#2blessed2bestressed

Minu Norra sõbranna Liliani moto on - 2blessedtobestressed. Ma hakkan sellest aina rohkem aru saama. Ma õnnelik inimene, kel on SELLISED sõbrad siin- ja sealpool piiri. Ida-Euroopas ja Ida-Euroopast väljas;) On huvitav, et ma ei ole varem tähele pannud KUI kena on tegelikult Eestimaa loodus ja KUI kaunis kohas me elame. Naljakas, et mu sõbranna pidi mulle seda ilu foto pealt näitama. Täna käisin ma kodus ringi nagu oleks siin esimest korda. "Minu Eesti on nii ilus vä?" võiksin ma naljatledes hüüda.
The motto of my Norwegian friend is 2blessedtobestressed. I start to understand this more and more. I am so lucky to have friends like these, in Estonia and outside Estonia. It is funny that I have not seen HOW beautiful the autumn in Estonia is before and how beautiful is the place where we live in the countryside. Funny that my friend had to show me that on the photo. The whole today I have been walking around at home like it is the first time I am here. 
Look! is the most important word according to one of my favorite books (All I needed to know I learned in kindergarten), so LOOK!

ä

             

  

 

Valvur

Seda, et Hugo vareseid ja lennukeid vankri kõrval haukudes eemale ajab, olen ma juba näinud. Ma olen näinud ka seda, kuidas ta mind altkulmu ja etteheitval pilgul vaatab kui Britt Ida nutab ja ma kohe ei reageeri. Kui ta oskaks rääkida, ütleks ta kindlasti, et kas sa tropp ei näe, et su laps nutab, liiguta ometi oma paksu tagumikku! 

Nüüd on ta Britt Ida kaitsmises sammukese veel edasi läinud. Kui Britt Ida magab õues, siis magab vankri kõrval ka Hugo. Sadagu vihma või pussnuge, olgu maa mudane või mitte. Seal ta lamab ja valvab. Ja olgu jumal teile armuline, kui olete meessoost ning peaksite samal ajal proovima majale läheneda. See võib lõppeda kerge tagumikust näksamisega kui lähenete vaid esiuksele või kui olete nii julge, et kiikate ka vankri poole, lõppeb see ilmselt mõnest jäsemest ilmajäämisega.

Naiste vastu pole Hugol siiani midagi olnud. Siiani. Nüüd aga tasub ka naistel ettevaatlik olla ja mitte kohe Britt Idat sülle krahmama hakata, isegi vankrile lähenedes tasub natuke ettevaatlikum olla. Hugo võib arvata, et tahate Britt Idat ära viia või talle haiget teha. See võib samuti lõppeda tagumikust näksamisega.

Ja kui ma eile Britt Idat kõhuli maha panin, valvas Hugo iga mu liigutust. Ega ma ometi lapsele liiga ei tee, kas kõik on ikka kontrolli all. Ta vist arvab, et Britt Ida on tema laps.

Igaks juhuks reageerin ma nüüd kohe, kui laps kasvõi natukene trihnub. Muidu Hugo solvub. Paar korda on Hugo näinud, kuidas ma nutva Britt Ida vankrisse panen ja õue viin. Nüüd reageerib ta Britt Ida nutule nii, et jookseb kõige pealt niutsudes ukse juurde, siis vankri juurde ja siis kõnnib meil sabas. Kui lapse nutt järele jääb, viskab Hugo valjult ohates vaibale.
Ma ei tea, mis ta mulle öelda tahab. Võib-olla on see kergendusohe, et ma tema lapse "korda tegin".

Tark Hugo

Juba mitu päeva oleme me Hugoga pahandanud, et ta maja ette auku kipub kaevama. Saame vaid augu kinni ajada, kui juba on Hugo selle uuesti lahti kaevanud. Ja iga korraga muutub auk aina sügavamaks. Viskab siis auku pikali ja jääb meile rahulolevalt otsa vaatama. Nagu me peaks teda kiitma.
Alles eile saime me ta headest kavatsustest aru. Tal oli ka kopp ees mu kiunumisest, et tahaks kõhuli olla. Nii ta mulle augu kaevaski. Targa koerana näitas veel ette, kuidas seal olema peaks. Ainult meie rumalad ei saanud aru.

