Kas lapsest tohib siis pikemat aega eemal olla või mitte?

Ma olen ikka olnud esimene, kes ütleb, et lapsest peab saama puhata ja et nüüd üdini aus olla, siis ma arvan seda ikkagi. Ma arvan, et selles pole midagi halba, sest puhanud vanemad on õnnelikud vanemad. Jah. Aga kaua siis tohib lapsest eemal olla? 

Meie oleme Idast eemal olnud vist maksimaalselt kolm päeva, selle ajaga pole midagi juhtunud. Ei ole Ida meid igatsenud ega meie ka teda. Selles mõttes, et loomulikult me oleme end kogu aeg leidnud lapsele mõtlemast või temast rääkimast, kuid me oleme lapsevabadust ka nautinud. Kuna mul on üsna palju väikeste lastega tuttavaid, siis olen ma ikka kuulnud kedagi rääkimas, et appikene nädal aega lapsest eemal olla on nii pikk aeg, igatsus tuli peale ja laps oli pärast nagu ära vahetatud, solvunud ja ei tahtnud vanematega leppida. Ma ei ole sellest aru saanud. Nädal pole ju miski aeg? 

Mitte et Ida oskaks seda ise veel öelda, kuid mulle tundub, et ta on Lillehammeri eluga rahul. Eriti nendel päevadel kui tal lubatakse jäätist süüa, nii et see võib tilkuda nii riietele kui põrandale ja mitte keegi ei pahanda. Isegi emme.

Olude sunnil oli Ida minust ja Marekist nüüd eemal kümme päeva, Tartus koos tädidega. Minu arvamus lapsest eemalolekust on nüüd tänu sellele kogemusele mõnevõrra muutunud. Esiteks võitlesin ma süütundega. Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin lapsest puudust tundnud. Vastupidi. Ma nautisin seda, et ma sain korraks puhata ja rahus tööd teha, ma sain isegi külas käia ja ühe koha peal istudes juttu ajada ning süüa, filmi vaadata, jah, isegi veini juua. Ma tundsin süümepiinu, et ma ei tunne lapsest puudust. 

Mida aeg edasi läks, seda rohkem hakkasin ma Idast puudust tundma. Ma tundsin puudust sellest, et keegi mind 24/7 "ahistaks", ma tundsin puudust meie pikkadest jalutuskäikudest. Ma püüdsin üksinda jalutamas käia, kuid siis tundsin ma end veelgi üksikumana. Ma tundsin jällegi süümepiinu. Seekord sellepärast, et keegi teine peab meie last nii pikalt hoidma. Mis vanemad me sellised oleme, kes niimoodi lapse nii pikaks ajaks teistele jätavad! Ma küll teadsin, et tädidel ei ole Ida hoidmise vastu mitte midagi, kuid süütunne näris ikka. 

Lisaks sellele panin ma tähele, et ma hakkasin heldinult teiste lapsi vaatama, naerma asjade peale, mida lapsed tegid, lapse tundusid ühtäkki nii armsad. Jah, ma olen nõus, see kõlab täiesti uskumatult. Kui te tunnete mind rohkem kui kaks aastat, siis te saate eriti hästi aru. Vihjeks ütlen "pjuuder- njäokreem".

Arvasin, et sai Ida jaoks liiga advanced mäng valitud, aga see osutus keerukaks mu enda jaoks. Ma ei tunne pooli lippe! Aga hariv on see igal juhul. Mulle endale kasvõi. Küll on tore kui on olemas targemad sõbrannad, kes toredaid tegevusi soovitada oskavad. 

Kui me siis lõpuks Idale järele läksime, sain ma aru sellest, mida on räägitud lapse solvumisest. Ida näitas iga ihurakuga meile ilmekalt välja KUI pahane ta meie peale oli. Võttis umbes veerand tundi aega enne kui ta uuesti meiega leppis ja ei tahtnud tädidele sülle ronida, peitu. Kui solvumine üle läks, siis edasi ei tohtinud umbes järgmised kolm päeva tekkida kordagi olukorda, kus nii mina kui Marek ei oleks temaga koos olnud. Idal oli hirm, et me läheme ta juurest ära. Nüüd tundsime me veel kõige suuremaid süümekaid, et olime last niimoodi traumeerinud. Samas saime me ju aru, et selles olukorras oli Idal tädide juures kõige parem.

