Meie aasta. Piltides

Mõnikord on nii, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Seepärast meeldivad mulle pildialbumid. Mulle meeldib vaadata. Igal pildil on oma lugu rääkida. Tihti rohkema kui tuhandesõnaline. Lugusi ma jutustama ei hakka. Näitan vaid pilte. Meie aastast. Britt Ida Loviisaga. Diibiga.

Uskumatu kui palju üks aasta erineb kõigist varasematest.

 Kõik fotod meie lemmikfotograafilt Efkalt. 

Tusatuju

Britt Ida oli eile ôhtul jonnitujus. Ma ei saanud teda kuidagi magama, Marek tuli päeva päästma, mille peale ma ärritusin. Ses môttes, et kas ma siis ise ei saagi lapsega hakkama, et teda tuleb kogu aeg mu käest päästa, et Aasta Ema tiitlist ma ilmselt unistada ei vôi, isegi Jamie Oliveri "Super Mum" tass tuleks mult ära vôtta. Ma olin tusatujus ja pahur, mulle tundus, et Marek heitis mulle ette, et ma ei oska lapsega hakkama saada. 

Nutvat Britt Idat tuli lohutama ka emme. Lôpuks jäigi nii, et kui Britt Ida veidi rahunes, jäi ta emme juurde, et me Marekiga saaksime veidi magada. Iga kord kui kuulsin altkorruselt lapse nutuhäält, môtlesin ma, et mis ema ma olen? Teised saavad üksi hakkama, aga mul on vaja nii palju abikäsi. Emaks sobimatu ûhesônaga, jôudsin ma järeldusele. 

Ma raiusin Marekile, et pole väsinud ja keeldusin magama minemast, samal ajal jôudsid mu môtted jälle avariini ning ma tundsin jälle süümekaid. Et kuidas ma ometi niimoodi sain lapse elu ohtu seada, et kas meil seda kôike veel vaja oli. Ja ma nutsin. Jälle. 

Lôpuks ei jäänud Marekil muud üle kui mind nagu last teki alla toppida. Silmad kinni ja magama, käsutas ta. Marss! Ja ta lohutas mind unele, selga silitades, just nagu väikest last. Kaisukaru pani ka kaissu. 

Ma jäin magama. Britt Ida samuti. Kôik oli  jälle korras. Ma loodan, et ma suudan varsti selle jubeda ônnetuse unustada. Kôik läks ju lôppkokkuvôttes hästi.

Haiglast sain ma ka teada, et teise auto juht haiglasse jäämist ei vajanud, aga ma ei saa kusagilt tema kontakti, et otse küsida, kuidas ta end tunneb. Tahaks kindel olla. Rahulikum oleks olla.

Üks lihtne põhjus, MIKS oma meilboksi tihendamini kontrollida

Sest võib juhtuda, et keegi on sinna midagi ülinaljakat saatnud. Ja ülinaljakas kulub ära, eriti praegusel pingelisel ajal, kus mõned asjad naljast kaugel on.
Tundub, et Ida Loviisa sai selle "väljatõstmisteate" siiski kätte ja vabastas eluruumid, mitte küll päris vabatahtlikult, aga vabastas, kuid võib olla on kusagil veel beebisid, kellele oleks vaja see teade kätte toimetada.

Aitäh, Liisi:D

Paide elamuhooldus

Justkui mu elus oleks hetkel liiga vähe põnevust, on mu telefoni number sattunud ka Paide elamuhoolduse poolt hallatavate korterite üürisedelitele, nii et ma saan kõnesid Paide elanikelt, kelle radiaatorid on külmad.
Kui ma vastan, et kahjuks ei oska kuidagi aidata, saan ma vastuseks: "Aga Teie number on ju siin kirjas?!"
No mis ma siis nüüd tegema pean? Paidesse sõitma radikaid reguleerima? Ma saan aru, inimesed, et teil on külm, aga uskuge mind, minul ei ole sellega mitte mingit pistmist:D
"Kas te saate kuidagi aidata?" küsitakse minult. KAS TE GOOGLE´IST OLETE MIDAGI KUULNUD? VÕI INFOTELEFONIST? KUST KURAT PEAKSIN MINA TEADMA, MIS ON PAIDE ELAMUHOOLDUSE TELEFON? JA MIDA TEIE RADIKATEGA ETTE VÕTTA?

