I get that feeling of “bon voyage”, the feeling that I’ve been here before *

"I GET THAT FEELING OF “BON VOYAGE”, THE FEELING THAT I’VE BEEN HERE BEFORE *"

Ma olen blogi pidanud seitse aastat ja aeg-ajalt ikka tuleb peale (identiteedi)kriis. Tundub, et kõik on  juba öeldud ja kõik on juba ammendunud. Teen “Diip kunstiinimese” lahti ja tunnen, et midagi on valesti. Ma ei tunne, et ma olen “diip kunstiinimene”, hetkel nagu rohkem “seljakotiga eestlane”. Seljakotis on perekond, Ussipesa, Norra, Muinasjutt, depressioon, pood, tööotsingud, segadus, vaesus ja rikkus üheskoos.

Ma olen nüüd juba nädalakese kaalunud oma blogiga   kolimist. Mind on takistanud hetkel veel vaid see, et ma ei tunne “wordpressi” väga hästi ja pole rahul sellega, kuidas blogi välja näeb, kuid seda saab ju aja jooksul parendada?

Noh igatahes, the changes are 50-60* et ma kolin SIIA.

*Mati Nykänen tsitaadid

I have been blogging for seven years and every once in a while I have this blog identity crises. I feel that everything is already been said, everything is “so yesterday”. There is nothing new for me to say. I open my “Diip kunstiinimene” blog  and feel that something is not right. I don’t feel like I am the “deep artistic person” at the moment, I feel I am more “the estonian with a backpack”. There are many things in the backpack: family, Norway, the shop, home in Estonia the depression, the fairytale, confusion, search for job, wealth and poverty mixed togehter…

At this stage I feel this blog here is more me. The changes are 50-60%*that I will move HERE.

*Mati Nykänen quotes

Blogiidentiteedi kriis/ Blog identity crises

Mul on vist kerge identiteedikriis blogijana. Ma ei tea, kes ma olen ja kes ma tahan olla ja kus ma tahan olla ja miks ma tahan olla ja mis üldse on lubatud ja... 

Esiteks käib mulle õudselt närvidele, et kui ma kirjutan mõnest draamast või elan välja oma ärritust, saan ma kommentaarideks, no aga mida sa kaagutad kaasa, et teema ikka ei vaibuks, kui kopp juba ees on või et ära ärritu ja püüa märgata ilusaid asju. Uskuge mind, ma POLE KUNAGI VAREM ilusaid pisiasju märganud rohkem kui ma olen õppinud seda tegema viimase (kahe?) aasta jooksul, ma olen õppinud hindama hoopis teisi asju, mu väärtused ja isegi arvamused on peapeale pöördunud ning ma olen aru saanud, kui vähe on vaja tegelikult õnneks. Samas ei ole ma mingi lillelaps, et ma usuks, et klišeed ja kullerkupud ongi see, mis õnnest puudu on. Hetkel mõtlen ma, et õnnest on puudu 31 914 eurot ja selle emotsiooni ajel võingi ma välja hüüda, et apua!ma olen nii vaene. See on vaid hetkeks, homme on mul uued emotsioonid. Aga igakord kui ma midagi välja prahvatan tuleb keegi, kes ütleb, et apua!püüa olla positiivne.*

Ma ei taha kogu aeg positiivne olla. Ma tahan olla MINA. Ja ma tahan, et mul on õigus öelda, mida ma mõtlen (ja teil on õigus vastu öelda, mida te minust arvate, ma võtan isiklikult kriitikat, aga ei sure kriitika kätte ära).

Ja vähe sellest, et ma ei tea, mis blogija ma olen. Ma tahaks olla arvamusblogija, aga ilmselgelt ma seda ei ole. Ma ei taha olla (vaid) pereblogija, kuid ometi tunnen ma, et päris suur osa blogist keskendub perele. Järele jääb eluline blogi või välismaa elust pajatav blogi. Eluline blogi ma ei taha olla. Mulle ei meeldi väljend "elu(line) blogi". Võib-olla siis ikka elu välismaal?  Sellisel juhul tunnen ma, et ma peaks kogu blogi üle kolima Estonian with a backpack blogisse, sest mulle tundub, et wordpress pakub palju rohkem võimalusi, muuhulgas ka parooliga postitusi. Mõnikord tahaks ikka tööst ka kirjutada, aga mitte massidele, kes kohe perekooli kukkuma jooksevad. 

Lõpetuseks ütles mu vägagi intelligentne sõbranna, et blogisid loevad need inimesed, kelle iq muud ei luba. See tähendab pretty much ka seda, et blogisid kirjutavad inimesed, kelle iq muud ei luba? Mina kaasaarvatud? Aga ütleme nii, et laias laastus ta ju ei eksinud. Blogid kubisevad pinnapealsusest ja paljud blogijad ning blogilugejad just intelligentsusega tõesti ei hiilga...

Jaajaaa, pseudoprobleemid. 

*Armas Anneli kirjutas mulle, et loeb mu blogi, kuna see on elurõõmus. SELLIST komplimenti ei ole ma veel kunagi enda (blogi) kohta  kuulnud

I think I suffer from blog identity crises. I don't know who I am, who I want to be, where I want to be, why I want to be and what is allowed and not allowed for a blogger. 

It drives me crazy when I write about some dramas or say what I mean right here right now, blowing out steam, someone comments well, try to concentrate on the positive and notice the small things. Believe me I have never before noticed the small things more than during the last year(s), I have learnt the value of small things, learnt how little is really needed for happiness, my opinions and own values have been turned upside down, nevertheless I am not a hippie who thinks we can live on flowres, love and clichés. Like at the moment I wish I had 31 914 euros to be happy and not having it makes me scream help! I am poor in the heat of the moment, there is no need to tell me to concentrate on other things. The positive things. 

Why am I not allowed to NOT be positive all the time. Tomorrow I have forgotten about the "missing" 31 914 euros, no worries, it's not like I am planning on robbing a bank or something. It's just an emotion. Today. Tomorrow there will be other emotions. 

Let me be me. Let me have the right to express my feelings. And you have the right to express your feelings towards me. I will take the criticism personally, but I will not die from it. 

Furthermore I don't know in what category my blog should be. I would like to be an "opinion blogger", but obviously I am not  that good blogger. I don't want to be a "family blogger", but as you perhaps have understood I am writting quite a lot about my family. A "life(style) blog or a "life abroad blog" then? 

The first category is too much for me. First of all I do not like the phrase "lifestyle blogger", in a way I think these blogs are the most shallow and mainstream, and I don't want to be either of that. I want to be deep. A blog about lufe abroad can be my category, but then I think I should move to wordpress - to Estonian with a backpack blog with all the stories. I feel it would make sense more. 

My very intelligent friend told me that blog readers are people who don't have enough IQ for more, like reading books and magazines and news papers. This pretty much makes the people who write blogs also not the most intelligent people on the planet. Including myself then? But to think of it,  she's not that wrong. As I already mentioned many bloggers don't seem to be the sharpest pencils in the box...

Yes, I know, I know. Pseudoproblems.

Appi, ma olen nii kade, sest ta on ilusam kui mina!

Ühe ajuvaba draama raames tõid paljud kommentaatorid välja, et iga kriitika taga on kadedus ja et inimesel, kes on ema või emaks saamas, ei ole sobiv kasutada krõbedamaid väljendeid. Mind on need mõtted nüüd juba mitu päeva häirinud. Olgu, ma olen sama meelt, et väga tihti on s***ti ütlevate kommentaatorite taga inimesed, kes on kadedad ja kibestunud ning vajavad vaid põhjust, et end välja elada ja selleks sobib ükskõik, milline artikkel, blogipostitus. "T*ra, sa oled nii rõve ja paks", "Valus l**bu" ja muud sarnased solvangud ei ole adekvaatne kriitika ja peaks igal vähegi avaliku arvamusega kokku puutuval inimesel ühest kõrvast sisse ja teisest välja minema. 

Välimuse kommenteerimine on kahe otsaga asi - "appi kui kole!" hüüatame me kõik aeg-ajalt kui näeme mõnd ebaõnnestunud pilti endast või mõnest kuulsusest. Ka ilus inimene võib jääda pildil kole ja siis on see lihtsalt loomulik reaktsioon tollele pildile, millega ilmselt midagi halba me ei mõtle. 

