Halleluuja, kõik tööotsijad-Mutrikesed, teie palveid on kuulda võetud!

Ma loodan, et ma ei ole veel hiljaks jäänud, sest töökuulutus on küll vist juba aegunud, aga nii kui tööandjad teevad taustauuringuid tööotsijatele, siis ma loodan, et mõni tööotsija koperdab kogemata taustauuringut tehes ka siia blogisse. Nimelt otsib Suur Ja Tähtis Ettevõte uut Mutrikest. Ma ei saa vait olla, ma lihtsalt ei saa...

Ma lihtsalt pean ütlema, et guugeldage siin blogis sõna "Mutrike" ja saate teada, millest jutt. Kui guugeldada ei viitsi ja üldse looga kursis ei ole, siis ma võin teile öelda, et mina olen selles Ettevõttes Mutrike olnud.

Suures ja Tähtsas Ettevõttes sai see blogi ka alguse. Ma olen selle eest neile nii tänulik. Aitäh, aitäh, aitäh! Minu lõpust selles Suures Ettevõttes võite aga lugeda allolevas katkendis. Kinga sain Mutrike just selle sama blogi tõttu (sellest võite lugeda  muuhulgas SIIN, SIIN ja SIIN). 

Seikluste ja huvitavate kogemuste saamiseks soovitan ma absoluutselt sellele töökohale kandideerida. Uskuge mind, igav teil ei hakka ja võib-olla saab Mutrikese blogigi taaselustatud. Aga pidage meeles, et raudsed närvid on hädavajalikud! Mul tuleb kananahk peale kui ma oma peas kuulen hetkel täiskasvanud naisi hüüatamas: "Issssssiii tuleb!" (kui tegevjuht tööle tuli)

...Suures Ja Tähtsas Ettevõttes viibides kohtus Mutrike ka Teiste Kolleegidega, kes kõik olid ühte meelt, neil oli nii kahju. Eriti kahju oli Ühel Särtsakal Teist Keelt Kõneleval Daamil, kes ütles ka, et Mutrike oli alati eriline olnud, päikeseline ja meeldiv, et tema küll Mutrikese blogi ei ole lugenud, aga küll on kahju, et „neile teistele“ see blogi ei meeldinud. Mutrike seletas ka, et temagi ei saa aru, mis seal mitte meeldida oli, aga kes on tema, et Tähtsate Inimestega vaielda. 
Järgmisena võiks Tähtsad Inimesed muideks kirjandust ära keelama hakata – mis ei meeldi, keelatud, mis meenutab ennast, keelatud, mis on sarkastiline, keelatud. Mutrike mõtles küll ka, et millest Särtsakal Daamil kahju on, et Mutrike ju isegi veel ei tea, MIS edasi saab, aga ei hakanud uurima ka, et kas Särtsakas Daam teab siis rohkem kui Mutrike. Ütles lihtsalt, et kuu aja pärast siis näeme.
Kodus oli ka Mutrikese Abikaasa segaduses, MIKS siis ometi ei räägitud, mille alusel Mutrike vallandatakse. Mutrike kehitas kah õlgu, et temagi oleks tahtnud selgust, aga Tähtsad Inimesed ütlesid, et kuu aja pärast siis... 

SELGUS saabus järgmisel päeval. Ja see on juba tõeliselt kõrge tase, isegi Suure Ja Tähtsa Ettevõtte kohta. 
Mutrike oli just õues ja luges raamatut kui saabus Turvafirma kullerauto – Mutrike ei saanud aru, et mis see küll olla võiks. Turvafirma Kuller ütles, et tal on kiri Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest. Mutrike oli VÄGA SUURES HÄMMINGUS. Mis asi see siis veel olla võiks? Tegi kirja lahti ja sai KOONDAMISTEATE. Saate aru? Kuller oli kohal käinud ka eelmisel päeval, aga kahjuks ei olnud Mutrikest kodus. Saate aru, SAMAL PÄEVAL KUI MUTRIKE ISE OLI SUURES JA TÄHTSAS ETTEVÕTTES KOHAL KÄINUD ja tahtnud teada, kas peab ka hjuuman riisoorsisega rääkima. SAMAL PÄEVAL kirjutas hjuuman riisoorsis KOONDAMISTEATE ja SELLE ASEMEL, et Mutrikesele see kätte anda, saadeti see SAMAL PÄEVAL KULLERIGA. Kui Mutrike selle peale mõtleb, hakkab tal üsna paha. Mis inimesed need on, kes silmast silma ei julge rääkida ja saadavad argpükslikult kirja kulleriga? Ahjaa, Suures Ja Tähtsas Ettevõttes tehaksegi kõike selja taga ja salaja. 
(Või äkki tol hommikupoolikul ei olnud "majanduslik olukord" veel nii halb ja töö ümberkorraldamise vajadus tekkis paari tunniga? Ka see on võimalus...)
Ka see, et keegi Mutrikese blogi avastas, ka sellest tehti Mutrikese ees saladus. Selle asemel, et Mutrikeselt küsida, kas see blogi on tema oma ja kellest see kirjutab ja miks, peeti Mutrikese selja taga koosolek, kus otsustati, et kõnealune blogi ei sobi Suure Ja Tähtsa Ettevõtte „mainega“. Keegi ei küsinud Mutrikeselt selgitust! Loomulikult mitte – silmast silma inimestega ju rääkida ei sobi. Ja siis oleks kadunud ka võimalus selja taga, kinniste uste taga sosistada, sest Mutrike oleks andnud kõigile oma ja õige versiooni. Ja see pole ju põnev!
Huvitav on veel see, et sel samal koosolekul paljude teiste ees, ütles Tähtis Inimene ISE, et „täna pole enam eile“ – et tal on olnud aega mõelda ja ta arvab et blogi pidav Mutrike ei sobi Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse. Kui Mutrike koondatakse „seoses töö ümberkorraldamisega ning lähtudes majanduslikust otstarbekusest“ , miks siis ei toodud põhjuseks sel samal koosolekul hoopis seda?
Samuti on ju Mutrikesel kirjavahetus, kus Tähtsad Inimesed tahavad Mutrikesest lahti saada „vastavalt võimalustele“. Miks siis Mutrikese küsimusele ei vastatud, et korraga on majanduslik olukord nii palju halvenenud, et sinu töökoht on ülearune? Mutrikese töökoht on ülearune ja „sobivat teist tööd pole pakkuda“, kuigi sarnaste tööülesannetega on pakkuda lausa kaks töökohta, mille järgi tekkis vajadus hetk pärast seda kui Tähtis Inimene otsustas, et Mutrikesel pole enam töökohta. 
Huvitav lugu kas pole? Käesolevas loos on veel nii palju vasturääkivusi ja valesid, et Mutrike saaks kogu sellest loost raamatu kirjutada. Hmmm, aga miks ka mitte – täitsa huvitav mõte:) 
Vot selline lugu siis Mutrikesega. Ei oskakski midagi kosta. Aga Mutrike oskab. Mutrike ei ole üle kuu aja voodihaige olnud ja Mutrike võib küll olla rumal, aga Mutrike ei ole kunagi nõustunud ülekohtuga. Ülekohus ei seisa kotis, isegi kui see on "juriidiliselt korrektne". Ja nüüd kui Mutrikese blogi enam „kellegi mainet ei kahjusta“, saab Mutrike ILMA TSENSUURITA oma päevaraamatut edasi pidada. 

Muideks nüüd ma mõistan, mis tunne võis kirjanikel ja teistel kunstiinimestel nõuka-ajal olla, kui nende looming „ebasobivaks“ tunnistati. Ja samuti mõistan ma, mis tunne võis keskajal „nõidadel“ olla kui neid oma mõtete eest tuleriidal põletati. Kui Mutrike ei elaks aastas 2010, siis oleks Mutrike ilmselt tuleriidal põletatud ja tema teosed igaveseks hävitatud...

Mutrikese lugu

Igas töökollektiivis, olgu see nii väike või sõbralik kui tahes, tuleb aegajalt ette pingeid, pingeid, mis kuidagi ootamatult kasvavad üle pea ja hea lahenduse leidmine tundub võimatu. Keda uskuda ja keda mitte, kes ja kas on valetaja või kes ja kas on pugeja? Kas keegi punub intriige või näeme me tonti tühjas kohas? Mis on tegelik olukord? Kas pingelisi olukordi aitab lahendada nö verevahetus? Aga kui lahkuda lastakse valel inimesel? Kuidas tulla toime töötajate tööstressi ja pingetega? Millised on tegelikud omavahelised suhted? Ka sellised ebameeldivad situatsioonid vajavad lahendamist, tööandjaks olemise üks miinuseid ongi see, et lahenduse leidmine lasub sinu enda õlgadel. Töötajana on hea pöörduda tööandja poole ning nõuda lahendust. Aga tööandjana?

Need küsimused panid mind mõtlema minu Mutrikese-ajastu peale. Need, kes on mind guugeldanud, on selle info ilma liigse vaevata leidnud, need, kes loevad mu blogi juba kauem tunnevadki mind esialgu anonüümse Mutrikesena, need, kes veel üldse midagi sellest perioodist ei tea, siis ma räägin teile natuke ajast, mil ma veel Mutrike olin.  Kõlab nagu hakkaksin ma muinasjuttu vestma, et "elas kord..."

