"Loodus annab sulle näo, mis sul on kahekümneselt. Elu vormib selle enda nägu kolmekümnendaks sünnipäevaks. 50aastaselt on sul aga nägu, mida sa ise väärt oled." Coco Chanel

Alustame algusest. Ma ütlen ausalt, et ma pean end stiilseks inimeseks ja arvan, et mul on hea maitse. Jah, päriselt ka. Ilma igasugu valehäbi või kartuseta saada kriitika ja negatiivsete kommentaaride osaliseks. Ma olen 35-aastane ja täna julgen ma öelda, et mul on välja kujunenud oma stiil, ma olen ammu loobunud moega võidu jooksmast. Mu lemmikkingad on pärit aastast 2006 ja ma olen KÜMME AASTAT JÄRJEST nendega IGA suvi käinud praktiliselt igal vähegi soojemal suvepäeval. Need on osake minust ja minu stiilist, ma tunnen end nendega mugavalt ja vaatan hirmuga, et nüüd hakkavad need esimesi väsimuse märke näitama. Kingad ostsin ma ühel tööreisil olles Oslo peatänaval suvalisest pudipadi poest 15 euroga, sest mu oma kingad hõõrusid nii põrgulikult, et ma olin valmis paljajalu edasi liikuma. 

Mis ma sellega öelda tahan?

Muidugi ma kommenteerin ja kritiseerin neid (oma peas või sõbrannadega), kes minu arvates maitsetult riietuvad, kes meist seda ei teeks. Me kõik teeme seda. Ma võin teile ka täiesti ausalt öelda, et minu jaoks on maitsetud  igavad 90% Eesti moeblogijatest. nende valikutest ei paista mingit isikupära ega erilisust, jah, isegi siis kui nad toovad pildile "killukese Hollywoodi glamuuri". Ei, kade ma ei ole, ma lihtsalt leian, et moeblogija peaks olema teistest eristuv. Ja ma tahan siin rõhutada, et minu jaoks on ka suur vahe, kas olla stiilne elustiiliblogija või moeblogija. Kunagi ammu kui ma blogima hakkasin, meeldis mulle kohutavalt selline blogi nagu Stylehurricane. Verinoor Tartu (?) tüdruk paistis silma oma erilise julge riidevaliku poolest (mul on eriti hästi meeles Barbie-kätest tehtud ehe), ma ahhetasin ja ohhetasin, tänaseks on sellest tüdrukust saanud tuntud modell Anni Jürgenson. Tema on moeblogija!
Ja siis on stiilsed (elustiili)blogijad. Tahate näiteid? Minu maitse ei lähe kokku Marina maitsega, kuid ta on minu arvates OMA stiiliga stiilne naine. Teise näitena toon ma välja Mirjami. Tema on mu meelest ainus Eesti blogijatest, kes suudab ka "odavad Hiina räbalad" stiilselt välja kanda.

Ja nüüd siis pointini. Maitesete üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Kakelda ma ei viitsi, vaielda võin pärast kommentaariumis, aga minu meelest on stiilsuse juures kõige olulisem see, et inimene kannab riideeseme välja ja tunneb end selles mugavalt. Olgu selleks siis tuhandeid eurosid maksev disanerkleit, paarieurone Hiina "jama", midagi vanavanaema riidekapist või isetehtut.  Intriigi mõttes võin ma teile ka öelda, et enamus ajast ei ole Marianni stiil minu teetassike, aga näiteks blogiauhindade üritusel nägi ta šeff välja. Eriti šefiks muutus ta outfit kui ta kontsakingad tossude vastu välja vahetas. Kriitikat saab tema ilmselt kõige rohkem, sest ta on kõige tuntum, eksju.
Panin tähele, et ka Triinu-Liis jäi paljudele hambusse. Jah, ka minu teetassike ei ole sellised printsessikleidikesed ja mu meelest näeb smart casualis Triinu-Liis sada korda parem välja, aga see on minu arvamus. Noh ja mina ei saakski sellist kleiti selga panna, sest mul on oma mõtted asjadest, mida 30+ naine enam kanda ei tohiks (uskuge mind, veel 25aastaselt naersin ma KÕIK sellised artiklid välja, aga nüüd tunnistan, et on päris palju asju, mida ma enam selga panna ei taha, just vanuse tõttu). 

Tuleme tagasi alguse juurde, et ma pean end stiilseks inimeseks, aga ma annan ka endale aru, et MINU stiil pole samuti paljude teetassike. Ei peagi olema. Mul on välja kujunenud riided, milles ma tunnen end mugavalt ja tean, et sobivad mulle (mu enesetunde jaoks). Kui ma teinekord poes mõnd riideeset vaatan koos Marekiga ja nõu küsin, vastab ta ükskõikselt "see on ju nii sinulik". Paar korda olen ma minulikust tsoonist välja astunud ja ostnud mõne moeeseme, milles ma juba eos end mugavalt ei tundnud ja mis te siis arvate, kas ma kandsin seda eset. Muidugi mitte.
Ma ütlen kõigile, kes tahavad stiilsed välja näha ühte, leidke oma stiil ja riided, milles tunnete end mugavalt ja olete juba poolel teel. See, et te Zenja Fokinilt või mõnelt muult moegurult stiilipunkte ei saa, ei ole ju argielus üldse oluline. Oluline on teie endi mugavus ja teie maitse, kritiseerijaid jagub igal juhul. 

Et asi nüüd aus oleks, siis annan teile kritiseerimiseks ka mõned enda outfitid. Minulikud. 

1. Täpselt nii liigun ma ringi suvalisel suvepäeval, reisides, tööle minnes. Kui peaks juhtuma, et mul oleks vaja seda komplekti veidi "smartimaks" muuta, vahetan tagi välja pintsakuga. 

