I get that feeling of “bon voyage”, the feeling that I’ve been here before *

"I GET THAT FEELING OF “BON VOYAGE”, THE FEELING THAT I’VE BEEN HERE BEFORE *"

Ma olen blogi pidanud seitse aastat ja aeg-ajalt ikka tuleb peale (identiteedi)kriis. Tundub, et kõik on  juba öeldud ja kõik on juba ammendunud. Teen “Diip kunstiinimese” lahti ja tunnen, et midagi on valesti. Ma ei tunne, et ma olen “diip kunstiinimene”, hetkel nagu rohkem “seljakotiga eestlane”. Seljakotis on perekond, Ussipesa, Norra, Muinasjutt, depressioon, pood, tööotsingud, segadus, vaesus ja rikkus üheskoos.

Ma olen nüüd juba nädalakese kaalunud oma blogiga   kolimist. Mind on takistanud hetkel veel vaid see, et ma ei tunne “wordpressi” väga hästi ja pole rahul sellega, kuidas blogi välja näeb, kuid seda saab ju aja jooksul parendada?

Noh igatahes, the changes are 50-60* et ma kolin SIIA.

*Mati Nykänen tsitaadid

I have been blogging for seven years and every once in a while I have this blog identity crises. I feel that everything is already been said, everything is “so yesterday”. There is nothing new for me to say. I open my “Diip kunstiinimene” blog  and feel that something is not right. I don’t feel like I am the “deep artistic person” at the moment, I feel I am more “the estonian with a backpack”. There are many things in the backpack: family, Norway, the shop, home in Estonia the depression, the fairytale, confusion, search for job, wealth and poverty mixed togehter…

At this stage I feel this blog here is more me. The changes are 50-60%*that I will move HERE.

*Mati Nykänen quotes

Blogiidentiteedi kriis/ Blog identity crises

Mul on vist kerge identiteedikriis blogijana. Ma ei tea, kes ma olen ja kes ma tahan olla ja kus ma tahan olla ja miks ma tahan olla ja mis üldse on lubatud ja... 

Esiteks käib mulle õudselt närvidele, et kui ma kirjutan mõnest draamast või elan välja oma ärritust, saan ma kommentaarideks, no aga mida sa kaagutad kaasa, et teema ikka ei vaibuks, kui kopp juba ees on või et ära ärritu ja püüa märgata ilusaid asju. Uskuge mind, ma POLE KUNAGI VAREM ilusaid pisiasju märganud rohkem kui ma olen õppinud seda tegema viimase (kahe?) aasta jooksul, ma olen õppinud hindama hoopis teisi asju, mu väärtused ja isegi arvamused on peapeale pöördunud ning ma olen aru saanud, kui vähe on vaja tegelikult õnneks. Samas ei ole ma mingi lillelaps, et ma usuks, et klišeed ja kullerkupud ongi see, mis õnnest puudu on. Hetkel mõtlen ma, et õnnest on puudu 31 914 eurot ja selle emotsiooni ajel võingi ma välja hüüda, et apua!ma olen nii vaene. See on vaid hetkeks, homme on mul uued emotsioonid. Aga igakord kui ma midagi välja prahvatan tuleb keegi, kes ütleb, et apua!püüa olla positiivne.*

Ma ei taha kogu aeg positiivne olla. Ma tahan olla MINA. Ja ma tahan, et mul on õigus öelda, mida ma mõtlen (ja teil on õigus vastu öelda, mida te minust arvate, ma võtan isiklikult kriitikat, aga ei sure kriitika kätte ära).

Ja vähe sellest, et ma ei tea, mis blogija ma olen. Ma tahaks olla arvamusblogija, aga ilmselgelt ma seda ei ole. Ma ei taha olla (vaid) pereblogija, kuid ometi tunnen ma, et päris suur osa blogist keskendub perele. Järele jääb eluline blogi või välismaa elust pajatav blogi. Eluline blogi ma ei taha olla. Mulle ei meeldi väljend "elu(line) blogi". Võib-olla siis ikka elu välismaal?  Sellisel juhul tunnen ma, et ma peaks kogu blogi üle kolima Estonian with a backpack blogisse, sest mulle tundub, et wordpress pakub palju rohkem võimalusi, muuhulgas ka parooliga postitusi. Mõnikord tahaks ikka tööst ka kirjutada, aga mitte massidele, kes kohe perekooli kukkuma jooksevad. 

Lõpetuseks ütles mu vägagi intelligentne sõbranna, et blogisid loevad need inimesed, kelle iq muud ei luba. See tähendab pretty much ka seda, et blogisid kirjutavad inimesed, kelle iq muud ei luba? Mina kaasaarvatud? Aga ütleme nii, et laias laastus ta ju ei eksinud. Blogid kubisevad pinnapealsusest ja paljud blogijad ning blogilugejad just intelligentsusega tõesti ei hiilga...

Jaajaaa, pseudoprobleemid. 

*Armas Anneli kirjutas mulle, et loeb mu blogi, kuna see on elurõõmus. SELLIST komplimenti ei ole ma veel kunagi enda (blogi) kohta  kuulnud

I think I suffer from blog identity crises. I don't know who I am, who I want to be, where I want to be, why I want to be and what is allowed and not allowed for a blogger. 

It drives me crazy when I write about some dramas or say what I mean right here right now, blowing out steam, someone comments well, try to concentrate on the positive and notice the small things. Believe me I have never before noticed the small things more than during the last year(s), I have learnt the value of small things, learnt how little is really needed for happiness, my opinions and own values have been turned upside down, nevertheless I am not a hippie who thinks we can live on flowres, love and clichés. Like at the moment I wish I had 31 914 euros to be happy and not having it makes me scream help! I am poor in the heat of the moment, there is no need to tell me to concentrate on other things. The positive things. 

Why am I not allowed to NOT be positive all the time. Tomorrow I have forgotten about the "missing" 31 914 euros, no worries, it's not like I am planning on robbing a bank or something. It's just an emotion. Today. Tomorrow there will be other emotions. 

Let me be me. Let me have the right to express my feelings. And you have the right to express your feelings towards me. I will take the criticism personally, but I will not die from it. 

Furthermore I don't know in what category my blog should be. I would like to be an "opinion blogger", but obviously I am not  that good blogger. I don't want to be a "family blogger", but as you perhaps have understood I am writting quite a lot about my family. A "life(style) blog or a "life abroad blog" then? 

The first category is too much for me. First of all I do not like the phrase "lifestyle blogger", in a way I think these blogs are the most shallow and mainstream, and I don't want to be either of that. I want to be deep. A blog about lufe abroad can be my category, but then I think I should move to wordpress - to Estonian with a backpack blog with all the stories. I feel it would make sense more. 

My very intelligent friend told me that blog readers are people who don't have enough IQ for more, like reading books and magazines and news papers. This pretty much makes the people who write blogs also not the most intelligent people on the planet. Including myself then? But to think of it,  she's not that wrong. As I already mentioned many bloggers don't seem to be the sharpest pencils in the box...

