Siis, kui ma targutan /Being a smart-ass

Ma arvan, et ma ei eksi kui ma ütlen, et Lillehammer on veel üks väheseid tänavaid, kus toimivad väikesed armsad poekesed (kuigi kurbusega peab tõdema, et viimasel ajal on kadunud päris mitmed ja eile lugesin ka ühe vahva galerii sulgemisest), seepärast on mul hea meel, et linn püüab poekesi töös hoida korraldades suviseid ostufestivale. Inimestele meeldivad sellised asjad - kohalikud ootavad häid pakkumisi ja turistid saavad aimu linna elu-olust ka eemal turismiatraktsioonidest. 

Aastaga olen ma Lillehammerit rohkem tundma õppinud ja kuna ma jätkuvalt (olgu siis ebaadekvaatselt või mitte) pean end võltsblondist juuksevärvist hoolimata üsna intelligentseks inimeseks, siis ma julgen ka väikese poe omanikuna anda soovitusi, kuidas armas ostutänav ajale jalgu ei jääks ja ikka edasi toimiks. Me kõik loeme ju ajalehti ja teame, mis olukord hetkel valitseb Norras, Eestis, Lõuna-Euroopas, turud ja käitumistavad on muutunud, tuleb koos nendega muutuda. 

Lillehammeril oleks viimane aeg KOGU Storgata muuta jalakäijate tänavaks, et murda nähtamatu müür Lilletorget juures. Te vaadake vaid ise, kuidas tänav elab iga kord kui sellised festivalid toimuvad. Talvel olgu see autode tänav, aga suvel peaks see kindlasti olema jalutustänav. Põhjuseks pole vaid see, et ka siinsed poekesed saaks rohkem külastajaid, vaid ka see, et tänavamüüjad võiksid oma lettidega vabalt olla siin pool Storgatal. Minu meelest on jalakäijate tänava poekeste suhtes ebaaus, et nende poodide ette tohivad oma laudadega ilmuda pudi-padi müüjad. Inimestele tekib mulje, et need on poekeste endi müügiletid ja ei lähegi leti tagant vaevu paistvasse poodi sisse. Siin pool võiksid need letid kogu suve püsti olla. 

Pop-up kohvikud ja restoranid on igal pool aina popimaks muutumas, Lillehammer on suvel täis turiste, kellele kindlasti meeldiks palju rohkem süüa väikeses armsas tänavakohvikus ja kohalikku toitu, mitte närida 129noki eest kuivanud kuklit päevinäinud ja igavas kohvikus. Ma näen laadapäevadel kui hästi läheb kohalik toit - ma isegi priiskasin ja ostsin ühe küüslauguvorsti, mis viis keele alla. Pange kokku kohalike kaupmeeste ja kohvikute pidajate oskused-teadmised, kasutage ära tühjemat osa Storgatast ja ma olen veendunud, et linnake saaks veidike värskemat hingamist. 1994.aasta olümpia oli äge küll, aga kaua ikka vaid selle peal liugu lasta. Inimesed tahavad uusi asju. 

Võtame üheskoos suvest maksimumi, et talv üle elada! Selles mõttes on vähemalt Lillehammer-dagene ostufestival vägagi tänuväärne üritus. Meeleolukas ja kasulik. 

Ja lapsed - ärge unustage lapsi. Mida rohkem on tegevusi neile, seda rohkem on vanemaid tänaval. Vanemaid, kes hetkeemotsioonide ajel ostlevad:) 

// I think I am not wrong when I say that Lillehammer is one of the few towns in Norway where a pedestrial street with small shops still functions (although many have closed their doors lately here as well) and it makes me happy that the town is doing their best to keep it by arranging different festivals. Like Lillehammer-dagene. People love it - locals wait for good offers and the tourists get to be a part of a smalltown festival.

I have lived in Lillehammer for a year now and I have a pretty good understanding of how this town works. The small shops are struggeling and it is the summertime where we have to work hard to survive (God, it sounds so morbid!) the winter. Despite of my fakeblonde haircolour I find myself quite intelligent and think I know what I am talking about, so please don't get offended by a little criticism (or suggestions). We all read news papers and know what the situation in Norway and Europe is right now, everything is changing, the markeds, the habits - we need to change with the changes. 

It is about time for Lillehammer to make the whole Storgata car-free pedestrial street to finally break the invisible wall on Lilletorget. Look how much traffic this part of the street gets when there street is closed for cars. The tourists wonder on the street and even the locals discover new shops on this part. And all the sales-desks that are standing on pedestrial street in front of shops, so that the shops are almost hidden for visitors, could stand here in the end of Storgata where there's plenty of room. Make it a small market area for summertime. 

Pop up cafes and restaurants are more and more popular and if I look how well the producers of local food are doing on these markets, the town should put together the knowledge of cafe owners and producers of local food. I am pretty sure that all the tourists would enjoy a light meal in a street pop up cafe than eating a dry "rundstykke" for 129 nok in a "so-yesterday" cafe. A bit of modern breathing is needed in this town. The 1994 Olympics were great, but the town needs a bit more to show to tourists than the ski jumping area. I tell you - local food is the thing:) 

And don't forget the children. The more activities they have on the street, the more parents are on the street and the more they buy. Right? 

