EBA2016

Alustame algusest. Ehk naiselikkust osast. Ma tundsin end eile hommikul nagu räbal ja mul polnud MITTE MINGIT tahtmist õhtul ka üritusele minna, peeglist vaatas mulle vastu väsinud ja kurb vana naine, ma tundsin, et ma ei viitsi end kokku võtta. AGA minu rõõmuks kloppis nii mu välimuse kui enesetunde ja -kindluse üles Chloe ilusalongi juuksur-meikar Stanislav. KUI te end halvasti tunnete ja teil on kuhugi minek, siis seadke sammud sellesse Kaubamajas asuvasse salongi. Väga väga positiivne kogemus.

Aga siis õhtu juurde. 

Muidugi oli korralduses apsakaid, möödalaskmisi ja asju, mida saab parandada, kuid seda kõike korraldajad ilmselt juba teavad, ma ei hakka kordama ja targutama. On küll veel tibake lastekingades ja kodukootud see üritus, aga mul on hea meel, et selline üritus korraldatakse. Vahva on teistega, keda justkui tunned, aga samas ei tunne, tuttavaks saada. Me ei pea kõik bestikateks saama, kuid teineteist teada on ju tore. Ma saan aru, et kusagil keegi (ma ei tea kas blogijad ise või lugejad) tahavad tekitada intriigi ja "klassivahet", et kõigil justkui ei sobi osa võtta, aga mina ütlen, et unustage korraks oma egod;)  Samas meeldis mulle õudselt üks Ebapärlikarbi-Triinu lause kusagil kunagi, et nii nagu kõik müúgiesindajad ei pea omavahel bondima, ei pea bondima ka kõik blogijad (aga natuke ma siiski mõtlen, et võiks ühte ruumi mahtuda küll).

Appi, kaldusin teemast hoopis kõrvale. Tagasi teemasse.

Inimesed olid toredad. Ja ilusad* . Näiteks Aili (SÜÕ)** treenitud keha tegi kadedaks. Me jõudsime küll Ailega (ei ole kirjaviga, olid kohal Aile ja Aili) järeldusele, et MILF on selline kaheotsaga "väljend", et on ta siis hea või halva kõlaga, aga ma siin kohal ütlen siira naiseliku kadeduse ja positiivse kõlaga, et Aili on "milf". Ma tahaks ka selline olla. Äkki peaks trenni tegema hakkama? Nagu päriselt, mitte nii nagu mina, et jalutan (täna kuus km) ja ütlen, et tegin trenni.

Sekkarileiud-Agnes oli päriselus veel ilusam ja armsam, Roosad stilettod Maiken veel rõõmsameelsem ja roosam, Manjana veelgi (enese)iroonilisema huumorisoonega ning Ebapärlikarbi-Triin veelgi ägedam. Selline heas mõttes täiskasvanulik, naine attitude'i ja arvamusega. Ilus pealekauba. Ebapärlikarpi fännan ma juba ammu, aga nüüd sai minust tema veelgi suurem fänn. Marianni fänn olen ma ka, isegi hoolimata sellest, et ta rase on (sry, püüdsin nalja teha). Mul on hea meel, et mul nii ägedad sõbrad on.  Ausalt!

Mul on ka hea meel, et Efka parima fotoblogi auhinna võitis. Efka ruulib! Kahju, et ta ise kohal olla ei saanud. Ja muidugi on mul hea meel enda teise koha üle "välismaablogides". Ma tean, ma tean, see kõlab klišeelikult, aga ma olin üllatunud. Selles mõttes, et ma ju tean, et on palju neid, kes mulle kaasa elavad ja blogi igapäevaselt loevad, aga arvestades ka kriitikat, mis kogu mu blogi ja isikut saadab, siis jah, ma olin üllatunud ja tänulik. Aitäh teile! 