Aga tõesti. Elas kord Mutrike. Enne kui ta seda teada sai, oli ta tavaline noor tüdruk, kes läks tööle uude ettevõttesse. Kõik tundusid sõbralikud ja toredad, välja arvatud üks naisterahvas, kes kohe noort tüdrukut kiusama hakkas. Kui tüdruk esimesel tööpäeval küsis, kuidas transporti tellida, nähvas naisterahvas talle vihaselt, et isver küll, nii nagu alati. Selliseid vahejuhtumeid oli palju, juba esimese kahe nädala jooksul kuulis tüdruk, kuidas tema selja taga rääditakse, et ta ei saavat oma tööga hakkama. Tüdruk otsustas sellele tagarääkimisele lõpu peale teha ja pöördus klatšiva naisterahva poole, et küsida, milles probleem.

Enne kui tüdruk arugi sai, kutsuti ta personalijuhi juurde vaibale, kus talle tehti hoiatus, et ta teist töötajat solvata ja rünnata julges, nii häbematut käitumist ei olnud varem kunagi juhtunud ja "pealegi katseajal peaks suu kinni hoidma". Tüdruk sai aru, et ta on tilluke Mutrike, kes kedagi ei huvita.
Mida aeg edasi, seda rohkem püüti leida Mutrikese vigu. Mutrike sai pahandada kui ta oli unustanud ripsmed värvida või kui ta julges kleidis või kontsakingades tööle tulla, "nii ei sobivat". Mutrikese tööaega jälgiti kullipilgul, igast pisemastki eksimusest kanti kohe ette. Vahet ei ole, mida Mutrike tegi, ikka oli see halvasti. Mutrike käis kaks aastat tööl nii et igal hommikul tööle minnes oli tal nutt kurgus ja paha olla. Ta tundis, kuidas teda taga kiusati.

Oma tööd tegi ta siiski hästi. Kliendid olid alati rahul, saatsid rahuolevaid meile ja tänasid Mutrikest. Et pingelisele sisekliimale ja kiusamisele vastu pidada hakkas Mutrike pidama anonüümset veebipäevikut, et lihtsalt end välja elada. Juba ammu oli ta aru saanud, et otse ja ausalt ei tohi asjadest rääkida. Eranditult kõik rääkisid probleemidest selja taga, näost näkku aga naeratasid. Ühel päeval kukkus Mutrike tööl kokku, tal lubati koju minna. Mutrike jäi tööstressiga haiguslehele.

Kaks päeva hiljem sai ta teada, et pole enam tööle oodatud, sest ta on tööandjat laimanud, keset tööpäeva oma töö pooleli jätnud ning omavoliliselt lahkunud, ta oli vastu võtnud otsuseid väljaspool oma pädevust ja "kastiseisust".  Kontorisse teda enam ei lubatud. Ka kingad ja kohvikruus saadeti hiljem postiga talle koju.
Kolleegid olid sellisest otsusest šokeeritud, nad olid Mutrikese poolt, nad toetasid Mutrikest ja helistasid talle ning rääkisid, mis kontoris Mutrikese vastu plaaniti. Mutrike otsustas tõe jalule seada ning otsuse ta blogi pärast vallandamise (nii nagu talle seda suuliselt öeldi, kuigi hiljem poliitiliselt korrektselt ta koondati, sest ta ei saanud oma tööga hakkama ning seda ametikohta polnud vaja) edasi kaevata. Ta lootis, et ta kolleegid toetavad teda. Ei toetanud! Ühtäkki olukord muutus. Mutrike oli üksi. Kolleegid leidsid, et Mutrike oli süüdi. Nüüd on sellest nii palju mööda läinud, et Mutrike tahaks neilt küsida, kuidas neil süümepiinadega lood on, kas nad on neid tundnud.Võib-olla nüüd julgeksid nad Mutrikesele vastata...

Tookord keerasid inimesed, keda Mutrike pidas oma sõpradeks, talle selja, sest kui nad oleks Mutrikest kaitsnud, oleks neid kiusama hakatud, kui nad oleks oma suud lahti teinud, oleks nende töökohad ohus olnud, nad jätkasid vaikides ja seljataga kirudes teenimist. Mutrikest nad enam ei tundnud.

Mutrikese lugu jõudis ka ajakirjandusse. Mutrike pidi enda kohta lugema internetist igasugu kommentaare, paljud neist endiste kolleegide alatu laim (huvitav, kas keegi praegu julgeks tunnistada, et Mutrikese kohta käiv info oli vale?). Mutrike sai haiget. Oli pettunud inimestes ja kogu maailmas, et see nii ebaõiglane koht on. Tol hetkel ei saanud Mutrike aru, et parem oli õudne lõpp kui lõputa õudus.

Mis ma tahan sellega Mutrikese looga öelda?

Ma ei ole sündinud kuldlusikas suus, mu pangakontol ei ole peidus miljoneid, ma olen teinud igasugu töid ja kohanud igasugu inimesi, igasugu kohtlemist. Ma tean, mis tunne on töötada pingetes, ma tean kui lihtsalt info muutub, ma tean, mida tähendab tööstress, ma tean, mis on tagakiusamine. Mutrikese lugu on mulle palju õpetanud. Eriti tagantjärele analüüsides. Tegi Mutrikegi vigu, mida ta ei tunnistanud. Tegid teised vigu, mida nad ei tunnistanud. Kõik tegid vigu, kuid keegi ei vaadanud enne süüdistusi peeglisse. Kõige lihtsam on alati süüdistada ja näha pindu teise silmas, samal ajal kui palk enda silmis viib silmanägemise. Ma olen õppinud, et kunagi ei ole kõik must ja valge, on "50 halli varjundit" ka. Ma olen saanud tugevamaks. Ma ei oleks enam kunagi Mutrike, kui siis vaid Väga Särava Isiksusega Mutrike.
Ma olen õppinud, et üldjuhul jõuab aususega kaugemale, või vähemalt on ausana lihtsam elada. Ma olen õppinud, et kunagi ei tasu minna kaasa kambavaimuga, sest kunagi ei tea, kuna kamp tagant ära kaduda võib. Ma olen õppinud, et tuleb julgeda oma tegude ja sõnade eest vastutada.

Samas olen ma ka õppinud, et mõnikord saab Mutrike lihtsalt kinga.

Kuidas Mutrikesest Pehmo sai

 Elas kord ammu üks Mutrike. Täiesti tavaline, tilluke ja peaaegu, et nähtamatu. Mutrike oli natuke Mutrike juba enne seda kui saatuse veidra nalja tõttu Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse sattus.Või noh, pigem ta arvas, et on Mutrike. Teised seda ei teadnud. Ja nii ta nohistaski vaikselt läbi elu, kulges päevast päeva, virises ja vigises, aga omaette ja salaja. Nii polegi ime, et teda mõnikord ei märgatud. Õnneks aga leidus siiski üks inimene, kes Mutrikest märkas ning Mutrike hakkas muutuma nähtavamaks. Nähtavamaks ja meeldivamaks. Varem oli ta oma elus pettumist ikka oma lähedaste peale välja valanud. Sest teistele ta midagi öelda ei julenud. Ega vastu hakata. Ega enda eest seista. Mutrike muutus isegi nii meeldivaks, et ei hammustanud hommikul ärgates pereliikmetel pead otsast ära. Nüüd jõi ta enne kohvi. Turris ja mossis oli ta aeg-ajalt ikka, sest hommikud algasid tema jaoks liiga vara, kuid kõik märkasid silmnähtavaid muudatusi. Osa pereliikmetest läks isegi nii kaugele, et julges väita, et Mutrike ei olnud enam närviline.

Siis aga mängis saatus julma vingerpussi ja Mutrike sattus Kurjade Tatraveskite keskele. Mutrike arvas, et ta on juba nii palju nähtav, et võib enda eest seista, öelda otse välja, mis ta asjadest arvab ja mitte salaja seljataga kiruda. Sellega tegi Mutrike nagu me kõik teame vea. Suures Ja Tähtsas Ettevõttes oli see lubamatu. Tagantjärele saab Mutrike aru, et saatus ei mänginudki ehk julma vingerpussi, vaid kõik läkski nii nagu pidi. 

Kui Mutrike poleks hakanud pidama blogi, ei oleks ta leidnud järgmist töökohta. Istuks võib-olla ikka õnnetult Tatraveskite keskel. Kui ta ei oleks leidnud järgmist töökohta, ei oleks ta õppinud tundma Norra seadusi, reegleid, ettekirjutusi. Kui ta ei oleks õppinud selgeks Norra eripära, ei oleks talle pakutud järgmist töökohta. Töökohta, kus Mutrike on ainus, kes teab unepealt, millisesse ametisse milline taotlus saata, kaua võtab aega erinevate lubade saamine, mida tähendavad erinevad lühendid nagu RF, BBREG; IK; FDV, ARK; LARK, SFU.... Kõlab isegi kohatu Mutrikest Mutrikeseks nimetada.  Õigem oleks teda kutsuda Lihtsalt Johanna Mariaks.

Kui Johanna Maria Metsa ära kolis, pistis ta harva oma nina majast välja. Jalutas kiiruga üle niidetud muru ja ronis kibekiirelt tagasi tuppa. Teleka ette diivanile. Väljas oli hirmus - linnulaul, kitsed, rebased, päikesepaiste. Johanna Maria ei olnud sellega harjunud. Linnas oli ta harjunud liiklusmüra ja muu lärmiga. 