More summer activities to the street and we'll all benefit from it! 

nESTist ausalt. /About nEST

Täna sai nEST aastaseks ja sünnipäeva puhul otsustasin ma natukene ka poest rääkida, ma tean, et see paljusid huvitab. 

Kui te küsite minult, kas ma julgeks uuesti sellist asja ette võtta, siis minu vastus on "ei". Nii nagu kunagi üks esineja ühel Norra seminaril rääkis, siis (natuke üldistades ja kirjanduslikult liialdades) teevad Norraga tegemist vaid fanatid või hullud. Mina ilmselt olen mõlemat. Mingi asi kisub mind Norra poole ja  nii see mõtegi ju sündis. Teoks sai see ilmselt vaid seetõttu, et selleks ajaks kui ma põnnama lõin ja tahtsin loobuda, oli üürileping juba allkirjastatud ja tagatised makstud. Seega mitte julge hundi rind ei ole rasvane, vaid arg hunt oli olukorras, kus ta pidi julge ja šampustjoov näima. Sisemas oli ta üks arg jänes, kes vaid soigus, et miks pagana pärast seda vaja oli.

Aga ju siis oli. Sest kuigi see aasta on olnud kuratlikult raske, täis väsimust, stressi, magamata öid, muremõtteid, on see aasta pakkunud huvitavaid väljakutseid, rõõmu, siiraid taaskohtumisi ja uusi tuttavaid, kellest sõprade asemel on saanud perekond. Pereelu on kannatanud, Ida on kannatanud, mina olen kannatanud, kuid kui ma vaatan täna ennast, Idat ja meie perekonda, siis võib-olla on see kõik, mis tundub negatiivne, omal moel positiivne? 

nESTil on olnud tõuse ja mõõne. Algas kõik mõõnaga, järgnes mõõdukas tõus, hetkel on mõõn. Otsus kolida, mille eesmärk oli müügi kasv ja kulude kokkuhoid, ei ole end tõestanud. Müük ja külastatavus on märkimisväärselt langenud, sest potentsiaalne klient ei leia meid. Võttis kuus kuud aega, et inimesed poodi hakkaks külastama, nüüd olen ma tagasi alguses. Kolimisest on möödunud viis kuud ja alles nüüd näen ma elavnemist (täpselt nii nagu vanas kohas).

Sel põhjusel olen ma pidanud loobuma mõnede kaupade tellimisest (ettemakstav ja mittetagastatav käibemaks teeb impordi põrguks), ma olen pidanud kaupa tagasi saatma, sest pole suutnud neid müüa ja ma olen tahtnud alla anda rohkem kui korra, kuid kui ma mõtlen nendele hetkedele nagu  järjekord "Liise kaisudele"  ja "Tallinn Dollsi" hitiks saamine, siis nende hetkede nimel ma jätkangi. Ma ei oska sõnadesse panna kui motiveeriv ja inspireeriv see on!

Ma olen olnud kurb, pettunud, hirmul, isegi kibestunud, äraelamiseks ja sissetulekuteks tuleb  näpistada öötunde (kõlab nagu oleks ma ise eskorttüdruk) ja hoida kokku kõhu arvelt, ometi olen lootusrikas. Ma olen paika pannud konkreetsed pika- ja lühiajalised plaanid ning muutun/muudan poodi vastavalt vajadusele. Ma olen õppinud. Kõige naljakam on see, et mina, kes ma "uhkustan" oma karukäppadega, olen olnud sunnitud oma diy-idid ka teostama hakkama. Ma ei julge neist veel rääkida, kuid ma mõtlen, et võib-olla ongi eesmärk olnud mind nö õiges suunas juhtida. Ma ei tea veel... 

Võib olla on mõõn vajalik olnud, et ma end liigutama hakkaks? 

Norra turg on aastatega (pea tundmatuseni) muutunud, turuanalüüsist hoolimata pean ma ausalt ütlema, et polnud valmis selliseks turuks. Kannatlikkus on saanud uue tähenduse. 

nEST on samaaegselt kõige õigem ja valem otsus olnud. Mulle nii armas nagu oma beebi. Ma olen tänulik kõigile, ka neile, kes karavani kõrval on haukunud, kuid eelkätt neile, kes koos minuga karavanis on olnud). 

//

nEST celebrates its first birthday today. I almost cannot believe this. This has been the hardest year in my life - the losts, the lessons, the breakdowns - and if you ask me if I would dare to start with a project like nEST again, my answer would be "no". It is insane risk and I also must say  thatbbefore opening the shop I freaked out and wanted to quit, I felt I don't have enough knowledge ( and before maternity leave I had worked with export to Scandinavia for over ten years!). 

The reason I continued was the signed agreements. Without it, I think I would not be in Norway today.

I kept asking myself why the hell did I need all this.

But there probably is a reason. It has been more than a challenging year, for me, my family, it has been a year of critics, comments, rumours, but I have learnt a lot. As a entrepreneur, person, mother and wife. I know I have failed in many positions, as a mother and wife most, but the more I am thankful for the lessons, the reunions, new friends, who have become almost familymembers.

nEST has had better and worse times. The start was probably worst, a moderate growth followed and now I am back to worse. Moving the shop made me invisible and I start from zero again. It took six months to get people to visit the old shop, now it has gone five months and I finally see some interest again. I keep my fingers crossed that my efforts will have a result. 