Yes, I know, I know. Pseudoproblems.

Mida teha Lillehammeris vol2 / What to do in Lillehammer vol2

Läks ikka aega, et selle teise osani jõuda, aga mis sa teed, kui vahepeal nii palju olulist öelda oli. Vol1 Maihaugeni kohta võite lugeda SIIT.

Well. It took a bit time to get to vol 2 (vol1 you'll find here). What can I do when there are so many (more?) important things happening, that I almost forgot I promised to share my TOP3 places for children and childish people in Lillehammer area. 

1. Koht, kuhu ma soovitan KÕIGIL minna, on Lillehammerist ca 20km eemal asuv Norsk vegmuseum ehk maanteemuuseum (LINK). Ma olin seal varasemalt parkmetsas jalutamas käinud ja pean ütlema, et muuseum asub maalilise koha peal, kuid rohkem ma muuseumi ei süvenenud. Enne kui meil märtsis külalised käisid ja me, samal ajal kui Ida autos lõunaund magas, väikese jalutuskäigu otsustasime teha. Väike jalutuskäik venis aga umbes kahe tunni pikkuseks muuseumikülastuseks, sest me lihtsalt ei saanud sealt enam ära. Ida oli ka ammu üles ärganud ja liitus meiega. See on koht, kus on lõbus (ja hariv) nii lastel, lapsemeelsetel kui lihtsalt täiskasvanutel;) 

Meie lemmikuks said "purjus prillid", läbi mille sai vaadata kui sirgelt me mööda sirget joont purjus peaga kõnniksime. Ütleme nii, et ma ei saanud üldse pihta. Lisaks veel palju vahvaid interaktiivseid tegevusi, nii et ausalt igav ei hakka, aeg lendab ja te tahate sinna uuesti minna. 

Parim kogu asja juures? Muuseum on täiesti TASUTA

1. The place I suggest to visit FIRST when in Lillehammer area is the Norsk vegmuseum - the Norwegian Road museum. 
I had been walking there once before, and it was really really pretty, but as I am not a fan of cars or roads, I thoght the museum is not my cup of tea. Big mistake to think that. This is one of the coolest museums I have visited. Interactive, fun, with a lot of activities for big(ger) and small(er). We just popped in for a second, because we had visitors from Estonia and had a bit spare time. The second lasted for two hours. We just had so much fun there! Our favorite was the "drunken glasses experience" where you can test how straight you will walk when under the influence. Let's say that I failed compleatly. 
And the best part? It's all FREE. We will be back quite soon!

2. Lilleputthammer. Peaaegu sama vana kui mina (ehitust alustati 1982.aastal). See on Lillehammeri Storgata täpne minikoopia. Selleks, et 135m pikkune tänav saaks nii tõetruu kui võimalik, kasutati ehitusjoonistena vanu fotosid Maihaugenist ning intervjueeriti vanu Lillehammeri elanikke. Lilleputthammeri väljaehitaja Kjell Madsen võttis ühendust isegi antikvariaatidega, et majadele õige värv saada. 

Mis mulle Lilleputthammeri juures kõige enam meeldib, on see, et siin on mõeldud ka kõige pisematele külastajatele. Ida saab varsti kaheaastaseks ja see koht oli tema jaoks vist maapealne paradiis. Mitte et ta oleks seda osanud öelda, kuid tema valjud kilked rääkisid enda eest. Vanuse tõttu mina kõva häälega kiljuda ei julgenud, ma kiljusin vaikselt enda sees;) 

Meie varasemast külastusest saate lugeda SIIT. Piletihinnad: alla 3-aastased tasuta, 3-6-aastased 149NOK (ca 17eur), 6+ 199NOK(ca 22eur). Rohkem infot leiate siit: http://www.lilleputthammer.no/

2.  I´ve been to Lilleputthammer once before, I think it was 14 years ago, I remember my sister was still a "baby" - 11yrs old. I could never have imagined to come back here with my own child. Now that Lillehammer is our hometown, I knew exactly where I need to go with her. ToLilleputthammer of course!

It is the most amazing family park on Earth (okay, I haven't been to Disneyland, but I am sure Lilleputthammer is at least one of the most incredible places to visit with children), located 16 km from Lillehammer in Øyeris. Britt Ida was from Øyer, by the way, she lived on the highest mountain in a little fairy tale house. Driving to Øyer was emotional for me, it brought back so many memories. My first Christmas in Norway, my second Christmas in Norway, my third Christmas in Norway in JULY with my sister, my mom and my uncle. I had wished my sister could see experience the "Britt Ida Christmas" and  when we some years later visited her and Camilla in July, she remembered it. We had a traditional Christmas dinner and got Christmas presents. I got my own kransekake forms...

But back to Lilleputthammer. Almost as old as me (built in 1982) and is a miniture version of Lillehammer's main street Storgata with many of the historical houses that were in Lillehammer in 1930's. 

3. Hunderfossen on täiesti omaette klass. (Minu jaoks) kohutavalt kallis, kuid ma ütlen teile, et kuid absoluutselt väärt igat kulutatud ööri. Vaadake ilmateatest järele, et oleks ilus ilm, võtke kaasa piknikukorv ning minge veetke kogu perega üks ilus päev. Meil esimene kord läks Idaga kõik natuke viltu (loe SIIT), aga aastaga on kasvanud nii tema kui ka mina emana, nii et ma olen veendunud, et nüüd ei tahaks kumbki meist sealt enam ära tulla. 

Pilet: 385NOK täiskasvanu, lapsed alla 90cm tasuta, üle selle 330NOK

3. Hunderfossen is a...I don't even have words for this place. The amusement park is quite expensive, but boy, there are so many things to do, so I promise every penny you spend is worth the experience. Yes, also for adults! I went there last year (read HERE) and yes, things didn't go as perfectly as I had planned in my head, but this year Ida has grown, and so am I as a mother, so when we go now - I am sure we will have the time of our life. 

When you go there, don't forget to take with you the picnic basket! When the weather is nice, there's harder to think of a nicer place for a family picnic!

Siis, kui ma targutan /Being a smart-ass

Ma arvan, et ma ei eksi kui ma ütlen, et Lillehammer on veel üks väheseid tänavaid, kus toimivad väikesed armsad poekesed (kuigi kurbusega peab tõdema, et viimasel ajal on kadunud päris mitmed ja eile lugesin ka ühe vahva galerii sulgemisest), seepärast on mul hea meel, et linn püüab poekesi töös hoida korraldades suviseid ostufestivale. Inimestele meeldivad sellised asjad - kohalikud ootavad häid pakkumisi ja turistid saavad aimu linna elu-olust ka eemal turismiatraktsioonidest. 

Aastaga olen ma Lillehammerit rohkem tundma õppinud ja kuna ma jätkuvalt (olgu siis ebaadekvaatselt või mitte) pean end võltsblondist juuksevärvist hoolimata üsna intelligentseks inimeseks, siis ma julgen ka väikese poe omanikuna anda soovitusi, kuidas armas ostutänav ajale jalgu ei jääks ja ikka edasi toimiks. Me kõik loeme ju ajalehti ja teame, mis olukord hetkel valitseb Norras, Eestis, Lõuna-Euroopas, turud ja käitumistavad on muutunud, tuleb koos nendega muutuda. 

