Konkurente kaemas @Mr. Jakob

Mr. Jakob asub Mäha külas, Otepää vallas. Sinna niisama ei satu. Sinna peab minema. Vähemalt kui sa elad Ussipesas, siis ei jää Mäha küla just tee peale. Ühe korra on mul õnnestunud seal käia, see külaskäik pööras mind Mr.Jakobi usku ja ma olen ka hiljem püüdnud Mr.Jakobit tabada. Kahjuks ei ole see mul õnnestunud, kuni eilseni. Mul oli hea meel, et Dagne oli nõus minuga kaasa tulema. 

Mulle nii meeldib, kuidas Mr. Jakobis on mõeldud detailide peale (vaene inimene, kes sesl tolmu pühib, aga see selleks). On näha, et see koht on hingega tehtud, et endast on antud kõik, et külastajatel oleks mõnus. Ja no asukoht ja vaade aknast ei tule just kahjuks. Veab neil! Meie külastajad peavad vaatama Rimi parklat või Soo tänava liiklust, Mr.Jakobi külastajad saavad nautida maalilist Lõuna-Eesti loodust. Mr.Jakob on vaieldamatult minu üks lemmikumaid restorane. Hubane, kodune ja soe. Absoluutselt mitte peenutsev. Nagu mõned populaarsed pealinna restoranid, kus end pigem ebamugavalt tunned. 

Menüü on minu meelest natuke liiga kirju, ses mõttes, et ei ole terviklik. Seal on segamini Vahemere köök, Põhjamaa maitsed ja kõigi poolt palavalt armastataud koduköögi klassika. Võiks olla vaid üks, teine või kolmas. Caesari salat ja Memme retsepti järgi tehtud lumepallisupp ei sobi minu arvates kokku. Eks ma saan aru, et menüü on koostatud selle põhimõtte järgi, et kõigile midagi, aga ei peaks. Mr.Jakobi menüü võiks olla natuke rohkem "maamehelikum" või otse memme köögist. Mina sõin eelroaks marineeritud räimi. See roog tõi sõna otseses mõttes lapsepõlve meelde. Mulle tuli silme ette tädi Helju tilluke köök ja need pidupäevad kui tädi purgi marineeritud kaladega lauale tõstis. Ma võisin süüa näppudega, otse purgist ja nii palju kui tahtsin. Jumal, kus ma korraks tundsin tädi Heljust puudust. Nendest emotsioonidest ja tema kokakunstist. Mr. Jakobi räimed tõid meelde kõik kõige paremad mälestused. Mu maitsemeeled laulsid rõõmust. Ja kui ilus see oli! Imeilusa sinise mustriga taldriku eest veel lisapunktid juurde. 

See ei ole küll otseselt paha, aga eelroog on natuke liiga suur. Kolme käiku on raske endale sisse mahutada. 

Dagne sõi carpacciot lambapiimajuustuga. Nägi samuti kena välja. Ja see tükike, mis ma Dagne taldrikult näppasin, maitses jumalikult. Ja oli sobivama suurusega, et ikka pearoa jaoks ka ruumi jääks. 

Mul on natuke kahju, et ma ei proovinud BBQ liha, aga ma tundsin, et seda on õhtuks natuke liiga palju. Nii valisin mina veiselihasupi grillitud juurviljadega ja Dagne valis grillitud juurviljad peedijogurtiga. Mõlemad toidud maitsesid hästi. Supp oli tummine nagu nimigi lubas, vürtsikas ka. Selline ideaalne supp kargesse sügis- ja talveilma. Grillitud juurviljadega ei saa kunagi alt minna. Näpsasin Dagne taldrikult jälle maitsta ja jäin rahule. Väga rahule. Pildid unustasin ma teha, aga no te saite ju eelroogade piltidest aru, et ilusad toidud on. 

Suurim viga, mis me teha saime, oli lumrpallisupi söömata jätmine. Meil tekkis tahtmine üle vaadata ka üks teine uus koht -l.u.m.i. - ja me mõtlesime magustoidu seal süüa. See oli viga. Lumepallisupp on mu LEMMIK MAGUSTOIT, mida ma ISE TEHA EI OSKA, ja ma jätsin kasutamata võimaluses seda üle pika aja süüa. Emme oskab ka seda teha, aga tema peab ju Rootsis elama nüüd, mitte ei tee lastele kodus lumepallisuppi....

Mr. Jakobi ainus suur miinus oli väga pikk ooteaeg. Meie ootasime umbes 40 minutit ja teised lauad ilmselt veel kauem. Suure saali peale, mis oli rahvast täis, oli vaid üks teenindaja ja ilmselgelt ei jagunud tal aega kõigi klientidega tegeleda.  Teenindaja muidugi oli äärmiselt sümpaatne, sõbralik ja abivalmis, aga tal lihtsalt oli üksinda liiga palju tööd. Kui mul oleks laps kaasas olnud, siis ma oleks juba kärsitu olnud ja turtsunud, et meil aga kuhugi kiiret otseselt ei olnud, siis me (seekord) ei nurisenud. Ma tean väga hästi, miks tööl on vaid üks teenindaja ja võib olla ka vaid üks-kaks kokka, kuid ma arvan, et nädalavahetuseti, vähemalt õhtuti, peaks paar töötajat lisaks olema. Pikk ooteaeg võib muidu nii meeldiva kogemuse veidike ära rikkuda. 

Igatahes. Mr. Jakob on äärmiselt sümpaatne kuju. Selline tore maamees, kes tahab natuke ka ilmas ringi rännata, aga lõpuks ilmselt saab aru, et Otepää metsade vahel on ikka kõikse parem.