Hugo läheb spaasse

Korra aastas käib Hugo spaas. Nii nagu iga korralik maakoer, eksju;) Tegelikult läheb ta küll koerte hotelli, aga kuna ta ikkagi on puhtatõuline elegantne krants, siis meile meeldib rääkida et ta käib spaas. Ja kui mõelda, et lux-tuba maksab 28 eur ööpäev , siis see nagu olekski spaasse minek.
Huvitav kas toa hind sisaldab hommikusööki voodisse, massööri, pediküüri ja maniküüri ning teatrikülastust? Või oleks need eraldi pidanud juurde tellima? Et Hugol ikka hea oleks.

Koerte hotell asub põhimõtteliselt meie "tänavast" järgmises "tänavas" ning Hugo oleks eile nagu aru saanud, et talle tuba on kinni pandud. Istus veidike keset hoovi, mõtles, nuuskis ninaga ja hakkas õiges suunas minema tormama.
"Oota, Hugo, sul on broneering alles reedest!" hüüdsime me talle järele. Hugo peatus, istus, mõtles ja hakkas uuesti teele asuma. "Oota nüüd, me peame sulle toidu ka kaasa andma!" hüüdsime me uuesti. Sõna "toit" mõjus võlusõnana.
Hugo peatus, istus hetkeks ja tuli siis peale väikest mõttepausi tagasi. Märkas õues jooksvat Skype`i ning hakkas seda taga ajama. "See ei ole toit!" hüüatasime me, "jäta kass rahule!" Hugo ei teinud väljagi. Skype jooksis ühele poole maja, Hugo teisele poole. Maja ees põrkus Hugo Orkutiga ja tardus. Orkut vaatas Hugole otsa, virutas käpaga ja hüppas siis aknast tuppa tagasi, minut hiljem magas ta juba diivanil. Skype vaatas kõike suurte silmadega pealt. Hugo tegi veel ühe katse hotelli poole jooksu panna, kuid loobus poole pealt. Ilmselt sai ta aru, et ilma toidukotita ei ole mõtet minna.

Plaan, kuidas esimesele korrusele uued aknad saada

Ausalt. Ma olen veendunud, et ühel ilusal päeval hakkab Hugo mulle selliseid sõnumeid saatma. Ja siis Orkut. Ja Skype ka. Ja siis me saame Elleni show'sse. Hakkame mööda maailma rändama. Saame rikkaks. Ja siis me saame esimesele korrusele panna suured lahtikäivad verandauksed/aknad, mille ees lehvivad tuule käes valged kardinad. Ja mina saan seal istuda kiiktoolis ja lugeda. Ja mõelda sellest, kui targad loomad mul on ja kui palju raha mu kontol on.

Sweet dreams!

Hugo sai endale pessa uued lambapadjad. Mina olen rohkem vaimustuses kui tema.

Kuidas me Hugoga THE Maiki sünnipäevale läksime

Kuna keegi ei suutnud päriselt uskuda, et ma ikkagi võtan teekonna Ussipesas Ädu külla ette, et aasta suursündmusel (The Maiki sünnipäeval) osaleda, pakkisin ma oma kodinad ning Hugo juba reede õhtul autosse ja asusin Tartu poole teele. Kui me olime Tallinnas Janeki maha visanud, otsustasin ma ühtäkki, et ei viitsigi õhtul Tartu poole sõitma hakata.
"Nii tore oleks õhtul ilma segamata üksi telekat vaadata," leidsin ma vabandusi, et tagasi Ussipessa sõita. Need tõlgendas Janek kibekiirelt ümber, et tegelikult tahan ma lihtsalt kontrollida, kuna mees peolt koju laekub. (Olgu lisatud, et mul oli õigus kui ütlesin, et ilmselt olen ma laupäeval juba jõudnud ära sõita enne kui tema koju laekub:))

Kui Hugo pärast tunniajalist sõitu autost välja sai ja end jälle Ussipesas leidis, ei olnud tema hämmingul ja pettumusel ei otsa ega äärt. Ta ei viitsinud isegi haukuda. Lihtsalt vaatas pettunult ümbrust justkui öeldes: "Mis mõttes jälle see sama sara? Aga kus on vanama? Ja teised koerad? See ülbe valge ja suur pruun? Põrun'd oled või naine!"
Saades aru, et jahti täna ilmselt siiski ei tule ja city asemel peab ta ka selle nädalavahetuse veetma siinsamas metsas, viskas ta ohates lihtsalt pikali ja  heitis ta veel korra ümbrusele lootusrikka pilgu, et äkki ikka kusagilt paistab teisi koeri või linnaelu.

