#2blessed2bestressed

Minu Norra sõbranna Liliani moto on - 2blessedtobestressed. Ma hakkan sellest aina rohkem aru saama. Ma õnnelik inimene, kel on SELLISED sõbrad siin- ja sealpool piiri. Ida-Euroopas ja Ida-Euroopast väljas;) On huvitav, et ma ei ole varem tähele pannud KUI kena on tegelikult Eestimaa loodus ja KUI kaunis kohas me elame. Naljakas, et mu sõbranna pidi mulle seda ilu foto pealt näitama. Täna käisin ma kodus ringi nagu oleks siin esimest korda. "Minu Eesti on nii ilus vä?" võiksin ma naljatledes hüüda.
The motto of my Norwegian friend is 2blessedtobestressed. I start to understand this more and more. I am so lucky to have friends like these, in Estonia and outside Estonia. It is funny that I have not seen HOW beautiful the autumn in Estonia is before and how beautiful is the place where we live in the countryside. Funny that my friend had to show me that on the photo. The whole today I have been walking around at home like it is the first time I am here. 
Look! is the most important word according to one of my favorite books (All I needed to know I learned in kindergarten), so LOOK!

ä

             

  

 

Võida lühipuhkus Villa Wessetis

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud romantika peale. Mis on romantika? Mida me oma partnerilt ootama kui jutuks tuleb romantiline õhtu või nädalavahetus? Mida me eeldame hotellide pakutavatest romantikapakettidest?  Kas romantika on täpselt üks ja see sama kõigile?

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama endast. Ma olen hinges lootusetu romantik. Kui ma olin tunduvalt noorem, ehk siis ajas tuleb tagasi kerida nii umbes 15 aastat, tahtsin ma võimalikult romantiline olla. Niisiis tuli ka ette, et ma võtsin kätte mõne naisteajakirja ja ajasin näpuga järge “10 moodust, kuidas oma partnerit romantilise õhtuga üllatada” – artiklites. Ütlen ausalt, üheksal juhul kümnest lõppesid need piknikud elutoapõrandal, tähistaeva vaatamised fiaskoga. Need ei toiminud absoluutselt nii nagu tark ajakiri lubas. Pigem oleks tasunud proovida end alasti sushilauaks katta, nii nagu “Seks ja linnas” kunagi Samantha tegi. Kuigi, kui ma nüüd järele mõtlen, siis feilis vist ka tema üritus. Ühesõnaga, mida vanemaks ma sain, seda küünilisemaks muutusin ma selliste klišeelike romantiliste žestide suhtes.

Ei, ärge saage minust valesti aru. Ma ei ole pettunud või kibestunud vanem (?) naine, kellele ei meeldiks romantika. Ma ju ütlesin, et olen hinges lootusetu romantik. Ma kipun pigem olema seda meelt, et romantika on seotud hetke ja kohaga, romantikat ei saa vägisi tekitada. Loomulikult saab romantilisele meeleolule ja õhustikule kaasa aidata, kuid ma rõhutaksingi sõnapaari “kaasa aidata”. Kõik muu on meie endi teha.

Edasi loe Hotelliveebi blogist SIIN. Avalda kommentaarides oma arvamust ja osale Villa Wesseti lühipuhkuse loosimises. Võitja loosime Hotelliveebi blogis välja 12.10.

Paus suhtes

Mulle on mitu korda viimasel ajal vihjatud, et eks sul muidugi on raske, nüüd kui abielulahutus ees või küsitud, et kas meil on Marekiga suhtes paus, ma olen aru saanud, et inimesed teavad, et me oleme nüüd lahus. Nojah, eks see on ikka nii, et selliseid asju teavad teised paremini kui asjaosalised ise.

Minu esimene küsimus on muidugi, et mida tähendab "paus suhtes"? Et täna mõtlen, et ei viitsi enam abielus olla, et tahaks teistega ka väljas käia, ütlen mehele, et kuule teeme väikese pausi suhtes ja ülehomme avastan, et vallalise elu ikka ei sobi mulle ning lõpetan pausi ära? Minu jaoks ei ole sellist asja olemas. Inimene on kas suhtes või mitte. Üsna loogiline, eks. Juba lapsest saati olen ma imetlenud neid vanapaare, kes ikka käest kinni hoides jalutamas käisid või siis ka neid, kes nii otseselt oma kiindumust ei väljendanud, vaid küsisid näiteks, kas teine pool tee kõrvale küpsist ka soovib. Armastust saab ju teadupärast mitmel moel väljendada. Mina ei suutnud pikka aega "ma armastan sind" öelda, ja mitte selle pärast, et ma ei armastaks, vaid selle pärast, et ma kardan natuke oma tundeid väljendada (eks te ju teate ka põhjuseid).
Ma olen alati imetlenud paare, kes on terve elu koos olnud, paljud sellised paarid on mulle eeskujuks ning ma olen alati öelnud, et kui ma kunagi abiellun, siis ma väga siiralt loodan, et see on üks kord elus. Ma olen hinges lootusetu romantik ja seepärast usun ma ka igavesse armastusse. Isegi kui libikad kõhust ära kaovad, siis minu jaoks on oluline, et ma usun inimesesse, kellega ma koos olen. Et ma usun, et ta jääb minu kõrvale hoolimata minu vigadest (ja neid on mul palju!) ja on alati olemas. Marek on minu jaoks alati olemas.
Üks kord rääkisin ma talle, et kujuta ette, Pille ja Priit on juba viisteist aastat abielus olnud. Marek vaatas mulle otsa ja ütles mulle rahulikult: "Kullakene, mis selles siis nii erilist on, me oleme varsti kümme aastat abielus olnud."  Ja nii uskumatu kui see pole, tal oli õigus. Aeg on läinud nii kiiresti, et me tähistame augustis kaheksandat pulma-aastapäeva (kaugel see kümnes siis enam on).
Paljud on küsinud, et kuidas siis on lahus elada. Ma usun, et me ei ole esimesed ega ainukesed inimesed, kes niimoodi elavad (ajutiselt ja olude sunnil). Ma ei ütle, et see on kerge, aga ma ei ütle ka, et see on piinavalt raske. Selles mõttes, et mõni päev tunnen ma Marekist nii kohutavalt puudust, et lihtsalt nutan vaikselt patja, kuid teine päev mõtlen, et see kõik on ju vaid ajutine ja ega me siis enam värskelt armunud pole, kes ei suuda natuke teineteisest eemal olla. See muidugi ei tähenda sugugi, et minu suurim soov ei oleks koos olla. Muidugi on. Aga pausi meie suhtes kaugusele vaatamata ei ole.

