Aga mis saab abielust?

Ma ei tea, kas see on nüüd mingi kümnenda aasta kriis, aga me ei saa Marekiga ABSOLUUTSELT läbi. Okei, kui ma kirjutan suurte tähtedega ABSOLUUTSELT, siis ma natukene liialdan, kuid laias laastus vastab see tõele.Me ei suuda omavahel suhelda ilma, et me üksteist süüdistaks, teineteise peale solvuks, häält tõstaks, meil on erinevad arusaamad asjadest alustades lapsekasvatusest kuni selleni, kus edasi elada ja kuidas. **

Mina nõuan, et üürime oma maja välja, Marek ei taha "seda viimast oma enda asja" kaotada. Ma mõistan tema tundeid, kuid ma tahan ükskõik milliste vahenditega august välja saada. Ausalt, kui ma oleks noorem ja kenam, siis ma oleks varsti nõus prostituudiks ka hakkama.*  Marek arvab, et peab iga sekund Idaga koos olema, mina arvan, et Ida peab õppima ka üksinda mängima/magama minema. Me tülitseme ja vaidleme oleme vait, sest nii on lihtsam, sest kõik meie jutuajamised lõppevad tüliga. 

Marek tunneb puudust sõpradest, kontserditest, suveüritustest, mina tunnen ka, kuid ei leia, et see kõige olulisem on. Ma tunnen ka end närusti, et ma ei saa minna juba teisele ristitütre lõpetamisele ühe aasta jooksul, aga kui lennupiletid selleks nädalavahetuseks ON 300eur edasi-tagasi (tuletan meelde, et eelmine nädal käisin ma Eestis 15 euroga), siis see ei ole lihtsalt mõeldav ja nii lihtne ongi. Lisaks olen ma kogemata suutnud Ida lasteaias puhkuste graafikusse teha risti valesse kohta, nii et Ida on lasteaiast vaba 28-31 nädal. Ma ei suuda välja mõelda, kuidas ma neli nädalat kas 1) üldse poes ei ole või 2) Idaga siin koos olen. 

Mina olen segaduses ja omadega läbi, Marek on segaduses ja omadega läbi. See kõik kokku panduna annab kokku tulemuse, kus me aina tihedamini pillume lauseid, mida me (veel?) ei mõtle, aga mina ei tea, kuidas seda suhet korda saada. Sest lisaks kõigele muule on ka meie suhe katki.

*Ma tegin nalja. Ma never ei suudaks midagi sellist teha isegi kõige meeleheitlikumas olukorras.
** Palun ärge soovitage Eestis tööd otsida, on ilmselge, et seda me niikuinii teeme, mitte ei oota palmi all, et banaan suhu kukuks.

Püha jumal, ega ta ometi rohkem lapsi taha?

Mul on viimasel ajal hirm Mareki terve mõistuse pärast. Ta on hakanud segast peksma. Üks õhtu rääkis ta mulle, et lasku ma tal ometi Idat poputada ja hellitada, "seni kuni ta mind veel vajab". Kuna ma ilmselt vaatasin Marekit nagu oleks ta kuu pealt kukkunud selgitas ta, et noh varsti ju kolib Idat kodust välja ja tahab ise otsustada.
Minu maailmas saab Ida sügisel ALLES kolmeseks, Mareki maailmas saab Ida VARSTI JUBA 18 ja ei vaja meid enam. Ma siis lohutasin teda, et vaadaku meid - keskealised ja ikka ei saa hakkama, et küll see Ida meid ka vajab ka edaspidi, aga Marek oli lohutamatu. "Ja kujutad sa ette, kui ta on 18, olen ma 60! ja see on VARSTI!" Jällegi ei suutnud ma mõista, kuidas see 15 aastat nii varsti on, aga no mis ma vanema inimesega ikka vaidlen. Mõtlesin, et last ta siis poputab pealegi. Enne kui vanaks ja nõrgaks jääb nagu ta mulle elavalt ka etendas. 

(Meie suurim erinevus on kusjuures see, et mina ei mõtle absoluutselt vananemise peale, st siiani ei ole mõelnud, aga nüüd tänu vanaisa haigustele on mul natuke hirm tekkinud küll.)

Paar päeva hiljem sõitsime me autoga ja Marek vaatas heldinult Idat. "Tead, sa oled ikka nii nunnu praegu," ütles ta. Ida pilgutas oma vasikasilmi ja ütles "jaaah". 

"Varsti saab see ilus aeg otsa," jätkas Marek. Ma pidin saiatüki kurku tõmbama. 

"Milline ilus aeg?" küsisin ma ehmunult ja püüdsin meenutada, kas Marek on viimasel ajal kusagilt kõrgelt kukkunud. Alles me olime väsinud, magamata, stressis, vihased, tüdinenud. Kas see on see "ilus aeg", mida ta silmas peab? 

"Jah, see ilus aeg, kus ta on selline nunnu ja tilluke," vastas Marek. Tundus, et ta ei mäleta tõepoolest midagi väsinud, magamata, stressis, vihane, tüdinenud olekust. (Ma soovitan tal siis blogi lugeda mälu värskendamiseks.)

"Püha issanda jumal, sa ajad mulle hirmu peale," hüüatasin ma. "Mis sa järgmisena ütled? Et beebid on nii armsad, et tahaks veel ühte?" 

Marek naeris. Ma siiralt ja südamest loodan, et see tähendas "ei". 

Minule tuleb kananahk peale kui ma mõtlen:
1)rasedusest (lugege emotsioone 1-100) 

2)sünnitusest (APPI!) 

3) magamatusest

4) lapsenutust (mitte jonnist, vaid igasugu gaasidest jm vaevustest tingitud nutust).

Ja teate mis on veider, ka imetamisele mõeldes tuleb mul kananahk peale (prrr!)

Viimasel ajal on beebisid sündinud/sündimas päris palju, kuid mina tunnen, et kogu beebindus läheb minust ikka suure kaarega mööda. Ma vaatan beebide pilte ja ei mõtle "awwwww". Okei, tegelikult valetan, beebide PILDID on armsad, aga beebindus laiemalt...not so much. Mind ei huvita ja ma olen siiralt õnnelik, et Idast on kasvamas juba inimene, kes VARSTI ise hakkama saab ja meid ei vaja. Minu suurim hirm ei ole vanadus, vaid olekski rasedus. Ja seda ütlen ma ilma liialdamata. 

