Nii rahul!

Ma ei ole igasugu diy projektidega kuigi osav. Ma püüan küll, aga noh välja tuleb ikka alati natuke selline omamoodi, ligadi-logadi. Üks põhjus selleks on kindlasti see, et mul pole absoluutselt kannatust. Näiteks hakkasin ma õhupallidest tegema Halloweeni kaunistusi (et kleebin lehed peale ja pärast lõhun õhupalli ära). Ühe sain valmis, rohkem ei viitsinud, sest see võttis lihtsalt nii palju aega. Ma ei viitsinud. Lihtsam oli võtta spreivärv, pihustada üle mõned totsikud-potsikud ja panna sinna sisse küünlad põlema. 

Juba pikemat aega on mind aga häirinud meie kodu seinad. Need on väsinud ja ilmetud, kuid remonti teha ei või ja piltide, riiulite jms jaoks ei ole mul hetkel lihtsalt võimalusi. Nii ma siis olen igal hommikul põrnitsenud meie koledat kulunud köögiseina ja seda tasakesi hingepõhjas vihanud. Eile nägin ma Kinnisvara24 FB lehel seinale teibitud hirve. Halleluuja, minu palvetele, mida selle koleda seinaga teha, oli vastatud!

Peale tööd tormasin ma poodi, et teipi osta. Lootsin ka ägedat värvilist teipi saada, aga poes olid valikus kollane, potisinine ja tumelilla, mis kõik tundusid natuke liiga palju. Nii ei jäänud mul muud üle kui osta kõige tavalisem helepruun teip. Kuid vahet pole. Hirv sai seina. tegelikult lausa kaks. Ja mina olen rahul. Kohe väga rahul. 

Siis kui mu elu nagu "Väike maja preerias" on

Siis kui me Marianniga Pärnus käisime, pidi ta ära minestama kui kuulis, mis muusika mu Mondeo-Matis mängib (tol hetkel käis "Pähklipureja" ja "Pulp Fiction" soundtrack), mis filme ma vaatan (üks mu lemmikutest ilmselgelt "Pulp Fiction", siis igasugu veidrad filmid nagu "Eyes Wide Shut", "Hukkunud alpinisti hotell", "Tuukrikell ja liblikas", "Melanhoolia" jne jne jne jne) ja kui ma oma mõningaid vabaaja tegevusi, nt et me teeme "Õhtusöök kaheksale" grupiga üksteisele advendikalendri, mainisin, läks see tema jaoks juba liiga hullumeeleseks. 

"Mis elu sa elad?"küsis ta siiras hämmingus olles,"mis oled mingi "Väike maja preerias" või, et saate kokku ja punute patse ja laulate kaminavalgel?" Jp. Mõnikord just nii ongi. Ma ei ole küll väga osav (loe:kannatlik) iseilutegija, aga mul on tahtmist ja siis ma meisterdan. Teinekord küünlavalgel. 

Täna sain ma valmis advendikalendri kingituste pakkimise. Miks raisata raha pakkepaberile kui väga kenad kinkekotid saab täiesti tavalisest ajalehest. Siin nad on. Minulikult tiba lopergused, aga mu meelest väga armsad. Omamoodi. 

Ainult suuremaid kingikotte ei suutnud ma veel teha. Või ütleme siis nii, et mul ei olnud piisavalt kannatlikkust ajalehti kokku kleepida, nii et ma tibake pidin ikka petma ja kasutama valmis pakendeid, aga muidu olen ma lõpptulemusega täitsa rahul. 

Enne seda käisin ma paaril lastesünnipäeval. Kuna ma midagi lastele kinkida ei oska, siis kõige lihtsam on kinkide raha, et laps(evanem) saaks ise otsustada. Niisama ümbrik on mu meelest ka mannetu, nii tuli natuke loomingulisemalt läheneda. Tulemus(ed) on siin: 

Vaja pole muud kui üht purki, natuke paela, kaunistusi, üht wc-paberi rulli, salvrätti, komme ja raha. Kommid purki, raha sinna keskele peitu ja ongi natuke teistmoodi "rahaümbrik" valmis. 

