Kui Norras kontserdile minna... / When you go to a concert in Norway...

Nooohhh, see siis on jälle üks neid kohti, kus ma saaksin öelda, et minuga juhtub. Teadsin mina, et täna esineb Alexander Rybak Maihaugenis ja vedasin endaga kaasa kolm heauskset inimest, kes kaks tundi koos minuga VIHMAS mööda Maihaugenit jalutasid. Selleks, et löpuks ka "I'm in looooove with a fairy taleeeee" kuulda, ja seda siiski ei kuulnud, sest vihma hakkas LIIGA KÔVASTI sadama. (Note to self: Norras olles valmistu ALATI vihmaks!)

Aga vähemalt NÂGIME me Alexandri ära;)

Ja "diip kunstiinimene" kasutas voimalust teistele üht oma lemmikkunstnikku tutvustada. Jakob Weidemanni ruum on üks mu lemmikuid - seda te juba tedasite, eks - aga kas te teadsite, et ta maalis valgust? Kas teie näete seda? Jaagup igatahes ei näinud.

Kui tänane üritus oli üsna ebaönnestunud, fairy tale jäi kuulmata ja ilm oli kole, siis köigile, kes Lillehammerisse satuvad, ütlen ma küll, et Maihaugen on hoolimata ilmast kohustuslik. See ON imeilus koht. Aga igaksjuhuks vötke vihmavari/keep kaasa. Alati. Norras olles.

PS: Mul on kummikuid vaja. Ikka Hunters omi.

//
Well...this here is another chapter in a book called "Things happen to me". I had understood that there is a Alexander Rybak concert in Maihaugen today and so I dragged three believing persons with me today, three persons who walked in Maihaugen with me for 2 hours to hear "I'm in loooooooove with a faiiry taaaalleeeee" in the end. BUT didn't hear it anyway because the heavy rain made as go before the "grande finale". 
Note to self: in Norway ALWAYS be prepared for rain. ALWAYS! But they cannot say they didn't see Alexander. I have a photo of him. And we heard A song as well. 

(I wonder if they ever again will come with me, when I ask them to a concert.)

If you have read this blog for some time, you know one of my favorite painters is Jakob Weidemann. There is a "Jacob Weidemann room" in Maihaugen, which I just looooove. Did you know that he is a painter who painted the light? If you scroll down and look at the paintings, can you see that.  Jaagup didn't.

And although today's event was a fail, no fairy tale and a lot of rain (instead of lot of dance and music as I had understood), I say that Maihaugen is a must-visit-place when in Lillehammer. Despite weather. It IS a beautiful place. (But remember to have an umbrella with you. Just in case. Always. When in Norway on summer.)

 

 

 

531 lehekülge puhast piina

Ma arvasin, et ma ei saa seda raamatut kunagi läbi, kuid nüüd, 531 lehekülge puhast piina hiljem, on see raamat lõpuks läbi. Jah, ma räägin oma "lemmikraamatu" teisest osast - "Viiskümmend tumedamat varjundit" (Heily, see on eranditult parim karistus, mis mulle kunagi osaks on saanud, ma olen edaspidi nõus kasvõi nädalas korra käsitsi kirjutama, aga palun mitte rohkem varjundeid).  Ma ei usu, et ma liialdan, kui ma ütlen, et see on halvim raamat, mida ma oma elus lugenud olen. Uskuge mind, mul oli kiusatus see pooleli jätta ja valetada, et lugesin läbi, kuid see ei tundunud aus. Nii ma end siis piinasingi.

Ei, ma ei ütle, et see on halb selle pärast, et nii olla vist popp öelda, ma ütlen seda käsi südamel.* Juba esimese osaga oli mul oma kana kitkuda. Kui ma oskaks sama hästi kirjutada, siis ma oleks sellest kirjutanud samasuguse arvustuse nagu SEE SIIN. Ainsa erinevusega, et pean ausalt tunnistama, et mingile osale (ma ei tea, kas alateadvusele või sisemisele jumalannale) natuke meeldis ka. Selles mõttes, et oli teistsugune, natuke erutav ja eks ma tahtsin teada saada, millega siis lugu lõppeb. Selline halvasti kirjutatud (ja ma ei aja seda kuidagi eestikeelse tõlke kaela) "koduperenaiste porno".
Teise osaga alustades olin ma ette valmistunud,et see pole minu teetassike ja suure tõenäosusega pean ma seda halvaks. Ma eksisin. See oli veel palju halvem.

Lugu ma ümber jutustama ei hakka, aga mul on tunne, et sõnad "urisema" ja "nurruma" on minu jaoks nüüd igavesti rikutud. Neli peategelast (Ana, Christian, Alateadvus ja Sisemine jumalanna) suutsid seksides, vabandust,  kiiksuga k****des ikka, nii palju nurruda ja uriseda, et ma enam ei suutnud neid sõnu lugeda. Ja uskuge mind, nad seksisid igal kolmandal lehel, sest Härra Viiskümmend, oli nii kuum, teisiti kohe ei saanud. Mu meelest on veider kui palju halbu seksistseene ühte raamatusse mahub. Ma saan aru, et selle eesmärk on lugejat erutada, kuid minu jaoks oli erutusest asi kaugel, raamatu viimastel lehekülgedel kui Ana nurrudes anaalsüütuse kaotab ja Christian urisedes "sisse rammib" või mida iganes ta tegi, ning kõik neli peategelaset on ekstaasis, võitlesin mina okserefleksiga. Ma ei tee nalja. Ja ma ei ole mingi vuih-kui-rõve-tüüpi inimene muidu. Kusjuures mind ehk häiriski kõige rohkem  see, et tegevused kordusid. Oleks piisanud 200 leheküljest ja võibolla siis poleks raamat nii tüütu tundunud (meespeategelase hull ekspruut tõi korraks põnevust, aga kadus sama kiirelt kui ta oli raamatusse sisse toodud. Traagiliste seksistseenide asemel oleks võinud seda liini rohkm sisse tuua).

