Minu katsejänes

Kui kõik moe pärast vingumine ja halamine kõrvale jätta, siis tegelikult olen ma mitmes mõttes väga õnnelik inimene nagu ma olen ka aeg-ajalt teile juba rääkinud. Noh need sõbrad, kes on minu jaoks alati olemas hoolimata sellest, et mina ise olen keskmisest kehvem sõber vastu ja siis muidugi perekond eesotsas Mareki ja Idaga (ma ei oska päriselt isegi öelda kui õnnelik ma olen, et nad olemas on, ilma nendeta oleks ma ilmselt xanaxeid sööv veini sisse kulistav depressiivne eit). Aga on veel üks inimene, kellele mõtlemine teeb mu tuju heaks. Ja samal ajal tegelikult ka kurvaks. Minu väikene õde. Minu 26-aastane väike õde. 

Minu katsejänes. Ma olen temast üheksa aastat vanem ja see tähendab, et ma olen tema peal igasugu "inimkatseid" teinud. Suures osas ikka armsaid. Näiteks on ta päkapikk Päkaga olnud kirjavahetuses, torukoll Bruceleest te juba ka teate. Aga ma olen ka pahandust teinud. Ma olen ta pea vastu külmkappi ära löönud, ikka kogemata, aga siiski. Kartsin veel ise, et pärast jääb totuks sellest paugust (ei saa välistada, et ta oleks veelgi särtsakam pliiats kui ma ei oleks ta pead lapsena vastu seda külmkappi ära löönud). Ja ma olen seitsmeaastasele õele alkoholi sisse jootnud. 16-aastasena leidsin ma, et see oli ilgelt naljakas. Tegelikult ei olnud ja eks ma siiamaani mõnikord mõtlen, et mis mu pealuu sees ometi toimus, aga no ilmselt selles 16-aastase ajus ei toimunudki suurt midagi. 

Kui ma Norra vahetusõpilaseks läksin, saatis õde mulle kirja, kus oli muuhulgas kirjas "kas sa eesti keelt veel oskad? kui ei oska, siis ära muretse, meil on kodus inglise-eesti sõnaraamat ja ma oskan öelda "wunderbaum", see on saksa keeles imepuu ja "i love you", see on inglise keeles ma armastan sind". Mul on see ja teised kirjad alles. Ja üks postkaart, mille õde mulle Saksamaalt kunagi ammu ammu tõi. Seal on kirjas, et kõik mida ta kingadest ja shoppamisest teab, on ta oma suurelt õelt õppinud. Ma olin nii uhke! 

Ma olen üldse oma õe üle uhke olnud. Erinevatel põhjustel. Kasvõi juba selle pärast, et mul oli olemas elusuuruses nukk, kellega mängida. 

Ma olen teda kiusanud. Klaverikontserdi ajal naerma ajanud. Ma olen talle piinlikkust valmistanud. Korteripeole talle järele läinud ja peo laiali ajanud. Ma olen teda kasutanud alibina. Ja andnud talle alibid. 

Mul on ka keerukamaid mälestusi meie lapsepõlvest. Võib-olla need mälestused on üks põhjus, miks ma mõnikord andestan talle asju, mida ma tegelikult sisemas ei tahaks. Mulle tulevad need paar korda meelde ning ma leian alati, et ta nägi väikese lapsena asju, mida üks väike laps ei peaks kunagi nägema. (Ei, te ei pea mõtlema, et keegi oleks talle liiga teinud, need mälestused on seotud täiskasvanutega).

Me oleme nii palju ägedaid asju koos teinud. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ta mulle Tartust Tallinnasse järele tuli, selleks, et mind Tartu viia (see lugu siin).  Kuidas me järgmisel hommikul kell viis ärkasime, et pakkuda ühe hotelli külalistele hommikusööki. Kuidas ta sõbrannaga Marekile üllatussünnipäeva esinemise tegi (keset talve sõitsid nad sõbrannaga lahtise katusega autoga meie hoovi, panid mängima süntesaatori ja laulsid kõvasti ning valesti Marekile sünnipäevaks). Kuidas me teatrisse tund aega hiljaks jäime ja lärmasime, et meid sisse ei lasta. Kuidas me koos reisil oleme käinud. Ma võiks jätkata ja jätkata. 