Konkurente kaemas @Komfek ehk seal kus toolid on eri värvi

Mul ei ole Pärnuga kunagi mingit erilist suhet olnud. Ses mòttes, et ma ei tea sellest linnast suurt midagi. Vähemalt rohkem kui see, et suviti kolis Club Tallinn Tartust Pärnu ja kõik ägedad inimesed pidid siin käima. Mingil pòhjusel mina ka. Ju ma siis okas a) olin äge vòi b) olin mingil moel ägedate seltskonda suutnud infiltreeruda. Rohkem ma sellest linnast suurt ei tea. Suviti pole ma siin väga käinud ja Pärnu rannas olen ma vist käinud vaid lapsena. Emme ütles muidugi täna, et ega me siis kah Pärnus ei käinud, et pigem mujal (Valgeranna oli vist üks koht), nii et ega ma ei teagi, kas ma üldse olen enne eilset Pärnu rannas käinud. 

Suvine Pärnu on mind seega külmaks jätnud ja talvine samuti. Kuni tänaseni. Kui välja arvata see, et Ida on täna suurema osa päevast olnud vastand minu muidu päevasel ajal ideaallapsele, siis ma pean tunnistama, et täna nakatusin ma suvise Pärnu "haigusesse". 

Esiteks oli rannas mõnus, siinpool, kus rahvas üksteise kukil polnud. Ida poleks veest väljagi tulnud, ta tuli sealt välja tõsta, ta ise oleks vist enne kòndima hakkamist ujuma òppinud. Ilmselgelt ei oleks tal midagi Pranglisse kolimise vastu. 

Teiseks sain ma üle pika aja väga meeldiva teeninduskogemuse osaliseks. Rahva Raamatus oli täiesti fantastiline müüja, ta oskas soovitada ja oli näha, et ta on ka päriselt neid raamatuid lugenud. Seda pole vaja mainidagi, et ta oli sòbralik ja abivalmis. Kahju ainult, et see Nikolai II raamat otsa oli saanud. 

                 

  

Kolmandaks sattusin ma imearmsaid lasteriideid müüvasse poodi. Ma ei mäleta nime, aga see asus peatänaval. Ma lubasin homme Mareki rahakotiga sinna tagasi minna. Imearmas pood! Kui te satute peatänaval jalutama, astuge läbi. Te ei kahetse. Või noh vòibolla ka kahetsete, sest ostmata te sealt väljuda ei saa. 

Ja neljandaks siis Komfek. Minu selle suve uus lemmikkoht. Peale Diibi;) Ma olen muidugi juba teenimatult lobisenud kòigest muust kui Komfekist, aga see oli lihtsalt kirss tordil tänasel "Vabanen eelarvamustest ehk siin ei olegi vaid Sunset ja òlletassimisvõistlused ehk vaatan Pärnule uue pilguga-päeval". Tòesti! Ma siiani arvasin ja nii palju kui teadsin, siis minusugustele "diipidele" see linn suurt midagi ei pakkunud. Täna sai ma teada, et Pärnu on päriselt ka chill. Nii nagu nad räägivad. Juba enne kui ma sinna Komfeki sisehoovi sisse astusin, teadsin ma, et see on minu koht. Juba enne kui ma süüa tellisin, teadsin ma, et mulle see sobib. Ma ei eksinud. Komfek on minu viimase aja parim leid, parima atmosfääriga. Nüüd ma tean, mida minu chill tähendab. (Ei, ma ei pea silmas vaid seda, et seal pakutakse veini. Komfekis oli isegi vesi maitsev;)

                       

                       

Nii palju kui Ida lasi mul menüüd vaadata, õnneks on see lühike, jäid mulle silma mõnusalt suvised toidud väga heade hindadega. Vòrreldes hotellide hindadega näiteks. Kui ma ei eksi, siis minu praejuustu salat maksis neli euri. Koos klaasi veini ja veega oli mu arve üheksa eurot. Salat maitses imehea. Porgand oleks mu vòinud veidi pehmem olla, aga see on juba ka norimine. Ma oleks tahtnud veel teisigi toite proovida, kuid Id oli täna jonni-funktsiooni peal. Päevasel ajal?!????  Tal on vist rohkem hambaid tulemas kui need alumised kaks. 

Aga tulles veel tagasi Komfeki juurde, siis ma ütlen ausalt, et see on koht, mida peab ise kogema, sõnadesse on seda raske panna. "Mu mehele ei meeldi üldse need kohad, kus iga tool on eri värvi," ütles üks naine meie seltskonnas. Teate, mulle ka ei meeldi. Enam. Ka Komfekis on toolid eri värvi. Aga see mõjub nii teistmoodi. Nii stiilselt. Nii "mitte-kalamajalikult". 

Kui ma ei eksi, siis silt nende hooviväraval ütles midagi sellist, et kui olete eksinud, siis astuge sisse. Jumala pärast eksige Komfeki ära! Soovitan. 

Kas ma juba ütlesin, et alates kella kaheksast mängis taustaks elav muusika?  Meile mängisid mònusalt kitarril noored muusikud. Ida pani neile silma peale, aga ma arvasin, et nad on Ida jaoks liiga vanad. Mängisid aga hästi!

Ahh, kui veider, et üks komfek tekitab mus tahtmise igal nädalavahetusel tagasi tulla!

Konkurente kaemas @ Leib Resto ja Aed

On ju siililegi selge, et minu lemmikrestoran on Diip. Ometigi pean ma tunnistama, et mul on veel üks lemmikrestoran. Leib Resto ja Aed. 

Juba esimesest hetkest kui me Aeda (jah, seda peab kirjutama suure algustähega) sisse astusime, olin ma müüdud. See oli nii ilus. Romantiline ja natuke kulunud, šikilt kulunud. Väikesed lauad vanalinna müüride kaisus. Teerajad, lilled, põõsad. Päikesekiired paitasid väliterrassi. Jah, mulle tundub, et neil on Tallinna kõige parem asukoht. Isegi Noa vaade merele ja linnale kahvatus mu jaoks selle kõrval. See oli täpselt minu teetassike. Ainus asi, mis mind kurvaks tegi, olid lambanahad toolidel. Ärge saage valesti aru. Mulle väga meeldisid need. Ma lihtalt tahtsin lambanahku ka Diibi terrassile. Aga see selleks...

