Ja tegelikult arvan ma üldsegi nii

Ma olen end alati väga moeteadlikuks ja trendikaks pidanud, juba lapsest saati, seda ilmselt tänu riietele, mis mu Rootsis elav vanatädi mulle saatis. Ehk siis isegi kui ma panin selga midagi, mis vöib olla ei sobinud omavahel kokku, oli mul alati hea öelda: "Välismaal on see moes!"

Hiljuti uurisin ma oma emalt oma lapsepõlvelemmikriiete kohta. Ema tõmbas minu sisemisele fashionistale kolinal vee peale. "Sulle meeldis dresside ja retuuside ja t-särkide ja tossudega käia," ütles ta. Ma olin pettunud, see ei kõlanud üldse moekalt ega ägedalt. Tegelikult ma muidugi eksin. Tol ajal kui mina veel algkoolis käisin olid krõpsudega tossud ja nailondressid maailma kõige moodsmad riided. Millegi pärast on mulle lihtsalt oma lemmikriietena jäänud meelde mõned teised riided.

Ma mäletan väga hästi üht korda kui ma nii väga tahtsin retuuside ja pika kampsuniga kooli minna, aga mul ei olnud retuuse, nii panin ma jalga mitu paari pakse musti sukkpükse, valged spordisokid ja tossud ning petsin teised ära just nagu oleks ma retuusidega koolis käinud. Ma olen ikka mõelnud, et miks mu ema tookord mind ei keelanud. Nüüd ma tean paremini. See ei ole sugugi niisama lihtne, et vanemad ütlevad, mida selga panna. Lapsed tahavad ise otsustada.

Mul on kaks sõbrannat, ühevanuste kaheksa-aastaste tütardega. „Kas nemad ei tee kunagi riiete osas teie elu keeruliseks? küsisin ma. Selle peale hakkasid mõlemad emad naerma. Üks neist ütles, et tema tütar käiks igal pool vaid retuuside ja pika pluusiga, teine vastas, et tema tütar käiks igal pool lilleliste ja värviliste suvekleitidega. Ja neil tuleb seda lasta ka teha. Tuleb lihtsalt teada mõnigaid nippe, et laps 40-kraadise pakasega päris suvekleiti selga ei paneks. Minu enda laps on alles 1,5-aastane ehk siis õnneks veel liiga väike, et mulle riietuse osas vastu vaielda. Tal ei jää muud üle kui leppida minu maitsega ja nii ma teda aeg-ajalt kodus ka üleni roosamannavahtu riietan, sest mine sa tea, võib-olla tuleb temast punkar või jalgpallur ning siis on mul ilmselt oma tahtmist üsna raske peale suruda. Kas oma tahtmist üldse peab lapsele peale suruma?

Mõnikord mulle tundub, et me pöörame laste riietusele liiga palju rõhku. Olete ehk isegi mõelnud, et mida see ema küll mõtles kui lubas lapsel printsessikleidis kodust välja minna, haldjatiivad seljas ja kroon peas. Tunnistage üles, te olete mõnikord vaadanud mõnd last ja mõelnud, kui halb maitse sel emal on, et ta lubab oma lapsel sellise pluusi selga panna. Aga olete te mõelnud, et võib-olla on tegu hoopis hea emaga, kes laseb lapsel endal otsustada.

Küll laps saab ise aru, kui see riietus väga ebasobiv on ja sellistest asjadest me õpimegi. Ja kui asjad ikka väga viltu kisuvad, siis alati annab väikeste nippidega kompromissile jõuda. Pakkuda omalt poolt välja alternatiiv, kas pluusile või pükstele, nii et komplekt natukenegi rohkem sobivam oleks. Ikka täiskasvanute mõistes sobivam. Lapsed ei hooli sellistest tühistest asjadest nagu meie täiskasvanud. Lastel peavad olemas olema "õnnelikud riided".

Alles hiljuti ütles üks ema mulle, et jumala eest ta eelistaks väga, et laps kannaks temamoodi täiskasvanulikke riideid, aga lapsel on hetkel Disney vaimustus. Need riideid ei meeldi sellele emale põrmugi, aga ta ei stressa selle pärast, talle on olulisem önnelik laps. Üks teine ema ütles, et tema tütar ei kanna kunagi sokke, mis oleks ühest paarist. Oma jutu toestuseks saatis ta mulle pildi, kus ta tütar tõsti nagu Piibeleht erivärvilisi sokke kannab.