Laupäeval startisime me Hugoga uuesti Tartu poole. Kell oli 8:40.  Tallinn-Tartu maantee tundus valikuks liiga lihtne ja nii ma siis otsustasingi sõita läbi Kohila, Rapla, Türi. Tund aega hiljem leidsin ma end ühtäkki Türi asemel hoopiski Järvakandis. Mis seal siis ikka, mõtlesin ma, kõik teed viivad ju lõpuks Ihastesse ja kiiret pole kuhugi. GPS, mille ma alles nüüd suvatsesin sisse lülitada näitas vahemaaks 177 km. Mis seal siis ikka, mõtlesin ma uuesti ja hakkasin tundmatu metsa vahel edas sõitma. Kui korraga avastas Ruudolf, et nüüd oleks viimane aeg meie teekonda ka veidike põnevust tuua ning otsustas kollaselt vilkuma panna ühe tule. Tundes Ruudolfit ja tema vempe, ei olnud ma enam nii kindel, kas suvalistel metsavaheteedel seigelda oleks just kõige õigem. Kuidas ma siis pärast seletan neile, kes mulle järele peavad tulema, et kus ma siis olen.  Keerasin ringi. laupäeva hommikul olin ma jõudnud juba Järvakandis ja kaks korda Raplas ära käia. Hugo tõstis aeg-ajalt autos pead ja andis sügava ohkega märku, et peab mind ikka tõeliselt põrunuks. Tõsi, selle aja peale oleks me juba pidanud Tartule lähenema.  Kusjuures korraks käis mu peast läbi isegi mõte jälle tagasi Ussipessa keerata, kuid ma ei saanud lubada, et teistel, kes niikuinii ei  uskunud, et ma Ädu külla kohale jõuan, õigus oleks. 

Neli tundi hiljem olime me lõpuks ometi jõudnud sihtkohta, Casa de La Ihastesse. Autost välja saades ei suutnud Hugo uskuda, et me tõepoolest kohale olime jõudnud. Olemas olid nii vanama, kui ka koerad, nii ülbe valge kui suur pruun. Ei mingit metsa. Hugo nädalavahetus city's võis alata. 

 

Hugo oli jõudnud sihtpunkti, kuid minu jaoks oli algamas retke kõige suurem väljakutse - jõuda Ihastest The Maikini Valgamaal. Kuigatsini jõudsin ma ilma suuremate pingutusteta, kuid sealt edasi läks juba keerulisemaks. GPS näitas vahemaaks 34,8 km. See oli ilmselgelt võimatu, sest ma olin kunagi varem selle vahemaa jalgsi maha käinud. Ja kindlasti mitte ei oleks ma isegi relva ähvardusel võimeline tunni ajaga 34,8 km kõndima. Tuli läheneda loominguliselt ja usaldada oma vaistu ning mälu. Ja keerasin esimeselt tuttavalt teelt paremale jõudes talukohta, kus ei paistnud ühtegi hingelist. Oli vaid hirmuäratav vaikus. Nagu "Vale pööre". Mõtlesin juba, kuidas ma mudasse kinni jään ja metslased, kes mu'st suppi keeta tahavad, juba põõsas luuravad. 

Õnneks on tänapäeval olemas mobiiltelefonid ja Heily juhendas mu siiski kummaliselt vaiksest kohast tagasi "tsivilisatsiooni", st asfaltkattega teele. Seal tundsin ma end juba turvalisemana. Aga The Maikini polnud ma ikka veel jõudnud. Hakkasin juba telefoni uuesti välja otsima, et teha ümbrusest pilt, et teistele hiljem tõestada, et ma tõepoolest olin vähemalt õige koha lähedal, kui järsku...just siis kui mulle tundus, et peaks paremale keerama, nägin ma vasakul käel tuttavat paika. 