Õhtu kõige iroonilisem hetk oli muidugi see kui läksin oma auhinda kätte saama, seisin lava ees ja Uku Suviste mind tähele ei pannud. Alustasin blogimist "nähtamatu Mutrikesena" ja suutsin auhinna kättesaamisel küüntest kübarat kanda ja nähtamatuks muutuda. Minu superpower! 

Kriitikat? 

Kohe kui Uku Suviste ütles, et ürituse ametlik osa on läbi, tõusis pool saali püsti ja lahkus. See oli nii naljakas. Kas me siis tulimegi kokku vaid auhinda saama ja kui see käes või ei saadudki, siis joosti kohe laiali. 

Ja no ainus päris tilk tõrva meepotis oli Grete Klein. Ma olen igati nõus, et tegu on andeka ja ääretult kauni noore naisega, "Padjaklubi"-Laura meeldib mulle ka, AGA PÄRISELT, ei ole aus, et TURUNDUSTOODE võistleb oma pärisblogijatega. On ok teha natsa reklaami oma saatele, aga no ausalt, see oli ikka feil. Ja veel suurem feil kui osalemine, olid 1) tema kõned. Ma algul arvasin, et ta teeb nalja ja on nö rollis, aga mida aeg edasi, seda rohkem sain me aru, et ta vist ikka pidas päriselt kõnesid ja 2) kui sa blogijana auhinnad saad, siis sa ei avalda tänu stsenaristile ja tiimile, kes su eest selle töö ära teevad. 

Kui see välja arvata, siis mina ütlen, et igati tore oli. Iga aastaga aina paremaks, eksju? Ja hei, kui juba Hiltoni avapidu oli olnud üks prohmakas teise otsa, olgugi et seda korraldas professionaalide tiim, siis Mari-Leen sai superhästi hakkama ning on tänu ära teeninud. Siinkohal suur aitäh Hotelliveebile, V Spaale ja Oru hotellile kinkide eest!

*mõni oli outfitiga nii üle pingutanud, et kleit ei katnud isegi tagumikku ära ja mõni ei kandnud oma úbermoodsat hjam outfitti välja, aga mis teha, maitsed ja arusaamad moest on erinevad. Ja kes olen mina kritiseerima. Vbla Perekool on juba oma lemmikud ja mittelemmikud välja kuulutanud? 

** ma ei viitsi ipadis linkida. Vabandust!

    Foto: Marimell

     Foto: Raido Link, Delfi

Foto: Õhtuleht.  SEE on ilmselt mu happy face. Kui mu rõõm välja ei paista, siis ma luban teil, et mu sisemine jumalanna oli õnnelik ja tänulik, erinevalt välisest Dark Lord jüngrist.

Foto: Fotoraat

Lisaks II kohale tegid mulle täna rõõmu veel kaks asja. 1) Ida pildid. Kas pole kummaline, et ma olen Idast väsinud, kuid juba kolm päeva hiljem tunnen ma temast nii puudust. No te vaadake seda väikest fashionistat! Mul on tunne, et siit tuleb uus moeblogija.

2) mu sõbranna, kes mulle Diibi oksjonist teada andis, saatis mulle täna pildi, et ostis mu vanaema karahvinid mulle tagasi. Ma ei oska sõnadesse panna kui tänulik ma olen. Kahjuks ei leidnud ta Grimmide muinasjuturaamatut. Kui kellelgi on nüüd kodus Grimmide muinasjuturaamat, kus peal kirjas "Mariani oma raamat", siis ehk müüte selle mulle tagasi?

Maaemo

Ma ei teagi, kust alustada. Sellest, et ma olen seda restorani soovinud külastada juba ammu, kuid olin kindel, et see on üks helesinine unistus - nii lähedal, samas nii kaugel? Või sellest, et üks imeline inimene tegi maailma kõige ootamatu ettepaneku tähistada seal mu sünnipäeva? Või sellest, et ma ei suutnud otsustada, kas nii hinnaline kink vastu võtta? Või sellest, et ma tundsin end nagu lõhestunud isiksus, kes tahtis sinna nii väga minna, aga teine osa tahtis juba tehtud broneeringu tühistada? Või sellest, et mida lähemale me laupäeval restoranile jõudsime, hakkasin ma kõhus liblikaid tundma. Jah, alustame sellest. 