I have smiled, cried, been bitter, disappointed, sad ...The year has been an emotional roller coaster, but I think perhaps all this negative is actually in a way a positive thing. It made me think and move. In directions I thought are impossible. Isn't the impossible often the untried? And now I try. It's too early to talk about anything, but I am working.

And I wish to thank everyone who have had the patience to be on this ride with me. It means a lot to me. Thank you, thank you, thank you! Today we celebrate! 

Escape to Spa in Your Bathroom GIVEAWAY /Kingiloos

Juba eelmisest aastast kui Magrada seebid nESTi jõudsid, sai minust nende toodete austaja. Natuke läks kohalikul kliendil aega, et uue brändiga harjuda ja ma hakkasin juba kurvaks muutuma, sest hoolimata püüdlustest, seisid sebid ikka poeletil. Ja siis ühtäkki kui ma olin seebid vaata et unustanud ja kaugemale riiulisse eest ära pannud, tekkis nõudlus. Ma ei tea, kuidas see nii ootamatult juhtus, aga ühtäkki olid seebid nagu võluväel poest kadunud. Lisaks minule oli Magrada endale saanud uued Norra austajad.

Kaire, kes brändi taga seisab, ja on ääretult sümpaatne naisterahvas (ma olen kade kade kade tema brändi peale!) andis mulle juba eelmisel aastal teada, et varsti on oodata uudiseid ning nii olen ma juba mõnda aega elanud uute spaatoodete ootuses. Paar nädalat tagasi oli lõpuks ometi see päev kui "Spa In Your Bathroom"  tooted minuni jõudsid.  Kehakoorija, vanniõli ja sojavahast küünlad (vt lähemalt nende Facebooki lehelt). Mu meelest on need lausa vaimustavad.  Kodused spaaprotseduurid üks mõnus võimalus argipäevast põgenda. Aurav vesi vannis, küünlad põlemas, aromaatser vanniõlid-soolad, kehakoorijad ja -kreemid. Mõnus! 

Aga et sõnad ei jääks vaid sõnadeks, siis ma annaks hea meelega ühele teist neid tooteid ise järele katsetada. Kirjuta mulle kommentaaridesse, millised on sinu kodused spaaprotseduurid ning kõikide kommenteerijate vahel loosin 15.04 välja ühe Magrada kehakoorija ning kadakaseebi.  

M’agrada means „I like“ in Catalan. Passion for Mediterranean culture, nature, people and food characterises the products of Magarada. That is why they have used exotic ingredients together with local materials. This cocktail works well.
In northern climate the growing season of plants is relatively long, thus they gather useful nutrients quite slowly. This is the reason why the „power“ that comes from these plants is very effective. Pure essential oils and 100% natural basic oils add surplus value to the soaps. Each soap takes from three to four weeks to get ready. In addition to the contents, I consider the looks of the products very important. The products look luxurious, tempting and fascinating. To get a mild aroma, Magrada has assambled unique scents to get one-of-a-kind fragrance. After washing your skin will be silky, soft and shiny!Would you like to try out the products? Leave a comment here and on 15.04 we'll pick a lucky winner of "Spa in Your Bathroom" bodyscrub + juniper soap. Flykt fra hverdagen, inn på badet! Spatid kan være så lite stressende som et par minutter oppmerksomhet med favorittproduktet ditt. Akkurat nå har nemlig kroppen din ekstra godt av litt pleie. Uansett hvor corny det høres ut; lukt, føl og sans produktene du bruker. Smil til deg selv i speilet og sett på musikk som gjør deg glad. Henter du frem spa-følelsen litt hver dag får du mykere hud, men enda bedre: en garantert mental bonus.  Vi har fått inn helt ny organisk hjemmespa-serie - Spa In Your Bathroom og har introduksjonspriser denne uka. -20% på alle nye produkter - badeolje, kroppscrub, lys ved bestilling på nett, enten på e-post info@nestshop.eu eller private meldinger i Facebook.  Men...Legg inn en kommentar i kommentarfeltet nede og 15.04 plukker jeg ut vinneren av en "Spa in Your Bathroom" kroppscrub og einersåpe. NB: Husk å følge oss på snapchat - NESTSHOP

Cozy is back!

Ma tean, et fotod ei ole megakvaliteetsed ja tegelikult ei ole kõik veel valmis, aga ma tahtsin vahelduseks näidata teile, kuidas nEST (www.facebook.com/nestbutikk) välja näeb. Vaikselt püüdleme selle poole, et sellest saaks üks hubane koht, kus lisaks poele, ka üritusi korraldada. Näiteks on meil lähiajal plaanis läbi viia esimene "strikkecafé" (nö kudumiseõhtu) ja tänu paarile toredale Eesti tootjale saab ka lastenurk hoopis teise näo. Seepärast ma hetkel lastenurgast pilti ei lisanudki. 