Kui kollane meedia saab Kim Kardashianist elukoleda pildi, siis on ilmselge, et ta avaldab selle mõne mahlaka pealkirjaga, et inimesed seda "uudist" loeksid ja olgem ausad, me ju kõik klikime lahti mahlakate pealkirjadega artiklid ja pärast kirume end maapõhja, et ei saa kunagi tagasi sellele "meelelahutusele" kulutatud minutit. Samuti meeldib meile ju näha kuulsustest ka koledaid pilte, sest see näitab meile, et ka nemad on vaid inimesed, kes 24/7 ei ole imekaunid. 

Aga...on ka teine külg. Mõnikord me ütleme, et see või teine inimene meile (välimuselt) ei meeldi. Lihtsalt maitsed on erinevad ja kui nt blogija julgeb välja öelda, et üks või teine inimene ei meeldi, siis on tegu kohe kadedusega. Vat ei ole ikka küll. 

Mulle ei meeldi paljud inimesed, lihtsalt pole minu teetassikesed. Välimuse põhjal ei meeldi mulle Sandra Bullock, Leonardo Di Caprio, Zenja Fokin, Kati Toots, Triin Niitoja, Kim Kardashian ei meeldi mulle ka ja pekki no Kardo ja Bruno * ei meeldi mulle ka kui tahate draamat või intriigi. Ebasümpaatsed inimesed on mu jaoks näiteks  Taavi Rõivas, Edgar Savisaar, Donald Trumph, Marianne Mikko, Maire Aunaste, Inno Tähismaa, Ingrid Mitte-Enam-Tähismaa, Krista Lensin.** Ja ausalt ma ei oleks kunagi tulnud selle pealegi, et selle taga võiks olla kadedus.  

Ma ei meeldi ka ei välimuselt ega mulje põhjal paljudele inimestele. Midagi pole teha. Kõigile ei saagi meeldida. Ja ei peagi. Samas ei arva ma kuidagi, et need, kes mu välimust kritiseerivad peaksid mu peale kadedad olema. Sugugi mitte, paljus kriitikas on ka tõtt ja see kriitika, mis ülaltoodud  "sa oled nii rõve ja paks" -kategooriasse kuulub, ei ole oluline. 

Näiteks on mulle öeldud, et appi, sul on nii kõverad jalad. On tõesti. Kas nüüd "nii kõverad", aga kõverad. Aga mis ma siis tegema pean? Ma ei ole kunagi tulnud selle pealegi, et peaksin neid varjama. Ma ei saa neid muuta ja kui keegi arvab, et ma ise pole neid varem peeglist näinud, siis olen ikka. Ma lihtsalt ei hooli karvavõrdki sellest. Ma ei tea, miks inimesed selliseid asju muidugi üldse ütlevad, kuid ma olen kindel, et kadedus selle taga ei ole.

Ja kui ma nüüd ütlen, et antud (pastakast välja imetud) draama põhjal ei meeldi mulle Grete Klein, siis mulle tõesti ei meeldinud tema suhtumine ja väljaütlemised, kommentaarid. Et mitte meeldimise taga võiks olla kadedus (välimuse pärast?), sellist mõttevälgatust ei suuda ma isegi mõista. Kuidas see loogiline oleks? Olen kade, et ta on ilusam? Rohkem saavutanud või kaugemale jõunud? Erinevad inimesed, erinevate eludega, erinevate soovide ja saavutus(vajadus)tega.

Kogu selle looga ei taha ma öelda, et ma poleks kunagi kade. Olen ja kuidas veel. Ma olen kade paljude asjade peale. Näiteks tunnen ma tihti kadedust torkamas, kui keegi kirjutab sotsiaalmeedias, et "lapsed on vanaema juures, et saaksime mehega kahekesi olla/reisile/spaasse minna/magada". Ma olen selliseid asju lugedes tihti kadedusest ogaraks minemas. Samamoodi on kui keegi jagab pilte reisist Itaaliasse, Balile, Jaapanisse, Brasiiliasse, Uus-Meremaale. Itaaliasse tahan ma kogu aeg tagasi ja teised kolm on sellised kohad, kuhu ma lihtsalt tahan minna. Ja olen natuke kade. Egiptuse ja Türgi reisipildid mind samas kadedaks ei tee. Ma olen kade, et mul pole uut iPhone'i, uut arvutit, korralikku autot, ma olen kade, et ma ei ole saanud täita teatud plaane/soove. Ma olen kade, et mina "Minu Norrat" ei kirjuta, ma olen kade, et ma ei oska nii hästi sõnu seada kui mõned teised (nt A.Kivirähk). Ma olen isegi mõnikord kade kui mõni blogija kingituseks mõne vahva asja saab. Näiteks 100-eurose raamatupoe kinkekaardi või sada kilo pelmeene. Ma olen tavaline inimene ja kadedus on osake minust, kuid käsi majandusaastaaruandel võin ma vanduda, et kui mulle keegi ei meeldi, siis selle taga ei ole kadedus. 

No ja siis selle pika siseanalüüsi lõpetuseks jõuame me selleni, et tundub, et emad peavad end oma sõnavara ja käitumist kontrollima rohkem kui poliitikud ja teised avaliku elu tegelased, sest "appikene, selline käitumine ei sobi ju emale".  Ma ei ole kunagi aru saanud, miks üks või teine asi emaks saades enam ei sobi. "No aga see on labane/kohatu," vastatakse selle peale. Aga teate mis - mõni inimene ONGI labane, mõni inimene ongi (minu arvates) halva riietusstiiliga, mõni inimene ongi krõbedama sõnavaraga, miks see siis emaks saades muutuma peaks. 

Ma olen ema, aga võin blogi vahendusel kedagi p***e saata, sest ma olen emotsionaalne ja tihti enne ütlen ning siis mõtlen. Kas see minust nüüd halvema ema teeb, selles ma kahtlen. Halvema ema teevad minust hoopis teised asjad.***  Kas emadele ei olegi emotsioonid lubatud? Kas emaks saamine tähendab automaatselt seda, et me muutume paremateks inimesteks? Aga kui ma olengi üdini üdini paha inimene? 

Mina olen enda puhul tähendanud hoopis seda (kui närvilisus ja väsimus kõrvale jätta), et ma olen muutunud palju lapsemeelsemaks. Ma tunnen rõõmu asjadest, millest veel mõnda aega tagasi ma rõõmu tunda ei osanud. Aga ma ropendan jätkuvalt. Kuigi olen ema. 

*Ma pean ausalt tunnistama, et kunagi sõbrannaga "arvstasime" blogijate ja tuttavate kaasasid, nii palju kui neid piltidel näinud oleme. Ja samal ajal kui mu sõbranna leidis, et Kardo on pigem sex, leidsin mina, et pole absoluutselt minu teetassike. Minu teetassike võiks olla nt Ebapärlikarbi-Triinu mees. 

**Mulle meeldivad Anu Välba, Anu Saagim, Mirtel Pohla, Lenna Kuurma, Grete Lõbu, Anne Reemann, Tanel Padar,  Üllar Saaremäe, Ago Anderson, Tõnu Oja, Arnold Schwarzenegger (jp, ma tean ma tean, et see on veider), Sean Connory, Julia Roberts, Julianne Moore, Pierce Brosnan, Meryl Streep, kuninganna Elisabeth, kuninganna Sylvia, Jennifer Aniston

*** Ei, ma ei ütle, et on okei olla labane ja ropendada,  vulgaarsus ja labasus on kaks sellist asja, mida ma tegelikult absoluutselt ei kannata, aga ma ei saa šokki, kui keegi kellelegi halvasti ütleb või nabani ulatuva dekolteega ringi jookseb. 

Nagu raamatus /Making memories

Ma Laura-Grete "blogidraamast" ise pikemalt kui Facebookis juba kirjutasin, kirjutada ei viitsi, sest ma saan aru, et Elu24 on oma soovitud blogidraama juba kätte saanud ning lisaks Malluka, Liivi ja Ebapärlikarbi postitusele ega mul suurt midagi lisada pole kui, et jube traagiline on, et päriselu ja väljamõeldud tegelaskuju inimeste peas sassi on läinud. "Selline ongi meelelahutus," öeldakse Laura-Grete kaitseks, mina ütlen, et kui meelelahutus on 12-aastaste manipuleerimisega, siis selline meelelahutus on ikka paras kräpp. 