See oli kummaline segu põnevusest ja hirmust. Mis saab siis kui koht on liiga peen? Ma ei oska seal käituda? Ei saa toitudest aru ja seetõttu pettun. Mõnikord on ju nii, et unistus tundub palju ilusam kui tegelikkus. 

Me ei olnud veel majanigi jõudnud kui meile uks avati. Me olime sellisest teenindusest hämmingus. Äärmiselt sümpaatne kelner juhatas meid lauda, kust avanes vaade Oslo Barcode'ile. Ma ei ole moodsa arhitektuuri liiga suur austaja, pigem meeldivad mulle vanad ja väärikad ehitised, kuid Barcode on üks mu lemmikpaikadest Oslos. Esimeste külalistena oli nii huvitav vaadata, kuidas maja loetud minutite jooksul külalistega täitus. Restoranis on vaid kaheksa lauda ning niisama tänavalt sisse astuda sinna ei saa. Kui ma praegu vaatasin nende kodulehte, siis esimene vaba laud oli juunikuus. Isver, ma oleks peaaegu unustanud, et reedel sain ma Maaemost veel telefonikõne, et meie külastust meelde tuletada (nagu ma oleks saanud seda unustada, ma olin laupäeval juba pool viis üleval, reisiärevus!) ja täpsustada, ega meil allergiaid pole. Suhtumine oli selline nagu oleks me ainsad restoranikülastajad sel päeval, keda pikisilma oodatakse. 

Maaemo (LINK) on kolme Michelini tärniga hinnatud restoran, seega ei saanud laitmatu teenindus tulla üllatusena, lisaks toidunaudingule nautisingi ma kõiki neid pisiasju, millest see reis koosnes. Marek on vasakukäeline ja kui esialgu oli ka tema niiske käterätik ja salvrätik paremal pool, siis juba teist või kolmandat eelrooga serveerides asetati asjad vasakule poole. Pisiasi, aga nii meeldejääv. Samamoodi asetati salvrätikud ja niisked käterätikud uuesti kokkuvoldituna oma kohale sel ajal kui külastaja lauast eemal (tualettruumis) viibis. 

Iga roa juurde räägiti, millega tegu on, kust tooraine pärit on ja kuidas seda süüa (jällegi kui juhtusid eemal olema, korrati jutt sulle üle). Selles mõttes pean ma ütlema, et muidugi oli tegu uhke restoraniga, kuid mitte sellisega, kus sa ei julgeks istuda ega astuda ega tea, millist nuga-kahvlit kasutada. Kõik oli uhke, kuid samas nii lihtne ja maalähedane, et esimene kohmetus (tingitud ilmselt sellest, et ma ei suutnud ikka uskuda, et seal lõunatasime) möödus kiiresti. Pooled road tuli süüa üldsegi näppudega. 

Kokku ootas meid ees 20 erinevat rooga - eelroad, kala, liha ja magustoit. Muidugi ei olnud portsjonid suured ja paljud võivad öelda, et see pole toit kui lusikaga on üks kriips taldrikule tõstetud. Kui aga kokku süüa 20 sellist pisikest rooga, siis minu kõht hakkas täis saama enne kui me magustoitudeni olime jõudnud. 

Ja tegelikult ega selle restorani puhul ei saagi rääkida toidust. Vaid toidukunstist. Kõige huvitavam oligi see, et kuigi ma räägin toidukunstist, siis ei olnud seal mingit hookuspookust, vaid lihtsad maitsed, mis omavahel moodustasid kõige suurepärasemaid kooslusi. Ma ei ole mitte kunagi mõistnud norrakate hapukooreputru ehk rømmegrøti, kuid sellisel moel nagu seda siin serveeriti, võiksin ma seda süüa küll. Samamoodi fenalår (suitsutatud lambakints) ei kuulu mu lemmikute hulka, kuid lompe (kartulipannkook) Rørose või ja fenalår rasvaga oli imemaitsev. 

