Kas ma võin end kuulsaks nimetada kui mul on oma isiklik stalker

Kõik sai alguse sellest, et neiu K. võitis ühes loosimises, mille me korraldasime. Peale seda lisas ta end mu sõbraks Facebooki ja hakkas mind jälgima Instagramis. Mõne aja pärast hakkas ta mind endale külla kutsuma. Ma ei julgenud minna. Võõras inimene ju. Siis õnnestus tal mingil hetkel mult välja meelitada mu telefoninumber. Ta kutsus mind ja Idat ujuma. Ma loobusin. Veidi hiljem sain ma sõnumi, et ta sõitis mu majast mööda ja mõtles, et kas peaks end ise külla kutsuma, kuna mina ju talle külla ei lähe. NB! Meie majast ei saa juhuslikult mööda sõita, siia ei saa juhuslikult eksida.* Oli selge, et ma olen endale saanud stalker'i. 

Hirmuäratav? SEE on alles algus.

Kui ma Ida lastehoidu panin, selgus, et neiu K. elab Ida lastehoiu kõrval. Kokkusattmus? Vaevalt. Ma arvan, et ta kolis sinna teadlikult PEALE seda kui sai teada, et Ida just sinna hoidu olen pannud. Ta saatis mulle lastehoiu aia tagant tehtud pildi Idast. Väitis, et jalutas juhuslikult seal oma lapsega. No ma ei tea. Ma otsustasin oma julguse kokku võtta ja vastasin jaatavalt neiu K. järjekordsele küllakutsele. Oli viimane aeg oma stalkerit natuke lähemalt tundma õppida. Keep your friends closer, but enemies closer, eks? Ma ju ei teadnud, kumb ta on. Sõber või vaenlane. Mul ei ole varem stalkerit olnud. 

Minu üllatuseks jättis ta täiesti normaalse inimese mulje. Ta kodu oli ka nagu täiesti normaalse inimese kodu moodi. Seal oli küll puur, aga õnneks (vist?) oli see mõeldud koerale. Kirvemõrvar ta ei tundnud olevat, kuigi kahemõttelised naljad, et ärgu ma kartku, et kirved on kuuris ja talvel sinna ligi ei pääse, panid mind natuke mõtlema. Aga üldmulje jäi ikkagi normaalne. 

Ja siis ühel päeval hakkas ta mulle saatma pilte Idast. Ei, ta ei olnud Idat röövinud. Ta oli kavalam. Ta oli end lastehoidu sisse smuugeldanud. Ettekäändel, et tahab oma last ka sinna panna.  Jaajaaah. Nii ma siis päev läbi neid pilte sain. Kommentaariga "Sürpriis. Stalker is back!" Neiu K. väitis küll, et see roheliste pükstega olla tema laps, aga no, kes see ikka oma stalkerit usub. 

Neiu K. on mind mitu korda küllatulekuga ähvardanud, kuid siiani pole ta siiski siia jõudnud. Aga ta on saatnud maad uurima oma mehe. Jah, ta on sundinud oma mehe mulle külla tulema.** Ma arvan, et eelluureks. Ma ei tea, mida ta välja uurida tahtis, aga ega see mind nii väga huvitagi. Mul on palju olulisem küsimus. 

Mind huvitab, et miks MUL  stalker on.  Kuulsustel on stalkerid. Järelikult.... Ma peaksin end kuulsuseks pidama. Või? 

SELGITUS, MIKS MA SELLEST NII MURETULT RÄÄGIN: 

Tegelikult ei pea keegi hirmu tundma. Mingit hullumeelset jälitajat mul siiski pole. See on lihtsalt üks näide, kuidas mina, kes ma internetitutvusi nagu tuld kartsin, olen leidnud nii palju huvitavaid uusi tuttavaid. "Neiu K." on üks neist. Musta huumori ja eluterve suhtumisega tore naine. Stand up koomik. Elab meie lähedal (st mitte just suhkrulaenamiskaugusel, aga Keilas, mis on ka suhteliselt lähedal siiski. Võrreldes Tallinnaga.) ning oli tõesti naljakas kokkusattumus, et Ida lastehoiu kõrval. Nüüd käivad meie lapsed ka ühes hoius. PS: Tema laps pole ka veel KAHENE;) 

Vot siis nii palju kuulsusest ja jälitajast.