Sellest, et tegelaskujud mind hulluks ajasid - mees kontrollifriik ja naine ebakindel ullike - ei viitsi ma ausalt kirjutadagi. Ma tean, et paljud on öelnud, et raamatul on palju sügavam sisu porno all peidus, mina ütlen, et sellel raamatul EI OLE mingit sügavat sisu. Nii nagu Toidutegu blogis kirjas, see on lihtsalt halvasti kirjutatud koolikirjand (ainult, et koolis oleks sellise kirjandi kirjutaja psühholoogi juurde saadetud kiiremas korras). Ma ei ole oma elus ühtegi pornofilmi vaadanud, küll aga erootilisi filme, kus puudub igasugune sisu. Teate küll, koduperenaine on kodus, kuum postiljon tuleb kirja tooma, naisel on kodus seljas latekspesu ja stilettod, kuum postiljon ei saa naiselt silmi ja nii edasi. See raamat on samasugune. Seksistseenide vahele on lihtsalt püütud mingi lugu kirjutada, sest noh 531 lk ei saa ju inimesed vaid seksida. Jälle tekib mul küsimus - MIKS kuradi pärast see raamat nii paks peab olema? Ja kui frigiidne peab see koduperenaine olema, kelle jaoks igal kolmandal lehel on vaja  ühel või teisel moel meespeategelase peenisest rääkida?

Kuni umbes 276 leheküljeni lugesin ma raamatut kerge muigega. Metsik armumine ja igatsemine ning see debiilne totaalselt sisutute meilide vahetus oli tüütu, kuid ma sain hakkama. Kui siis aga ühel hetkel "sisemine jumalanna roos hambus tangot hakkas tantsima" ja loomulikult nurrus/ohkis, tundsin ma, et piir on ületatud. Ma tahtsin raamatut käest visata. Sellest edasi oli raamatu lugemine puhas piin.**

Plussiks raamatu lugemisel vaid see, et saan selle ära märkida lugemise väljakutse 25 punkti all. Kingiks saadud raamat.

Moodsa aja piinamisvahend

*Ja ma ei taha kuidagi pidada selle raamatu lugejaid labasteks või madalateks. Nagu ka Lugemise väljakutse grupis sai arutatud, siis ma mõistan, et see võib olla lihtne meelelahutus vahelduseks "diipidele" raamatutele (ps: ma loen hetkel "Ohakalindu" - ma olen alles poole peal, kuid ei saa seda enam käest, SEE on hästi kirjutatud raamat. Jube irriteeriv ja vihaleajav, vähemalt see osa, mida ma hetkel loen, aga VÄGA HÄSTI kirjutatud) ega taha kedagi solvata, kuid ma ei saa midagi parata, et ma kohe tunnen tungi seda raamatut naeruvääristada. Vabandust!

** Näete, ma siiski tegin raamatule liiga. Ütlesin, et oli 531 puhast piina, tegelikult kõigest 255 lk.

Peaaegu neli tundi draamat

Juhtus nii, et just sel ajal kui ma Tartus olin, otsis Heily endale teatrikaaslast ja pikemalt mõtlemata olin ma nõus, sest teatris pole ammu käinud ja ega neid lapsehoidjaidki muidu varnast võtta pole. Kui ma siis ühel hetkel netist järele vaatasin, kaua etendus kestab, sain ma kerge shoki. Kolm tundi ja nelikümmend viis minutit! Pean tunnistama, et see ei tundunud sugugi kõige kutsuvamana, võttes arvesse, et mu viimased teatrikogemused "Vanemuisest" ei ole teab mis meeldejäävad olnud. Ses mõttes, et mulle on alati (tartlasena) meeldinud väga paljud Tartu näitlejad, kuid minu maitse jaoks on "Vanemuise" tükid kuidagi lihtsakoelised olnud või ma ei teagi, mis see õige sõna on. Ah, ühesõnaga mitte elamust pakkuvad. 

Ja nüüd siis pea neli tundi draamat reede õhtusse. Mul oli kuidagi selline kurb tuju eile ning draama või üldse teater ei tundunud sinna pilti sobituvat. Ma pean muidugi piinlikkusega tunnistama, et Ingmar Bergmani "Fanny ja Alexandrist" ma suurt midagi ei teadnud, kuid ühes olin ma kindel, see on üks rõhuv ja raske tükk. 

Ingmar Bergmani poolautobiograafiline meistriteos maalib värvika pildi rootslaste perekonnaelust eelmise sajandi alguse Uppsalas. Pärast elurõõmsa isa Oscari surma muutub Fanny ja Alexandri elu kardinaalselt, sest nende ema Emilie abiellub range ja tundetu piiskopi Vergerusega. Võõrasisa asub peagi vahendeid valimata naist ja lapsi enda tahtele allutama.

Film „Fanny ja Alexander“ jõudis publiku ette 1982. aastal, maailmanimega Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergman sai selle eest oma kolmanda võõrkeelse filmi Oscari.

Lavastuses käsitletavad teemad ei ole eakohased alla 14-aastastele.

PS: Tegu on küll vist viimaste etendustega, kuid seda soovitust, et etendus pole eakohane alla 14-aastastele, tasub tõsiselt võtta. Ma kohe mõtlesin, et kuidas tütrega teatrisse tulnud ema lapsega päris julgeid seksistseene vaatab. Ropendamine on ka päris korralik, kuid minu jaoks kindlasti mitte probleem;) 

Etteruttavalt ütlen ma ära, et sellest neljast tunnist sai mu viimase aja (hmm, kas nii saab üldse öelda, kui ma polegi viimasel ajal teatris käinud?) parim ja võimsaim teatrietendus. Teatrist lahkudes mõtlesin ma, et vähemalt selle etenduse taustal peab küll ütlema, et "Vanemuine" on võimsalt tagasi! 

Loo sisu ON tõesti rõhuv ja traagiline. Isa kaotanud Fanny ja Alexander satuvad võrreldes oma varasema koduga elama süngesse ja karmi majapidamisse, kus vastne võõrasisa nii lapsi kui ka nende ema terroriseerib. Alexander, kes on niigi loomult impulsiivne ja agressiivne, astub vastu võõrasisa vägivallale, mis tema ilmset sisemist segadust veelgi süvendab. Kui esimene vaatus natukene venis, siis teise vaatuse lõpuks oli pinge nii laes, et ma ei suutnud ära oodata etenduse lõppu. Mul on harilikult komme etendusest enne lugeda, kuid seekord läksin ma teatrisse täiesti puhta lehena. Te ei kujuta ette, kuidas mind teisest vaatusest kuni lõpuni kriipis mõte, et sellel lool on raudselt õnnetu lõpp. Ma palusin sisimas "palun õnnelik lõpp, palun õnnelik lõpp", kuid ma teadsin, et sellistel lugudel ei ole kunagi õnnelikud lõpud. Etenduse lõpus kui kõik osatäitjad rootsikeelset laulu esitasid, tulid mul pisarad silma. Kurbusest või rõõmust? Ma ise ka ei tea. Natuke muinasjutulikust oli kogu selles loos.