Minu enda meelelahutus oli sel nädalavahetusel hoopis teist nägu. Täpselt nagu muinasjuturaamatus. ma tean, et see väljend on ka juba nagu klišee, aga no ausalt. Ma avastasin poolkogemata kullerkupupõllu, mulle reaalselt tuli sellega seoses lapsepõlv meelde ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma korjasin lilli lausa nii palju, et meil ei jagunud kodus enam isegi vaase, et kõik lilled ära mahuks. (Ärge muretsege, põllule jäi lilli veel ikka väga palju alles, minusugused hullud saaks seal veel terve kuu aega kuhjade viisi kullerkuppe koju tassida!)

Ahjaa, ma avastasin, et ökopoest on siiski võimalik ka tatart osta, nii et reedel valmis meil kodus pidusöök tatrast. Jummel, kus ma olen tatrast puudust tundnud!

// There is a discussion among Estonian bloggers whether a fictional blog which is part of marketing plan of a popular tv-series in Estonia deserved to get Blog Awards and people are defending the fictional blog character by saying that this is "enterntainment" our weekend enterntainment had a totally different face. 

It was like a picture from a fairy tale book. Yes, I know I have used the frase "fairy tale" living so many times, that it soon may lose its value, but seriously look at the photos. I found a whole field of globeflowers and it cannot get any better than this. Reminded me of childhood and I couldn't help bringing home so many flowers that we almost did not have enough vases for all the flowers. 

This was our enterntainment for the weekend! 

Oh, and I found out that they do have buckwheat in "health stores" in Lillehammer. You have no idea, how much I had missed eating buckwheat. So funny that it's not common in Norway...

 

   

No more free joy! Why?

Ma kirjutan selle postituse pikemalt inglise keeles, sest olen ühes Lillehammeri facebooki-grupis, kus administraatorid pakuvad suvel raskustes peredele tasuta võimalusi lõbustuspargi külastamiseks jm lõbustusteks, mis Norras teadupärast üsna kulukas on. Kadedusest jäi see tegevus aga kellelegi hambusse ja kohalikus lehes ilmus artikkel, kuidas see on ebaaus ja pressitakse välja isikliku infot ja ma ei tea mida veel. Ma siis tunnistan ausalt. et eelmisel aastal kui pakuti Hunderfosseni pileteid, siis kirjutasin oma olukorrast ka mina ja OLEN ÄÄRETULT TÄNULIK, et saime Idaga selle võimaluse (loe SIIT) ja üldse ei häbene seda ka tunnistada, et tänu kellegi aktsioonile sain pakkuda oma lapsele midagi sellist, mida ma muidu poleks saanud.
Ma ei tea, kas tõesti peab nii kade olema, et isegi heategevuse peale kaevata!

I am a member in a Facebook group  called "Kjöp/Salg/Gis bort Lillehammer & Omegn", where people sell and buy things, but the administators of the group have started a so called charity campaign, where they give families in this area the possibility to get a free trip to Kiel, amusement park, pool, etc. To do so they have asked people PRIVATLY send their information about why they deserve this oppertunity, which makes sense, because how else could they decide who deserves it. A nice campaign right? If you think everyone was happy with this, think twice. Someone from this group tipped the local newspaper how people are asked to share sensitive information and how this is not right and so many other ugly things where said.

I honestly want to ask what´s wrong with you people? Does it bother you so much that someone can get something for free? Someone chose another family instead of yours? Are you so offended that you try to take away happiness from others? 

Let me tell you something! I became a member of this group last year and when I saw that someone is giving away tickets to Hunderfossen I also wrote a private message to this person explaining why I think me and my daughter should deserve to go there. Nobody asked me to share more information than I decided and nobody besides me and that person knew about this, nobody shared my "sensitive" information further to third parties.  

I am not ashamed to tell you now that last year my family was in a real financial crises - we had lost our restaurant, our savings and incomes, I was alone in Norway with my daughter, my husband tried to earn money in Estonia so that we could keep our house, it was a challenging situation, but we needed to be the best parents to our daughter. And what to parents want? They want to give their children a happy childhood, memories, a summer vacation to remember.

When I was an exchange student in Norway 20 years ago I got to visit Hunderfossen MANY times and it sat in my memories, I wanted to share this with my daughter, to give her a summer she deserves, but I had no extra means for that.  How happy do you think it made me when we got to go to Hunderfossen? I AM THANKFUL to people who started this campaign in the group and to people who gave away free things to families like my own. Yes, everything didn't go as well as planned when we visited the amusement park (you can read about it here), but it had nothing to do with the park or the campaign and to put some minor things besides WE HAD A WONDERFUL TIME! Hunderfossen remains one of my favorite places and I hope this summer* I can take my husband and daughter there for a nice family vacation. 

So what I want to say? Don't take away nice campaigns like this just because you are jelous! As you can understand from this post, the visit ment so much for me last year. Nobody knew how difficult we had it last year and I appreciate(d) this little free gift more than I can express in words. I hope this year another family gets to experience the same thing. 

* I am selling second hand things with prices from 10 nok during Lillehammer-dagene to give my family a day at Hunderfossen. Come to my shop at Storgata 91, 2floor (entrence from "Yes, vi leker!")

Aga mis saab abielust?

Ma ei tea, kas see on nüüd mingi kümnenda aasta kriis, aga me ei saa Marekiga ABSOLUUTSELT läbi. Okei, kui ma kirjutan suurte tähtedega ABSOLUUTSELT, siis ma natukene liialdan, kuid laias laastus vastab see tõele.Me ei suuda omavahel suhelda ilma, et me üksteist süüdistaks, teineteise peale solvuks, häält tõstaks, meil on erinevad arusaamad asjadest alustades lapsekasvatusest kuni selleni, kus edasi elada ja kuidas. **

Mina nõuan, et üürime oma maja välja, Marek ei taha "seda viimast oma enda asja" kaotada. Ma mõistan tema tundeid, kuid ma tahan ükskõik milliste vahenditega august välja saada. Ausalt, kui ma oleks noorem ja kenam, siis ma oleks varsti nõus prostituudiks ka hakkama.*  Marek arvab, et peab iga sekund Idaga koos olema, mina arvan, et Ida peab õppima ka üksinda mängima/magama minema. Me tülitseme ja vaidleme oleme vait, sest nii on lihtsam, sest kõik meie jutuajamised lõppevad tüliga. 

Marek tunneb puudust sõpradest, kontserditest, suveüritustest, mina tunnen ka, kuid ei leia, et see kõige olulisem on. Ma tunnen ka end närusti, et ma ei saa minna juba teisele ristitütre lõpetamisele ühe aasta jooksul, aga kui lennupiletid selleks nädalavahetuseks ON 300eur edasi-tagasi (tuletan meelde, et eelmine nädal käisin ma Eestis 15 euroga), siis see ei ole lihtsalt mõeldav ja nii lihtne ongi. Lisaks olen ma kogemata suutnud Ida lasteaias puhkuste graafikusse teha risti valesse kohta, nii et Ida on lasteaiast vaba 28-31 nädal. Ma ei suuda välja mõelda, kuidas ma neli nädalat kas 1) üldse poes ei ole või 2) Idaga siin koos olen. 

Mina olen segaduses ja omadega läbi, Marek on segaduses ja omadega läbi. See kõik kokku panduna annab kokku tulemuse, kus me aina tihedamini pillume lauseid, mida me (veel?) ei mõtle, aga mina ei tea, kuidas seda suhet korda saada. Sest lisaks kõigele muule on ka meie suhe katki.

*Ma tegin nalja. Ma never ei suudaks midagi sellist teha isegi kõige meeleheitlikumas olukorras.
** Palun ärge soovitage Eestis tööd otsida, on ilmselge, et seda me niikuinii teeme, mitte ei oota palmi all, et banaan suhu kukuks.

Kuidas mind korda teha? /How to fix me?

Psühholoogi juures käimine on ikka parasjagu naljakas ka, selles mõttes, et palju kummalisi mõtteid ja asju kerkib üles. Ikka ka seoses lapsepõlve kogemustega. Ma pean muidugi siin kohal kiitma oma psühholoogi, kes on seda tüüpi, et ei leia, et me peaksime väga lapsepõlve probleemidest alustama, vaid kõigepealt peaksime nende kümne korraga lahendama mu praeguse kriisi ja siis (kuna ma ilmselt nii screwed up inimene, soovitas ta mul) jätkata sügavama ja pikema raviga, et kõik see "lõngakera" lahti haruda. Hetkel püüame me sünkrooni saada mu lapsepõlve- ja praeguse mina. Hahh, see juba kõlab nii veidralt! Aga ma mõistan selle vajalikust. Ma toon teile ühe näite.