* kui ma juba aus olen, siis loomulikult ei sõitnud neiu K. kogemata meie majast mööda, vaid teeotsast. Ja külla polnud ma talle jõudnud klassikalisel põhjusel. "Pole aega":)
**Kõigest "Hommikusöögi kursus meestele", kuhu ta oma abikaasa saatis.

Udupeen kassiliiv... My ass!

Nii umbes kui aega tagasi nägime me "Reporteris" uudist udupeenest eestlaste leiutatud kassiliivast, mis ei haise, mida võib wc-st alla lasta ja mis tuleb pakendis, mis toimib liivakastina. Halleluuja! Meie palvetele on vastatud, rôõmustasime me ja seadsime sammud poe poole.
Liiv sai ostetud ja meie olime väga rahul. Tõepoolest, lõhna ei tule liivakastist siiani, kaks nädalat pärast kasti soetamist. Lõhna ei saagi tulla, sest nii Skype kui Orkut keelduvad seda liivkasti kasutamast.
Õnneks käib Orkut ka väljas, kuid Skype oma karvajalakesi enne suve majast välja ei tõsta. Tema on otsustanud, et nüüd kui me liiva ära vahetasime, on terve maja tema liivakast. Nii me siin nüüd siis elame - hoiame kõik toauksed kinni ja otsime nurkadest kassipissi ja junne.
Ega meil jäägi muud üle kui tavaline liiv tagasi tuua ja elada majas, mis on täis valgeid kassiliivapärleid. Parem ikka kui maja täis kassipissi.
Nii palju siis peenest liivast, mis meie elu ilusamaks pidi tegema:(

                             

Miks vaene laps oma voodis magada ei saa

Viimased paar päeva on Britt Ida jäänud parema meelega magama süles, veel parema meelega jääks ta muidugi magama otse rootsi laua taga, aga no lihtsalt süli sobib ka. Tõstad voodisse ja kisa lahti. Nii oleme me läinud kergema vastupanu teed ja tal süles magama lasknud jääda. Eile istus tädi Merle näiteks Britt Idaga kolm tundi liikumatult diivanil, laps vist arvaski, et jube mõnus rääkiv diivan, et ei viitsi üldse ärgata.
Kodus kordus sama stsenaarium. Tõsi, kui ta sügavamasse unne vajub, siis on ta ikka võimalik oma asemele tõsta ja sinna ta ka rahulikult lõpuks magama jääb, paneb veel nunnult käed põse alla ja muigab omaette kavalalt.
Aga kuhu sa ta ikka tõstad, kui Orkut on lapse voodi vallutanud ja keeldub sealt lahkumast. Või on Britt Ida kassiga mingi kokkuleppe teinud. Et kuule, ole hea kass, maga ise minu voodis, siis mina saan süles magada.
See on ju ka võimalik. Sest ilmselgelt lisaks sellele, et ta on ju maailma kõige ilusam laps, on ta ka imelaps. Imelaps, kes oskab kasside keelt:)

Hugo läheb spaasse

Korra aastas käib Hugo spaas. Nii nagu iga korralik maakoer, eksju;) Tegelikult läheb ta küll koerte hotelli, aga kuna ta ikkagi on puhtatõuline elegantne krants, siis meile meeldib rääkida et ta käib spaas. Ja kui mõelda, et lux-tuba maksab 28 eur ööpäev , siis see nagu olekski spaasse minek.
Huvitav kas toa hind sisaldab hommikusööki voodisse, massööri, pediküüri ja maniküüri ning teatrikülastust? Või oleks need eraldi pidanud juurde tellima? Et Hugol ikka hea oleks.