Kõik need mälestused panevad mind muigama. Mul on üks kihvt väike õde. Kellel on vedanud suure õega. Ja siis hakkabki mul kurb, et ma oma õega nii vähe saan suhelda. Eelmine aasta oli meile keerukas, me ei suhelnud õega (ja kõige rohkem hirmutaski mind mõte, et jään õest ilma), aga saime mõlemad aru, et ükskõik mis ümberringi toimub,  meie vahele ei saa tulla miski. Mina hoolin oma õest liiga palju ja tema minust. See on selline eriline suhe. Mulle tuleb meelde kui ma ühel augustikuu päeval siin Norras tõelises depressioonis olin ja korraga helises telefon. See oli mu pisike õde, kes helistas, sest ta oli tundnud, et peab helistama. Ma arvan, et me nutsime nagu kaks väikest last täiest kõrist telefoni oma veerand tundi.  See oli selline hetk, millest aru saavad saada vaid inimesed, kel on oma õe või vennaga lähedased suhted. Sellest, kui oluline on perekond, saab aru vaid inimene, kes ise väärtustab perekonda.

Seepärast ongi mul nii kurb, et segastel põhjustel ei saa ma oma õega suhelda nii nagu ma tahaks ja siis kui ma tahaks. Ma tunnen puudust meie lollidest naljadest, koos mängitud lauamängudest, külaskäikudest, spontaansusest. Ma loodan, et ühel päeval saavad need keerulised ajad otsa ja me saame kõik koos istuda sünnipäeva laua taha, puhuda ära tordil küünlad ja naerda, naerda, naerda. Pisarateni. Seniks soovin ma aga oma maailma parimale ja kõige moekamale (nagu allolevatelt piltidelt näha) väikesele õele PALJU PALJU PALJU õnne läbi virtuaalmaailma.

A younger sister is someone to use as a guinea-pig in trying sledges and experimental go-carts. Someone to send on messages to Mum. 

But someone who needs you - who comes to you with bumped heads, grazed knees, tales of persecution. 

Someone who trusts you to defend her. 

Someone who thinks you know the answers to almost everything. (Pam Brown)
 PALJU ÕNNE!

Tõestisündinud lugu? /A true story?

Ma mõtlesin, et võib-olla sobib Torukoll mõnda kingikotti ja nii on "Tilluke Delisa ja torukoll" nüüd raamatupoodides soodushinnaga. Tervelt 51% ehk 7.55 eur.

Kas te suudate uskuda, et Torukoll oli kunagi päriselt ka olemas? Et ta tegelikult ka elas meie Annelinna korteri vannitoa kapis? Ja lausa terve perega. Te ei usu? Ega mina ka ei usuks, kui ma ise seda ei teaks. Mina ju Suure Õena torukolli "leidsin". Ärge küsige, kust mul selline idee tuli, ilmselt ma lihtsalt olengi kogu aeg üks parasjagu veider tüüp olnud. 

Ei tea, kas Tilluke Delisa võiks Torukolliga uuesti sõbraks saada, või kasvame me siiski mingi hetk torukollidest välja. Igaveseks? Aga kui me oleme piisavalt lapsemeelsed? Mina millegi pärast usun, et Brucelee ja ta pere elavad ikka mõne korrusmaja torudes. Kui te teinekord kuulete vannitoa torudest kahtlast kahinat, siis koputage igaks juhuks sinna ja hüüdke vaikselt "Brucelee!"

"See on väga lihtne. Järgmine kord kui sa lähed wc-sse, siis koputa ettevaatlikult selle pruuni seinakapi peale. Kui nad kodus on, siis nad vastavad sulle."
Tilluke Delisa jäi kõhklevalt õele otsa vaatama ega suutnud otsustada, kas õe juttu seekord uskuda või mitte. Sellegi poolest otsustas ta katsetada. Järgmisel korral kui ta wc-sse läks, koputas ta arglikult pruunile seinakapile.
"Tere!" kostus hetk pärast koputust teiselt poolt kappi kellegi peenike hääl, "kes seal on?"
"Mina olen Delisa," vastas Tilluke Delisa arglikult.
"Ah sina oledki Tilluke Delisa," ütles peenike hääl teiselt poolt kappi, " ma olen sinust palju kuulnud."
"Sa oled minust kuulnud?" kordas Tilluke Delisa üllatunult. "Aga kes sina oled?"
"Mina," lausus peenike hääl teisel pool kappi, "Mina olen Brutselee."
"Brutselee,"sosistas Tilluke Delisa omaette. "Nad on siis tõepoolest olemas..."