Ma ei ütle, et poepidamine on lihtne, ma ütlen hoopis, et see on paganama keeruline, kuid samm-sammult ja vaikselt me toimetame. Ikka helgema tuleviku nimel:) 

I know the quality of photos is not perfect and not all the things are ready yet, but I just wanted to let you know how the shop looks like after moving. I hope it will be one of the coziest places in Lillehammer. And not only a shop, but a place with different activities like "strikkecafé" and "bookworm-evenings" (Perhaps you know an author who would like to be our first guest here?). Thanks to some talented and lovely people the children's corner will also have a totally new and so cool look, that's why I didn't add a photo of the one we have here now (although it's also nice;)

So here we are. Storgata 91, Lillehammer. Trying as good as we can and striving for a better and bigger and shinier future. It's not easy to have a little shop, but it sure is nice. Follow us: www.facebook.com/nestbutikk and Instagram: nesteesti

Paneme poe kinni?

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et mulle VÄGA meeldib poodi pidada. See on täiesti sõnaseletamatu kogemus, aga...pood ei ole välja kukkunud just täpselt nii nagu ma tahtsin. Esialgne plaan oli ju poekene avada ja siis tagasi koju minna. 

Läks teisiti. Ilmselt nii nagu pidi. 

Kui ma terve detsembrikuu igal tööpäeval kella seitsmeni poes olin, lisaks veel kõik nädalavahetused, hakkasin ma mõtlema, et see ei ole õige. Ma tahan poodi pidada, aga ma ei taha, et sellepärast elu elamata jääks. Ma tahaks oma lapsega minna kelgutama, küpsetada piparkooke, minna külla vanaema(de)le, linna peale jalutama külla tulnud sõbrannadega. Seda ei saanud ma endale lubada. Mis pood see selline on, kui üks päev on lahti ja siis jälle ei ole. Nii hakkaski minu ja naabrinaise peas küpsema mõte poed kokku kolida. Esiteks hoiame me kulusid kokku, teiseks võidame me mõlemad külastatavusest ja kolmandaks ei ole me kumbki enam poe külge aheldatud. 

nESTi uus pind on tore. Suurem ka - see kulub ära, sest sellele väiksele pinnale ei tahtnud kõik ära mahtuda. Loodetavasti saan ma varsti veel paari toredat uudist jagada. Praegu on veel vara hõisata, aga lootus sureb viimasena. 

Saying "Tere" to a new year. In Estonian. In Norway.

2015 on olnud keerukas aasta, aga põnev. Kui minult keegi praegu küsiks, kas ma julgeks Norras oma ettevõttega alustada, siis ma tegelikult ei julgeks kohe "jah, kindlasti" öelda. Mul on hea meel, et mul oli 2014. aasta lõpus piisavalt hulljulgust, et sellise projektiga tegutsema hakata. Praegu ma vist ei julgeks. 

Ma olen tööalaselt Norra turuga väga pikalt seotud olnud, teadsin enda arvates kõiki eripärasid ja vimkasid, kuid tegelikkus on ikkagi hoopis midagi muud - üllatusi ja eripärasid tuleb ühele alustavale ettevõttele uksest ja aknast. AGA minu õnneks on mul suurepärane raamatupidaja (mina ja numbrid ei ole sõbrad), mul on fantastilised partnerid, imelised naabrid ning uskumatult palju toetajaid. Ma olen neile kõigile rohkem tänulik kui oskan sõnadesse panna. Ilma teieta ma hakkama ei oleks saanud. AITÄH teile huvitava aasta eest!

Kõige rohkem on mul aga hea meel selle üle, et kliendid on poe üles leidnud ning poeuks avaneb aina rohkem ja rohkem. Aina rohkem lahkub poest rahulolevaid kliente, kaasas kotike Eesti käsitööga. Teate kui uhke tunne see on, mul on au ja rõõm seda poodi siin pidada. Kas kõigi takistuste kiuste või takistustest hoolimata, ma ei tea, aga see polegi oluline. 

"See on tore pood, sa ei müü siin ainult toodet, vaid lugu ning kogemust!" ütles täna selle aasta viimane klient. Kes astus poodi sisse poekese eestikeelsed sildi tõttu. Ta oli väga suur Eesti ning Eesti käsitöö austaja (ise vahva lõngapoe omanik). Ma tahan tänada iga klienti, kes 2015.aastal on poekest külastanud. Aitäh, et olete mulle andnud (enese)kindlust jätkata!

2016. aasta Sulle ütlen ma täna optimistlikult "Tere!" Eesti keeles. Norras.

(Kui kellelgi on nESTi kohta küsimusi, siis kirjutage mulle. Ükskõik, milliseid:))

2015 has been a year on a roller coaster. Challenging, but interesting. Different. Unexpected. If you'd ask me today if I would dare to open a shop in Norway, I would hesitate a bit. I am glad I was crazy enough to start working on this project in autumn 2014 and made the thought come true in 2015. Who would have believed. 