Koerte hotell asub põhimõtteliselt meie "tänavast" järgmises "tänavas" ning Hugo oleks eile nagu aru saanud, et talle tuba on kinni pandud. Istus veidike keset hoovi, mõtles, nuuskis ninaga ja hakkas õiges suunas minema tormama.
"Oota, Hugo, sul on broneering alles reedest!" hüüdsime me talle järele. Hugo peatus, istus, mõtles ja hakkas uuesti teele asuma. "Oota nüüd, me peame sulle toidu ka kaasa andma!" hüüdsime me uuesti. Sõna "toit" mõjus võlusõnana.
Hugo peatus, istus hetkeks ja tuli siis peale väikest mõttepausi tagasi. Märkas õues jooksvat Skype`i ning hakkas seda taga ajama. "See ei ole toit!" hüüatasime me, "jäta kass rahule!" Hugo ei teinud väljagi. Skype jooksis ühele poole maja, Hugo teisele poole. Maja ees põrkus Hugo Orkutiga ja tardus. Orkut vaatas Hugole otsa, virutas käpaga ja hüppas siis aknast tuppa tagasi, minut hiljem magas ta juba diivanil. Skype vaatas kõike suurte silmadega pealt. Hugo tegi veel ühe katse hotelli poole jooksu panna, kuid loobus poole pealt. Ilmselt sai ta aru, et ilma toidukotita ei ole mõtet minna.

Orkut

Ma ei saa isegi aru, miks ma lillede peale raha raiskan kui Orkut saab lauakaunistuse rolliga suurepäraselt ise hakkama.
Varsti võiks teda pidudeks välja hakata rentima.

Plaan, kuidas esimesele korrusele uued aknad saada

Ausalt. Ma olen veendunud, et ühel ilusal päeval hakkab Hugo mulle selliseid sõnumeid saatma. Ja siis Orkut. Ja Skype ka. Ja siis me saame Elleni show'sse. Hakkame mööda maailma rändama. Saame rikkaks. Ja siis me saame esimesele korrusele panna suured lahtikäivad verandauksed/aknad, mille ees lehvivad tuule käes valged kardinad. Ja mina saan seal istuda kiiktoolis ja lugeda. Ja mõelda sellest, kui targad loomad mul on ja kui palju raha mu kontol on.

Hugo ja Skype'i päevikud

Väljavõte Hugo päevikust:

7 am - Oh boy! Jalutuskäik! Mu lemmiktegevus!

8 am - Oh boy! Koeratoit!  Mu lemmiktegevus!

9 am - Oh boy! Lapsed! Mu lemmiktegevus!

Noon - Oh boy! Õu! Mu lemmiktegevus!

2 pm - Oh boy! Autosõit! Mu lemmiktegevus!

3 pm - Oh boy! Lapsed! Mu lemmiktegevus!

4 pm - Oh boy! Pallimäng! Mu lemmiktegevus!

6 pm - Oh boy! Perenaine tuli koju ! Mu lemmiktegevus!

7 pm - Oh boy! Peremees tuli koju! Mu lemmiktegevus!

8 pm - Oh boy! koeratoit! Mu lemmiktegevus!

9 pm - Oh boy! Kõhu alt sügamine! Mu lemmiktegevus!

11 pm - Oh boy! Magamine diivanil! Mu lemmiktegevus!

Väljavõte Skype'i  päevikust:

183. päev vangistuses...

Mu vangistajad jätkavad mu kiusamist veidrate väikeste rippuvate objektidega.

Nad toituvad rikkalikult, värskest lihast, samal ajal kui mina ja teised kinnipeetavad oleme sunnitud toituma kuivanud krõõbikutest. Olgugi, et ma näitan väga selgelt välja  oma vastumeelsust sellise toidu vastu, olen ma siiski sunnitud natukenegi sööma, et mul jõudu oleks.

Ainuke asi, mis annab mulle jõudu vastu pidada, on unistus põgenemisest. Selleks, et neis vastikustunnet tekitada, oksendasin jälle kord vaibale. Täna närisin ühel hiirel pea otsast ja viskasin ta peata laiba oma vangistajate jalge ette. Lootsin , et see tekitab neis õudu, sest ilmselgelt näitab see minu võimeid, kuid nad lihtsalt kommenteerisid seda kui muuseas, et olen „hea väike jahimees“. Idioodid!

Täna oli neil mingi kogunemine. Ürituse ajaks pandi mind üksikkongi. Ma kuulsin juttu ja toidulõhna. Kuulsin, et mu üksikkongi heitmise põhjuseks oli see, et põhjustan „allergiat“. Pean uurima, mida see tähendab ja kuidas seda kasutada, et mul sellest kasu oleks.

Lisaks õnnestus mul täna peaaegu üks oma piinajatest tappa kui ma osavalt ta jalgade ümber keerutasin. Seda peab homme uuesti proovima, aga trepi ülemisel astmel seistes.