Kui ma nüüd jälle natuke liigselt avameelitsen, siis tegelikult teeb mind ka üks asi ääretult kurvaks. Suure tõenäosusega peame me pulma-aastapäeva eraldi veetma, sest olgugi et meil oli plaanis koos olla, pidime me need plaanid tühistama, sest ühe ääretult inetu loo pärast pean ma Eestis olema ka septembris ning mitut sõitu koju ma endale lubada ei saa (ega ka poodi kinni hoida). Mind teeb kurvaks, et inimestes on kadunud inimlikkus ja mõistmine, aga ega sinna ka midagi parata pole. Kõik ei peagi mõistma ja aru saama...

Oluline pole otsida inimest, kellega iial ei tülitseks või kes sind iial marru ei ajaks või.... Kes iial ei meenutaks sulle kedagi sinu minevikust. Alati on midagi, mis meenutab kedagi või mingit hetke. Oluline on leida inimene, kes oskab vabandada. Isegi siis, kui alati nö süüdi ei ole. Inimene, kes pühib su pisarad. Kes on olemas kell kaks öösel või üks päeval... Keegi, kes kallistab sind siis, kui seda kõige enam vajad. Ilma, et sa seda küsima peaks. Keegi, kes teab kui raske sul on. Ilma, et ta seda sinu postitustest loeb. Keegi, kes saab aru, et pereliikmed on ka sõbrad ja sinu loomad. Keegi, kes... Pole vigadeta, kuid kes tunnistab oma vigu. Inimene, kes ongi lihtsalt inimene. Ning teab, et ka sina oled... Lihtsalt inimene. Oma murede, rõõmude, raskuste ja naudingutega. Et sa võid nutta ja naerda samaaegselt. Olla vahel kuri ja öelda halvasti. Kuid sa oskad ka vabandada. Ka siis, kui sa alati süüdi ei ole...

(keegi jagas sellist postitus Facebookis. Minu meelest oli see nii kenasti öeldud.)

Kaheksa aastat abielu. Viiskümmend halli varjundit. Ikka detailselt, kuidas siis teisiti.

Ma ei ole erootilise kirjanduse suur austaja, kuid ometigi soetasin kunagi aastaid tagasi ka mina endale "Viiskümmend halli varjundit". Uudishimu sai minust võitu, ma tahtsin teada, mida miljonid inimesed selles leidsid. Minu lemmikraamatute hulka see teos ei kuulu. Ma mäletan, et lugesin sealt Marekile lõike ette ja ta heitis mulle ette, et olin pea kakskümmend eurot selle peale raisanud. "Miks sa selle raamatu endale ostsid?"küsis ta. 

Sinna paika see "Viiskümmend halli varjundit" jäi. Nüüd kui kohe on ekraanile jõudmas samanimeline film, muutus see teos meie jaoks jällegi aktuaalseks. Nimelt on Meriton Old Town Garden tulnud välja intrigeeriva nimega romantikapaketiga (mis muud kui ikka "Viiskümmend halli varjundit") ja nädalavahetusel käisime me Marekiga seda lähemalt kaemas. Kui ma talle ette lugesin, mida pakett sisaldab, vaatas ta mulle esimese hooga otsa, ütles, et see kõlab tibake perverselt ja et tema tahaks hotelli minna maskiga. Tõsi, pean tunnistama, et isegi jõudsin mõelda, et mida meist vastuvõtus arvatakse, aga tegelikult oleme me kõik täiskasvanud inimesed ning valehäbiks pole põhjust. 