Nädalavahetuse ilm ei lubanud kahjuks väljas istuda, niisiis suundusime me sisse. Ma arvasin, et enam paremaks minna ei saa. Sai küll. Sellest hetkest kui me sisse astusime, koheldi meid kui ainsaid kliente. Kuigi kliente oli piisavalt. Me olime maailma nabad. Meile anti teada, et kahjuks saavad nad meile anda "ajalimiidiga laua", sest kahe tunni pärast oli see broneeritud ning juhatati siis naeratuse saatel lauda. Enne kui ma arugi sain, soovitati mulle veine, tutvustati menüüd, soovitati, mida valida, selgitati, mis on menüüs uut. Minusuguse otsustusvõimetu kliendi puhul on see väga oluline. Nii saab palju kiiremini ja lihtsamini. Ma ise ei suuda ju kunagi valida. Isegi kui menüüs on vaid kaks toitu, võtab valimine mul pool tundi aega. 

Mulle meeldis, kuidas ettekandjad käisid pidevalt mööda saali ringi, et näha, kas saab midagi juurde pakkuda. Soola, pipart. Veini. Vett. "On veel soove?" Mõnes toidukohas võib selline teenindus tunduda pealetükkiv ja häiriv, siin oli kõik nii tasakaalus. Ettekandjad olid kogu aeg olemas, kuid samas olid nad ka märkamatud. 

Me Marekiga ei julgenud lõpuks enam ringigi vaadata. (Me ju kaesime konkurente ja uurisime iga detaili.) Iga kord kui me leti poole vaatasime, pani tähelepanelik teenindaja seda tähele, olles valmis meie juurde tormama. 

Kui mulle toodi magustoit, aga polnud veel lusikat toodud, ehmatas üks ettekandjatest ära, naeratas ja vabandas. "Pole hullu, söön silmadega," vastasin ma. Sekund hiljem tõi teine ettekandja mulle lusika ja kahvli, et "ma vaid silmadega sööma ei peaks". Kuidas nad omavahel jõudsid nii lühikese ajaga ka sellist infot vahetada, pani mind imestama. Sellised pisiasjad tegid restoranikülastuse äärmiselt nauditavaks. 

"Kas viin edasi teie kiituse kokale?" küsis naeratav teenindaja kui olime söömise lõpetanud. "Absoluutselt," vastasime meie. Jah, mulle tundub, et neil on (vähemalt) Tallinna parim teenindus.

Toitudest sõin mina 51 ºC koha ürdise mahetatrakruubi ja mousseline kastmega. Mahetatrakruup maitses võrratu, kohas oleks võinud olla natuke rohkem maitset. Marek proovis Leibresto põdravorste purustatud kartulite, hapuka köögiviljakompoti ja sibulakastmega. Ma pean tunnistama, et taldrikul ei näinud see just kõige kaunim välja, oli natuke liiga pruun, aga maitset see ei mõjutanud. Hapukas köögiviljakompott maitses hää. Üldse on nii, et meie enda köök on mind ära rikkunud. Isegi kui ma seda ise ütlen (õnneks ei ole ma sugugi ainus), siis Diibi toidud näevad välja nagu väikesed kunstiteosed taldrikul, nii et ma "tavalisel moel" taldrikule asetatud toidule  mõnikord ülevalt alla vaatan. Ma tean, et see pole õige, aga ma olen vähemalt aus. Nii oli ka seekord. Aga ausalt, toit oli siiski väga maitsev. Kui Diip poleks mu lemmikrestoran, siis sööks ma seal tihedamini. Hinnatase jäi umbes samasse kanti kui meil. Koha eest küsiti 16 eur, vorstikeste eest 14 eur. 

Magustoiduks valisin ma Astelpajutart´i käsitsivalmistatud sorbeega Kopra-Karjamõisa maasikatest ja astelpajust. Oiiiiii, see viis keele alla. Suurepärane kooslus magusast ja hapust. 

Poolteist tundi hiljem lahkusime me äärmiselt heade emotsioondega. Jah, mulle tundub, et Leib Resto ja Aed on üks Tallinna paremaid restorane. Lihtne, soe, kodune ja äärmiselt kutsuv. 

*pildi näppasin ma nende FB kodulehelt.

Konkurente kaemas @ Cafe Lyon

Tegelikult ei saa päris öelda, et konkurente kaemas oleks käinud, sest esiteks sattusin ma siia kohvikusse pooljuhuslikult ja teiseks kuni selle hetkeni polnud mul sellisest kohvikust õrna aimugi. Kui ma sain teada, et kohvik asub kusagil Õismäel kujutasin ma esimese hooga (ma ei tea ise ka miks) ette, et see on üks sellistest veidratest šašlõkibaaridest, millest ma ikka aeg-ajalt mööda sõidan, seega olin ma väga rõõmus kui šašlõkibaari asemel hoopis hubasesse prantsusepärasesse kohvikusse sattusin. 

Toiduvalikul tegin ma väikese vea ja valisin röstitud kitsejuustusalati peedi-carpaccio ja porgandi-vinegretiga. Mitte et see halb oleks olnud, aga selle valiku põhjal on toitu väga raske hinnata, sest noh röstitud kitsejuustusalat on ju tegelikult lihtsalt röstitud kitsejuust salatipadjal, veidikese lisanditega. Ei midagi originaalset, erilist ja ega seda väga pekki keerata ei anna, seega liiga igav valik, et julgeksin toidu kohta midagi öelda. Vana baklažaanisõbrana oleksin pidanud valima hoopis üleküpsetatud baklažaani. Selle järgi oskaks ma paremini oma hinnangut toidule anda. 