Hoidku jumal selle eet, et ta oleks oma näpud mullaseks teinud. 

Aasta aastalt hakkas aga Johanna Maria märkama, et üha tihedamini leidis ta end majast väljas. Esialgu päevitades, raamatut lugedes ja veini rüübates, kuni ühel ilusal päeval avastas oma hirmuks, et isegi aru saamata oli ta poest soetanud esimesed lilled, mis istutamist vajasid. Johanna Maria avastas, et metsloomad ei rünnanudki, linnulaul ei kõlanud harjumatu mürana ja mullased näpud sai puhtaks pesta.

                                 

                                         

Veidi hiljem tekkisid ka esimesed maitsetaimed. Suurem osa kippus (ja kipub ikka veel) siiski välja surema, kuid rõõm nende istutamisest oli suurem kui kurbus nende närtsimise üle. Osa istutatud isenditest aga kõlbas isegi mitmeks otstarbeks. Lisaks seespidisele tarbimisele kõlbasid need ka kodu kaunistama.

Johanna Maria oli rahul. Nüüd ootab Johanna Maria põnevusega, millal saabub päev kui Ussipesas tehakse esimene oma viinamarjadest vein. Targemad ja teadjamad oskasid talle rääkida, et soetatud viinamarjataimest pidada saama nii punast kui valget veini, isegi šampust. Mõelda vaid, jälle üks multifunktsionaalne taim!

Söögitegemine oli Johanna Mariale juba varasemast meeldinud. Sellest ajast kui ta Norras oma esimesed kartulid kooris, esimesed pannkoogid ära kärsatas ja poest ostetud pizza omatehtu pähe serveeris. Metsa kolides hakkas Johanna Marias aga aina rohkem pead tõstma tilluke Anni Arro, kes kõige suurema hea meelega oma meest erinevate kabatšokiroogadega "piinata" armastas.
Ju siis seepärast Janek eile otsustaski pigem Tartusse sõita ja ämma juures kõhu täis süüa, sest menüüs oli jälle kord kabatšokk. Aga oi! see tuli üks maitsev roog. 

 

Siinkohal ma lihtsalt pean  teiste Anni Arrodega seda lihtsat retsepti jagama: 

Lõika kabatšokk  2-3 cm laiusteks ratasteks.
Tee blenderis kaste õlist või majoneesist, tomatist, basiilikust ,soolast.
Aseta igale rattale suur lusikatäis kastet ja pane ahju 220C 20-25 min.
Kui kabatšokid on klaasjad-puista igale rattale riivjuustu ja pane 5 min ahju.
Rösti saiatükid-hea on omaküpsetatud kõrvitsaseemnetega sai.
Aseta saiatükile kuumalt kabatšokk ,kaunista basiilikuga ja serveeri!

Lisaks armastusele kabatšoki vastu on Johanna Marial ka nõrkus orhideede vastu. Tõsi, siiani pole ükski neist ellu jäänud ja nende poputamine ja elule äratamine tekitab Janekile tõsist peavalu, kuid Johanna Maria ei anna alla. Ühel päeval jäävad ka orhideed elama! Ühel päeval......

Nii ongi Mutrikesest ajapikku saanud Pehmo. Selline heas mõttes. Ikka on ta aeg-ajalt turris ja mossis, ärritub kummaliste asjade peale, kuid ta ei lase end enam igast asjast häirida. Ikka tuleb ette, et töö ajab hulluks ja tundub, et kogu maailm on tema vastu, kus ta Mutrikesena kulgeb, kuid see läheb kergelt üle. Pehmo on avastanud, et elu on palju ilusam kui vähem muretseda. On asju, mida muuta ei saa, kuid on asju, millega saab leppida. Kõike ei peagi muutma. Mõnikord piisab ka enda muutmisest. Ja kui Pehmo on vihane, siis haarab Pehmo kätte labida ja läheb lillepeenart kaevama. Unustab kõik muud mõtted ja lihtsalt kaevab. Käib pärast rahulolevalt kümme tiiru ümber äsja kaevatud peenra ja imetleb oma kätetööd. Peseb näpud mullast puhtaks. Ja poeb siis diivanile teleka ette. Janeki kaissu. Nagu üks korralik Pehmo. Enne magama minekut nuusutab üle kõik toas olevad lillekimbud, et veenduda, et need ikka veel sama hästi lõhnavad.

Kes teab, võib olla polegi kaugel see päev kui Pehmo ka esimesed juurikad maha istutab. Omad kabatšokid, sibulad, oad, redised, kapsad. Ainult kaalika jätab välja. Võib-olla juhtub see juba üsna varsti. Samal päeval kui viinamarjataimest saab tehtud esimene punane ja valge vein ning šampus, basiilik ja petersell on kuuskedega ühte kasvu ja orhideed lähevad uuesti õitsema. (Ning Pehmo saab valmis õmmeldud esimesed pajalapid;)

See kõik võib varsti juhtuda!

 *Kõik peale varvaste ja kabatšokiroa tõid toredad külalised meile pulma-aastapäevaks. Kas pole tore kui sul on sellised sõbrad ja sugulased?

Vaid üks mõte

Mind on juba mõnda aega üks mõte piinanud. Täna tuli see jälle meelde. Nimelt... kui ma kunagi ammu Tatraveskitega püüdsin võidelda ja selgeks teha, miks Suur Ja Tähtis Ettevõte minust tegelikult lahti tahtis saada, oli Tatraveski üks argumentidest, et "minu (ja minu tegemata töö) pärast peab Üks Kolleeg iga päev kauem tööl olema".
Ma sõidan Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest koduteel iga päev mööda ja olen märganud, et endine Kolleeg on ikka kogu aeg tööl. Midagi pole muutunud. Huvitav...

Statistika

Lihtsalt huvi pärast vaatasin, milliste otsingusõnadega lugeja kõige tihedamini minu blogisse satub. Esikohal on ikka "mutrikese blogi" (millele järgnes "spunki otsides" ja "johanna maria prangel"). Et "mutrikese blogi" nii kõrgelt esikohal oli, siis lõin ka google'isse sisse "mutrikese blogi". Leidsin nii palju erinevaid kirjutisi, ka palju huvitavaid. Üks neist näiteks on selline:

Lojaalsusest ja orjameelsusest
juuni 26, 2010
Ramloff Mõtisklused 20 kommentaari


Blogimaailmas kütab viimastel päevadel kirgi Mutrikese case. Esialgu see mind ei puudutanud, aga et igasugu 50+ moraalsest tähtsusest tulvil naesterahvad on jälle kõvasti sõna võtnud ja rääkinud pateetilisi sõnu lojaalsusest tööandjale, tunnen ka endas üle mitme aja piisavat ärritust tekkinud, et vahepealne blogivaikus lõpetada (ausalt, oli nii mõnus olla, et ei viitsinud lihtsalt blogida) ja sel teemal veidi mõtteid mõlgutada.

Kõigepealt üldisest. Minu meelest on paljudes blogides olnud palju otsesemat kriitikat nii tööandjate kui näiteks lähedaste või sõprade kohta ning seda pole vaevutud sugugi vaimukasse naljarüüsse peitma. Ometi võtame me seda loomulikuna ja ei ole ka tööandjad sellest eriti numbrit teinud. Ja kui me midagi taolist loeme, siis enamasti me laseme selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja: “Ah, inimene lihtsalt on vihane ja elab ennast välja”. Miks siis nüüd järgnes nii valus reaktsioon? Kas äkki selepärast, et oleme omas tohutus enesetähtsuses muutunud surmtõsiseks ja meid vihastab kui keegi meie “tähtsaid eesmärke ja tegevusi” naeruvääristab. Aga andke andeks, palju on tegelikult asju, mis mingil viisil vaadeldes poleks naeruväärsed. Mu meelest on lausa tubli 4/5 kõigist inimtegevustest sellised, millest saaks ühe toreda Mutrikese blogi. Kas ma olen nii mõteldes ebalojaalne kogu inimkonna ja selle eesmärkide suhtes? Ja tublide 50+ tädide meelest peaksin ma siis otsima ilmselt teise inimkonna . Kunagi kui veel kontoritööd tegin, siis ma sõin lõunat ühes ärikeskuse toitlustusasutuses ja sellest ajast on mulle sööbinud mällu pilt, kui naljakad on tegelikult kõik need surmtõsiselt tähtsaid äriplaane ja turundusteemasid arutavad äriinimesed, ilgelt naljakad oma täielikus tõsiduses. Kahjuks polnud mul toona blogi ja ilmselt pole ka oskusi püsivalt nii vaimukalt kirjutada, nagu Mutrikene seda teeb. Aga niipalju kui mina olen seda blogi lugenud, võib seda võtta kui peegelpilti IGASUGUSTE organisatsioonide tegevusest kogu selles tobeduses, milleks inimsuhtlus kipub minema. Ja selliselt võttes on see ülimalt nauditav.