Ma tegin süüa ja kutsusin Marekit ja Idat kolm korda sööma. Ma sain aru et nad ei pruukinud kuulda, sest nad vaatasid teises toas multikat, aga selle asemel, et minna toa uksele ja nad sööma kamandada valisin ma solvununa üksi ära süüa ja siis demonstratiivselt lahkuda köögist. Marek ütles, et nad tõesti ei kuulnud, kuid mina enam teda EI KUULANUD, mina olin solvunud. Aga teate, kus selle solvumise põhjus on? Lapsepõlves. Me pidime alati kasuisa vähemalt kolm korda sööma kutsuma, tema kuulis küll, kuid valis MITTE tulla, ma ei tea, kas kiusust või jonnist või sellest et me ei meeldinud talle, aga ta ei tulnud pea kunagi sööma ja kui tuli, siis näitas ta demonstratiivselt kui vastumeelne tal seal laua taga istuda on. Seepärast ei meeldi mulle inimesi sööma kutsuda. Lisaks sellele võis sööma kutsumine/mitte kustumine vähemalt 50% ajast lõppeda tüliga. 

Võib olla on selles valguses ka lihtsam mõista, miks mulle on oluline koos laua taga söömine ja laua kombed ning miks mind kõige enam ärritab kui Ida keeldub söömast või laua taga lollitab? Kas pole tegelikult kummaline, kuidas mõned mälestused panevad meid sada aastat hiljem ebaadekvaatselt käituma? 

Minu probleem siin juures on veel see, et isegi kui Marek palub vabandust (mida ta isegi ei peaks tegema), siis mina ei oska solvumisest lahti lasta, ma keeran end üles, hakkan segast peksma, leian kuidas keegi mind ei armasta ja minuga koos ei taha olla ja võin tunde vihane olla. Kui Marek minust sel ajal ka välja ei tee, siis ma solvun veel rohkem, sest minu maailmas näitab see, et ta ju ei hooli (samal ajal kui teine lihtsalt enam ei jaksa mind anuda-paluda).

Edasi jõudsime me selleni, et ma identifitseerin end läbi töö ja karjääri. Ma olen terve elu olnud suhteliselt headel ametikohtadel ja teinud oma tööd hästi, nüüd ühtäkki ei lähe enam nii hästi ja ma tunnengi, et olen läbikukkunud. Ka ema ja naisena. Sest ma ei ole end kunagi varem pidanud pereinimeseks. Te ehk mäletate, et ma olen rääkinud, et enne Marekiga tutvumist ma ei tahtnud abielluda ega lapsi saada. Kõige hirmuäratavam lause, mis mulle kunagi on öeldud oli "sa oled see naine, kellega ma tahan abielluda ja pere luua". Ma sain aru, et too peika tegi ju komplimendi, kuid mul on siiani meeles, kuidas ma mõtlesin, et "appi, ei, mina küll ei taha!". Aga näete, olukord muutus. Ja kuna ma sisimas olen alati arvanud, et minust ei saa head ema ega naist, siis nüüd selles olukorras, kus ka karjäär on ära võetud, tunnen ma, et ma ei saa hakkama. Ma ei taha nii tunda! Ma tahan olla hea naine ja ema, sest uskuge või mitte, siis mulle ei lähe midagi rohkem korda kui Ida ja Mareki heaolu. Ma ei taha, et nad kannataks, aga teen kodus sellest hoolimata Mareki elu põrguks. Just selliste naiste kõrval nagu mina, võtavad mehed endale tavaliselt armukesed. 

No vot. Ja nüüd me siis üritamegi kuidagi sünkroniseerida minu lapsepõlve mälestusi praegusega ning õpetada mul lahus hoidma era- ja ärielu, et mind "töökorda" saada. 

Going to therapy is actually a strange thing. It gives me strange things to think about and digs out the connections to childhood of course,  I like that my psycholgist is not the kind who thinks it is necessary at this stage to go all the way back to childhood and start from there, she starts from here and now and tries to help us find out why I keep acting the way I do. 

At the moment we are trying to syncronize the previous and past. Sounds strange, but I understand why we need to do this. 

For example. I was cooking and when the dinner was served I asked Marek and Ida to come to eat. three times. I knew they probably didn't here, because they were watching a cartoon, but I chose to get angry and offended because they didn't come. Instead of going to living room and make sure they heard, I sat down, ate alone and showed them afterwards that I was angry. Marek explained he didn't here, but I didn't care. You want to know the reason for why I acted like this? When I was a child (or actually every time I visited them as an adult as well) I often had to ask my stepdad to come to eat, he heard, but chose not to come. I don't know the reasons, but he just ignored it. And the times he did eat with us, he always showed how much he dislikes being there with us. That is the reason why I really don't like to ask people to dinner table (more than once). 

Perhaps it also explains why it is very important for me to eat at dinner table together, I want tablesetting to be nice and why I get upset when Ida does not behave at dinner table or plays with food? 

Isn't it silly how childhood memories make us behave inadequate when adult? My problem is also that I cannot let go of being angry. My husband apologizes (even when he doesn't have to), but I just keep turning myself on, getting more upset, I can say things I don't mean, just because I want to hurt him (why?) and I can go on without talking to him for hours. And when he goes away, because he also gets tired of trying to make up, I get more offended, because "he doesn't care". I don't want to be this way!

Further we found out that I identify myself throug work and career. I have always had good positions and done well at work, but now when things are not going well, I feel as a failure, because the situation is new and unknown to me. Perhaps you remember that I have told before that before I met Marek I was 100% certain I will not get married and have children. I remember an old boyfriend telling me "you are the kind of women I want to marry and have children with". I know it was supposed to be a compliment, but I was terrified. "No, no, no, never!" I thought. Things changed and as I have always thought I will make a crappy wife and mother, I feel as a failure in this situation when career is not supporting my self confidence. I feel I cannot "play the part" good enough. But I don't want to feel like this and make my husband's life miserable, for crying out loud he and Ida are the best things that have ever happened to me, but I do not show this at home. I am arrogant and ill-tempered. I want to be a good (not perfect!) mother and wife. How do we fix this? Can we fix me? 

This is the question we are trying to solve. Perhaps then I will not take all the things that have happened to us during last year so hard? And stop blaming myself and accept the fact that I am an avarage person and this is not a bad thing? 

"Loodus annab sulle näo, mis sul on kahekümneselt. Elu vormib selle enda nägu kolmekümnendaks sünnipäevaks. 50aastaselt on sul aga nägu, mida sa ise väärt oled." Coco Chanel

Alustame algusest. Ma ütlen ausalt, et ma pean end stiilseks inimeseks ja arvan, et mul on hea maitse. Jah, päriselt ka. Ilma igasugu valehäbi või kartuseta saada kriitika ja negatiivsete kommentaaride osaliseks. Ma olen 35-aastane ja täna julgen ma öelda, et mul on välja kujunenud oma stiil, ma olen ammu loobunud moega võidu jooksmast. Mu lemmikkingad on pärit aastast 2006 ja ma olen KÜMME AASTAT JÄRJEST nendega IGA suvi käinud praktiliselt igal vähegi soojemal suvepäeval. Need on osake minust ja minu stiilist, ma tunnen end nendega mugavalt ja vaatan hirmuga, et nüüd hakkavad need esimesi väsimuse märke näitama. Kingad ostsin ma ühel tööreisil olles Oslo peatänaval suvalisest pudipadi poest 15 euroga, sest mu oma kingad hõõrusid nii põrgulikult, et ma olin valmis paljajalu edasi liikuma. 

Mis ma sellega öelda tahan?