Esimese vaatuse lõpus ütlesin ma Heilyle, et aitäh, et ta mind sellist depressiivset etendust vaatama kutsus ilusal reede õhtul, aga et kuna ma vist olen depressiivne inimene siis mulle meeldis. Juba esimese vaatuse lõpust. Ja siis ma veel ei teadnud, kui võimsalt etendus edasi läheb. 

Õnneks ei ole lugu nii sünge, kui ta reaalselt olla võiks. Ühelt poolt on kogu aeg peas mõte õnneliku lõpu võimalusest ja teiseks Ott Sepa geniaalselt mängitud naistemees Gustav Adolf pehmendavad loo süngust ja annavad kõigele juurde lahedat huumorit. Ott Sepp mängib oma osa no nii hästi, et lisaks publikule oli ühel hetkel isegi Mait Malmstenil raskusi oma tõsises rollis püsimisega. Seda ei saa talle ette heita. Seda tegelaskuju ja teda mänginud Seppa on raske sõnadega kirjeldada. 

Kui rääkida näitlejatest, siis võimsaima rolli tegi kindlasti  Mait Malmsten. Tema piiskop Edvard oma kalgi naeratuse ja väärastunud siseeluga on nii ehe, et mul oli nii mitu korda tahtmine toolilt püsti tõusta ja talle kere peale anda. Te ei kujuta ette, kuidas ma elasin kaasa sellele hetkele kui ta hoidis enda käes puljongitassi, kus sees oli mürk. Kas ta joob selle ära või mitte? Ma ei suutnud oodata ja oleksin tahtnud talle selle kohe sisse kallata. Ma kartsin, et ta sunnib naise seda ära jooma. 

Samamoodi oleksin ma tahtnud kallale minna Riho Kütsari tegelaskujule, kes vihkas ja põlgas ihust ja hingest oma alandlikku ja kõike allaneelavat abikaasat.  Liina Tennossaar oli kõige ehtsam aristokraat - väärikas, ilus, võluvalt flirtiv. Liina Tennosaare ja Aivar Tommingase tegelaste mineviku meenutamise stseen oli mu meelest selle loo üks ilusamaid. Nii helge ja siiras. Keegi ei tea veel midagi ees ootavast süngusest. Aivar Tommingas on ammusest ajast üks minu lemmiknäitlejaid üldse, ma nautisin tema vana jaäärmiselt sümpaatse huumorisoonega juudi rolli.

Kokkuvõttes olen ma etendusest veel siiani lummatud. Ma tahaksin nüüd raamatut lugeda, filmi näha. Paremini ei oleks saanud reede õhtut sisustada. Neli tundi läks nii kiiresti, et seda ei pannud tähelegi. Aitäh, Heily, selle imelise elamuse eest! Kui veel on võimalus, siis minge seda etendust vaatama. 

Pidupäev ja giveaway

Eesti Vabariigi aastapäev on 24. veebruaril, millega tähistatakse Eesti Vabariigi  väljakuulutamist 1918. aasta 24. veebruaril. Läbi aegade on Eesti pidanud rinda pistma eri riikide ja rahvustega, kindlasti on see jätnud oma märgi aga endiselt oleme tänulikud oma riigi ja emakeele eest. 

Nüüd, suhteliselt rahulikul ajal, olles eestlane või väliseestlane, saame ise valida, kus riigis ja mis keeles toimetame ning multilinguaalsus on ju alati IN olnud. 

Ka Fabula e-raamatute äpis saab lugeda raamatuid 5 keeles: eesti-, soome-, läti-, inglise- ja vene keeles, kokku üle 10 000 e-raamatu. 

Legend räägib, et kui Paabeli riik võimsaks sai, muutusid selle elanikud uhkeks ning otsustasid ehitada taevasse ulatuva Paabeli torni. Seepeale segas Jumal kõigi keeled, nii et ühel päeval keegi enam üksteist ei mõistnud ning torniehitus jäeti katki, varem olid ju kõik kõnelnud sama keelt. Sellest loost pärinebki kõnekujund paabeli segadus.

Ka Sina saad proovida Paabeli segadust: loed erinevaid raamatuid, erinevates keeltes 2 nädalat tasuta, kui aktiveerid koodi PAABEL.

Selleks lae Fabula rakendus enda mobiili või tahvelarvutisse App Store’ist või Google Play poest ning toksi kampaaniakoodi väljale sõna “Paabel” ja ongi kõik!

5 x 1-KUULISE KINKEKAARDI LOOSIMISEKS OSALEMISEKS: 

1. Jälgi @eestifabula Instagrami kontot

2. Kirjuta blogi postituse alla, milline Eesti kirjanik Sulle kõige sümpaatsem on VÕI milline @eestifabula Insta pilt kõige toredam tundub. 

5 kinkekaarti, mis annavad 1-kuulise tasuta lugemisõiguse saadetakse võitjatele pdf kujul emaili peale ja loositakse välja 13.03.

Meie Idaga soovime teile ilusat pidupäeva  Ussipesast! 

Elu on natuke nagu värviline plastiliinikarp

Kaheksatunnine autosõit Rootsi oli täpselt paras aeg, et jälle üks raamat läbi lugeda. Kahjuks ei lähe see vist kuidagi ühegi "Lugemise väljakutse" teema alla, kuid kaanekujundus kohe kutsus just Nele Siplase "Mina olen moslem" raamatut lugema. Just eelmisel õhtul olin ma näinud Facebookis ringlevat videot islamist (vaata siit) ja seetõttu tundus vägagi intrigeeriv lugeda ühe eestlannast moslemi lugu.