Lillehammeril oleks viimane aeg KOGU Storgata muuta jalakäijate tänavaks, et murda nähtamatu müür Lilletorget juures. Te vaadake vaid ise, kuidas tänav elab iga kord kui sellised festivalid toimuvad. Talvel olgu see autode tänav, aga suvel peaks see kindlasti olema jalutustänav. Põhjuseks pole vaid see, et ka siinsed poekesed saaks rohkem külastajaid, vaid ka see, et tänavamüüjad võiksid oma lettidega vabalt olla siin pool Storgatal. Minu meelest on jalakäijate tänava poekeste suhtes ebaaus, et nende poodide ette tohivad oma laudadega ilmuda pudi-padi müüjad. Inimestele tekib mulje, et need on poekeste endi müügiletid ja ei lähegi leti tagant vaevu paistvasse poodi sisse. Siin pool võiksid need letid kogu suve püsti olla. 

Pop-up kohvikud ja restoranid on igal pool aina popimaks muutumas, Lillehammer on suvel täis turiste, kellele kindlasti meeldiks palju rohkem süüa väikeses armsas tänavakohvikus ja kohalikku toitu, mitte närida 129noki eest kuivanud kuklit päevinäinud ja igavas kohvikus. Ma näen laadapäevadel kui hästi läheb kohalik toit - ma isegi priiskasin ja ostsin ühe küüslauguvorsti, mis viis keele alla. Pange kokku kohalike kaupmeeste ja kohvikute pidajate oskused-teadmised, kasutage ära tühjemat osa Storgatast ja ma olen veendunud, et linnake saaks veidike värskemat hingamist. 1994.aasta olümpia oli äge küll, aga kaua ikka vaid selle peal liugu lasta. Inimesed tahavad uusi asju. 

Võtame üheskoos suvest maksimumi, et talv üle elada! Selles mõttes on vähemalt Lillehammer-dagene ostufestival vägagi tänuväärne üritus. Meeleolukas ja kasulik. 

Ja lapsed - ärge unustage lapsi. Mida rohkem on tegevusi neile, seda rohkem on vanemaid tänaval. Vanemaid, kes hetkeemotsioonide ajel ostlevad:) 

// I think I am not wrong when I say that Lillehammer is one of the few towns in Norway where a pedestrial street with small shops still functions (although many have closed their doors lately here as well) and it makes me happy that the town is doing their best to keep it by arranging different festivals. Like Lillehammer-dagene. People love it - locals wait for good offers and the tourists get to be a part of a smalltown festival.

I have lived in Lillehammer for a year now and I have a pretty good understanding of how this town works. The small shops are struggeling and it is the summertime where we have to work hard to survive (God, it sounds so morbid!) the winter. Despite of my fakeblonde haircolour I find myself quite intelligent and think I know what I am talking about, so please don't get offended by a little criticism (or suggestions). We all read news papers and know what the situation in Norway and Europe is right now, everything is changing, the markeds, the habits - we need to change with the changes. 

It is about time for Lillehammer to make the whole Storgata car-free pedestrial street to finally break the invisible wall on Lilletorget. Look how much traffic this part of the street gets when there street is closed for cars. The tourists wonder on the street and even the locals discover new shops on this part. And all the sales-desks that are standing on pedestrial street in front of shops, so that the shops are almost hidden for visitors, could stand here in the end of Storgata where there's plenty of room. Make it a small market area for summertime. 

Pop up cafes and restaurants are more and more popular and if I look how well the producers of local food are doing on these markets, the town should put together the knowledge of cafe owners and producers of local food. I am pretty sure that all the tourists would enjoy a light meal in a street pop up cafe than eating a dry "rundstykke" for 129 nok in a "so-yesterday" cafe. A bit of modern breathing is needed in this town. The 1994 Olympics were great, but the town needs a bit more to show to tourists than the ski jumping area. I tell you - local food is the thing:) 

And don't forget the children. The more activities they have on the street, the more parents are on the street and the more they buy. Right? 

More summer activities to the street and we'll all benefit from it! 

Siis kui ma kujutan ette, et olen jube diip toidublogija/Wannabe foodblogger

Minu toidutegemise oskused on nii ja naa. On asju, mida ma ei julge isegi mitte proovida, ja on asju, mis mul üldjuhul untsu ei lähe. Viimasel ajal on aga untsu hakanud minema ka need toidud, millega ma kunagi alt ei ole läinud. Ilmselgelt on see märk sellest, et ma olen viimasel ajal liiga vähe süüa teinud. Ja kui niimoodi jätkata, siis varsti olen ma võib-olla staadiumis, kus isegi keedupelmeenid välja ei tule. 

Pelmeenidega seoses oli mul kaks päeva tagasi ka üks naljakas vahejuhtum. Seletan siis mina oma naabrile, mis imeasi see tatar on ja räägin, kuidas ma tunnen puudust tatrast ja pelmeenidest. "Pelmeenidest?"küsib ta üllatunult ja lisab siis, et "isver, need meil ju Biri Coop'is täitsa tavaline asi."

Minul läks nägu rõõmust särama, et kujutage vaid ette, ma nii kaua pelmeenideta elanud ja nüüd selgub, et need on kogu aeg käega katsutavas kauguses olnud. "Päriselt?" hüüatasin ma rõõmust. Ann Christin hakkas kõva häälega naerma ja vastas vaid, et nalja teed või, tal pole isegi õrna aimugi, millega tegu võiks olla. 

Ma olen nüüd mõelnud, et peaks uuesti rohkem köögis aega veetma hakkama. Uuesti süüa tegema. Mitte et ma üldse süüa ei teeks, aga ma mõtlen nagu päriselt. Või noh nii nagu kokaraamatus on näha, et on ilusad pildid ja kaetud lauad ning päris toit. See on ju nii tore. Ja selles majas elamine kohe kutsub katsetama. Ja nõud pildistama (pooltelt nõudelt ma päriselus süüa ei julgeks, sest ma lõhuks oma karukäppadega ilmselt midagi ära, aga vahva on nendega niisama "mängida"). 

Ma tean ma tean, et ma kõlan nagu mingi wannabe toidublogija, aga hei, keegi peab wannabe ka olema. 