Ma olin jõudnud kohale. Ise ka ei uskuks, kui ma poleks kohal olnud!

Ulata küpsiseid!

 1.vaatus:

Inimtühi tuba. Kesksed tegelased üks koer ja üks vaagen maiustustega. Esimese vaatuse lõpptulemuseks on ära söödud isegi lagritsad. Magamisase on veetud kapi ja vaagna mugavasse lähedusse.

2.vaatus:

Teine vaatus algab siira silmavaatega, mille tagant võib lugeda kavalalt peidetud sõnumit: "Ori, ulata küpsiseid! Ma tagumisteni ise ei ulatunud!"

3. vaatus:

Näljasele koerale on lisandunud veelgi näljasemad kassid. Üks neist on peadpidi lauale ununenud potti roninud (kuigi meie kassid laual ei käi;)) Avatakse külmkapp. Kassid ründavad. Nad on otsekohesed. Nad ei peida oma sõnumit siira silmavaate taha, vaid nõuavad häälekalt, et ori neid toidaks. Küpsistest ja lagritsatest üleküllastunud koer hiilib vaikselt lähemale. Ehk antakse veel midagi?

4.vaatus:

 Koer magab matil. Kassid unelevad diivanipatjadel. Ori teeb uue julge katse avada külmkapp, et lõpuks ka endale üks võileib teha. Koer teritab kõrvu, kassid tõstavad pead.

5. vaatus:

Uus rünnak. 
 

How stupid can you get?

Ma olen alati imestanud, kuidas inimesed suudavad suvel haigeks jääda. Simulandid, olen ma salaja mõelnud. Suvel ei ole ju võimalik haigeks jääda!

Nüüd ma tean. On küll. See on väga lihtne.
Piisab vaid sellest, et "ah mis siis, et väljas on torm ja pakane, ei viitsi end riidesse panna ja lähen käin hommikumantlis Hugoga jalutamas". Ja et  külmetus ikka kindel oleks, tuleb sama rutiini korrata järgmisel hommikul tuules ja vihmas.

Seriously, kui raske oleks olnud esikust jope võta?

Hugo kadumistrikk

Tulen mina vannitoast. Vaatan ringi. Toas. Köögis. Esikus. Keda ei ole on Hugo. Aken on lahti ja kardin lehvib kergelt tuule käes. Kaks mõtet käib mu peast läbi. Kas ta tõesti võis aknast välja hüpata? On ta salaja ukse avamise ära õppinud ning vaikselt välja hiilinud? Lammaste manu. Pole ju teisi saanud pikka aega kiusta. (Kui ta ikka üldse seda kunagi teinud on?) Sest juba üle kuu aja on Hugost saanud korralik toakoer, kes hoolitseb selle eest, et omanikud veidikegi end liigutaks ja sunnib meid niisiis kolm korda päevas jalutamas käima.

Aga täna oli ta kadund, mis kadund. Ja ega ta mingi taskukoer pole, kes lihtsalt ära kaob. Kuid siis ma ta sealt diivanilt leiangi. Nii kerra tõmbununa, et pidasin teda esimese hooga diivanipadjaks. Ja sealt ta siis mulle otsa vaataski. Süütute silmadega. Mõttes öeldes: "Mis on? Maga ise seal esikus mati peal."

Hea, et Janek oli juba tööle läinud.

Hugo ja Skype'i päevikud

Väljavõte Hugo päevikust:

7 am - Oh boy! Jalutuskäik! Mu lemmiktegevus!

8 am - Oh boy! Koeratoit!  Mu lemmiktegevus!

9 am - Oh boy! Lapsed! Mu lemmiktegevus!

Noon - Oh boy! Õu! Mu lemmiktegevus!

2 pm - Oh boy! Autosõit! Mu lemmiktegevus!

3 pm - Oh boy! Lapsed! Mu lemmiktegevus!

4 pm - Oh boy! Pallimäng! Mu lemmiktegevus!