Sellest hoolimata olen ma nüüd veendumusel, et kui vähegi võimalik, siis nii pikalt ei tasuks lapse juurest eemal olla. Ma kusjuures arvan, et see iga on ehk kõige hullem. Varem oli ta nii tilluke, et ei osanud puudust tunda, oluline oli see, et kõht oli täis ja tuju hea, nüüd aga ei ole ta veel nii suur, et aru saada, et vanemad tulevad tagasi. Või ma ei tea. Kas ma eksin? 

Jah, näete, ka mina, kes ma täpselt alati tean, kuidas last õigesti kasvatada, õpin ja arenen. 

Ida retuusid olla tegelikult pidžaamapüksid, aga need on nii armsad, et ma ei raatsi neid talle vaid ööseks jalga panna. Ja ma mõtlen, et kes see ikka teab või vahet teeb? 

MINA olen boss! MINA otsustan!

Imearmas Ida on nüüd jõudnud sellisesse ikka, kus ta arvab, et terve maailm peab käima tema järgi ja kõik peab toimuma just nii ja just siis kui tema tahab.Vähe sellest, et ta tahab öösel kolm-neli-viis-kuus korda ärgata ja et ta tahab nagu äratuskell punkt kell kuus ärkab, tahab ta nüüd ka, et kogu ülejäänud tunnid ööpäevas käiksid tema tahtmist järgi.

Mõnikord ma tahan kohvi juua ja ei taha temaga aknast välja vaatama minna (KOHE), mõnikord ma ei taha, et ta telekal kanalit vahetab, mõnikord ma ei taha vene-eesti sõnaraamatut lugeda, mõnikord ma ei taha trepist üles-alla käia, mõnikord ma ei taha veel sada tuhat asja, aga Ida tahab.  Ei mingit ootamist, ei mingeid kompromisse.
Ja kui talle midagi ei meeldi, hakkab ta nutma. Mitte vaikselt rahulikult trihnuma, vaid väga häälekalt jonnima. Üldse on Ida jõudnud ikka, kus ta nutab IGA ASJA peale. Vahet ei ole, mis see on. Absoluutselt IGA ASI ajab teda nutma. Ja kui sellest veel ei piisa, siis viskab ta end pikali ja jonnib veel kõvemini. Kui ta end laevas pikali viskas ja ma tal seal lamada lasin, vaatasid mind inimesed täpselt selliste etteheitvate pilkudega nagu veel aasta tagasi mina KÕIKI nutvate laste emasid vaatasin. Vangutasin pead ja mõtlesin, et isver, milline kasvatamatu laps ja et mis ema see on, kes ei suuda oma last rahustada. Nüüd vangutati mulle samamoodi. Jälle see kuramuse karma! Ma ütlen, lihtsam on olla hea inimene ja mitte kunagi mitte kedagi arvustada, sest varem või hiljem tuleb see kõik ringiga endale tagasi. Seepärast Ida ehk natukene selline kangem daam ongi?

Ma olen muidugi natuke ka seda meelt, et eks see pikaliviskamine ja jonnimine on natuke ka kasvatuse asi. Me ei tee kodus Idast välja kui ta jonnib kui oma tahtmist ei saa. Üsna kiiresti annab ta tegelikult alla ja vantsib mossitades/kurja nägu tehes meie juurde, aga ei jonni. Kuid see selleks. See, et Ida iga asja peale nutma hakkab, on üsna kurnav. Minu jaoks. Minu kõrvade jaoks.
Naljakas on aga see, et need, kes Idat väga tihti ei näe, ütlevad kõige pealt "Isver, no nii armas laps, mina küll ei usu, et ta kunagi pahandust teeks" ja mõne aja pärast lisavad väsinult "Oi, on ikka küll üks väsitav laps, teil peavad raudsed närvid olema".
See on mu meelest nii naljakas. Tegelikult arvan ma, et 99% lapsi on selles vanuses "väsitavad" ja vanemad "raudsete närvidega". Mõni lihtsalt räägib sellest rohkem, mõni vähem. Mõni unustab kiiremini.  Ja eks mõnes on ikka seda emageeni ka rohkem kui minus;)

Mina ja titemamma? Oo ei! Või siiski?

Kas ma olen teile öelnud, et ma lubasin, et  mina küll oma kodus mingeid lasteüritusi korraldama ei hakka? Kas ma olen teile öelnud, et ma lubasin, et lapse mänguasjad teiselt korruselt alumise korruse elutuppa ei koli? Kas ma olen teile öelnud, et mina küll titemammaks ei hakka, kes teiste titemammadega koos aega veedab? Kas ma olen teile öelnud, et ma ei hakka kunagi suhtlema mingite inimestega kusagilt internetigrupist? Kas ma olen teile öelnud, et mina küll ei saa aru, kuidas saab võõraid inimesi (noh selles mõttes, et mitte ammuseid tuttavaid, vaid inimesi, kellega ma olen netis tutvunud ja mitte ammu aega tagasi) koos lastega endale külla kutsuda? 