Paketi kirjeldus on järgmine: 

• Standard kahene tuba
• Saabumisel toas pudel veini
• Eriline “Mitte häirida” uksesilt, mille saate suveniirina kaasa võtta
• Spetsiaalselt selleks õhtuks koostatud “leping”, mis lubab partneril sinuga ellu viia oma salajaseimad fantaasiad
• Erootiline komplekt kõige kohustuslikuga

Kui te nüüd arvate, et tuba asus kusagil pimedas keldris, neete ning kette täis nagu raamatus, siis seda ei pea te kartma. Keegi ei seo teid seina külge kinni ja ei kuku piitsaga nüpeldama. Või kui te just seda lootsite, siis peate te pettuma.
Tegu on täiesti tavalise standardtoakesega. Uksel oli silt, mis andis märku, et me pole broneerinud niisama romantikapaketti. Mulle õudsalt meeldis, et meie toas oli suur vanaaegne ahi, see tekitas kuidagi mõnusa tunde. Ahjuga kaasnev miinus oli natukene "vana" lõhn toas, natuke liiga soe oli toas ka, kui juba kriitikaks läks.

Ma saan aru, et ei oleks kuigi ohutu jätta järelvalveta tuppa põlevaid küünlaid, aga mulle oleks meeldinud, kui ukse avades oleks meid just põlevad küünlad oodanud. Oleks kuidagi teemasse sobinud, aga see on lihtsalt mõte, mis mulle pähe torkas. Küünlafriik nagu ma olen. Toas ootas meid pudel punast veini. Väga mõnusat punast veini. Tihti kipuvad sellised kingitused olema kehvemapoolsed, aga mitte siin. Vein oli hea. Voodil ootas meid kingitus ja personaalne kirjake hotelli managerilt. Kusjuures selline kirjake võiks paketi juurde kuuluda. See muudab paketi automaatselt personaalsemaks ja samas on ka tibake kinky, mis sellise paketi juurde sobib. 

Et teilgi põnevam oleks, jätan ma avaldamata, mis pakis oli, ütlen vaid nii palju, et oli väga viiskümmendhallivarjundilik. Toas võib igal pool leida romaanist pärit tsitaate. Üks neist ka üsna konkreetse teadandega, mis on igati mõistetav, sest romaani peategelane oli üsna konkreetsete soovidega meesterahvas. 

Paketi sisust arusaamise üheks eelduseks on minu arvates kasvõi vähesel määral teosega kursis olek. Muidu tunduvad kõik need kirjakesed, kingitused ja leping arusaamatu. Nii et naised, kui te oma meest selle paketiga üllatate, siis andke talle enne natuke enne aimu, millega tegu on. Ja mehed, kui te üllatate paketiga oma naist (valentinipäev on 14.veebruar!), siis võtke maksimum. Lisateenustest ma mõtlen. Roosi kroonlehed ja šampus, mis muidu ehk mõjuks imalalt, sobivad seekord hästi. Kõik ülejäänu on teie enda teha. Sest olgem ausad paketi teevad eriliseks teie enda fantaasia, julgus ja seksuaalsus. 

Ah, et te tahaks detailset kirjeldust sellest, mida meie tegime? Aga palun. Me jõime veini, nautisime õhtusööki, vaikust, teineteise seltskonda ja naersime. Restoran oli täitsa tore, keldrikorrusel asuv peakivist ruum. Teenindus oli alguses pisut kohmakas, teenindaja kuidagi närvis ja puterdas palju, kuid selle kõik tegi ta tasa meeldiva naeratusega ja õhtu lõpuks oli ka teenindus paranenud. Meil ei olnud kaasas rahakotti, et talle jootraha jätta, selle jätsime me hommikul hotelli vastuvõttu. Loodetavasti jõudis see ikka toreda teenindajani. Toit oli nii ja naa. Natuke on ruumi arenguks, veisepõsk oli nätske ja burger ei näinud visuaalselt kõige kaunim välja. Kuid see eest kaste, mis oli minu veisepõse kaaslaseks. Imehea! Ma kõlan nagu üks neist kohtunikest "My Kitchen Rules" saatest, aga tõesti, hea kaste teeb palju ära. Ja üks sõbralik soovitus restoranile -palun pange see helin, mis külaliste tulekust teada annab, vaiksemaks või endale leti taha. See piiksumine muutus pikapeale üsna irriteerivaks. 

Mõningatest miinustest, mis ma hotelli juures leidisin, hoolimata oli meil Marekiga lõbus. Kuna me mõlemad oleme raamatu ja selle sisuga kursis, siis toas leiduvad tsitaadid ja muu pakkus meile piisavalt nalja. Kahemõttelist ja piire kompavat nalja. Meile sobis. Julgen teilegi soovitada.

Ootasite teistsuguseid detaile? Minult te neid ei saa. Igaüks tehku oma detailid ise. Just sellised nagu te kuulda tahaksite. Kas ka teistele rääkida, see on juba teie enda otsustada. 

Minul on  hea meel, et mul on selline abikaasa, kellega koos kunagi igav ei hakka. Kellega saab alati nalja. Isegi kui me oleme juba kaheksa aastat abielus olnud.

Ma ei olnud Meriton Old Town Gardenist midagi kuulnud. Selles ei ole midagi imelikku, sest mul ei ole väga olnud vajadust Tallinnas hotellis ööbida. Küll aga ütlen ma, et hotell sobib ideaalselt meiesugustele "vanakestele" kui meil peaks tekkima peale õhtut linna peal mitte taksosõidu peale raha raisata. Hotell on hubane ja armas. 