Viimaseks roaks jäid vahvlid pruuni juustuga, mis on ju kõige klassikalisem norra toit, kuid otseloomulikult ei serveeritud seda klassikaliselel moel, vaid väikese "kiiksuga". Kõik kooskõlas Emakese Maaga, mida restorani nimi soome keeles tähendab. 

Ma ei ole toidukriitik, see pärast on mul ääretult raske toite kirjeldada nii, et need ei jääks vaid sõnadeks, vaid annaksid edasi need maitsed ja tunded, mida selles restoranis igat rooga suhu pistes kogeda saab. Seda kogemust kui paned suhu ampsu austrist rannakarbi ja tillikastmes ei anna sõnadega edasi anda. Vähemalt minul jääb sõnadest puudu.  Eelroad olidki ju tegelikult pisikesed ampsud, mille maitset sai kogeda vaid hetkeks, kuid maitse oli veel koduteelgi huultel ja kogemus ajusoppi talletatud. 

Külastuse juurde kuulub ka köögikülastus (LINK), et näha kus toit valmib ja kes millegi eest vastutab. Olgugi, et köögis pidi olema metsik tempo, et kõik toimiks sünkroonis, tundus kõik nii rahulik, nii zen. Kokad suutsid teha nalja ja olid nii ääretult meeldivad. Üks meeldivamaid osasid restoranikülastusest on see, kuidas nad ka söögisaalis käivad rääkimas, mida nad järgmiseks teevad, mis ees ootab (LINK), kuidas midagi valmistatakse (LINK)

Selline koostöö ja sünkroonis toimetamine oli mu jaoks müstika, pearoad asetati lauale täpselt üheaegselt, nõud kadusid laualt täpselt sel hetkel kui olime söömisega lõpetanud, iga väiksemgi kübe eemaldati laudlinalt enne kui me jõudsime märgatagi, et midagi lauale pudenenud oli. Kõike seda saatis meeldiv huumor. 

Ma ei saa öelda, et kui Oslos olete, siis minge kindlasti sinna restorani sööma, sest esiteks nagu öeldud ei ole see niisama, et astun sisse kuna tahan, kuid peamine põhjus  sellise neljatunnise ehmatav hind. Ma ei taha kuidagi kõlada üleolevalt, kuid olles nüüd seda restorani külastanud, siis ma saan väga hästi aru, kust menüü hind tuleb ning ütlen, et see on väärt seda. 

Ma ei tea, kas mul kunagi veel tekib võimalus seda restorani külastada, kuid seda enam on see kogemus eriline ja unustamatu. Kui me saaksime sinna iga nädal/kuu sisse sadada, siis kaoks see maagia ju ära. Ja ei oska ma sõnadesse panna KUI tänulik ma selle harukordse võimaluse eest olen. 

Pikemalt menüüst ja veinidest (nii hästi kui ma oskan) kirjutan ma Estonian with a backpack blogisse üsna pea. 

 

 

Siis kui ma (vist) keskealiseks sain

Ma ei ole sünnipäevadega siiani väga hästi hakkama saanud. Nii veider kui see ka pole (kuke aastal sündinud ja blogijana võiks ju midagi muud eeldada), aga mulle ei ole  meeldinud olla tähelepanu keskpunktis ja õnnesoove vastu võttes muutun ma kohmetuks. Seda kõike on liiga palju olnud.

Selle aasta sünnipäev oli aga teistsugune. Ma ei oskagi seda seletada, kuid kuidagi teine tunne on. Ka tähelepanu ei tee kohmetuks, vaid pigem on meeldiv. Ja noh olgem ausad, argipäeva on vaja mõnd päeva, mis teiste seast silma paistaks, oleks eriline.