Siis kui Ida endale toa sai

Ida tuba on üks segase minevikuga tuba. Väga pikalt seisis see kolaruumina, sest meil lihtsalt ei olnud aega ja vist ka võimalusi seda tuba remontida. Mõtteid oli mul ka liiga palju, aga kõik need ühte tuppa kohe kuidagi ei oleks kokku sobinud ega mahtunudki. Nii ta seisiski kasutu ja mõttetuna.
Lõpuks tahtsin ma, et sellest saaks külalistetuba/kontor. Me ostsime kirjutuslaua. Kirjutuslaud oli selle toa ainus mööblitükk väga pikka aega.

Edasi hakkasin ma otsima teksti, mis külalistetoa seinale sobiks. Lõpuks sai seegi leitud. Nüüd te saate aru, miks Ida toa seinal selline veider luuletus on. Siis me veel ei teadnud, et sellest Ida tuba saab. Idast ei olnud meil siis aimugi.

Suur lai voodi jõudis külalistetoas olla napi aasta. Siis selgus, et tuba on varsti vaja ümber kujundada lapse toaks. Padjad on selles toas olemas olnud juba ammu enne seda kui tuba valmiski oli. Kaire imeilus kätetöö. Mina ise ju ei oska.

Enne kirjutuslauaga tuba jõudis tuba korraks olla veel kaetud tumeda lillelise tapeediga. Sest ühtäkki tunds mulle, et see oleks õige. On üks asi, mida Marek ei oska. Tapeedipanek. Ja kui ma selle veel kiusu pärast lasin tal pohmakas peaga seina panna, siis võite kindel olla, et tulemus ei olnud kuigi ilus. Nii seisi tuba mõnda ega poolikuna. Pool seina lillelise tapeedi all. Kuni ma tulingi mõttele, et see tuba peab olema valge. "Nagu õudusfilmis," nagu kommenteeris tuba hiljem minu ristitütar Laureen, "nii valge!"

       Mina olen selle valge toaga igatahes rahul.  Need imekaunid pildid tegi Efka siis kui Ida sai 1-kuuseks.

                               
 Mida aeg edasi, seda rohkem detaile siia tuppa tekkinud on. Lõpuks said seina ka pildid. Need ootasid kummutil juba pea kümme kuud. Vähemalt kaks neist. Kolmas neist on Aidilt saadud sõbrapäevakaart, mis meenutab mulle kui palju toredaid inimesi mind ja Idat ümbritseb. Et ma olen üks õnnelik inimene. Ja neljas on "Torukolli" raamatu tagakaas. Meenutamaks mulle, et kunagi ei tohi alla anda. Oma unistused tuleb täide viia ka raskustest hoolimata või nende kiuste. Ka siis kui mitte keegi peale su enda sinusse ei usu. Nii sündis ju ka Diip ja kohe näeb ilmavalgust "Torukoll".

Minu enda lemmikpildiks on aga see pilt tillukese hälliga. Ida esimese voodiga. Me sain selle 50 euroga Telliskivi loomelinnakust.

Pühapäeval saan ma kätte ka nukukäru. Karlova ärist. Marekil on seda vaja küll natuke kobedamaks kõpitseda, aga no öelge, et see ei ole armas;

Remondiblogi: köök

Mulle tundub, et igas peres läheb kõige kauem aega köögiga, sest üldjuhul on see mööbel ikkagi tellitud. Kuigi praegu laseks ma suurema osa Marekil teha, siis ma lihtsalt ei tundnud teda veel nii palju, et oleksin teadnud kui osav ta tegelikult on. Edev mees küll, aga oma oskusi varjas ta ikka mõnda aega. Ses mõttes, et ma ju nägin küll, et maja oskab ta ehitada küll, aga seda et ta ilma vaevata peedist pesumasinale trumli ka teeks, seda ei osanud ma kaheksa aastat tagasi teada.
Päris pikka aega pesime me nõusid vannitoas ja sõime kas poest ostetud valmistoitu või siis grillisime. Võib- olla ma seetõttu ei olegi enam teab mis suur grillisõber.
Aga et siis köök. Nii nagu ka ülejäänud maja puhul, siis esimene pilt oli ikka üsna masendav. Nii poolik kui poolik.

Pulmaks, aastal 2007, oli meil kööginurk siiski olemas. Selline...Hmmmm... Tagasihoidlik. Juunist oktoobrini pidime me selles köögis hakkama saama. 