"Viiskümmend halli varjundit" täpselt nii romantiline või erootiline kui ise olla oskate/tahate. Vaheldust argipäeva, veidike vürtsikamas paketis kui niisama tavapärased romantikapaketid, pakkus see kindlasti. Mulle meeldib, et hotell on vaeva näinud, et pakkuda midagi teistmoodi. Turundusnipina vägagi toimiv. 5+ püüde eest eristuda. Sõbrakuul tulevad kõik hotellid välja "Sõbrapäeva eripakettidega", mis sisaldab heal juhul õhtusöögi või pudeli veini. Meriton Old Town Garden on läinud sammukese kaugemale. Mulle meeldib kui tehakse midagi teistmoodi. Püütakse eristuda.

Kahjuks rikkus meie muidu suurepärase õhtu kesine hommikusöök ja kohv, ma olen nende suhtes keskmiselt pirtsakam klient. Toas oli meil ka kohvimasin, see kapslitega. Kahjuks polnud kaasas kapsleid, kausikeses oli vaid kaks pakki 2in1 kohviga. Kohvimasin jäi  seega kasutamata.  Need on tegelikult mu ainsad etteheited hotellile. Hommikusöögivalikuga peaks nad aga küll päris siiralt pingutama.  Õnneks suundusime peale hommikusööki Diipi brunchile. Nii sai lõõgastav nädalavahetus siiski ka positiivse lõppakordi. 

Meie hotellikülastusest saad lugeda ka hotelliveebi blogist SIIT.  

Siis kui me püüdsime romantilised olla

Eile oli imekaunis suvepäev. Päike paistis ja nii mõnus oli. Vahelduseks neile koledatele sügisilmadele. Mida muud sellisel kaunil päeval teha kui romantiline olla. Pulma-aastapäev ju ikka. Nii me oma sammud Laulasmaale seadsimegi. Või no pigem ikka sõitsime. Nii lähedal see kodule ju ka pole. 

Ütleme siis nii, et meie romantika rikuti kohe ära. Töö sõitis sisse. Mäletate ma rääkisin, et üks endine töötaja kaebas meid töövaidluskomisjoni? Istung oli ära, poiss ei ilmunud isegi mitte ise kohale vaid saatis sõbra, töövaidluskomisjon leidis, et poiss tahab lihtsalt alusetult raha välja pressida ja nii see lugu oma lõpu sai. Nii me arvasime. Poiss aga laimab ikka edasi ja nii juhtuski, et eile helistas selle poisi äi minu perekonnaliikmele, kes pole üldse Diibiga seotud, ja sõimas tolle näo täis. Et me oleme petised ja ei maksa rahasid ja mida kõike veel. Ähvardas maksuametiga ja saja tuhande teise ametiga. Ta vaeseke ei tea, et ka maksuamet on meid juba kontrollinud. Meil ei ole midagi ei karta ega varjata. Ühesõnaga samal ajal kui mina lürpisin sooja ja übermagusat vahuveini, Treppoja pood ei hiilanud just vahuveinide valikuga, püüdis Marek tulutult seda poissi kätte saada ja tegeles tööasjadega. Jube ebameeldiv on kui keegi lihtsalt mingil arusaamatul põhjusel sind ühtäkki niimoodi laimab. 

Ahjaa, tegelikult juba ka hotelli retseptsioonis kiskusid asjad korraks tsips viltu. Mu krediitkaardilt polnud raha maha läinud ja mind vaadati nagu mingit jobu, kel arvel 90 eurot pole, lisaks sellele oli kuidagi mu kaheinimesetuppa vaid üks inimene registreeritud ja mulle tundus, et vaid üks inimene tohibki nüüd hotelli jääda, et teine peab tagasi Ussipessa sõitma või uue toa võtma. Lisaks sellele anti meile ette mingi õhtusöögi paber ja paluti kolmekäiguline õhtusöök valida. Ma olin meeldivalt üllatunud, sest ma arvasin, et broneerimisel läks midagi viltu, kuna õhtusöök oli maksnud vaid 25 eurot. Ma ei saanud aru, kuidas 25 euro eest saavad kaks inimest söönuks. Ja nüüd siis lausa kahele inimesele kolmekäiguline õhtusöök. Ma ei saanud muidugi ikka aru, kuidas see võimalik on, aga hakkasime siis toite valima. Me olime toidud peaaegu ära valinud, kui ühtäkki rabati paber meil käest ja öeldi, et see on eksitus, et selline õhtusöök kuulus mingi teise paketi sisse. "Oih, nüüd oleks te küll hotelli kulul vägeva õhtusöögi saanud," ütles naisterahvas ja vaatas mind jälle nagu jobu, kes püüdis hotelli petta. Mina mõtlen, et kui hotell midagi segi ajab, siis vabanduseks peaks pakkuma kasvõi soodustust, tervitusjooki, klaasi veini söögi kõrvale, aga no mis seal ikka, kes ma ka olen, et selliseid asju loota. Ma tühistasin ka arusaamatu 25-eurose õhtusöögi (selgus, et kas ee oli vaid hind ühele). Me panime lihtsalt restorani laua kinni. Ja valisime hiljem toidud a la carte menüüst. Sealt läks kõik ülesmäge. Toit oli hea ja restoran mõnusalt hubane. Angelica oskab hästi süüa teha. 

