevalt välisest Dark Lord jüngrist.

Foto: Fotoraat

Lisaks II kohale tegid mulle täna rõõmu veel kaks asja. 1) Ida pildid. Kas pole kummaline, et ma olen Idast väsinud, kuid juba kolm päeva hiljem tunnen ma temast nii puudust. No te vaadake seda väikest fashionistat! Mul on tunne, et siit tuleb uus moeblogija.

2) mu sõbranna, kes mulle Diibi oksjonist teada andis, saatis mulle täna pildi, et ostis mu vanaema karahvinid mulle tagasi. Ma ei oska sõnadesse panna kui tänulik ma olen. Kahjuks ei leidnud ta Grimmide muinasjuturaamatut. Kui kellelgi on nüüd kodus Grimmide muinasjuturaamat, kus peal kirjas "Mariani oma raamat", siis ehk müüte selle mulle tagasi?

Maailma kõige hirmsam koht

Mõtlesin siis mina, vanainimene, eile hilisõhtul, et poogin end kellelegi sappa ja vaatan selle Vabank ööklubi üle. Ma olin sellest palju kuulnud, et popp ja ma ei tea, mis veel, aga otseloomulikult polnud mina seal käinud. Ma ei käi poppides kohtades (kui välja arvata vanasti Prives käimine, see klubi mulle meeldis). 

Ühesõnaga. Niigi tikutoosisuurusest klubist moodustab 80% mingid erinevad vip osakonnad. Kuna meil oli mingil põhjusel ka käepaelale "vip" kirjutatud, siis juhatati meid kuhugi eraldi ruumi, mis omakorda koosnes kahest ruumist. Esimeses ruumis istusid diivanitel seina ääres meesterahvad ja kui me sealt ruumist läbi jalutasime, siis oli mul tunne nagu mõnes inimkaubitsemisest rääkivas filmis. Teate küll, rumalad naised meelitatakse kuhugi taharuumi, siis pannakse uks lukku võetakse dokumendid ära ja müüakse heal juhul edasi orjaks. Õõvastav kogemus. Tagumine ruum oli veel väiksem, kuid ometigi suutsid inimesed seal isegi tantsida. Mina tundsin end liiga vanana, et kellegi diivanilaua ees kepsutada. 

Me liikusime tagasi "pööbli" hulka. Seal tundus tibake turvalisem. Ja ma ausõna isegi püüdsin tantsida, see "it's getting hot in here" lugu on ju päris särtsakas, aga edasi tuli vaid mingi mõttetu igav jama, mis mind küll kuidagi käima ei tõmmanud. Muidugi, pean endale tunnistama, et asi võib olla ka minu vanuses ja iseloomus, mitte muusikas. Ma ei tea. Kell oli JUBA üks ka, ja ma tundsin, et teate, poisid ja tüdrukud, see siin pole ikka minu tassike teed. Pool kaks olin ma igatahes kenasti hotellitoas teki all ja nautisin vaikust. Kananahk tuli selle hirmsa koha peale mõeldes peale.

Ma ei suuda mõista, kas inimestel on nii tungiv vajadus, end olulisemaks ja suuremaks mõelda, et sellised vip-osakonnad tehtud on. Mingi eluvales elamine? Sest kammoon, klubis oli vip osas rohkem rahvast kui "tavalises kõigile avatud osakonnas" ja keegi seal special ruumis eriliselt vip küll ei tundunud.  

Ja te ei kujuta ette kui õnnelik ma olen, et ma abielus olen!  Kui ma peaksin sellistest kohtadest endale meest otsima hakkama, siis ma ilmselt sureks vanatüdrukuna, kel mehe asemel seitse kassi.

    Foto: Kerli, Fotoraat

Kui Norras kontserdile minna... / When you go to a concert in Norway...

Nooohhh, see siis on jälle üks neid kohti, kus ma saaksin öelda, et minuga juhtub. Teadsin mina, et täna esineb Alexander Rybak Maihaugenis ja vedasin endaga kaasa kolm heauskset inimest, kes kaks tundi koos minuga VIHMAS mööda Maihaugenit jalutasid. Selleks, et löpuks ka "I'm in looooove with a fairy taleeeee" kuulda, ja seda siiski ei kuulnud, sest vihma hakkas LIIGA KÔVASTI sadama. (Note to self: Norras olles valmistu ALATI vihmaks!)

Aga vähemalt NÂGIME me Alexandri ära;)

Ja "diip kunstiinimene" kasutas voimalust teistele üht oma lemmikkunstnikku tutvustada. Jakob Weidemanni ruum on üks mu lemmikuid - seda te juba tedasite, eks - aga kas te teadsite, et ta maalis valgust? Kas teie näete seda? Jaagup igatahes ei näinud.

Kui tänane üritus oli üsna ebaönnestunud, fairy tale jäi kuulmata ja ilm oli kole, siis köigile, kes Lillehammerisse satuvad, ütlen ma küll, et Maihaugen on hoolimata ilmast kohustuslik. See ON imeilus koht. Aga igaksjuhuks vötke vihmavari/keep kaasa. Alati. Norras olles.