Aga vähemalt suutsin ma kogu selle tänase tohuvapohu keskel Britt Ida Loviisa sünni ära registreerida. Minult on ikka ja jälle küsitud, et miks selline valik. Sellepärast. Ja sellepärast. Sellepärast ka.  Mitte et me lihtsalt tahtsime lapsele mingit erakordselt "erilist" ja "fäänsi" nime panna. Mulle meeldib, et nimel on oma lugu rääkida.
Kas ma nüüd pean ootama, kuni see on menetletud, et saaksin sünnitoetust jms taotlema hakata? Või kuidas see asi nüüd siis käib?

Emotsioon nr 98

Nii veider kui see ka pole, "gaasiballoon" oli 23.10 hommikuks siiski veidike oma tööd teinud ja ma tõepoolest liikusin edasi teisele korrusele sünnitustuppa. Perekonda valdas elevus. Hakkabki pihta. Lõpuks ometi! Kella kümneks oli kohale jõudnud ka Marek ning me istusime rahulikult toas ja ootasime, et tilguti hakkaks oma tööd tegema. Õhtuks on see kõik läbi, ütlesime me teineteisele ja arutasime Diipiga seonduvaid asju (nagu emotsioon nr 100-s mainitud).
Kella kolmeks kui Marek oli ühelt kohtumiselt just tagasi jõudnud, saadeks seal kommentaariks, et "mis, sa tulid ikka kohtumisele, kui su naine sünnitamas on?" (mis teha. kui tahame siiski 8.11 avada, tuli seda teha.) , olid mu valude vahed juba vaid kaks ja pool minutit. Vaatasin ktg-masinat ja olin pettunud, et see registreeris vaid 50-60% emaka tööd. Kui valus see päris valus siis veel on, mõtlesin ma. Sest see oli juba ikka piisavalt valus. Aga kohe varsti on see ju läbi, lohutasin ma end. Mõned tunnid veel. Mina panustasin kella üheksale. Marek lausa kella kaheksale.

Umbes kella neljaks kui arst mind läbi vaatama tuli, olid mu valud veelgi intensiivsemad, "aga mitte tapvad" lisasin ma, kuid selgus, et "läänerindel on ikka kõik muutusteta". Ma olin nutu ääre peal. Mu valud olid  täiesti tulutud. Kuidas see võimalik on?
Ja aina hullemaks need valud läksid. Iga valuhoo ajal hoidsin ma pead vastu külma akent ja surusin käed aknalauda, väljas läks pimedamaks ja ma hakkasin väsima. Seista ma enam ei jaksanud, sest mu jalad olid vahepeal muutunud Fiona omade sarnaseks. Ka need läksid iga tunniga aina hullemaks. Ja mina veel olin varem kilganud, et jumal tänatud, et mu jalad paiste ei läinud. Ja kuidas veel läksid!

Mul tekkis vaikselt hirm. Jalad läksid paiste, mu vererõhk hüppas lakke ja peavalud olid hirmsad. Ma hakkasin üle mõtlema. Samal ajal olid Marekil teised hirmud. Tema kartis, et kogu protsess on liiga kaua aega võtnud ja jälgis seetõttu pingsalt kõiki näitajaid. Ma ise ei suutnud enam neid numbreid vaadata, kuid Mareki nägu oli kui avatud raamat, ma sain kohe aru, kui talle midagi ei meeldinud. Samal ajal läksid murelikuks ka juba pereliikmed. Kell hakkas saama kaheksa, kuid ma ei olnud sünnitaja nägugi. See tähendab, et ma muidugi piinlesin põrgulike valude käes, naerugaas ei aidanud mitte muhvigi, aga sünnitusprotsessi algusest ei olnud kippu ega kõppu. Järjekordne arsti läbivaatus näitas, et viie tunniga oli edasiminek vaid 2cm. Ma oleksin reaalselt tahtnud kolmanda korruse aknast välja hüpata. Puudu oli veel 5 cm ja sellise ajagraafiku juures oli mul tunne, et sünnitan järgmise aasta aprillis, kui ma enne ise end kääridega lahti ei lõika, ära ei sure või aknast alla ei hüppa.