Ma saan aru, et Cafe Lyoni trumbiks on ekleerid ja saiakesed. Kui ma oleks umbes kuus kilo kergem, siis ma oleks neid endale kahe suupoolega sisse ajanud, aga et mulle vaatab peeglist ikka veel vastu väiksemat sorti mammut, siis on mõneks ajaks igasugu magusaga lõpp. Isegi lattetamise lõpetasin ära.

Ühesõnaga kuna ma toitu hinnata ei saa, siis ma hindan teenindust. Ja teenindus oli väga meeldiv. Meid teenindav tütarlaps oli äärmiselt sõbralik ja viisakas. 

Koht iseenesest oleks saanud ehk veel veidi hubasem ja prantsusepärasem olla, aga ega midagi ette heita ka ei saa. Mulle jättis väga hea mulje. Ja eriti hea meel on mul, et ka kesklinnast väljaspool hakkab olema kohti, kuhu sööma minna sünniks. Muidu ongi vaid kebabid, šašlõkid ja hamburgeriputkad, üks selline korralik boulangerie on alati teretulnud.

*Pildi autorina mainin igaks juhuks Mariann Kaasiku ära. Ei tahaks sõdima hakata autoriõiguste pärast. Ja teised inimesed lõikasin pildilt ära, sest jumal seda teab, kas normaalsed inimesed tahaksid ühes suvalises blogis ülesriputatud saada.

• 
  

Konkurente kaemas @Volga

Kui Volga hiljuti uuesti oma uksed avas oli mul täitsa hea meel. Selline legendaarne ja natuke retro koht. Erineb teistest Tartu toidukohtadest ja oli selline restoran-restoran. Mul õnnestus seal käia ühel aastavahetuse peol, ühel sünnipäeval ja ka avamisel. Avamisel, kus Hillar Palamets rääkis Volga ajaloost  nii, et ma kohe tundsin möödunud aegade glamuuri.
Tundus, et kõik on kontroli all. Toit oli maitsev, atmosfäär elegantselt hubane - täitsa toredalt toimiv toidukoht. Eelmisel aastal käisin ma seal päris mitmel korral ka lõunal.
Ühesõnaga mul oli Volgast väga hea mulje jäänud. Siit ka meenutused ühest vahvast sünnipäevapeost:

Aga tuleme siis tänasesse päeva. Saan aru, et Volgal on omanik vahetunud. Kui ma ei jälgiks FB-s Volga toimetusi, siis ei oskaks ma mitte millegi järgi arvata, et restoran üldse avatud on. Miks nii? Kõige pealt hakkab mulle silma Veinibaar, kus käib remont. Volga peauks ei näita ka kohe kuidagi, et restoran on avatud. See on tolmune ja võttes arvesse, et esimesena jäi silma remondis Veinibaar, arvaksin ma, et kogu restoran on suletud. Minu üllatuseks on uks siiski lahti. Ma astun ruumi, mis on kottpime ja hiirvaikne. Mitte miski ei anna mulle aimu, et peaksin/võiksin minna ülemisele korrusele. Mulle tundub, et siin ikkagi käib remont. Ma usun, et iga teine potentsiaalne klient oleks siin ringi keeranud. Meie läheme trepist üles.

Ülemisel korrusel on hoopis teine teema. Mõnusalt hele, taustaks mahe muusika, kuid mitte just väga üllataval kombel on restoran inimtühi. Vabandust, valetan. Ühes lauas istub ka juhataja sõbrannaga. Meleiame sobiva laua vaatega ülikoolile ja tellime päevaprae. Veidralt kaua läheb aega. Võttes arvesse, et me oleme ainsad külastajad.
Kui praad tuleb, olen ma kergelt öeldes pettunud. Päevapakkumiseks oli forell riisi ja salatiga. Sellel puudub maitse ja puudu on kaste. Ma püüan enda jaoks lõunat maitsvaks mõelda. Pole ju hullu, tegu on lõunapakkumisega, mis üldjuhul ongi sellised natuke lihtsamad toidud. Kuid kui ma pärast pean selle eest 5 eurot maksma, olen ma uuesti pettunud. Sama söögi sain ma Kalevi sööklas 2.90 eest. Päriselt. Ilma liialdamata.

Ma näen, et restoranil on potentsiaali. Ka lõunapakkumistega. Natuke kastet, maitseaineid ja garneeringut ning pilt oleks juba hoopis teine olnud. Hinna soovitaksin ma ka üle vaadata. Saan aru, et kui käib vähe rahvast, siis kallim hind peaks selle tasa tegema, aga niimoodi kaugele ei jõua.
Mind paneb imestama ka juhataja, kes rahulikult inimtühjas restoranis kohvi joob. Kui ma näeks, et mu restoranis ei ole ühtegi külastajat, siis ma püüaks niisama istumise asemel midagi ette võtta. Ma paneks välja tahvli "oleme avatud", ma paneks põlema tuled, ma teeks midagi, et klient oskaks sisse astuda ja ka trepist üles tulla. Samuti annaks ma kokale tagasisidet toidu kohta. Ma teeks midagi. Kõik algabki ju tegelikult juhtimisest.
Ma ei kujuta ette, et Marek inimtühjas restoranis rahulikult jalga kõlgutaks. Küll aga istus niisama Volga juhataja (Tartu on väike koht, isegi mina tean nägupidi, kes Tartus kes on. Kui te arvate, et kuidas ma saan teada, et need inimesed ka lõunastajad polnud). See häiriski mind lõuna juures ehk isegi rohkem kui maitsetu toit.