PS: Mul on kummikuid vaja. Ikka Hunters omi.

//
Well...this here is another chapter in a book called "Things happen to me". I had understood that there is a Alexander Rybak concert in Maihaugen today and so I dragged three believing persons with me today, three persons who walked in Maihaugen with me for 2 hours to hear "I'm in loooooooove with a faiiry taaaalleeeee" in the end. BUT didn't hear it anyway because the heavy rain made as go before the "grande finale". 
Note to self: in Norway ALWAYS be prepared for rain. ALWAYS! But they cannot say they didn't see Alexander. I have a photo of him. And we heard A song as well. 

(I wonder if they ever again will come with me, when I ask them to a concert.)

If you have read this blog for some time, you know one of my favorite painters is Jakob Weidemann. There is a "Jacob Weidemann room" in Maihaugen, which I just looooove. Did you know that he is a painter who painted the light? If you scroll down and look at the paintings, can you see that.  Jaagup didn't.

And although today's event was a fail, no fairy tale and a lot of rain (instead of lot of dance and music as I had understood), I say that Maihaugen is a must-visit-place when in Lillehammer. Despite weather. It IS a beautiful place. (But remember to have an umbrella with you. Just in case. Always. When in Norway on summer.)

 

 

 

Nagu välismaal / Away for the weekend

Nagu hoiatatud ujutan blogi nädalavahetuse fotodega üle. Ja lisa on veel tulemas!

Väga paljud minu suved on seotud ühe tillukese Oxelösundi- nimelise Rootsi linnakesega, kus me tädi Lolal ja onu Oskaril külas käisime. Nende imearmas väike majake, keset linna, mitte väga kaugel merest. See nädalavahetus meenutas mulle paljus Oxelösundi. Ja ma ei oska väga isegi sönadesse panna kui tänulikuks sellised hetked teevad.

PS: Ma avastasin, et meil ei ole lapsehoidjat vaja. Meil on vaja batuuti, ekslikult olin ma pool oma elu arvanud, et selle nimi on "trampolin" vöi vähemalt "trampliin". Selgus, et trampliin on küll eesti keeles olemas, kuid ei ole mitte see, mida mina silmas olen pidanud.

As warned on Facebook, there will be an overload of photos on blog this weekend. 

Many of my summers have memories from a little Swedish town called Oxelösund where my grandma's brother lived. Sometimes I miss that little red house in the middle of the town, not far from the sea. The walks on Femöre, the dinners in the garden, flowers and fun. As much as I remember there was always sunshine. 
In a way this weekend reminded me of Oxelösund. And I cannot even put into words how thankful moments like these make me.

Läksin hulluks

Kuidas teisiti saab seda nimetada, et ma olin nõus Heily väljakutsega jooksmas käima hakata. Ma ei ole kuigi vormis ja see tundus üks hullumeelne mõte. Rääkimata sellest, et mul oleks vabandusi tegelikult varnast võtta. Pole jalanõusid, pole riideid, pole... Aga ma mõtlesin, et kuna ma ju niikuinii tegelikult olengi natuke hulluks läinud, siis mis see natuke hullust enam teeb. Ja ei mingeid vabandusi!

Nii ma siis nüüd jooksen temaga (meiega on vist kaks jooksjat varsti veel liitumas/liikumas). Mitte eriti palju rohkem kui kilomeetrikese korraga. Veremaitse suus ja hing paelaga kaelas. Sport on ikka üks hull asi. 

Samas aga kui vaadata seda alumist pilti minust, siis ma saan aru MIKS ma end liigutama pean. Ma ei taha selline välja näha nagu hakkaksin mõne kuu pärast sünnitama. 

Oma tulemused, pingutused, katsumused püüame me kirja panna siia: https://kilomeeter.wordpress.com

Sel ajal kui mina olen masenduses... /While I am depressed

See postitus on nüüd üks neist fassaadipostitustest. Imelistest munapühadest. Läbi pildi tundub kõik nii idülliline, muremõtted ei paista pildilt. Samas ei ole siin midagi võltsi, ma olengi nautinud iga hetke, olnud õnnelik ja rahulolev. Munapühad olid ilusad, kuigi ma pean tunnistama, et minu maitsele natukene liiga pikad. Te ju teate, et mul poleks midagi rantjee elu vastu, aga ikkagi...
Võib olla olen ma lõhestunud isiksus? Üks osa minust on õnnelik ja tänulik,lteine osa laisk ja mugav, kolmas osa masenduses.

Igal juhul siin ta on - meie pühad piltides.

This here is one of the posts to show that life is a flower. Everything looks perfect from the photos, and believe me - the easter holiday was pretty close to perfect, photos hide perfectly depression and fear. Perhaps I have multiple personalities? One me is happy and thankful for the life I have at the moment, the other me is lazy and enjoys the "dolce far niente", third me misses work, fourth is depressed and unhappy?  Confusing...