Teeninduse kallal ma võiks ju viriseda, et arvet ei tahtnud meile lõpuks keegi tuua ja me istusime kümme minutit tühjas lauas, aga ma väga ei viitsi. Või oota, ma ju tegelt juba virisesin ära. 

Ebameeldiv seik endise töötajaga oli meid natuke liiga pahuraks muutnud, kuid tegelikult mulle Laulasmaal meeldis. Mulle meeldis mere lähedus, puhas männimets, vaade hotellitoa aknast. Me istusime õhtul väljas kohvikus/baaris ja jõime veini. Me püüdsime romantilised olla, aga avastasime kogu aeg, et räägime ikka ja jälle vaid tööst. "Kuule, aitab tööjutust!"ütlesin ma Marekile. Marek noogutas. Tekkis vaikus. "Aga millest me siis räägime?"küsisin ta. Ma kehitasin õlgu. Praktiliselt kòik jutud lõppesid ikka ühel või teisel moel Diibi juures. 

Kell kümme läksid romantikud magama. "Hommikul vaatame spaa ka üle,"lubasime me. Sinna see jäigi. Tänu paksudele tumedatele kardinatele magasime me poole üheksani. Oleks veelgi maganud, sest me arvasime, et on alles öö. Hea on, et ma kella vaatasin. Ma tahtsin kl 11 Tartu bussile jõuda. Laps on ka ju lòpuks vaja koju tuua. Aitab küll lullilöömisest! 

Kuigi meil ei õnnestunud ehk olla nii romantilised kui peaks, noh, otsustades selle põhjal, mida ma filmidest näinud olen, oli siiski üks tore päev. Mulle Laulasmaa meeldis. Kuigi viimasel ajal on ju ringi liikunud miski kole jutt, justkui peaks Laulasmaad nagu tuld kartma. Ei pea! Mina soovitan teil küll Laulasmaad külastada. Kui teile meeldib loodus, vaikus, meri ja hea toit. Kahju, et ma spaa kohta ei oska midagi öelda. Aga mulle jäid nii mõnedki hoolitsused silma. Eriti meeldisid mulle lastespaa pakkumised. Mul on kahtlane tunne, et kui Ida saab veidi vanemaks, hakkame me siin tihedamalt käima.

Ahhhh, tegelikult tõesti. Nii tore oli korraks argipäevast välja astuda! 

Ma sain eelmise postituse viimasest kommentaarist aru, et minu enda huvides oleks küll end parem mitte nüüd vana ja koledana rahvale näidata, aga no mis ma teha saan kui ma egomaniakk olen ja ise end väääga hulluks ei peangi. Kehakaal on muidug ikka hell teema, ma luban et võtan end nüüd käsile, aga muidu nii üldjoontes ma arvan, et kõige hullem pole. Vähemalt Laulasmaal ei jooksnud rahvas mind nähes laiali. Ja uue kotiga tahtsin ka eputada. Marek kinkis. Telliskivi loomelinnakust leiab vahvaid asju. Diibile kunstiinimesele;) 

Võta mind vahel kui võileiba...

Võta mind vahel kui võileiba, 
siis kui on kiire, 
naudi kui austrivaagnat, 
kunstiteost, kui on aega. 

Jumala külalisraamatusse 
jäägu meist tänutäht. 

(D.Kareva)

Me oleme seitse aastat abielus olnud. Seda ei ole veel ülemäära palju, aga ega seda vähe ka ei ole. Kunagi ma mõtlesin, et kuidas ometi on võimalik elada terve elu koos ühe inimesega. Igav hakkab ju. Ja jutud saavad otsa.
Kui su kõrval on õige inimene, siis ei hakka kunagi igav. Siis ei saa kunagi jutud otsa. On rahulikumad ja sõbralikumad ning kirglikumad ja kõvema häälega jutud. On igasuguseid hetki.
Alles hiljuti ütles üks inimene mulle, et tal ei ole ilus elu ja lisas siis, et kellel see ikka ilus elu on. Ma vastasin talle, et minul küll on. Mis on ilusa elu ja õnneliku abielu saladus? Kannatlikkus ja raudsed närvid, vastan ma esimese hooga naljaga pooleks. Tegelikult ja usaldus ja teineteisega arvestamine. Mitte täiuslikkuse taga ajamine. Me ei armasta täiuslikkust, meie endi kätes on teha täiuslikuks see, mida armastama. Nii me olemegi täiuslikud oma vigadega ja lepime nendega.

Sadagu või pussnuge!

Marek tuletas mulle meelde, et ma olin Diibi sõpradele lubanud jaanipäeva puhul erinevaid pakkumisi. Jah, olin küll, aga koduse inimesena on mul ju päevad totaalselt segamini. Hea, et ma tean, mis kuus ja aastas me elame. Mulle tundus, et jaanipäevani on veel aega. Selgus, et pole midagi aega. Pangu ma siis oma pakkumine üles, ütles Marek. 