Samas vaatan ma  a la carte menüüd, nädalavahetuse esinejaid ja näen, et Volgal on võimalus olla jälle kord üks Tartu esirestorane. Kalli päevapakkumise kõrval on a la carte menüü aga täiesti mõistliku hinnatasemega. Ma kujutan väga hästi näiteks ette, kuidas mu ema-ja isavanused inimesed seal laupäeva õhtul mõnusa swingi saatel jalga keerutaksid, naudiksid mõnusat õhtusööki ja jooks veini.
Ma usun, et nädalavahetused on Volgas särtsakamad kui teisipäevane lõuna. Ma ei tea, aga ma ei tahaks ühe õnnetu lõuna pärast Volgat päris maha materdada. Ma tahaks restoranile ühe võimaluse veel anda. FB järgi on näiteks sel laupäeval restoranis bugi-õhtu. See kõlab ju üsna lõbusalt?
Ma tahaks kohe vaatama minna, kas õhtune Volga on selline nagu ta olema peaks. Ma loodan. Tartusse kuluks mu meelest ära üks selline soliidsem koht ka. Restorane ei ole just liiga palju. Atlantise restoran ja...ma rohkem ei teagi.

On keegi Volgas nüüd hiljuti käinud? Millised on muljed?

Konkurente kaemas @GMP Club Hotel restoran

Üks põhjus, miks ma spaaks valisin Pühajärve spaa, oli see, et ma tahtsin külastada üht oma lemmikrestorani - Mr. Jakobit. Kahjuks aga ei teadnud ma, et hetkel on Jakob avatud vaid neljapäevast pühapäevani. Meie olime Otepääl teisipäeval. Me oleks muidugi võinud kaks päeva veel oma puhkust pikendada, sest Ida oli ju kindlates kätes, aga noh...ei tahtnud ju, et inimesed meist halvasti (veel halvemini?) mõtlema hakkaksid:)

Restoranide valik Otepääl ei ole teab kui suur, nii et ainuke valik oligi GMP hotelli restoran. Restoran oli inimtühi, kuid meid võttis vastu väga meeldiv ja sõbralik teenindaja, kes isegi minu lameda nalja peale, et kas teil vabu kohti on, viisakalt naeratas.  Koht mulle meeldis. Selline lihtne ja väljapeetud, mugavate triibuliste diivanitega. Taustaks kõlas mõnus muusika. Oma suure veiniklaasiga oleks ma võinud seal mitu tundi mõnusalt aega veeta. Marek kirus, et olime paarsada meetrit eemal asuvast hotellist autoga tulnud ja jõi kohvi. 
Pearoaks võtsin mina pardi. Marek võttis talle. Vist. Ma ei mäleta täpselt. Viimasel ajal on mul mäluga probleeme, varsti pean vist endale nimesildi ka igaks juhuks rinda kleepima või käe peale kirjutama, ära unusta, et sul on laps, sest muidu ma varsti olen võimeline tema ka kuhugi maha unustama. Enivei...

Toit oli väga maitsev. Ma olin meeldivalt üllatunud. Uksel olin ma küll märganud "50 parimat restorani" silti, aga no ma tean paari restorani, kus sama märk uksel, kuid... Siin oli aga toit tõepoolest maitsev. Eelmisel päeval olime me käinud söömas Noas ja ma pean ausalt ütlema, et GMP restorani toit meeldis mulle palju rohkem. Positiivsest kogemusest tiivustatuna otsustasime me süüa ka magustoitu. Magustoiduks oli neli valikut. Jäätisevalik, creme brulee, mandariinikook ja sidruni posset ning majakook. Mitte kõige suurem valik, eks. Aga kas teid üllatab, et ma ei suutnud valida? Lõpuks otsustasin ma mandariinikoogi kasuks. See oli maitsev, aga majakoogi (=šokolaadi fondant) kõrval kahvatus täiega. Isegi Marek, kes väga magusat ei armasta, kiitis majakooki taevani. Ühtepidi on mul kahju, et Mr.Jakob suletud oli, teisalt aga oli mul hea meel. Meil oleks selles restoranis muidu käimata jäänud. Sellest oleks kahju olnud. Teenindusele veelkord eraldi kiidusõnad. 

Konkurente kaemas @Noa

Noa on selline uus popp restoran, mis peab meeldima. Kui ei meeldi, siis pole sa keegi. Kui sa pole Noas käinud, pole sind olemas. Käisime siis meiegi uudistamas.

Asukoht - imeline. Vaade - võrratu. Sisekujundus - fantastiline. Detailid - läbimõeldud. Mulle meeldis. Väga meeldis. Kuigi ma seda tüüpi kohtades ei tunne end tegelikult mugavalt. Mulle tunduvad sellised restoranid kohtadena, kus sa käid end näitamas. Hea on, et ma tol päeval Laureeni etendust vaatamas käisin ja kenasti riidesse olin end pannud, oma tavapärases "kunstiinimese kostüümis" oleksin ma silma torganud nagu valge vares. Ja oma vana Mondeoga ei tea kas olekski tihanud Lexuste ja BMWde vahele parkida. Parkimine on selle koha kõige suurem miinus. Restoran on suur, aga parkimiskohtadega pole just kiita. Minusugune parkimiskeenjus valib tihti toidukoha selle järgi, kuidas ma parkida saan. Igale poole ma ei oska. Noas oleks mul üksi keeruline käia.

Nüüd siis toidust. Mina ei ole väga pirtsakas klient. Sellest hoolimata ütlen ma, et  minu põrsasalat oli maitsetu. Või noh ütleme nii, et kui ma söön restoranis, siis ma eeldan toidult teatud taset, see oli otseloomulikult olemas, korralik restoranitasemel söök, aga see oli ka kõik. Mareki veis maitses mulle kordades rohkem. Maksis 24 eurot. Ühtekokku läks meie lõunasöök maksma 44 eurot. Ja siis öeldakse, et Diip on kallis, Noa kõrval on Diipis puhta sööklatasemel hinnad. 