6 pm - Oh boy! Perenaine tuli koju ! Mu lemmiktegevus!

7 pm - Oh boy! Peremees tuli koju! Mu lemmiktegevus!

8 pm - Oh boy! koeratoit! Mu lemmiktegevus!

9 pm - Oh boy! Kõhu alt sügamine! Mu lemmiktegevus!

11 pm - Oh boy! Magamine diivanil! Mu lemmiktegevus!

Väljavõte Skype'i  päevikust:

183. päev vangistuses...

Mu vangistajad jätkavad mu kiusamist veidrate väikeste rippuvate objektidega.

Nad toituvad rikkalikult, värskest lihast, samal ajal kui mina ja teised kinnipeetavad oleme sunnitud toituma kuivanud krõõbikutest. Olgugi, et ma näitan väga selgelt välja  oma vastumeelsust sellise toidu vastu, olen ma siiski sunnitud natukenegi sööma, et mul jõudu oleks.

Ainuke asi, mis annab mulle jõudu vastu pidada, on unistus põgenemisest. Selleks, et neis vastikustunnet tekitada, oksendasin jälle kord vaibale. Täna närisin ühel hiirel pea otsast ja viskasin ta peata laiba oma vangistajate jalge ette. Lootsin , et see tekitab neis õudu, sest ilmselgelt näitab see minu võimeid, kuid nad lihtsalt kommenteerisid seda kui muuseas, et olen „hea väike jahimees“. Idioodid!

Täna oli neil mingi kogunemine. Ürituse ajaks pandi mind üksikkongi. Ma kuulsin juttu ja toidulõhna. Kuulsin, et mu üksikkongi heitmise põhjuseks oli see, et põhjustan „allergiat“. Pean uurima, mida see tähendab ja kuidas seda kasutada, et mul sellest kasu oleks.

Lisaks õnnestus mul täna peaaegu üks oma piinajatest tappa kui ma osavalt ta jalgade ümber keerutasin. Seda peab homme uuesti proovima, aga trepi ülemisel astmel seistes.

Ma olen täiesti veendunud, et teised kinnipeetavad on kitsed ja pealekaebajad. Koeral on mingil põhjusel privileegid. Teda lastakse regulaarselt välja ja tundub, et ta tuleb rohkem kui vabatahtlikult tagasi. Ta peab olema taandarenguga!

Ja lind on pealekaebaja. Ma olen jälginud, et ta suhtleb tihedalt vangivalvuritega. Ma olen kindel, et ta annab teada igast mu liigutusest. Mu vangistajad kaitsevad teda, ta elab ohutult kõrges puuris.

Nüüd ma siis tean, miks Skype mul kogu aeg jalgade ümber hõõrub või trepi peal ees lamaskleb. Pean ettevaatlikum olema.

Kuidas me Hugo segadusse ajasime

Ma ei teagi, mis põhjusel me leidsime, et jube vahva oleks Hugoga vene keeles rääkida. Ilmselt me olime just vaadanud mõnd venekeelset filmi ja olime lihtsalt selle keele lainel. Ei saa muidugi välistada, et meil oli lihtsalt kinni kiilunud ja me unustasime ära, mis keeles me rääkima peaksime. Igatahes otsustasime me (loe:ma) Hugo keeltevaistu testida. "Cрочно! Cюда!" hüüdsin ma Hugole. Hugo vaatas mulle hämmingus otsa.  "Cрочно! Cюда!" kordasin. Selle peale jooksis Hugo välisukse juurde ja hakkas metsikult haukuma ega tahtnudki enam lõpetada.
Alles viineri ja eestikeelse juhendamise peale oli ta lõpuks nõus oma pesasse pikali viskama ning leppima sellega, et välisukse taga ei toimu mitte midagi kummalist. Vaatas meile altkulmu otsa ja mõtles kindlasti: "on idioodid!"

Kurb ja segaduses

Ma võiksin kirjutada täna sellest, kuidas ma kudusin oma elu esimese salli ja õpetasin seda vanaemalegi, ma võikskin kirjutada oivalisest õhtusöögist tillukese Delisa juures, ma võiksin kirjutada balletist, mida ma täna õhtul vaatama lähen.... ma võiksin kirjutada sajast tillukesest toredast asjast, aga selle asemel kirjutan ma hoopis ühest kurvast asjast. Nii kurvast, et see kaalub üle kõik need sajad toredad asjad. Ma kirjutan Hugost.