Kohe esimestest lehekülgedest alates muutus autor mulle ääretult sümpaatseks, mulle meeldis tema ladus kirjutamisviis ja hoiakud, tundus kuidagi soe ja siiras inimene, aga võib-olla natuke ka kurb, üksildane. Sellest kurbusest saan ma tegelikult väga hästi aru. Ela sa Norras, Egiptuses, Abu Dhabis või Venemaal, igal pool oma plussid ja miinused, kuid ikka tuleb ette neid hetki, kus Eestimaa rohi tundub kõige rohelisem. Lugedes seda, kuidas Egiptuses pole väga parke, kus jalutada, mõnuleda, lastega aega veeta ning suurem osa aega veedetakse toas nelja seina vahel teleka ja konditsioneeri seltsis või hilisõhtul katusel, siis tuli mul ka kurb peale. Ma ei kujutaks ette kui mul ei oleks õhku ja ruumi liikumiseks, toas istumine ajaks mind hulluks ja nii ajaks ma ilmselt omakorda hulluks oma lapsed ja abikaasa. Raamatu autor küll oli selle tõsiasja üle kurb, kuid võttis seda kui paratamatust, mis kuulubki teise kultuuri kolimise juurde. Mulle meeldis tema suhtumine ja selline zen-olek. Ma oleks väga tahtnud, et raamatut oleks ka illustreerinud pildid, sest ma muutusin nii uudishimulikuks kui ta rääkis oma riietusest ja nägu katvast loorist, ma tahtsin näha, milline on ta looritatuna ja looritatult. 

Islamist ja moslemiks olemisest ta tegelikult väga põhjalikult ei kirjutanudki, pigem oma tõekspidamistest ja hoiakutest, esimese hooga ma pettusin, sest noh jällegi ma ootasin mingit metsikut intriigi sellest, kuidas ta mees sundis teda loori kandma ja kuidas ta usu (ja armastuse?) pärast on pidanud loobuma endale meeldivatest asjadest, kuid seda ei olnud. Mulle meeldis, et ta ei hakanud ajama mingit jama, et Muhammad ilmutas end talle ühel ilusal õhtul ja islam kõnetas teda kohe tol hetkel, vaid ütles, et kindlasti andis islamiusku pöördumisele tõuke armastus. Huvitav oleks lugeda nüüd kellegi teise lugu, kes ka teisest rahvusest ja kultuuriruumist on mingil põhjusel islami omaks võtnud ning räägiks sellest tumedamast poolest. Kas selline teos on olemas?

Ja siis ma hakkasingi mõtlema usust ning sellest, kus on siis tõde. Kas tõde on see, mida me näeme ülalpool lingitud videos või tõde on see, mida kirjutab Nele. Tema kirjeldab islami väga ilusaks. Ma julgen selle raamatu põhjal öelda, et Nele Siplasest saaks väga hea poliitik, ta oskaks musta valgeks rääkida. Ta tunnistab, et Pakistanis kannatab suurem osa naisi koduvägivalla käes, kuid lisab siis nii kenasti, et ega see vaid usust kinni pole, vägivaldseid inimesi on ka teiste uskude pooldajate seas. Noneh, tõsi ta ju on.  Selliseid kohti on veel palju, kus ta paneb lugeja mõtlema, et aga võib-olla tõesti. Võib-olla tõesti ei ole islam sugugi nii kole koll (aga miski sisimas jääb ikka skeptiliseks). Ma ei tea, võib-olla ei ole ka, mulle on see usk lihtsalt tundmatu ja võõras, kõik mis on võõras ja tundmatu on natukene hirmuäratav. (sotsiaal)meedias ringlevad videod ja uudised ei muuda islamit kuidagi soojemaks ja turvalisemaks. Aga nii vist ongi, et must-valget maailma pole olemas, seal vahel on ka terve trobikond halle varjundeid. 

Ah isver, peaaegu oleks unustanud. Vot ümberlõikamisest ja selle õigustamisest ei saa mina aru. Palun selgitage mulle rumalale, miks see hea on? Ja kui ma saan aru, mis poistel/meestel ära lõigatakse, siis palun öelge mulle, mis naistel ära lõigatakse. Ega ometi...? Aga ilmselt siiski, kui eesmärk on seksuaalse iha kaotamine. See on ju barbaarne! Seda osa lugedes ma reaalselt tundsin valu, kui keegi peaks mind mõnest teatud kohast noa (või millega?) nüsima. Jeebus. Ma kirjutaks kahe käega alla igale palvekirjale, mis sellise õuduse keelustaks. 

Ma ei saa öelda, et ma sain raamatut lugedes palju targemaks, kuid mõtlema see pani, lugemine läks ludinal ja silmaringi laiendamiseks tasuks see läbi lugeda küll. Muidu näemegi me vaid üht osa "suurest koledast islamikollist", Nele Siplase raamat andis meile ka teise vaatenurga. Kas me temaga nõustume või mitte, see on juba hoopis teine teema. Mina ei kritiseeri. Mina tahaks Nele Siplasega kohtuda.

PS: Ülaltoodud video tegi mul tegelikult raamatu lugemise natuke keeruliseks, sest autori ilusate sõnade taga olid mul samal ajal kogu aeg peas need koledad pildid tollest videost ning peas vasardas mõte "kus on siis tõde, mis on siis tõde".

Ta lendab mesipuu poole

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb mul kõigepealt end natuke lolliks teha. Ma võisin olla umbes 18-aastane kui me olime emaga kahekesi laulupeol ja "Ta lendab mesipuu poole" ajal kõik nutma hakkasid. Kõik peale minu. Ei saanud mina aru, mis selles laulus erilist on. 

Teid ei peaks vist üllatama kui ma ütlen, et Juhan Liiv on üks minu lemmikluuletajaid. See on ju loogiline kui võtta arvesse, et mulle meeldivad traagilised elusaatused ja vähemal või rohkemal moel kiiksuga artistid. Ja Juhan Liivi elutee oli üsna kurb. Kas pole tegelikult kummaline mõelda, et üks andekas luuletaja elas põhimõtteliselt vallavaesena? 