Jah, rasedusest on ka ilusaid mälestusi. Selliseid. (Ilma raseduseta poleks ma vbla maailma ägedaima fotograafi Efkaga tuttavaks ka saanudki?)

Aga ka nädalate kaupa selliseid mälestusi. Võrratu haiglatoit ja haiglas veedetud päevad. Inimesed tulid ja sünnitasid, läksid koju. Vaid mina jäin. 

Ja selliseid mälestusi. Ahh, kuidas ma saaksin unustada neid armsaid jalakesi. No te vaadake neid nunnukesi! Just sellised nägid mu nunnukesed välja kui ma Idat püüdsin enda seest välja meelitada. Ta ei tahtnud tulla. 

Ja lõpuks sünnitus. Öelge mida tahate, aga MINU JAOKS ei ole sünnituses MITTE MIDAGI imelist, ilusat ega loomulikku (ma jagan oma arvamust ka värskes"Üheksas kuus"). Kes pole lugenud ja keda huvitab, siis "emotsioonid 97 -100" siin blogis räägivad sellest "imelisest" kogemusest. Kananahk! Ei midagi imelist.
Olgugi, et ma tõepoolest olen ära unustanud kui õudne see tegelikult oli, siis uuesti ma oma mälu värskendada ei tahaks. Ma mäletan vaid, et kui ma enne sünnitust mõtlesin, et "mis mõttes keegi pärast mind veel nõeluma hakkab", siis peale sünnitust tundus see osa protsessist nagu udusulgedega kõditamine. Sellest mälestusest mulle piisab.

Jah, ilus aeg kõik see kokku. Ilus aeg, mis VARSTI otsa saab. Dziisus!

(ma siis igaks juhuks ütlen, et kõikidest õudusest, piinadest, magamatusest, stressist hoolimata ma SOOVITAN emaks saada. Emaks olemine on võrratu.)

Sees vs väljas

Minu sees on kõik kuidagi nii segane, ma ei tea, miks ma midagi teen ja käitun; kuidas oleks õigem minna edasi ja kus; kellega; miks mind ärritavad pisiasjad, mis mind kunagi varem pole ärritanud, kuna ja kas see lõppeb; kas ja kellega oma muresid jagada; kuidas võidelda ja palju; kellega; kas ma võidan selle võitluse. Mu pea huugab küsimustest. Sadade küsimuste seas kummitab mind üks kommentaar. Midagi sarnast, et Eveliis ei talu läbikukkumist. Ma ei suuda seda mõista. Mida see tähendab? Jah, ilma võitluseta pole ma kunagi alla andnud ning mulle meeldib moto "the impossible is often the untried", aga see ei tähenda seda, et ma peaga vastu seina jookseks vaid selleks, et midagi kellelegi tõestada. (Kas te teate, et näiteks lauamänge/viktoriine mängides pole võit mu jaoks kunagi oluline olnud?)

Mu sees on nii palju segadust.

Väljas pole aga segadusest jälgegi. On olnud imeline nädalavahetus. Kummaline, nagu paralleelmaailm, kus hirme, probleeme ja muresid ei eksisteeri. Laupäeval võtsime me Idaga osa iga-aastasest nukuvankrite ja kolmerattaliste paraadist, saime tuttavaks vahva Eesti-Poola paariga, kellega koos Norra (ja Eesti ning Poola) eripärade üle naerda, pühapäeval käisime ratastega sõitmas. Mind ajab naerma, kuidas veel aasta tagasi Norra pühapäevad mind hulluks ajasid, nüüd leian ma, et pühapäevad on kõige toredamad päevad nädalas. Asjad muutuvad. 

Selline mu elu hetkel on. Osa päiksepaistet ja osa pilves selgimistega. 

Südametunnistuspiinad/ Guilty conscience

Mul on üks unistus olnud väga pikalt. Kui ma kuulsin sellisest Norra restoranist nagu Maaemo, mis pärjatud kahe Michelini tähega, unistasin ma, et saaksin seda külastada. Diibi ajal tuli mul mõte, et me võiksime teha koostööd ja nii võtsin ma isegi Esben Holmboe Bangiga ühendust, kuid enne kui me kuhugi jõudsime, läksid asjad nagu nad läksid. Unistus külastusest aga jäi. Ma olen nende kodulehel käinud vist mustmiljon korda, lugenud menüüd, vaadanud videosid ja unistanud, et ühel päeval... Kahjuks on see üsna kulukas lõbu. 

Kui ma ütlen teile, et mul on hetkel meili peal broneering sellesse restorani oma 35.sünnipäevaks, siis ma peaaegu ei usu seda ise ka. Meil on Norras üks perekonnatuttav, täiesti juhuslikult hakkas ta rääkima sellest, kuidas tal on üks unistus külastada üht restorani. Ma teadsin kohe, et ta räägib Maaemost. Ma ütlesin talle, et mul on sama unistus. Ja mida ütles tema? ta ütles, et mina tehku broneering ning ta kutsub meid Marekiga sinna. 

Eile õhtul tegin ma broneeringu. Ma kahtlesin piiiiiikalt, ühelt poolt südametunnistus ei lubanud, sest Maaemo külastamine maksab väikese varanduse, teiselt poolt tundsin ma, et unistuse täitumine oli nii lähedal. Te ei kujuta ette kui pikalt ma mõtlesin enne kui "kinnita" vajutasin. 

Ja nüüd ma vaatan seda broneeringut oma meilil ja mõtlen, kas ma äkki ikkagi peaks selle tühistama. Loobuma selle külastusest. Ühelt poolt südametunnistus ei luba mul nii kallist kingitust vastu võtta, teiselt poolt on see aga nii suur kiusatus. Mida teie minu asemel teeksite? 

Et te saaks aimu, millest ma räägin, siis vaadake seda restorani tutvustavat videot. 

For a very long time I've had a dream. To visit Maaemo restaurant in Oslo. I have even contacted them to ask if we could cooperate with Diip, but before we came further, everything went like it did. But the dream on visiting the restaurant remained. I have visited their homepage and read the menu hundreds of times, I have watched videos about the restaurant hundreds of times, I have dreamt... To visit one of the best restaurants in the world, costs. So I have never aćtually thought that my dream could come true in near future.