Mina ei oleks ju mina kui ma lihtsalt läheksin ja kirjutaksin, et kallid sõbrad, kõik söök miinus kümme protsenti. Ei, mul oli vaja mingit pilti. Nii ma siis vedasingi pool elutuba õue, et saaks ühe pildi. Õnneks oli Ida just lõunaunne jäänud. See kestab harilikult kuni kolm tundi. Ma sain  pildi tehtud. 

           Kallid sõbrad! Sadagu õues või pussnuge Diibis paistab ikka päike. 

Ja kui ilm piknikku pidada ei luba, siis tulge meile külla! Jaanipühade ootuses on homme ettebroneerimisel kogu menüü teile -10%. 

Päikeseliste kohtumisteni Diibis!

Sekund peale pildi üleslaadimist kostus vankrist põrgukisa. Ida arvas, et sai magatud küll. Oma kakskümmend minutit. Ei aidanud ei kussutamine ega jalutamine. Ida röökis nagu ratta peal. Taevast hakkasid paistma hallid pilved. Nii ei jäänud mul muud üle kui röökiva Idaga edasi-tagasi jalutada ja asju ükshaaval tuppa tagasi kanda. Ida vaatas mulle etteheitva näoga otsa. Mossitas. Nuuksus. Ja siis jälle karjus.

Ma ei ole ta karjumisega enam harjunud. Ta karjub väga harva. Põrgusse need asjad, ligunegu vihmas, kui seda peaks tulema hakkama, mõtlesin ma. 

Me läksime Idaga tuppa. Veerand tundi hiljem kisa vaibus. Ida ronis mulle kaissu ja hakkas endale unelaulu podisema. Pool tundi hiljem magas ta uuesti väljas vankris. õigest mõnikümmend minutit hiljem oli ta jälle ärkvel. Saa siis neist lastest aru!

Romantika meie moodi

Istusime eile diivanil ja vaatasime telekat. Keskendunult. Olgugi et sealt mitte midagi mõistlikku ei tulnud. Ühel hetkel haaras Marek mu'st kinni ja tahtis kaissu võtta. Ma ei olnud sellise asjaga harjunud. Kiljatasin. Ehmusin. Ja lõin talle küünarnukiga vastu hambaid. Kogemata. Mis teie siis arvasite? Hea, et hambad suhu jäid.
Mareki teine katse mind kaissu haarata lõppes umbes samamoodi. Ainult et nüüd lõin ma teda küünarnukiga silmaauku nii et teine veel tükk aega diivaninurgas ägises.
Kolmandat katset enam ei tulnud. Me vaatasime telekat edasi. Üks ühes diivaninurgas ja teine teises. Nii tundus ohutum.
"Ära siis ründa mind niimoodi ootamatult," ütlesin mina.
"Ma tahtsin armas olla," vastas Marek.
"Pole mõtet," ütlesin mina, "me lihtsalt ei oska."
Juba hetk hiljem näitasime me mingi asja peale teineteisele keskmist sõrme. Üheaegselt.
Vot romantikuid!

Mombie chill, minu napakas perekond ja romantika

Alles see oli kui ma tahtsin, et Marek Tartusse tuleks. Aga tema ei tulnud. Tuli päev hiljem kaheks tunniks, sest talle tundus ühtäkki loogiline edasi-tagasi 400km sõita. Vaid nendeks kaheks tunniks. Veel kunagi varem tundus Tillukesele Delisale ja emmele täiesti loogiline tulla Tartust mulle Tallinnasse järgi selleks, et mind Tartusse viia. Seega ei ole ju midagi imestada, kui eile ühtäkki emme ja Tilluke Delisa meil Ussipesas hoovis olid. Nemad tulid meile puhkust andma. Oli täiesti loogiline sõita jälle edasi-tagasi 400km.

Niisiis läks Ida eile Tartusse. Meie jäime kahekesi koju. Te ei kujuta ette kui veider tunne see oli. Ei, ma ei tundnud lapsest puudust, aga ma kogu aeg ootasin, kuna ta üles ärkab või kuna Marek ta tuppa toob. Maja oli nii naljakalt vaikne. Isegi loomad ei saanud aru, kus väike päntajalg kadunud on ja vaatasid küsivate nägudega ringi.
"Noh, moor, teeme siis romantikat," ütles Marek ja võttis mul ümbert kinni.
"Teeme," vastasin mina. Järgmisel hetkel läks tema õue võsa lõikama ja mina vanni. Paar tundi hiljem kutsus ta mind õue. "Tule, istume natuke väljas. Nii ilus õhtu on. Võta veiniklaas ka kaasa. Teeme romantikat."
Me istusime õues ja kuulasime linnulaulu. Kaks minutit hiljem hakkas meil külm. Me läksime tuppa tagasi.
"Peaks vist süüa tegema," ütlesin mina.
"Mhm," noogutas Marek ja lisas jälle, "teeme romantilise õhtusöögi, onju?"
Romantiline õhtusöök nägi välja selline, et me mõlemad sõime ühel ja samal ajal. Sooja toitu. Ikka vaid kahvliga. Noa kasutamine tundus liigne peenutsemine olema.
"Tahaks midagi magusat ka," ütlesin ma mõne aja pärast. Marek hakkas naerma. "Hahh, ma ostsin küpsiseid ka, aga šokolaadiküpsiseid, sest sa ütlesid, et kui ma pean siia majja küpsiseid vedama, siis toogu šokolaadiküpsiseid!" Ja tõi oma Selga šokolaadiküpsised välja. Ma vaatasin mossis näoga küpsiseid. Ma tahtsin ka küpsiseid, aga šokolaadimaitselised ei ole tõepoolest mu kõige lemmikumad. Mida teeb sellises olukorras inimene, kes tahab kaalust alla võtta. Otseloomulikult ei jäta ta küpsiseid söömata, ta toob hoopis kapist välja kondenspiima. Ja ujutab šokolaadiküpsised sellega üle. Isegi taldrikule ei pane asju, vaid sööb nagu metslane. Otse pakist. Hommikul  veel imestab kaalule astudes, et miks see kaal küll ometi alla ei lähe.