Mis te siis arvate kui rõõmsad me olime kui köök lõpuks valmis sai. 

Tänaseks on köök muidugi oma ilmet sada tuhat korda muutnud. Kõige drastilisem on ehk see, et mulle tuli pähe köök roheliseks värvida. Roheline on ta siiani, aga ei tule vist üllatusena, et nüüd tahan ma, et see heledaks tagasi saaks.
Singeri laua otsustasin ma Diipi loovutada. Selle eest saime me muidugi Äripäeva toidukriitikult sugeda, et nii been there, done that, aga mulle meeldib. Kuigi ma pean nõustuma, et süüa tolle laua taga (nondel toolidel istudes) ei ole teab mis mugav.
Selles nurgas on laua asemel olnud tugitool ja kapp ja lillepott ja...Isver ma ei mäletagi, mida kõike veel.

Ja igasugu väikesed muudatused on tulnud ajapikku. Midagi torkab pähe ja saab tehtud. 

Asi see niit ja nõel siis kätte pole võtta

No hea küll. Kuna Marek keelas mul klambripüstoliga Ida tagi külge lilli kinnitada, siis ma mõtlesin, et olgu...Võtan end kokku, võtan vabatahtlikult niidi ja nõela kätte ja nui (või peaks ütlema niit ja nõel?) neljaks, õmblen siis ära. Kuigi kõik minu kokkupuuted õmblusega ON lõppenud nii, et Marek tuleb ja päästab päeva.

Nagu juuresolevalt pildilt näha võib on lilled tagi küljes olemas. Ausõna, ma ei kasutanud klambri- ega liimipüstolit. Kahju, et mul see liimipüstoli mõte alles praegu pähe torkas, muidu oleks ma selle raudselt ära katsetanud.
Aga ei ole see õmblemine minu teetassike. Ei ole. Esiteks niiti oli mul ainult helelillat värvi (okei, see oli tegelikult esimene, mis kätte juhtus ja loomulikult ei viitsinud ma rohkem edasi vaadatagi) ja nii said ka valged lilled lilla niidiga kinnitatud. Kõige hullem tulemus muidugi ei olegi, liiga lähedalt ei tasu vaadata.
Teiseks, kolmanda lille juures oli mul juba kopp ees. Nii tüütu tegevus!

Aga tehtud ta sai. Nüüd ma võiks küll Aasta Ema auhinna saada. 

Seda pilti vaadates häirib mind nii õudsalt, et ma pole viitsinud kõiki riidepuid ilusaks teha. See ei olnud raske. Seda saab teha siis kui Ida magab. Ja seda tööd saab teha liimipüstoliga! Vaid natuke viitsimist on vaja. Sellega on ka mõnikord selline defka värk;)

Kuidas tibist maanaine sai

Katre postitus kolimisest ja remondist viis mind nö nostalgialainele. Ma hakkasin vaatama vanu pilte ja tabasin end mõttelt, et kui ma poleks Mutrikesena blogimist alustanud, oleksin ma vabalt võinud remondiblogi pidama hakata. Alapealkirjaga "Tibist sai maanaine".  Mul on hea meel, et Katre mind vanadele piltidele suunas, sest ma ikka vingun, et meil on see poolik ja too poolik, aga kui ma vaatan, KUI PALJU me tegelikult oleme ära teinud, siis peaksin ma suu kinni hoidma. Ja rahul olema. Aega on tänaseks kulunud juba üle seitsme aastat ja palju on veel teha, aga kui ma ikka tagasi algusesse lähen, siis on pilt nagu öö ja päev. Ma ei mäletanud enam seda.

Et kõik ausalt ära rääkida, tulebki alustada sellest, et Marekiga kohtudes olin ma noor tibitüüpi naisterahvas. Mu ainuke soov oli elada võimalikult kesklinnas. Võimalikult mugavalt. Teha karjääri. Ja elada vaid iseendale. Iseendaga. Käia pidudel, kontsertidel, reisidel ning nädalavahetustel pohmakat välja magada. Kahetoaline Pärnu mnt korter oli mulle rohkem kui küll. Ma ei oleks MITTE KUNAGI kujutanud ette, et MINA hakkan maal elama. Mina! Nalja teete? Maal elavad vaid nõmedad. Nii arvasin ma siis. Umbes seitse aastat tagasi.
Kui me 2006.aastal koos perega Euroopa reisil käisime, siis oli lehmaga ühele pildile jäämine minu jaoks ikka täielik eksootika. Ekstreemturism. Mina olin ikka suurlinna "daam". Elanud Oslos ja puha.