When I say to you now that I have a reservation for three in my mailbox to this restaurant, I almost cannot believe it myself. We have a friend here in Norway and she started to talk about her dream to visit one restaurant in Oslo. I know at once it's Maaemo she's talking about. I said I have the same dream. The next moment she said she would like to invite me and my husband to this restaurant. 

Yesterday I made the reservation. You have no idea how long I hesitated before  I hit "confirm". Part of me said it is not okay to accept such a present (for my 35th birthday as she said), but part of me also felt such a temptation. 

Now I look at the confirmation on my mail and have guilty conscience. I cannot decide wheather to cancel the reservation or not. I feel it's a dream come true, but is it right. I cannot decide! What would you do in my position? 

If you haven't heard about the restaurant, look at the video above. Could you resist the temptation? 

Kas see kõik lõppeb lahkuminekuga?

Teate, mis minu arvates on naljakas? Ma kuulen päris tihti, küsimusi, kas ma üht või teist filmi olen näinud, ehk siis kinos käinud, kas ma teatris olen käinud, kuna me Marekiga midagi kahekesi tegime või muud sarnast? Ma enam isegi ei viitsi vastata, et hallooooo meil on kaheaastane laps. Ma kuulen, et me peaksime puhkama või kasvõi natukene lapsest puhkama. Ma ei viitsi enam vastata, et halloooo meil on kaheaastane laps. Palun selgitage mulle, kuidas näeb välja see lapsest puhkamine ilma lapsehoidjata? Teate, ma isegi ei kurda, et meil pole lapsehoidjat, sest meie enda valikud ja meie enda laps, aga teate, mis ma arvan, et ei ole enam naljakas? Kui ma kuulen etteheiteid, et oleme närvilised ja väsinud, või et me peaksime lapsega mängima, tegelema, tähelepanu kõrvale juhtima, olema kannatlikud, õpetama, mõistma. Siis saan ma pahaseks. Mulle jääb mulje nagu me oleks kaks tohlakat, kes midagi ei tea. Tahate ma ütlen teile midagi? Ma tean teoorias väga hästi, kuidas lapsega peab käituma, aga olles koos temaga 24/7, ilma kõige väiksemagi hingetõmbeta, siis me ausõna ei jaksa enam mängida, tegeleda, tähelepanu kõrvale juhtida, olla kannatlikud, õpetada, mõista. Siis tulebki lõpuks närvilisus ja tüdimus kui kasvõi korraks tahaks nautida vaikust ja istuda ühe koha peal ilma et keegi dramaatiliselt kisendaks, peksaks ja lõhuks kui me seda ei tee. 

Kõige rohkem ajavad mind marru need inimesed, kes imestavad, kuidas ma saan lapse peale käratada, samal ajal kui ise pöörduvad kohe vanaemade/tädide poole, et saaks end tuulutada, sest lapse kisa ajab muidu hulluks. 

Üks mu sõbranna vaatas mind kui mõrtsukat, kui kunagi siin sellest halvaks emaks olemisest kirjutasin. "Kuidas sa saad nii mõelda?" küsis ta ehmunult. Ja hetk hiljem ütles, et üks kord ajas ta lapse nutt nii närvi, et anus vanaema, et see last hoiaks, et ta saaks korraks välja minna end tuulutama, sest "ma ei tea, mis ma muidu temaga teinud oleks". Kui me lahku läksime, ütles ta mulle, et ma peaksin lapsega rahulik olema, kannatlik, mitte ärrituma. 

Teate, ma ei ole debiilik. Ma saan väga hästi aru, et meie närvilisus mõjutab ka last. Ma saan väga hästi aru kõigest teoorias. Aga enne kui te meid kritiseerite, siis pange end meie olukorda, kus on ka  laps, kes ainult karjub, kisenab. kakleb ja peksab. Jah-jah, kallid kritiseerijad, ma saan ka sellest aru, et see on vanus, mis tuleb üle elada. Muidugi me elame selle aja üle, muidugi, kuid mõnikord ei ole ma enam kindel, kas meie abielu selle üle elab. **

Ma ausalt ei mäleta, millistel põhjustel me enne lapse saamist kaklesime, aga ma tean, mille pärast me kakleme hetkel iga jumala päev. Laps ei söö, me süüdistame teineteist. Laps karjub, me süüdistame teineteist. Laps ei maga, me süüdistame teineteist. Mina olen väsinud, ma süüdistan Marekit. Marek on väsinud, ta süüdistab mind. Mina solvun, Marek solvub. Mina nutan, Marek nutab. Me oleme nagu kaks viitsütikuga pommi, kes ei tea, mida tähendab aeg kahekesi. Ja siis ma leiangi end mõttelt, et kas meie elame selle üle?  Ärge kritiseerige mind ja nimetage mind halvaks naiseks. Ma tean isegi seda, et ma ei ole viimasel ajal olnud parim naine. Ma olen teoorias väga hea naine. Samamoodi on mul teoorias väga hea mees. Lihtsalt viimasel ajal ei kipu need "head" välja paistma. Me teeme kõik nii nagu mõnes Hollywoodi draamas, kus armastuslugu lõppeb lahkuminekuga. Me mõlemad. Mitte üks või teine rohkem või vähem.

Ärge lugege siit välja, et me teineteist ei armastaks. Pange lihtsalt kokku kaks väsinud vanemat, kes vahelduseks tahaks mõnel laupäeva õhtul ühe filmi lõpuni vaadata ja järgmisel hommikul magada. Isegi mitte magada, vaid lihtsalt vedeleda. Käest kinno hoida, ilma et Ida karjuma hakkaks. Jalutada. Või süüa teha. Teate, et ma vist enam ei oska isegi süüa teha, sest täna hommikul suutsin ma isegi foccacia pekki keerata. Sellesse käib kolm(!!!) koostisosa ja isegi sellega ei saanud ma hakkama. Kõik see on nagu üks lõputu nõiaring.

