Siis kui ma kujutan ette, et olen jube diip toidublogija/Wannabe foodblogger

Minu toidutegemise oskused on nii ja naa. On asju, mida ma ei julge isegi mitte proovida, ja on asju, mis mul üldjuhul untsu ei lähe. Viimasel ajal on aga untsu hakanud minema ka need toidud, millega ma kunagi alt ei ole läinud. Ilmselgelt on see märk sellest, et ma olen viimasel ajal liiga vähe süüa teinud. Ja kui niimoodi jätkata, siis varsti olen ma võib-olla staadiumis, kus isegi keedupelmeenid välja ei tule. 

Pelmeenidega seoses oli mul kaks päeva tagasi ka üks naljakas vahejuhtum. Seletan siis mina oma naabrile, mis imeasi see tatar on ja räägin, kuidas ma tunnen puudust tatrast ja pelmeenidest. "Pelmeenidest?"küsib ta üllatunult ja lisab siis, et "isver, need meil ju Biri Coop'is täitsa tavaline asi."

Minul läks nägu rõõmust särama, et kujutage vaid ette, ma nii kaua pelmeenideta elanud ja nüüd selgub, et need on kogu aeg käega katsutavas kauguses olnud. "Päriselt?" hüüatasin ma rõõmust. Ann Christin hakkas kõva häälega naerma ja vastas vaid, et nalja teed või, tal pole isegi õrna aimugi, millega tegu võiks olla. 

Ma olen nüüd mõelnud, et peaks uuesti rohkem köögis aega veetma hakkama. Uuesti süüa tegema. Mitte et ma üldse süüa ei teeks, aga ma mõtlen nagu päriselt. Või noh nii nagu kokaraamatus on näha, et on ilusad pildid ja kaetud lauad ning päris toit. See on ju nii tore. Ja selles majas elamine kohe kutsub katsetama. Ja nõud pildistama (pooltelt nõudelt ma päriselus süüa ei julgeks, sest ma lõhuks oma karukäppadega ilmselt midagi ära, aga vahva on nendega niisama "mängida"). 

Ma tean ma tean, et ma kõlan nagu mingi wannabe toidublogija, aga hei, keegi peab wannabe ka olema. 

Ja 20 aastat tagasi puhusid veel hoopis teised tuuled: 

Tänu Knutile ja Karile tutvusin ma väga paljude huvitavate inimestega, algul tundsin ma end nendel koosviibimistel veidike kohmetult, kuid ajapikku õppisin ma suhtlema nii vabalt nagu oleks kogu mu eelnev elu tõepoolest koosnenud vaid õhtusöökidest, külaskäikudest, kohtumistest. Ma õppisin üleüldse väga palju. Britt ja Arne tutvustasid mind kunsti- ja kunstiajalooga ning õpetasid mulle toidunautimist ja tutvustasid mulle toitu, mis minu jaoks tol ajal tundus veel tõeline gurmee. Aasta hiljem ei tulnud mulle enam pähegi spagettide juurde ketšupit küsida, nagu ma olin teinud esimesel ühisel õhtusöögil. Ma mäletan Britti hämmingus nägu. Ta ei saanud aru, miks ma tahan tema tööd ja vaeva, tõelist maitseelamust ketšupiga ära rikkuda. Ma olin harjunud, et makarone süüakse ketšupiga, keegi ei olnud mulle seda varem keelanud, nüüd, 16 aastat hiljem, suhtun ma ketšupisse tõrksalt nagu Britt tol korral, ma mõistan tema hämmingut. Siis ma veel ei mõistnud.

Ma mäletan, kuidas ühel õhtusöögil kanti lauale hõbekandikul vähk ja harjumuspäraste nugade-kahvlite asemel oli söögiriistadeks vaid kummalise välimusega tangid ja pikad peenikesed orad, mis meenutasid mulle veidike heegelnõela. Ma ei osanud nendega midagi teha ja punastasin piinlikkusest, kui mul lubati endale esimesena vähki tõsta. Ma ei osanud. Ma ei teadnud, millist orki või ora ma oleks pidanud kasutama. Aasta hiljem ei tekitanud see mulle enam mingit raskust. Vähe sellest, et Britt ja Arne tutvustasid mulle toidumaailma, olen ma arvatavasti just Brittile tänu võlgu selle eest, et ma oskan süüa teha. Norra kolides ei olnud ma kunagi varem ise süüa teinud, isegi leivale või määrimine tekitas mulle raskusi. Mul ei olnud põhjust endale ise süüa valmistada. Britt oli kannatlik ja kutsus mind alati kööki appi, aja jooksul õppisin ma küpsetama pannkooke, valmistama lillkapsasuppi, pitsat ja maailma kõige paremat leiba Britti retsepti järgi. Enam ei pidanud ma emale helistama, et küsida, kuidas ma tean, kuna kartulid valmis on või poest ostma külmutatud pitsapõhjasid, sest mu oma pitsatainas ei meenutanud sugugi tainast, vaid halli körti, aga Britt oli õhtusöögi valmistamise esimest korda mulle usaldanud, ma olin võimeline ise süüa tegema. Knut ja Kari jätkasid minu harimist toiduvaldkonnas. Kui algul sai Knut mu üle naerda, et ma ei osanud isegi kartuleid koorida, siis mõne aja pärast naersin hoopis mina. Kartulikoorimine tuli mul paremini välja kui temal, või vähemalt nii ta lasi mul arvata. Igatahes oli aasta möödudes selge, et nii palju olin ma õppinud süüa tegema, et nälga ei oleks ma küll enam jäänud.