Leib oli väga hea. Maitsevõi oli väga hea. Toidus muidu mina natuke pettusin.
Ma sain aru, et tegelikult on Noas mingitel päevadel köögis peakokk, kes pakub üht menüüd ja teistel päevadel asjatavad köögis niisama kokad. Me sattusime "niisama-koka-päevale". Mu jaoks kummaline konseptsioon, aga võimalik et ma olen ka jälle millestki valesti aru saanud. Kui aga ôigesti olen aru saanud, siis eks me pea peakoka menüü ka üle vaatama. Võib olla see on hoopis teine tera. 

Kahjuks unustasin ma pildid teha. Seega näppasin alloleva imelise pildi nende FB kodulehelt. Ilus, kas pole: 

Koht on kindlasti külastamist väärt. Ma kujutan ette kui mõnus võib seal suvel olla. Istud, jood veini, naudid vaadet ja päikeseloojangut. Kokkuvõttes ma arvangi, et sellise arhitektuuri ja asukoha juures ei oleks vaja üldse nii palju pingutada. Detailidele keskendumise asemel tuleks keskenduda maitsetele ja saakski ühe hea restorani.
Kuigi mina ilmselt Noasse liiga tihti sattuma ei hakka, me lihtsalt ei viitsi nii palju sõita, soovitan ma teistel kasvõi korra ära käia. Viimsi ja Pirita rahva seas saab koht kindlasti populaarseks. 

Konkurente kaemas @MannaLaRoosa

Meil oli plaanis täna Titanicu näitusele minna, aga me ei osanud arvata, et pühapäeval seal niiiiiiii pikk saba on. Mina seal seista ei viitsinud. Nii otsustasimegi me minna kaema uut konkurenti Manna La Roosat, mis Äripäeva arvustuse järgi on veel halvem restoran kui Diip. Ma kohe tahtsin oma silmaga näha ja kogeda kaks korda halvemat teenindust kui meil.

Piltide järgi teadsin ma, et Manna La Roosa on just minu teetassike. Selline mōnus maasikavahuline sigrimigri. Kui me sisse astusime, siis esimese hooga ma pettusin. Ma ei teagi miks. Kôike oli justkui liiga palju. Ja jälle vana mööbel, kõik asjad erinevad. See oli nagu veidike rohkem kui veidike üle võlli keeratud "Boheem". Mida kauem me seal aga istusime, seda rohkem mulle koht meeldima hakkas. Selline mõnus sigrimigri, kus sõbrannadega õhtul kokteilitada ja/või veini juua. (PS: Jookide valik oli väga hea). Ma arvangi, et ega see nüüd päris restoran pole, pigem just selline lounge.
Maitsed on muidugi nii erinevad, et samal ajal kui mina juba piltidelt arvasin, et mulle pigem meeldib, siis paljud minu tuttavad leidsid, et nende jaoks on interjöör liiga häiriv. Eks ta  nii vist tõesti ongi, et see, mis meeldib ühele, ei meeldi teisele. Ja kõigile meeldida niikuinii ei saa. 

Menüü oli lühike, kuid lõpuks suutsime siiski oma valiku teha. Söökidest sõin mina kaheksajalga, sest peedisalatit, mis oli mu esimene valik, polnud. Marek sõi päevakala. Minu toit oli täitsa maitsev, mulle meeldis. Mareki kala oli tibake maitsetu, kuid kuss-kuss see eest natuke liiga piprane. Ometigi ei midagi traagilist. Täiesti okeid söögid.  Ainuke päris etteheite moodi etteheide on taldrikud. Sellised suured äärteta kiviplaadid. Need olid tibake ebamugavad. Minu taldrikult voolas kaste lauale ja teenindajal oli neid ebamugav lauda tuua/ära viia. Püüdest olla originaalne saan aru, aga samas ega see nüüd nii väga originaalne enam ka pole. Juba tehtud-nähtud:) See on ka kõik, mis mul köögipoolelt ette heita on. Kui veel vigiseda siis kohv oli ka natuke kibe, aga samas läksime me pärast Diipi ja saime külastajatelt tagasiside, et ka meie kohv on kibe. Mina pole ka miski ekspert, mina joon piima kohviga. Musta kohvi pole ma nüüd joonud juba üle aasta. 

Ja lõpuks siis teenindusest. Eks see Äripäevast meelde jäänud lausa kaks korda halvem teenindus kui Diipis oli üks põhjuseid, miks ma sinna nii väga uudistama tahtsin minna. Meid teenindas äärmiselt sõbralik, naeratav ja abivalmis ettekandja. Selgitas kenasti toitude eripärasid (nt et kuue tunni seal on ka pekki, mistõttu Marek seda süüa ei tahtnud), soovitas peedisalati asemel teist menüüvälist salatit (mida mina apelsinikastme tõttu ei tahtnud), soovitas veine ja oli lihtsalt meeldiv. Ju siis mõni teine teenindaja, naersime me me Marekiga. Mitte et me tegelikult Äripäeva arvustust väga uskunud oleksime, et kõik kohe niiiiiiiii halb oleks saanud olla.

Arvega tõi teenindaja lauda ka väikese lehekese, kus teenindusele ja toidule paluti panna hinne. Tegime nalja, et me panime teenindusele kaks punkti. Ettekandja kohkus ja küsis: "Miks nii?" Seletasime, et tegime nalja, et Äripäeva järgi ahvisime, aga tegelikult meile väga meeldis, lisasime veel  et me oleme Tallinna teisest halvima teenindusega restoranist ja ühtäkki me lihtsalt jutustasime teenindajaga nagu oleksime vanad tuttavad. Selgus, et tema oligi see kohutav teenindaja olnud ja seepärast läks see arvustus (ja meie alguse nali) talle väga hinge. Kui me lahkusime tänas ta meid veel kord heade sõnade eest ja mulle tundus, et tal olid silmad märjad. "Me tuleme siis teine kord teie halva teenindusega restorani kaema!" hüüdis ta meile vaikselt järgi kui me uksest välja astusime. Meie naersime ja tema naeris. 