Ja sellistel hetkedel olen ma pahane oma perekonna*  peale. Kõikide peale, kes on meile sadatuhat aastat rääkinud, kuidas me peaksime lapse saama, kuidas nad aitavad ja toetavad, kuid tegelikkus on olnud midagi muud. Kõik on oma eludega liiga hõivatud. Ei, te ei pea mulle ütlema, et lapsehoidmine polegi nende kohus, ma ei arvagi seda. Mõnikord ma lihtsalt tahaks, et keegi ka tegelikult tahaks Idaga aega veeta, mitte lihtsalt ei ütleks seda sõnakõlksuna, sest nüüd on seda eriti hea öelda vahemaade tõttu. Mõnikord olen ma eriti pahane oma õe peale, kes tänu memmepojast elukaaslasele meile kõigile võõraks on jäänud ja elab mingis veidras paraleeluniversumis, kus perekonna jaoks pole enam ruumi. Kas te teate, mis tunne on ühele mudilasele, kes tegelikult veel ei oska rääkidagi, kuid oskab öelda "tääi Maaii, lennu", et "ei, sinna me ei saa, see on keeruline." Mõnikord tunnen ma kibestumist ja viha, sest ma saan aru, et ühel mu teisel sõbrannal, kes ütles, et kellelegi teisele ei saa kunagi loota, oli õigus. Mulle ei meeldi see mõte. Ma ei taha nii mõelda. Ma tahaks, et me suudaksime olla nii zen'id nagu meile soovitatakse. Aga mõnikord ma lihtsalt kahtlen, kas me üldse peame vastu. 

* Ma üldistan

** Ma igaks juhuks ütlen, et loomulikult on siin jälle liialdust ja te ei pea kõik mulle hakkama saatma lohutavaid sõnumeid, kuidas me tegelikult oleme tublid ja blaablaablaa, ja et see läheb üle või et muutuge rahulikuks. Ma tean seda kõike teoorias ise ka. Ma lihtsalt pidin oma emotsioonid välja elama mõnel teisel moel kui ärritudes, sest munavõi pritsis pluusile või foccaccia sai soolane. Laske mul korraks süüdistada ja halada! Siis ma saan jälle jaksu edasi liikuda. Selle pärast on see blogi üks hea asi! 

Ootused ja tegelikkus

Niisiis. Nagu öeldud oli mul plaanis sada tuhat erinevat marthastewartlikku tegevust. Kodu kaunistada, Aili poolt ilusate piltidega reklaamitud jõululõhna valmistada, Idaga piparkooke küpsetada ja ... Ideaalis kujutasin ma ette, kuidas meie kodu täitub mõnusa jõululõhnaga ja me ise oleme nagu väike perekond Bullerbyst, keset paksu metsa ja lund. Selline idüll pidi olema, et pisar tuli silma sellest kui armas see kõik minu peas välja nägi. Noh umbes midagi sellist (link).

Tegelikkus oli aga idüllist muidugi kaugel. Vähemalt alguses. Kõige pealt keeldus Ida minuga koos piparkooke tegemast, vaid issi võis aidata, kui ma siis mingil hetkel siiski liituda võisin julgesin ma rumala peaga võtta Idal käest taignarulli, mille peale vallandus selline kisa, et seda oli ilmselt ka 13km kaugusele Lillehammerisse kuulda. Selle peale solvusin mina ja lahkusin dramaatiliselt, sest Ida kiununutt käib mul luust ja lihast läbi, lisaks sellele olin ma solvunud, et mu oma laps ei lase mind enda lähedale ja ajab eemale ning lõppkokkuvõttes mõtlesin ma, et p***se see leivategu, mina ei viitsi. Nii me siis idülli asemel jonnisime, kiunusime, kaklesime ja solvusime. Esimene plaaditäis kooke jäi ka ahjuplaadi külge kinni. 

Lõpuks muidugi kui me enam jonnida ja kakelda ei viitsinud, saabus ka Bullerby idüll, aga minu peas oli tegevuskava hoopis teine olnud. Jõululõhn ka podises pliidil, kuid samal ajal keetsin ma pliidil ühepajatoitu ning ei saanud ma aru, kas majas oli idülliline jõululõhn või oli see keedukaalikas. Kaunistuste tegemiseks unustasin ma õunad osta, männi- ja kuuseokste metsast toomiseks oli liiga pime ning tegelikult oli Ida kisa meid nii ära väsitanud, et ega suurt ei viitsinud ka enam midagi teha. Mina kallasin endale ühe (!!!!) klaasi Martini Extra Dry'd ja hakkasin "Iseseisvuspäeva" vaatama (jep, mul on veider filmimaitse), millest ma ei näinud isegi veerandit. Enne kui Ida unne vajus, norisesin mina juba diivanil. 

Ai, ma valetan, enne kui ma oma klaasikesega diivanil ära vajusin, suutsime me korraks kogu maja ka diskoteegiks muuta ja tantsisime Idaga Britney Spearsi ja Erasure ning The Lumineers saatel (ammmmmu ei olnud me niimoodi muusikat kuulanud, natuke näeb meie tantsuõhtut siin). Alumisel korrusel elav meesterahvas mõtles vist küll õudusega, et mida need hullud seal üleval teevad. Vot see osa õhtust oli kõige õnnestunum ja lähedasem sellele, mida ma oma vaimusilmas olin peas kujutanud. 

As told I felt so Christmasy that a Martha Stewart inside me started to scream and wanted out. I had planned to decorate the house, make the Christmas scent (LINK), bake ginger breads with Ida... In my head I pictured that our house will be filled with the wonderful Christmas scent and we ourselves will be like a family from an Astrid Lindgren book. In a small house in the middle of forest, snow everywhere, candles and us smiling and laughing. Yes, it all looked so sweet in my head.

The reality was somewhat different. Ida refused to bake with me and only dad was allowed to sit together in the kitchen with her, finally I was allowed to the kitchen, but when I tried to teach Ida she started to scream so loud that I am sure everyone could here it in Lillehammer (13 km from our house). You have no idea how much her screaming makes me wanna scream as loud. I felt again my hair turning fifty shades of grey. I was hurt that my own child didn't want to spend time with me and so thought f**k this fake wannabe Bullerby. The first plateful of ginger breads got burnt.

After a while of course everything calmed down and we really did look like a family from a book, but seriously the scenario in my head had been quite a bit different. The Christmas scent was boiling, but honestly I didn't understand if the house smelled like Christmas or cabbage and carrots ( I was also making stew for dinner). For Christmas decorations I had forgotten to buy apples and it was to dark to go to the forest to get some tree branches and actually I felt tired after all this hassle with Ida. I poured myself a glass of Martini Extra Dry and started watching "Independence Day" ( I know I have a strange taste of movies). Ten minutes later I was sleeping.