See pilt tegi tuju heaks. Mul tekkis küsimus, aga miks me peaksimegi kandma ühest komplektist sokke kui kaks eri värvi sokki teeb tuju heaks. Kui riide valik teeb lapse tuju heaks, siis muu ei olegi oluline. Ärge saage minust valesti aru, loomulikult ei ütle ma seda, et peaksite lubama oma lapsel haldjakostuümis vöi ämblikmeheks riietatuna vanavanaema 80. juubelile minema, kuid paljudel juhtudel - kodutänaval ringi joostes - ei ole selles ju midagi paha.

Meid, emasid, tabab aegajalt nö märgihullus. Ka mulle meeldib kui saan oma lapsele soetada DKNY jakikese, Moschino kingad, Lacoste pluusi, Ralph Lauren kleidi, kuid last need õnnelikumaks ei tee. Tuleme nüüd tagasi minu juurde ja nende dresside juurde, mida ma armastasin kanda. Üsna ühesuguseid dresse oli mul lausa kaks paari. Ühed mulle meeldisid, teised mitte. Nendel, mis mulle ei meeldinud, oli dressipluusil suurelt kirjas YSL ja teised olid ilma igasugu märgita. Täna, 24 aastat hiljem, oleksin ma peaaegu nõus andma kuradile kolm tilka verd, et sellise logoga asju omada, lapsena ei olnud sel minu jaoks mitte mingit tähtsust.

Ainuke asi, mis luges, oli see, et asi mulle meeldis. Lapsi huvitab väga vähe, milliseid märke nende riided kannavad, see on oluline meile, lastevanematele. Alateadlikult me muidugi suuname oma lapsi enda moodi riideid valima.

Mina ise ei armasta väga värve. Minu lemmiktoonid on must, valge ja hall. Ka oma lapsele ostan ma ilmselt alateadlikult kõige rohkem neutraalset värvi riideid, kuid ma püüan endale aeg-ajalt meelde tuletada, et värvidele on omistatud teatud omadused ja nii nagu värvid mõjutavad meie käitumist, võivad need mõjutada ka laste käitumist. Värvide kohta tehtud uurimused ei ole küll täppisteadus, kuid natuke tasub seda siiski jälgida. Ega ilmaasjata ei toodeta nii palju värvilisi ja rõõmsaid lasteriideid. Kollast värvi seostatakse õnnetunde ja motivatsiooniga, samas liiga palju kollast võib tekitada agressiooni ja peataolekut. Roheline värv mõjub rahustavalt, tervendavalt, aitab kaasa keskendumisele. Lilla värv seostub rikkuse ja luksusega, väidetavalt on sel värvil aga negatiivne mõju akadeemilisele võimekusele. Roosa mõjub rahustavalt, kuid ka liiga palju roosat vöib viia ärevustunde kasvamiseni. Seda on täitsa huvitav jälgida, kuidas riiete tegumood ja värv lapsi erinevalt käituma paneb. Valge pluus ja must seelik või kollane kleidike – käitumises ja tihti ka tujus on kohe näha näha märgatav erinevus.

Tulles jälle tagasi mu enda juurde, siis ma mäletan, et mul olid lapsepõlves mõned riided, mida ma oleksin tahtnud kogu aeg kanda, ma tegelikult kandsingi need ribadeks. Peale nende dresside ja krõpsudega tossude oli üks roosa pandakampsun, hall kleit ja mustad lakk-kingad see komplekt, milles ma tundsin end hästi. Mingis vanuses meeldisid mulle hiina kleidid, need olid sitside-satside ja muude kaunistustega, Ma tean täpselt, et mu ema ei armastanud neid kleite kohe sugugi, kuid ei keelanud mind ka neid kandmast. Ja miks ta olekski pidanud seda tegema. Mina tundsin end nendes kleitides hästi.