Igatahes. Peale toda laulupidu süvenesin ma "Ta lendab mesipuu poole" teksti. Alles hiljuti käisin ma emaga Stockholmi Eesti majas uusaastapeol, kus samuti see laul üles võeti. Ma küsisin, et miks see laul meile nii mõjub, nii südamesse poeb. Ma saan küll sõnadest ja sõnumist aru (ning uskuge mind absoluutselt IGA KORD kui ma seda laulu kuulen, hakkan ma nutma. IGA KORD), kuid kuidas on nii, et üks laul on nii hinge pugenud. Ema vaatas mulle nagu lollile otsa ja küsis, et kas ma siis sõnu ei tea. Tean küll, aga mulle jääb ikka mõistatuseks, kuidas mõni tekst muutub suuremaks kui autor ilmselt kunagi arvata oleks osanud. Mis see on, mis selle nii eriliseks teeb? Mure reaalse ja olemasoleva Eestimaa pärast, mitte niisama romantiline heietus või siirus, lihtsus ning selle taga peituv sügavus? Mõnikord on mul isegi raske uskuda, et end Poola troonipärijaks pidanud luuletaja on kirjutanud nii ilusa luuletuse nagu "Ma lille sideme võtaks" Eestimaale.

Miks ma üldse Juhan Liivist kirjutan? 

Lugemise väljakutse raames tuli läbi lugeda ka üks luulekogu (nr 41). Mingil põhjusel tundus mulle sobilik olevat just Juhan Liivi lugeda. Võib-olla tänu sellele uusaastapeole Stockholmis, ma ei tea, aga tundus õige.

Ma ei saa öelda, et tema luuletused hoolimata lihtsusest ja siirusest oleks lihtsad lugeda, need on natuke rõhuvad, kuid samas nii ilusad. Ma tean, see kirjeldus kõlab nii tobedalt ja segaselt, kuid täpselt nii ma tunnen. Kas teid üllatab, et mu teine lemmikluuletus tema sulest on "Must lagi on meie toal"? Ilmselt ju mitte. Ja see on mu jaoks täpselt selline nagu ma kirjeldasin. Lihtne ja siiras, natuke rõhuv, kuid samas nii ilus. Mulle meeldis see luuletus juba põhikoolis (tahtsin esimese hooga kirjutada algkoolis, kuid ma millegi pärast usun, et 1-4.klassis me ikka Juhan Liivi veel ei lugenud. Või lugesime? Vanad klassikaaslased, aidake;). 

Mina tahan ikka klatši ja kõmu

Ei ole midagi teha kui endale tunnistada, et mina tahan klatši ja kõmu. Ehk siis lugesin "Raimond Valgre legendi" ja tundsin, et see oli nii poliitkorrektselt kirjutatud raamat, et mul hakkas kohati igav, sest te ju teate, mida ma poliitkorrektsusest arvan. Kuhu jäi klatš ja kõmu? 

Mulle on Raimond Valgre ja tema looming alati ääretult sümpaatne olnud. Mulle meeldib see õrn ja romantikuhingega muusik, kes loomingu tagant paistab. Tema meloodiad on mu meelest nii lummavad, mul mängib kodus/tööl tihti taustaks Francis Goya "Pleased To Meet You Mr.Valgre". Mulle meeldib selle muusika taustal end argipäevast ja argimuredest eemale unistada. Krõbeda külmaga talveilmal mõjub "Saaremaa valss" eriliselt kutsuvalt. Ma kipun tihti seda (ja teisi lugusid) kaasa ümisema. Mu arvates peab selleks olema eriline anne, et luua viise, mida rahvas armastab ja teab kasvõi unepealt kaasa ümiseda. Ja Raimond Valgre lugusid teame me ju kõik. Tartlasena ei pea ütlema, et lisaks nendele ilusatele ja romantilistele lugudele nagu "Sinilind" ja "Muinaslugu muusikas" on üheks minu lemmikuks "Tartu marss". Sest noh "kauneim linn on Eestis Tartu".

Ma peaks tegelikult tööd tegema, aga selle asemel...

"Need vanad armastukirjad" on üks mu lemmikfilme ja nii nagu ikka kipub olema, et film äratab rohkem huvi sündmuse/tegelase vastu, juhtus ka minuga. Film muutis Raimond Valgre kui inimese minu jaoks nii huvitavaks, et ma olen ikka temast püüdnud rohkem teada saada. Temas oli (on?) midagi erilist, midagi tabamatut ja võib olla ka see muudab Raimond Valgre minu jaoks nii huvitavaks.   

Seda te ju juba teate, et mulle meeldivad II maailmasõja-aegsed lood, inimeste saatused, armastuslood ning seda kõike pakub Raimond Valgre elu. Kui ma käesolevat raamatut lugema hakkasin, siis ma ilmselt pettusin raamatus natuke seetõttu, et mingil veidral põhjusel ootasin ma, et see oleks nagu Raimond Valgre enda kirjutatud. Ma saan ju väga hästi aru, et see on võimatu ega oskagi seletada, miks ma seda ootasin. 

Ma tahtsin kuidagi rohkem lugeda tema tunnetest, tema hingeelust, tema hirmudest, eriti üleelamistest tööpataljonis, mis päikesepoisi allakäigule viisid. Vaadates raamatut illustreerivaid pilte Pärnu rannas päevitavast šokolaadipruunist playboy'st ei anna ju esialgu kuidagi aimu, et ta võiks oma elu lõpetada hullumajas. See traagiline elukäik on minu jaoks põnev (ausalt, ma ei tea, miks mulle sellised lood nii hinge poevad ja pinget pakuvad).  Milline oleks olnud tema elukäik kui tal oleks õnnestunud pääseda sõjaväkke värbamisest? Kas ta oleks elanud kauem? Kas peaaegu karsklane oleks jäänud karsklaseks? Või oleks alkohol, peod, austajad ja kambajõmmid siiski teinud oma töö ka siis kui II maailmasõda poleks röövinud heliloojalt romantilist ja idüllilist maailmavaadet? 

"Raimond Valgre legendi" lugedes saab Raimond Valgre elust väga palju teda, selles mõttes võtan ma küll mütsi maha autor Jaak Ojakääru ees, kes on andmete, intervjuude, mälestuste kogumisega kõvasti vaeva näinud. Ma ei kujuta ette kui raske võib olla kirjutada elulooraamatut inimesest, keda meie seas juba ammu enam ei ole. 