Hugo on olnud meie pere liige neli aastat. Ta on valmistanud meile ka parajalt peavalu oma trikkidega, kuid kindlasti rohkem on ta toonud meile rõõmu. Ta on mulle olnud sõbraks ja seltsiliseks õhtutundidel kui ma olen üksi kodus olnud, me oleme salaja (kui Janekit kodus pole) koos diivanil telekat vaadanud, ma olen talle salaja (ikka kui Janekit kodus pole) oma taldrikult paremaid palasid poetanud... Ta on minu parim sõber! Ja tegelikult ka Janeki parim sõber, olgugi, et neil on veidike teised suhted. Janek ei pea midagi ütlemagi, kui Hugo teda juba mõistab. Ta teab, et ei tohi poriste käppadega esikust kaugemale tulla, ta teab, et kus on tema koht... Ehk siis ma võiksin veel pikalt kirjutada Hugo headest külgedest, aga pean nüüd kirjutama ka millestki ebameeldivast.

Ma tean, et järgnev võib kaasa tuua erinevat vastukaja ja etteheiteid meile koeraomanikena, kuigi tegelikult oleks oodatud hoopis konstruktiivsed ettepanekud. Nimelt oleme me olukorras, kus me peame otsustama, kas Hugo magama panna või on veel teisi võimalusi. Hugol on kõikide heade omaduste juures ka üks halb omadus. Ta kipub kodust ära jooksma. Me oleme teda proovinud sellest võõrutada hea ja halvaga. Me püüdsime teda isegi õues ketti panna, kuid kuna aga tegu on pigem toakoeraga, siis lõppes see sellega, et kogu ketis oldud aja ta ulgus meeleheitlikult ja lõpuks õnnestus tal end ka ketist lahti saada ning plehku pista. Me käisime operatsioonil ja mõnda aega tundus, et see aitas, sest koer jäi koduseks. Siis aga hakkas ta vaikselt jälle ära jooksma. Me ei suutnud uskuda, et ta midagi halba võiks teha, sest kodus on ta ideaalne koer.
1. advendiks saime me aga ootamatu ja ebameeldiva üllatuse - Hugo oli maha murnud naabri lamba! Olgu, hakkame kaugemalt pihta ja ütleme, et naaber on ka Hugole halbale teinud, nii et koerale kolm õmblust teha tuli ning ta seepärast naabrit kimbutamas käib, kuid ma ei püüa leida vabandust ega õigustust ei endale ega Hugole, sest ma saan aru/tean/olen kuulnud, et koer, kes korra on veremaitse suhu saanud, tuleks kõigest hoolimata magama panna.
Aga ma ei suuda selle mõttega harjuda. Mul ei ole selleks südant. Ega ka Janekil. Ma ei suuda valida loomaarsti numbrit, et panna kinni aeg, et... Tegu on ju meie pere liikmega! Kuidas me saame sellise otsuse vastu võtta? Kuidas midagi sellist üldse otsustada? Aga mis on muud võimalikud variandid?

Aiast hüppab Hugo lendleva kergusega üle. Me oleme ise näinud, kuidas ta Ihastes ema juures isegi kõrgest aiast end üle upitas. Loomulikult saaksime me ehitada väga kõrge aia - aga meie aed on umbes hektari suurune ja kahjuks ei näe ma rahaliselt võimalust nii suurele pindalale aia ehitamiseks. Nüüd uurin ma raadiopiirdeid, kuid olen kuulnud erinevaid arvamusi. Pooled väidavad, et elektrikarjusest on abi, pooled sellesse ei usu. Lihtsalt eksperimenteerimiseks on tegu piisavalt kalli tootega. Vähe sellest, et tagataskust ei ole mul ka selle jaoks raha võtta. Kas neid müüakse ka järelmaksuga? Kas neist on kasu? Kuidas ma tean...