Õnnelik laps ongi köige olulisem. Olgu tal siis seljas Minnidega dressipluus, DKNY jakike või supermarketist ostetud haldjarüü. Lastel on ees terve elu, kus nad jõuavad käituda „nii nagu on sobilik”. Laseme neil olla haldjad, ämblikmehed ja pipipikksukad. See tilluke Pipi võib ühel päeval kaugele jõuda, sest tal on lastud valida, tal on lastud vigu teha, tal on lastud olla tema ise. Tal on lastud isiksuseks kasvada. 

Arvamuslugu Pere ja Kodu eriväljaandest "Õnnelik pere"

Fotod: Hele-Mai Alamaa

Põhjuseid, miks ma seda artiklit siin tervenisti otsustasin jagada, on mitu. Üks loomulikult ka see, et Pere ja Kodu lehel hakkas dressiteemaline lastemoe postitus natuke oma elu elama. Kuid teine põhjus on hoopis lihtsam. On asju, millest ma tunnen natuke rohkem ja millest natuke vähem puudust. Kui ma aeg-ajalt lappan pildialbumites (mulle kohutaval kombel meeldib pilte vaadta, eriti päris pildialbumist), siis hästi palju toredaid mälestusi on mul seoses siin pildil olevate laste ja nende vanematega, minu sõbrannadega. Piparkoogiküpsetamine, ühised lõunatamised erinevates restoranides koos lastekarjaga, Diibi lastemoeüritused ja seesama imetore fotosessioon. Need on asjad, millest ma puudust tunnen. Aga millele on nii tore tagasi mõelda. Selline soe tunne poeb südamesse ja suu kisub naerule. 

OOTD dressipüksteta

Ma olen nüüd inimesi natuke provotseerinud sel dressipükste teemal, eilsele jätkuks veel lisa ka Pere ja Kodu lastemoe blogis SIIN, nii et on viimane aeg näidata ära minu arusaam vabaajariietusest.* Nii lapse kui enda puhul. 

Mantel: Mimi Disain

Pluus: Ukauka

Kaelussall: Trinka Stuudio

Märkmik: Trilevik

Püksid ja kingad: second hand

Seelik: Dukiboo/Dukiboo Norge

Kampsun/magamiskott: N.O.R.A. knitting

* Ei Ida ei käi 24/7 kingakestes ja lipsukestes, vaid mängimiseks/lasteaias käimiseks ja niisama trööpamiseks on tal hoopis teistsugused riided ka olemas, kuid linna peale/reisile läheksin ma temaga sellises outfitis

Pluus: Tallinn Dolls/Wear Arts

Püksid: Hugo Boss

Tennised: Lacoste

Kott: teadmata päritolu, vist õe pärandus

Pontšo: Woolish

Teksad: Vero Moda

Kingad ja kott: Michael Kors

NB! Riiete märgid pole olulised:) 

Kunst, vastuhakk või hea maitse piiri ületamine?

Mulle on alati meeldinud Acne Studios nime kandev rõivabränd. Acne tähendab Ambition to Create Novel Expressions, mille ma kohmakalt tõlgin „ambitsiooniks luua uudne väljendusviis”.  Ja selline see bränd tõesti  on. Te teate ju neid  paksu kontsa ja lukuga pahkluudeni ulatuvaid saapaid? Acne versioon, Pistol boots, on just see, mis sellise saapatüübi populaarseks tegi. Aga mitte kõigest sellest ei tahtnud ma seekord rääkida. Ma tahtsin rääkida Acne Studios 2015 aasta sügiskampaaniast, kus esimodelliks on 11-aastane poiss, kes kannab naisteriideid.

Mul tekkis nii palju erinevaid tundeid, kui ma seda kampaaniat esimest korda nägin. Siinkohal peab muidugi ütlema, et kampaania ju selles mõttes mõjus, et see jäi kohe silma ning ma hakkasin uue kollektsiooniga tutvuma, ei saanud seda peast ja mõtlesin sellele kampaaniale veel mitu päeva hiljem. Nüüd tegelikult juba nädal on see mu peas mõlkunud. Ometigi ei ole see selline kampaania, mis oleks jäänud mu pähe kummitama heas mõttes, vaid see häirib mind.