Kas Ida tõesti kavatseb venitada kaheteistkümneni, et ikka Skorpion ja Madu tulla, nii nagu talt eeldatud oli, mõtiskles Marek. Ma lootsin väga, et nii see siiski ei lähe. Vahemärkusena tuleb öelda, et kuigi Marek ise tundis end kasutuna ja arvas, et ei aidanud oma kohalviibimisega mind kuidagi, siis siin ta eksis rängalt. Sellest oli nii palju kasu, et keegi lihtsalt rääkis, teistel teemadel, istus kannatlikult mu kõrval ebamugaval taburetil ja lihtsalt oli olemas, mis sellest et ma ei vastanud, aga tema hääl rahustas mind. PS: nüüd saan ma ka aru, miks haiglakotis peaksid olemas olema vahetusriided mehele;)

Kella üheksaks oli selge, et meil läheb veel pikalt. Et valudele leevendust saada, oli järgmiseks sammuks epiduraal. Hirmuäratav, aga kui ma hetk tagasi olin nõus ise end kääridega lahti lõikuma, siis ma isegi ei suutnud seda niivõrd karta. Ma võdisesin pärast süsti külma käes ja tundsin, kuidas valud vaikselt talutavamaks muutusid.  Ktg- masin näitas küll ajapikku aina suuremaid kokkutõmbeid, kuid tänu iga kahe tunni tagant saadavale uuele süstile, suutsin ma valude vahel isegi magada või noh uneleda. Isegi Marek suutis tunniks ebamugavas tugitoolis silma kinni lasta. Niimoodi tiksusime me umbes kella kolmeni hommikul. Ilma süstita olid valuhood tapvad, pärast süsti jälle enam-vähem talutavad. Meile tegi muret edasi-tagasi siiberdav õde, kes aina mu vererõhku mõõtis, oli selge, et see koos intensiivse peavaluga ei olnud parim näitaja, perekond muretses selle pärast, et lootevesi oli juba liiga kaua aeg tagasi ära tulnud ja Marek muretses kõikide asjade üle korraga, püüdes samal ajal olla minu ees nii rahulik kui võimalik, kuid nagu öeldud oli teda võimalik lugeda kui avatud raamatut, ning edastada infot ka muretsevale perekonnale. Ma teadsin, et nüüd kaalutakse juba keisrilõiget ja mõtlesin, et miks te kurat siis mul nii kaua siin piinelda olete lasknud, kas te ei oleks seda kohe kell neli võinud teha.

Kella viie paiku kui ämmaemand mind uuesti vaatama tuli, sain ma teada, et nüüd läheb hoopiski sünnitamiseks. Ma olin nii kurnatud ja väsinud, et ei saanud esimese hooga arugi, mida mulle öeldi, alles siis kui Marek mingi aja pärast  välja kupatati ja mul pressima kästi hakata, sain ma pihta, mis lõpuks algamas oli. Minulikult ei saanud ma muidugi esimese hooga aru, mida ma tegema pean ja karjuda oli ka kuidagi piinlik (jah, kujutate ette, minul oli karjuda piinlik), aga kui ämmaemand ütles, et meil võib veel tund minna, mõtlesin ma hell no! ja pressisin nii nagu suutsin ja karjusin. Mul oli täiesti suva, mida ma sealt peale Britt Ida Loviisa veel välja võiksin pressida.