Ja 20 aastat tagasi puhusid veel hoopis teised tuuled: 

Tänu Knutile ja Karile tutvusin ma väga paljude huvitavate inimestega, algul tundsin ma end nendel koosviibimistel veidike kohmetult, kuid ajapikku õppisin ma suhtlema nii vabalt nagu oleks kogu mu eelnev elu tõepoolest koosnenud vaid õhtusöökidest, külaskäikudest, kohtumistest. Ma õppisin üleüldse väga palju. Britt ja Arne tutvustasid mind kunsti- ja kunstiajalooga ning õpetasid mulle toidunautimist ja tutvustasid mulle toitu, mis minu jaoks tol ajal tundus veel tõeline gurmee. Aasta hiljem ei tulnud mulle enam pähegi spagettide juurde ketšupit küsida, nagu ma olin teinud esimesel ühisel õhtusöögil. Ma mäletan Britti hämmingus nägu. Ta ei saanud aru, miks ma tahan tema tööd ja vaeva, tõelist maitseelamust ketšupiga ära rikkuda. Ma olin harjunud, et makarone süüakse ketšupiga, keegi ei olnud mulle seda varem keelanud, nüüd, 16 aastat hiljem, suhtun ma ketšupisse tõrksalt nagu Britt tol korral, ma mõistan tema hämmingut. Siis ma veel ei mõistnud.

Ma mäletan, kuidas ühel õhtusöögil kanti lauale hõbekandikul vähk ja harjumuspäraste nugade-kahvlite asemel oli söögiriistadeks vaid kummalise välimusega tangid ja pikad peenikesed orad, mis meenutasid mulle veidike heegelnõela. Ma ei osanud nendega midagi teha ja punastasin piinlikkusest, kui mul lubati endale esimesena vähki tõsta. Ma ei osanud. Ma ei teadnud, millist orki või ora ma oleks pidanud kasutama. Aasta hiljem ei tekitanud see mulle enam mingit raskust. Vähe sellest, et Britt ja Arne tutvustasid mulle toidumaailma, olen ma arvatavasti just Brittile tänu võlgu selle eest, et ma oskan süüa teha. Norra kolides ei olnud ma kunagi varem ise süüa teinud, isegi leivale või määrimine tekitas mulle raskusi. Mul ei olnud põhjust endale ise süüa valmistada. Britt oli kannatlik ja kutsus mind alati kööki appi, aja jooksul õppisin ma küpsetama pannkooke, valmistama lillkapsasuppi, pitsat ja maailma kõige paremat leiba Britti retsepti järgi. Enam ei pidanud ma emale helistama, et küsida, kuidas ma tean, kuna kartulid valmis on või poest ostma külmutatud pitsapõhjasid, sest mu oma pitsatainas ei meenutanud sugugi tainast, vaid halli körti, aga Britt oli õhtusöögi valmistamise esimest korda mulle usaldanud, ma olin võimeline ise süüa tegema. Knut ja Kari jätkasid minu harimist toiduvaldkonnas. Kui algul sai Knut mu üle naerda, et ma ei osanud isegi kartuleid koorida, siis mõne aja pärast naersin hoopis mina. Kartulikoorimine tuli mul paremini välja kui temal, või vähemalt nii ta lasi mul arvata. Igatahes oli aasta möödudes selge, et nii palju olin ma õppinud süüa tegema, et nälga ei oleks ma küll enam jäänud.

Mis puutub aga söömisesse, siis minu arvates sõid norrakad üle mõistuse palju. Hommik algas korraliku hommikusöögiga, kooli pakiti mulle kaasa mitu juustuvõileiba, kella kolme-nelja ajal söödi tubli õhtusöök, kus mu taldrik mitu korda uuesti täis tõsteti, et nagu Knut alati ütles minust „stor og sterk“ * saaks, päev lõppes teleka ees võileibade ja teega. Nädalavahetused olid veel hullemad. Juba enne kui ma olin hommikusöögist taastuda suutnud, ootas lõunaoode, tavaliselt vahvlid hapukoore ja vaarikamoosiga, valikus oli otseloomulikult ka pruun juust, kuid sellest oskasin ma targalt hoiduda, õhtusöök oli kindlasti kolmekäiguline ja päev ei lõppenud kunagi ilma traditsiooniliste võileibade ja teeta teleka ees.

Stor og sterk minust tõepoolest ka sai. Juba poole aastaga olin ma juurde võtnud vähemalt viis kilo, aga kaalus juurde võtmine mind ei heidutanud. Söök oli niivõrd maitsev, et varsti ostsin ma suurus 36 asemel lihtsalt suurus 40 riideid. Ma sarnanesin üha rohkem omavanuste norra tüdrukutega, kes olid pisut trullakamad. Aina rohkem meenutati, kuidas ma „nii kondisena“ oma lillelises kleidis esimest korda Britti ja Arne elutoas istusin. Ma ei usu, et ma „nii kondine“ olin.

*stor og sterk – norra keeles „suur ja tugev“

  

  

Well. Sometimes I feel like a wannabe foodblogger, trying to impress people with fancy photos and fancy tableware. The truth is that lately even my signature dishes don't taste good and half of the dishes I use for taking photos are too fancy for my bear hands, so I can just "play" with them. Like food bloggers do. Only that I am not a food blogger. Which pretty much makes me a wannabe (food blogger).

20 years ago when I came to Norway the first time, I had no cooking skills what so ever. When I had to make dinner, I had to call my mom to find out how long to one boil the potatoes and when I tried to make pizza, the dough was...let's just say that I bought frozen pizzas and tried to make them look homecooked. I am sure I failed, but Britt and Arne were polite.

I love cooking, I love table setting, I love serving food, but for last two years I have been cooking so little, that if I continue like this, I will soon not be able to prepare even frozen pelmenis. A funny story happened to me, when I explained my collegue how much I miss buckwheat and pelmeni. She didn't know what buckwheat was, but when she heard the word "pelmeni", she told me that these can be bought in local shop. I was happy and surprised, I wanted to call my husband to give him the good news. My collegue stopped me and told me to hold my horses. She had no clue what pelmeni was and of course it was a joke that it can be bought in local shop. Ha-haaa!

Anyway. The house where we are living at the moment, has turned on my housewife button. I suddenly have again the urge to start cooking more. I am not the best cook, but I did mention the "cooking" 20 years ago, so I have improved and probably can only get better. Right?

No more free joy! Why?

Ma kirjutan selle postituse pikemalt inglise keeles, sest olen ühes Lillehammeri facebooki-grupis, kus administraatorid pakuvad suvel raskustes peredele tasuta võimalusi lõbustuspargi külastamiseks jm lõbustusteks, mis Norras teadupärast üsna kulukas on. Kadedusest jäi see tegevus aga kellelegi hambusse ja kohalikus lehes ilmus artikkel, kuidas see on ebaaus ja pressitakse välja isikliku infot ja ma ei tea mida veel. Ma siis tunnistan ausalt. et eelmisel aastal kui pakuti Hunderfosseni pileteid, siis kirjutasin oma olukorrast ka mina ja OLEN ÄÄRETULT TÄNULIK, et saime Idaga selle võimaluse (loe SIIT) ja üldse ei häbene seda ka tunnistada, et tänu kellegi aktsioonile sain pakkuda oma lapsele midagi sellist, mida ma muidu poleks saanud.
Ma ei tea, kas tõesti peab nii kade olema, et isegi heategevuse peale kaevata!