Mis puutub aga söömisesse, siis minu arvates sõid norrakad üle mõistuse palju. Hommik algas korraliku hommikusöögiga, kooli pakiti mulle kaasa mitu juustuvõileiba, kella kolme-nelja ajal söödi tubli õhtusöök, kus mu taldrik mitu korda uuesti täis tõsteti, et nagu Knut alati ütles minust „stor og sterk“ * saaks, päev lõppes teleka ees võileibade ja teega. Nädalavahetused olid veel hullemad. Juba enne kui ma olin hommikusöögist taastuda suutnud, ootas lõunaoode, tavaliselt vahvlid hapukoore ja vaarikamoosiga, valikus oli otseloomulikult ka pruun juust, kuid sellest oskasin ma targalt hoiduda, õhtusöök oli kindlasti kolmekäiguline ja päev ei lõppenud kunagi ilma traditsiooniliste võileibade ja teeta teleka ees.

Stor og sterk minust tõepoolest ka sai. Juba poole aastaga olin ma juurde võtnud vähemalt viis kilo, aga kaalus juurde võtmine mind ei heidutanud. Söök oli niivõrd maitsev, et varsti ostsin ma suurus 36 asemel lihtsalt suurus 40 riideid. Ma sarnanesin üha rohkem omavanuste norra tüdrukutega, kes olid pisut trullakamad. Aina rohkem meenutati, kuidas ma „nii kondisena“ oma lillelises kleidis esimest korda Britti ja Arne elutoas istusin. Ma ei usu, et ma „nii kondine“ olin.

*stor og sterk – norra keeles „suur ja tugev“

  

  

Well. Sometimes I feel like a wannabe foodblogger, trying to impress people with fancy photos and fancy tableware. The truth is that lately even my signature dishes don't taste good and half of the dishes I use for taking photos are too fancy for my bear hands, so I can just "play" with them. Like food bloggers do. Only that I am not a food blogger. Which pretty much makes me a wannabe (food blogger).

20 years ago when I came to Norway the first time, I had no cooking skills what so ever. When I had to make dinner, I had to call my mom to find out how long to one boil the potatoes and when I tried to make pizza, the dough was...let's just say that I bought frozen pizzas and tried to make them look homecooked. I am sure I failed, but Britt and Arne were polite.

I love cooking, I love table setting, I love serving food, but for last two years I have been cooking so little, that if I continue like this, I will soon not be able to prepare even frozen pelmenis. A funny story happened to me, when I explained my collegue how much I miss buckwheat and pelmeni. She didn't know what buckwheat was, but when she heard the word "pelmeni", she told me that these can be bought in local shop. I was happy and surprised, I wanted to call my husband to give him the good news. My collegue stopped me and told me to hold my horses. She had no clue what pelmeni was and of course it was a joke that it can be bought in local shop. Ha-haaa!

Anyway. The house where we are living at the moment, has turned on my housewife button. I suddenly have again the urge to start cooking more. I am not the best cook, but I did mention the "cooking" 20 years ago, so I have improved and probably can only get better. Right?

Aga mis saab abielust?

Ma ei tea, kas see on nüüd mingi kümnenda aasta kriis, aga me ei saa Marekiga ABSOLUUTSELT läbi. Okei, kui ma kirjutan suurte tähtedega ABSOLUUTSELT, siis ma natukene liialdan, kuid laias laastus vastab see tõele.Me ei suuda omavahel suhelda ilma, et me üksteist süüdistaks, teineteise peale solvuks, häält tõstaks, meil on erinevad arusaamad asjadest alustades lapsekasvatusest kuni selleni, kus edasi elada ja kuidas. **

Mina nõuan, et üürime oma maja välja, Marek ei taha "seda viimast oma enda asja" kaotada. Ma mõistan tema tundeid, kuid ma tahan ükskõik milliste vahenditega august välja saada. Ausalt, kui ma oleks noorem ja kenam, siis ma oleks varsti nõus prostituudiks ka hakkama.*  Marek arvab, et peab iga sekund Idaga koos olema, mina arvan, et Ida peab õppima ka üksinda mängima/magama minema. Me tülitseme ja vaidleme oleme vait, sest nii on lihtsam, sest kõik meie jutuajamised lõppevad tüliga. 