Ja korraga, kell 6.30 oli see kõik läbi. Mu põrgupiinad olid otsa saanud ja Britt Ida Loviisa lebas ligasena mu rinnal. Ma ei usu ka ise, et seda ütlen, aga see oli kuratlikult hea tunne. Ma olin poolsurnud, aga õnnelik, et kõik oli hästi läinud. Ka Mareki silmist oli kadunud hirm ja asendunud rõõmutunde ning rahuloluga. Mitte kunagi enam, lubasin ma endale veelkord ja küsisin ämmaemandalt, miks keegi ometi tahab läbi teha loomuliku sünnitust. See ei ole normaalne tegevus, või loomuilik või "nii ilus, et muudab lõpuks naiseks"  vms.
Aga kui te nüüd küsite, kas ma seda valu veel mäletan, siis ma olen üks neist debiilidest, kel tõesti on valu juba meelest läinud. Selles mõttes, et ma oskan vaid öelda, et see oli kõige hullem kogemus mu elus, aga valu ma enam kirjeldada ei oska, seda lihtsalt ei anna mitte millegagi võrrelda ja seepärast ta ilmselt ka meelest ära kipub minema.

Külastage meid jälle, ütles ämmaemand kui me lõpetanud olime. Yeah, right, vastasin ma mõttes.

Kodus

Ma tegelikult olin haiglaga juba täitsa ära harjunud, lõppude lõpuks oli see ju viimase kahe nädala jooksul rohkem koduks olnud kui oma kodu, aga täna tundsin ma küll, et kui pean veel ühe päeva ühispalati roosade kardinate vahel veetma, siis vôtan tite ja pôgenen.

Niigi ôhutus ruumis sai viimaseks piisaks kui saabus üks isa, kes saapad jalast ära vôttes täitis ruumi meeldiva juustuaroomiga ning tagatipuks norinal magama jäi. Siis ma môtlesin, et faakkk! alles lahkus vene perekond, kellel terve üheksakorruselise majatäis rahvast külas käis, samal ajal kui minust oli tramm üle sôitnud, ja nüüd see.

Ônneks saime me aga koju. Sest kôik need väga olulised hinded ja näitajad olid maksimumid vôi korras. Maailma parim tunne on kodus olla! Loomulikult tunnen ma ikka end nii kohmaka ja rohmakana ja me ikka ei suuda päris hästi kokkuleppele saada, kas öösel magada või mitte ja kuidas või kas öösel süüa või nutta, aga ega need kokkulepped haiglaski paremin välja oleks tulnud.

Küll me ühel ilusal päeval üksteisega ära ka harjume ja mingisuguse kokkuleppe ikka saavutame. Mis meil muud üle jääb;)

Emotsioon nr 97 ehk naiseks olemise võlud

Ma olin juba täitsa kindel, et rasedaks ma jäängi, sest mitte midagi ei mōjunud. Ma arvan, et mul olekski lastud rasedaks jääda, kui mu igatsugu näitajad oleks teistsugused olnud.

Niisiis sain ma arstilt neljanda päeva hommikuks teada, et olen "lootusetu juhtum" ja et meie püha üritus tablettidega on täielikult läbi kukkunud. "Aga pole hullu," lisas ta optimistlikult, "me paigaldame ballooni ja see oma raskusega peaks kaela ikka lahti tegema."

Ma kujutasin ette, kuidas mu sisemusse topitakse midagi gaasiballooni suurust, kuidas see oma üüratu raskusega mind lahti tirima hakkab ja üleüldse tundsin ma end überseksika ja naiselikuna. 

Eelmine kord kui ma spaa-internaatkoolis aega veetsin, virisesin ma, et protseduurid on jamad, et vaid ktg ja vererōhk. Selle peale  pandi mind 24h-ks kanistrisse oma uriini koguma. Tundsin et enam naiselikumaks minna ei saa ega rohkem piinlikumaks. Sai küll! 