Muidugi ma kommenteerin ja kritiseerin neid (oma peas või sõbrannadega), kes minu arvates maitsetult riietuvad, kes meist seda ei teeks. Me kõik teeme seda. Ma võin teile ka täiesti ausalt öelda, et minu jaoks on maitsetud  igavad 90% Eesti moeblogijatest. nende valikutest ei paista mingit isikupära ega erilisust, jah, isegi siis kui nad toovad pildile "killukese Hollywoodi glamuuri". Ei, kade ma ei ole, ma lihtsalt leian, et moeblogija peaks olema teistest eristuv. Ja ma tahan siin rõhutada, et minu jaoks on ka suur vahe, kas olla stiilne elustiiliblogija või moeblogija. Kunagi ammu kui ma blogima hakkasin, meeldis mulle kohutavalt selline blogi nagu Stylehurricane. Verinoor Tartu (?) tüdruk paistis silma oma erilise julge riidevaliku poolest (mul on eriti hästi meeles Barbie-kätest tehtud ehe), ma ahhetasin ja ohhetasin, tänaseks on sellest tüdrukust saanud tuntud modell Anni Jürgenson. Tema on moeblogija!
Ja siis on stiilsed (elustiili)blogijad. Tahate näiteid? Minu maitse ei lähe kokku Marina maitsega, kuid ta on minu arvates OMA stiiliga stiilne naine. Teise näitena toon ma välja Mirjami. Tema on mu meelest ainus Eesti blogijatest, kes suudab ka "odavad Hiina räbalad" stiilselt välja kanda.

Ja nüüd siis pointini. Maitesete üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Kakelda ma ei viitsi, vaielda võin pärast kommentaariumis, aga minu meelest on stiilsuse juures kõige olulisem see, et inimene kannab riideeseme välja ja tunneb end selles mugavalt. Olgu selleks siis tuhandeid eurosid maksev disanerkleit, paarieurone Hiina "jama", midagi vanavanaema riidekapist või isetehtut.  Intriigi mõttes võin ma teile ka öelda, et enamus ajast ei ole Marianni stiil minu teetassike, aga näiteks blogiauhindade üritusel nägi ta šeff välja. Eriti šefiks muutus ta outfit kui ta kontsakingad tossude vastu välja vahetas. Kriitikat saab tema ilmselt kõige rohkem, sest ta on kõige tuntum, eksju.
Panin tähele, et ka Triinu-Liis jäi paljudele hambusse. Jah, ka minu teetassike ei ole sellised printsessikleidikesed ja mu meelest näeb smart casualis Triinu-Liis sada korda parem välja, aga see on minu arvamus. Noh ja mina ei saakski sellist kleiti selga panna, sest mul on oma mõtted asjadest, mida 30+ naine enam kanda ei tohiks (uskuge mind, veel 25aastaselt naersin ma KÕIK sellised artiklid välja, aga nüüd tunnistan, et on päris palju asju, mida ma enam selga panna ei taha, just vanuse tõttu). 

Tuleme tagasi alguse juurde, et ma pean end stiilseks inimeseks, aga ma annan ka endale aru, et MINU stiil pole samuti paljude teetassike. Ei peagi olema. Mul on välja kujunenud riided, milles ma tunnen end mugavalt ja tean, et sobivad mulle (mu enesetunde jaoks). Kui ma teinekord poes mõnd riideeset vaatan koos Marekiga ja nõu küsin, vastab ta ükskõikselt "see on ju nii sinulik". Paar korda olen ma minulikust tsoonist välja astunud ja ostnud mõne moeeseme, milles ma juba eos end mugavalt ei tundnud ja mis te siis arvate, kas ma kandsin seda eset. Muidugi mitte.
Ma ütlen kõigile, kes tahavad stiilsed välja näha ühte, leidke oma stiil ja riided, milles tunnete end mugavalt ja olete juba poolel teel. See, et te Zenja Fokinilt või mõnelt muult moegurult stiilipunkte ei saa, ei ole ju argielus üldse oluline. Oluline on teie endi mugavus ja teie maitse, kritiseerijaid jagub igal juhul. 

Et asi nüüd aus oleks, siis annan teile kritiseerimiseks ka mõned enda outfitid. Minulikud. 

1. Täpselt nii liigun ma ringi suvalisel suvepäeval, reisides, tööle minnes. Kui peaks juhtuma, et mul oleks vaja seda komplekti veidi "smartimaks" muuta, vahetan tagi välja pintsakuga. 

2. Kui "EBA riietedraama" pihta hakkas, siis tegelikult teadsin ma kohe, mis ma selga panen. Tädi tehtud linase suvekleidi ja 10 aastat vanad lemmikkingad. Ühtlasi oli see lisaks reisiriietele ka ainus asi, mis ma Eesti tulles kaasa võtsin, sest noh...ma eeldasin, et kui Norras on suvi, siis on ka Eestis suvi. Ma panin pange. Eestis ei olnud suvi! 

3. Kuna Eestis oli talv, siis pidin ma endale midagi selga organiseerima. H&M püksid olid mul olemas, New Yorkerist leidsin kiiruga superheast materjalist ja minuliku topi üheksa euro eest. Tennised ja must pintsak on minu garderoobi klassikud. Must on MINU värv. Ma tunnen end mustas hästi ja ilmselt hakkan ma kandma teisi värve kui mõeldakse välja mustast tumedam värv. Mis sellest, et ma näen välja nagu Dark Lord või Darth Veider. See olen mina. 

Puberteedina ei pidanud ma end väga ilusaks, pigem koledaks ja ilmselt oli mul ka üsna madal enesehinnang, aga ühel hetkel see muutus. Ma ei tea, kas sellele aitas kaasa 16-aastasena Norrasse sattumine või midagi muud, aga ühel hetkel sain ma aru, et oma välimuse juures ei saa suurt midagi muuta. Tänaseks olen ma endaga sõbraks saanud ja olen enda välimusega rahu sõlminud. Jah, kui ma olen meigitud ja juuksed sätitud, tunnen ma end veelgi paremini ja ma siiralt tahaks iga päev sätitud välja näha, aga on kaks "aga". Ma ei oska ja mul ei ole aega. Ma lihtsalt ei oska endaga midagi peale hakata. Seepärast on mul kombeks enne suuremaid üritusi läbi hüpata juuksurist ja meikari juurest.

Ma juba kirjutasin ka, et laupäeva hommikul tundsin ma end nagu oleks tramm minust üle sõitnud ja mu enesetunne oli kergelt öeldes kurb (mida Manjana tähelepanelik silm "maski" tagant siiski märkas), kuid Stanislav Chloe ilusalongist klopsis mind üles. Ta ei teinud korda vaid minu välimust, vaid tegelikult klopsis ta üles nii palju kui võimalik oli, minu sisemuse. Minu enesetunde. Ja ilu algabki enesetundest. Kui enesetunne on hea, siis ei loe kas keegi nimetab sind koledaks, vanaks, paksuks, vaalaks, äravajunuks, maitsetuks, peletiseks. Selliste kommentaaridega harjumine võtab aega, teeb alguses haiget, lööb kõikuma enesekindluse ja igas kriitikas võib peituda ka killuke tõtt, kuid enesekindlusega tasub tööd teha, siis tuleb ka stiil(sus).
Oskus enda üle naerda tuleb samuti kasuks. Ebaõnnestunud pildid ei ole suurim õnnetus maailmas. Ei, ma ei räägi Triinust, tema näeb nagu alati stiilne ja särav välja (mu meelest absoluutselt pingutamata!), ma räägin väikesest vallatust pekivoldist;)

Minu jaoks on üks stiilsemaid naisi üldse olnud Coco Chanel. Tema riietusstiil, isiksus ja sõnavõtud kokku on minu jaoks see, mis teeb temast Legendi. Kas te arvate, et tema riietust ei kritiseeritud ja ta tweed-kostüümid said kohe populaarseks? Muidugi mitte. Kas ta hoolis sellest? Tema ajas oma asja. Oli oma näoga. Ja kas pealkirjas toodud tsitaat ei ole mitte geniaalne? Nagu ka paljud teised tema suust kuulsaks lausutud ütlused (SIIN mõned neist)

See tunne kui keegi su koju sisse murrab

Ma sain täna teada, et endises restos korraldatakse suurmüük, kus muuhulgas lähevad müüki ka asjad, mis ilmselt olulise (sentimentaalse) väärtusega vaid mulle. Jah, ma tean, et tegelikult ei tohiks vanast asjast ise üldse kirjutada, aga kuna mul hetkel on tunne nagu keegi oleks murdnud sisse mu koju, hakkaks minu nähes minu asju müüki panema ja samal ajal torkaks järjest uuesti ja uuesti noaga südamesse, siis ma pean selle tunde endast välja kirjutama. 