I am a member in a Facebook group  called "Kjöp/Salg/Gis bort Lillehammer & Omegn", where people sell and buy things, but the administators of the group have started a so called charity campaign, where they give families in this area the possibility to get a free trip to Kiel, amusement park, pool, etc. To do so they have asked people PRIVATLY send their information about why they deserve this oppertunity, which makes sense, because how else could they decide who deserves it. A nice campaign right? If you think everyone was happy with this, think twice. Someone from this group tipped the local newspaper how people are asked to share sensitive information and how this is not right and so many other ugly things where said.

I honestly want to ask what´s wrong with you people? Does it bother you so much that someone can get something for free? Someone chose another family instead of yours? Are you so offended that you try to take away happiness from others? 

Let me tell you something! I became a member of this group last year and when I saw that someone is giving away tickets to Hunderfossen I also wrote a private message to this person explaining why I think me and my daughter should deserve to go there. Nobody asked me to share more information than I decided and nobody besides me and that person knew about this, nobody shared my "sensitive" information further to third parties.  

I am not ashamed to tell you now that last year my family was in a real financial crises - we had lost our restaurant, our savings and incomes, I was alone in Norway with my daughter, my husband tried to earn money in Estonia so that we could keep our house, it was a challenging situation, but we needed to be the best parents to our daughter. And what to parents want? They want to give their children a happy childhood, memories, a summer vacation to remember.

When I was an exchange student in Norway 20 years ago I got to visit Hunderfossen MANY times and it sat in my memories, I wanted to share this with my daughter, to give her a summer she deserves, but I had no extra means for that.  How happy do you think it made me when we got to go to Hunderfossen? I AM THANKFUL to people who started this campaign in the group and to people who gave away free things to families like my own. Yes, everything didn't go as well as planned when we visited the amusement park (you can read about it here), but it had nothing to do with the park or the campaign and to put some minor things besides WE HAD A WONDERFUL TIME! Hunderfossen remains one of my favorite places and I hope this summer* I can take my husband and daughter there for a nice family vacation. 

So what I want to say? Don't take away nice campaigns like this just because you are jelous! As you can understand from this post, the visit ment so much for me last year. Nobody knew how difficult we had it last year and I appreciate(d) this little free gift more than I can express in words. I hope this year another family gets to experience the same thing. 

* I am selling second hand things with prices from 10 nok during Lillehammer-dagene to give my family a day at Hunderfossen. Come to my shop at Storgata 91, 2floor (entrence from "Yes, vi leker!")

Hommikune kick start / Morning kick start

Hommikune happy face

Mis mulle Norra puhul kõige rohkem meeldib, on see kui sul vaja midagi tellida või (kiirelt) mõnd teenust saada? Viimased paar nädalat olen ma nt Oslosse korterit (ei, mitte endale) otsinud. Kirjutanud, et vaja oleks alates 05.06 ja on KIIRE. Mis te arvate, kuna ma hakkasin vastuseid saama? Üleeile. Need, kelle ma telefoni teel kätte sain, ajasid lihtsalt mingit jura. Pangakaardi ja kontoavamisest olen ma juba rääkinud, mul oli vaja ka üks konto juunikuuks avada, aga kuna protsess oli nii pikk, siis ma lihtsalt loobusin. Ma lihtsalt ei jaksanud mööda erinevaid ameteid enam joosta. Võib-olla siis kui jahedamaks läheb.

Panete tähele, ma ütlen, et liigutan end kui jahedamaks läheb. Ja ometi on minu järgmine etteheide, et niikui suvesoojus Norra saabub, liigutavad kõik end nagu porikärbsed ning on puhkuselainel, mis sellest, et ametlik üleriigiline puhkus on alles 27-29 nädalal ees ootamas.

Ja lõpuks jõuame tänase hommikuni. Vaja minul survepesurile üht juppi. Sõidame kenasti SELLE SAMA TOOTJA esindusse, kes ütleb, et temal pole, et tuleks tellida. No pole viga, tellime siis. Aa ei, tema kaudu ei saa, et mingu ma (teises linna otsas asuvasse) edasimüüja töökotta. Sõidame sinna. Mis tea arvate, kas sealt saadeti meid uuesti esindusse? Kui ma uurisin, kas seda juppi saaks parandada, vaadati mulle sellise näoga otsa, et "kulla välismaalane, kas sa ei tea, et kui Norras midagi katki läheb, siis seda ei parandata, VAID OSTETAKSE UUS".  Saime siiski teada, kus neid survepesureid veel müüakse ja suundusime sinna. Ma olin 100% veendunud, et meid saadetakse uuesti esindusse, kuid minu suureks üllatuseks, võeti mu number ja vooliku "strateegilised mõõdud" ning lubati uurida. Lootus on, et saame selle jupi ikka ENNE puhkust kätte. Me tahaks terrassilaudu õlitada, aga selleks oleks need enne vaja samblast puhtaks pesta survepesuriga.

Kui te veel ei tea, siis asi, mida ma maailmas kõige vähem armastan, on igasugu ehituspoed ja poed nagu Jula ning Biltema. Täna hommikul pidin ma KÕIK need läbi kammima. Tõeline kick start hommikule. I am not happy.
Ja taiboh kui seda voolikut nüüd ei saa!

The thing I like best about Norway is time you spend when you wish to order something. Or need something quickly. At the moment I am trying to find accomodation for someone in Oslo and sent out thousands of e-mails saying that I need it from 05.06. When do you think I started to get answers? Day before yesterday! Yes, they take good time to answer here. 
I also needed to open a bank account but honestly I just couldn't deal with it now. Last time I had to go from place to another and it  took me a month to get the debit card, I feel I have no energy for the same crusade at the moment. Perhaps when it gets a bit cooler. 

It's funny how I mention the warm weather, because the next thing I want to complain about is how lazy Norwegians become when the sun is shining. As soon as the weather is warm enough, the vacation mode is on and everything else can wait. Although the national "fellesferie" (vacation) in week 27-29  is a month away. 

And now to my point. We needed a sparepart for pressure washer and went to the representer/workshop of the producer. "No, we don't have it," he answered and said we can order it. Okay, let's do it then. "No,you cannot do this here, go to a workshop to a cooperation partner," he said. Fine, we drove to the other side of town to be sent BACK to the first workshop. They looked at me with a look on their face which said "dear foreigner, don't you know here in Norway we DO NOT buy spareparts, we buy a WHOLE NEW PRESSURE WASHER!"
I don't even know why it surprises me, but it did? Luckily we got to know who else sells these washers and headed there. I was 100% sure that we will be sent back to the first workshop, but to my big surprise they wrote down the model and my phone number. There is a slight chance we will get the part. And a slighter chance that we'll have it before vacation. I want to oil the terrace floor, but before it needs to be washed. Preferably I would do this before December...

The shops I dislike most are shops like Biltema, Jula, Maxbo, they are sooooooo boring and full of booooring stuff like hoses and washers and this morning I had to visit every one of them. Did not make me happy! 
And guess if I will be angry if we will not get the damn hose we need!

Läbipõlenud, aga mis edasi? /Burnt out, but what's next?