2. Kui "EBA riietedraama" pihta hakkas, siis tegelikult teadsin ma kohe, mis ma selga panen. Tädi tehtud linase suvekleidi ja 10 aastat vanad lemmikkingad. Ühtlasi oli see lisaks reisiriietele ka ainus asi, mis ma Eesti tulles kaasa võtsin, sest noh...ma eeldasin, et kui Norras on suvi, siis on ka Eestis suvi. Ma panin pange. Eestis ei olnud suvi! 

3. Kuna Eestis oli talv, siis pidin ma endale midagi selga organiseerima. H&M püksid olid mul olemas, New Yorkerist leidsin kiiruga superheast materjalist ja minuliku topi üheksa euro eest. Tennised ja must pintsak on minu garderoobi klassikud. Must on MINU värv. Ma tunnen end mustas hästi ja ilmselt hakkan ma kandma teisi värve kui mõeldakse välja mustast tumedam värv. Mis sellest, et ma näen välja nagu Dark Lord või Darth Veider. See olen mina. 

Puberteedina ei pidanud ma end väga ilusaks, pigem koledaks ja ilmselt oli mul ka üsna madal enesehinnang, aga ühel hetkel see muutus. Ma ei tea, kas sellele aitas kaasa 16-aastasena Norrasse sattumine või midagi muud, aga ühel hetkel sain ma aru, et oma välimuse juures ei saa suurt midagi muuta. Tänaseks olen ma endaga sõbraks saanud ja olen enda välimusega rahu sõlminud. Jah, kui ma olen meigitud ja juuksed sätitud, tunnen ma end veelgi paremini ja ma siiralt tahaks iga päev sätitud välja näha, aga on kaks "aga". Ma ei oska ja mul ei ole aega. Ma lihtsalt ei oska endaga midagi peale hakata. Seepärast on mul kombeks enne suuremaid üritusi läbi hüpata juuksurist ja meikari juurest.

Ma juba kirjutasin ka, et laupäeva hommikul tundsin ma end nagu oleks tramm minust üle sõitnud ja mu enesetunne oli kergelt öeldes kurb (mida Manjana tähelepanelik silm "maski" tagant siiski märkas), kuid Stanislav Chloe ilusalongist klopsis mind üles. Ta ei teinud korda vaid minu välimust, vaid tegelikult klopsis ta üles nii palju kui võimalik oli, minu sisemuse. Minu enesetunde. Ja ilu algabki enesetundest. Kui enesetunne on hea, siis ei loe kas keegi nimetab sind koledaks, vanaks, paksuks, vaalaks, äravajunuks, maitsetuks, peletiseks. Selliste kommentaaridega harjumine võtab aega, teeb alguses haiget, lööb kõikuma enesekindluse ja igas kriitikas võib peituda ka killuke tõtt, kuid enesekindlusega tasub tööd teha, siis tuleb ka stiil(sus).
Oskus enda üle naerda tuleb samuti kasuks. Ebaõnnestunud pildid ei ole suurim õnnetus maailmas. Ei, ma ei räägi Triinust, tema näeb nagu alati stiilne ja särav välja (mu meelest absoluutselt pingutamata!), ma räägin väikesest vallatust pekivoldist;)

Minu jaoks on üks stiilsemaid naisi üldse olnud Coco Chanel. Tema riietusstiil, isiksus ja sõnavõtud kokku on minu jaoks see, mis teeb temast Legendi. Kas te arvate, et tema riietust ei kritiseeritud ja ta tweed-kostüümid said kohe populaarseks? Muidugi mitte. Kas ta hoolis sellest? Tema ajas oma asja. Oli oma näoga. Ja kas pealkirjas toodud tsitaat ei ole mitte geniaalne? Nagu ka paljud teised tema suust kuulsaks lausutud ütlused (SIIN mõned neist)

Blogiauhindade riietuse probleem lahendatud

Kuna mul tõepoolest õnnestus edasi-tagasi piletid skoorida 17,80 euro eest (müstiline hind, kas pole!) ja ühendada lõbu tööga, siis blogiauhindade pidusse ma ka lähen. Terve eilne õhtu mõtlesin ma paanikas, et aga mis ma siis selga panen nii popile üritusele, kus zenjafookinid ja ilu-ning moeblogijad ka platsis. Et noh...APPI!
Ja siis täna - täna avastasin ma poes, et okei, kui mul ei ole olemas päris pöörfikt autfitti, sest ma lihtsalt ei tea nii kaugele ette, mis ilm on ja mis tuju mul, siis mul on olemas täiesti pöörfikt aksessuaar. 
Palun siin see on! Ja probleem riietusega ongi lahendatud, sest olgem ausad, keda kotib mu soeng või riietus, kui mul on käeotsas selline pilgupüüdja! Ühtlasi lahendab see ka probleemi ära tundmisega - Diip kunstiinimese tunnete te ära selle koti järgi.
(Taiboh, kui ma selle nüüd maha unustan!)

Palju suurem probleem on nüüd häälega, sest no ma ei taha ju inimesi surnuks ehmatada, inisemisega mul ilmselt probleeme pole, aga...raadiohääl ma just pole;) Probleem tekkis Ebapärlikarbi postitusest siin.

Uus moeblogija/ New fashion blogger

Mõnikord ma lihtsalt pean naerma selle üle, kuidas Ida poseerida ja eputada tahab. Selle esinemise geeni on ta küll isalt pärinud. Mina olen selline tagasihoidlik (nagu kõik blogijad). Aga ilma naljata võib Ida poseerida nagu tõeline moeblogija. Samas kui mul oleks nii ilus mantel, siis ma ka vist poleks poseerimise vastu.

Sometimes I just have to laugh at Ida when she poses with her outfits. Like a real fashion blogger. This vain side she has from her father. I am more of the modest type (like all bloggers, right). Well, but if I had a coat like this, I probably would not mind modelling either.