Toidu poolest ma ei saaks öelda, et Manna La Roosa mind sõnatuks oleks võtnud, nii nagu Kroonika ja/või Õhtulehe artiklid kunagi detsembris lubasid, kuid teeninduse pärast võiks ma sinna küll iga kell tagasi minna. Soovitan soojalt Äripäeva arvustus prügikasti visata ja uudistama minna. Vahva koht! Aga sööma tulge ikka Diipi:D

Konkurente kaemas @Sesoon

Sesooni kohta olen ma kuulnud vaid kiidusõnu. Ja ka seda, et Diip´il saab ikka väga raske olema, kui selline konkurent nii lähedal on. "Ei saa olema kerge ülesanne Sesooniga võistelda," on inimesed mulle pead vangutades öelnud ja püüdnud selgeks teha, et oleme ikka puhta puudulikud, et julgeme üldse veel ühe restoran/kohviku avamisele mõelda.
(Lisaks sellele olen ma kuulnud arvamusi, et "niikuinii läheb teie üritus p...e" või et meie koht/koha nimi/olemus/logo on "liiga wannabe" ja tuhat teist kurjakuulutavat kommentaari.)

Aga tagasi Sesooni juuurde. Ma olen mitmeid kordi tahtnud sinna sööma minna, kuid kunagi ei ole mul õnnestunud lauda broneerida. Koht on alati olnud broneeritud. Järelikult popp koht. Seda enam oli mul hea meel kui me laupäeval Marekiga nii vara linnas olime, et saime hommikusöögiks seada sammud Kalamaja popimasse kohvikusse. Ja laua me ka saime.

Ma ei tea, miks, aga ma olin alati arvanud, et tegu on tillukese ja hubase kohvikuga. Seepärast olin ma üllatunud kui sattusime hoopis suurde moodsasse bistroosse.

Väga kihvti bistroosse, aga sugugi mitte kohta, kus ma kujutaks ette end õhtul sõbrannadega veinitamas. Lõunatamas, jaa, kindlasti. Eriti kui ma juhtuks selles piirkonnas töötama. Moodne ja soodne. Ideaalne lõunastamiseks.

Toidu valimisega oli meil ka veidike raskusi. Kell oli veel liiga vähe, et praadi sööma hakata, niisiis pidime endale midagi sobivat leidma eelroogade seast. Ka see osutus keerulisemaks kui me oleksime tahtnud, aga samas ei saa selles süüdistada kokka ega menüüd. Me lihtsalt olime sel hommikul mingil teisel lainel. Lõpuks otsustasime me heeringaga krõbeda kadakaleiva ja kõrvitsapestoga pärmitaignakulklite kasuks. Kuna me olime juba natuke toidukoha valikus pettunud, siis ega me suurt ka toidust ei oodanud. Oma negatiivses ootuses pidime me siiski pettuma. Toit maitses väga hea! Eriti kõrvitsapesto. Ma sain aru, miks Sesooni kiidetakse.

Samas pean ma ütlema, et tagasi ma enam ei kipu. Kui siis nagu juba öeldud vaid lõunatama. Natuke tabamatuks jääb mulle Sesooni kui kõige popima ja alati broneeritud koha fenomen.

Konkurente kaemas @Elutuba

Kalamaja on vaieldamatult kõige kiiremini arenevam ja trendikam toitlustuspiirkond Tallinnas, kus restorane ja kohvikuid on nagu seeni pärast vihma. Me isegi ju ronisime just sinna piirkonda. Konkurentide tegemistel toimetamistel tuleb seega silma peal hoida. Siiani on minu  lemmikuks Boheem, nii toidu kui interjööri poolest. Mingil veidral põhjusel satun ma päris tihti tagasi Kukekesse, kuigi tegelikult ei ole see päris minu teetassike koht, midagi selles kohas aga ilmselt ikkagi on, et ma sinna tagasi satun.  F-hoone on nii ja naa, meeldib ja ei meeldi. Kamahouse (on see üldse enam Kalamaja?)  läheb samasse kategooriasse F-hoonega, meeldib ja ei meeldi, F-hoonega võrreldes meeldis mulle toit kordades rohkem, häirib aga toidulõhn ja õhupuudus. Aga nendest kohtadest ma (seekord) rääkima ei hakka, need on sellised teada-tuntud-käidud kohad. Viimaseks avastuseks on mõned kuud avatud olnud Elutuba.

Neljapäeval käisin ma seal esimest korda. Sisehoov oli üliäge,  selline natuke suvakas ja meenutas kodust aeda, just nagu mulle meeldib. Ma olin kade, et Diip´il sellist sisehoovi võimalust pole. Restorani sisse astudes ehmusin ma esimese hooga ära. Sisekujundus oli selline nagu me esialgu olime plaaninud Diipi. Jumal tänatud, et me saime aru, et Soo tn pind ei ole päris sellise sisekujunduse jaoks ja otsustasime minna "koduse pitsi ja karge puidu"-stiili, muidu oleks ikka jube piinlik olnud. Avada paar kuud hiljem koht, mis paar tänavat eemal juba avatud on.
Ainuke, mis mind sisekujunduse juures häiris, olid need kohutavad lambid laes. Öelge, et need ei meenuta kirste? Liiga diip kunst minu maitse jaoks. Muidu aga tõsiselt hubane. Just nagu olekski kellegi elutuppa sattunud. Värsked lilled laual on minu jaoks alati suur pluss. Mulle meeldib kui sellistele pisiasjadele tähelepanu pööratakse.