Wait, I almost forgot that before I "passed out" on the sofa we turned the house into a night club and danced to Britney Spears and Erasure. And the Lumineers. Ida loves the "Ho Hey" part. ( a bad quality video can be watched HERE) . I am sure our downstairs neighbour wasn't too happy about the dancing feet. Well, this part of the evening was the closest to what I had had in mind. 

Everything happens for a reason

Me olime üle kuu aja oodanud Fjällnäs mägispaa külastust, kuid läks nii, et laupäeval kui kohvrid juba tegelikult pakitudki olid, pidime me reisi ära jätma. Ma olin nii kurb. Ja juba järgmisel hetkel sattus mu teele naisterahvas, kes järgmisel nädalal pidi sõitma pooleks aastaks Indiasse ning oli samuti kurb, sest ta ei olnud leidnud kedagi, kes tema kodul silma peal hoiaks. Me läksime seda vaatama, kuigi ma olin kindel, et see on niisama ajaraiskamine. Tund aega hiljem lahkusin ma oma uuest tulevasest kodust. 

See kodu oli nagu muinasjutt. Kõige ehtsam Norra kodu. Aknast paistab järv ja taamal mäed, maja ümber on suusarajad, tuba oli täitunud mõnusa kardemonilõhnaga. Ma kujutasin juba ette, kuidas me seal jõule peame, piparkooke küpsetame, kui ma saaks kodust kätte oma kransekake vormid, prooviks ma jälle kransekake't teha. Esimene kord tuli koogi asemel ahjutäis kerkinud munavalget, mis igale poole kleepus....

Ma ei suutnud uskuda, et me olime endale sellise kodu leidnud. Ma ei olnud enam  Fjällnäsi pärast kurb. Kõik juhtub põhjusega. Kui me oleksime laupäeval ära sõitnud, ei koliks me kolmapäeval uude koju sisse. 

Pühapäeva hommikul hakkasime me liikuma poole, kuhu  Rørose  poole, kuhu mind oli perega külla ootamas Solheim Pensjonat. Minuga on nii, et kui kuhugi reisile minek on, siis heal juhul tean ma suunda ja aadressi, rohkem ma teekonda ei analüüsi ega planeeri. GPS on minu mõistus ja silmad ning rohkem polegi vaja. Nii ka seekord. GPSi sai sisetatud pansionaadi aadress ja kolme poole tunni pärast pidime me kohal olema. 

Ühel hetkel hakkas GPS meid mägedesse vedama. Me tahtsime vastu punnida, aga kui kõik neljas erinevas seadmes tööle pandud GPSid näitasid jonnakalt teekonda läbi Rondane rahvuspargi, andsime me alla ja alustasime tõusu. 

Ma pean täiesti ausalt tunnistama, et kui me ühel hetkel olime keset lõputuna näivat lumevälja, kilomeetrite kaupa ei olnud me näinud ei inimesi ega maju (küll lume alla mattunud hytte'sid), eemal paistvaid kõrgeid mäetippe, mis pani mind õlgu võdistama, sest enam ei saanud kindel olla, kas äkki tuleb meil sinna välja sõita, oli mul kerge hirm. Seesama lage lumeväli oli ju ka ühe sellise kaugelt kõrgunud mäe tipp. Tee oli jäine ja lumine, sinka-vonkaline, üles ja alla, teepiirdeid ei kusagil. Maailmalõpu tunne tuli peale. Ma mõtlesin, et miks paganama pärast ma selle reisi ette tahtsin võtta ning mõistsin, miks meile sügiselgi ei soovitatud suverehvidega teekonda ette võtta. 

Ma istusin vaikselt auto tagaistmel ja mõtlesin, et nii kaua kuni Marek ei kasuta sõnu "hirmus" või "libe", on kõik hästi. Kui ta siis järgmisel hetkel ütles, et jube libe oli, palusin ma tal need teadaanded edasise tee vältel endale hoida. Et mul turvalisem tunne oleks. 

Samas ei saa eitada, et vaated, mis meile avanesid, olid hingematvad. Mul oli natuke hea meel, et me olime siia sattunud, sest kui me mingi hetkel Sohlbergplasseni vaateplatvormile sattusime tundus mulle, et olime postkaardile sattunud. Ma olin seda vaadet varem ka fotodel näinud, kuid vaadet, mis meile sealt avanes, on raske sõnadesse panna ja kehva fotograafina ka pildile püüda. See oli liialdamata hingemattev ilu. 

Kolme ja pooletunnisest autosõidust sai kiiresti neli tundi ja viisteist minutit. Ringiga mööda tavalist teed oleks teekond olnud viis tundi (nagu me hiljem ka alternatiivse reisiteekonna üles leidsime). Kui me esmaspäeva varahommikul peale öö läbi kestnud lumesadu ja pilkases pimeduses uuesti Lillehammeri poole sõitma hakkasime, olime me kindlad, et mingu ringiga kasvõi kuus-seitse-kaheksa tundi, kuid minna seiklema tundmatutele teedele, lumesajus ja pimedas, mööda pilvedesse ulatuvaid mäetippe tundus liiga hullumeelne. 

Siit ka soovitus kõigile, kes Norra ilu talvel nautima lähevad. Pange kindlasti soojad riided selga, varuge aega, laadige täis telefonid ja võtke kaasa söök ja jook. Mägedes ei saa kunagi liiga ettevaatlik olla. Keset lumesadu võivad teed ka suletud olla ja nii te seal "päästmist" ootama jääte. 

Mitte mingil juhul ei tähenda see, et ma ei soovita mägedesse minna. Absoluutselt soovitan. See on võimas!

Tagasitee kulges mööda teist oru külge nö tavalisel igaval teel. Aga turvalisel. Kuigi päike oli juba ammu tõusnud nägime me sellel oru küljel päikest vaid korraks kõrge mäe tagant piilumas poole kümne paiku. Nii sürreaalselt hämar oli.

We had been waiting for the trip to Fjällnäs for over a month, we had even our suitcases packed on Saturday, but unfortunately had to cancel at last minute. I was so sad. I had been so excited and couldn't wait to enjoy the pure unspoilt beauty of Sweden at this (Sweden's oldest mountain) hotel. 