Mantel/coat: I love gorgeous , Folk og Røvere, Lillehammer, gift

"Frozen" peapael/head band: JoBeKa from nESTeesti, Lillehammer, gift 

Kott/bag: H&M, 39nok

"Frozen" kohver/suitcase from Yes,vi leker, Lillehammer, gift

Saapad/Boots: triftshop in Nynäshamn, 69sek

Kummalised lood

Eelmisel aasta märtsis sattus meie majja elama üks kaval rebane. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ta Ussipessa jõudis, aga kodustatud ta igatahes sai. Või nii enam-vähem. Ta saabus meie ukse taha kenasse karpi pakendatult ja kasutusjuhend pakil ütles, et temaga ei ole suuremat muret ja vaeva, sest 99,9% ajast ta magab. Enam-jaolt nii ka tõesti oli ning ülakorruselt oli 99,9% ajast kuulda tema mõnusat unesegast nohinat. Aga nagu ma ütlesin, oli ta üks kaval rebane ja kodustatud nii enam-vähem. 

Ükskord kui me koju tulime, oli ta terve elamise sassi ajanud. Ida haaras tal sabast ja tahtis teda koos endaga magama panna, kuid rebane punnis vastu. See oli see üks 0,1% kordadest kui ta ei maganud. Sel päeval oli ta otsustanud modelliks hakata. Mis meil siis ikka üle jäi kui temaga kaasa mängida. 

NB! Edasi lugemine omal vastutusel, sest tulemas on übernunnud pildid, mis nunnumeetri katki võivad lüüa. Alles hiljuti ühel Ööloomal nii juhtus. Õnneks oli tal garantiiaeg ja nunnumeeter sai korda tehtud, aga kui te pole oma nunnumeetri töökindluses päris kindlad, siis olge ettevaatlikud. 

Fotod. Hele-Mai Alamaa

Vot selline kaval rebane meil Ussipesas elabki. Kui me nüüd mõneks ajaks Norra kolisime, jäi rebane meist sinna maha. Põõnab unemagusalt ja 99,9% ajast rumalusi ei tee. 

Ühel ilusal päeval kuulsime me aga tuttavlikku unenohinat ka siin Norra kodus. Piilusime vaikselt magamistuppa, et kas tõesti oli kaval rebane meile külla tulnud. Kuidas see oleks võimalik olnud, me ei teadnud, aga kahtlustasime, et sellisel juhul on jälle tegu selle 0,1% ajast kui ta ei maga. Võib-olla on ta unes kõndima hakanud?  Rebast ei olnud kusagil, kuid nohin läks aina tugevamaks, lausa norinaks. 

Me käisime läbi kõik toanurgad, et leida üles, kust see nohin tuleb. Meil on seina sees üks hiir ja ma korraks hakkasin kahtlustama, et ehk on tema meile tuppa pugenud ja nüüd kuhugi diivani alla magama jäänud. Veidike kartlikult vaatasin ma diivani alla. Hiirt seal ei olnud. Seal oli hoopis ükssarv!

Saate aru, päris ükssarv. Magas magusalt. Me ajasime ta üles, et uurida, kuidas ta meie diivani alla sattunud on. Ta ajas end ringutades jalule ja ütles, et tuli meile Eestist sõnumit tooma. Sõnumit? olime me üllatunud. Sõnumit jah, kordas tema ja ulatas meile kirja. Seal seisis: "Ole alati sina ise. Välja arvatud juhul kui saad olla ükssarv. Siis ole kindlasti ükssarv." Me võtsime selle teadmiseks. 

Halva kvaliteediga fotod: Juust 4S

Vallatud näotekid on pärit Öölooma poest SIIT. Silma tasub peal hoida ka nende Facebooki lehel, see lihtsalt on nii krutskeid täis kogu aeg.

You know at home in Estonia we have a fox living with us. Quite a cool one. 99,9% of time it´s sleeping (and wishes we were too), so when you visit our little house in the prairie forest you can almost all the time hear someone snoring upstairs. It's the fox. 

0,1% of time it's full of energy and seems to think it's a model. Like Naomi or Tyra, or Cindy. See? I told you!

When we now moved to Norway we didn't want to wake it up, so the fox stayed in Estonia. But one day last week we heard snoring in our Norwegian home. What?  Whe started to look around in the house to find out who's snoring. Is it the fox? What does the fox say? We looked in the kitchen, bedroom, bathroom, but there was no fox. Just the snoring. I started to suspect it was the mouse that lives in the wall. Has he come to visit us and fell asleep? A bit scared I looked under the sofa. I am not very fond of mice. But there was a unicorn. A real unicorn. Sleeping. When we woke it up it sayed it had a message to us. We opened the letter the unicorn had with. "Always be yourself. Unless you can be an unicorn. Then always be an unicorn" it stood in the letter. We pinned the letter to the wall.

The faceblankets are available at Ööloom store HERE 

The homemade Hollywood glamour

Kuna ma jälgin nii mõndagi Norra blogi, siis hüppas mulle sealt päev-paar tagasi ette uudis. et Norra best dressed on selleks korraks valitud. Mood ja riided üldse on mind ikka huvitanud (kamoon, millist naist ei huvitaks eksju. Muidu ei vahiks me naelutatult teleri ees ka Vabariigi aastapäeva vastuvõttu) ja nii ma siis selle uudise lahti klikkisin. Ja klikkisin sealt edasi järgmisi linke ja järgmisi. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mul on tunne, et norrakate maitse on ikka üks kummaline asi. Vähemalt kui vaadata neid paremini riietuvaid inimesi. Ma pean muidugi ka ausalt tunnistama, et ma tean väga vähe Norra kuulsustest ja minu arvamus põhineb 98% nendel piltidel, mis selle artikli juures ära olid toodud.