Menüüs olin ma veidike pettunud. Eelrooga ma leida ei suutnud, niisiis läksime kohe pearoogade juurde. Minuga kaasas olnud sõbrannad valisid pearoaks koha. Juhtus aga selline "kohatu lugu, et koha asemel on täna pakkuda siig". Mina valisin värske kartuli kukeseenekastmega. "Kukeseentega on meil täna nii, et nende asemel saame pakkuda metsaseeni".  Veiniks valisid sõbrannad midagi-midagi, ma väga ei süvenenud, aga igatahes said nad paar minutit hiljem teada, et ka seda täna pakkuda ei ole. Otsustasime kõik ära tellida ka magustoidud. Marjasupi toorjuustukreemiga. Ettekandja kohmetus. Täna olevat kindlasti pakkuda isetehtud sidrunijäätist, aga marjasuppi peab uurima. Ühe sõbranna suutis ettekandja ümber keelitada jäätist tellima, mina ja teine sõbranna jäime siiski lootma marjasupi olemasolule.

Ooteaeg oli lühike. See mulle meeldis. Kohatu siiaroog ja metsaseentega kukeseenekaste nägid head välja. Puudust tundsime me saiast ja salvrättidest ning 1/3 seltskonnast tundis puudust soolast. Mul oli kahju, et seenekaste, mis oli mõnusalt rammus, oli nii vedel, et osa sellest jäi taldrikupõhja. Sellest oli mul tõeliselt kahju! Kodune ja mõnus, tundsin kohe, kuidas paar kilo reitele veel lisandus. Ohh, kuidas ma oleks tahtnud saiaga taldrikupõhja puhtaks kraapida. Ja kui juba unistada, siis kogu see kraam veiniga alla loputada.

Magustoiduks valitud sidrunijäätis, nii nagu ma sõbrannast aru sain, osutus heaks valikuks. Kuigi serveering jättis mu meelest natuke soovida, aga väga ma siiski ei nori. Naersime, et raudselt on marjasupiks purk moosi ja kui see lõpuks lauda jõudis, selgus, et magustoiduks oligi purgitäis taldrikusse valatud  moosi:)

Moosi, vabandust marjasuppi, oli way too much. Eriti võrreldes sidrunijäätisega. Menüüs kõlas marjasupp toorjuustukreemiga nii ahvatlevalt ja hõrgult, ma päris täpselt küll ei tea, mida ma ootasin, aga purk moosi ei olnud kahjuks see, mida ma oleksin magustoiduks soovinud. Koju jõudes oli Marek küpsetanud pannkooke. Nii sai kokku üks päris hea magustoit;)
Õhtu lõpetasime me tee ja kohviga, mu sõbranna oli juba kohvi lõpetanud kui lõpuks minu tee lauda jõudis. Olin seda otsust juba jõudnud kahetsema hakata. Koha kõige suuremaks miinuseks oli puuduv ventilatsioon ja avatud köök. Kuna restoran oli täiesti rahvast täis, siis mingil hetkel tekkis selline õhupuudus, et  me ei suutnud enam rahulikult istuda. Me tahtsime värsket õhku. Aga tee oli tellitud ja arve maksmine võttis oma aja.

Teeninduse kohta saan ma öelda, et kõik, mis üldse viltu minna sai, läks viltu. Meid teenindanud poiss oli nii kohmetu, et see pigem oli juba lahe ja me saime iga kord, kui ta jälle midagi segamini ajas, kõva kõhutäie naerda. Lõpuks naersime me lausa kõva häälega ja nii et pisarad silmist väljas. Ma loodan, et ta väga ei solvunud. Ehk siis, kui muidu mind selline veidike kohmakas teenindus ärritab, siis seekord tekitas see minus hoopiski positiivse emotsiooni. Me lahkusime hea tujuga ja ikka veel naerdes. Mu meelest oli teenindus nii sürreaalne, et ma tahaks Diipi sellist teenindajat.

Kokkuvõttes. Kas ma tagasi läheks? Läheks. Juba sai käidudki. Laupäeval viisin ma Mareki uut kohta uudistama. Kuna me just olime Sesoonist söömast tulnud (sellest kirjutan järgmine kord), siis otsustasime vaid magustoidu kasuks. Lauda toodi kaks üüratult suurt kohupiimakooki, mis viisid keele alla. Päriselt. Hoopis teine tera kui neljapäevane purk moosi. See krõbe võine koogipõhi oli juba väärt iga lisakalorit, mis me lusikaga suust  sisse kühveldasime. Me olin nii positiivselt meelestatud, et otsustasin ära proovida ka neljapäeval sõbrannalt kiidusõnu saanud isetehtud jäätise. Ma ei osanud küsida, et kas see on ikka sama sidrunijäätis ja nii oli mu pettumus suur kui lauda toodi lihtsalt kõige suvalisemalt kaussi visatud tavalised jäätisepallid. Menüü järgi oleks palle pidanud olema üks, seepärast olin ka eeldanud, et tegu on sama jäätisega. Marek arvas, et kokk vaatas, et ma olen nii suur ja rase, et mis ma ühest pallist ikka saan ja puhtast heast tahtest viskas kaussi kaks palli. Pallid pallideks, aga ma oleksin tahtnud seda sama sidrunijäätist, mida mu sõbranna sõi.
 Ma kusagilt lugesin, et menüü on restoranis pidevas muutumises. Sellisel juhul saan ma nendest "apsakatest" aru, aga menüüs võiks siis ka sellekohane märge olla?

Teenindus oli samasugune kohmetu nagu neljapäeval. Aga ikkagi, mulle meeldis. "Ostame selle teenindaja üle," ütlesin ma Marekile, "nii saab vähemalt nalja. Marek ei olnud mu mõttega päris nõus: "Ma ei tea, kas ma ikka tahaks päris sellist teenindajat endale."
Nojah. Mul jääb alati võimalus Elutuppa tagasi minna. Ma ei teagi, kas konkurendid tohivad meeldida ja kas seda tohib avalikult välja öelda, aga mulle see koht meeldis. Toit jättis soovida, ei ole päris see, välja arvatud kohupiimakook, aga restorani enda kohta ei ole mul ühtegi halba sõna öelda. Ja siseõu tegi kadedaks.