Kui asjad pekki läksid, jäi meil kokkulepe, et isiklikud asjad saan ma vähemalt tagasi, aga kestis vaikus. Kuni tänaseni, kus keegi tundmatu on ootamatult kõikidele mu isiklikele asjadele hinna külge pannud. Tugitoolid 50 eurot, raamatud 0,5 eurot jne jne. Naervääristamine, vale info levitamine kommentaarides ja lisaks õiguseta fotode kasutamine sinna juurde. 

Muidugi on õigus neil, kes ütlevad, et läks trumm, mingu ka pulgad, aga mu sees on hetkel nii palju kurbust, valu ja jõuetut viha, et see ei mahu mu sisse ära. Kui mul oleks võimalik, siis ma istuks kohe praegu tagasi lennuki peale ja lendaks siit ära. Kohe. 

Kindlasti on neid, kes nüüd naeru kihistades parastavad ja ütlevad, et karma, bitch, oled selle ära teeninud. Võib-olla tõesti olengi ja ma kúll ei usu enam karmass, kuid loodan, siis et karma hammustab ka neid, kes need asjad niimoodi müüki pani ja ka neid, kes need endale soetavac.

Ma tahaks, et ma oskaks hetkel öelda, et oli mis oli ja mingu mis mingu, aga nii kuradi valus on. Isegi vein ei aita valu vastu täna. 

Ohh, kui palju me emmet moosisime, et ta selle diivani meile annaks...

Ma saan aru, et uus omanik ostis ruumi ka koos minu isiklike asjadega, kuid mulle ei mahu pähe vastus: "...kõik, mida ära ei müü, ei lähe prügimäele, vaid annetame heategevusele." Kuidas on see aus, et pigem anname kasvõi ükskõik, kellele teisele, aga mitte mulle (tagasi)?

Kes veel ei tea asjast midagi, siis "pressiteade" Facebookis kutsub teid pühapäeval oksjonile. 

"Tere kõigile ostuhuvilistele! Kuna huvi on oodatust kõvasti suurem ja postkast on ummistunud erinevatest soovidest ja broneeringutest, anname teada, et pühapäeval kell 12 algab suurematele asjadele ja mööbliesemetele oksjon, kus igaüks saab pakkuda oma hinna. 

Nii saavad kõik võrdsed ostuvõimalused ja hinna määrate teie ise! 

Alghinnad on jätkuvalt madalad: tugitool 50€, diivanilauake 15€, toolid 10€, väikesed lauad 50€, suured täispuidust ja vahetükiga ümmargused lauad 80€, lastetoolid 20-30€, lambid 10€, suur nukumaja 25€, mänguasjad 1€, raamatud 0,5€, klaasid 0,5€, taldrikud ja kausid 2€ tk, kohvitassid ja espresso-kohvitassid 1,5€, vaasid ja karahvinid 3€, kardinad 2€ tk, laualinad 1€, laste mähkimislaud 15€ jne jne

Köögitehnika poolt tulevad pakkumisse: vaakummasin, 4 põletiga gaasipliit, pastakeetja, väike sügavkülmik, mikser, fritüür, erinevad pannid ja koogivormid.

Maksta saab kohapeal ainult sularahas; kaardiga või arvega tasuda ei saa.

Ostetud kaup tuleb kohe ära viia, sest esmaspäeval algab ruumides remont."

Segisti-draama

Kuna mul on parasjagu käsil pikk ja igav rongisõit,  siis olen ma läbilapanud kõik blogid ja ka perekooli ning saanud teada, et nii palju draamat on toimumas ümberringi. Ühes draamas olin ma isegi eile korraks osaline ja see ajas mul s***a nii keema, et lihtsalt lahkusin tollest arutelu grupist. Peale seda mõtlesin ma, et kui ma veel korra kuulen ühes lauses sõnu "riided", "meikar", "pole", "stress" ja "blogiauhinnad", siis ma keeldun sinna lihtsalt minemast. Aru ma ei saa, mis kuradi aasta suursündmus see korraga on, et kõik mingeid ballikleite taga ajavad. Uskuge mind, kõigile ei meeldi te niikuinii ja alati on keegi, kes kommenteerib ka negatiivselt. Hakake juba harjuma palun!

 Samas meeldis mulle "minajamuud" blogi arvamus sellest, mida ta arvab, et Elu24 seal live' kohal on. Ma olen nõus, et ilmselt on rõhk sellel, et kellegi ämber pildile/kaamerasse saada (võttes arvesse kui palju on noori ja mingil põhjusel pabistavaid blogijaid siis on see ilmselt ka lihtne ülesanne.või siis lihtsalt minusuguseid kobakäppasid/lapsesuid). 

Ühesõnaga oli mul eile korraks sellest üritusest kopp ees juba enne kui see toimudagi oli jõudnud. Mul tekkis tõrge. Tänaseks olen ma muidugi tõrkest üle saanud, sest kui tihti mul ikka on võimalus Idata välja saada kodust? Ahjaa, kes minuga enne kusagil veini tahab juua? 

Edasi nägin ma, kuidas kulutulena hakati jagama kellegi postitust, et Tallinki laeval olla moslem (kust nad seda teada said, et ta moslem oli?) naistöötaja läbi peksnud. Ma ei ütle, et sellist asja juhtuda ei võinud, ma ei ole viitsinud uudiseid läbi lapata, AGA mu meelest on hirmuäratav, kuidas inimesed valimatult kõike edasi jagavad ja puhta tõena võtavad. Ja ka see "uudis", kus polnud ühtegi fakti, hakkas Facebookis oma elu elama. Juba oli ühest moslemist saanud "kamp rätipäid" jne jne. Mootorsaage hakati välja otsima ja A. Hitlerit taga igatsema. 

Sellega polnud draamad lõppenud. 

Kaks kõige popimat aga ilmselt siiski Ojasoo vägivald ja Malluka segisti draama. Esimesest ma ei viitsi kirjutada, sest ma ei ole kõike lugenud, teisest aga natuke küll. Sellistest "võidab kõige rohekem laike saanud pilt"-konkurssidest olen ma tegelikult juba kirjutanud (http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2014/07/miks-mulle-igasugu-pildivoistlused-ei.html). Ma ei arva neist suurt midagi, sest 98% juhul EI võida parim pilt niikuinii, vaid see, kel kõige rohkem sõpru. Mulle ei meeldi igasugu häälte palumine - olgu selleks siis blogija või algkooli klassiõde. Mõnikord ma ignoreerin neid palveid, mõnikord viitsin isegi lingi lahti teha, teinekord mingil põhjusel isegi hääletan, AGA üldiselt ma lihtsalt ei reageeri. Mõnikord tahaks ehk ise ka osaleda, aga kuna ma tean, et võiduvõimalus on nullilähdane alati (ja näete, söön oma sõnu. Alles hiljuti rääkisin osalemisrõõmust, kuid avastasin nüüd, et pildi-ja kirjutamisvõistlustel tahaks küll võita;), siis ka ei osale neis konkursidel. VÄHEMALT KUNI autosid auhinnaks pakkuma ei hakata;)

Ma sain aru, et paljud leidsid, et on ebaaus, et Mariann neid võistlusi kinni paneb. Ühelt poolt leian minagi, et see on ebaeetiline, kuid siin on mitu külge asjal. Esimene ja kõige olulisem on reklaam. Uskuge mind, IGAL tootjal ON SUVA, kellele mingi ratas, kohvikann, patsikumm välja loositakse ja kui tänu kellegi populaarsusele (mitte vaid blogija) on saavutatav reklaamipind eriliselt suur, siis neil on pigem selle üle hea meel. Draama on ka reklaam. Teie klikite, loete ja arutlete - laias laastus on see kõik reklaam. 

Ja edasi jõuame sama mure juurde, mis tol kommentaatoril oli, et popid blogijad saavad EBA auhinnad endale ehk siis kirjanduslikult liialdades ei tohiks nad isegi osaleda, et teistel ka võimalus oleks võita. Aga kui tegu ONGI populaarsusel põhinevate võistlustega, siis pole ju midagi ebaausat? On kõige rohkem laike saav võitja ja ülejäänud. 