// I follow some Norwegian blogs and a day or two ago a news about "Best dressed in 2015 in Norway"  popped up. Fashion has always interested me (c'mon I am a woman. We all love a bit of fashion!) and that's why I clicked on the link. And the next one and next one and next one. After all this clicking I  must say that I feel that the Norwegian sense of style is a biiiiit strange. At least when you look at these 10 best dressed. Of course I have to admit that I don't know many of Norwegian celebrities and my opinion is 98% based on the photos from this article. 

10.kohal oli blogija Sophie Elise Isachsen. Ta on selles nimekirjas üks kahest, keda ma läbi virtuaalmaailma tunnen. Hoolimata ta "tibake" ületuunitud välimusest mulle tema blogi meeldib. Võib-olla ei ole ma osanud otsida, aga see on üks väheseid Norra blogisid, kus keegi päriselt avaldab oma arvamust. Täpselt nii nagu mõtleb. Nats nagu Norra Mallukas. Selline korrigeerimata. Ülejäänud Norra blogid on mu meelest sellised "hommikul sõin-käisin poes -olin ilus" tüüpi blogid, kus on vaid ilusad pildid ilusate inimeste ilusast elust. Sellised pinnapealsed. Üldse olen ma aru saanud, et Norras on iga vääääääga palju pinnapealset ja seepärast võib-olla ka SE nii eristub. 

Aga paremini riietuv? Nojah, nii nagu artiklis kirjutatud, siis võrreldes varasemaga on see palju parem, aga päriselt Norra paremini riietuv? Kusjuures ma isegi ei kritiseeri ta stiili (ja merineitsi-juukseid tahaks ma ka endale. Varajane keskeakriis?), aga aru ma ei saa sellest 10.kohast. Vägisi jääb mulje, et "there's a new star in the making" sest Fotballfrue jt on eilne uudis, aga no see ei tähenda, et ta kohe igasse toppi tuleb panna. Kui ma ei eksi, siis sai ta just ka mingi meediapersooni esikoha. 

// On 10th place is the blogger Sophie Elise Isachsen. She is one of the two from this list I know from virtual world. Although she is "a bit" too fixed for my taste I like her blog. It's one of the few blogs where the blogger says what she means. Just like that. Without polishing every single word first. Like their own Mallukas. Other Norwegian blogs are just nice beautiful photos of the nice beautiful life of nice beautiful people. Starts to get a bit boring to read "ate this went there bought this and that" articles they after day.  There's a lot of shallow in Norway and perhaps this is the reason SE is becoming popular. 

But best dressed? I am not judging her style. Let her be ( I even love the mermaid hair and wish I had hair like that for a change), but the 10th place...Don't get it. As said it looks to me like Fotballfrues and other pretty bloggers are becoming yesterdays news, so that need to make a new star and that's why she's getting different awards and a lot of publicity. Give her the best blogg award, that's it!

Keegi  Bjørnar Moxnes on selles topis saanud kuuenda koha. Päriselt? Okei, ma saan aru, et ta sai valituks, sest erinevalt tavalisest Norra mehest ei ole ta ülevõlli tuunitud (näide), aga no sellisel juhul oleks pidanud kuuendal kohal olema nimetu Norra mees. Tavaline Ola Nordmann. Sest kui see siin on hästi riietuv mees, siis elan mina koos stiiliguruga. Ilmselt sina ja sina ja sina ka. Onju? 

// A Bjørnar Moxnes has got 6th place as best dressed. Really? Okay, I understand that he is on the list, because she sticks out from all the way toooooo much hairspray  using Norwegian (like this one) males, but in this case a nameless Man or a Typical Ola Nordmann should have been listed as number 6. If this man here is one of the best dressed in Norway I live together with a Style Guru. And probably you and you and you too.

Seitsmendal kohal on Sigrid Bonde Tusvik, koomik nagu ma teada sain. Saab kiita selle eest, et oskab välja kanda half-tacky stiili. (Half)-Tacky on see stiil tõesti.

// A comedian Sigrid Bonde Tusvik, a comedian, is on 7th place. Getting praised that she can rock in half-tacky French design. Well. The style sure is (half) tacky. Don't know about the rock.

Esikoht läheb Jamina Iversenile, kelle kohta nad ise kirjutavad, et paljud võib-olla ei tea, kes ta on, kuid ilmselgelt on tegu Norra kõige paremini riietuva kuulsusega. Ma ei tea, kas mina olen loll või kalpsab pool maailma igapäevaselt ringi nii nagu tütarlaps sel keskmisel pildil?  Tõesti no stiilsuse tipp! Ma oskan sama stiilne olla. Stiilsem ka kui vaja ja natuke sättida. Jp. 

// First place goes to a Jamina Iversen, a celebrety who's not a celebrety, as they write in the article, but still she is the best dressed one. Am I stupid or is half of the world wearing the same outfits as the girl on the photo in the middle?  Stylish. I could be stylish as that. Or even more. 

Teisel kohal on Jenny Skavlan. Ma ei saanudki aru, miks ta kuulus on. Vist oli ka blogija, aga kui ma vaatasin allolevaid pilte, siis stiilseks teda just küll ei peaks. See roosa kleit on ju kole kui (roosa) öö!

Kuna aga artiklis räägiti sellest, et ta pooldab taaskasutust, armastab vintage asju jms, siis guugeldasin ma natuke ja jõudsingi kohe tema blogini . Ok, tema on tõesti stiilne. Vägagi. 

//Second place goes to Jenny Skavlan. A blogger? When I looked at the photos below (the ugly ugly pink dress!) I thought really what is wrong with Norway, but as they wrote about her love in reuse and vintage I googled and found her blog. Ok, she really is stylish. Very. And pretty. There's still hope for Norway.

Muidugi ei taha ma tegelikult öelda, et olen eriline moeguru ja tean kõiki viimase aja trende, kuid samas ei pea ma end ka kõige moekaugemaks inimeseks maailmas. See nimekiri siin oli lihtsalt kummaline. Aga kui võtta muidugi arvesse, milline on hetkel trendikas Norra naisterahvas, siis noh võib-olla need inimesed selles nimekirjas tõesti eristuvad. 