But you know everything happenes for a reason. If we had left Lillehammer on Saturday, we would not have received keys to my new home and I would not be packing. A lady, who was leaving to India for 6 months needed someone to look after her house. And the house is like a fairytale. It is so Norwegian in my mind. Warm and sweet and smelled of cardamom. I could not believe this. I cannot wait to bake in the kitchen. And perhaps try to make kransekake again. First time I tried (thousands of years ago), the whole oven was sticky from eggwhite cream...

Cannot wait until Wednesday!

On Sunday we started our trip towards  Røros, where I was invited by the lovely ladies running a retrohotel Solheim Pensjonat (more about this hotel in a separate post).

When I travel somewhere I never analyze the road, I know the direction and the address and that's it. GPS is my brain and eyes.The gps showed 3,5h to the destination. Not bad I said to my husband and we hit the road.
At some point the gps started to show the roads up to the mountains. Yes, the same high mountains we had seen from the road. The roads looked narrow, icy and scary. We tried to fight the gps, but when all four mobile devices showed that this is the road to take, we gave in and started the ascent.

I have to be honest and say that driving in the middle of a snow field which looked endless, for many miles we had not seen people nor houses (only some hytter, covered in deep snow), and the mountain tops far away made me shiver, I could not be sure if these are the tops where we will be driving next. I got a bit scared, The flat snow field where we were driving now had also been one of those tops up there. The road was going up and down, covered with snow and ice, I understood why they had not recommended to take the trip with summertires in the autumn...
I was sitting on the backseat and feeling scared, but at the same time I was enjoying the scenery. It was so beautiful. Indescribable and breathtaking, I could understand how this glittering snow and sunshine can in minutes turn into threatening storm and you have nowhere to hide. It felt like in the end of the world. Did I mention already how beautiful it was though?

The Sohlbergsplassen viewing point at Atnsjøen lake I had seen on the photos, but to see it with your own eyes is something different. The platform frames the view towards the lake and the rounded peaks is like from a picture postcard. The place is named after a Norwegian painter Harald Solhberg, the same view appears one of his painting. "Winter's Night in Rondane". As a bad photographer it was hard to catch the beauty of the national park on the photos, but I have it on my memory film. You should take the trip and have it on your memory film as well.

The gps had showed time to destination 3,5h, but it took us 4 hours and 15 minutes. We discovered that another road ( a "normal" road) leads to Rorøs as well, but we thought 5 hours will be too much to drive. But I am glad we didn't know that with breaks and not the easiest road conditions the shortcut is almost as long, otherwise we had missed so much. It is totally worth visit. Make sure you have on warm clothes, phones fully charged and something to drink and eat. As said, it can easily turn into a storm up there. 

The way back to Lillehammer we decided to be safe and take the "long" way on a "normal" route. 5 hours drive from   Røros along the other side of the valley.  I know that the sun was up already, but we only saw sun for some minutes, when it peaked behind mountains. At 9:30 AM it was still dark. Felt a bit surreal...

Mõnikord olen ma nii imal

Kui Ida jonnituurid ja sellega seotud söödud närvid ning kisa (nii Ida kui minu kui ka Mr.Poppinsi oma) kõrvale jätta, siis on mõned päevad nii ilusad, et ma õhkan "ahhh, elu on lill" ja tunnen järgmisel hetkel piinlikkust, et ma nii imal olen. 

Ehk siis siit tulebki üks imal pildipostitus kui kedagi peaks huvitama postitused stiilis "käisime-tegime".

Reedel oli Ida esimene teatrikülastus. Ma olin tegelikult täitsa hirmul, kuidas see läheb,sest Ida ei olnud lasteaias lõunaund maganud ja teate ju küll, milline on üks (üle)väsinud laps. Kui siia liita veel Ida püsimatus, siis mõtlesin ma õudusega, kuidas ta kesest etendust kisama hakkab, end pikali viskab ja ma ei tea veel mis tsirkust teeb. Minu suureks üllatuseks vaatas Ida rahulikult ja huviga 40 minutit "Sööbikut ja pisikut", naeris ja plaksutas ning oli ideaalne laps. Note to self: ära alahinda last!

Enne teatrisse minekut pidi preili kenasti peegli ees põsepuna palgele panema ja muudkui sättis end peegli ees. Päris naljakas on teinekord vaadata kui asjalik suudab üks kahe-aastane laps olla ja kui tähelepanelikud nad tegelikult on. Ta teab täpselt, mida tuleb määrida huultele, mida põskedele. Siiani olen ma suutnud ta ära petta ja huuli kinnise huulepulgaga värvinud, kuid mulle tundub, et ta on vaikselt kõrva taha pannud, et seal on miski nipp veel:)

PS: Iga kord kui ma vaatan NEXT lasteriideid, tahaksin ma selle poe tühjaks osta. No te vaadake vaid seda kleiti, mis Ida endale sünnipäevaks sai ja öelge, et seal ei ole imeilusad lasteriided müügil!

Vaatan siin muudkui seda ja järgmisi pilte ja mõtlen, et appike kui idülliline elu. Mitte miski ei reeda, et järgmisel hetkel hakkas Ida kisendama kõige hullemat hädakisa ja tundus hommikusöögiks söövat meie närve. Ma isegi ei mäleta, mis ta mureks oli. 

Naljakas, et ma olen kogu aeg naernud nende inimeste üle, kes isadepäevaks lapse pildiga pluuse ja kruuse kingivad, sest noh palju neid ikka vaja võib olla, kuid sel aastal teadsin ma kohe, et Marek saab Ida poolt norrakeelse tekstiga kruusi. Olgu nii imal ja maitsetu kui tahes. Põhjus selleks, et oleks olemas meenutus meie "ilusast elust Norras". Ja üldsegi olen ma muutnud selliste meenete suhtes PALJU tolereerivamaks, sest ma olen mõelnud, et tegelikult võib ju täitsa vahva näiteks 20 aasta pärast pööningult mõnest tolmusest kastist selline kink leida. Võtad kruusi kätte ja meenutad, et "kuule, kas sa mäletad seda Norra isadepäeva kui ..." 

