Ma
olen end alati väga moeteadlikuks ja trendikaks pidanud, juba
lapsest saati, seda ilmselt tänu riietele, mis mu Rootsis elav
vanatädi mulle saatis. Ehk siis isegi kui ma panin selga midagi, mis
vöib olla ei sobinud omavahel kokku, oli mul alati hea öelda:
"Välismaal on see moes!"
Hiljuti
uurisin ma oma emalt oma lapsepõlvelemmikriiete kohta. Ema
tõmbas
minu sisemisele fashionistale
kolinal vee peale. "Sulle meeldis dresside ja retuuside ja
t-särkide ja tossudega käia," ütles ta. Ma olin pettunud, see
ei kõlanud üldse moekalt ega ägedalt. Tegelikult
ma muidugi eksin. Tol ajal kui mina veel algkoolis käisin olid
krõpsudega
tossud ja nailondressid maailma kõige
moodsmad riided. Millegi pärast on mulle lihtsalt oma
lemmikriietena jäänud meelde mõned
teised riided.
Ma
mäletan väga hästi üht korda kui ma nii väga tahtsin retuuside
ja pika kampsuniga kooli minna, aga mul ei olnud retuuse, nii panin
ma jalga mitu paari pakse musti sukkpükse, valged spordisokid ja
tossud ning petsin teised ära just nagu oleks ma retuusidega koolis
käinud. Ma olen ikka mõelnud, et miks mu ema tookord mind ei
keelanud. Nüüd ma tean paremini. See ei ole sugugi niisama lihtne,
et vanemad ütlevad, mida selga panna. Lapsed tahavad ise otsustada.
Mul
on kaks sõbrannat, ühevanuste kaheksa-aastaste tütardega. „Kas
nemad ei tee kunagi riiete osas teie elu keeruliseks? küsisin ma.
Selle peale hakkasid mõlemad emad naerma. Üks neist ütles, et tema
tütar käiks igal pool vaid retuuside ja pika pluusiga, teine
vastas, et tema tütar käiks igal pool lilleliste ja värviliste
suvekleitidega. Ja neil tuleb seda lasta ka teha. Tuleb lihtsalt
teada mõnigaid nippe, et laps 40-kraadise pakasega päris suvekleiti
selga ei paneks. Minu enda laps on alles 1,5-aastane ehk siis õnneks
veel liiga väike, et mulle riietuse osas vastu vaielda. Tal ei jää
muud üle kui leppida minu maitsega ja nii ma teda aeg-ajalt kodus
ka üleni roosamannavahtu riietan, sest mine sa tea, võib-olla tuleb
temast punkar või jalgpallur ning siis on mul ilmselt oma tahtmist
üsna raske peale suruda. Kas oma tahtmist üldse peab lapsele peale
suruma?
Mõnikord
mulle tundub, et me pöörame laste riietusele liiga palju rõhku.
Olete ehk isegi mõelnud, et mida see ema küll mõtles kui lubas
lapsel printsessikleidis kodust välja minna, haldjatiivad seljas ja
kroon peas. Tunnistage üles, te olete mõnikord vaadanud mõnd last
ja mõelnud, kui halb maitse sel emal on, et ta lubab oma lapsel
sellise pluusi selga panna. Aga olete te mõelnud, et
võib-olla on tegu hoopis hea emaga, kes laseb lapsel endal
otsustada.
Küll
laps saab ise aru, kui see riietus väga ebasobiv on ja sellistest
asjadest me õpimegi. Ja kui asjad ikka väga viltu kisuvad, siis
alati annab väikeste nippidega kompromissile jõuda. Pakkuda omalt
poolt välja alternatiiv, kas pluusile või pükstele, nii et
komplekt natukenegi rohkem sobivam oleks. Ikka täiskasvanute mõistes
sobivam. Lapsed ei hooli sellistest tühistest asjadest nagu meie
täiskasvanud. Lastel peavad olemas olema "õnnelikud riided".
Alles
hiljuti ütles üks ema mulle, et jumala eest ta eelistaks väga, et
laps kannaks temamoodi täiskasvanulikke riideid, aga lapsel on
hetkel Disney vaimustus. Need riideid ei meeldi sellele emale
põrmugi, aga ta ei stressa selle pärast, talle on olulisem önnelik
laps. Üks teine ema ütles, et tema tütar ei kanna kunagi sokke,
mis oleks ühest paarist. Oma jutu toestuseks saatis ta mulle pildi,
kus ta tütar tõsti nagu Piibeleht erivärvilisi sokke kannab.
See
pilt tegi tuju heaks. Mul tekkis küsimus, aga miks me peaksimegi
kandma ühest komplektist sokke kui kaks eri värvi sokki teeb tuju
heaks. Kui riide valik teeb lapse tuju heaks, siis muu ei olegi
oluline. Ärge saage minust valesti aru, loomulikult ei ütle ma
seda, et peaksite lubama oma lapsel haldjakostuümis vöi
ämblikmeheks riietatuna vanavanaema 80. juubelile minema, kuid
paljudel juhtudel - kodutänaval ringi joostes - ei ole selles ju
midagi paha.