//Of course I am not saying I am The Fashion Guru and know all about latest trends, but I don't consider myself too far from fashion either (the knowledge at least). This list was strange. Not really too much style and best dressed people in it. But if we think what is the latest trend amongst Norwegians at the moment, perhaps these 10 still are the best dressed? 

Ühe tähelepaneku tegin veel. Millega seostub teile Norra? Maalähedane, naturaalne, kodune, sportlik võibolla? Ma ei tea, et kusagil nii glamuuri järgu janunetakse kui siin. Nii palju veidraid gaalasid, vastuvõtte. Kjendisgalla (kuulsustegaala), Costume-Award, of course Blogg Award jne jne jne. Miks Eestis juba selliseid vastuvõtte ei korraldata? Meile ju ka meeldib selline home-made Hollywood glamuur. Ja staarid. 

// I also noticed how much Norwegians love galas. They seem to thirst for glamour. Kjendisgalla, Costume Awards, of course the Blogg Awards and sooooo many others. Why don't we have galas like this in Estonia. We love the home-made Hollywood glamour as much as Norwegians too. And stars. Estonians love stars. That's why we have so many of  them;) 

Kuidas lihtsate vahenditega Norra moodi trendikas olla / The trendy Norwegian girl starter pack

Ei saa sinna mina midagi parata, et Norra naiste moetrendid (eesotsas spordiriietega nagu te ju teate)  mind ikka muigama ajavad. Hetkel on tänavapildis talvemoe trend. Norras on trendikaks väga lihtne saada. Vaja on vaid kilomeetripikkuseid ripsmepikendusi, isepruunistuvat kreemi, suurt salli, karvase äärega parkat, uggse ja voila! Tulemuseks on trendikas Norra tüdruk. 

Ärge mõistke mind hukka. Ma tahaks hetkel väga endale ripsmepikendusi (aga kas need peavad olema kilomeetripikkused?). Spray tan on ka mu jaoks täitsa ok, kuni inimesed ei näe välja nagu inimsuuruses porgandid. Suured sallid on väga ägedad ja parkadele ma ei pea kaitsekõne enam ilmselt kirjutama. Uggsidki on väga mugavad ja mõnusad, aga noh... lihtsalt naljakas on, et pea iga teine Norra (noorem) naine on hetkel sellisesse talvemoetrendi nakatunud. 

Advanced mudelid tulevad lisavarustusega, alates silikoonrindadest/huultest ja lõpetades Michael Kors kotiga, aga stardipakett koosneb neist viiest komponendist. 

I'm sorry, I cannot help it that the Norwegian fashion trends make me laugh a bit (you already know what I feel about "joggebukse" ). At the moment it's winterfashion time. It's very easy to be a trendy Norwegian girl. All you need is million miles long 3d lashes, spray tan, a big scarf, parka with fur and uggs. Put it all together and voila! the result is a trendy Norwegian girl.
Don't understand me wrong. I would like to have lash extensions (but do they really have to be that fake to be trendy?), spray tan is also okey as long as people don't look like humansize carrots (don't the carrots own a mirror?), parkas and scarfs are my huuuuuge favorites and I have nothing bad to say about UGGs, but you know...it's just funny how every second girl on the street is wearing the same "starter package".
Advanced models come with some extras, like silicone in their lips or breasts and a Michel Kors bag, but the simple "starter pack" starts with these five basics.

OOTD dressipüksteta

Ma olen nüüd inimesi natuke provotseerinud sel dressipükste teemal, eilsele jätkuks veel lisa ka Pere ja Kodu lastemoe blogis SIIN, nii et on viimane aeg näidata ära minu arusaam vabaajariietusest.* Nii lapse kui enda puhul. 

Mantel: Mimi Disain

Pluus: Ukauka

Kaelussall: Trinka Stuudio

Märkmik: Trilevik

Püksid ja kingad: second hand

Seelik: Dukiboo/Dukiboo Norge

Kampsun/magamiskott: N.O.R.A. knitting

* Ei Ida ei käi 24/7 kingakestes ja lipsukestes, vaid mängimiseks/lasteaias käimiseks ja niisama trööpamiseks on tal hoopis teistsugused riided ka olemas, kuid linna peale/reisile läheksin ma temaga sellises outfitis

Pluus: Tallinn Dolls/Wear Arts

Püksid: Hugo Boss

Tennised: Lacoste

Kott: teadmata päritolu, vist õe pärandus

Pontšo: Woolish

Teksad: Vero Moda

Kingad ja kott: Michael Kors

NB! Riiete märgid pole olulised:) 

Naised, visake dressid minema!/ Damer, kast joggebuksene!

Minu meelest on irooniline, et samal ajal kui Norras on nii palju moeblogijaid, ajakirjad, Facebook ja Instagram kubisevad stiilsetest Norra naistest, siis mida kannab suur osa Norra naisi igapäevase ootd-na? Dressipükse või lausa treeningriideid. Eriti siin Lillehammeris. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks kuradi pärast kantakse trenniriideid väljaspool trenni? Okei, kodus veel, et hea diivanil lösutada (kuigi ma ei mõista ka seda), aga igapäevaselt tänaval. See on nii kole. Eile sattus poodi üks naisterahvas, kellega ma sel teemal arutlema hakkasime. "Ma ei julge kõva häälega öelda, aga mu meelest käivad siin liiga paljud naised trenniriietega ja see on nii kole," sosistasin ma. "Tead, sa peaks seda kohe kõva häälega ütlema, sest keegi peaks seda neile ütlema!" naeris naine, "kui sa oleksid prantslanna, siis sa juba ammu kirjutaks sel teemal kohalikku ajalehte või oleksid siit põgenenud." 