Aga aitab apologeetikast, sest tegelikult tahtsin ma hoopis arutleda teemal: mil määral me peaksime ikkagi tööandjale lojaalsed olema. Ma saan teha täiesti vabalt, sest juba 6 aastat olen ma iseseisev ja sellist asja nagu tööandja mul enam pole, õigemini olen ise endale tööandjaks. Aga vaadates tagasi oma töövõtja aega, siis ma olen viimased aastakümned kogu aeg löönud lahku 2 aspekti: see, kes keegi on inimesena ja see, kes keegi on süsteemi osana. Ja kui tihti on olnud nii, et just selles esimeses mõttes ma saan paljusid austada, ent teises aspektis on see palju raskem. Ja just siin on asi, kus tuleks ehk rääkida lojaalsusest: ma saan lojaalne olla inimesele, kuid mitte tobedale süsteemile. Aga just süsteemi tobeduse kirjeldusena näen mina blogi, millest viimasel ajal palju juttu. Ja midagi pole teha, pea igasugune organisatsiooniline struktuur võimaldab tobedusel õitseda, pea igasuguses organisatsioonis sumbub tark initsiatiiv kui ülemus ei saa aru, ei viitsi või tunneb et see õõnestab tema autoriteeti … ja et tegu on kompleksides ülemustega, seda kinnitab reageering antud blogis kirjutatule. Aga needsamad süsteemis tobedalt käitunud inimesed võivad samas olla süsteemiväliselt väga toredad inimesed. Seega, kui mina annan kellelegi lojaalsuse, siis eelkõige selle eest, milline ta on inimesena, sest kogu turumajanduslik süsteem ja firmandus on tervikuna sedavõrd tobe, et sellele pole võimalik mingit lojaalsust anda. Enda kohta rääkides võin muidugi ütelda, et kui ma juba kuhugile tööle jään, siis ma neid inimesi ka inimestena austan, sest kahest firmast olen ma tulnud ära peale 3-4 päeva just põhjusel, et nii matslike ja ilmselgelt vähekultuursete inimeste juures ma töötada ei kavatse. Ma ei saanud neid austada inimesena – järelikult pole mul mingit tugevat alust, mille tõttu taluda ka süsteemi tobedust.

Samas mind ausalt ärritab see suhtumine, et kui sa juba oled kuhugile tööle jäänud, siis ole vait ja ära virise. Selles suhtumises peegelduvad minu jaoks selle meie rahva needuseks oleva protestantliku “kannata ära ja ole usin” töökultuuri kõige ebameeldivamad viljad. Mina pean sellist suhtumist orjameelsuseks. Ja kui miski on sügavalt tobe, siis on meil kindlalt ka õigus ütelda välja, et asi on tobe. Jah, tõesti me oleme säilinud läbi orjaaja, ent millise hinnaga! Ja olla uhke alandlikkuse ja orjameelsuse üle – see on miski, mis minu hinge mitte mingil juhul ei mahu. Sellepärast on mul lausa hea meel, et see vanema generatsiooni poolt lojaalsuseks peetu on nooremates inimestes hakanud vähenema. Nii ehk hakkab ka erinevate organisatsioonide tobedus paremini silma ja ehk järgnevad ka katsed midagi muuta.
(http://ramlov.wordpress.com)

Tundub, et "Mutrike" oli üks üsna värvikas tegelane. Unustamatu? ("Selleks et olla unustamatu, tuleb olla kordumatu")

Suur Ja Tähtis Ettevõtte, plaksutage käsi!

Nii nagu arvata oligi, ei saa üks logisev Mutrike Suure Ja Tähtsa Ettevõtte vastu ja kaotas vaidluse...Mutrike "koondati täiesti õigetel põhjustel, sest tema oskused, tegevus jms oli ebapiisav ja sellist ametikohta ei olnud enam lihtsalt vaja", Mutrike on järjekordselt kõigest valesti aru saanud.
Loomulikult on Mutrikesel kurb meel, sest kuigi seda oli arvata, et Mutrike ei oska ÜKSINDA musta-valgeks rääkida ja ei suuda vastu hakata Seaduseinimestele, kellele sellised vaidlused on igapäevatöö, aga viimase hetkeni Mutrike lootis. Lootus sureb ikka viimasena.
Mutrike tahaks tänada kõiki oma kolleege ja "sõpru", kes tema vastu need kenad sõnad kokku aitasid panna ja kuigi pole Mutrike kunagi oma loomult pahatahtlik, siis seekord loodab küll Mutrike, et süümepiinakoorem on teile raske.
Ja karmasse usub Mutrike ka...
Üks asi kripeldab Mutrikese hinges veel, huvitav milline oleks "võitlus" olnud siis, kui Hjuuman Riisorsis ja Tähtis Inimene poleks endale saanud lubada tarkade seaduseinimeste palkamist ning oleks Mutrikesele ise vastas olnud, oma nõu ja jõuga?

Saadetis

Mutrike oli just lõpetanud maja värvimise kui helises telefon. „Mul on Teile pakk, kuidas ma Teid üles leian?“ küsis hääl teisel pool toru. Mutrike sai aru, et tegu on sama Kullerfirmaga, kes Mutrikesele koondamisteate tõi, ja mõistis, et seegi pakk on järelikult Suurelt Ja Tähtsalt Ettevõttelt. Mis siis seekord, mõtles Mutrike ja läks pakile vastu. Pakis olid Mutrikese isiklikud asjad, mis Suur Ja Tähtis Ettevõte oli otsustanud Mutrikesele koju saata – kingad, kohvitass, kalender ja muud pisiasjad. Mutrike ei osanud midagi mõelda, veel vähem öelda. Kui on teada, et Mutrike peab järgmisel nädalal Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse minema, kas siis tõepoolest on vaja asjad kulleriga koju saata? Miks ei tohtinud Mutrike ise oma asjadele järele minna? Miks Mutrikest välditakse nagu katku? Kui Mutrike ise poleks selle seebi üks peaosalisi, siis arvaks ta, et päriselus selliseid asju juhtuda ei saa...
Pärast paki saamist, võttis Mutrike endale aega, et tutvuda internetikommentaaridega ja süvapsühholoogiliste teadmistega nagu ta on, hakkas mõtlema:

1)Kui Mutrike oleks Tööandja, kes avastaks oma alluva kirjutised, mis talle väga ei meeldi, siis kutsuks Mutrike oma alluva vaibale ja küsiks, miks või kellest Mutrike kirjutab. Ja kui Mutrike Tööandjana arvaks, et Suures Ja Tähtsas Ettevõttes töötades ei sobi Mutrikese Seiklustest kirjutada, küsiks ta oma alluvalt, kas Mutrike oleks nõus oma kirjutistest loobuma. Ja alles seejärel teeks oma otsused;
2)Kui Mutrike oleks Tööandja, kes „majandusliku olukorra muutumise“ tõttu peab töökoha kaotama, siis oleks tal julgust seda ka oma alluvale öelda, mitte ei kommenteeriks hiljem, kui ebastabiilne või ebalojaalne Mutrike oli/on ning ei halvustaks Mutrikest tagantjärgi. Mutrike Tööandjana ütlekski, et „majanduslik olukord“ ei lase Mutrikest tööl hoida;
3)Kui Mutrike oleks Tööandja, kes poleks rahul Mutrikese panusega, siis kutsuks ta oma alluva vaibale ja annaks sellest Mutrikesele teada. Mutrike oleks kriitika ära kuulanud, sest ainult nii saab ennast parandada. Mutrike mäletab ainult seda, et tema oldi rahul;
4)Kui Mutrike ei saanud oma tööga hakkama, siis miks on Mutrikesega ühendust võtnud tema kliendid, kes on küsinud, mis on juhtunud, ning avaldanud oma kahjumeelt, et Mutrike on lahkunud, kuna temaga oli meeldiv koostööd teha;
5)Kui Mutrike oli ebalojaalne, siis miks on ta oma endistele klientidele öelnud, et otsustas Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest lahkuda tervise tõttu – Mutrike leidis, et töö on tema jaoks liiga stressitekitav. Mutrike oleks võinud ju öelda ka midagi muud. Mutrike oleks võinud ka rääkida Ühe Lähivälismaa Ajakirjanikuga, kes Mutrikesega rääkida tahtis;
6)Kui Mutrike oleks Keegi Töötaja, kes näeb vaeva internetikommentaarides „tegeliku olukorra“ selgitamisega, siis ei kirjutaks ta, et Mutrike tegi liiga oma endistele kolleegidele, keda nüüd tööl mõnitama hakatakse. Kui Paha Mutrike, kes teistele liiga tegi, on lahkunud, siis ei tohiks olla mingit põhjust allesjäänud mutrikeste mõnitamiseks. Või pole siiski ka Kellegi Töötaja südametunnistus nii puhas ja king pigistab?
7)Kui Mutrike loeb Kellegi Töötaja kommentaari, et nüüd tegelevad Mutrikese looga „vastavad instantsid“, siis saab Mutrike aru, miks teda Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest eemale hoitakse. Võib-olla võtaks ta kaasa mõned kirjavahetused, mis näitaksid, kuidas Mutrikesse suhtus Keegi Töötaja, kuidas Mutrike üsna tihti pidi leidma lahendusi olukordadele, mida oleksid pidanud lahendama Tähtsad Inimesed või kuidas Tähtsad Inimesed ja Tatraveskid asju ajasid? Mutrike oleks kaasa võtnud vaid need samad asjad, mis talle pakiga koju saadeti, aga mõtleb nüüd, et võib-olla nüüd täitsa hea, et Mutrike mõned kirjavahetused on enda käes alles hoidnud?
8)Mutrikese Prototüüp ei vihanud tööd ,ka ei vihanud tööd Mutrike. Mutrike on alati tööd teinud nii hästi kui võimalik ja nii hästi kui oskab; kui midagi jäi puudu, oleks Mutrike hea meelega juurde õppinud. Kui Mutrike midagi üldse vihkab, siis on need roolijoodikud, naistepeksjad ja loomapiinajad, aga Mutrikesele ei meeldi rumalus ja oskamatus oma vigadest õppida ning enda üle naerda.