Romantiline õhtu jätkus tervelt poole üheksani. Kauem ei suutnud me silmi lahti hoida. Me komberdasime unistena magamistuppa ja vajusime kõige magusamasse unne. Kõige veidram oli magada oma voodis ilma, et Koll Molly meid oleks oma sahmerdamisega ahistanud. Ma ei osanud kohe kuidagi ollagi. Valik oli nii suur - ühe külje peal, teise külje peal, kõhuli, pea padja peal...
Uni läks mul siiski kõige pealt ära kell kolm, peaaegu oleks ma alla komberdanud lapsele süüa tegema, ja siis kell kuus. Ma jäin kuulatama. Ja ootama. Ma ei saanud aru, miks keegi mind jalgadega kõhtu ei togi.

                                    

Kusjuures ma ei saanud aru, kui väsinud ma olin, enne kui me üksi jäime. Lapsega ei saa ju end lihtsalt niisama lõdvaks lasta või öelda talle, et kuule, ole nii hea, saa nüüd veidike ise hakkama, las ma magan tunni või paar. Kui me kahekesi jäime, tundsin ma, et oleksin olnud võimeline püstijala pealt magama jääma. Mõelda vaid, et veel aasta aega tagasi oli mul unega tõelisi raskusi. Kõik seltsimehed unetud, saage laps ja magama jäämise probleemid on kadunud;)

                                           

Mehed ja naised ON eri planeetidelt

Ma olen juba väga pikka aega Tartus olnud, lihtsalt juhtus nii, et üks üritus ja teine ning tundus, kuidagi totakas edasi-tagasi sõita, et küll ma selle nädala ära kannatan. Pühapäeval saab juba koju. Oma koju. Tegime pühapäevaks ja esmaspäevaks plaane ning ootasime mõlemad Marekiga seda pikisilmi.
 No ja siis juhtus ju nii, et vanaema suri ära. Ma teadsin, et Diibi pärast matusele minna ei saa ja väga rohkem selle peale ei mõelnud, olin lihtsalt pahane Diibi suurima sõbra peale. Marek aga ikka hakkas rääkima, et ehk ikka peaks, siis hakkas sama rääkima emme, siis hakkasin ise mõtlema, et äkki ikka kuidagi jõuaksin mõlemale poole.
Leppisimegi Marekiga kokku, et enne kui pühapäeval sõitma hakkan, uurin isalt, mis kell matus on. Selgus, et jõuangi mõlemale poole. Ja siis hakkas pihta.

Mina mõtlesin, et kuna ma koju minna ei saa, aga tahaks ju Marekiga veidikegi aega koos veeta, Diibi-väliselt, eriti kuna homme on ka puhkepäev, et ma siis organiserin tema siia. Onu Tarmo ja tädi Merle olid nõus koera hoidma ja nii ma siis õnnelikult Marekile teatasingi, et Hugo hoidjad on olemas, et olgu nüüd tore mees ja istugu bussi peale ning sõitku siia. Tema aga polnudki nii vaimustuses minu ideest,  sest temal oli lisaks meid kodus ootavatele üllatustele planeeritud ka kodu otsast lõpuni puhtaks teha, aknad ja kõik see jama, nii nagu ta ikka koristab kui ta koristab. Põhjalikult. Nojah. Ometigi sain mina aru, et tema koristab siis kergemalt kodu ära ja tuleb.
Nii ma teda muudkui ootasin. Vaatasin kella ja mõtlesin, et noh nüüd ta küll on juba bussi peal ja varsti helistab. Siis aga sain tädi Merlelt teada, et Marek ei olevat veel nendega suhlenud. Lootusetu romantikuna lootsin ma, et see on kokkumäng. Et mind üllatada. Mida aeg edasi, seda rohkem ma sain aru, et mina võin ju romantik olla, aga peaksin nüüdseks juba teadma, et Marek on praktik. Praktilised inimesed ei viska luuda nurka ja ei istu plaanideväliselt bussile.
Kella viieks andis ta mulle teada, et "eks ta siis jääb koju". Tema oli solvunud, sest ta oli palju vaeva näinud ja nüüd polnud kedagi koju tulemas. Kuigi teadis seda.
 Ja pahane, et ma teda Tartusse organiseerima hakkasin, kuigi tema oli öelnud, et ei viitsi siia tulla ja et ma seda ei kuulnud. Mina kuulsin küll, aga arvasin, et ta pidas silmas koosoleku jaoks, mis meil plaanis oli. Sellel, nagu me kokku olime leppinud, poleks antud hetkel mõtet olnud. Tema oli aga selge sõnaga öelnud, et ei viitsi sõita, et tahab puhata. 