Meid,
emasid, tabab aegajalt nö märgihullus. Ka mulle meeldib kui saan
oma lapsele soetada DKNY jakikese, Moschino kingad, Lacoste pluusi,
Ralph Lauren kleidi, kuid last need õnnelikumaks ei tee. Tuleme nüüd
tagasi minu juurde ja nende dresside juurde, mida ma armastasin
kanda. Üsna ühesuguseid dresse oli mul lausa kaks paari. Ühed
mulle meeldisid, teised mitte. Nendel, mis mulle ei meeldinud, oli
dressipluusil suurelt kirjas YSL ja teised olid ilma igasugu märgita.
Täna, 24 aastat hiljem, oleksin ma peaaegu nõus andma kuradile kolm
tilka verd, et sellise logoga asju omada, lapsena ei olnud sel minu
jaoks mitte mingit tähtsust.
Ainuke
asi, mis luges, oli see, et asi mulle meeldis. Lapsi huvitab väga
vähe, milliseid märke nende riided kannavad, see on oluline meile,
lastevanematele. Alateadlikult me muidugi suuname oma lapsi enda
moodi riideid valima.
Mina
ise ei armasta väga värve. Minu lemmiktoonid on must, valge ja
hall. Ka oma lapsele ostan ma ilmselt alateadlikult kõige rohkem
neutraalset värvi riideid, kuid ma püüan endale aeg-ajalt meelde
tuletada, et värvidele on omistatud teatud omadused ja nii nagu
värvid mõjutavad meie käitumist, võivad need mõjutada ka laste
käitumist. Värvide kohta tehtud uurimused ei ole küll
täppisteadus, kuid natuke tasub seda siiski jälgida. Ega ilmaasjata
ei toodeta nii palju värvilisi ja rõõmsaid lasteriideid. Kollast
värvi seostatakse õnnetunde ja motivatsiooniga, samas liiga palju
kollast võib tekitada agressiooni ja peataolekut. Roheline värv
mõjub rahustavalt, tervendavalt, aitab kaasa keskendumisele. Lilla
värv seostub rikkuse ja luksusega, väidetavalt on sel värvil aga
negatiivne mõju akadeemilisele võimekusele. Roosa mõjub
rahustavalt, kuid ka liiga palju roosat vöib viia ärevustunde
kasvamiseni. Seda on täitsa huvitav jälgida, kuidas riiete
tegumood ja värv lapsi erinevalt käituma paneb. Valge pluus ja must
seelik või kollane kleidike – käitumises ja tihti ka tujus on
kohe näha näha märgatav erinevus.
Tulles
jälle tagasi mu enda juurde, siis ma mäletan, et mul olid
lapsepõlves mõned riided, mida ma oleksin tahtnud kogu aeg kanda,
ma tegelikult kandsingi need ribadeks. Peale nende dresside ja
krõpsudega tossude oli üks roosa pandakampsun, hall kleit ja mustad
lakk-kingad see komplekt, milles ma tundsin end hästi. Mingis
vanuses meeldisid mulle hiina kleidid, need olid sitside-satside ja
muude kaunistustega, Ma tean täpselt, et mu ema ei armastanud neid
kleite kohe sugugi, kuid ei keelanud mind ka neid kandmast. Ja miks
ta olekski pidanud seda tegema. Mina tundsin end nendes kleitides
hästi.
Õnnelik
laps ongi köige olulisem. Olgu tal siis seljas Minnidega
dressipluus, DKNY jakike või supermarketist ostetud haldjarüü.
Lastel on ees terve elu, kus nad jõuavad käituda „nii nagu on
sobilik”. Laseme neil olla haldjad, ämblikmehed ja pipipikksukad.
See tilluke Pipi võib ühel päeval kaugele jõuda, sest tal on
lastud valida, tal on lastud vigu teha, tal on lastud olla tema ise.
Tal on lastud isiksuseks kasvada.
Arvamuslugu Pere ja Kodu eriväljaandest "Õnnelik pere"
Fotod: Hele-Mai Alamaa
Põhjuseid, miks ma seda artiklit siin tervenisti otsustasin jagada, on mitu. Üks loomulikult ka see, et Pere ja Kodu lehel hakkas dressiteemaline lastemoe postitus natuke oma elu elama. Kuid teine põhjus on hoopis lihtsam. On asju, millest ma tunnen natuke rohkem ja millest natuke vähem puudust. Kui ma aeg-ajalt lappan pildialbumites (mulle kohutaval kombel meeldib pilte vaadta, eriti päris pildialbumist), siis hästi palju toredaid mälestusi on mul seoses siin pildil olevate laste ja nende vanematega, minu sõbrannadega. Piparkoogiküpsetamine, ühised lõunatamised erinevates restoranides koos lastekarjaga, Diibi lastemoeüritused ja seesama imetore fotosessioon. Need on asjad, millest ma puudust tunnen. Aga millele on nii tore tagasi mõelda. Selline soe tunne poeb südamesse ja suu kisub naerule.









