Ma naersime ja arutlesime selle koleda trendi üle. "Tahad ma avaldan sulle ühe saladuse?" sosistas naine vandeseltslaslikult. Ma noogutasin. Ja ta seletas mulle, miks siin linnas naised spordiriideid kannavad. See olla staatusesümbol. Sest siin on olnud OM ja kõik peavad näitama, et nad teevad sporti. "See on siin linnas kõige olulisem, kui sa tahad siin linnas keegi olla, siis sa pead nende hulka kuuluma ja see tähendab spordiriiete kandmist," lausus ta ja vangutas pead. "Mina keeldun selle trendiga kaasa minemast, sest mind ei huvita sport ja nii ma neile ka ütlen. Ma tahan naine olla!" 

Jabur põhjendus trenniriiete kandmiseks, kas pole. Kõige kummalisem on aga asja juures see, et samal ajal kui nad kannavad trenniriideid on ju näha, et nad tegelikult trenni ei tee. Nende ostukärud on täis Pizza Grandiosat ja kuuspakke Fanta ning Colaga, nad söövad igal vabal hetkel jäätist või kebabi/burgerit ning nende trenniriiete alt paistab korralik päästerõngas. No milleks siis püüda jätta muljet tervislikkusest ja sportlikust eluviisist? Dressipükste kandmise fenomen on Norra kõige kohutavam "moetrend". Jumala eest naised, visake need dressipüksid oma garderoobist minema! Või kandke neid päriselt trenni tehes!

                                                                  

Syns dere ikke at det er ironisk at samtidig som det er tusenvis av motebloggere i Norge, magasiner, Facebook og Instagram er full av stilige kvinner, går så mange kvinner i joggebukser eller treningstøy som helt normale hverdagsklær? Særlig her i Lillehammer. jeg har aldri forstått hvorfor i all verden vil noen bruke treningstøy når de IKKE trener. Det er jo stygt! I går kom en dame innom butikken og jeg husker ikke hvordan vi begynte å snakke om dette. "Jeg tør ikke si det høyt, men jeg syns så mange pene unge kvinner går i stygge joggebukser her," hvisket jeg. "Jo, jeg mener du skal si det høyt! Hadde du vært fra Frankrike, hadde du lenge siden skrevet en artikkel i avisa og bedt kvinner her i byen ta på seg litt kvinnelige klær, eller rømt fra byen allerede."

Vi lo og diskuterte den stygge trenden. "Vil du høre en hemmlighet?" hvisket hun. Jeg nikket. "Treningstøy er statussymbol i Lillehammer, vi har hatt OL og er så stolte at selv 21 ar senere, må alle vise at de trener," sa hun og ristet pa hodet. "Jeg nekter å bli en av dem, men vil du være noen her, skal du vise at det eneste du bryr seg om er Birken, Sykkelbirken, Inga-Låmi. Jeg er ikke interessert i det og det sier jeg også. Jeg vil være en kvinne!"

Er det ikke det rareste og latterligste grunnen til å bruke treningstøy? For å vise at man trener, selv om alle ser at de IKKE gjør det. Magene deres henger over handlevogner og vogner er fulle av Pizza Grandiosa og 6-pack med Fanta, is og kebab/burger er yndlingsmaten når det går på tur på en søndag. I treningstøy selvklart.  Hvorfor i all verden skal de vise at de er sunne, når de ikke er det? 

Joggebukser og treningstøy er det verste norske motetrend. Kjære damer, kast joggebuksene eller bruk dem når dere virkelig trener!

NB! Vakre og kvinnelige kjoler fra Margit Salk Design har ankommet i nEST (Storgata 91, Lillehammer)

All is vanity and everybody's vain. (Jerome K.Jerome)

Ah, lepime kohe alguses kokku, et see siin on puhas edevuse postitus.

Esiteks sai Ida endale pesuehtsa Mariusgenseri. Nüüd võib teda Norra mõistes stiilseks nimetada:) Jääb vaid loota, et ühel ilusal päeval tahab keegi mulle ka sellise kingituse teha. Mariusekampsunist kirjutasin ka selle nädala Pere ja Kodu lastemoeblogis (LINK) 

      

Teiseks jõudis minuni pakk Külluslikud Etnokudumid jakkidega. Jummel, kus see kollane jakk kohe karjub "Eveliiiiiiiiiiiiiis!". Minu väsinud olekut ärge pange tähele, või noh, võite tähele panna, aga ärge siis pahandage, et sellise välimusega siin "eputan". Eilne päev algas nimelt 03:30 ja sisaldas kaheksatunnist autosõitu. 

Kolmandaks tahaks ma, et mul oleks kapis olemas KÕIK Whatever Bags t-särgid. Need on maailma kõige ägedamate tekstidega. Kottidest ei hakka ma isegi rääkima. Ma mõnikord ikka täitsa kadetsen, et ma ise millegi nii lihtsa, aga geniaalse peale ei ole tulnud. Whatever Bags on kusjuures ka minu eeskuju ja tugi. Kairi positiivsus ja loomingulisus on tõeliselt nakatav. Ma tahaks samasugune olla. 

Neljandaks pean ma lihtsalt jagama seda pilti, kui me paduvihmas külla läksime ja väike fashionista keeldus käekotti koju jätmast. Muidugi. Inimeses peab kõik kaunis olema. 

Viiendaks tahtsin ma näha, kuidas Ida neis N.O.R.A kudumites, mida ma ise nii armastan, välja näeb. Pean ütlema, et nüüd hakkasid need asjad mulle veel rohkem meeldima. Muidugi sobiks siia komplekti paremini villased sukad ja matkasaapad, kuid me ei ole veel päris sügis-režiimile jõudnud ja nii tuligi selline linnatüdruku-look;) 

Ma ju ütlesin, et puhas edevuse postitus. Ei midagi sisukat. Mul on tegelikult pooleli paar raamatuarvustust, kuid ma ei ole kohe kuidagi täna sügavaks sisuks valmis. Väsimus annab ikka veel tunda. Õnneks on täna reede. Oot, aga mida see fakt muudab? Suurt ei midagi, sest (üksik)ema olles on see vaid üks suht sarnase sisuga päev nagu ülejäänud kuus. 