Balloon, mis mu sisemusse paigaldati oli tegelikkuses küll peenike voolik, mitte pärissuuruses gaasiballoon, aga see ei teinud asja vähem ebamugavamaks vôi piinlikumaks. Käia ringi nii, et su jalgevahel tilbendab ühest otsast jala külge plaasterdatud voolik, mille teine ots on torgatud jumal teab kuhu...ei saa öelda, et see mind end väga seksikalt tundma pani. Hiljem lisandus mu jala külge veel ülielusuuruses side, sest muidu oleks ma mööda haiglat lisaks niigi piisavale alandusele veel veriste jalgadega ringi jooksma pidanud. 

Otseloomulikult sattus esimest verejooksu nägema ka Marek ja õuduse järgi, mis ta silmist peegeldus, arvasin ma korraks, et ta minestab ning tuleb ise haiglasse paigutada. "Ärge muretsege, see on tavaline," rahustas arst, "see tähendab, et asi on protsessis."

Mul oli hea meel. Kuigi tundsin end nagu...ma tegelikult ei oska isegi kirjeldada, millega antud enesetunnet võrrelda... Mul oli hea meel, et olime lõpusirgele jõudmas. Olime kindlad, et nüüd küll on kôik. Hiljemalt hommikuks on kôik läbi. 23.10ks. Nagu veidi viltu planeeritud. 

Muidugi ei olnud ma tegelikult kusagil isegi lõpusirge lähedalgi.

Beebiblogi, siis beebiblogi

Et mulle ette ei heidetaks, et Idat peidus hoian;)

Me lihtsalt hetkel peame konstruktiivseid koostöö läbirääkimisi, et kuna ja kaua magada, kas seda teha pigem öösel või päeval, kuidas süüa ja kaua jne. Lisaks üritan ma selgeks saada, kuidas last hoida ilma et kardaksin, et ta katki teen, kuidas mähkmed jalga käivad, sest loomulikult suutsin ma esimese korra seda valesti teha (mina ju;), kuidas kurat kõikide teiste käes pesemine ja lapse liigutamine nii kerge tundub. Mul oleks käte asemel nagu karukäpad. 

Ehk siis... Pildistamine on hetkel teisejärguline. Sinna faasi me ilmselt veel jôuame:D

Aga üks on selge, Ida on oma Miss Estonia välimusega emalt pärinud punnpôsed. Nagu ka juuresolevalt pildilt näha. 

Emotsioon nr 96

Korraliku internaatkooliõpilasena olingi ma juba pühapäeval tagasi. Läksime Marekiga lihtsalt linna asju ajama, kuid tundsin end kehvasti ja tundus ôigem parem karta kui kahetseda. Isegi minusugune loll, kelle preeklampsia näidud olid piiripealsed ja kelle väga rahulik ja tšill ämmaemandki ütles, et ei julgeks mind kodus hoida, sai aru, et see haigus pole naljaasi. Eks ma hakkasin murelikuks ka muutuma, sest trall oli ju kestnud juba pea 2 nädalat. Marekile ei julgenud ma oma hirmudest rääkida, sest ma teadsin, kuidas tema reageerib ja ma ei tahtnud, et ta veel rohkem muretseks. Ma nägin, et juba vaid kōrge vererõhk tekitas tas paanikat. 

Samal pôhjusel ei maininud ma preeklampsiat, pôletikku ja haiglasse tagasisattumust ka teistele. Haiglasse sattumisest pidin ma siiski teavitama peret, sest pärast dr. Szirko käe alt läbi käimist (sain ka siis oma esimese meesgünekoloogi kogemuse. Väga sürreaalne tunne on seal tselluliidise ja paistes jalgadega kena meesarsti ees hargitada. Väga sürreaalne!) sain ma teada, et sünnitust hakatakse esile kutsuma ja no ma olin kindel, et hiljemalt uueks hommikuks on kogu see üheksa "elu kôige ilusamat" kuud läbi. 