Mind häirib, et 11-aastane poiss näitab täiskasvanud naistele ette, mis sel sügisel moes on. Jätame siinkohal ka kõrvale veidike sügavama küsimuse, et miks naistele üldse (liiga) tihti on vaja eeskuju, kelle järgi riietuda. Aga 11- aastane poiss?

Ma lugesin kusagil kommentaare, kus üks Acne Studio töötaja kampaaniat kaitses, öeldes, et need, kes näevad kampaanias vaid kehale või vanusele keskendumist, ei ole kampaania mõttele pihta saanud. Tegu on kunstiga, kus mängitakse mõttega androgüünsusest. Mina jälle mõtlen, et kui kunsti peab seletama, kas see siis ikka on kunst? Kus läheb kunsti piir? Mulle tundub, et liiga tihti nimetatakse midagi arusaamatut kunstiks. Nii lihtne on kõike püüda kunsti nime all müüa. 

Minu jaoks ei muutu millegi kunstiks nimetamine automaatselt maitsekaks ega ka õigustatuks.  Mulle meeldib mood, ma jälgin suurima huviga moereportaaže, ma hindan väga moodsat kunsti ja „kastist väljaspool” mõtlemist, kuid selle kampaania jaoks olen ma kas liiga pirtsakas või vana. Ei tundu kuidagi õige ja jääb mind häirima.

Mida teie arvate?

Tervet lugu loe Pere ja Kodu lastemoeblogist SIIT

.

Siis kui kraavipervel mängivast veehaldjast Tjorven Kids sirgus

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama natukene kaugemalt. Endast. Kõik, kes mind natuke rohkem tunnevad, teavad, et ma olen alati armastanud kirjutada, ilmselt on blogipidamine ka sellest hobist teistelegi aimu andnud. Igatahes teadsin ma terve oma elu, nii kaua kui ma mäletan, et ma lähen suureks saades Tartu Ülikooli ja minust saab ajakirjanik. Kui Postimehes hakkas ilmuma noortelisa „Jess”, siis lõin minagi seal ajakirjanikuna kaasa. See oli üks kihvt projekt, selliseid projekte võiks ka tänapäeval olla, see arendas silmaringi (ja võitles ka lampjalgsuse vastu, peaksin ma nüüd veel lisama, eks?).

Kui see päev siis kätte jõudis, et oma paberid ülikooli ajakirjandusse sisse viia, lõin ma põnnama. Ma otsustasin hoopis skandinavistika kasuks ja nii sai minust hoopis norra keele filoloog.

Kirjutada armastan ma aga ikkagi ja lähim, mis ma ajakirjaniku ametile olen saanud, ongi blogimine. Üsna mage võrdlus ma tean.  Aeg-ajalt õnnestub mul siiski natuke rohkem ajakirjanikku mängida. Näiteks sel nädalal õnnestus mul intervjueerida sellist tegusat naist nagu Ruth, kes seisab uue lasteriiete brändi – Tjorven Kids – taga. Siin on väikene killuke  vestluset temaga: 

Tjorven sai alguse tegelikult juba aastaid tagasi, kui ma veel väike põlvepikkune tüdruk olin. Lahkusin toast ühes hommikupäikesega ja saabusin tuppa hämaras. Päevad möödusid puude otsas ronides ja kraavipervedel veehaldjat mängides. Vihmaussidega varesepoegi söötes ja põõsastes onni ehitades. Ühel hetkel, kogu lapseliku lustiga maailma avastades ja pidevalt looduserüppes viibides, hakkasid mu vanemad mind hüüdma- Tjorveniks. Kas selleks põhjuseks võis olla mu päikeseline loomus või miski muu, seda ei mäleta enam asjaosalisedki, igatahes saatis see nimi mind aastaid!

Edasi loe Tjorvenist juba Pere ja Kodu lastemoeblogist: https://perejakodu.ee/blogi-2/eveliisi_lastemoe_blogi/

Mis teeb brändi? Ja lubatud auhinnamäng.

Selle nädala Pere ja Kodu lastemoeblogis (https://perejakodu.ee/blogi-2/1B106) sai selline küsimus küsitud. Ja tõesti üldse mitte halva pärast, see küsimus on mul juba mõnda aega peas keerelnud ja siis jälle ununenud. Nüüd kui ma nägin Heily blogis imelist isetehtud lapiseelikut, tuli see küsimus mulle jälle meelde.