Kunst, vastuhakk või hea maitse piiri ületamine?

Mulle on alati meeldinud Acne Studios nime kandev rõivabränd. Acne tähendab Ambition to Create Novel Expressions, mille ma kohmakalt tõlgin „ambitsiooniks luua uudne väljendusviis”.  Ja selline see bränd tõesti  on. Te teate ju neid  paksu kontsa ja lukuga pahkluudeni ulatuvaid saapaid? Acne versioon, Pistol boots, on just see, mis sellise saapatüübi populaarseks tegi. Aga mitte kõigest sellest ei tahtnud ma seekord rääkida. Ma tahtsin rääkida Acne Studios 2015 aasta sügiskampaaniast, kus esimodelliks on 11-aastane poiss, kes kannab naisteriideid.

Mul tekkis nii palju erinevaid tundeid, kui ma seda kampaaniat esimest korda nägin. Siinkohal peab muidugi ütlema, et kampaania ju selles mõttes mõjus, et see jäi kohe silma ning ma hakkasin uue kollektsiooniga tutvuma, ei saanud seda peast ja mõtlesin sellele kampaaniale veel mitu päeva hiljem. Nüüd tegelikult juba nädal on see mu peas mõlkunud. Ometigi ei ole see selline kampaania, mis oleks jäänud mu pähe kummitama heas mõttes, vaid see häirib mind.

Mind häirib, et 11-aastane poiss näitab täiskasvanud naistele ette, mis sel sügisel moes on. Jätame siinkohal ka kõrvale veidike sügavama küsimuse, et miks naistele üldse (liiga) tihti on vaja eeskuju, kelle järgi riietuda. Aga 11- aastane poiss?

Ma lugesin kusagil kommentaare, kus üks Acne Studio töötaja kampaaniat kaitses, öeldes, et need, kes näevad kampaanias vaid kehale või vanusele keskendumist, ei ole kampaania mõttele pihta saanud. Tegu on kunstiga, kus mängitakse mõttega androgüünsusest. Mina jälle mõtlen, et kui kunsti peab seletama, kas see siis ikka on kunst? Kus läheb kunsti piir? Mulle tundub, et liiga tihti nimetatakse midagi arusaamatut kunstiks. Nii lihtne on kõike püüda kunsti nime all müüa. 

Minu jaoks ei muutu millegi kunstiks nimetamine automaatselt maitsekaks ega ka õigustatuks.  Mulle meeldib mood, ma jälgin suurima huviga moereportaaže, ma hindan väga moodsat kunsti ja „kastist väljaspool” mõtlemist, kuid selle kampaania jaoks olen ma kas liiga pirtsakas või vana. Ei tundu kuidagi õige ja jääb mind häirima.

Mida teie arvate?

Tervet lugu loe Pere ja Kodu lastemoeblogist SIIT

.

Mail order bride look

Otsustan siis mina täna kleidi selga panna. Võõpasin huuled roosaks, panin põsepuna palgele ja isegi juuksed kammisin ära.  

Jalutame Idaga tänaval. Üks mees peatab meid.  "Kas sa oled venelanna?" küsib ta. 

"Ei," vastan mina. "Ma olen Eestist." Mis on "Estland" jääb talle arusaamatuks. Ma lepin sellega, et olen Islandilt.

Mees naeratab laia naeratust ja lisab siis: "Aah, aga ma teadsin kohe, et sa pole norrakas!"

Ma ei tea, kas see oli kompliment või nägin ma nii välja nagu mail order bride. Härra Trond tuli ju ka Eesti asjade poodi omale potentsiaalset pruuti otsima, mäletate? Juba siis mõtlesin ma, et kas ma näen meili teel tellitava pruudi moodi välja. 

Aga samas ei saa öelda, et see tänane mees kõige adekvaatsem oleks olnud. Idal on seljas roosad püksid, pitsilised sokid, roosad ketsid, lilleline pluus ja roosa müts. Ometigi küsis see mees Idalt: "Miks sa süles oled? Sa oled ju juba suur mees." (Ah, mida?)  Ja leidis siis, et ta peab Idat ilmselgelt kallistama. Haaras meilt ümber kinni ja kukkus keset tänavat kallistama. Weird...really weird...

I decided to put on a dress today, wear a bit of make up  and even brushed my hair. We were walking along the street when a man stopped me. "Are you from Russia?" he asked. 

"No," I answered, "I am from Estonia." He had no idea what it was and after third attempt to say "Estland" very clearly, we agreed that I am from Iceland.

"Ahhh,but I knew at once you are not a Norwegian," he smiled to me. Was that a compliment (we all know that Russian women are considered to be beautiful) or did I look like a mail order bride? After all, Mr.Trond also came to my shop of Estonian THINGS to find a partner. Already then I felt  like a mail order bride... (because when from Eastern Europe some people still think that we all come to Scandinavia for husband-hunting)

But.

It was not all. Ida was wearing pink pants, lace socks, pink sneakers, a shirt with flowers and a pink hat. "Why are you not walking on your own?" he asked Ida. "You're a big man!" (What? A little boy? Dressed like this? Really?) And he suddenly felt like hugging Ida, he crabbed us and didn't let go. Just continued hugging. Weird...very weird..

Anyway. If you want to get the mail order bride look, I can help you. Apparently.

Ideaalse keha jahil

Viimasel ajal on blogijad (ka ma ise) palju rääkinud sellest, kas nad on oma välimuse, sh  kaalu ja kehakujuga rahul, ning kas see vastab tänapäeva iluideaalile. Mulle endale tundub, et välimust, eriti kehakaalu, tähtsustatakse üle. Ei, ärge saage minust valesti aru - ma leian siiski, et ei ole midagi kaunimat kui hoolitsetud naine ja jumala eest, ma tahaks väga, et ma oskaks olla alati sätitud soengu ja meigiga, aga see selleks. 