Mutrike teab isegi, et ta oli üks „tähtsusetu mutrike“ (kuigi alles eile, kui Mutrikese Abikaasa aiapaviljoni ülesse pani, sai Mutrike teada, et mutter on tegelikult üsna tähtis kogu asjanduse kooshoidmisel), aga sellest hoolimata on Mutrike pettunud ja kurb, et temasse suhtutakse nagu poleks teda kunagi olemas olnud või saatnud korda midagi sama koletut nagu teise astme mõrv.
Keegi Töötajagi kirjutas, et teda on õpetatud „aus olema ja ebaausust mitte taluma“, Mutrikest samuti. Mutrike proovis ka olla aus, et mutrikesed asjandust paremini töös hoiaksid, aga teda ei kuulanud keegi. Mutrike on siiani arvanud, et parem aus kriitika – isegi kui see võib korraks haiget teha, kui klatš. Kas siis Mutrikese kirjutised on halvemad kui koridoride peal lahti lastud klatšijutud?

Üks positiivne asi on siiski ka – Mutrike on lõpetanud Spungi-loo korrigeerimise ja kirjutanud „Egode garderoobist“ esimesed 40 lehekülge. Need, kes on mustandit lugenud, on naernud ja naer on hea:)

Ja nüüd peab vist Mutrike jääma kartma järgmist Kullerit?

Uut Kullerit ei tulnudki kaua oodata - järgmisel nädalal peab Mutrike ilmuma "teiste instantside" ette, kes tema looga tegelevad.
M.O.T.T.

Mutrikese põhimõtted

Mutrike järgib oma elus paari väga lihtsat põhimõtet:
1)Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias. Soovitan teistelgi sellele R.Fulghumi raamatule pilk peale visata.
2) Anna mulle jõudu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa. Anna mulle julgust muuta asju, mida ma muuta saan. Anna mulle tarkust nende vahel vahet teha.
3)Kui Mutrikesel on raske või tusatuju peale tuleb, tuletab Mutrike meelde üht kõne:
Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud. Loomulikult olen uhke ka Sinu välimuse ja mõistuse üle, sest see on ju teadagi kellelt....
Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise.
Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Mul on hea meel, et Sinus kehastub ka osake minust ja Sa kannad seda edasi tulevikku, mis minu jaoks jääb suletuks.
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et olek smul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi....
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski - oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.
Emme
ps: Janek, Meile sa meeldid!”

Lihtsad põhitõed:) Ja Mutrike tunnebki end rohkem kui täislikuna. Ta on ainukordne. Ekslik. Uudishimulik. Alati kirglik oma avastustes ja unistustes.

TSENSEERIMATA Mutrike on tagasi! vol3

...Suures Ja Tähtsas Ettevõttes viibides kohtus Mutrike ka Teiste Kolleegidega, kes kõik olid ühte meelt, neil oli nii kahju. Eriti kahju oli Ühel Särtsakal Teist Keelt Kõneleval Daamil, kes ütles ka, et Mutrike oli alati eriline olnud, päikeseline ja meeldiv, et tema küll Mutrikese blogi ei ole lugenud, aga küll on kahju, et „neile teistele“ see blogi ei meeldinud. Mutrike seletas ka, et temagi ei saa aru, mis seal mitte meeldida oli, aga kes on tema, et Tähtsate Inimestega vaielda.
Järgmisena võiks Tähtsad Inimesed muideks kirjandust ära keelama hakata – mis ei meeldi, keelatud, mis meenutab ennast, keelatud, mis on sarkastiline, keelatud. Mutrike mõtles küll ka, et millest Särtsakal Daamil kahju on, et Mutrike ju isegi veel ei tea, MIS edasi saab, aga ei hakanud uurima ka, et kas Särtsakas Daam teab siis rohkem kui Mutrike. Ütles lihtsalt, et kuu aja pärast siis näeme.
Kodus oli ka Mutrikese Abikaasa segaduses, MIKS siis ometi ei räägitud, mille alusel Mutrike vallandatakse. Mutrike kehitas kah õlgu, et temagi oleks tahtnud selgust, aga Tähtsad Inimesed ütlesid, et kuu aja pärast siis...

SELGUS saabus järgmisel päeval. Ja see on juba tõeliselt kõrge tase, isegi Suure Ja Tähtsa Ettevõtte kohta.
Mutrike oli just õues ja luges raamatut kui saabus Turvafirma kullerauto – Mutrike ei saanud aru, et mis see küll olla võiks. Turvafirma Kuller ütles, et tal on kiri Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest. Mutrike oli VÄGA SUURES HÄMMINGUS. Mis asi see siis veel olla võiks? Tegi kirja lahti ja sai KOONDAMISTEATE. Saate aru? Kuller oli kohal käinud ka eelmisel päeval, aga kahjuks ei olnud Mutrikest kodus. Saate aru, SAMAL PÄEVAL KUI MUTRIKE ISE OLI SUURES JA TÄHTSAS ETTEVÕTTES KOHAL KÄINUD ja tahtnud teada, kas peab ka hjuuman riisoorsisega rääkima. SAMAL PÄEVAL kirjutas hjuuman riisoorsis KOONDAMISTEATE ja SELLE ASEMEL, et Mutrikesele see kätte anda, saadeti see SAMAL PÄEVAL KULLERIGA. Kui Mutrike selle peale mõtleb, hakkab tal üsna paha. Mis inimesed need on, kes silmast silma ei julge rääkida ja saadavad argpükslikult kirja kulleriga? Ahjaa, Suures Ja Tähtsas Ettevõttes tehaksegi kõike selja taga ja salaja.
(Või äkki tol hommikupoolikul ei olnud "majanduslik olukord" veel nii halb ja töö ümberkorraldamise vajadus tekkis paari tunniga? Ka see on võimalus...)
Ka see, et keegi Mutrikese blogi avastas, ka sellest tehti Mutrikese ees saladus. Selle asemel, et Mutrikeselt küsida, kas see blogi on tema oma ja kellest see kirjutab ja miks, peeti Mutrikese selja taga koosolek, kus otsustati, et kõnealune blogi ei sobi Suure Ja Tähtsa Ettevõtte „mainega“. Keegi ei küsinud Mutrikeselt selgitust! Loomulikult mitte – silmast silma inimestega ju rääkida ei sobi. Ja siis oleks kadunud ka võimalus selja taga, kinniste uste taga sosistada, sest Mutrike oleks andnud kõigile oma ja õige versiooni. Ja see pole ju põnev!
Huvitav on veel see, et sel samal koosolekul paljude teiste ees, ütles Tähtis Inimene ISE, et „täna pole enam eile“ – et tal on olnud aega mõelda ja ta arvab et blogi pidav Mutrike ei sobi Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse. Kui Mutrike koondatakse „seoses töö ümberkorraldamisega ning lähtudes majanduslikust otstarbekusest“ , miks siis ei toodud põhjuseks sel samal koosolekul hoopis seda?
Samuti on ju Mutrikesel kirjavahetus, kus Tähtsad Inimesed tahavad Mutrikesest lahti saada „vastavalt võimalustele“. Miks siis Mutrikese küsimusele ei vastatud, et korraga on majanduslik olukord nii palju halvenenud, et sinu töökoht on ülearune? Mutrikese töökoht on ülearune ja „sobivat teist tööd pole pakkuda“, kuigi sarnaste tööülesannetega on pakkuda lausa kaks töökohta, mille järgi tekkis vajadus hetk pärast seda kui Tähtis Inimene otsustas, et Mutrikesel pole enam töökohta.
Huvitav lugu kas pole? Käesolevas loos on veel nii palju vasturääkivusi ja valesid, et Mutrike saaks kogu sellest loost raamatu kirjutada. Hmmm, aga miks ka mitte – täitsa huvitav mõte:)
Vot selline lugu siis Mutrikesega. Ei oskakski midagi kosta. Aga Mutrike oskab. Mutrike ei ole üle kuu aja voodihaige olnud ja Mutrike võib küll olla rumal, aga Mutrike ei ole kunagi nõustunud ülekohtuga. Ülekohus ei seisa kotis, isegi kui see on "juriidiliselt korrektne". Ja nüüd kui Mutrikese blogi enam „kellegi mainet ei kahjusta“, saab Mutrike ILMA TSENSUURITA oma päevaraamatut edasi pidada.

Muideks nüüd ma mõistan, mis tunne võis kirjanikel ja teistel kunstiinimestel nõuka-ajal olla, kui nende looming „ebasobivaks“ tunnistati. Ja samuti mõistan ma, mis tunne võis keskajal „nõidadel“ olla kui neid oma mõtete eest tuleriidal põletati. Kui Mutrike ei elaks aastas 2010, siis oleks Mutrike ilmselt tuleriidal põletatud ja tema teosed igaveseks hävitatud...