I have worked with export to Norway for 10 years and I thought I knew enough. The reality was totally different from my earlier experience. It seemed like I knew nothing, everything was new. To start your own business abroad is not as easy as I thought. BUT luckily I have wonderful accountant in Norway (if you need help with book keeping in Norway I truly recommend her. She's  great with this stuff I am so bad with), I have amazing partners and neighbours and so many people supporting me. I am so thankful to them. More than I can show in words. Without them I would not have managed. THANK YOU from the bottom of my heart!

And of course the most thankful I am to my customers. It is such a joy to see more and more customers coming in through the door and leaving satisfied, with a smile on their faces and a bag with Estonian design in their hand. I am thankful for having this oppertunity to introduce Estonian design to Norwegians. And not only. Dukiboo skirts and Ukauka dresses have travelled to USA, Nora's sweater to France...
It's challenging to have a little shop (you cannot compete with shopping malls and prices from China), but this year's last customer said golden words to me. "You are not selling only the product, you are selling the story, you are selling an experience!"  It came out that she is a big fan of Estonia and she stepped in here today because she saw the sign outside the store. It says "Tere".

I want to thank each and every customer who has given me the confidence to continue. Today I say "TERE" (Hello) to a new year. In Estonian. In Norway.

Pekki, ma olen ikka jummalast äge!* / Today you are You, that is truer than true.There is no one alive who is Youer than You

Sellest, mis mulle ühe pisikese poe müüja ameti juures kõige rohkem meeldib, olen ma juba rääkinud. Lisaks meeldib mulle näha, kuidas ühest või teisest tootest nii öelda täiesti lambist hitt * * saab, kuidas inimesed tulevad ja uudistavad midagi, mis nende jaoks on uus ja huvitav. Kas te "Sadasabadest" olite varem midagi kuulnud? Ei olnud? Norrakad ka ei olnud. Aga viimaste nädalate jooksul on just "sadasabasid" küsima tuldud. 

Kõige kihvtim selle töö juures on aga inimestega suhtlemine. Te ei kujuta ette kui palju kummalisi inimesi ühest sellisest poekesest läbi käib. Näiteks üks vanem naine, kes on alati terve maailma peale kuri. Ta käib mulle kurtmas, kuidas temaga igal pool halvasti käitutakse. Välja arvatud siin poes. Ja siis üks keskealine naisterahvas, kes armastab poliitikast rääkida. "Seda ma sulle ütlen, et suurim viga oli, et Stoltenbergist sai NATO peasekretär," ütles ta mulle viimati enne kui poest lahkus. Enne seda oli ta rääkinud mulle linnulaulu kontserdist, kus päike ka kuulajate seas oli, pagulastest, Venemaast, Norra sisepoliitikast ja sellest, kuidas tänapäeval mõtlemine keelatud on. Kusjuures, ma pean ütlema, et ta tundus küll tuutu, kuid tema jutt oli huvitav, tema vaated ja mõtted totaalselt vastupidised mainstream inimestele.

Eile sadas siia poodi sisse üks abielupaar, kes olid vaimustuses, et "hallis Lillehammeris" on lõpuks ka üks pood, mis on "väljaspool raame".

"No sa vaata kasvõi oma avamisaegu," kiitsid nad, "fantastiline! Nii loominguline, nii kihvt!"  

(Ma luban, et suvel panen ma lõuna ajal uksele samasuguse sildi nagu Anders "Meisterdetektiiv Blomkvistis"isa kingsepatöökoja uksele pani. Suletud ilusa ilma tõttu!)

Meile kõigile meeldib kui meid kiidetakse, onju. Mulle ka. Muidugi. Aga sellised kiitused, mis tegelikult ei olegi ju otse mulle suunatud, teevad tuju nii lõbusaks. Lausa ülemeelikuks. Ja ka müüginumbrid on kohe teistsugused. 

Ma kipun naerma, et see siin on ühe kummalise inimese kummaline pood. Inimestele meeldib see vastus. "Aga kummaline on hea," ütlevad nad. Täna tuli sisse üks naine, kes lahkudes ütles, et "aga see ongi nii kihvt pood nagu nad räägivad." Ma ei küsinud, kes need "nemad" olid, kes sellist juttu räägivad, vaid lisasin oma ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga, et no teisiti ju ei saagi kui mina siin poes töötan. Ta noogutas ja hüüatas üle poe, et see ongi õige suhtumine. "Jp, ma olen ikka jummalast äge, onju!" hüüdsin ma talle vastu. Me naersime. Väljas on tõeline koerailm, kuid sellised lustakad hetked muudavad kõik hoopis helgemaks. 

Aga... kõige rohkem teevad tuju heaks ja südame soojaks sellised inimesed nagu Sadu. Sadu on üks vanem Soomest pärit naisterahvas, kellega me juhuslikult sattusime koos rongi oodates juttu ajama. Ta mees suri vähki ning tal endal on vähk olnud. Tema elu motoks on "lihtsalt elada", sest ta ütleb ikka, et tal oli valida, kas vajuda masendusse või elada. Tema valis elada. Mõni nädal tagasi tuli Sadu poodi ja ütles: "Mul oli täna kehva tuju ja siis ma mõtlesingi, et ma tulen õige siit poest läbi, et tuju paremaks läheks." Kas te kujutate ette, mida selline lause teeb? See tunne, et keegi ütleb, et mina teen tema tuju heaks?  