Marek tunneb puudust sõpradest, kontserditest, suveüritustest, mina tunnen ka, kuid ei leia, et see kõige olulisem on. Ma tunnen ka end närusti, et ma ei saa minna juba teisele ristitütre lõpetamisele ühe aasta jooksul, aga kui lennupiletid selleks nädalavahetuseks ON 300eur edasi-tagasi (tuletan meelde, et eelmine nädal käisin ma Eestis 15 euroga), siis see ei ole lihtsalt mõeldav ja nii lihtne ongi. Lisaks olen ma kogemata suutnud Ida lasteaias puhkuste graafikusse teha risti valesse kohta, nii et Ida on lasteaiast vaba 28-31 nädal. Ma ei suuda välja mõelda, kuidas ma neli nädalat kas 1) üldse poes ei ole või 2) Idaga siin koos olen. 

Mina olen segaduses ja omadega läbi, Marek on segaduses ja omadega läbi. See kõik kokku panduna annab kokku tulemuse, kus me aina tihedamini pillume lauseid, mida me (veel?) ei mõtle, aga mina ei tea, kuidas seda suhet korda saada. Sest lisaks kõigele muule on ka meie suhe katki.

*Ma tegin nalja. Ma never ei suudaks midagi sellist teha isegi kõige meeleheitlikumas olukorras.
** Palun ärge soovitage Eestis tööd otsida, on ilmselge, et seda me niikuinii teeme, mitte ei oota palmi all, et banaan suhu kukuks.

Mõnikord on nii vähe vaja /All you need

Talv on poe jaoks olnud erakordselt häirivalt vaikne ja kestnud liiga kaua, samuti ei ole vilja kandnud mõned mu koostööprojektid, mis peaks sissetulekut suurendama, on ilmselge, et need on olnud lisastressifaktorid. Eile aga oli üks neist päevadest, mis pani mind asju (korraks?) helgelt nägema. Mul oli nii palju tööd teha, sest pood oli rahvast täis, samal ajal tulid päringud koostööprojektidele, telefon helises kogu aeg, lisaks oli tähtaeg ühel postitusel - ühesõnaga päev täis rööprähklemist ja see andis mulle nii palju energiat.
Mulle meeldib kui on palju teha, kui on kiire ja olukord natukene stressitekitav. Tundub, et ma funktsioneerin kõige paremini kui mul on VÄGA palju teha.
Õhtuks olin ma küll surmväsinud, kuid ometigi oli mul kuidagi nii palju lisaenergiat, et käisime Idaga lupiine korjamas, rohisime tuttava aeda ja nibin-nabin oleks ka mööblit värvima hakanud. Aga selleks oleks vaja olnud vana värv maha koorida ja seda ma enam ei viitsinud:D

//Winter has been disturbingly quiet for (all) the shop(s) and I have not had results from cooperation-projects which should give me some extra income. Obviously this has been a major stressfactor for me. 
Yesterday was one of these days when I felt hopeful, there was so much to do - the shop was full of people, the phone was ringing all the time, the inquieries for projects suddenly started to come in. I felt useful and "back in bussiness". I have always believed in myself and my knowledge of sale and marketing, but lately I have felt not that confident. Yesterday when the situatsion was a bit stressful and I really had a lot to do was so motivating. It seems I function best on hectic days, with a bit stress and deadlines knocking on the door. Now I just pray that all the work finally will give some results! Please, please, please!
After work I was tired as hell, but happy. I had so much energy that I almost wanted to paint the outdoor furniture. But I didn't have energy to clean the furniture first, so the painting has to wait until Marek will have time to clean the things;)

Läbipõlenud, aga mis edasi? /Burnt out, but what's next?