 Muideks ka züriiga ei saa alati kõigile meelepärast tulemust. Võtame kasvõi Eesti Laulu. Mulle meeldivad  VÄGA paljud laulud, mis seal osalevad, kuid aimates zürii ja korraldajate endi maitset, siis Eurovisiooni võidulugu sealt välja ei valita. 

Kolme sõnaga. Nii palju draamasid. (Aga ma olen juba Oslosse vähemalt jõudnud. Pool teed läbi!)

Hommikune kick start / Morning kick start

Hommikune happy face

Mis mulle Norra puhul kõige rohkem meeldib, on see kui sul vaja midagi tellida või (kiirelt) mõnd teenust saada? Viimased paar nädalat olen ma nt Oslosse korterit (ei, mitte endale) otsinud. Kirjutanud, et vaja oleks alates 05.06 ja on KIIRE. Mis te arvate, kuna ma hakkasin vastuseid saama? Üleeile. Need, kelle ma telefoni teel kätte sain, ajasid lihtsalt mingit jura. Pangakaardi ja kontoavamisest olen ma juba rääkinud, mul oli vaja ka üks konto juunikuuks avada, aga kuna protsess oli nii pikk, siis ma lihtsalt loobusin. Ma lihtsalt ei jaksanud mööda erinevaid ameteid enam joosta. Võib-olla siis kui jahedamaks läheb.

Panete tähele, ma ütlen, et liigutan end kui jahedamaks läheb. Ja ometi on minu järgmine etteheide, et niikui suvesoojus Norra saabub, liigutavad kõik end nagu porikärbsed ning on puhkuselainel, mis sellest, et ametlik üleriigiline puhkus on alles 27-29 nädalal ees ootamas.

Ja lõpuks jõuame tänase hommikuni. Vaja minul survepesurile üht juppi. Sõidame kenasti SELLE SAMA TOOTJA esindusse, kes ütleb, et temal pole, et tuleks tellida. No pole viga, tellime siis. Aa ei, tema kaudu ei saa, et mingu ma (teises linna otsas asuvasse) edasimüüja töökotta. Sõidame sinna. Mis tea arvate, kas sealt saadeti meid uuesti esindusse? Kui ma uurisin, kas seda juppi saaks parandada, vaadati mulle sellise näoga otsa, et "kulla välismaalane, kas sa ei tea, et kui Norras midagi katki läheb, siis seda ei parandata, VAID OSTETAKSE UUS".  Saime siiski teada, kus neid survepesureid veel müüakse ja suundusime sinna. Ma olin 100% veendunud, et meid saadetakse uuesti esindusse, kuid minu suureks üllatuseks, võeti mu number ja vooliku "strateegilised mõõdud" ning lubati uurida. Lootus on, et saame selle jupi ikka ENNE puhkust kätte. Me tahaks terrassilaudu õlitada, aga selleks oleks need enne vaja samblast puhtaks pesta survepesuriga.

Kui te veel ei tea, siis asi, mida ma maailmas kõige vähem armastan, on igasugu ehituspoed ja poed nagu Jula ning Biltema. Täna hommikul pidin ma KÕIK need läbi kammima. Tõeline kick start hommikule. I am not happy.
Ja taiboh kui seda voolikut nüüd ei saa!

The thing I like best about Norway is time you spend when you wish to order something. Or need something quickly. At the moment I am trying to find accomodation for someone in Oslo and sent out thousands of e-mails saying that I need it from 05.06. When do you think I started to get answers? Day before yesterday! Yes, they take good time to answer here. 
I also needed to open a bank account but honestly I just couldn't deal with it now. Last time I had to go from place to another and it  took me a month to get the debit card, I feel I have no energy for the same crusade at the moment. Perhaps when it gets a bit cooler. 

It's funny how I mention the warm weather, because the next thing I want to complain about is how lazy Norwegians become when the sun is shining. As soon as the weather is warm enough, the vacation mode is on and everything else can wait. Although the national "fellesferie" (vacation) in week 27-29  is a month away. 

And now to my point. We needed a sparepart for pressure washer and went to the representer/workshop of the producer. "No, we don't have it," he answered and said we can order it. Okay, let's do it then. "No,you cannot do this here, go to a workshop to a cooperation partner," he said. Fine, we drove to the other side of town to be sent BACK to the first workshop. They looked at me with a look on their face which said "dear foreigner, don't you know here in Norway we DO NOT buy spareparts, we buy a WHOLE NEW PRESSURE WASHER!"
I don't even know why it surprises me, but it did? Luckily we got to know who else sells these washers and headed there. I was 100% sure that we will be sent back to the first workshop, but to my big surprise they wrote down the model and my phone number. There is a slight chance we will get the part. And a slighter chance that we'll have it before vacation. I want to oil the terrace floor, but before it needs to be washed. Preferably I would do this before December...

The shops I dislike most are shops like Biltema, Jula, Maxbo, they are sooooooo boring and full of booooring stuff like hoses and washers and this morning I had to visit every one of them. Did not make me happy! 
And guess if I will be angry if we will not get the damn hose we need!

Mõnikord on nii vähe vaja /All you need

Talv on poe jaoks olnud erakordselt häirivalt vaikne ja kestnud liiga kaua, samuti ei ole vilja kandnud mõned mu koostööprojektid, mis peaks sissetulekut suurendama, on ilmselge, et need on olnud lisastressifaktorid. Eile aga oli üks neist päevadest, mis pani mind asju (korraks?) helgelt nägema. Mul oli nii palju tööd teha, sest pood oli rahvast täis, samal ajal tulid päringud koostööprojektidele, telefon helises kogu aeg, lisaks oli tähtaeg ühel postitusel - ühesõnaga päev täis rööprähklemist ja see andis mulle nii palju energiat.
Mulle meeldib kui on palju teha, kui on kiire ja olukord natukene stressitekitav. Tundub, et ma funktsioneerin kõige paremini kui mul on VÄGA palju teha.
Õhtuks olin ma küll surmväsinud, kuid ometigi oli mul kuidagi nii palju lisaenergiat, et käisime Idaga lupiine korjamas, rohisime tuttava aeda ja nibin-nabin oleks ka mööblit värvima hakanud. Aga selleks oleks vaja olnud vana värv maha koorida ja seda ma enam ei viitsinud:D

//Winter has been disturbingly quiet for (all) the shop(s) and I have not had results from cooperation-projects which should give me some extra income. Obviously this has been a major stressfactor for me. 
Yesterday was one of these days when I felt hopeful, there was so much to do - the shop was full of people, the phone was ringing all the time, the inquieries for projects suddenly started to come in. I felt useful and "back in bussiness". I have always believed in myself and my knowledge of sale and marketing, but lately I have felt not that confident. Yesterday when the situatsion was a bit stressful and I really had a lot to do was so motivating. It seems I function best on hectic days, with a bit stress and deadlines knocking on the door. Now I just pray that all the work finally will give some results! Please, please, please!
After work I was tired as hell, but happy. I had so much energy that I almost wanted to paint the outdoor furniture. But I didn't have energy to clean the furniture first, so the painting has to wait until Marek will have time to clean the things;)

Läbipõlenud, aga mis edasi? /Burnt out, but what's next?

Mõnikord ma ikkagi ei saa psühholoogi juures käimise mõttest aru. Selle diagnoosi, et olen läbipõlenud ja depressioonis ning vajaksin eelkätt puhkust (kahekesi mehega) oleksin ma võinud endale ise ka panna. Samuti saan ma aru, et kõik probleemid saavad alguse kusagilt lapsepõlvest jne jne jne ja okei, ma võin iga nädal käia seal "ennast avamas" ja vastamas küsimustele, millele ma tegelikult ei tahaks vastata, aga miks pagana pärast ei või nad tibakenegi nõu anda. Noh, et kui ma iga päevaga aina rohkem läbi põlen, siis kuidas seni endaga hakkama saada, kuni me mind "korda saame". Mulle ei aita nõuanded, et eemaldu kümneks minutiks kasvõi - kus ma siis eemaldun, jätan Ida üksinda aeda nii kauaks? Selle kümne minutiga jõuab ta 67 korda terrassilt alla kukkuda ja 89 korda ära uppuda. Ühesõnaga veider värk see psühholoogi juures käimine. Ma kunagi ammu käisin ka korra psühholoogi juures, sest ei osanud leinaga hakkama saada, aga kui psühholoog hakkas "mu probleeme lahti harutama nagu lõngakera, kus üks ots on lapsepõlv", siis ma mõtlesin, et fakk, mul on abi vaja probleemiga siin ja praegu, mitte lahti harutada lapsepõlve. Rohkem ei läinud. Õnneks praegune psühholoog tundub mulle tibake arukam. 