Ma ei saa aru, kuna juhtus see, et suurust 38 kandvat naist peetakse paksuks ning selleks, et tänapäeval olla ideaalse kehaga tuleb ette võtta plastilised operatsioonid. Sest ei ole ju mõeldav, et 45kg kaaluv naine oleks E rinnakorviga. Suured rinnad ja peen piht tundub aga olevat tänane iluideaal. Iseenesest ei oleks mul ka suuremate rindade vastu mitte midagi, aga ma ei ole kunagi aru saanud, miks piitspeenikesel naisel peavad olema hiigelrinnad. Silikoonhuultest ei saa ma üldse aru. Ausõna. Milleks? Ja silikoontagumikud...et näha välja nagu Kim Kardashian. Kes Kim Kardashiani tagumikust moeröögatuse tegi? Ilukirurgid? Sest nemad teenivad silikoontagumike pealt varanduse. 

Ma olen rääkinud päris mitme naisega, kes on näinud hullu vaeva, et saavutada XS keha ja on nüüd pannud aja kinni plastiliseks operatsiooniks (huuled ja rinnad, õnneks veel mitte tagumikud). Nad ise on selle üle väga uhked. Mulle tundub, et see ongi muutunud, tänu ajakirjandusele ja Kim Kardashianitele, kes suurima uhkusega räägivad, mida nad enda juures muutnud on, tänapäeval normiks ja justkui edukuse näitajaks. 

Läbi ajaloo on inimesed muidugi teinud müstilisi asju, selleks et vastata ilunormidele. Renessansi naine kuulutati kauniks kui tema kehal olid olemas kõik emaduseks vajalikud omadused - laiad puusad, kumer kõht, kõige olulisem oli rinnapartii. Viktoriaanlik ajastu algas kahvatult. Kahvatu pale oli oluline, sest eristas kõrgklassi töölisklassist. Naiselikkus oli eriti hinnas ja naised kandsid korsetti, et saavutada liivakellafiguur. Korsett oli ebamugav, ei lasknud hingata, murtud ribid ja õigelt kohalt liikunud organid ning õhupuudsest tingitud minestamine oli igapäevane nähtus. 1960-aastatel peeti iluideaaliks Marilyn Monroe kurve, paar aastakümmet hiljem pidid naised olema sportlikud nagu Jane Fonda, veel veidi hiljem kokku kuivanud nagu Kate Moss, kohe varsti tulid moodi  Pamela Andersoni silikoonrinnad ning aastal 2015 Kim Kardashiani tagumik.

Täna ei ole võimalik lugeda ühtegi naisteajakirja, kus meile ei antaks nõu, kuidas kaotada nädalaga viis kilo, saada täiuslikud kõhulihased, vormida kannikad raudseks, ilukirurgia õitseb ja kosmeetikatööstus teenib miljardeid ebakindlaks muudetud naiste arvelt. Voldike kõhul on kui midagi ebanormaalset. Ma vaatan noor(ema)te naiste FB ja Instagrami pilte, kus nad rannas meeleheitlikult kõhtu sees hoiavad ja mõtlen, kuidas kurat saaks kõigile teismelistele ja noortele naistele selgeks teha, et nad on ilusad täpselt sellisena nagu nad on (elades ühiskonnas, kus kehade korrigeerimine plastilise kirurgia abil on okei).

Min favorittdag OOTD

- Hvilken dag er det?

- Det er i dag, svarte Nasse Nøff.

- Min favorittdag, sa Ole Brumm.

OOTD: 

Skjørt - Dukiboo Norge (kan kjøpes i nEST butikk i Lillehammer)

Panneband/skjerf - Trinka Stuudio  (kan kjøpes i nEST butikk i Lillehammer)

Jakke - DKNY

Sko- Fretex

Til og med en kjedelig Lillehammer søndag kan være favorittdagen. Grip dagen!

********

„Mis päev täna on?"

"Täna", piiksatas Notsu.

"Minu lemmikpäev", vastas Puhh.

Kui me oskame elada tänases päevas, olla selle eest tänulikud, imetlusega märgata kõike, mis sünnib, ja kogeda seejuures lihtsat rõõmu, siis võimegi Puhhilikult öelda, et meie lemmikpäev on alati TÄNA.

Retrokohvri saladus

Mõnda aega tagasi sain ma ühe toreda kirja. Üks mu blogilugeja oliostnud maja, mille pööningult tuli muude asjade seas välja ka tore retrokohvrike, mis oli pilgeni täis 1970-1980 aastate lasteriideid. Tal tuli mõte, et võib-olla annaks nende riietega üks Moepühapäev korraldada.
Mul oli sellise pakkumise üle ääretult hea meel, sest riided selles kohvrikeses olid tõepoolest imearmsad, tõelised nunnudused. Koostöös Sand In Your Shorts lastemoeblogiga me sellise ürituse kuupäeva paika panimegi. Siinkohal teen ma suure kummarduse Karisele, kes kõik need asjad kenasti ära triikis ja sinna sobivad aksessuaarid juurde leidis, aastase lapse kõrvalt. Mina oma 1,5aastase kõrvalt ei jõudnud sellega tegeleda.
Ainuke asi, millest mul on kahju, on see, et me unustasime ära munapühad. Kui me veebruaris seda kuupäeva paika panime, siis ei tulnud meile pühad meelde, aga just munapühad ja pikk nädalavahetus ju seekord just olid. Ja see tähendas ainult ühte - publikut oli seekord vähe. Sellest oli mul paganama kahju, aga mul on siiski hea meel, et retrokohvri aarded peale aastakümnete pikkust kopitamist pööningul siiski päevavalgust nägid. Tore oli ikka. Nagu alati Moepühapäevadel.