Ja et kink oleks ikka natuke vimkaga, leidsin ma poest sildi vanaaegse tekstiga (mis suure tõenäosusega on olnud kasutusel mõnes kultuurimajas või kusagil mujal, kus tantsiti või lõbutseti või muid sarnaseid "patte" korda saadeti). Tekst sildil ütleb, et "Siin on vanakuri ise valla pääsenud" ning ma pean tunnistama, et see kirjaldab meie kodust olukorda üsnagi tihti päris tabavalt.

Mida teeb Eveliis kui väljas paistab päike ja on imeilus sügisilm? Muidugi veab ta teised pereliikmed õue värsket õhku hingama.

Kuigi oleks ju olnud palju loogilisem, et 936 astet Hoppbakkenist üles oleks jalutanud kepsutanud Marek,  otsustasin ma talle halastada või siis oli mul vaja eputada ning näidata kui "kukepea" see on. Poole peal tahtsin ma verd köhida ja mõtlesin, et mille kuradi pärast mul oli vaja sinna ronida. Nii nagu eelmisel korral, vandusin ma end algul maapõhja ja tippu jõudes olin tõsiselt rahulolev. Järgmine kord ON Mareki kord üles ronida!

Sigrid Undseti muuseumi ees olime me kohal juba enne avamist. Muuseumist võite te pikemalt lugeda siit, ma lihtsalt rõhutan, et see on üks fantastiline muuseum, suurepäras(t)e giididega. Kui satute Lillehammerisse, siis see on koht, kuhu kindlasti tasub minna. Isegi kui te Sigrid Undsetist midagi kuulnud pole;) Aga te ju olete? Ma lihtsalt rääkisin eile ühe sõbrannaga, kes mulle külla tuleb ja ütlesin talle vaimustunult, et siis lähme ju Undseti muuseumi ka. Ta polnud kuulnud midagi ei Sigrid Undsetist ega "Kristiina Lauritsatütrest". Ma tundsin end korraks nagu norrakas, kes "maailmakuulsatest norrakatest, kellest vaid norrakad kuulnud on" jahus. 

Sigrid Undsetist olen ma natuke varem ka siin kirjutanud.

Ema ja isa või mees ja naine

"See on minu laste ema," tutvustas oma naist üks kord keegi, kes meile külla tuli. Ma ei mäleta, kes see oli, aga ma lubasin Marekile, et kui ta mind kunagi peaks "laste emana" tutvustama, jätan ma ta maha. Ma ei ole oma mehe jaoks laste ema, vaid tema naine.
Ma olen sellist tiitlit ka hiljem kuulnud ning see kriibib mul alati kõrva. Kui mees ütleb oma naise kohta vaid laste ema, siis minu arvates tähendab see ühte - tegu ei ole enam mehe ja naise vaid ema ja isaga, kelle ühine kooselu on kas vaid fassaad või kohe lagunemas. 

Ma olen palju vaieldnud teemal, kes on kõige olulisem kui majja tuleb laps. Ma olen üsna palju saanud kriitikat kui ma olen avaldanud arvamust, et tahan olla ka naine (ma püüan üles leida selle "Anne&Stiili" arvamusloo) ning mind on nimetatud egoistiks, kes oma vajadused seab ettepoole lapse omast. 

Me vastutame oma lapse eest 100% ja seepärast on väga oluline, et vanemad jaksaksid. Milline vanem jaksab rohkem? Kas õnnelik ja puhanud või väsinud? Te ju saate ise ka aru, et puhanud, mis tähendab seda, et vanemad peavad saama oma lapsest ka puhata. Lisaks sellele, et meist on ühtäkki saanud ema ja isa oleme me jätkuvalt ka naine ja mees. Oma soovide ja vajadustega. 

Ma julgen natuke üldistades öelda, et esmakordselt emaks saanud naised kipuvad oma meestele liiga tegema. Kas teile on tuttav lause "aga mina olen ju lapsega päev läbi kodus olnud ning ei saanud öösel magada, ma olen väsinud, las tema ka hoiab last!"? Ehk siis noor ema viskab töölt tulnud mehele lapse sülle, et ise puhata. Lisaks sellele tänitab ta, et üks või teine asi on tegemata, prügiämber pole ikka veel välja viidud ning jumala eest kui mees peaks soovima füüsilist kontakti. "Miks sa aru ei saa, et ma olen väsinud?" karjub emaks saanud naine. Hiljem kirub sõbrannadele, kuidas mees on hoolimatu ning ütleb, et "mul ei ole lapse kõrvalt veel mehe jaoks ka aega". Kannatlikum mees elab selle perioodi üle, kuid paljud paarid lähevad lahku just lapse esimestel eluaastatel. Sest kuratlikult raske on hoida kõike tasakaalus.
Lõppkokkuvõttes on süüdi mees, kui ta enam ei jaksa vaid isa olla. "Kasi minema! Meil ongi sinuta lihtsam!" öeldakse talle veel järele. Üksikemana hakkama saada on aga veel kuratlikumalt keeruline.

Väsimus ja tüdimus teevad oma töö. Depressioon on väga lihtne tulema. Aga noor ema ei näe, et ta oleks valesti käitunud. Valesti käitus mees, kes "ei toetanud". Ma ei taha kõlada nagu 50-aastate perekonnaõpik, kuid ausalt kui mees on lõpetanud kaheksatunnise tööpäeva (samuti peale magamata ööd), siis ei ole ju õige talle esimese asjana karjuv titt sülle visata kui ta koduuksest sisse astub. 

Loomulikult ei taha ma siin öelda, et mees on "püha lehm", kes diivanil lesima peaks, ma tahan öelda vaid seda, et me kipume laste kõrvalt ennast ning oma partnerit unustama. Lihtne on öelda, et leidke teineteise jaoks aega, kui ma ise tean, et seda võib nii keerukas teha olla, eriti kui oled veel väsinud ning magamata, kuid proovige siiski. Nääklemised on lihtsad tulema kui inimesed on väsinud, lahkuminekud, mida mõnikord kahetsetakse siis kui on juba liiga hilja, samuti. Ärge muutuge vaid emaks ja isaks, olge ka mees ja naine. Seda on vaja ka selleks, et jaksata vanem olla. 

Olles selle kõik siia kirja pannud, pean ma tõdema (lisan siia ka "õudusega", et oleks dramaatilisem), et viimase aasta aasta jooksul, küll arusaadavatel põhjustel, oleme me rohkem isa ja ema rollis olnud.