Mina olin pahane, sest olin ilmaasjata oodanud.
"No ja, mis see point on, et ma nüüd õhtul veel sõitma hakkaks," mossitas Marek teisel pool telefoni. Mis point sel on, vihastasin mina. Kuidas saab üldse midagi nii lollakat küsida? Selleks, et koos olla. Selleks, et romantiline olla. Selleks, et...Selleks, et.. No kurat, kas alati peab põhjus olema. Kuhu jääb spontaansus?

Nii me tülli läksimegi. Tema ei mõistnud, et ma ei saanud aru, et ta tahab puhata. Mina ei saanud aru, miks Tartus ei saa puhata. Me saaks terve päeva koos olla, puhas luksus. Oleks saanud lapse emmele jätta ja Toomemäele jalutama minna. Kuhu me muidu kunagi ei jôua.
"Kas sa saad aru, et ma pean hiljemalt homme Tallinnas tagasi olema?" jauras Marek. Kus on probleem, ei mõistnud mina. Bussid ei sõida ainult Tallinnast Tartusse, vaid, mõelda vaid, sõidavad ka teistpidi.
"Miks sa ise koju ei tule?" küsis Marek korraga. Sellest loogikast ei saanud enam mina aru. Mina olingi plaaninud koju sõita täna ja matusteks tagasi sõita, aga Marek ise arvas, et see on ikka eriti totakas. Ja nüüd korraga tundus see nii mõistlik. Igatahes jaurasime me tükk aega veel.
"Miks sa karjud?" küsis Marek.
"Sest ma tahan karjuda," vastasin mina.
"Miks sa tahad karjuda?" küsis Marek.
"Sest ma olen vihane," vastasin mina.
"Miks sa oled vihane?" küsis Marek.
"Sest sa pole romantiline," vastasin mina.
"Miks sa siis ise ei ole ja bussi peale ei istu?" küsis Marek.
"Kui mul poleks last, oleks ma juba ammu bussi peal olnud," vastasin mina.
"Eks ma siis istun autosse ja arvesta, et ma olen kell üheks seal!" vihastas Marek ja viskas toru ära. Ma ei mõistnud seda. Ma helistasin tagasi. Me jaurasime edasi, kuidas mina tahtsin head ja kuidas tema tahtis head, aga kuidas mõlemad olid vihased ja/või solvunud.
Mina jäin solvunuks. Mulle ei meeldi üdini praktilised inimesed. Ka kogu selle aja, mis me telefoni teel maurasime, lootsin ma sisimas, et Marek on tegelikult juba teel siia. Kuigi ma teadsin, et ei ole.
 Mõnikord ma mõtlen ise asju välja ja siis solvun kui see nii ei lähe nagu mina ootan. 

Marek jäi solvunuks, et ma ei kuulnud, et ta puhata tahab. Kodus. Mitte Tartus. Ma kuulsin seda kui väga ta meid igatseb ja mõtlesin, et seda igatsust saab ju leevendada Tartusse sõiduga.

"Eks mul ei jää muud üle kui, et ma siis pean sôitma hakkama!" vihastas Marek. 

"Kuhugi sa enam ei tule!"vihastasin  mina,"nüüd kui me tülli läksime, ma enam  ei taha!"

"Siis ma jään elu lôpuni seda kuulma, et ma teist ei hooli." 

"No siis jääd."

"Eks ma siis pean/ma ei taha enam"-dialoog kordus veel kolm-neli korda.
 "Nojah, eks siis teisipäeval näeme," lõpetasime me kõne.  Nojah. 

Me mõlemad tahtsime head, aga välja kukkus ikka nii nagu alati.Me mõlemad olime solvunud. 

*siis kui ma veel arvasin, et Marek tuleb, tegin ma talle ka tillukese üllatuse:( aga paras "match" oleme me ikka. Süttime kergelt, pôleme leegiga ja kustume kiiresti.

Aaawwww!

Eile vaatasime vanu pilte ja mõtlesime, et kui veider, et rasedana ei mäletagi enam, milline ma päriselt välja nägin. Ilmselt tekib hiljem sama efekt, et ei mäleta, milline ma rasedana välja nägin. Et kas tõesti suur nagu diivan või nagu randa uhtunud emavaal. 

Sellepärast on mul ikka väga hea meel, et me otsustasime viimasel hetkel veel pildistama minna. Eriti hea meel on mul selle üle, et me just Efka fotograafiks valisime,  sest nagu juuresolevatelt piltidelt näha, siis ka

emavaalast saab täitsa kenad pildid.  Ja see ei ole ju ometi mu "ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang" mis räägib? 

 Mehel pole ka viga. Kodus diivanil ei saa nagu arugi, aga täitsa kena vaadata kohe;) 

 http://efkapildid.wordpress.com/