Olgugi, et tegelikult veetsime me suurema osa päevast maja koristades, aknaid pestes, vaipu kloppides, siis oli see kuidagi nii eriline. Mõnus ja rahulik. Ma olen nautinud neid argiseid tegevusi. Kas põhjus võib olla selles, et ma olengi nüüd vanaks saanud. Lõpuks keskealiseks. Mis vanusest üldse ollakse keskealine? Kas 35 on keskealine? Iseenesest pole sel muidugi vahet, sest number on lihtsalt number.

Eilsest Maaemost ja sellega seotud emotsioonidest kirjutan ma eraldi. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna, milline elamus see oli. See oli midagi erakordset, vaimustavat, kordumatut ja unustamatut. Muinasjutuline. Ja palju rohkemat kui lihtsalt  toit. `

Aga kui sünnipäevad ongi nii toredad, siis võiks need kohe igal aastal olla;) Aitäh, sõbrad ja perekond, kes te vaimukaid ja armsaid sünnipäevaõnnitlusi saatnud olete!



Kransekake & lutefisk

Ma olen viimased kolm päeva Norra toiduretsepte guugeldanud. Ma olen endale pähe võtnud, et ma pean proovima Norra jõulutoite teha. Need on ühtepidi nii sarnased sellele, mida me Eestis harjunud sööma olema, aga samas nii erinevad. Aga see kõik tundub nii keeruline ja mul on tunne, et mina küll nende toitudega hakkama ei saa.  Näiteks pinnekjøtt. Kogu see vees leotamine ja puurestil küpsetamine tundub kõrgem matemaatika. Lutefisk valmistamine aga juba lausa eraldi teadusharu. Lutefisk kohta ütlevad norrakad naljatades ise, et see näeb välja nagu koletis mõnest jaapani õudusfilmist ning seda tuleb maast madalast süüa selle pärast, et "kui suudad alla neelata selle võdiseva kala, suudad alla neelata ka kõik pettumused elus". Ma ei tea, ma olen lutefisk'i ühe korra söönud, mulle maitses (sama ei saa ma aga öelda pettumuste kohta - nende alla neelamine on ikka raske).
Kransekake't olen ma teinud kahel korral. Esimene kord oli täielik ebaõnnestumine, teine kord sai siiski poolviltune torn püsti. Vormid tõin Eestist kaasa, aga kas ma ikka julgen seda uuesti tegema hakata?  Võib olla peaks piirduma seitsme sordi küpsistega? (Norras on kombeks jõulude ajal küpsetada seitset sorti küpsiseid). Kas ma neidki oskan teha? Britt-Ida oskas. Ütles veel, et iga korralik koduperenaine teeb jõuluks seitset sorti küpsiseid. Kas ma olen korralik koduperenaine?

Mulle meeldivad Norra jõulutoidud, aga siin ongi üks "aga". Need toidud, mida mina olen siin varasemalt söönud ja kiitnud, valmisid tookord Britt-Ida osavate käte all. Ma ei arva, et ma olen kõige kehvem kokk, kuid nende toitude valmistamise ees tunnen ma kerget aukartust. Ehk ei peaks mälestust heast Norra toidust ära rikkuma ja teeks jõuluks neid asju, millega ma siiski kindlasti hakkama saan?

Samas ma ju tahan krõbeda koorikuga juleribbe't süüa! Võib-olla peaks katsetama hakkama? Peaproov enne jõuluõhtusööki?  Muidu söömegi jõuluõhtusöögiks rahvustoitu Grandiosat. Jõulud on ju varsti käes. Isegi kodu hakkab vaikselt jõulurüüd selga saama. Ja jõulutunne kipub endalegi sisse ronima.