Mõnikord ma ikkagi ei saa psühholoogi juures käimise mõttest aru. Selle diagnoosi, et olen läbipõlenud ja depressioonis ning vajaksin eelkätt puhkust (kahekesi mehega) oleksin ma võinud endale ise ka panna. Samuti saan ma aru, et kõik probleemid saavad alguse kusagilt lapsepõlvest jne jne jne ja okei, ma võin iga nädal käia seal "ennast avamas" ja vastamas küsimustele, millele ma tegelikult ei tahaks vastata, aga miks pagana pärast ei või nad tibakenegi nõu anda. Noh, et kui ma iga päevaga aina rohkem läbi põlen, siis kuidas seni endaga hakkama saada, kuni me mind "korda saame". Mulle ei aita nõuanded, et eemaldu kümneks minutiks kasvõi - kus ma siis eemaldun, jätan Ida üksinda aeda nii kauaks? Selle kümne minutiga jõuab ta 67 korda terrassilt alla kukkuda ja 89 korda ära uppuda. Ühesõnaga veider värk see psühholoogi juures käimine. Ma kunagi ammu käisin ka korra psühholoogi juures, sest ei osanud leinaga hakkama saada, aga kui psühholoog hakkas "mu probleeme lahti harutama nagu lõngakera, kus üks ots on lapsepõlv", siis ma mõtlesin, et fakk, mul on abi vaja probleemiga siin ja praegu, mitte lahti harutada lapsepõlve. Rohkem ei läinud. Õnneks praegune psühholoog tundub mulle tibake arukam. 

Tookord võtsin ma end ise kätte, et üle saada. Sebisin endale Oslosse stipendiumi ja õppisin kolm kuud Skandinaavia kirjandust, külastasin muuseume, parke ja õppisin, Eestisse tagasi minnes võtsin ülikoolis aineid nagu leinapsühholoogia jm sellised ning sain hakkama. Ja eile õhtul mõtlesin ma ka, et suure tõenäosusega pean ma püüdma end ise "korda teha". Ma tunnen, et tegelikult ei ole mul jaksu ja on tõesti 50/60 võimalus, et Norra muinasjutt saab selleks korraks läbi kui mõned asjad ei muutu, aga seniks püüan ma end kokku võtta ja kasvõi kirjutamisega end "ravida". Ma muudkui lükkan Norra loo kirjutamist edasi, aga see on nii vale. Ma loen mustandit ja tunnen, et nii palju emotsioone ja huviatvaid juhtumisi/lugusid (nagu allpool olev katkend) on jagada, täpselt nagu siis kui ma selle kirjutamisega alustasin. Miks ma nüüd edasi ei kirjuta? Ma võtsin eesmärgiks iga päev kasvõi kümme lehekülge kirjutada. Vaatame, kas saan hakkama. 

Rotary reeglite järgi oleksin ma pidanud Britti ja Arne juurest ära kolima juba novembris, minu järgmiseks perekonnaks oleks pidanud saama perekond Olstad, keda ma juba väga hästi tundsin. Samal ajal selgus, et üks Yuko vahetusperekond ei saa teda sel ajal vastu võtta ja tema sai Olstadid endale. Mina oleksin pidanud minema oma neljanda pere juurde ja siis hiljem saama ühe Yuko vahetusperedest endale. Oma neljanda pere vastu ei olnud mul midagi, ka Olsenitega olin ma varem kohtunud. Olsenid olid meid Yukoga ühel nädalavahetusel kutsunud kaasa oma hytta’sse, mis asus Rørose, vana vasekaevanduselinnakese lähedal. Kahjuks aga ei saanud viimasel hetkel kui mul juba kotid pakitud olid Olsenid mind just sel ajal vastu võtta. Mind otsustati paigutada Yuko eelmise vahetusepere, Burebure või Kurekure’de (ma ei suutnud seda kummalist perekonnanime endale kuidagi meelde jätta) juurde. Ma ei tahtnud Bureburede juurde. Nad olid mu jaoks täiesti võõrad inimesed, erinevalt Brittist, Arnest, Olstadidest ja Olsenitest. Ja Korsæthidest, kellest veidike hiljem sai mu teine Norra perekond. Ma olin Yuko peale pahane, et ta Olstadid mult ära võttis.

„Ma ei saa aru, miks mina pean täiesti võõraste juurde elama kolima,“ kaebasin ma Faylynile, „Ma ei taha nende juurde minna.

Minu suhe Britti ja Arnega oli nii lähedaseks muutunud, et ma pidasin neid tõepoolest oma teisteks vanemateks. Me saime ideaalselt läbi ja ei olnud kordagi tülitsenud. Kui üks kord välja arvata, kui mu norra keel mind arvatavasti alt vedas ja ma olin kõige olulisema osa jutuajamisest välja jätnud. Lillehammeris elas tol ajal ka Allar Levandi oma perega ja ma ei teagi, kelle kaudu ma nendega tuttavaks sain, kuid ühel korral kui ma neil külas olin, küsis Anna minult, kas ma ei saaks neile üheks õhtuks lapsehoidjaks olla. Loomulikult olin ma nõus, aga pidin seda siiski ka Brittilt ja Arnelt küsima. Brittil ja Arnel ei olnud selle vastu midagi, sest nad olid väga hästi kursis, kes Levandid on ja nende arvates oli see vaid tore, et ma teiste eestlaste, pealegi kuulsatega, läbi saan käia.