Ei ole? 

Noh siis on hästi. Sest ma ei ole pidanud ühtegi neist lubadustest või väljaütlemistest. Ja teate, mis kõige hullem, mulle täitsa meeldib selline titemammadega suhtlus. Tõsi, puhkus Pärnus oli võib-olla natuke liiast, aga selline päevane kokkusaamine on mu meelest täitsa lõbus. Esiteks on lastel tegemist. Nad uudistavad ja tahavad üksteise mänguasju ära rabada, see hoiab neid tegevuses. Teiseks  kui lapsel niikuinii sabas tuleb joosta, siis toredam on seda teha kambakesi.  Ja kolmandaks sel ajal kui lapsed lõunaund magavad saavad emad lõõgastuda ja omavahel juttu rääkida. 

Internetitutvuste suhtes on mul alati väike eelarvamus olnud. Aga...olgem ausad niikuinii pool elust on kolinud internetti, pole siis ka ime et uued tuttavad tekivad läbi interneti. Ja ei ole seal ainult mingid hullud "perekooli käod", vaid on täiesti normaalseid toredaid inimesi, kellega läbi käia. Eriti kui on ühevanused lapsed, ühed jutud, ühed mured ja rõõmud. 

Niisiis. Ma pean tunnistama, et tahan ma või mitte, siis minus on  ikka tilluke titemamma peidus. Ja mis kõige hullem! Vaatasin mina neid beebisid ja pidin tunnistama, et nad on ikka päris armsad. Ka teiste omad. Mitte vaid minu oma;) Uskumatu? Ma tean. 

Kodu mullikiletama

Ida on nüüd jõudnud sellesse vanusesse, kus paigal hoiavad teda vaid kamapallid. Ja sedagi vaid viieteistkümneks minutiks. Muidu tormab ta ringi nagu väike tank, nii et ma ei jõua selgagi keerata kui ta juba on ühest majanurgast teise on jõudnud.
Meie majas on päris palju nurkadega asju. Kuhu end vastu lüüa. Ja otseloomulikult pakuvad need asjad talle kõige rohkem huvi. Üks neist ohtlikest, aga nii põnevatest asjadest on trepp. Niisiis otsustasime me selle ohutumaks teha. Ise olime tulemusega rahul.

Aga nüüd pakub see trepp talle veel rohkem huvi. Ma ei saa teda enam sealt eemale. 

Ja otseloomulikult juhtus just eile, pärast seda kui me olime kodu lapsele ohutumaks muutnud, see, et Ida kukkus vastu laua äärt. Tubli tüdruk ei teinud väga kisagi, kuigi haiget võis ta küll saada, sest nagu näha sai ta sellest kukkumisest põsele ka sinika. Vaene laps, sellise hooletu emaga peab ta oma päevi siin Ussipesas veetma.
Me oleme siin ikka nalja teinud, et emb-kumb, kas Ida või maja tuleb ära mullikiletada, mul on tunne, et me peame seda ikka päriselt ka tegema. Ta ju peab end igale poole püsti ajama ja kukkuma. Ma ei taha, et ta sinine oleks. Et inimesed vaataksid teda ja mõtleks, et vägivallatunnustega laps...

Kui te mõtlete, et kus ta siis nüüd on, et ma siin niimoodi blogin, siis hetkel ta magab:)

Ma ei oska enam magada!

Kuna Tartus läks rebimiseks, et kes last hoida saab, vaatasime me eile Ida üle, veendusime, et teda on hästi hoitud, andsime ta edasi järgmistesse headesse kätesse ja suundusime ise Pühajärve spaasse. 

Mulle on antud võimalus kolm (!) ööd magada. Aga ma ei oska enam magada. Täna hommikul ärkasin ma jälle kell viis, öö otsa olin ma niikuinii vähernud, ja magama enam ei jäänud. Mul oli nii igav! Ma üritasin Marekit üles togida, aga ta ei võtnud vedu. Nii ma siis vahtisingi kaks tundi lakke. 

Kas ma ei oskagi nüüd enam magada? Terve öö järjest. Kui ma justkui ei vajagi rohkem und, siis miks Ida öised ja varahommikused ärkamised mind väsitavad? Miks ma siis magada tahan?