TSENSEERIMATA Mutrike on tagasi! vol2

...Mutrike oli pettunud, et talle ei selgitatud põhjusi, aga mõtles, et ootab siis nii kaua, kuni haigusleht lõppeb. Tuletan meelde, et Mutrike viibis siiski ka haiguslehel TÖÖSTRESSI tõttu. Arst pikendas Mutrikese haiguslehte, sest Mutrikese tervis ei ole naljaasi. Eriti kui Mutrike tahab samas ettevõttes edasi töötada – siis on tähtis end terveks ravida. Ega’s arst teadnud, et Mutrikesele veel LISASTRESSI tekitati.
Samal ajal pandi ülesse töökuulutus – Suur ja Tähtis Ettevõte otsib Uut Mutrikest. Huvitava kokkusattumuse tõttu samade tööülesannetega nagu olid Mutrikesel, aga of koors teise ametinimetusega ja of koors oli ka nõudmisi natukene muudetud. Kaval, kas pole. Mutrike mõtles, et tegelikult on ju vahva – järelikult on tööd nii palju, et abikäsi on veel vaja. Mutrike saatis nii hjuuman riisoorsis kirjavahetuse kui ka töökuulutuse edasi Tarkadele Seaduse Inimestele, kes ütlesid, et loomulikult võib tööandja otsida uusi töötajaid, kuid nii kirjavahetus kui ka töökuulutus näitab üsna selgelt, et Mutrikesest tahetakse lahti saada.
Veidike hiljem ilmus uus töökuulutus. Jälle uue ametinimetusega, aga samade ülesannetega. Selgus, et esimene töökuulutus , kus ametinimetus oli pandud nii absurdne, polnud toonud väga palju kandidaate ja ametinimetus otsustati teha atraktiivsemaks. Loomulikult ei toonud esimene kuulutus kandidaate, sest otsiti ju Uut Mutrikest, aga kirja ei saanud ometi panna sama ametinimetust, mis Mutrikesel. See oleks ju väär! Loomulikult oli ka uus kuulutus ajuvaba ametinimetusega ja oli kõigile teada "suur saladus", et otsitakse Uut Mutrikest.
Niisama vahemärkusena tuleb mainida, et ka varem on Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest Tillukesi Mutrikesi koondatud, sest nad ei sobinud „ajalooliselt välja kujunenud ümbruskonda“. JOKK.

Nüüd võiks ju küsida, et äkki ei saanud Mutrike oma tööga hakkama? Oo, hoolimata kogu segadusest ja ajuvabadusest ning rumalusest,mis Suures Ja Tähtsas Ettevõttes lokkab, sai Mutrike oma tööga hakkama. Mutrike oli nagu umbrohi – väga kergelt ei hävinenud ja tegi kõik selleks, et kliendid oleks rahul. Olgugi, et see tähendas tihti vägagi loomingulist lähenemist. Kirjad tänusõnadega, mis Mutrike erinevatelt klientidelt sai, olid ka selle tõestuseks ja aitasid Mutrikesel uuteks "töövõitudeks" jõudu koguda. Alles enne haiguslehele jäämist, kirjutas Üks Klient Mutrikesele ja tänas abivalmiduse, professionaalsuse ja kannatlikkuse eest. Mutrikesega olevat väga meeldiv koostööd teha!

Kuna Mutrike viibis ikka haiguslehel ja mõtles pidevalt, et mis siis temast edasi saab. Mille alusel teda vallandatakse? Ettevõtte mainet Mutrike kahjustanud ei olnud. Midagi valesti teinud ka mitte. Ei käinud tööl suvalistel aegadel (nagu lubatud näiteks Tatraveskitele), ei jätnud midagi tegemata. ISEGI haiguslehel olles lõpetas ta pooliku töö ära, sest ei tahtnud ei keegi teine tema tegemata töö pärast kannataks.
Kas ka Mutrike koondatakse? Nagu kõiki teisi „ebasobivaid isikuid“, sest see on ainuke jokk-lahendus? Kuidas saaks teda koondada, kui samade tööülesannetega otsitakse põhimõtteliselt ju juurde lausa kahte uut inimest. Mutrike oli tegelikult hämmingus, et mitte keegi ei tundnud huvi, mis põhjustas Mutrikese haiguse, ainuke, millest mõeldi, oli kuidas Mutrikesest lahti saada. Mille alusel? Kuidas?

Ka Mutrike mõtles selle peale. Mis temast edasi saab? Aga keegi ei rääkinud temaga, sest ta „viibib haiguslehel“. Eile viis Mutrike ühe haiguslehe Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse ära ja ütles, et viibib haiguslehel veel kuu aega nagu arst oli soovitanud. Küsis SPETSIAALSELT Tähtsatelt Inimestelt, kas ta peab nüüd ka hjuuman riisoorsise juurde minema, et saada teada, MIS EDASI SAAB. Tähtsad Inimesed raputasid pead ja ütlesid, et pole vaja, sest Mutrike viibib ikka veel haiguslehel ning nad ütlevad selle ise edasi. Mutrike oli sõnatu, sest ikka ei saanud ta teada, MILLE ALUSEL tema tööleping lõpetada tahetakse, aga mõtles siis, et ei hakka inimesi oma kohalolekuga rohkem häirima ja tuleb siis kuu aja pärast uuesti – et haigusleht lõpetada ja SELGUST SAADA.

Ja edasi läheb aina põnevamaks...

TSENSEERIMATA Mutrike on tagasi!

No nii – Mutrike on tagasi ja räägib lõpuks ometi, mis Mutrikesega vahepeal põnevat on juhtunud. Mutrike oli juba pikka aega olnud Suure Ja Tähtsa Ettevõtte töökorraldusest nii väsinud, et aprillikuus lõppes Mutrikesel jõud. Juhe jooksis kokku ja pilt läks eest ära. Mutrike läks arstile ja jäi tugeva stressi tõttu haiguslehele.
Nädal hiljem kohtus Mutrike Kolleegiga, sest tahtis üle anda töö, millega oli pikkkkka aega tegelnud ja ei tahtnud, et haiguslehe tõttu töö kannataks ja teised ei saaks oma tööd teha. Niisiis rumal, aga kohusetundlik Mutrike andis töö üle ja oli endaga rahul. Mutrikese Kolleeg teatas, et tal on Mutrikesele veel midagi rääkida. Nimelt olla keegi lugenud Mutrikese blogi ja terve kontor kihas. Vaesekesed, mõtles Mutrike, ei saa isegi tööd teha, peavad lugema. Tähtsad Inimesed ja kõik Vähem Tähtsamad Inimesed olid Mutrikese blogi lugenud ja ei osanud seisukohta võtta. Kas seal kirjutatakse neist? Mis neist kirjutatakse? Need, kes eesti keelt ei osanud, lasksid Mutrikese blogi endale eesti keelde tõlkida. Pärast lugemist oli Tähtis Inimene võtnud vastu otsuse – Mutrike PEAB blogisse kirjutama Suure Ja Tähtsa Ettevõtte kohta midagi positiivset kui tahab, et ta töökoht alles jääb. Mutrike ei saanud sellest aru – tema blogi on ju tema isiklik päevaraamat, kuidas saab keegi dikteerida, MIDA ta tohib kirjutada. Mutrikese Kolleeg keelitas Mutrikest tagasi tulema ja kui vähegi võimalik haigusleht nii kiiresti kui võimalik lõpetada. Igaühele sellist võimalust ei antavat – ju Tähtis Inimene tunneb, et Mutrike teeb oma tööd hästi ja peab tast lugu. Mutrike läks koju ja mõtles, mida edasi teha. Mutrikese Abikaasa ütles Mutrikesele, et võib-olla tõesti peaks pakkumisest kinni võtma.
Mutrike ei olnud isegi jõudnud asju läbi mõelda, kui info juba muutus.

Järgmisel päeval (!!!!) kutsus Tähtis Inimene kokku koosoleku ja uuris kõigilt Mutrikese Tuttavatelt Kolleegidelt, kas nemad ka Mutrikese blogi on lugenud. Selle tõttu jäid nemad „range tähelepanu alla“ – justkui Mutrikese blogi mõjutaks kellegi töö tulemusi. Ja siis teatas Tähtis Inimene, et talle on blogi veel rohkem tõlgitud ning keegi peab Mutrikesele teatama, et Mutrike ei ole enam Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse oodatud. Mutrikese Kolleeg oli hämmingus ja küsis, et kuidas nii, alles eile oli teine pakkumine? Tähtis Inimene aga ütles, et tema arvates kahjustab blogi Suure Ja Tähtsa Ettevõtte mainet. Mutrikese Kolleeg helistas Mutrikesele ja teatas: „Mul on väga kahju, aga täna ei ole enam sama, mis eile. Tähtis Inimene palus edasi öelda, et sul pole enam Tähtsas Ja Suures Ettevõttes töökohta ning käskis sul ka oma blogi kustutada!“
Mutrike oli nii hämmingus, et ei osanud ei a-d ega o-d öelda. KUIDAS? Blogi kustutada? Mille pärast? Sest Tähtsad Inimesed ja Tatraveskid tundsid end tema blogis ära? Kui Tähtsad Inimesed ja Tatraveskid end ära tundsid, siis järelikult peaks tegu olema millegagi, mis neil südametunnistusel kripeldab, sest inimesed loevad ja mõtlevad teiste ütlustest välja täpselt seda, MIDA NAD ISE TAHAVAD. Ja kui päris aus olla, siis Mutrike ise on ka uudishimulik ning tahaks hea meelega päriselus ka kohtuda Hr. Tähtis Inimene ja Pr. Tatar Veskiga. Oleks huvitav kohtumine...