„Ma siis lähen,“ ütlesin ma järgmisel päeval pärast õhtusööki Brittile ja Arne.

„Mis kell sa kodus oled?“ küsis Arne.

„Hommikul. Ma jään nende juurde ööseks.“

„Kuidas? Ööseks?“ küsis Britt veidike ärritunult.

„Jah, ma ju ütlesin, et lähen nende juurde täna lapsehoidjaks.“

„Seda küll, aga sa ei rääkinud midagi seal ööbimisest,“ lausus Britt.

„Kuidas, ma ju ....,“ kokutasin ma.

„Me ei saa sul lasta võõraste inimeste juures öösel olla, mis sa arvad, mida Rotary sellest arvaks, kui me lubaks sul niimoodi kodust ära olla,“ vastas Britt konkreetselt.

„Aga, aga...ma ju olen juba lubanud,“ kogelesin ma, „ma ei saa neid alt vedada. Pealegi te ju teate, kes nad on.“

Britt raputas pead. Tema otsus oli kõigutamatu – ma ei võinud mitte mingil juhul sinna ööseks jääda.

„Arne?“ vaatasin ma paluvalt Arne otsa. Ka Arne raputas pead. Ma ei võinud mitte mingil juhul sinna ööseks jääda. Ma olin nutu äärel, kuidas ma nüüd helistan ja ütlen, et nad ei saagi minu peale loota, kuidas ma ütlen neile, et olen neid alt vedanud.

„Nad ju loodavad minu peale,“ proovisin ma uuesti. „Te ju teate, et nad on korralikud inimesed.“

Britt ja Arne leebusid pisut. „Hea küll, teeme nii, et sa võid lapsi siin hoida.“ Ma olin nii õnnelik, et ei pidanud Anna Levandile helistama ja ütlema, et olin neid alt vedanud. Nüüd jäi vaid loota, et ta on nõus, et ta pojad tema jaoks siiski võõraste inimeste juures ööbivad. Õnneks oli Anna nõus.

See pisike arusaamatus, kus ma olin unustanud mainida, et ma kodus ei ööbi, jäi ka ainukeseks. Rohkem ei olnud meil ühtegi tüli. Nemad olid harjunud minuga ja mina nendega, ma ei tahtnud nende juurest ära kolida võhivõõraste Kureburede juurde.

„Aga kas sa ei võiks küsida, kas sa ei tohi Britti ja Arne juures edasi elada?“ pakkus Faylyn välja lahenduse. „Või siis kohe oma kolmanda pere juurde kolida?“

Mul läks hästi. Ma võisin Britti ja Arne juures edasi elada. Mulle tundus, et Olsenid olid küll korraks solvunud, kuid mina olin õnnelik, et mul nelja pere asemel vaid kaks pere oli. Britt ja Arne ning Knut ja Kari.

Britti ja Arnega 17.maid tähistamas

Sometimes I don't understand the meaning of going to therapy. I mean I knew this myself that I have depression and burnt out, but what next?  I know what I need is a time off (together with my husband), but how is that possible? Or the advice to have some alone time when I get angry? How? What to I do with Ida. Leave her alone? She will manage to drown 899 times or fall down from the terrace 899 times while I am having my alone time. There is a 50/60 chance we are going back to Estonia, if certain things will not get better, but there we need a plan B. I have no plan B, it makes me stressed and worried, uncertain. It is okay to go there once a week and talk about my feelings and childhood, but how do I deal with the problem meanwhile? It takes time to get me "fixed".  

I have been to a psychologist once before, when I didn't know how to cope with grief, when we started to solve the problem from childhood, I stopped going there. I needed help with grief, the childhood things we could have fixed later. Thank god, the psycholgist in Lillehammer seems to have more sense. 

Back then I decided to fix myself. I managed to get a grant to Oslo, studied Scandinavian literature, went to many museums and just concentrated on studies, after I went back to Estonia I took a lot of psychology classes in University and I got fixed. At least so I thought. 

I think I need to do the same now. I do not have energy, but I think one possible solution could be continuing to write my book about Norway. There are so many cool stories to share and when I read the old draft I think it would be interesting for others to read as well. Why don't I continue reading? Writting has always been the best therapy for me. I have set a goal to write at least ten pages every day. Can I do this? 