Ka täna tuli Sadu poest läbi, et lihtsalt vaadata, mida poes uut on (tal on ääääretult hea maitse ja seepärast teeb mulle tema kiitus väga rõõmu). Kui ta siit uue kampsuniga lahkus ja mul kampsuni jaoks suurt kinkekotti polnud anda, ütles ta: "Sa hoia kotte päris klientide jaoks, anna mulle niisama kilekott!"

"Aga sa oled ju ka päris klient," ütlesin mina. 

"Ei," vastas tema, "ma tahaks loota, et sa minusse suhtud juba rohkem nagu sõpra." 

Kas see pole mitte armas? 

Kõige lõpuks astus läbi Anton, kes oli käeluu murdnud. "Väljas on libe, sa ei tohiks selle käega niimoodi ringi kõndida hetkel," pahandasin ma. Anton lõi käega ja ütles vaid: "Ega ma ei tohigi. Lilian on mul keelanud hetkel välja tulla kodust, aga ma pidin tulema vaatama, kuidas sul läheb." 

Ma olen alati end heaks suhtlejaks pidanud, aga sellised tillukesed, sisukamad või sisutumad vestlused nii paljude erinevate inimestega on midagi erilist. Igaühelt neist on midagi õppida. Ja okei, kuigi ma ütlengi, et pekki, ma olen jummalast äge inimene ikka küll, siis tegelikult ei vasta see tõele. Tõde on see, et need inimesed, kes siin käivad - ostlemas, juttu puhumas, uudistamas, Eesti kohta uurimas - need inimesed on jummalast ägedad. Ja mul on nii paganama hea meel, et mul on võimalus siin neid teenindada. Koos "hullu" Idaga.

* No võtame seda lauset huumoriga, eksju. Mitte ei hakka kritiseerima jälle, et no mida ta jälle kiidab end.
**Seda sõna vist peab aukartusega kasutama, sest ma olen sõbralikest kommenteerijatest aru saanud, et kui asi just tuhandetes ei müü, siis pole mõtet rõõmustada.

//

I have told you before how much I enjoy working in this little shop. It is fascinating to see how one or another item becomes a hit. Just like that. Out of the blue. First it was a green dress, now a "hundred-taled". Do you know what it is? No? Neither did Norwegians. But suddenly it became a hit here. Or at least people come in here and ask if this is the shop where one can buy hundred-taled-toys.

I love talking to people. You have no idea how many strange people I have met this last months. For example there's an older lady who keeps visiting me to let me know how awfully she is treated everywhere else - shops, banks, theatre, doctor's office... "But not here," she always adds, "I like it here." 

Then there's another lady who keeps talking about politics. "You know the biggest mistake they made is to make Stoltenberg the secretary general of NATO," she told me last time right before she left the shop. Before that she had told me how she attended on a bird song concert where Sun also was among guests, she had told me about refugees, Norway and Russia and how thinking is not allowed today. And you know, although she seemed a bit weird limited edition, she was actually interesting to talk to. She was so different from a typical mainstream person. Like me. And you;) 

Yesterday a married couple came in and were thrilled about how "outside the box" this shop was in a "grey Lillehammer". 

"Look at this opening hours sign!" they said. "It is just genious, so different, so creative!" ( I promise that next summer when I will have a lunch break I will put a sign "Closed due to nice weather" on the door. Like in Astrid Lindgren's "Bill Bergson, Master Detective" ) 

We all love to hear good critics don't we. And you know this good critics = good mood = good sales numbers. 

I often laugh that this shop is a strange shop with a strange shop assistant. People love this answer. "Strange is good," they say. Today I had a visitor who said that "it really is as cool as they say". I didn't ask who "they" were and added (with extremly high self esteem) that of course it is, because I am running this shop and I am a damn cool person.  

"That's the spirit," she answered and we laughed. The weather outside is awful today but the grey goes away with customers like her. 

But I get a warm feeling in my heart every time Sadu comes to the shop. She is a Finnish lady whom I got to know while waiting for train. She is actually from Finland and when she heard me and Ida talk to each other in Estonian she started talking to us. I love her life motto. Her husband has died of cancer and she herself has beaten cancer. "I had to decide whether to get depressed or live. I chose to live" is her motto. Isn't it wonderful? 

A week ago she came to the shop and said that she was feeling down and thought to visit me in the shop, because this will make her feel better. Can you imagine what a sentence like this does? Do hear someone say that I make them feel better? 

Today she visited me again and when I was looking for a bag for things she had bought, she said to me that I should not worry about that. "Keep the bags for real customers," she said. 

"But you are a real customer," I answered.

"No," she replied. "I hope you consider me more as a friend." 

This feeling I say!

I have always thought I am a people person, but these small (meaningful and meaningless) conversations are something else. There's something to learn from each and every one. And although I say I am such a cool person, it is not actually true. The truth is that all these people who come to the shop, they are cool. Damn cool all together. And I am so grateful to have the possibility to service them. 

"Norrakad on koledad ja toit on kohutav!"/ "Norwegians are ugly and the food is bad!"