Aga nüüd tuleb see "aga", mis mind, vana klatšiarmastajat segama jäi. Lisaks imeilusale armastuloole Niinaga, ootasin ma põnevusega seda osa, mis oleks kirjeldanud tema abielu - välkabielu võõraga, mis olevat sõlmitud kihlveo tulemusena. Marika Korolev mängis abikaasa Evi osa filmis nii põnevaks (kas pole veider, et kui oled näinud filmi, siis on raamatut lugedes ka tegelased näitejate näoga?) , et ma tahtsin teada, kas see kõik oli ka siis tõsi, kuid raamatu autor on austusest helilooja vastu otsustanud abielu kohta käivatest kuulujuttudest mitte juttu teha. Sähh sulle siis kooki moosiga. Või oodatud kõmu. 

Kui te arvate, et ma nüüd lõpetuseks ütlen, et tegu oli halva raamatuga, sest nagu ma alguses ütlesin, läks lugu mu jaoks igavaks, siis te eksite. Kindlasti ei ole tegu halva teosega, sest nii palju kui võimalik on autor üritanud kaante vahele saada keeruka ja lühikese eluteega inimese lugu, lihtsalt selle lugemiseks peab minu arvates teil olema sügavam huvi Raimond Valgre vastu. Raamat on väga detailne ja korrektne, palju on seniavaldamata materjale, kuid Raimond Valgre jääb mu meelest detailidest hoolimata tabamatuks. Muinasjutuks muusikas. Kelle kohta kahjuks on haiglas kirja pandud järgnev lugu:

Anamneesis-eellugu (ema)93 : Patsient tarvitab alkoholi umbes 3–4 aastat, kuid viimased 2 a. eriti palju, kord-korralt muutus seisukord halvemaks, viimane aasta tarvitab alkoholi iga päev, [---]. Tööd teeb, kuid vähe. Mängida ei saa. Tahab jätta viina tarvitamist, kuid ei saa, hirm on väga suur. Teda joodetakse igal pool, raha polegi tal vaja. [---], räägib omaette. Sööb vähe, sugugi ei maga. 27. XII s.a. kukkus raskelt.94 Eile oli raske epilepsia (langetõve) taoline kramp. Patsient on abielus. Abielu pole korras. Lapsi ei ole. [---] Vastuvõtul patsient oli alul aruselge. Ütleb, et tundvat ennast halvasti, jalg olevat tal haige, tegevat valu. Desorienteerunud. Insulini 0,3 x 2 Solucio glycosae 40% 20 cm Paigutatud valve jaoskonda. Järgneb surmaeelse seisukorra kirjeldus, millest selgub, et patsient polnud enam teadvusel, kuni saabus Exitus letalis kell 5.45. Nii kustus üks heledamaid tähti Eesti muusikas.

Surm kui kunstiteos

Samal ajal kui maailm leinab David Bowie't, olen mina tema surmast lummatud. Jah, ma veendun iga päevaga, et ma olen üks kummaline isend, sest kas midagi saaks kõlada veel kummalisemalt kui see, et  surm  mõjub lummavalt. Võib-olla lummav ei ole õige sõna? Ma püüan siis selgitada nii hästi kui oskan, ilma totaalselt Wednesday Addamsina kõlades. 

Üks minu lemmikmaale on Hans Holbeini "Saadikud". Või ütleme siis nii, et suures pildis ei tekita maal minus mingeid emotsioone, sellel on lihtsalt kujutatud kahte otse vaatavat meest, saadikut. Ei ole üldse minu teetassike. Ma ei kujutaks ette, et selline maal mu elutoa seinal ripuks. 

Või siiski? 

Kui vaadata, et see pole lihtsalt maal kahest "suvalisest" mehest. Gloobus, sirkel, vinkel, kardina taha peidetud krutsifiks ei ole sellel pildil niisama. Kõik nad peegeldavad reformatsiooni poolt põhjustatud muutumist - pürgimist teadmiste poole ja eemaldumist kirikumeelsest maailmapildist. See on üks sügavasisuline teos (keda huvitab võib maalist lugeda rohkem näiteks siit). Ma olen Londonis seda ka vaatamas käinud. Kas te olete ka naernud nende inimeste üle, kes kunstimuuseumis mõne maali ees terve igaviku seisavad, mõned hullud lausa istuvad tooliga maali ees ja muudkui vahivad midagi? Mina olen ka üks neist hulludest olnud. Selle sama maali ees. See lummas mind. Mind lummas see kummaline ese saadikute jalge ees. Memento mori. 

Õige nurga alt vaadatuna võtab kujutis tavalise kolba kuju, mõjudes surma meeldetuletusena. Memento mori (ladina keeles "mõtle surmale, pea meeles, et oled surelik") on kunstis kasutusel, et meile meie surelikkust ja inimelu haprust meelde tuletada (link) ning enamasti kujutatud pealuuna. See on esimene kord kui surm kui kunst/surm kunstis/kunst surmas mind lummas. 

(Ma ostsin Londonist kaasa "Saadikute" plakati.)

Teine kord kui surm mind lummas oli paar päeva tagasi. David Bowie "Blackstar" videot vaadates. See on  õõvastav ja kriipiv, aga samal ajal nii paganama hea teos.  Ma ei saa öelda, et ma olen David Bowie loomingu väga suur austaja olnud ja ega ma temast suurt midagi ei tea(dnud). Kuulasin kuidas inimesed teda geeniuseks nimetasid ja noogutasin kaasa, et ju jah. 

Kui ma aga Lazaruse ja Blackstari oli ära vaadanud (ja kuulanud!), sain ma ka aru, et pagan võtaks, ta oli tõesti geniaalne artist. Oma surmast nii peenelt kunst teha. Selleks peab annet olema. Kas te ei nõustu? Blackstar on geniaalne. 

Keegi kirjutas kusagil, et tegu on "täieliku rämpsuga", et kui Bowie poleks surnud, siis ei saaks see miskit tähelepanu. Ta eksib. Muusikalises mõttes on mu meelest sa superkihvt ja saaks kindlasti tähelepanu, kuid tõsi David Bowie nimel on oluline roll.

Ilma David Bowie surmata ei mõjuks see lugu nii nagu see mõjub. Ja nii nagu see ka mõeldud on. Hästi läbimõeldud hüvastijätt fännidega. Kunstiteos. Hirmuäratav aga lummav. Surmast sai kunstiteos.

Suur lugemishuviline. Või siis mitte?