Põrgulik nädalavahetus minuga / A weekend from hell with me

NB! Halapostitus. Kirja pandud rohkem  tänase psühholoogi külastuse jaoks. Äkki peaks blogi kolima ümber wordpressi ja ka need avameelsed halapostitused parooli alla panema, et igaüks ei saaks teada, mida ma tegelikult sees tunnen? Samas on igasugu anonüümsed käod tegelikult mu kõige väiksem probleem...

Ma olin pikka aega oodanud, et ema ja õde meile külla tulevad, ma arvasin, et sellest tuleb üks ilus suvine nädalavahetus palju hea toidu ja vaatamisväärsustega. Praegu ma mõtlen aga, et meil ei tohiks vist külalisi üldse käia, sest laias laastus võiks minu oleku kokku võtta sellega, et ma ei saa lihtsalt enam inimestega läbi ja ma kaklen kõigiga. Reedel tülitsesin ma Marekiga, sest mulle tundus, et ta süüdistab mind, et me selle peldikauto peale raiskasime raha, mida meil pole. Lisaks on Ida hullumeelne, kui meil külalised on - ta ei kuula absoluutselt sõna ja ma olen nii väsinud sellest, et me ei saa sekunditki ilma temata olla, sest kohe kui teda ei jälgi neelab ta alla mündi, hüppab endal katki huule, tahab pea ees vette tormata või trepilt alla hüpata, ma ei jaksa iga sekund temaga tegeleda. Ma lihtsalt tunnen end nagu sidrun. Lisaks õpetavad kõik, mida ma emana valesti teen. Ma tean teoorias seda kõike, mida mulle räägitakse ise ka, praktikas olen ma lihtsalt väsinud ja Ida aktiivsus ajab mind hulluks. Aga mul oli hea meel, et Ida sai koos tädi Marianiga olla. Ta peaaegu iga õhtu helistab erinevate telefoni meenutavate asjadega tädi Marile ja seletab midagi omas keeles. Te ei oska isegi kujutada, kui väga üks väike laps ootas tädi Mari külaskäiku. Seda oli nii armas vaadata!

Laupäeval kaklesin ma emaga. Meie kaklustes ei ole midagi eriskummalist, kuid seekord tundsin ma, et ma pole mitte vaid feilinud ema ja naise, vaid ka tütrena. Olengi see faking hädapätakas, kes kõik pekki keerab ja millegagi hakkama ei saa. Ja mulle tuleb kaasa tunda, sest kuidas sa ikka perekonnaliikmele selja keerad, nii ei sobi. Ja tegelikult see tunne, et ka nemad süüdistavad mind teatud asjades, aga seda ei sobi päris otse välja öelda, ajab mind hulluks, sest mina ise arvan siinkohas, et (ainult) mina ei ole valesti käitunud. 

Pühapäeval kaklesin ma õega. Mind ajab hulluks tema nõue olla igas asjas täiuslik. Kõik peab olema täiuslik, viimistletud, korras. Ma ei ole täiuslik ja ma ei saa kunagi täiuslikuks, ma tahaks lihtsalt olla. 

Ühtlasi on mul tunne. et reaalselt KÕIK, mis meie elus on viltu läinud, ONGI minu süü. Mina olengi kõik pekki keeranud ja asjad ei lähe mitte paremaks, vaid iga päevaga hullemaks. Kui su sissetulek JÄLLE (why? why? why?) pea poole võrra langeb, siis kukudki jälle sellesse lollakasse auku, kust juba tundus, et hakkad välja ronima. 

Me teeme tööd nagu lollakad, kuid ma ei näe mingeid tulemusi. Miks? Ja sellest, et ma rahaliste probleemide pärast enam ammu Marekiga läbi ei saa, ei hakka ma isegi rääkima. Mäletate mu "kohutavat" aprillinalja? Mulle hakkab aina rohkem tunduma, et kui ma sellisena jätkan, siis see nali saab tõeks. 

Ja ma ei suuda kuidagi mõista, KUIDAS ja MIKS suudan mina ära rikkuda nädalavahetuse, mis oleks pidanud olema fantastiline. Kõik eeldused selleks olid olemas. Perekond, sõbrad, imeilusad kohad, oivaline ilm - vaadake vaid neid pilte - mina aga olen nagu "kergeltsüttiv inimpomm", kellega on targem mitte läbi käia. Sest 1) ma olengi kohutava iseloomuga kohutav inimene ja 2) ma keeran kõik asjad pekki. 