Mõnikord ma ikkagi ei saa psühholoogi juures käimise mõttest aru. Selle diagnoosi, et olen läbipõlenud ja depressioonis ning vajaksin eelkätt puhkust (kahekesi mehega) oleksin ma võinud endale ise ka panna. Samuti saan ma aru, et kõik probleemid saavad alguse kusagilt lapsepõlvest jne jne jne ja okei, ma võin iga nädal käia seal "ennast avamas" ja vastamas küsimustele, millele ma tegelikult ei tahaks vastata, aga miks pagana pärast ei või nad tibakenegi nõu anda. Noh, et kui ma iga päevaga aina rohkem läbi põlen, siis kuidas seni endaga hakkama saada, kuni me mind "korda saame". Mulle ei aita nõuanded, et eemaldu kümneks minutiks kasvõi - kus ma siis eemaldun, jätan Ida üksinda aeda nii kauaks? Selle kümne minutiga jõuab ta 67 korda terrassilt alla kukkuda ja 89 korda ära uppuda. Ühesõnaga veider värk see psühholoogi juures käimine. Ma kunagi ammu käisin ka korra psühholoogi juures, sest ei osanud leinaga hakkama saada, aga kui psühholoog hakkas "mu probleeme lahti harutama nagu lõngakera, kus üks ots on lapsepõlv", siis ma mõtlesin, et fakk, mul on abi vaja probleemiga siin ja praegu, mitte lahti harutada lapsepõlve. Rohkem ei läinud. Õnneks praegune psühholoog tundub mulle tibake arukam. 

Tookord võtsin ma end ise kätte, et üle saada. Sebisin endale Oslosse stipendiumi ja õppisin kolm kuud Skandinaavia kirjandust, külastasin muuseume, parke ja õppisin, Eestisse tagasi minnes võtsin ülikoolis aineid nagu leinapsühholoogia jm sellised ning sain hakkama. Ja eile õhtul mõtlesin ma ka, et suure tõenäosusega pean ma püüdma end ise "korda teha". Ma tunnen, et tegelikult ei ole mul jaksu ja on tõesti 50/60 võimalus, et Norra muinasjutt saab selleks korraks läbi kui mõned asjad ei muutu, aga seniks püüan ma end kokku võtta ja kasvõi kirjutamisega end "ravida". Ma muudkui lükkan Norra loo kirjutamist edasi, aga see on nii vale. Ma loen mustandit ja tunnen, et nii palju emotsioone ja huviatvaid juhtumisi/lugusid (nagu allpool olev katkend) on jagada, täpselt nagu siis kui ma selle kirjutamisega alustasin. Miks ma nüüd edasi ei kirjuta? Ma võtsin eesmärgiks iga päev kasvõi kümme lehekülge kirjutada. Vaatame, kas saan hakkama. 

Rotary reeglite järgi oleksin ma pidanud Britti ja Arne juurest ära kolima juba novembris, minu järgmiseks perekonnaks oleks pidanud saama perekond Olstad, keda ma juba väga hästi tundsin. Samal ajal selgus, et üks Yuko vahetusperekond ei saa teda sel ajal vastu võtta ja tema sai Olstadid endale. Mina oleksin pidanud minema oma neljanda pere juurde ja siis hiljem saama ühe Yuko vahetusperedest endale. Oma neljanda pere vastu ei olnud mul midagi, ka Olsenitega olin ma varem kohtunud. Olsenid olid meid Yukoga ühel nädalavahetusel kutsunud kaasa oma hytta’sse, mis asus Rørose, vana vasekaevanduselinnakese lähedal. Kahjuks aga ei saanud viimasel hetkel kui mul juba kotid pakitud olid Olsenid mind just sel ajal vastu võtta. Mind otsustati paigutada Yuko eelmise vahetusepere, Burebure või Kurekure’de (ma ei suutnud seda kummalist perekonnanime endale kuidagi meelde jätta) juurde. Ma ei tahtnud Bureburede juurde. Nad olid mu jaoks täiesti võõrad inimesed, erinevalt Brittist, Arnest, Olstadidest ja Olsenitest. Ja Korsæthidest, kellest veidike hiljem sai mu teine Norra perekond. Ma olin Yuko peale pahane, et ta Olstadid mult ära võttis.

„Ma ei saa aru, miks mina pean täiesti võõraste juurde elama kolima,“ kaebasin ma Faylynile, „Ma ei taha nende juurde minna.

Minu suhe Britti ja Arnega oli nii lähedaseks muutunud, et ma pidasin neid tõepoolest oma teisteks vanemateks. Me saime ideaalselt läbi ja ei olnud kordagi tülitsenud. Kui üks kord välja arvata, kui mu norra keel mind arvatavasti alt vedas ja ma olin kõige olulisema osa jutuajamisest välja jätnud. Lillehammeris elas tol ajal ka Allar Levandi oma perega ja ma ei teagi, kelle kaudu ma nendega tuttavaks sain, kuid ühel korral kui ma neil külas olin, küsis Anna minult, kas ma ei saaks neile üheks õhtuks lapsehoidjaks olla. Loomulikult olin ma nõus, aga pidin seda siiski ka Brittilt ja Arnelt küsima. Brittil ja Arnel ei olnud selle vastu midagi, sest nad olid väga hästi kursis, kes Levandid on ja nende arvates oli see vaid tore, et ma teiste eestlaste, pealegi kuulsatega, läbi saan käia.

„Ma siis lähen,“ ütlesin ma järgmisel päeval pärast õhtusööki Brittile ja Arne.

„Mis kell sa kodus oled?“ küsis Arne.

„Hommikul. Ma jään nende juurde ööseks.“

„Kuidas? Ööseks?“ küsis Britt veidike ärritunult.

„Jah, ma ju ütlesin, et lähen nende juurde täna lapsehoidjaks.“

„Seda küll, aga sa ei rääkinud midagi seal ööbimisest,“ lausus Britt.

„Kuidas, ma ju ....,“ kokutasin ma.

„Me ei saa sul lasta võõraste inimeste juures öösel olla, mis sa arvad, mida Rotary sellest arvaks, kui me lubaks sul niimoodi kodust ära olla,“ vastas Britt konkreetselt.

„Aga, aga...ma ju olen juba lubanud,“ kogelesin ma, „ma ei saa neid alt vedada. Pealegi te ju teate, kes nad on.“

Britt raputas pead. Tema otsus oli kõigutamatu – ma ei võinud mitte mingil juhul sinna ööseks jääda.

„Arne?“ vaatasin ma paluvalt Arne otsa. Ka Arne raputas pead. Ma ei võinud mitte mingil juhul sinna ööseks jääda. Ma olin nutu äärel, kuidas ma nüüd helistan ja ütlen, et nad ei saagi minu peale loota, kuidas ma ütlen neile, et olen neid alt vedanud.

„Nad ju loodavad minu peale,“ proovisin ma uuesti. „Te ju teate, et nad on korralikud inimesed.“

Britt ja Arne leebusid pisut. „Hea küll, teeme nii, et sa võid lapsi siin hoida.“ Ma olin nii õnnelik, et ei pidanud Anna Levandile helistama ja ütlema, et olin neid alt vedanud. Nüüd jäi vaid loota, et ta on nõus, et ta pojad tema jaoks siiski võõraste inimeste juures ööbivad. Õnneks oli Anna nõus.