 

Ma läksin aina blondimaks. Ma olin 100% korteriinimene. 

Pole siis ime, et kui me 2007.aastal Ussipessa, kus Mareki vanaisa maja oli, otsustasime kolida, see kõigile kerge šokina tuli. Mis mõttes Eveliis kolib maale? Majja? See ei ole üldse temalik. Selliseid lauseid võis igalt poolt kuulda. Ei saa neile seda pahaks panna. Isegi emme vaatas esimest korda Ussipessa sattudes mulle ehmunult otsa ja küsis: "Lapseke, kas sa ikka saad aru KUHU sa kolisid?" Ega vist hästi ei saanud küll kui nüüd järele mõelda.

Õnneks ei näinud ma alguste algust. Siis kui maja oli veel selline. Või juba selline. 

Mina tekkisin Ussipessa siis, kui Marek oli majaga juba nii kaugele jõudnud, et ta julges seda mulle näidata.
Kui maja oli juba elamiskõlbulik. Või midagi.

2007. aasta juunis, pärast seda kui ehitajad, kes maja seest pidid valmis tegema, olid meil naha üle kõrvade tõmmanud, meid rahast tühjaks teinud ja siis minema läinud (me ehitasime maja just ehitusbuumi ajal kui ehitaja oli kuningas) ei uskunud ma enam, et see maja kunagi valmis saab. Kust me võtame raha ja aja? 

Ma ei tundnud siis ka veel Marekit nii hästi, et teada, et tema asju pooleli ei jäta. Et kui ta maja juba püsti on saanud, siis tema enam ei jäta. 

Alatest sellest hetkest kui ehitajad võtmed mustsõstrapõõsasse viskasid, oleme me maja omal jõul ehitanud. Nii nagu võimalusi on. Mõnel aastal rohkem, mõnel aastal vähem. Või mis me. Marek on sellest ajast saati tööd teinud. Ja mina olen niisama ilus olnud. Projektijuht;) 

Diip käsitööring

 Kuigi ikka veel poolik, siis mulle tundub, et Diibi terrass hakkab juba looma. Juba minema seda õiget nägu. Nii nagu mulle meeldib. Suvised nurmenukud laudadel ja imeilusad kastid elupuudega piirdeks. Ma ju tean, et Marek on kuldsete kätega ja pole asja, millega ta hakkama ei saaks, aga need kastid...vot need on mu meelest tase omaette. No lihtsalt nii ilusad, et ma võikski neid vaatama jääda:) 

Tulge meile külla! Toredad teenindajad ootavad. Kohe varsti valmib uus suvisem menüü ning kokteilikaartki saab täiendust. Head kohvi pakume me iga ilmaga. Sees ja väljas. 

Kahjuks läheb sel nädalal meilt töölt ära ka üks tore tüdruk. Välismaale. Selleks puhuks sai talle tilluke kingitus tehtud. Ei midagi erilist, aga ma usun, et piisavalt diip. Tibiks saamise stardipakett. Inside joke;) 

Sel ajal kui mina kaste pruuniks võõpasin, chillis Ida nagu juba öeldud terrassil. Paigal püsib ta vaid nii, kui talle mõned kamapallid mängimiseks (jälle see söögiga mängimine, eks!) ette anda. Muidu on ta nagu keravälk sekunditega ühest terrassinurgast teise jõudnud või ronib juba millegi najal püsti. 

 Enam ei saa teda sekundiks ka omapäi jätta. Kuid ma ei kurda.* Mul on hea meel, et ta on just selline nagu ta on. Maailma kõige armsam laps:) 

*Kurdan ikka, ma teisiti ei oskagi, aga samas olen ma õnnelik. Huvitav, kui ma nüüd tal muudkui sabas pean jooksma, kas ma nüüd saan lõpuks peenikeseks?