Anyway. Here it is - our holidays in photos.

Ma tundsin ühel homikul, et pean end tuulutama, mõtteid korrastama ja nii läksime me Idaga jalutama. Tagasiteel mõtlesin ma, et lõikaks natuke ja läheks üle järve. Läks aga nii, et neljakilomeetrise tee asemel venis meie jalutuskäik pea seitsme kilomeetri pikkuseks, sest ma suutsin täiesti vales suunas liikuma hakata. Ma ei tea, kui poleks taibanud ringi keerata, siis oleks me vist lõpuks Trondheimi jõudnud. Note to self: ära orienteeru punaste majade ja mägede järgi, neid on IGAL kaldal. Koju jõudes oli vein igati ära teenitud. 

// Me and Ida went for a little walk. I decided to take a shortcut over the lake, but instead of walking 4km we ended up walking almost seven, because I went in totally wrong direction. For some time I had no idea where we are, quite a strange feeling. So wine was well deserved when we finally got home. 

Mu ristitütar sai nädalavahetusel 16. Sellise mageda õnnitluse sai ta meie poolt. Okei, esialgu. Pakk ehk hakkab ka varsti kohale jõudma:)

//My goddaughter, who is a talented ballerina, turned 16 this weekend. I enjoy living in Norway, but when occasions like that I miss that I don´t have the possibility to be there. She will perform tomorrow in "Vanemuine" theatre - I would like to be there, but I wish her all the best for graduation. And hope she will start studies in Oslo soon. 

Nende piltide mõte pole eputada, et vaadake mind, olen masenduses, aga joon ikka kristallklaasist shampanjat ja söön vasikapraadi, vaid lihtsalt näidata, et elu ongi ikka hetkel väga veider ja vastuoluline. Samas olen ma nii tänulik, et hallis argipäevas on killuke luksust. Ma olen siiralt ja südamest tänulik juhuste eest. Ja eks see on natukene endale motivatsiooniks - nii tahan ma elada. PS: Mul tuli korraks selline Jack Dawsoni ja "Titanicu" tunne. Teate küll, kolmandast klassist shampanjat jooma;) 

//It´s not to show off "hey look at me and my luxurious everyday". It´s more to show that life is totally strange, full of coincidences. I am so grateful that I have had the opportunity to enjoy nice things and in a way it's to motivate myself. This is how I want to live!  For a moment I felt like Jack Dawson in "Titanic" - "having champagne here with you fine people":)

Ma ei ole kunagi väga suur kreemide kasutaja olnud ning peentest ja poppidest kreemidest tean ma sama vähe kui Kuust (vbla ma Kuust tean isegi rohkem). Domina Elegans nimest olin ma küll ökuulnud, kuid midagi kaasa rääkida ei osanud. Täna julgen ma teile öelda, et Golden Beauty mask (täpsemat utvustust loe SIIT) IMELINE! Ma tundsin end juba peale esimest kasutamiskorda palju nooremana. Nii 34;)

// I have never been a big user of daycreams and masks, but now when I turned 35, quite many presents included anti aging masks and creams. I had heard about Domina Elegans before, but had no idea that it actually can be as good as they say. After first time I already felt much younger. Like 34;) Read more HERE

Ma vaatan neid pilte allolevaid pilte ja mõtlen, et pagan võtaks. Kuidas on see võimalik, et muinasjutuline elu tegelikult nii kräpp on. (Jajaa, muudan oma suhtumist, muudan muudan!) Kõrvalt vaadates on ju nagu MUINASJUTT?

// I look at the photos and think bloody hell! How is it possible that this life that from photos seems like a fairy tale, is actually full of crap, problems, depression. How? When will this all end? When domI get things under control? 

Ps: Anyone in Norway who knows someone who knows someone who builds elementhouses? 

Ühel päeval otsustasime me külastada Moelvis asuvat Cafe Johnsen art deco pood-kohvikut. See oli nii võrratu koht (nagu lubatud kirjutan sellest pikemalt kui arvuti end kunagi ära apdeidib, KUI see kunagi üldse juhtub). Disainifriikid näevad ju mis lamp laes ripub. Just. Poul Henningsen. 

Väike fashionista valis ise oma outfiti ja nägi välja nagu päikesepaiste. Piltidelt ei paista aga, et ta oli sel päeval ekstreemselt pahas tujus ning toitus meie närvidest. Mida mul on niigi vähe.

//We visited a cool little art deco shop - café, which I have promised to introduce to you when I finally get my computer to work again. It definately is a place to visit if you love design. 

The little fashionista chose her own outfit and looked like a ray of sunshine, the photos don't show the extreamly bad mood she was in the whole day. Her favorite food that day seemed to be our nerves. 

No vot. Mis ma siis oskan öelda. Fassaad on muinasjutuline. Elu on lill. 

//So. What can I tell. The life I have chosen to show via blog, is wonderful. No wonder people are jelous. But don´t be. There´s a lot beneath the surface. It´s not often I want to show my weaknesses.