Hea küll, mis siis ikka. Mutrike pöördus Tarkade Seaduse Inimeste poole, et kas tõepoolest saab keegi teda blogi pärast vallandada? Targad Seaduse Inimesed tegid suured silmad – mis mõttes? Selline asi oli ennekuulmatu. Mutrikesel soovitati pöörduda Suure Ja Tähtsa Ettevõtte poole ja paluda endale saata töölepingu ülesütlemise alus. Mutrike tegi nii nagu kästi ja kirjutas Tähtsale Inimesele, et kuulis, et tööleping tahetakse lõpetada, millest on väga kahju, sest Mutrike ei saa aru, mille pärast. Ja palus saata töölepingu ülesütlemisavalduse.
Mutrikese kirjale vastas hjuuman riisoorsis: „Nii kaua kuni viibid haiguslehel, ei ole meil millestki rääkida.“ Ja üllatus-üllatus saatis edasi ka enda ja Tähtsa Inimese vahelise kirjavahetuse, kus Tähtis Inimene kirjutas:
„No näed, ta ei saa isegi aru. Aga võib-olla ongi parem. Palun lõpeta ta tööleping VASTAVALT meie võimalustele.“

JÄTKUB

Kus on Mutrike?

Mõtlete kindlasti, kuhu on kadunud sarkastilis-särav pärlmutrike? Ei ole ta kuhugi kadunud, aga kuna Mutrike on nii palju teinud nalja "valgete seintega pehmesse tuppa" sattumisest, siis selle vältimiseks/edasilükkamiseks võttis Mutrike aja maha ja ravib end keset Ussipesa metsa ja vaikust. Peale selle on Mutrike aru saanud, et temas elab edasi Vanatädi Elli, sest pole häda mida Mutrikesel kallal ei oleks. Küll on kahju, et Vanatädi Elli juba "teiselpool pilvepiiri" on - nii hea koos keskusteluleda: "Kuule, mis sul viga on? Ka vererõhk jah?"
"Oi mul on ka, kohe niiii kõrge?"
"Aga mis rohtusid sa oled proovinud?"
Kumba sa soovitaksite mulle bronhiaalse nostalgia puhul? Kas trikarbinooleteksülfatiini või siis meskaliinpenteelhüdroksüüdi?
"Aga kas te olete proovinud eksakloortribroomkloraati?"
"Te usute, et nostalgia puhul aitab?"
"Usun."
"Mina olen seda siiani kasutanud nakkusliku kiilaspäisuse puhul."
"Aitab??"
"Mitte just eriti."

Siukesed lood selle Mutrikesega.
Aga...samal ajal kui Mutrike on haiguslehel, on Maria nii palju uusi avastanud.
Näiteks avastas ta eelmisel nädalal tolmuimeja ja suurest vaimustusest, kui lihtne on porivaibapuhastus, imes mitu korda nädalas tolmu. Veel suuremaks muutus tema vaimustus, kui Abikaasa õpetas, et tolmuimejavart saab pikendada, nii et ei pea selg küürus kummardama ja põrandaid pühkima. Hämmastav leiutis.
Peale selle on Mutrike iga päev kaks korda päevas põrandaid pesnud. Abikaasa hakkas juba muret tundma, et mis ometi lahti, et selline puhtusekiiks hakkab ära tüütama. Eile õhtul tuli Abikaasa koju ja vangutas pead, kui nägi, et Maria oli jälle koristanud, pesu pesnud: "Mis sul ometi viga on?"
Marial pole muud selgitust, kui et depressioon: "Depressioonis inimesed muutuvad imelikeks." Täna plaanib Maria aknaid pesta.
Lisaks sellele on Maria rabarberikooki küpsetanud. Maad kaevanud ja lilli istunud.
Kuhu me niiviisi küll jõuame?
Kas pole kaugel aeg, kui Maria hakkab tikkime, heegeldama, pilutama???
Maailm on hulluks läinud....

Üks tase edasi

Suures Ja Tähtsas Ettevõttes on kahte sorti inimesi: Kuningad ja Alamad, Kuningate hulka kuulub ka natuke Tähtsaid Inimesi, Alamad jagunevad omakorda Natuke Tähtsateks Inimesteks/Tillukesteks Inimesteks ja Mõttetuteks Mutrikesteks. Täna sai Mutrike uue õppetunni: Kuningad on Kuningad ja teised jäävad alati Alamateks.
Natuke Tähtsatel Inimestel ja Mõttetutel Mutrikestel on IGAL neljapäeval koosolek ÜHELJASAMAL kellaajal. Tähtis Inimene, kes ilmselgelt kuulub ka Kuningate hulka tuli tööle ja hõivas konverentsiruumi, sest tal oli vaja Külalisele värvilisi pilte näidata. Pärast värviliste piltide näitamist suundusid Kuningad ja Külalised ringkäigule ning tillemad inimesed said hakata oma koosolekut pidama. Korraga saabusid Külalised ja Kuningad tagasi ja olid ärritunud: miks on ruum hõivatud? järgmisel hetkel anti Assistendile käsk viisakalt uksele koputada ja teada anda, et tillukestel inimestel on kümme minutit aega oma koosolek lõpetada. Niikaua hõivasid Kuningad köögi, et kohvi võtta.
Täpselt kümme minutit hiljem vabastasid tillukesed inimesed konverentsiruumi ja läksid laiali. Aga Kuningad kööki ei vabastanud. Nii ei saanud tillukesed inimesed koosolekut lõpuni pidada ja keegi ei saa kööki minna, kuni Kuningad pole lõpetanud.

Mutrike jälle mõtleb. Selge see, et liiga palju. Aga Mutrike ei saa aru. Kui raske oleks olnud eelmine päev tillukestele inimestele teada anda, et on tulemas Külaline ning kellast see ja see oleks vaja kasutada konverentsiruumi? Kui raske oleks olnud paluda tillukestel inimestel oma koosoleku aega muuta?
KUI RASKE SAAB SUHTLEMINE OLLA? Suhtlemine oleks Suures Ja Tähtsas Ettevõttes justkui "maavara, mille varud järsult kahanevad", sest üha vähem ja vähem teavad tillukesed inimesed, rääkimata mõttetutest mutrikestest, mis Kuningriigis toimub. Rääkimata despootiast, mis tundub üha rohkem ja rohkem olema Suure Ja Tähtsa Ettevõtte valitsusvorm...

One size fits all

Suures ja Tähtsas ettevõttes on müügil varuosad X,Y ja Z. Firma B tellib Mutrikeselt kolm tükki igast mudelist. Ja Mutrike müüb kolm erinevat mudelit. Või siis pigem müüb kaks mudelit kõige pealt ja siis tellib ostult puuduoleva kolmanda mudeli, sest seda hetkel laos ei olnud.
Korraga läheb jälle põrgu lahti. Mutrike loll. MIKS Mutrike müüb kolme mudelit, kahest piisab, kolmandat ei ole vaja. Mutrike läheb vihast siniseks, sest alles paar päeva tagasi küsis Mutrike endast targematelt, milleks kolmas mudel on, kas me seda ka kasutame... Loomulikult ei tulnud sellele vastust! Loomulikult! Inimestel on muudki teha, kui Mutrikese küsimustele vastata.
Ja siin nad siis nüüd korraga olid - ost ja muud targemad inimesed. Mille jaoks sa KÕIKI neid müüd? Piisab kahest! Mutrike vihastas end veelkord siniseks ja saatis paar päeva tagasi saadetud meili uuesti ostule ja teistele targematele inimestele: "Kui meil on laos kolm toodet, aga me KASUTAME AINULT KAHTE, SIIS PALUN SELGITAGE, MIKS MEIL ON ÜLDSE KOLM sarnast toodet ja andke KÕIGILE TEADA, et tellida tohib VAID KAHTE!".
Pole just väga suur üllatus, et Mutrike ei saanud ikka targemaks, sest keegi ei viitsinud rumala Mutrikese küsimusele vastata. Miks peakski?
Ainuke, mis Mutrike ise teiste jutte pealt kuulates kokku pani, oli järgmine:
kolm toodet on suuruses S, M ja L. S suurust me ei müü, sest S asemel saab väga vabalt kasutada ka M ja L suurust. Of koors, kuidas Mutrike ise sellest aru ei saanud.
Poes ju ka ei müüda S suuruses teksasid, sest S suurust kandev inimene mahub ka M ja L pükse kandma....
Aga noh nii, et põnevust hoida, ärme jumala eest eemalda toodet, mida me ei kasuta, valiku nimekirjast. Igaks juhuks pole mõtet ka, sest mingil põhjusel on olnud vaja tellida ka S suurus toodet ja müüa ja... Aga Mutrikeset targemad inimesed ei viitsi Mutrikesele seletada, miks ta ei või kliendile S suurust müüa, kui klient seda tahab. Miks ta peab ilmtingimata M või L suurust pakkuma?

Liiga keeruline oleks Mutrikesele seletada, palju lihtsam on Mutrikeselt küsida: "Aga miks sa ometi, kulla rumal Mutrike seda ka müüd, seda pole ju vaja..."

D'OH!