Mis teeb brändi? Mis on selleks olulised koostisosad? Ja sama palve teile   - kui te ise, teie naabrinaine, sõber või sõbranna tegeleb lasteriiete-aksessuaaridega, siis andke mulle neist teada. Kirjutage mulle eveliis.kundzujev@hotmail.com

Ida seljas on minu sõbranna A. tehtud seelik. Ma olen näinud, milliste imeliste asjadega selle naise osavad käekesed hakkama saavad, ta võiks vabalt hakata lasteriideid põhitööna valmistama.  Seelik valmis Idale kingituseks eelmise aasta laulupeoks:)

Nagu mõned postitused tagasi lubatud sai, siis ka üle pika aja üks auhinnamäng, kus võitja saab endale valida komplekti ühelt minult eestimaiselt lemmikbrändilt Dukiboolt (nendest võite samuti natuke lugeda Pere ja Kodu lastemoeblogist: https://perejakodu.ee/blogi-2/eveliisi_lastemoe_blogi/1B050). Mängus osalemiseks külasta minu blogi FB lehte - www.facebook.com/diipkunstiinimene. 

Väike killuke

Selleks, et keegi ei arvaks, et minu näol on tegu ühe sellise emaga, kes arvab, et kõige olulisem on lapse riietus, mitte see, et laps oleks õnnelik, siis panen siia katkendi "Õnnelikus peres" ilmunud loost lasteriiete teemal.
See "Pere ja kodu" erinumber on terve suve müügil. Lugege läbi ja andke tagasisidet, mida teie arvate:)

Kuidas riided laste tuju ja käitumist mõjutavad?

Uuel nädalal on mul plaanis Pere ja Kodu lastemoeblogis lasta lastel endil "moeloojad" olla. Lasta neil endil meeldivad riided selga panna, sest ma olen aru saanud, et (paljudele) lastele meeldib riietega mängida. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et igasugu moeetendused (ema ja tädide riietega) kuulusid meie lemmikute hulka. Võib oli üheks põhjuseks ka see, et mitte liiga tihti ei lubatud meid täiskasvanute kappide kallale, aga aeg-ajalt ikka ja see oli niiiiii põnev.  Ja loomulikult käisid sinna juurde kõige ajuvabamad aksessuaarid: me olime loomingulised ja kasutusse läksid kõik käepärased vahendid.

Mul on hea meel, et sellised loomingulised lapsed ja emad, kes neil "lollustega" tegeleda lasevad, ei ole kuhugi kadunud. Kui teil on pilte oma laste "moeloomingust", siis jagage neid minuga.

Lisaks sellele kirjutan ma ka üht artiklit sellest, kuidas laste riided mõjutavad laste käitumist ja tuju. 

Mina mäletan väga hästi oma lapsepõlvest, et kui ma sain selga panna roosa pandakamspuni ja lakk-kingad, siis tundsin ma end kohe eriti hästi. Need olid mu heatujuriided. Minu kõige lemmikumad asjad üldse. 

Meil oli emaga natuke erinev maitse, õnneks lasi ta mul siiski päris palju ka ise otsustada. Nii et ma sain ikka hiina kleite ka kanda ja ei pidanud kogu ag üht "koledat" velvetseelikut kandma:

"Minu emal oli aga vähekene teistsugune maitse. Vägagi trendikas. Lapsena mäletan ma hästi, et ma lausa vihkasin üht kostüümi traksidega velvetseelikust ja beežist pusast, minu ema arvas aga, et see on kõige moodsam riietus üldse. Kui ma praegu vanu pilte vaatan, siis pean ma tunnistama, et tal oli tõepoolest hea maitse, mis kindlasti erines teiste omast. Siis ma seda ei hinnanud. Ma tahtsin riides käia nagu teised. Või natuke moodsamalt.

Tänu välismaa sugulastele olid mul olemas nii kivipesuteksad, nailondressid, lakk-kingad kui krõpsudega talvetossud. Talvetossudega  oli vanaonu kaasa pannud kirja: „Ärge pange kappi seisma. Hakkake kohe kasutama!”  Minu lemmikuks kujunes aga roosa pandaga kampsun, mida ilma liialdamata imetlesid nii suured kui väikesed. Ma kandsin selle ribadeks."