Ma olen täiesti veendunud, et teised kinnipeetavad on kitsed ja pealekaebajad. Koeral on mingil põhjusel privileegid. Teda lastakse regulaarselt välja ja tundub, et ta tuleb rohkem kui vabatahtlikult tagasi. Ta peab olema taandarenguga!

Ja lind on pealekaebaja. Ma olen jälginud, et ta suhtleb tihedalt vangivalvuritega. Ma olen kindel, et ta annab teada igast mu liigutusest. Mu vangistajad kaitsevad teda, ta elab ohutult kõrges puuris.

Nüüd ma siis tean, miks Skype mul kogu aeg jalgade ümber hõõrub või trepi peal ees lamaskleb. Pean ettevaatlikum olema.

Varahommikud Ussipesas

Kui Janek oli enne kukke ja koitu tööle läinud ning ma olin tal palunud äratuskella hilisemaks helisema panna, lootsin ma veel vähemalt tund aega õndsalt põõnata. (Öösel, siis kui magama peaks, oli mul vaja jääda üht totakat filmi vaatama ja hiljem kui und ei tulnud "Viplalat" lugeda.) Minu und hakkas segama kummaline kolin magamistoa ukse taga. Skype'i ja Orkuti omavahelise kakluse jaoks oli see liiga vaikne ja Hugo ei oska trepist käia. Ma ei saanud aru, mis asi see on.
Magamine tuli pooleli jätta. Magamistoa ukse taga vaatas mulle otsa õnneliku näoga Skype ja mitte nii õnneliku näoga hiir.
Oli ilmselge, et magada ma enam rahulikult ei suuda (hiir oli ju majas!). Ma ei osanudki muud teha kui ülihelikiirusel duši all käia, riidesse panna ja tööle ära minna. Ilma igasuguse probleemita võin ma küll teha Hugole ja kassidele puugihoolitsust, kuid nii maanaine ma veel pole, et oleksin julgenud hiire majast välja toimetada.
Igal juhul loodan ma väga, et Janek jõuab töölt koju enne mind ja on kassi-hiire mängu tagajärjed magamistoa ukse tagant likvideerinud.

PS: kusjuures tegelikult ma leian, et hiired on armsad. (Arvatavasti tänu multikatele.) Aga mitte eluruumides. Olgu põllu peal või kusagil kaugemal armsad. Ja targemad, et mitte kassi küüsi langeda. "Vanemad olijad" oleksid võinud seda hiirt Skype'i eest hoiatada!

Simon's Cat 'Let Me In!'

Kuidas kass puu otsast alla saada?

Ma tegelikult imestasin juba hommikul, et kuidagi rahulik oli köögis toimetada, keegi ei kränunud ja ei hõõrunud end vastu mu jalgu. Ilmselt lasi Janek Skype'i ja Orkuti juba hommikul õue, mõtlesin ma ja toimetasin edasi. Alles siis kui olin maja värvimise lõpetanud (saanud pärast kahe seina värvimist ja rahulolevat hingetõmbepausi aru, et krt, majal on ju neli seina) kuulsin ma kaugemalt õnnetut njäugumist.
Lähemal uurimisel selgus, et mõlemad kassid istusid nagu öökullid puu otsas. Orkutil, vanal kraadel, ei olnud mingit probleemi sealt uuesti alla ronida, Skype seevastu, ikkagi daam, proovis ühte- ja teistmoodi, aga jäi lõpuks ikka puu otsa haledalt kräunuma.
Jõudsin mõelda, et ilmselt tuleb mul kas a) tuletõrje kutsuda või b) oodata kuni Janek töölt koju jõuab ja redeliga kassile appi ronib (mina ju ei saa ronida sinna, kus võib olla puuke, rästikuid, nastikuid, ja mis kõige hullem ka linde!), kui mulle sähvatas hea idee. Skype peaks reageerima toidule!
Ma tunnen oma kassi läbi ja läbi. Nagu ta tuttavat krõbinat kuulis, kadus ka kõrgusehirm. Minut hiljem tormas ta kõige kiiremal jooksusammul toidukoti suunas ja vaatas mulle näljaselt otsa. Veel minut hiljem oli ta koos minuga köögis ja vaatas näljaselt külmkapi poole.
Võib-olla see puu otsa ronimine oligi üks kaval nipp singi ja koore väljameelitamiseks?