The last three days I have googled Norwegian Christmas food. I don't know why exactly, but I feel I should try making pinnekjøtt, lutefisk and kransekake. But it all seems so complicated. I mean, I don't consider myself to be the worst cook in the world, but these recepies make me nervous. All this salting and preparing a wooden gadget for damping the lamb...It feels like mathematics to me. And I sucked at this at school. 

The Norwegians say that lutefisk looks like something from a Japanese horror movie and children are forced to eat it because if they manage to swallow this strange fish, they are ready to swallow disappointments in the future. I don't remember the fish being that awful, I remember I liked it (cannot say this about disappointments in life - still bitter to swallow). Maybe it had something to do with the fact that all the delicious julemat I have tasted was prepared by Britt-Ida, who was an excellent cook? Maybe I should not spoil the memories of good food and should try to make something that I actually can? But it would be so nice to have a crispy juleribbe on the table.

I don't know....

And then there's this kransekake. I have made this twice. First time was epic fail (my kitchen was filled with cooked eggwhites and sugar), the second time I manage to create a leaning tower of Pisa from the rings, but it was not even close to the cake Britt-Ida made. And the seven sorts of cookies. I remember Britt-Ida saying that a good houswife always makes seven sorts of cookies for Christmas. Am I a good housewife? Or will I serve pizza Grandiosa for Christmas dinner.

Hard decisions I know. And Christmas is getting closer. As you can see from the photos our home is also quietly getting ready for Christmas and we are also feeling Christmas spririt sneaking in.

All tips on how to prepare a delicious Norwegian Christmas dinner are welcome:)

My first REAL Christmas Dinner.  Love this photo and LOVE the memories. 

Õhtusöök üheksale. Juba.

Tänane kiidulaul läheb mu sõbranna(de)le. Mul on üks väääääääga aktiivne sõbranna, nii aktiivne, et ma teiste sõbrannadega lausa räägin teda taga. Aga heas mõttes. Me ei suuda mõista, KUIDAS ta kõike seda jõuab - töö ja kodu kõrvalt käib ta sajas tuhandes ringis, on sajas tuhandes erinevas hoolekogus (või mis moodi neid kohti nimetakse, kus lastevanemad koolides ja lasteaedades otsustajate grupi moodustavad), lõpetas magistriõppe, kirjutab artikleid, heegeldab, koob, küpsetab, meisterdab, organiseerib meile teistele sõbrannadele tegevusi. Näiteks teeme me juba saja tuhandes aasta tema algatusel üksteisele advendikalendreid ja  peame väikeses FB grupis oma Meisterkoka võistlust. Kõige suuremaks ja püsivamaks ettevõtmiseks, mis tema algatusel ellu sai viidud, on "Õhtusöök üheksale juba". Enne kui ma sellest lähemalt räägin, mainin ma ära, et selle sõbranna kolm last on ka musterlapsed, edukad ja intelligentsed. How is that possible, et ta kõike seda jaksab? Teda võiks vabalt kandideerida Aasta Ema või Aasta Inimese või Aasta Õpetaja või Aasta Organiseerija tiitlile. 

Aga nüüd siis õhtusöögist. See sai alguse 2010. aastal ja meid oli kuus. Kõigi ühiseks nimetajaks üks ühine sõbranna, kes meid kokku ajas. Pean ausalt ütlema, nii nagu olin skeptiline selle grupi sobivuses mina, olid seda ka teised. Me hakkasime sellest õhtusöögitamisest üht raamatut kirjutama, jagan teiega (kuigi ma vist kunagi olen seda juba teinud?) üht lõiku: 

 "See ei ole hea idee, mõtlesin ma endamisi, kuid ei julgenud ka koheselt „ei“ öelda, lubasin lihtsalt, et mõtlen sellele, kuigi olin sisimas juba kindel, et see üritus ei ole minu teetassike. Mis sellest, et söögitegemine ja söömine mõlemad kuuluvad mu lemmiktegevuste hulka. 