(https://perejakodu.ee/blogi-2/eveliisi_lastemoe_blogi/1A9A6)

Allolev pilt on ainus pilt pandakamspunist. Päikese käes täitsa ära kulunud kahjuks:( 

Jagage oma kogemusi. Kui palju te lasete oma lastel otsustada, mida nad selga panna võivad? Kui palju teil lasti endal otsustada? Millised olid teie heatujuriided? Millised on teie laste lemmikriided? Kas teie maitsed ühtivad? Kas mõni riideese muutis teie tuju ja käitumist? Muudab teie lapse käitumist? 

Kevad tuleb värviline!

Ei, ma ei räägi endast, ma räägin lastemoest ja Bebee.ee soovitustest kevadeks/suveks. Rohkem saate lugeda kolmapäevasest Pere ja Kodu lastemoeblogist.
Mulle tundub, et Dadamora Panda pluusist on saanud selle hooaja tõeline hitt; )

Bebee.ee-st veel nii palju, et kevad ei tule mitte vaid värviline, vaid ka põnev. Mais tulevad nad meile Diipi uuesti külla pop up poega ning üsna pea on nad osa võtmas ka ühest Moepühapäevast. Koos kingikotiga. Püsige lainel ja hoidke nende tegemistel läbi Facebooki silm peal.

Norra projekti reklaamvideo ja minu kole Didriksoni "emme-jope" täies hiilguses

Muude asjade kõrvalt olen ma ikka vaikselt nokitsenud ka Norra kallal, ma olen Norra saatnud oma projekti kokkuvõtted, poe kontseptsiooni ja eelarved, ma olen kokku leppinud kohtumised, et sobivad üüripinnad üle vaadata, ma olen Hooandja jaoks projekti valmis kirjutanud. Kõige raskem tundus olevat tutvustava video valmistamine, kuid sellest ei olnud pääsu. Nüüd on see siis lõpuks valmis ja mul on nii hea meel, et see nii vahva tuli. Vestmint ja Efka, sügav kummardus abi eest!
17.märts läheme me Britt Idaga Rootsi ja sealt edasi koos emmega Norra. Emme lihtsalt leidis, et tema tahaks ka tüdrukute tripist osa saada ja no kuidas sa ikka emale seda rõõmu keelad;) Ma olen ise nii elevil ja lootust täis. Ma hoian pöidlad pihus, et kõik läheks just nii nagu peab. Mu sisetunne ütleb, et üsna pea tegutseme me Lillehammeris. Või Oslos. Või mõlemas;)

PS: Mu kole "emme-jope" on ka kenasti filmis. Hunterid jäid kahjuks välja, aga kas Guess ajab asja ära;)

                    

Jeg er så spent!

Na er det like rundt hjørnet at jeg og Britt Ida tar kofferten som er full av gode estiske ting (fra barneklar til møbler) og drar til Norge. Jeg har jo fortalt at plutselig fikk jeg en ide, som jeg selvfølgelig synes er kjempebra, om å åpne en liten butikk i Norge. Det var egentlig mer som en drøm, wishful thinking liksom, men steg på steg kom det nærmere til å bli virksomhet.

Jeg er så spent!

I kofferten har jeg (hittil) pakket:

Barneklar:  fra Happy Bows, Mimi Disain, Bluebird Kidswear, N.O.R.A Knitting, Villapai, Dadamora, Nannipung og Nimega tekid
Kvinneklær og tilbehør fra: Shoeshi, Donna Nordica, Woolish, Dollabel, Katariina Ehted
Møbler og tekstiler: By Epp Mardi, Talken Design, Black Gizmo

Er det ike gøy?

PS: Kjenner du noen som kan hjelpe meg med et bra sted til en popup butikk i Oslo, gi meg beskjed. Det kan også være Trondheim, men helst Oslo.

Villane. Kodumaine. Armas. Romantiline. Kingiloos.