  

When I was a teenager I had a little and sometimes annoying little sister. I mean, I still have a little sister, but she's not that annoying anymore. She can be, but she also can be quite cool (don't tell her that!). 

Well, when she was little - 8-9 years old, she always wanted to be in my room, but I had my own things to do. Like recording songs (from radio shows) to tape cassettes. Yes, saying it out, makes me feel old. We lived in an apartment block and sometimes the pipes from bathroom (when neighbours flushed for ex) made strange noices. "What is it?" my sister asked. "A pipe monster," I answered right away. 

"What is the monster called?" she asked. I looked at news paper in front of me, where there was an article about Bruce Lee. 

"Brucelee," I answered. That is how she found out there was a pipe monster called Brucelee living in the pipes. The funniest part is that I used to stand behind the bathroom door when she was in bathroom and pretend that a pipe monster is talking to her from the pipes ( there was a ventilation opening in the bathroom and when I talked behind the door it sounded like the voice came from the pipes). First Brucelee was on my side and told my little sister not to bother me, but after a while my sister started to complain to her new  friend when I had been too mean to her and I felt really bad. That is when Brucelee became my sisters ally against the Mean Big Sister (=me) and they shared secrets no one else knew. 

So the story of the Pipe Monster is actually a true story;) 

More photos of my favorite Fashion Sunday + book party HERE. God, I sometimes miss these events, but am so grateful for this experience.

Minu Norra

Hakkasin otsima üht vana videot Norra Britt- Idast, tekkis selline tahtmine üks tänapäevasem filmijupike kokku panna oma Norrast. Ma leidsin nii palju huvitavaid videosid, nii umbes 15 aasta taguseid. Naljakad olid.  

Esimene video oli keskkooli lõpetamisest. Ütleme siis nii, et see oli neist ehk kõige emotsionaalsem. Seal on koos kõik mulle kallid inimesed. Noh välja arvatud Marek, sest tema oli ilmselt sel ajal hoos pidutsemisega mõnes Tallinna lokaalis, ja Britt Ida, sest ilmselgelt tema peale ei osanud ma aastal 1999 kuidagi mõelda. 

Ma peaks seda videot näitama oma anonüümsetele "sõpradele" - siin te alles näeksite vingumist. Ma mäletan küll, miks ma rahulolematu olin, aga las ta jääb.

Tillukesest Stenist, kes suht kohe on 25-aastane, on üsna palju huvitavaid kaadreid. Kui ta kunagi abiellub, siis ma panen nendest tema pulmapeoks ühe lõbusa loo kokku. Mul on ideegi juba olemas. Nüüd on vaid vaja Steni pulma ootama jääda. 

Tädi Helju ütles alati, et tema tahab seda meest näha, kes minuga abiellub. Vihjates sellele, et ma ei oska korraliku naise kombel õmmelda, heegeldada ega kududa, siis ei osanud ma tegelikult ka süüa teha. Ta nägi Mareki ära. Aasta peale meie pulmi ta suri. 

Tädi Thea, kes ka kaadrisse jäänud, oli kõige suurem proua, keda ma üldse teadsin. "Tema tunneb arste ja professoreid," räägiti mulle. Tal oli ainukesena tädi majas telefon. 

Kõikidel neil vanadel videotel rippus Marian mul kaelas. Ilmselgelt saab sellest teha vaid ühe järelduse - ma olen alati imeline suur õde olnud:) 

Ja näete. Siin on tunnistus sellest, et ma kallistan. Juba aastal 1999 kui ma teist korda Norra kolisin. Seega see kallistamise värk ei ole mulle kunagi võõras olnud;) 

On täitsa naljakas vaadata, kui väiksed mu õde ja onupoeg olnud on. Mina pole grammigi muutunud. Nemad aga küll. 