Mäletate, kuidas ma siin alles ohhetasin, et mu sõbranna oli eelmise aasta jooksul mingi 158 raamatut läbi lugenud? Ma olen siiani elanud vist mingis pettekujutelmas, sest olen end ikka suureks raamatusõbraks pidanud. Kui aga hakkasin siis kokku lugema mitu raamatut mina eelmise aasta jooksul läbi lugesin, sain umbes täpselt kümme kokku. Suurimaks elamuseks oli kindlasti Sarah's key - see kohutav ja suurepärane samaaegselt, The Help oli loomulikult ka väga hea (jälle - palju parem kui film!), A Well-Tempered Heart ja The Art of Hearing Artbeats olid samuti mõtlemapanevad, Norra vabamüürlaste seadused (ärge küsige, miks ma seda lugema hakkasin) jäi pooleli, sest oli kirjutatud mu jaoks natuke liiga keerulises norra keeles või ei olnud lihtsalt mu teetassike ning rohkem ma võõrkeelseid raamatuid ei lugenudki. Paar lasteraamatut lugesin ka läbi - Sööbik ja Pisik, Väike pähklipruun jänku ja Kardemoni linna röövlid. Oskar ja asjad ka. Eestikeelsetest lugesingi ma läbi vaid selle ning Stig Rästa "Minu Kennedy". Ei ole just kõige muljetavaldavam list. Ahjaa, Jaan Tätte oivalise "Vaikuse hääl" lugesin ka läbi. 

Ma lubasin endale, et hakkan 2016. aastal rohkem lugema. Selle asemel, et lollakalt telekat klõpsida ja vinguda, et sealt ei tule ju mitttemiiidagi (välja arvatud "The Modern Family" - seda jään ma ikka vaatama!). Nii liitusin ma ka Facebookis sellise grupiga nagu Lugemise väljakutse. Võib-olla oli see viga? Lisaks sellele, et ma pean end suure lugemusega (khmkhm) inimeseks, pean ma end ka kesmisest intelligentsemaks. Aga..selles grupis tunnen ma end vaieldamatult kõige rumalama inimesena, kel mitte midagi pole kaasa rääkida, sest vähe sellest, et ma pole 90% seal loetud raamatutest lugenud, pole ma pooltest uutest raamatutest kuulnudki. Saate aru? Päris piinlik. 

Kui palju teie 2015.aastal lugesite? Ja Eesti autorite teostega end kursis hoiate? Kas te Arko Oleski "Mälumängupiiblit" olete lehitsenud? "Kahvliahvi kokaraamatut"? (ma ei ole seda ise küll veel lehitsenud, aga ma tean, et selle kokaraamatu pean ma endale muretsema. Kahvliahv on šeff!) Tarmo Vahteri "Karuks istus vangitornis… 1980 – aasta, mis raputas Eestit" teadsite? Aidi Valliku "Laste oma Eesti" olete endale soetanud? Mida te arvate Mart Sanderi "Litsid" raamatust? Aga Doris Kareva "Perekonnaalbumist"? Selle pean ka endale soetama. Mulle nii meeldib Doris Kareva luule. Alates daamiluuletusest (teate ju küll, "et olla daam ma kannan kõrgeid kingi. Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.") ja lõpetades nende kurva tuju luuletustega. 

Ma tunnen end kui tõeliselt ebaintelligentne inimene, kes üldse ei loe, kuid mul on hea meel, et palju on siiski neid, kes loevad. Ja samamoodi on mul hea meel, et tublide Eesti autorite tunnustamiseks on Apollo raamatueksperdid koos Eesti Kirjastuse Liiduga võtnud kätte üks selline üritus korraldada. Selleks on nad ära teinud põhjaliku eeltöö ning valinud kuues kategoorias välja kümme teost. Antud valikus on 2015.aasta enimüüdud ja tähelepanu pälvinud Eesti autorite teosed. Kuni 24.jaanuarini toimub antud eelvaliku hulgast parimate raamatute hääletamine. 

Hääletada saab 24. jaanuarini kõikides Apollo kauplustes ja kodulehel: http://www.apollo.ee/parimadraamatud. 

Ma muidugi ei leidnud nimekirjast oma raamatut, aga siis tuli mulle meelde, et ma pole ka midagi kirjutanud (aga ma olen seda viga parandamas ning lubasin endale sel aastal Norra loo lõpuks valmis saada. 1.jaanuaril sai 42 lk kirjutatud. Patsutan end õlale!)

Aga tagasi päriskirjanike juurde. Minge andke oma lemmikule hääl! See on mu meelest nii tänuväärne üritus. Ja kõikide hääletajate vahel läheb loosi ka uus Apollo e-luger. Not bad, eksju? 

Mitte et ma oleks sellest nimekirjast väga palju raamatuid lugenud nagu te juba aru saite, aga ilma kahtluseta läheb minu hääl Stig Rästa raamatule. See liigutas tõesti. Minu esimesed emotsioonid, mida FB-s jagasin:

"Ma nüüd loen seda Stig Rästa "Minu Kennedyt". Täna veel lugesin enne tööle minekut, samal ajal kui Marek ja Ida juba riides olid ja uksest välja minemas. Ei saa käest. Väga aus ja hea raamat. Kuidagi nii lihtne, aga mõtlemapanev. 

Kui jõulukink veel ostmata kellelegi, siis see on täiega väärt kingitus. Ma suutsin isegi Marekis huvi tekitada, ei saa öelda, et ta muidu väga suur raamatute sõber on, aga nüüd muudkui kiibitseb mul külje all, et kuna ma lõpetan. 

Ettevaatust muidugi kui selle raamatu oma teismelisele pojale peaksite kinkima. Võib juhtuda, et tal tekib tunne, et kellelegi kaussi kütta ja ecstasyt sisse kühveldada on megalahe, aga kui ta vähegi mõtlev inimene on, siis tegelikult ei tohiks ka seda karta. Stigi ise kisub end lugeja ees täitsa paljaks. Ma ei tea, kas ma julgeks kirjutada kuidas "püksid rebadel enda munad täis oksendasin", aga tema julgeb. Hoolimata pätilikust minevikust, väga sümpaatne tüüp. Mulle on alati meeldinud. Sex mu meelest. Ma kunagi ütlesin Marekile, et kui ma poleks abielus, siis ma hakkaks Stig Rästa stalkeriks ja nõuaks, et ta minuga abielluks. Nojah. 