Tookord võtsin ma end ise kätte, et üle saada. Sebisin endale Oslosse stipendiumi ja õppisin kolm kuud Skandinaavia kirjandust, külastasin muuseume, parke ja õppisin, Eestisse tagasi minnes võtsin ülikoolis aineid nagu leinapsühholoogia jm sellised ning sain hakkama. Ja eile õhtul mõtlesin ma ka, et suure tõenäosusega pean ma püüdma end ise "korda teha". Ma tunnen, et tegelikult ei ole mul jaksu ja on tõesti 50/60 võimalus, et Norra muinasjutt saab selleks korraks läbi kui mõned asjad ei muutu, aga seniks püüan ma end kokku võtta ja kasvõi kirjutamisega end "ravida". Ma muudkui lükkan Norra loo kirjutamist edasi, aga see on nii vale. Ma loen mustandit ja tunnen, et nii palju emotsioone ja huviatvaid juhtumisi/lugusid (nagu allpool olev katkend) on jagada, täpselt nagu siis kui ma selle kirjutamisega alustasin. Miks ma nüüd edasi ei kirjuta? Ma võtsin eesmärgiks iga päev kasvõi kümme lehekülge kirjutada. Vaatame, kas saan hakkama. 

Rotary reeglite järgi oleksin ma pidanud Britti ja Arne juurest ära kolima juba novembris, minu järgmiseks perekonnaks oleks pidanud saama perekond Olstad, keda ma juba väga hästi tundsin. Samal ajal selgus, et üks Yuko vahetusperekond ei saa teda sel ajal vastu võtta ja tema sai Olstadid endale. Mina oleksin pidanud minema oma neljanda pere juurde ja siis hiljem saama ühe Yuko vahetusperedest endale. Oma neljanda pere vastu ei olnud mul midagi, ka Olsenitega olin ma varem kohtunud. Olsenid olid meid Yukoga ühel nädalavahetusel kutsunud kaasa oma hytta’sse, mis asus Rørose, vana vasekaevanduselinnakese lähedal. Kahjuks aga ei saanud viimasel hetkel kui mul juba kotid pakitud olid Olsenid mind just sel ajal vastu võtta. Mind otsustati paigutada Yuko eelmise vahetusepere, Burebure või Kurekure’de (ma ei suutnud seda kummalist perekonnanime endale kuidagi meelde jätta) juurde. Ma ei tahtnud Bureburede juurde. Nad olid mu jaoks täiesti võõrad inimesed, erinevalt Brittist, Arnest, Olstadidest ja Olsenitest. Ja Korsæthidest, kellest veidike hiljem sai mu teine Norra perekond. Ma olin Yuko peale pahane, et ta Olstadid mult ära võttis.

„Ma ei saa aru, miks mina pean täiesti võõraste juurde elama kolima,“ kaebasin ma Faylynile, „Ma ei taha nende juurde minna.

Minu suhe Britti ja Arnega oli nii lähedaseks muutunud, et ma pidasin neid tõepoolest oma teisteks vanemateks. Me saime ideaalselt läbi ja ei olnud kordagi tülitsenud. Kui üks kord välja arvata, kui mu norra keel mind arvatavasti alt vedas ja ma olin kõige olulisema osa jutuajamisest välja jätnud. Lillehammeris elas tol ajal ka Allar Levandi oma perega ja ma ei teagi, kelle kaudu ma nendega tuttavaks sain, kuid ühel korral kui ma neil külas olin, küsis Anna minult, kas ma ei saaks neile üheks õhtuks lapsehoidjaks olla. Loomulikult olin ma nõus, aga pidin seda siiski ka Brittilt ja Arnelt küsima. Brittil ja Arnel ei olnud selle vastu midagi, sest nad olid väga hästi kursis, kes Levandid on ja nende arvates oli see vaid tore, et ma teiste eestlaste, pealegi kuulsatega, läbi saan käia.

„Ma siis lähen,“ ütlesin ma järgmisel päeval pärast õhtusööki Brittile ja Arne.

„Mis kell sa kodus oled?“ küsis Arne.

„Hommikul. Ma jään nende juurde ööseks.“

„Kuidas? Ööseks?“ küsis Britt veidike ärritunult.

„Jah, ma ju ütlesin, et lähen nende juurde täna lapsehoidjaks.“

„Seda küll, aga sa ei rääkinud midagi seal ööbimisest,“ lausus Britt.

„Kuidas, ma ju ....,“ kokutasin ma.

„Me ei saa sul lasta võõraste inimeste juures öösel olla, mis sa arvad, mida Rotary sellest arvaks, kui me lubaks sul niimoodi kodust ära olla,“ vastas Britt konkreetselt.

„Aga, aga...ma ju olen juba lubanud,“ kogelesin ma, „ma ei saa neid alt vedada. Pealegi te ju teate, kes nad on.“

Britt raputas pead. Tema otsus oli kõigutamatu – ma ei võinud mitte mingil juhul sinna ööseks jääda.

„Arne?“ vaatasin ma paluvalt Arne otsa. Ka Arne raputas pead. Ma ei võinud mitte mingil juhul sinna ööseks jääda. Ma olin nutu äärel, kuidas ma nüüd helistan ja ütlen, et nad ei saagi minu peale loota, kuidas ma ütlen neile, et olen neid alt vedanud.

„Nad ju loodavad minu peale,“ proovisin ma uuesti. „Te ju teate, et nad on korralikud inimesed.“

Britt ja Arne leebusid pisut. „Hea küll, teeme nii, et sa võid lapsi siin hoida.“ Ma olin nii õnnelik, et ei pidanud Anna Levandile helistama ja ütlema, et olin neid alt vedanud. Nüüd jäi vaid loota, et ta on nõus, et ta pojad tema jaoks siiski võõraste inimeste juures ööbivad. Õnneks oli Anna nõus.

See pisike arusaamatus, kus ma olin unustanud mainida, et ma kodus ei ööbi, jäi ka ainukeseks. Rohkem ei olnud meil ühtegi tüli. Nemad olid harjunud minuga ja mina nendega, ma ei tahtnud nende juurest ära kolida võhivõõraste Kureburede juurde.

„Aga kas sa ei võiks küsida, kas sa ei tohi Britti ja Arne juures edasi elada?“ pakkus Faylyn välja lahenduse. „Või siis kohe oma kolmanda pere juurde kolida?“

Mul läks hästi. Ma võisin Britti ja Arne juures edasi elada. Mulle tundus, et Olsenid olid küll korraks solvunud, kuid mina olin õnnelik, et mul nelja pere asemel vaid kaks pere oli. Britt ja Arne ning Knut ja Kari.

Britti ja Arnega 17.maid tähistamas

Sometimes I don't understand the meaning of going to therapy. I mean I knew this myself that I have depression and burnt out, but what next?  I know what I need is a time off (together with my husband), but how is that possible? Or the advice to have some alone time when I get angry? How? What to I do with Ida. Leave her alone? She will manage to drown 899 times or fall down from the terrace 899 times while I am having my alone time. There is a 50/60 chance we are going back to Estonia, if certain things will not get better, but there we need a plan B. I have no plan B, it makes me stressed and worried, uncertain. It is okay to go there once a week and talk about my feelings and childhood, but how do I deal with the problem meanwhile? It takes time to get me "fixed".  

I have been to a psychologist once before, when I didn't know how to cope with grief, when we started to solve the problem from childhood, I stopped going there. I needed help with grief, the childhood things we could have fixed later. Thank god, the psycholgist in Lillehammer seems to have more sense. 

Back then I decided to fix myself. I managed to get a grant to Oslo, studied Scandinavian literature, went to many museums and just concentrated on studies, after I went back to Estonia I took a lot of psychology classes in University and I got fixed. At least so I thought. 

I think I need to do the same now. I do not have energy, but I think one possible solution could be continuing to write my book about Norway. There are so many cool stories to share and when I read the old draft I think it would be interesting for others to read as well. Why don't I continue reading? Writting has always been the best therapy for me. I have set a goal to write at least ten pages every day. Can I do this?