Soovitan teil kuulata ka allolevat Perekeskus Sina ja Mina  e-loengut samal teemal.

Mida ma siis teen kui ma teiste kallal ei ilgu? /What to I do, when I am not making fun of others?

On ilmselt tagumine aeg avaldada oma tõeline pühapäeva-mina. Mul on Lillehammeri pühapäevadega oma suhe juba 1997.aastast. Ma ei armastanud pühapäevi sugugi, sest 1) kõik poed olid suletud ja mul ei olnud midagi teha, 2) linn oli inimtühi ja seal ei olnud midagi teha 3) telekast tuli vaid naiste käsipall ja sealt ei olnud midagi vaadata. Üsna pea tehti mulle selgeks, et pühapäev = sport. Mind õpetati suusatama. Ma hakkasin peredega igal pühpäeval suusatamas käima. See muutus ajapikku (kui ma suusatamise lõpuks selgeks sain) täitsa nauditavaks. Aga kui lund ei olnud? Sest isegi Norras ei ole 12 kuud lumi maas (igal pool:)). No nihh, jõudsime tagasi sinna, et pühapäevad olid igavad. 

Erinevates eluetappides olen ma Norra pühapäevadega veel kokku puutunud. Ei saa öelda, et need mulle meeldinud oleks, vahet ei ole, mis linnas ma parasjagu viibinud olen, linnad on pühapäeviti inimtühjad olnud.

Kerime nüüd mitmed mitmed aastad edasi. Tänasesse päeva. Seekord olid Lillehammeri pühapäevad alguses eriti vastikud. Väljas oli külm ja hall, vihma sadas, me olime Idaga kahekesi, meil ei olnud Lillehammeris sõpru. Lillehammeri pühapäevad venisid nagu näts. Neil harvadel kordadel kui ei sadanud, vedasin ma meid Maihaugenisse ja Olümpaparki, aga no kaua võib seal käia, ilkusin ma, ära tüütab ju. Ma saan aru, et minu vastumeelsus nende pühapäevade suhtes oli eriliselt tingitud sellest, et pühapäev = pere päev. Meie olime siin pereta. Kui lisada veel juurde muud isiklikud draamad, siis on ilmselt ka mõistetav, miks inimtühjad tänavad ja lõputu vaikus mind irriteerisid. 

Ja nii jõuame me tänasesse päeva. Jah, olles keskmisest sarkastilisem ja mustema huumoriga, siis ma ikka ilgun erinevate asjade kallal, mis mulle harjumatud on. Kasvõi need samad tühjad pühapäevad, aga (eriti kuna ma olen saanud sapiseid kommentaare, et miks ma ära ei harju) on viimane aeg paljastada oma tõeline pühapäeva-mina. Muidugi kui te olete seda blogi pikamalt lugenud (ja ma mõtlen ka lugenud-lugenud), siis te saate aru, et juba mitu kuud tagasi hakkasid asjad "valesti minema". 

Ma ütlen teile ausalt, et ei ole mitte midagi rahustavamat ja lõõgastavamat kui üks pühapäevane jalutuskäik. Hommikupoolikul enne Ida lõunaund tegime me viie kilomeetrise tiiru linna peal ning õhtupoolikul ei jõudnud ma ära oodata, kuni Ida ärkab, sest ma tahtsin Marekit vedada Nordseterisse "matkama", Sjusjoenit vaatama, Olümpiaparki, suusastaadionile...Ühesõnaga ma ei jõudud ära oodata, et veeta mõned tunnid värskes õhus ja looduses. Ma olen viie kuuga kõndinud kümneid ja kümneid kilomeetreid, ma ei oska enam ilma. Ja teate mis kõige hullem, jah, ma tahaks, et meil kõigil oleks korralikud matkariided, et me saaksime erinevaid mäetippe ja loodusparke vallutada. Pühapäeviti.Vot nii.

Kaheksateist aastat hiljem arvan ma nii. Ma ei ole muutnud oma arvamust vaid pühapäevade suhtes, vaid ma olen ka brunostile uue võimaluse andnud. Me ei ole veel parimateks sõpradeks saanud, kuid kindlasti on meie suhe palju soojem kui kunagi varem.

I think it is about time to reveal my true Sunday-me. I have had my own relationship to Lillehammer Sundays since 1997 when I felt these days were absolutely awful. There was nothing to do. Shops were closed, not a soul to see in town, nothing on tv (except women's volleyball) and I was sooooo bored. 

After a while I started going skiing with my hostfamilies, like the rest of the normal people here and I do have to say I really enjoyed it when I finally learned HOW to ski. God, I hope one day I will publish the book about "My Norway" and then you can all laugh at me! But when there was no snow? Even in Norway there are places where it is not winter 12 months in a row (although this year felt like this even in June). I was bored again. 

Let's skip some later experiences with Norwegian Sundays (yes, still bored) and come to this year. 

This year the Sundays were extreamly hard for me. Cold and grey outside, raining, no friends, no family -just me and my daughter. If we add some personal dramas we were going through, it is no wonder that the Sundays, empty streets and neverending silence drove me insane. Some Sundays we were lucky and saw sun, we walked to Maihaugen and Hoppbakken. But how many times can you do that before it gets boring I thought. 

I have been here for five months and I have been to both places n+1 times. One simply doesn't get bored of these places! Once you discover the beauty, you're hooked! Anyways..the Sundays at the beginning were hard, because I realized Sunday = family and home. Our home and family was not here. 

As I am more more sarcastic than an avarage person and my humor is ...different, I still make fun of the things I am not used to. Also the Sundays with empty streets, people excersising/not excersising. That is me, I make fun of things. You either love me or hate me because of that. Or make fun of me, laugh at me, with me. But you know what - there is nothing more calming and relaxing than a walk in Maihaugen or just in the empty town, a roadtrip by car, hiking in the mountains, On a Sunday. Especially now when the autumn colurs are amazing. 

I have changed, the five months in this town has changed me. I love being outdoors (couldn't wait to drag my husband to Nordseter and Sjusjoen today) and I really wish we'd have proper hiking equipment so that we could conquer mountain top aftr mountain top, one higher that the other. On Sundays. Because this is what Sundays are about. I see that now. 18 years later:)