Aastal 2000 lõpetasin ma Lillehammeris aastase kursuse kunstiajaloost. Emme ja onu Tarmo tulid mulle järgi, sest ma ei oleks suutnud kõiki kokku ostetud asju lennukisse kaasa võtta. Terve aastajahu elu pidi mahtuma onu Tarmo tookord üliägedasse BMW-sse. Norrakad imestasid, kuidas ida-eurooplastel selline auto olla saab. 

Minu riietumisstiil 15 aastat tagasi on täiesti müstika. Vaatasin pilte ja videosid ja ei saanud aru, kas keegi sundis mind relva ähvardusel neid riideid valima.

 

Mina ja mu Weidemann. Just tänu Brittile ja Arnele hakkasin ma huvituma kunstist ja kunstiajaloost.

Weidemann on üks mu lemmikkunstnikke. Enne Norras elamist ei olnud ma temast muidugi midagi kuulnud. Pärast Norras elamist rääkisin ma temast nii nagu see oleks iseenesestmõistetav, et kõik teavad, kellega tegu. Norra-sündroom, ütlen ma:) 

Päris Britt Idale jäi meelde kui väga ma nautisin esimesi Norra jõule. Ma ütlesin tookord, et tahaksin, et mu ema ja õde ka seda kogeda saaks. Nad saidki. Britt-Ida korraldas meile ehtsa Norra jõululaua kesest suvist juunikuud.

Kingitustega. Ma sain omale kranse-kake vormid.  "Nüüd oled sa pärisnorrakas," ütles Britt-Ida mulle vorme ulatades.

Just Norras elades hakkasin ma hindama ühise laua taga söömist. Britt õpetas mulle lauakatmist ja söögitegemist. Siit sai alguse minu armastus kokanduse vastu. Esimesel Norra aastal ei osanud ma kartuleidki keeta, teisel aastal oli minu ülesandeks leiva küpsetamine.

"Õpi hoolega, siis saad ka Norra õppima tulla nagu Lissü (nii nad Liisut hääldasid)," ütlesid Britt ja Arne Marianile kui me lahkusime.

Auto sai otsast lõpuni asju täis. Aga kõik mahtus ära. Midagi ei jäänud maha.  Oli aeg mõneks ajaks koju tagasi tulla.

2015.a lähme me Norra koos Britt Idaga.

 

"Breakfast in bed?" Yes, please!"

Yesterday our tiny kitchen was full of men - 14 Estonian guys learned how to make breakfast to their wives. 

What's so special about that you ask?  Why would someone need a course like this? We all know how to fry eggs and make sandwiches. Well, take a look at the photos and you see what they learned:)

I don't even remember how I found Tine's blog, but probably I was just trying to find some Norwegian blogs to follow.  I love Norway, part of me feels that I am a bit Norwegian (after living there for some years), so I try to not forget my Norwegian skills. For a while I was following the so called "pink bloggers" but pretty soon I got tired of too much silicon in their blogs, I searched for something new, something interesting and classy. Thank God for Instagram, that's probably how I found Tine's profile and link to her blog. One of the most popular blogs in Norway, which for a long time now is my favourite spare time reading.

The photos she posted about daily breakfasts her husband makes (#todaysbreakfastinbed) were so amazing that soon the women in Norway asked for a course for their men. It was a success. And then it hit me. Why not invite thme to Estonia to have the same course her. Me and my sister met Tine and Thorleif in Norway this summer and we agreed that the course will take place in our kitchen in autumn.

So yesterday was the day. It was so much fun! For a second I was worried that we have not all the necessary appliances and the kitchen is too small and I thought perhaps it would have been a better idea to have the course in our restaurant kitchen, but it really turned out so well. The men were shy at the beginning and didn't  understand exactly where their wives and girlfriends had send them, but after a while they were having so much fun in the kitchen. I was happy that we had this course, and choose our home instead of Diip. It was cozy. Did I mention fun;)

 And guess how many wives had poached eggs and apple swans for breakfast this morning in Estonia? At least 14. I know I have seen the photos. I will post them to my blog later today/tomorrow with instructions how to make the swan out of an apple. 

Special thank to our partners: 

Puuviljakeskus 

Rõngu Mahl

St. Petersbourg hotel

Victorinox

N.O.R.A

Eesti Maitsed 

Efka Photo

Vestmint Events

And Froufrou for the most amazing skirts.