Homses Pere ja Kodu lastemoeblogis saab lugeda Anary kudumitest: 

"Mul on kohe kade vaadata, millised meistriteosed Anary näpukeste all valmivad ja ma ei suuda mõista selliste ebavõrdust meie suguvõsas, et ühel on nii palju andeid ja teisel (ehk siis minul) pole ühtegi. Lohutan end vaid sellega, et noh ega me nii lähedased polegi. Anary on „kõigest” mu vanaisa õe poja tütar."

Loosi läheb ka üks armas N.O.R.A. komplekt. Võitja valib ise sobiva värvi ja suuruse. Loosis osalemiseks lisa oma lemmikute hulka N.O.R.A. Facebooki leht ja pane oma nimi kirja siia kommentaaridesse. Minu blogi FB lehel võid ka endast jälje jätta NORA postituse alla. Kuidas lihtsam või mugavam on, arvesse lähevad mõlemad:)

Suhkrust ja jahust ja maasikavahust

Kes meist ei teaks, millest on tehtud väikesed tüdrukud. Ikka suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Juba tillukesest tüdrukust saati on mulle meeldinud kõik "maasikavahulised" asjad, aga mingil hetkel ütles mu kaine täiskasvanu mõistus, et hallis argipäevas ei saa ringi lehvida sitsis ja satsis. Kuidas ma eksisin! Saab küll. Froufrou tõestab, et saab.

Edasi loe Pere ja Kodu lastemoeblogist homme.

Fotod: Eero Alamaa

Siniste mokassiinide esmaspäev. Võida endale seksikad jalavarjud! /Blå mandag med nye mokasiner. Vinn et par!

Mokasiner  har vært i motebildet en stund, ekstrapopulære ble skoene da Katie Holmes viste seg i boyfriendjeans og mokasiner. Mokasin-mote er hot.
Na er jeg selvfølgelig  ingen mote-blogger, men jeg vet hva jeg liker og hvis jeg finner noe jeg syns er verdt å dele med andre gjør jeg det. Jeg har alltid likt høye hæler, men  når jeg trasker rundt med en 11kg baby på ene armen og vesken (vesker) på andre, liker jeg av praktiske grunner flate sko. Mokasiner er yndlingskoene mine - jeg syns de er sexy, pene og praktiske.

Jeg ble litt overasket da jeg en stund siden fant siden til ShoeShi da jeg let etter nye sko.
To estiske damer som skaper noe så stilig og praktisk. Ikke at det overasker med at det finnes mange gode ting i Estland, men sko...Det var noe nytt.  Lekre, ikke sant? 







  
Jeg er sa glad at også disse skoene er "pakket i kofferten" for mitt norske-prosjekt. Jeg krysser fingrene at alt går som planlagt og allerede i april-mai har jeg en liten butikk i Oslo.
Vil du vinne et par? Du kan delta i Instagram-giveaway.  Post bildet ditt av sko på ditt Instagram konto, tag @eveliisku og #shoeshi_giveaway. Du kan poste bildene til 13.02

Pilt on illustreeriv

Norra proekti jaoks "kohvrit pakkides" sattusin ma kokku Ingeriga. Mõnikord öeldakse mulle, et küll sa oled ikka tegus naine, et jaksad seda ja teist ja kolmandat. Ma ise ei arva, et minus midagi väga erilist on. Selliseid tegusaid inimesi on  palju palju palju. Inimesi, kes loovad midagi. Kes teevad oma unistusi teoks. Üks neist on Inger - ShoeShi kingade looja.

Kas te teadsite, et Eestis toodetakse nii kauneid kontsakingi, mokassiine ja baleriinasid? Ei teadnud? Nüüd siis teate. Just selliseid seksikaid jalavarje siin toodetaksegi. Lisaks sellele, et need on kaunid, on need loodud liikumiseks. Mugavad nii autot juhtides kui 11kg beebi kaenlas ringi trampides. Klassikalise disaini ja silmatorkava värvivalikuga. Kevad ei ole enam kaugel;)
Sobivad iga riietuse juurde. Imelised jalanõud. Mul on hea meel, et need "autojuhikingad" nüüd ka minu kohvris on.