Mitu korda ma ühe mehe peale vihaseks pean saama

Eile ja  täna on Ida mind kostitanud päeval ohtra röökimisega, mitte magamajäämise ja ehmumisega, nii et ehmatab end ise üles. Selleks ajaks kui Marek eile õhtul koju jõudis, olin ma Idat söötnud, krooksutanud, puuksutanud, kussutanud, ehk siis oma naba välja venitanud, et ta rahulik oleks, juba üle kahe tunni ja püüdsin teda magama saada. Edutult. Vähkres. Madistas. Ja röökis.
"Ilmselgelt teda vaevab midagi," lausus Marek.
"Jah, aga ma olen juba kõike proovinud, ma enam ei oska," vastasin mina.
"No siis tuleb lapsega tegeleda," ütles Marek.
Ma vihastasin esimest korda: "Mis sa kujutad ette, et ma lihtsalt lasengi tal päevad läbi siin röökida ja ei tegele temaga üldse?"
Marek muidugi mõtles, et ta tegeleb siis nüüd ise natuke Idaga ja laseb mul puhata, välja kukkus aga nii, et ma sain vihaseks.
Mõnda aega hiljem alustas Marek uuesti vestlust. Mu viha oli juba üle läinud. "Ma pidin täna ju Diip riiulit hakkama ehitama, aga ei saa."
"Miks ei saa?" küsisin mina.
"Ma pean ju lapsega tegelema kogu aeg," vastas ta. Ma vihastasin teist korda ja ei viitsinud Marekiga enam rääkida. Läksin Idat magama panema. Tulutult. Poolteist tundi ja ikka lõppes see metsiku röökimisega. Appi tuli Marek. Kaks tundi peale alustatut magamapanemist, magas Ida tõepoolest.
"Ta tuleb võtta endale kaissu ja nina vastu tema nina panna, siis ta jääb kohe magama," targutas Marek. Või noh võib-olla ei targutanud, aga mulle vähemalt tundus nii. Ma vihastasin kolmandat korda.

Algas öö. Õuduste öö. Ma isegi ei tea, kas ma üldse sain magada. Natuke vist sain. Siis kui Marek temaga tegeles. Sest mina olin vihane. Neljandat korda. Põhjus? Väga lihtne. Kui Idale mitte midagi ei mõjunud, panin ma ta lihtsalt hälli ja mõtlesin tal natuke nutta lasta.
"Kas sa nimelt teed nii, et ma ei saaks magada?" küsis pahur Marek, "ma olen väsinud!"
Ja mina ei ole, mõtlesin ma tigedalt ja keerasin neile selja.

Hommikuks oli Ida nagu ära vahetatud. Naeris ja rääkis ja oli üdini armas. Kuni saabus õhtu ja magama minemise aeg. Algas kisa. Ja läks aina valjemaks. Isegi Mareki imenipp ei aidanud, et ninad kokku või ma ei tea, mis moodi ta seda last magama saab. "Ma ei jaksa enam, ma olen väsinud!" kaebles ta pool tundi hiljem.  Sina  oled väsinud, mõtlesin mina, ja vihastasin viiendat korda. Aga mina ju ei ole. Ida röökis aina kõvemini.
"Ilmselgelt teda vaevab miski," ärritus Marek. Minu peale. Just nagu peaksin mina aru saama, mis täpselt teda vaevata võib.
"Ilmselgelt. Aga ma ei oska midagi rohkem teha, mitte midagi rohkem kui sina," vihastasin ma kuuendat korda, "sa võid sama hästi ta sülle võtta ja teda kussutada!"
"Ma olen väsinud," vihastas Marek, "mul jäävad Diibis ka juba asjad tegemata, sest ma olen väsinud!"
"Tegelt?" vihastasin ma seitsmendat korda, "sa ütled mulle, et oled väsinud? Mina olen ju ka." Me vaidlesime veel tükk aega, kummal on õigus rohkem väsinud olla. Lõpuks kolisin ma lapsega teise tuppa. Pärast söötmist saabus kahetunnine magamise hetk.

Kui ma kell kaks Idale süüa tegin, jõudis ta vahepeal jaurama hakata. Või kasutame siis õigeid väljendeid ja ütleme, et ta hakkas röökima. Marek ärkas üles. Ma ei tea, miks, aga ma vihastasin kaheksas kord: "Mine minema! Mine ära magama, muidu ma jälle pean kuulma, kuidas sa tööd teha ei saa, sest me segame sind!"
"Näed, mina ei tohi midagi siin majas öelda," vihastas Marek vastu. Me olime mõlemad vihased. Ida jäi lõpuks magama, et kahe tunni pärast uuesti ärgata. Ja nii iga kahe tunni tagant kuni hommikuni.