For a long time I had waited my sister and mom to visit us and I was sure it will be a wonderful weekend. Come on, take a look on the photos above - EVERYTHING was in right place. Family, friends, good food, nice places and amazing weather! But still I managed to argue with everyone. On Friday I was mad at Marek, because I feel he accuses me for repairing the stupid car with money we didn't have and it still seems to not work. I feel he accuses me for not finding him better incomes which he deserves for the work he does, but it is not up to be me to do.  I think we will have to 1) either send him to Norwegian language course or 2) move back, because being in the middle all the time is so stressful for me and for him as well. 
On Saturday I argued with my mom and sister. I feel I am not only failure as mom and wife, but as a daughter, I have not achieved anything and everything I do goes to hell. The restaurant, the shop - no wonder no one believes in me. I cannot do anything. And my sister wants everything to be perfect. I am not perfect and the way she explains how I do things wrong makes me crazy. Especially with Ida. 
I know in theory I am not supposed to act the way I do, but I am just so tired of her not listening to anything we say and yelling/screaming when she's not allowed to take a knife from the kitchen, run to the lake alone, climb on the terrace. I would just like to sit down for a second and enjoy silence or at least her listening to what we say. I am so tired of people teaching me how to be the perfect mother, wife and human being. I understand from them also that everything that is gone wrong IS my fault - the realtionships with certain people and so on, I know they blame me (but this is the one place where I actually feel it was not my fault, entirely). And this makes me hate him so much, so much that I really wish he was not part of our life. We'll he of course isn't a part of my life and we don't have to like each other, but I hate and blame him, because he plays a huge roll in our current situation. Had he had a piece of humanity inside his heart he would not have taken me to court. I feel so quilty that my friend helped me out in this situation, but I also am so grateful to her, because at the moment I see that if she would not helped me, we would at the moment not had our house anymore. These feelings where I have to pay 500 euros from 700 euro income to him indirectly, makes me hate him even more. And the fact that my own family chose him over me, makes it even harder. 
I feel everything that has gone wrong in our life is my fault. And I do mean everything. And all the decisions I have made have led to this "awful poverty" and I cannot seem to find a way out, no matter how hard we work. It even seems that the harder we work, the less comes in and when you loose again almost half of incomes (why? why?) and see that there is not much left to even pay the bills, I just want to cry. And the problems make me become more and more distant from my husband, we are not getting along at all - it's my fault again, because I cannot cope with all the problems and start to blame him or I understand that he blames me for everything. I don't know. It's so confusing. 
To sum this post up I think I am an awful person with awful personality and should not have people visiting us at all, I should not be around people, I am like a "bomb waiting to explode". And I don't want to go to psychologist, I feel that I need some xanax to try to keep me calm and then I can talk about my feelings and childhood like the psychologists like:) 

Mida teha Lillehammeris vol1/ What to do in Lillehammer vol1

Ma alustan tagantpoolt ehk pühapäevastest tegevustest, seda põhjusel, et siis ma olin kõige vähem pahas tujus ja ei läinud oma külalistega 8657 korda tülli, kuid ka põhjusel, et siis külastasime me vana head Maihaugenit. 

Kui te olete seda blogi pikemat aega lugenud, siis ilmselt on teil Maihaugenist juba oksendamine. Ega mul endalgi. Ja pean ausalt ütlema, et suurima vaimustusega ma seekord sinna ei läinud, sest alles nädal tagasi olime me seal käinud (ja siis veel nädal tagasi ja siis veel nädal tagasi ja nii terve aasta:D), aga ma üllatusin väga. Suvel on Maihaugenis KÕIK teisiti. 

Kui te veel Maihaugenist midagi kuulnud ei ole, siis tegu on ühe Euroopa vanima vabaõhumuuseumiga, mis tänaseks päevaks koosneb üle 200 ehitisest. Asutaja Anders Sandvig alustas Gudbrandsdaleni orust pärit majad kogumisega 1901.aastal (need olid esialgu ta tagahoovis) ja 1904 aastal pakuti talle muuseumi jaoks kohta, millest kasvaski välja Maihaugen. Muuseum tutvustab meile Norra inimeste elu-ja ajalugu alates keskajast kuni tänapäevani. Garmo stavkirke 1882.aastast on üks peamisi vaatamisväärsusi, kuid minule endale näiteks meeldib väga ka "linna" osa, mis tutvustab meile tüüpilist Norra linnakest 1920aastatest.

Ma olen muidu ikka käinud jalutamas seal siis, kui seda saab teha tasuta. Suveperioodil 07-08:00 ja 17-22:00, mis tähendab, et seal on õudselt ilus jalutada, aga kõik majad on kinni. Eile saime me ka suure osa majasid läbi käia. Ja see oli nii äge! 