Kas me peaksime Hugole püüdma leida uue kodu? Kuhu? Kuidas? Kellele? Kust ma tean, et ta saaks endale hea pere? Ja jällegi. Ma ei suuda leppida mõttega, et Hugot ei ole. Lihtsalt ei ole.
See ei ole ju võimalik! Aga mida me tegema peame? Midagi peame me ju ära otsustama.


(Kui keegi tunneb siiski vastupandamatut soovi meid hurjutada, sõimata või süüdistada, siis olgu nii, ma ei hooli sellest, sest need, kes meid tunnevad, teavad, kui väga me Hugost hoolime ja teda armastame!)
NB: Kogemused ja soovitused raadiopiirde valimiseks on rohkem kui teretulnud!

Daam koerakesega

Nipernaadi ei taha kuidagi kodus püsida. Tuleb hommikul uksest välja, ringutab, jalutab aeglaselt-aeglaselt värava poole ja start! Saba selga ja läinud ta ongi. Vaid valge sabaots välgatab veel metsatuka vahelt.
Niisiis ei jäägi mul muud üle kui temaga mõnda aega rihma otsas metsas jalutamas käia. Iga ilma ja olukorraga. Isegi siis kui piduriided juba seljas, ei jää maanaisel muud üle kui kummikud varba otsa tõmmata ja jalutama minna.

Daam koerakesega on jälle metsa vahel liikvel.
Hommikuti hommikumantlis, rähmaste silmade ja sorakil juustega, aeg-ajalt piduriides ja kummikutes ning õhtuti esimeste ettejuhtuvate soojade üleriietega. Õhtud metsas on päris jahedaks ja pimedaks muutunud (huvitav, et see varem mulle kahe silma vahele oli jäänud;)

Samas pean ma tunnistama, et tegelikult mulle ikka natuke meeldib ka temaga jalutada. Võib olla mitte nii väga hommikul ja hilisõhtul, kuid pärast tööpäeva mõjub tilluke jalutuskäik metsas päris värskendavalt. Lihtsalt jalutad ja mõtled omi mõtteid. Muidugi võiks ma iga kell ja iga aeg niisama ka metsa jalutama minna, aga niisama ilma põhjuseta nagu ei viitsi.

Perekond Hugod

Varajane kolmapäeva hommik. Unine hommikumantlis mina. Aurav kohvitass. Telekast tulevad suvalised seebid. Orkut vedeleb diivanipadjal, Skype aknalaual, Hugo on kadunud. Ühesõnaga ei midagi erilist. Täiesti tavaline Ussipesa hommik.
Vaatan aknast välja ja märkan põllul lonkivat Hugot, pea püsti ja samm kuidagi rahulolevam ja uhkem kui tavaliselt. Hugo sabas lonkis veidike korpulentsem "daam". Naabri-Stella, Hugo pruut ja laste ema. Kuna Stella on hästi kasvatatud daam ja kodust ilma saatjata kaugele ei lähe, eeldasin, et Stellaga on kaasas ka naabrid, kes meie Nipernaadi koju toovad. Naabrite asemel nägin ma väljas veel üht Hugot.

Ma ehmatasin. Kas ma näen topelt? Kellaaeg oli liiga varajane, et ma oleks saanud purjus olla. Aga Hugosid oli hoovil kaks.
Et üks Hugodest oli siiski veidike väiksem, taipasin ma, et õnneks ei näe ma siiski topelt ega ole purjus. Tegu oli Hugo väikese vallatuse tagajärjega ning uhke isa tuli mulle oma perekonda tutvustama!
Pereema vaatas meie majapidamise üle ning jalutas juba järgmisel hetkel väärikal sammul aiast välja. Loodetavasti tähendas see vaikne ülevaatus, et kiitis "vanaema-vanaisa" elamise heaks.
Hugo juunior oli uudishimulikum ja jõudis enne emale järele lippamist teha kiire ringkäigu ka toas. Ehmatas kassid poolsurnuks (kes ilmselt ka arvasid, et näevad kas topelt või on purjus) ning jooksis emale järgi. Viimasena lidus perele järgi Hugo.

* Esimesel pildil olev koer ei ole Hugo, vaid Hugo juunior. Öelge mulle, et nad ei ole nagu kaks tilka vett!