Arstid, ôed ja ämmaemandat tervitasid mind kui vana tuttavat ja naersid, et juba kolmas kord tagasi olin. Mind paigutati tagasi vanasse heasse 007 palatisse, kust ma kaks nädalat tagasi alustanud olin. Hetk hiljem panin keele alla tableti ja jäin pōnevusega ootama. Nii veider kui see ka pole, ma päriselt ootasin valusid, sest mul oli väga kopp ees haiglast edasi-tagasi käimisest. 

Kerged toonused algasidki mône aja pärast, aga võttes arvesse kui koledaid hääli ma olin naiste suust kuulnud, ei julgenud ma neid toonuseid valulikeks küll nimetada. Sest vastasel juhul oleks sünnitus tôesti justkui sada panda silitust, aga sellist võrdlust tegelikkusega ei olnud keegi peale Mallu toonud. Ja tema vist ütles seda ka kerge sarkasminoodiga:D

Ka ktg masin rääkis sama. Ööseks oli selge, et sünnitama ma ei hakka. Samal öösel jõudis muidugi haiglasse minna Kristina ning loomulikult ka sünnitada, hommikuks oli sama kiirelt sünnitanud ka Mareki õde. Mina ei olnud sünnituse nägugi. Mingeid muutusi ei näidanud ka mu emakakael. 

Algas uus päev. Mu tabletikogust suurendati, sain lisaks eilsele veel kaks tabletti. Kõik oli sama, mis eile. Valud tulid ja läksid, ôhtuks oli kôik jälle rahulik. Kuulsin valude käes naisi kohutavaid hääli tegemas ja sain aru, et ka täna ei juhtu midagi. 

Lähenema hakkas juba 23.10. Kuupäev, milleni olin Idal palunud oodata. Tubli tüdruk, kuulas emme sõna, aga ta oli asjadest valesti aru saanud, sest ma pidasin silmas, et ka haiglasse ei satu ma enne 23.10t. Tahtsin enne seda käia ära veiniklaase valimas ja osaleda teisipäevasel koosolekul. Ja pealegi olin ma ekslikult arvanud, et Skorpioni tähtkuju algab 23.10, mitte 24.10, nii et minu poolest oleks Ida juba 22.10 sündima võinud hakata. 

Me kôik olime kindlad, et 22.10 saabki mu haiglaelu otsa.  Mu emakael arvas aga muud. See oli jonnakalt muutusteta. Kuigi mulle oli manustatud hobusedoosi jagu rohtusid. Olin kindel, et ämmaemandad teevad juba panuseid, et kuna ja kas see naine üldse sünnitab. Mina ise panustasin juba järgmise aasta aprillile. Olin juba nõus haiglasse sisse kolima ja maeitea flaiereid jagama vms, et oma kohta haiglas õigustada.

Juba kolm päeva oli möödunud. Ma vandusin, et Ida-Tallinna Keskhaiglat või ühtegi teist haiglat ei taha ma enam näha. After all, ma olin haiglas pmst juba eelmisest teisipäevast, vaid reede ja laupäeva olin ma saanud kodus veeta. Haiglatoit oli mind hulluks ajamas. Valude käes naiste oiged ajasid veel rohkem hulluks. Jutud, mida koridori peal kuulsin, tekitasid õudu. Hakkasin muretsema. Üle mõtlema. Mu vererôhk püsis tänu rohtudele piiri peal, mul tekkisid tugevamad peavalud ja jalad läksid aina rohkem paiste. Kas kõik on ikka korras? Marekile püüdsin ma kõike vōimalikult rahulikult seletada. Sest ma tundsin ta olekust, et ka tema on juba mures. Olime mõlemad salaja mures.

Emotsioon nr 100

Ma täna aknast välja pole küll vaadanud, aga ma loodan, et lipud lehvivad, fanfaarid puhuvad, tänane on rahvuspühaks kuulutatud või Savisaar korraldab Vabakal vähemalt lasershow'd, sest mina tunnen end totaalse kangelasena. Ja Marek on ka selle ära teeninud. Kui teda polekd eile mu kõrval olnud, oleks ma mingi hetk ilmselt kolmanda korruse aknast välja viskunud. Sest mul oli tunne, et see õudus ei saa kunagi otsa. Ja mina veel raiusin varem, et kindlasti pole meest sinna vaja. Oli küll! 