Tavaline vaikne reede. Istun poes ja nokitsen omi asju teha. Järsku on poes üks mees. Ütleb, et ajakirjanik. Huvitus Eestist ja Baltikumist, me hakkasime rääkima hotellidest, mida mina soovitan, ja mida tema külastanud on, ning kas meie eelistused ühtivad. Tartust, Narvast, mida teha väljaspool Tallinna...Ühtäkki olime me juba otsapidi Lillehammerisse jõunud. Minu blogini. Sellest, mida ma arvan, norra naiste riietusest (dressid, ikka need dressid!), pühapäevadest, matpakke'dest. Kui halb on siinne toiduvalik. Kebab ja ülemagusad martsipanikoogid... Natuke poest. Natuke minust. Ja siis ühel hetkel kui ta oli lahkunud jäin ma istuma ja mõtlema, et mis see siis nüüd oli. Niisama sõbralik jutuajamine või intervjuu. Ma sain aru, et olin vist ootamatult lehele intervjuu andnud. Nüüd ei jää muud oodata kui oodata järgmise nädala lehte, kust võiks lugeda "Eestlanna ütleb, et kohalikud naised ei oska riietuda!" või et  "Eestlanna jääb halva toiduvaliku tõttu Lillehammeris nälga!" või üldse midagi veel hullemat, mille peale ma hetkel ei tulegi. Ahjaa, võimalik, et ma ütlesin ka, et Narva on pommiauk. (Irooniline, sest mul oli just sel nädalavahetusel kirjutada reisisoovitus Narvast.)

Jap, nii juhtub kui ajakirjanik ootamatult sisse sajab ja üllatab. Ega's muud kui ootame järgmise nädala linnalehte.

NB! Tasub lugeda huumoriga!

Handmade jewellery with Swarowski elements available at nEST /Storgata 91, Lillehammer

Casual Friday. I am sitting in the shop. Suddenly a man enters. Says he's a journalist. We start to talk about Estonia and the Baltics. What hotels I suggest and where he has stayed, if we share the same taste. we talk about Tartu, Narva, Finnish language, Lillehammer, my blog. Of course I say what I mean about joggebukser, Sundays and matpakke. I say that the food here is terrible (except the Polish café) - cakes that are too sweet and kebab and frozen pizza. We talk about my shop. About me. When  he leaves I start to think (why I never think before I act?). Was that just a friendly chit-chat or an interview. I realize it may have been an interview. Well, there's nothing to do now. Just wait and see what the headlines in local paber will say next week. "Estonian woman says Norwegians are ugly!" or "Estonian starves to death in Lillehammer because the food is terrible!" or something even worse. PS: I might have said that Narva is a part of Russia, where you cannot hear Estonian. 

Yes, this happens when a journalist caughts you by surprise. Only with me!

NB! Of course it wasn't so tragic in reality;) And OF COURSE I DO NOT mean that Norwegians are ugly or the food is awful, this post was to show HOW things van be turned upside down to get attention. What do you think which headline gets more clicks - Norwegians are ugly and the food is bad! or Things are different from what I have used to in Estonia? 

All is vanity and everybody's vain. (Jerome K.Jerome)

Ah, lepime kohe alguses kokku, et see siin on puhas edevuse postitus.

Esiteks sai Ida endale pesuehtsa Mariusgenseri. Nüüd võib teda Norra mõistes stiilseks nimetada:) Jääb vaid loota, et ühel ilusal päeval tahab keegi mulle ka sellise kingituse teha. Mariusekampsunist kirjutasin ka selle nädala Pere ja Kodu lastemoeblogis (LINK) 

      

Teiseks jõudis minuni pakk Külluslikud Etnokudumid jakkidega. Jummel, kus see kollane jakk kohe karjub "Eveliiiiiiiiiiiiiis!". Minu väsinud olekut ärge pange tähele, või noh, võite tähele panna, aga ärge siis pahandage, et sellise välimusega siin "eputan". Eilne päev algas nimelt 03:30 ja sisaldas kaheksatunnist autosõitu. 

Kolmandaks tahaks ma, et mul oleks kapis olemas KÕIK Whatever Bags t-särgid. Need on maailma kõige ägedamate tekstidega. Kottidest ei hakka ma isegi rääkima. Ma mõnikord ikka täitsa kadetsen, et ma ise millegi nii lihtsa, aga geniaalse peale ei ole tulnud. Whatever Bags on kusjuures ka minu eeskuju ja tugi. Kairi positiivsus ja loomingulisus on tõeliselt nakatav. Ma tahaks samasugune olla. 

Neljandaks pean ma lihtsalt jagama seda pilti, kui me paduvihmas külla läksime ja väike fashionista keeldus käekotti koju jätmast. Muidugi. Inimeses peab kõik kaunis olema. 

Viiendaks tahtsin ma näha, kuidas Ida neis N.O.R.A kudumites, mida ma ise nii armastan, välja näeb. Pean ütlema, et nüüd hakkasid need asjad mulle veel rohkem meeldima. Muidugi sobiks siia komplekti paremini villased sukad ja matkasaapad, kuid me ei ole veel päris sügis-režiimile jõudnud ja nii tuligi selline linnatüdruku-look;) 

Ma ju ütlesin, et puhas edevuse postitus. Ei midagi sisukat. Mul on tegelikult pooleli paar raamatuarvustust, kuid ma ei ole kohe kuidagi täna sügavaks sisuks valmis. Väsimus annab ikka veel tunda. Õnneks on täna reede. Oot, aga mida see fakt muudab? Suurt ei midagi, sest (üksik)ema olles on see vaid üks suht sarnase sisuga päev nagu ülejäänud kuus. 