See pisike arusaamatus, kus ma olin unustanud mainida, et ma kodus ei ööbi, jäi ka ainukeseks. Rohkem ei olnud meil ühtegi tüli. Nemad olid harjunud minuga ja mina nendega, ma ei tahtnud nende juurest ära kolida võhivõõraste Kureburede juurde.

„Aga kas sa ei võiks küsida, kas sa ei tohi Britti ja Arne juures edasi elada?“ pakkus Faylyn välja lahenduse. „Või siis kohe oma kolmanda pere juurde kolida?“

Mul läks hästi. Ma võisin Britti ja Arne juures edasi elada. Mulle tundus, et Olsenid olid küll korraks solvunud, kuid mina olin õnnelik, et mul nelja pere asemel vaid kaks pere oli. Britt ja Arne ning Knut ja Kari.

Britti ja Arnega 17.maid tähistamas

Sometimes I don't understand the meaning of going to therapy. I mean I knew this myself that I have depression and burnt out, but what next?  I know what I need is a time off (together with my husband), but how is that possible? Or the advice to have some alone time when I get angry? How? What to I do with Ida. Leave her alone? She will manage to drown 899 times or fall down from the terrace 899 times while I am having my alone time. There is a 50/60 chance we are going back to Estonia, if certain things will not get better, but there we need a plan B. I have no plan B, it makes me stressed and worried, uncertain. It is okay to go there once a week and talk about my feelings and childhood, but how do I deal with the problem meanwhile? It takes time to get me "fixed".  

I have been to a psychologist once before, when I didn't know how to cope with grief, when we started to solve the problem from childhood, I stopped going there. I needed help with grief, the childhood things we could have fixed later. Thank god, the psycholgist in Lillehammer seems to have more sense. 

Back then I decided to fix myself. I managed to get a grant to Oslo, studied Scandinavian literature, went to many museums and just concentrated on studies, after I went back to Estonia I took a lot of psychology classes in University and I got fixed. At least so I thought. 

I think I need to do the same now. I do not have energy, but I think one possible solution could be continuing to write my book about Norway. There are so many cool stories to share and when I read the old draft I think it would be interesting for others to read as well. Why don't I continue reading? Writting has always been the best therapy for me. I have set a goal to write at least ten pages every day. Can I do this? 

Põrgulik nädalavahetus minuga / A weekend from hell with me

NB! Halapostitus. Kirja pandud rohkem  tänase psühholoogi külastuse jaoks. Äkki peaks blogi kolima ümber wordpressi ja ka need avameelsed halapostitused parooli alla panema, et igaüks ei saaks teada, mida ma tegelikult sees tunnen? Samas on igasugu anonüümsed käod tegelikult mu kõige väiksem probleem...

Ma olin pikka aega oodanud, et ema ja õde meile külla tulevad, ma arvasin, et sellest tuleb üks ilus suvine nädalavahetus palju hea toidu ja vaatamisväärsustega. Praegu ma mõtlen aga, et meil ei tohiks vist külalisi üldse käia, sest laias laastus võiks minu oleku kokku võtta sellega, et ma ei saa lihtsalt enam inimestega läbi ja ma kaklen kõigiga. Reedel tülitsesin ma Marekiga, sest mulle tundus, et ta süüdistab mind, et me selle peldikauto peale raiskasime raha, mida meil pole. Lisaks on Ida hullumeelne, kui meil külalised on - ta ei kuula absoluutselt sõna ja ma olen nii väsinud sellest, et me ei saa sekunditki ilma temata olla, sest kohe kui teda ei jälgi neelab ta alla mündi, hüppab endal katki huule, tahab pea ees vette tormata või trepilt alla hüpata, ma ei jaksa iga sekund temaga tegeleda. Ma lihtsalt tunnen end nagu sidrun. Lisaks õpetavad kõik, mida ma emana valesti teen. Ma tean teoorias seda kõike, mida mulle räägitakse ise ka, praktikas olen ma lihtsalt väsinud ja Ida aktiivsus ajab mind hulluks. Aga mul oli hea meel, et Ida sai koos tädi Marianiga olla. Ta peaaegu iga õhtu helistab erinevate telefoni meenutavate asjadega tädi Marile ja seletab midagi omas keeles. Te ei oska isegi kujutada, kui väga üks väike laps ootas tädi Mari külaskäiku. Seda oli nii armas vaadata!

Laupäeval kaklesin ma emaga. Meie kaklustes ei ole midagi eriskummalist, kuid seekord tundsin ma, et ma pole mitte vaid feilinud ema ja naise, vaid ka tütrena. Olengi see faking hädapätakas, kes kõik pekki keerab ja millegagi hakkama ei saa. Ja mulle tuleb kaasa tunda, sest kuidas sa ikka perekonnaliikmele selja keerad, nii ei sobi. Ja tegelikult see tunne, et ka nemad süüdistavad mind teatud asjades, aga seda ei sobi päris otse välja öelda, ajab mind hulluks, sest mina ise arvan siinkohas, et (ainult) mina ei ole valesti käitunud. 

Pühapäeval kaklesin ma õega. Mind ajab hulluks tema nõue olla igas asjas täiuslik. Kõik peab olema täiuslik, viimistletud, korras. Ma ei ole täiuslik ja ma ei saa kunagi täiuslikuks, ma tahaks lihtsalt olla. 

Ühtlasi on mul tunne. et reaalselt KÕIK, mis meie elus on viltu läinud, ONGI minu süü. Mina olengi kõik pekki keeranud ja asjad ei lähe mitte paremaks, vaid iga päevaga hullemaks. Kui su sissetulek JÄLLE (why? why? why?) pea poole võrra langeb, siis kukudki jälle sellesse lollakasse auku, kust juba tundus, et hakkad välja ronima. 

Me teeme tööd nagu lollakad, kuid ma ei näe mingeid tulemusi. Miks? Ja sellest, et ma rahaliste probleemide pärast enam ammu Marekiga läbi ei saa, ei hakka ma isegi rääkima. Mäletate mu "kohutavat" aprillinalja? Mulle hakkab aina rohkem tunduma, et kui ma sellisena jätkan, siis see nali saab tõeks. 

Ja ma ei suuda kuidagi mõista, KUIDAS ja MIKS suudan mina ära rikkuda nädalavahetuse, mis oleks pidanud olema fantastiline. Kõik eeldused selleks olid olemas. Perekond, sõbrad, imeilusad kohad, oivaline ilm - vaadake vaid neid pilte - mina aga olen nagu "kergeltsüttiv inimpomm", kellega on targem mitte läbi käia. Sest 1) ma olengi kohutava iseloomuga kohutav inimene ja 2) ma keeran kõik asjad pekki. 