(kuni hetkeni kui.., ofkoors;)

Muidugi mingi hetkeni polnud mul aimu, mis mind ees ootab. Tuhude vahel valisime me kangaid Diipi salvrättideks,samal ajal kui mina valude ( mis nagu hiljem selgud polnud päris valudele ligilähedasedki) käes veidralt aknalaua najal hööritasin, tegeles Marek Diipi ventilatsiooniga ja jõudis isegi ühel ärikohtumisel käia. Töö ja sünnitus käsikäes.

Tundus, et mis see siis ära ei ole. Oi, kuidas ma eksisin! Sünnitus on julm. Ebainimlik! Heitsin vahepeal pilgu Mareki murelikesse silmadesse ja mul oli ta'st kahju. Temal minust ka.

Põhimõtteliselt elasin ma üle veidi liialdades 24h sünnituskogemuse, millele eelnes (again) neli päeva haiglat, kus sünnitust prooviti sajal erineval meetodil tulutult esile kutsuda. Kõigist neist üleelamistest hiljem emotsioonides 96-99.

Ma imestan,et ma elus olen. Minu pärast öelge, mis tahate, aga ilma epiduraalita ilmselt poleks ka! Ja ma luban pühalikult, et Britt Ida Loviisa jääb ainsaks lapseks, kes minu kerest välja tuleb. Never again!  Valu üheks asjaks, aga minu ja Mareki närvid ei peaks vastu. Ja täna hommikune tulemus tundub täitsa ok, vähemalt magades, nii et võib jääda küll ainsaks minupoolseks panuseks lastelaste-osakonda;)

PS: öösärgi sain ka Molly-temaatilise:

Emotsioon nr 95

Mu jalad on paistes, mu kõht on veninud põlvedeni, nii et seda kaasas tassida on jube tüütu, mu tagumik on suur nagu pool maakera ning mu nägu ei mahu enam peeglisse. Mind hakkab see " elu ilusaim seisund" ära tüütama. Nagu ma targematest aru olen saanud, siis õige põnevad ja naiselikud hädad ootavad mind veel ees, aga... See on ju pärast. Praegu on praegu.

#cutenessoverdose

Ma ei olegi midagi nii nunnut näinud. Minu sapise pealispinna all peidus olev nunnumeeter läks küll täiega lakke. Heily on hull! Mitte et ma oleks teda kunagi normaalseks pidanud;)

Emotsioon nr 94 ehk koll Molly on arukas tüdruk

Loomulikult ei saanud koll Molly veel pesast välja tulla, sest ta sai aru, et tulevane ema ei ole ennast ju üldse veel korda sättida jõudnud. Need kaks haiglasse sattumist olid lihtsalt selleks, et mulle näidata kui ootamatult ja kiiresti kõik käia võib. Et, naine, ole nüüd hea ja mine käi ükskord juba ilusalongis ära!
Tõsi ta on. Vaene laps, niigi peab siin maakate perekonda sündima ja siis veel esimese asjana oleks pidanud nägema, milline rääbakas ta ema on.
Nii ma siis koll Molly soove arvesse võttes otsustasingi selle käigu ette võtta. Ma muidugi olin surmkindel, et ma aega ei saa, aga võta näpust.
Vaba pediküüri aeg oli täitsa olemas. Proovisin ka veel juuksuri aega, aga no sellega enam nii hästi ei läinud. Hea küll, vähemalt sardell-varbakesed saavad ilusaks!