Suvel ongi Maihaugenis elu - inimesed elavad nagu vanal ajal, kitsed-hobused-lambad jne pakuvad lastele lõbu, külastajatel on isegi võimalik osa saada vanaaegsest pulmapeost...Kontserdid ja etendused käivad muidugi ka Maihaugeni suve juurde (link kodulehele SIIN)

Ja ärge unustage, et ka Olümpiamuuseum asub nüüd Maihaugenis. Soovitan soojalt külastada. Väga moodne ja äge muuseum, isegi kui te pole suur spordihuviline, siis see muuseum meeldib ka teile. Ma tean oma kogemusest rääkida.

Pilet Maihaugenisse maksab 195 NOK täiskasvanule ja 90NOK tudengile. 

Maihaugen Open Air Museum is one of the oldest open air museums in Europe and one of my favorite places to visit. The founder, Anders Sandvig, collected from old houses and farmyards within the Gudbrandsdalen valley to provide a sample of Norwegian culture and history in a museum. He first started in his backyard, but when his collection grew, in 1901, the town council offered him a permanent site for the museum. In 1904, the city of Lillehammer set aside an area already known as Maihaugen and bought Sandvig's collection and established Sandvigske Samlinger (Sandvig Collections), the formal name for Maihaugen.

I have been walking there almost every week for a year now. On wintertime it is free of charge to walk in the park (but you cannot see inside the houses and there are no activities, it's just pretty), on summer time the museum is opened for free from 07:00-08:00 and 17:00-22:00. 

Yesterday we went there during official opening hours (ticket for adults 195NOK, 90NOK for students) and it was so much fun, so different, so many activities...You can visit many of the houses and see how people in Middle Ages lived, you can visit the trainstation and train, post museum, walk in old Lillehammer from 1920's and visit the residential area which consists of time-typical houses from almost all decades in 20th century. 

Maihaugen tells the history of how people have been living in the valley of Gudbrandsdalen from the Middle Ages until today. Social Institutions such as a church, school, post office, railway station, shops, prisons and military facilities are all represented at the museum. The Garmo stave church is one of the main attractions. In 1882, but there is so much to see and do for everyone. The main attraction for my 2,7yrs old daughter are of course the farm animals. Modern children have modern grandmas now, the grandmas don't have goats and chickens and other animals like they did in my childhood, that's why it is important to have living museums like Maihaugen.

Make sure to visit it when in Lillehammer!

Rabarberikook ja ootd kummikutega /Rhubarb pie and ootd with wellies

Selliste ilmadega on lausa patt toas istuda, seda juba pöhjusel, et ega Norra suve ette ei tea (täna hommikul linna söites kuulsin ma raadiost, et kusagil piirkonnas vöib lund sadada. APPI!) ja nii me peale tööd terassil elamegi.

Ma ei ole köige parem küpsetaja nagu ma olen sada korda öelnud, kuid värske rabarber lausa ajas küpsetama, pealegi on see üks tegevus, mida saab Idaga koos teha, nii et me mölemad saame lähteülesandest peaaegu ühtemoodi aru. 

Muidugi ei olnud ma kindel, kas kook ka söögikölbulik tuleb, sest 98% asjadest, mille kohta ma Idale ütlesin, et ÂRA pane taigna sisse, tema sinna ka pani. Aga ega ma väga muretsenud, sest nii sain ma (juhul kui) untsu läinud koogi Ida kaela ajada. Minu suureks üllatuseks tuli kook täiesti söömiskölbulik ja isegi välimus tuli rahuldav, ma suutsin selle korraks ahju unustada. 

Miks meie printsess Elsa suvel on otsustanud kummikutes käia, seda ärge minult küsige. Ma olen loobunud püüdmast möista. Ju on mingi moeblogijate värk. OOTD vöi midagi.

//

The weather is so nice at the moment that it would be a sin to stay inside, and in Norway you never know when the weather turns and it starts to rain or snow. I swear, in the news this morning, they said somewhere in Norway it may snow. 

I am not the best baker as I have told hundreds of times, but fresh rhubarb is always too inviting and I do love all kind of rhubarb pies and cakes, also  I enjoy doing it  together with Ida, because this is one of the few things where we understand the assignment somewhat same way. I of course prefer things to be in the bowl, but she seems to like when half of the ingredienses are on the floor. I was not sure if the cake will be eatable, because Ida but everything I told not do into the bowl, but to my surprise it was tasty and even looked satisfactory ( I managed to forget it to the oven for a bit too long).

Why our princess Elsa has decided to wear wellies in this weather beats me, but I have stopped trying to understand. As long as she' s happy. And it may be a fashion blogger thing. OOTD or something.