For a long time I had waited my sister and mom to visit us and I was sure it will be a wonderful weekend. Come on, take a look on the photos above - EVERYTHING was in right place. Family, friends, good food, nice places and amazing weather! But still I managed to argue with everyone. On Friday I was mad at Marek, because I feel he accuses me for repairing the stupid car with money we didn't have and it still seems to not work. I feel he accuses me for not finding him better incomes which he deserves for the work he does, but it is not up to be me to do.  I think we will have to 1) either send him to Norwegian language course or 2) move back, because being in the middle all the time is so stressful for me and for him as well. 
On Saturday I argued with my mom and sister. I feel I am not only failure as mom and wife, but as a daughter, I have not achieved anything and everything I do goes to hell. The restaurant, the shop - no wonder no one believes in me. I cannot do anything. And my sister wants everything to be perfect. I am not perfect and the way she explains how I do things wrong makes me crazy. Especially with Ida. 
I know in theory I am not supposed to act the way I do, but I am just so tired of her not listening to anything we say and yelling/screaming when she's not allowed to take a knife from the kitchen, run to the lake alone, climb on the terrace. I would just like to sit down for a second and enjoy silence or at least her listening to what we say. I am so tired of people teaching me how to be the perfect mother, wife and human being. I understand from them also that everything that is gone wrong IS my fault - the realtionships with certain people and so on, I know they blame me (but this is the one place where I actually feel it was not my fault, entirely). And this makes me hate him so much, so much that I really wish he was not part of our life. We'll he of course isn't a part of my life and we don't have to like each other, but I hate and blame him, because he plays a huge roll in our current situation. Had he had a piece of humanity inside his heart he would not have taken me to court. I feel so quilty that my friend helped me out in this situation, but I also am so grateful to her, because at the moment I see that if she would not helped me, we would at the moment not had our house anymore. These feelings where I have to pay 500 euros from 700 euro income to him indirectly, makes me hate him even more. And the fact that my own family chose him over me, makes it even harder. 
I feel everything that has gone wrong in our life is my fault. And I do mean everything. And all the decisions I have made have led to this "awful poverty" and I cannot seem to find a way out, no matter how hard we work. It even seems that the harder we work, the less comes in and when you loose again almost half of incomes (why? why?) and see that there is not much left to even pay the bills, I just want to cry. And the problems make me become more and more distant from my husband, we are not getting along at all - it's my fault again, because I cannot cope with all the problems and start to blame him or I understand that he blames me for everything. I don't know. It's so confusing. 
To sum this post up I think I am an awful person with awful personality and should not have people visiting us at all, I should not be around people, I am like a "bomb waiting to explode". And I don't want to go to psychologist, I feel that I need some xanax to try to keep me calm and then I can talk about my feelings and childhood like the psychologists like:) 

Mida teha Lillehammeris vol1/ What to do in Lillehammer vol1

Ma alustan tagantpoolt ehk pühapäevastest tegevustest, seda põhjusel, et siis ma olin kõige vähem pahas tujus ja ei läinud oma külalistega 8657 korda tülli, kuid ka põhjusel, et siis külastasime me vana head Maihaugenit. 

Kui te olete seda blogi pikemat aega lugenud, siis ilmselt on teil Maihaugenist juba oksendamine. Ega mul endalgi. Ja pean ausalt ütlema, et suurima vaimustusega ma seekord sinna ei läinud, sest alles nädal tagasi olime me seal käinud (ja siis veel nädal tagasi ja siis veel nädal tagasi ja nii terve aasta:D), aga ma üllatusin väga. Suvel on Maihaugenis KÕIK teisiti. 

Kui te veel Maihaugenist midagi kuulnud ei ole, siis tegu on ühe Euroopa vanima vabaõhumuuseumiga, mis tänaseks päevaks koosneb üle 200 ehitisest. Asutaja Anders Sandvig alustas Gudbrandsdaleni orust pärit majad kogumisega 1901.aastal (need olid esialgu ta tagahoovis) ja 1904 aastal pakuti talle muuseumi jaoks kohta, millest kasvaski välja Maihaugen. Muuseum tutvustab meile Norra inimeste elu-ja ajalugu alates keskajast kuni tänapäevani. Garmo stavkirke 1882.aastast on üks peamisi vaatamisväärsusi, kuid minule endale näiteks meeldib väga ka "linna" osa, mis tutvustab meile tüüpilist Norra linnakest 1920aastatest.

Ma olen muidu ikka käinud jalutamas seal siis, kui seda saab teha tasuta. Suveperioodil 07-08:00 ja 17-22:00, mis tähendab, et seal on õudselt ilus jalutada, aga kõik majad on kinni. Eile saime me ka suure osa majasid läbi käia. Ja see oli nii äge! 

Suvel ongi Maihaugenis elu - inimesed elavad nagu vanal ajal, kitsed-hobused-lambad jne pakuvad lastele lõbu, külastajatel on isegi võimalik osa saada vanaaegsest pulmapeost...Kontserdid ja etendused käivad muidugi ka Maihaugeni suve juurde (link kodulehele SIIN)

Ja ärge unustage, et ka Olümpiamuuseum asub nüüd Maihaugenis. Soovitan soojalt külastada. Väga moodne ja äge muuseum, isegi kui te pole suur spordihuviline, siis see muuseum meeldib ka teile. Ma tean oma kogemusest rääkida.

Pilet Maihaugenisse maksab 195 NOK täiskasvanule ja 90NOK tudengile. 

Maihaugen Open Air Museum is one of the oldest open air museums in Europe and one of my favorite places to visit. The founder, Anders Sandvig, collected from old houses and farmyards within the Gudbrandsdalen valley to provide a sample of Norwegian culture and history in a museum. He first started in his backyard, but when his collection grew, in 1901, the town council offered him a permanent site for the museum. In 1904, the city of Lillehammer set aside an area already known as Maihaugen and bought Sandvig's collection and established Sandvigske Samlinger (Sandvig Collections), the formal name for Maihaugen.

I have been walking there almost every week for a year now. On wintertime it is free of charge to walk in the park (but you cannot see inside the houses and there are no activities, it's just pretty), on summer time the museum is opened for free from 07:00-08:00 and 17:00-22:00. 

Yesterday we went there during official opening hours (ticket for adults 195NOK, 90NOK for students) and it was so much fun, so different, so many activities...You can visit many of the houses and see how people in Middle Ages lived, you can visit the trainstation and train, post museum, walk in old Lillehammer from 1920's and visit the residential area which consists of time-typical houses from almost all decades in 20th century. 

Maihaugen tells the history of how people have been living in the valley of Gudbrandsdalen from the Middle Ages until today. Social Institutions such as a church, school, post office, railway station, shops, prisons and military facilities are all represented at the museum. The Garmo stave church is one of the main attractions. In 1882, but there is so much to see and do for everyone. The main attraction for my 2,7yrs old daughter are of course the farm animals. Modern children have modern grandmas now, the grandmas don't have goats and chickens and other animals like they did in my childhood, that's why it is important to have living museums like Maihaugen.

Make sure to visit it when in Lillehammer!