Jõudsin ma vaevu ilusalongis maha istuda, et oma aega oodata, kui minu juurde tuli juuksur. "Kas sa tegelikult tahtsid ka tukka lõigata?" küsis ta. "Jah," vastasin, "aga teil polnud vabasid aegasid." Järgmisel hetkel näkitses juuksur juba mu tuka kallal.
Samal ajal kui ma soojas vees varbaid leotasin, leidis kosmeetik aega, et ka mu kulmud korda teha. Lamasin toolis ja mõnulesin kui uksele koputas juuksur. "Kui sa tahad juukseid värvida, siis mul praegu oleks võimalik seda teha, ma just panin kliendile värvi pähe ja saaksin sinu ka ära värvida," pöördus ta minu poole. Tegelt? Ma ei suutnud oma õnne ära imestada. Ja juba oligi ta tagasi koos värvitopsiga. Üks toredatest naisterahvastest mudis mu varbaid, teine sama vahva askeldas mu peas. Tõeline vip-treatment!
Või nägin ma juba nii kehv välja, et neil vaesekestel hakkas mu´st lihtsalt kahju;) Et suur nagu emavaal niikuinii, olgu siis vähemalt kena. Sest sünnitama minnes on see ju kõige olulisem asi üldse! 

Kaks tundi hiljem olen ma kodus tagasi. Ma tunnen end kohe sada tuhat korda paremini. Ja isegi, et kenana. Nii kenana kui sellises staadiumis ja suuruses see üldse enam võimalik on. Nüüd olen ma valmis. Ja koll Molly ei pea häbenema, et ta metslase seest välja peab ronima.
Aga ma mõtlen, et nüüd sobiks kui ta 23.oktoobrini ootaks, siis oleks poliitiliselt ka kõik korrektne. Et tulevaste vanemate rõõmuks ikka Skorpion ja Madu. Nii nagu me arvestanud oleme. Kõrvalekaldeid plaanidest ei ole ju tegelikult vaja;)

Emotsioon. Numbrita.

Ma ütlen, et kui ma reede õhtupoolikul just ei sünnita, siis mina pean siit haiglast välja saama. Veini degusteerimisest jään ma niikuinii ilma, aga ma keeldun ilma jäämast ka menüü ja  nõude koosolekust. Ilma mõjuva põhjuseta. Ma ei suudaks rahulikult haiglaspaas lebada pärast nii põnevat meili:

On 17.10.2013, at 21:13, "t@diipresto.eu"

Õhtust

Kõigest lühidalt:

1. LINIKUD - täna pandi posti 4 erinevat kanga näidist, saan homme need kätte. 

2.KÖÖGI TARVIKUD/VÄIKEVAHENDID JA SAALINÕUD - Vaatame saalinõud homme veelkord üle. joogiklaasid ja veinipokaalid peame lihtsalt F-st valima koos, ma ei osanud seal üksi otsustada:)

5.MENÜÜ - paberil olemas, kindlasti muudan veel, õnneks  muutmiseks veel max 10 päeva aega. 

Kas pole põnev? Nii et, kulla Britt Ida Loviisa, on täitsa sinu teha, kus ja kuidas me reede õhtu veedame. Aga teeme nii, et valida on kas sünnituse või menüü koosoleku vahel? Niisama voodis Poirot korduste vaatamise jätame vahele. 

Emotsioon nr 93

Mul on selline veiniisu, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Siiani nii väga hullu janu polegi olnud, kuigi ma olin veel aasta alguses arvamusel, et elu veinita on võimatu. Nüüd aga juba nädal aega keerlevad mu mõtted veini ümber. 

Ei tea, kas sellel on mingi seos sellega, et poisid panevad kokku veinikaarti ja otsustavad, milliseid veine kellelt vōtta? Lisaks veel, et juba käivad mōtted avamispeo/pidude ümber ja nii tarnijad kui Diip rendipinna omanik, kes samuti restoraniäris tegutsev, lubavad avamiseks tuua kastide kaupa head veini. 

Ma tunnen, kuidas ma tahaks sellest veinijoomisest osa saada. Ma jooks ja jooks ja jooks. Kuigi, tõenäosus on, et isegi kui ma saaks, piisaks vist vaid poolest klaasist, et pilditu olla. See poleks ka lõbus.

Meanwhile kodus: Koll Molly tuba ongi mänguasjade alla mattunud:)