Kuidas Inger ShoeShini jõudis? Nii nagu tihti ikka, siis kõige paremad ideed sünnivad praktilisest vajadusest. Siin on Ingeri lugu:

Enamuse oma tööelust on ta töötanud müügialal. Esimene tõsiselt võetav töökoht oli ettekandja-baaridaamina. Sealt on ilmselt alguse saanud ka armastus toidu ja joogi vastu. Edasi tegi Inger vahepõike kosmeetikamaailma, tegeles professionaalse kosmeetika müügi ja turundamisega. Umbes kuus aastat tagasi asustööle alkoholi maaletooja juurde ja jõudis jookide maailma tagasi, kuhu ta suuresti ka pidama on jäänud.  Eelmisel suvel viskas õnnelik juhus ette võimaluse hakata kohvikupidajaks. Nii otsustas naine koos  elukaaslasega, kes on samuti üdini toitlustusinimene, väljakutse vastu võtta. Suvekohvik on Rannapargi Cafe ja asub Pärnus. Inger tunnistab, et see ei ole kõige kergem töö maailmas, aga pakub kindlasti rahuldust. 

Kuidas ta  kingadeni jõudis?

Nii palju kui ta mäletab on tal terve elu olnud probleeme jalgade ja jalatsitega. Ta on pikka kasvu ja suure jalaga, nii et on  oma jalgade tervisele elu jooksul palju kahju teinud kandes ebamugavaid ja mittesobivaid jalatseid. Naine tundis puudust just nendest kingadest, mida igapäevaselt kanda ja mida annaks sobitada erineva riietuse juurde. 

Sellised kingad mõjutavad enesetunnet kõige rohkem, sest enamuse ajast kanname me just igapäevaseid lemmikkingi. Kontsakingade nimel tulebki vahel mugavuses ohverdusi tuua, aga õige ei ole ohverdada mugavust ega ka jalgu oma igapäevatoimetustes. Siit ka armastus tema mokassiinide vastu. Need lihtsalt on nii mitmekülgsed ja mõnusad, kuid üldjuhul ka väga kallid.

Nii otsustaski Inger koos sõbranna Berit Väljaotsaga, kes samuti nõu ja jõuga lööb ShoeShi tegemistes kaasa, et miks mitte. Luua sellise jalatsibrändi, mis pakub valikut ka suuremale jalale. Nagu ütleb nende slogan - ilu ilma piirideta. 

Kõige raskem, peaaegu, et võimatu, tundus leida sobiv kingade valmistaja. Olulised on nii tingimused kui kvaliteet. Ega keegi just tormi ei jookse, et väikse Eesti väiksele brändile natuke kingi toota. Lõpuks leiti siiski  sobiv koostööpartneri ja siin nad nüüd on. Omaenda kingabrändiga.

Pilt on illustreeriv

Tahad endale paari ShoeShi mokassiine võita? Selleks tuleb sul postitada pilt kingadest/kingadega oma Instagrami kontole (vaata, et see oleks avalik!), tagi ära mind @eveliisku ja lisa #shoeshi_giveaway. Kui sul Instagrami pole ja sa ei soovi seda ka teha, siis võid pildid postitada ka mu FB lehele:  https://www.facebook.com/diipkunstiinimene. Piltide postitamiseks on aega 13.02ni - võitja kuulutame välja sõbrapäeval. Olge loomingulised. Võidab kõige rohkem "laike" saanud pilt. 

Selleks, et olla kursis ShoeShi tegemiste ja uudistega, liitu nende Facebooki lehega. Minu lehega võid ka liituda, siis on lihtsam olla kursis nii selle kui ka teiste auhinnamängudega. 

"Diipide kunstiinimeste" lemmik - Mimi Disain

Nagu öeldud olen ma alles katseajal ema, samuti on minu kirg lastemoe vastu üsna värske, ilusad riided on mulle küll alati meeldinud nagu ilmselt igale naisele, kuid suurem huvi lasteriiete vastu sai alguse arusaadavatel põhjustel alles hiljuti. Ma ei pea end moeguruks ega ole ka kursis kõigega, mis moemaailmas „viimane sõna” on. Ma tean seda, mis mulle meeldib ja seda jagangi suurima hea meelega ka teiega.

Edasi loe Pere ja Kodu lastemoe blogist juba ülehomme. Siia blogisse koondasin mõned oma lemmikud sellelt brändilt.