Mutrike sai eile kliendilt kirja, kus hädas klient kirjutas, et tal on probleeme varuosaga N ja oleks vaja instruktsioone, kuidas see tööle saada.
Abivalmis ja natuke rumal Mutrike tahtis probleemist paremini aru saada, et teaks siis, mis instruktsioone saata ja küsis: "Kas püüaksite probleemi lähemalt kirjeldada?"
Vastus tuli suhteliselt kiiresti: "See ei tööta!"
Ofkoors - kuidas Mutrike seda ise ei taibanud. Kui asi ei tööta, siis pole vaja uurida, miks või kuidas see ei tööta. See lihtsalt EI tööta!
(aga Mutrike ei saa midagi parata, et selline vastus ta naerma ajas ja tuju mingil põhjusel heaks tegi. Veider Mutrike!)

Advanced level

Järjekordselt ei saa Mutrike mitte millestki aru. Siiani on Mutrike arvanud, et otse suhelda on palju lihtsam kui ringiga. Või ei...oota. Kuidas Mutrikese Ema ja oma Mehega suhtlebki? "Delisa, mine küsi isa käest, mis kellaks ta tööle läheb?", "Delisa, ütle talle, et ma ei räägi temaga!"
Igatahes on korraga ka Suures Ja Tähtsas Ettevõttes tekkinud olukord, kus hjuuman riisoorsis suhtleb Mutrikesega läbi Kolleegi. Mutrikese Kolleeg näitas kirjavahetust ka Mutrikesele: "Ole nii hea ja täpsusta, kuna Mutrikese puhkus lõppeb. Kas 17.aprill? Ta on puhkuse kirjutanud 16.aprillini."
1) Arvab Mutrike, et on suht loogiline, et kui puhkus lõppeb 16.aprill, tullakse tööle 17.aprill.
2) Arvab Mutrike, et nii lihtsale küsimusele oskaks Mutrike ise ka vastata.
Kirjavahetus jätkus (ofkoors mitte Mutrikesega): "Ta peab siis tegema avalduse, sest tal on võimalus kasutada puhkusereservi."
1) kahjuks ei mäleta Mutrike kirjavahetust sõna sõnalt, sest tegu oli tammsaareliku lausega, kus polnud kasutatud ühtegi kirjavahemärki
2) kas Mutrike on korraga muutunud kurt-tummaks, et talle läbi kolmanda isiku tuleb selliseid asju teada anda või räägib hjuuman riisoorsile tundmatus keeles.
Mutrikese Kolleeg kirjutas hjuuman riisoorsisele küsimuse, et kas hjuuman riisoorsis räägib ise sellest Mutrikesega. Sellele ta enam vastust ei saanud.
Ka Mutrike ei saanud instruktsioone, mis ta peaks tegema. Mutrike isegi ei tea, et tal puhkusereservi on. Küsida ka ei saa, sest siis hammustatakse pea otsast.
Huvitav, miks korraga ei sobi Mutrikesega otse rääkida? Kas on põhjus selles, et Tatraveskid juhtusid kuulma, kui Mutrike selle kirjavahetuse peale ärritus ja ütles, et meil ainult paar idiooti ongi, kes Mutrikest vihale ajavad ning see jõudis hjuuman riisoorsini? Kas on põhjus selles, et Mutrike on nii rumal, et temaga pole mõtet sellistel teemadel rääkida, et äkki keegi teine oskab Mutrikesele asjad paremini selgeks teha?
Huvitav, kas tegelikult ongi normaalne vaid niiviisi selja taga ja läbi kolmandate isikute suhelda...
Või äkki on Mutrike hoopis midagi korda saatnud? Mutrike ise küll ei tea, aga what else is new? Mutrike ei tea ju kunagi midagi!

Jumal lõi kõigepealt mehe...Aga enne tõelise meistriteose valmistamist tulebki alati mustand teha!

Ütle nüüd, et elu Suures Ja Tähtsas Ettevõttes on ainult masendav, kole, traagiline, igav, üksluine, õel...Mõnikord haruharva, noh nii aastas korra, on ka säravamaid päevi.
Istub Mutrike oma arvuti taga ja jõllitab 65 meili, mis reedese päevaga, mil Mutrike kodust elu nautis, sisse sadasid; ei tea, kust alustada, kuidas alustada, kas alustada. Jube raske on esmaspäeva hommikuti end töölainele saada. Istub ja nuputab.
Ja siis hakkab akna taga kahtlaselt sünkroonne meesliikumine. Hordides mehi sibab edasi-tagasi. Ikka veel veits unine ja esmaspäevahommikuselt pahur Mutrike ei saa aru enne, kui hordid sisse marsivad. Kõigile naistele lilled ulatavad ja kallistama kukuvad. Üks ja teine ja kolmas ja neljas...
Kas pole see naistepäev üks tore päev? Kas pole tore, et selline ilus lilleline päev jälle au sees on ja tähistamist leiab?
Minutit paar hiljem marsib riburadapidi kohale ka meeste-delegatsioon tehasest. Kõigil punane roos näpus. Veel mõni minut hiljem saabub uue lillekimbuga majahoidja.
Ja ikka õnnitluste ja kallistuste saatel.
Nii armas, kas pole?

Tund hiljem saab Suur Ja Tähtis Inimene, pomiseb üle mokaotsa "tere" ja läheb oma teed. Natuke hiljem tuleb Teine Suur Ja Peaaegu Sama Tähtis Inimene, pomiseb "tere" veel rohkem mokaotsast ja läheb oma teed....

AIR FREIGHT

Mutrikesel on tema imelises töös abis kaks imetoredat laomeest. Kratsivad küll pead ja püüavad end laoriiulite vahele peita, kui Mutrike oma asjadega tüütama läheb. Ohkavad ka iga kord kergendatult kui Mutrike lahkub. Aga päeva lõpuks on nad ikkagi väga abivalmid.
Mutrike saatis lattu tellimuse, millel kolm rida: vidin x 100tk, vidin y 50tk ja airfreight. Palus selle kenasti kokku panna. Tund aega hiljem helistas Mutrikesele laomees - tüdinud otsimast - ja raporteeris: Vidin x ja y on kokku pandud, aga air freight'i tema laos ei ole.
Mutrike ei hakanud naerma, ütles vaid, et siis ongi kõik korras, et selle air freight'iga tegeleb ise. Loodetavasti ei otsinud abivalmis laomees lennutransporti oma riiulitelt liiga kaua:)
Ütle siis veel, et nad ei ole abivalmid ja armasad. Ja tuju teevad ka heaks:)

Kuidas oleks õige töölt vaba päeva küsida?

Mutrike tahab reedel töölt vaba päeva võtta. Sellised asjad ei kulge Suures ja Tähtsas Ettevõttes kunagi ilma sosistamise ja kiunuta: "Kuidas nii? Kuidas ta julgeb?" ja järeldusteta: "Järelikult pole piisavalt tööd teha, kui endale selliseid asju lubada saab". Mutrike on sellega leppinud. Kiun siis kiun, järeldused siis järeldused. Mutrike tahab vaba päeva. Oma niigi napi aruga arvab lausa, et on selle ära teeninud.
Vanades meilides sobrades leidis aga Mutrike kirjavahetuse hjuuman riisoorsis ja Tähtsa Inimese vahel. Aasta alguses küsis hjuuman riisoorsis Tähtsalt Inimeselt, et kuna ta ja teised Välismaa Tähtsad Inimesed puhkavad ning mainis ka, et kui päris aus olla, siis te kunagi ei informeeri teisi, et olete puhkusel.
Inimesed küsivad, aga keegi ei tea.
Tähtis Inimene vastas: "Aasta esimesel nädalal olen tööl Välismaal. Järgmine nädal puhkan. Peale seda saabun kunagi Kuningriiki. Teiste käest küsi ise, kuna nad puhkavad, mina ei jälgi seda iga päev. Ühega neist rääkisin täna, arvan et ta on tööl. Ja mis puudutab teiste informeerimist, siis mina päris ausalt ei ütle et ma olen puhkusel sest mind saab alati kätte, puhkus vöi mitte, ja kui ütlen et puhkan siis keegi ei julge mind segada ja see ei ole ka õige…. "
Mutrike reedel lihtsalt ei tule tööle ja ei ütle ka kellelegi, sest nii on ju õige. Ja Mutrike tahab ikka asju teha nii nagu on õige!

Mis saab siis kui punased miksivad rohelistega?

Eile jõudis Mutrikese kõrvu veel üks imeline idee. Tähtis Inimene arvas, et nüüd oleks õige aeg tehase töölised riietada kolme eri värvi tööriietesse - punane, sinine, roheline. Siis oleks kohe kaugelt näha kui vale inimene liigub vales töötsoonis. Kohe torkab ju silma punane roheliste keskel, sinine punaste keskel, roheline ...
Sõnavabaduse piirang Suures ja Tähtsas Ettevõttes juba on.
Otsustusvabaduse piirang ka.
Varsti hakkab hoovil kehtima ka liikumiskeeld. Punased püsivad kenasti omal kohal. Rohelised omal. Sinised ka ei liigu sinisest alast välja.
Kellest saab siis hoovipolitsei - kes hakkab jälgima, et sinised ja punased püsiksid kuulekalt oma kohal? Kus läheb piir, millest üle ei tohi astuda? Kes sellel kõigel silma peal hoiab, punased, sinised ja rohelised korrale kutsuks? Kõige õigem oleks luua uus ametikoht! Eksju....
Aga mis juhtub kui rohelised miksivad punastega?