Esimese niiöelda tutvustava õhtusöögi võõrustajaks pidigi olema idee generaator ise. Väike värin südames vajutasin ma kella seitsme paiku viiekordse maja ees uksekella, minulikult olin ma õhtusöögile tund aega hilinenud. „Nimelt kiusavad“ mõtlesin ma kolmandat korda uksekella lastes, kui keegi ikka veel polnud ust avanud. Lõpuks ometi vastas hääl, mis ei kuulunud Heilyle. „Laske nüüd sisse!“ nõudsin ma ülbelt. „Kedagi ei ole kodus,“ vastas hääl teiselt poolt sama ülbelt. „Ärge tehke nalja!“ nõudsin ma sisselaskmist, kuid hääl teisel pool uksekell-telefoni püüdis jätkuvalt vaimukas olla ning väitis, et olen päevaga eksinud. Mul tekkis juba tahtmine ringi keerata, minu eelaimdus selle kohta, et ma ei sobi sellesse õhtusöögiseltskonda, tundus paika pidavat. Siiski andis hääl teisel pool uksekell-telefoni viimaks alla ja lubas mind edasi, ise ikka veel itsitades, et olen päevaga eksinud.

Korteris valitses totaalne vaikus. Väga naljakas, mõtlesin ma, nüüd on ennast ära ka veel peitnud, et ma tõepoolest arvaksin, et olengi valel päeval tulnud. „Tulge nüüd välja!“ hüüdsin ma, „ma saan juba aru, et ma jäin hiljaks ja te tahate mulle lihtsalt tagasi teha!“ Peale vaikse itsitamise minu kõrval ei kostunud kusagilt mujalt ei kippu ega kõppu.

„Ma ju räägin sulle, et kedagi ei ole kodus. Õhtusöök oli eile,“ jätkas mind vastu võtnud tütarlaps. 

Raputasin pead. See ei saanud võimalik olla, et mina midagi segamini olin ajanud. Heily ise oli siis mind valel päeval kutsunud. Tütarlaps raputas pead. Kõik olid kutsutud eilseks. Kaasa arvatud mina. „Ei,“ raiusin ma vastu. Me vedasime vahuveini peale kihla ja kibekähku logisin ma end Facebooki sisse, et kontrollida, kuna õhtusöök tegelikult olema pidi. Nii kurb kui see ka polnud, olin ma juba minut hiljem kihlveo kaotanud.

Nii kohtusin ma esmakordselt THE Maikiga. Kaotasin talle vahuveini. Jäin ilma esimesest õhtusöögist. Kuid olen osa saanud järgnevatest õhtusöökidest."

Maikiga olin ma ka varem kunagi kohtunud, kuid meil ei tekkinud absoluutselt mitte mingit klappi, me ei arvanud teineteisest midagi (head) ja ilmselgelt oli ka see üks põhjus, miks ma olin õhtusöögigrupiga liitumisel skeptiline. Tänaseks päevaks ütlen ma, et THE Maiki on üks mu vaimukamaid ja abivalmimaid sõbrannasid. Teda ei annagi kirjeldada, teda tuleb tunda. Meil on nii palju lõbusaid seiku, et need ajavad naerma ka aastaid hiljem. (Kas nukumajas magamist saab unustada?  Või lolli lora, kus ta mulle rääkis, et üks mu sõbranna tegelikult mind ei salli ja hasartmängusõltlane ning ma jäin uskuma? Sry, Evelin, Maiki rääkis su sõltuvusest nii veenvalt:D)

Ma ennustasin õhtusöögigrupile lühikest iga, kuid nagu te aru saate on see toimunud juba viis aastat ning kuuesest grupist on saanud üheksa punt. Me oleme kõik nii erinevad kui üldse olla saab, mitte mingi loogika ei ütle, et me võiksime ühise grupina toimida, aga näete...Kõlab lollakalt, aga mul on au sellesse gruppi kuuluda. Aitäh, Heily, et sa nii aktiivne oled!

   

 

PS: Me peaksime uuesti hakkama pilte tegema!!!