Min favorittdag OOTD

- Hvilken dag er det?

- Det er i dag, svarte Nasse Nøff.

- Min favorittdag, sa Ole Brumm.

OOTD: 

Skjørt - Dukiboo Norge (kan kjøpes i nEST butikk i Lillehammer)

Panneband/skjerf - Trinka Stuudio  (kan kjøpes i nEST butikk i Lillehammer)

Jakke - DKNY

Sko- Fretex

Til og med en kjedelig Lillehammer søndag kan være favorittdagen. Grip dagen!

********

„Mis päev täna on?"

"Täna", piiksatas Notsu.

"Minu lemmikpäev", vastas Puhh.

Kui me oskame elada tänases päevas, olla selle eest tänulikud, imetlusega märgata kõike, mis sünnib, ja kogeda seejuures lihtsat rõõmu, siis võimegi Puhhilikult öelda, et meie lemmikpäev on alati TÄNA.

Avatud laut ja minu Heyerdahli apsakas

Niisiis käisime me täna Maihaugenis (juba neljas kord selle aja jooksul, mis me siin oleme olnud:) "avatud lauda päeval". Ma olin mõelnud, et Idal saab seal hullupööra põnev olema, sest talle meeldivad nii koerad ja kassid ning nii ma mõtlesin, et talle meeldivad kõik loomad. Ma eksisin. Lambatalle vaatas ta kohkunult, kitse nähes tardus soolasambaks, lehma juurest tahtis kohe plehku panna ja hobune tundus täiesti hirmuäratav loom (seda viimast mõistan ma hästi!). Ainuke loom, kes Idale meeldis, oli - üllatus-üllatus - koer. 

Tegelikult ma arvan, et asi oli ka selles, et see jalutuskäik sattus täpselt ta uneajale ja mida sa ikka uudistad, kui tahad vaid magada. Nii see loomadega tutvumine siis täna läks. Aga vähemalt saime me kolm tundi kohutavalt igavast pühapäevast ära veeta. 

Mitut inimest te pildil näete? Jep, täiesti tavaline pühapäev. 

Veel tundub mulle Maihaugen ilus. Vaatame, kuna ma ära tüdinen;) 

Kuigi ilmateade lubas vihma, siis tegelikult oli täna keskmisest kenam ilm. Jumal tänatud.

Aga tegelikult tahtsin ma öelda seda, et ma hakkasin  uuesti kirjutama. Või edasi kirjutama. Ma ei teagi, kuidas võtta. Igatahes tuli mulle sellega seose meelde, et lubasin jagada oma 18 aasta tagust naljakat Thor Heyerdahli hetke (mis vabalt oleks võinud päris piinlikuks kujuneda): 

"Viimane vahetusõpilaste ühine koosviibimine viis meid, omavahel nüüd juba norra keeles purssivaid vahetusõpilasi igast maailma eri nurgast, Oslo suurimate turistiatraktsioonidega tutvuma. Ma ei saa öelda, et kõik muuseumid mulle ühtemoodi muljet avaldasid ja ma isegi ei suuda kõiki külastatud muuseume meenutada, küll aga jätsid mulle kustumatu mulje Kon-Tiki muuseum ja Vigelandi park. Päris kindlalt ei või ma väita, et Kon-Tiki muuseum oleks mulle meelde jäänud just seal eksponeeritud balsa- ja papüüruspaatide pärast, pigem on see siiski mu meeltesse süüvinud ühe naljaka vahejuhtumi pärast.

„Kas te Thor Heyerdahlist olete kuulnud?“ küsiti meilt enne Kon-Tiki muuseumi külastamist.„Muidugi,“ vastasin mina ja tundsin uhkust, sest teised vahetusõpilased kehitasid kaheldes õlgu. Hea on, et ma ei lisanud, et ta ju annab mulle keskkoolis geograafiat, sest tegelikult ma vaikselt imestasin, miks üks geograafiaõpetaja Lillehammeri keskkoolist peaks kõigile teada olema. Kust mina võisin 16-aastasena teada, et Thor Heyerdahle mitu on. Veel vähem teadsin ma, et üks neist on see Thor Heyerdahl, kes balsaparvel üle Vaikse ookeani seilas ja teine Thor Heyerdahl jr, tema poeg ja „kõigest“ minu keskkooli geograafia õpetaja. See muidugi ei takistanud mul hiljem oma Eesti pere ja sõprade ees kuulsa õpetajaga uhkustamast."

(Vabandan nende ees, kes seda siit blogist ka varem on lugenud, kuid viimaste kuude jooksul on siia nii palju uusi lugejaid sattunud. Võib-olla on nende seas ka neid, keda minu tegemised huvitavad, mitte vaid neid, kes otsivad vaid võimalust keelt teritada.)