Hommikul piilus ukse vahelt Marek, käes vitsaoks. "Kui te ärkate, siis sa võid mulle vitsa anda," sosistas ta mulle vaikselt, et mitte Idat äratada, "ma ei taha enam niimoodi vihastada teie peale, anna andeks! Ma käitusin valesti. Ma jätan selle vitsa sulle siia tuppa."  Ma ei olnud enam vihane. Kuidas ma saaksingi sellise mehe peale vihane olla? See oli ju temast nii  lapselikult armas. Ja mina armastan lapselikult armsaid asju. Never loose your childish innocence, eks? 

"Püüa päeval koos Idaga magada," ütles ta mulle kui ära tööle läks, "su silmaalused on sinised." Noogutasin.
Ja ausõna ma püüdsin, kuid iga kord kui uni hakkas just tulema, hakkas Ida nutma. Ma ei hakanud ennast enam isegi õrritama, sest nüüd tundub, et Ida lõpuks ometi magab.
Ta ei ole täna tahtnud magada ei toas, ei õues, ei autos...Õuduste ööle on järgnenud siiani õuduste päev. Ma ei tea, mismoodi see päev edasi läheb kui ta silmad lahti teeb. Poeskäik piirdus samuti vaid Rõõmu Kaubamaja külastamisega, et hädavajalik soetada. Kuigi ma tahtsin linna minna. Emapalk ju tuli;) Aga isegi kui Ida oleks olnud rahulik, ei oleks ma jaksanud. Ma tundsin, et olen pealaest jalatallani väsinud.

Mul on tunne, et ma jõuan ka täna mitu korda vihastada. Ilmselt ka kõige süütumatute asjade peale. Ma vihastasin juba apteegis, sest ämmaemand oli unustanud mulle retsepti kirjutada. Beebipillide oma. Ma arvan, et ta tegi seda meelega, sest ta ütles "ehk sa ei kasutaks mingeid vahendeid ja võtaksid vastu selle, mis tuleb" . Ma olen täna kergesti ärrituv. See ei tõota head;)

Vot siis nii palju heast lapsest. Ära sõnusin. Kallis hea laps, kui sa kusagil seal Britt Ida Loviisa sees peidus oled, palun tule välja tagasi! Palun palun palun!

Ilusate vanemate ilus laps...

...ehk naerame vahelduseks Mareki üle ka. Ma olen siin näidanud oma beebipilte ja lasknud enda üle naerda, aga olgem ausad, see beebipilt, mis ma Marekist leidsin, on minu omadest kordi naljakam. Uskumatu, et ka tema oli maailma kõige ilusam laps;)

Päris kohe ime, et Britt Ida Loviisa nende geenide juures ikka niiiiiiii ilus välja kukkus:D

Ja kuigi ma jätan Idast mulje nagu tõelisest deemonlapsest, siis tegelikult on meil ikka väga palju helgeid hetki ka. Selliseid kui ta maailma kõige armsam laps on.

Siis kui ta kõva häälega naerab või mitu tundi järjest jutustab, nii et ma tähelegi ei pane, et ta tegelikult juba ammu magama peaks ja siis imestan, et miks ta korraga nutma hakkab.

Siis kui ta püüdlikult päeval rahmeldab. 

                                        

 Enne öist rallit  kvaliteetaega veetmas.  Kui ta kilkab ja naerab.

Kuid kõige ilusam vaatepilt on ikkagi unine haigutav laps. Eriti kui sellele järgneb rahumeelne magamajäämine;)

                                                   

Võib-olla on tõesti võimalik, et kunagi ütlen ma, et issake, ma küll ei mäleta, et mu laps titena nutnud oleks, ikka selline hea laps oli pigem. 

Ilmetust ilmekaks

Veel üks ilmetu Jyski kummut sai veidi ilmekama välimuse. Mina olen rahul. Õnneks on nüüd tõesti salvrätid otsas.  Ma olen ju unstoppable, mine tea äkki poleks taibanud enne lõpetada kui kogu tuba oleks roosidega kaetud olnud. 

Ja nii veider kui see ka pole, siis see imearmas häll, mille ma Telliskivist suvel soetasin ja milles Britt Ida küll minimaalselt maganud on, hakkab väikseks jääma. Last pole justkui ollagi, aga asjad kipuvad väikseks jääma. Samas 61 sentimeetrit last on ikka täitsa palju rohkem kui 50 sentimeetrit last.