Igatahes.Mulle väga meeldib raamat. Ja soovitan. Soojalt. 

Kes juba lugenud on, kas olete minuga sama meelt?"

Minu minipalverännaku lõpp-punkt, kuhu "Minu Kennedy" mind ajas.

Miks mina ometi selle peale ei tulnud?

Sel kuul ilmus Andrus Kivirähki järjekordne lasteraamat. "Oskar ja asjad". Ma muidugi ei oska öelda, kas see ikka on lasteraamat, sest mina ei suutnud lugedes itsitamist järele jätta. On ka võimalus, et ma lihtsalt ei olegi ikka päris täiskasvanu.  Aga no ausalt, kui raamat algab sellega, et hernesupi söömiseks tuleb ette kujutada, et see on mulksuv sügav mädasoo, samal ajal kui frikadellisupis ujuvad punaste ja valgete jäämägede vahel  pontsakad merilõvid, siis ajab naerma küll. Lastele pidada ka sellised asjad õudselt meeldima, ütles mu sõbranna, kel vanemate lastega rohkem kogemust kui mul, kui ma talle seda ette lugesin. 

Mulle endale meeldivadki ehk Kivirähki lasteraamatud just sellepärast, et need ei ole sellised tüüpilised ninnu-nännu lasteraamatud.  Suure tõenäosusega on tema edu saladus see, et ta oskab lastele kirjutada keeles, mis neile meeldib. Lasteraamatus justkui ei sobiks ju kasutada sõnu "kaka" või "lollakas", aga Kivirähki raamatus sobib. Ja kusjuures ei ole ju ainult nii, et see meeldib lastele, see meeldib ka vanematele.  

Etteruttavalt ütlengi ma, et raamat on õudselt hästi kirjutatud. Kivirähkilikult. Mulle meeldis. Nii nagu kõik, mis selle mehe sulest ilmunud on. Sellest ajast kui aastal 2000 ilmus "Rehepapp" ja ma selle Tartust Tallinnasse sõidul ühe hingetõmbega läbi lugesin, olen ma Andrus Kivirähki loomingu austaja olnud. "Kaka ja kevade" ilmudes muigasin ma omaette ja ütlesin, et midagi nii nõmedat mina küll lugema ei hakka ja olin kindel, et lõpuks ometi on ka tema midagi halba kirjutanud. Minus rääkis puhas kadedus.  Mitu aastat hiljem sattusin ma siiski ka seda raamatut lugema ja pidin tõdema, et kirevase päralt, see raamat oli suurepärane. 

Aga tagasi Oskari ja tema asjade juurde.

"Oskar ja asjad" on suurepärane reisikaaslane. Sõltumata vanusest.

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et lapsena suvel maal vanaema juures olles meeldis mulle ette kujutada, et nii majal, puudel, toolidel, suhkrutoosil ja teistel asjadel on oma lugu rääkida. Mulle ei olnud seal teisi lapsi, kellega mängida ja nii pidin ma kasutama oma fantaasiat. Ma kujutasin ette, et kõik (mängu)asjad ärkavad öösiti kui mina magan, ellu ja seepärast sättisin ma asju enne magamaminekut ikka nii, et keegi ei peaks end üksikuna või mängust väljajäetuna tundma.

Ma ei olnud ainus "veider" laps, paljud mu sõbrad tegid sama. Meil ei olnud kunagi igav, me suutsime välja mõelda maailma kõige põnevamaid mänge lihtsate vahenditega. Ma tean küll, et järgmisi lauseid kirja pannes kõlan ma nagu üks neist vanadest tädidest, kes lapsi põsest armastavad näpistada ja öelda, et meie ajal olid asjad ikka teistmoodi, kuid tõesti. "Oskar ja asjad" peategelane Oskar unustab maale minnes maha oma telefoni, mis  ei ole "niivõrd helistamise kui mängimise jaoks. Tal oli telefonis mitu toredat mängu, millest ta just praegu puudust tundis", ilma telefonita maal suve veetmine kõlab kõige suurema karistusena. Ja mis veel hullem, välja võisid ju ilmuda maalapsed, kes "veavad teda punnimisest hoolimata oma onni. Ning siis metsa ja kalale ja kes teab, mis hirmsatesse kohtadesse veel".  Ees oli ootamas kohutav suvi ilma telefoni ja arvutita. Tänapäeva lapsed ei oska hakkama saada ei telefoni ega arvutita, Isegi mitte päeva. Rääkimata siis tervest suvest. 

Suurest igavusest meisterdab Oskar endale puutükist telefoni. Natuke on piinlik, et ta nii titalike asjadega tegeleb, kuid midagi muud ka maal teha pole. Vanaema piinab teda igavate lauamängudega ning kadunud vanaisa lemmiktoitudega, peale selle ei saa vanaema midagi aru. 

Oskari suureks üllatuseks muutub aga puuklotsist meisterdatud telefon võlutelefoniks, millega saab asjadele helistada ning kõik muutub päeva pealt. Muidugi muutub kui sa ühtäkki saad teada, millest unistab tool nimega Nässu, kellega on abielus hambahari, kellega soovib kohtuda põrandahari, mis teeb rõõmsaks suhkrutoosi ja koorekannu, kuidas saab aidata soome kelku ja kaaneta mannergut, kuidas teha õnnelikuks televiisor ning ravida terveks korv. Ma lugesin seda kõike ja mõtlesin, et miks ometi mina ei tulnud selle peale, et omal ajal asjadele helistada. Ma ei oleks pidanud oletama, mis asjadele oleks meeldinud, ma oleksin saanud seda neilt otse küsida. Ausõna, ma ei tee üldse nalja. Ma olin kade, et ma ei olnud lapsena millegi sellise peale tulnud. Mitte et ma olekski saanud selle peale tulla, sel ammusel ajal kui ma veel laps olin, ei osanud mobiiltelefonist isegi Doc Brown ja Marty McFly unistada. 

Oh, oleks vaid mul selline telefon olnud! Ma oleksin saanud ka rääkida puu otsas tormiga tantsiva upsaka punase õhupalliga, ma oleks osanud hoiduda tikripõõsa all lebavast roostest naelast, kes igavusest ootas jalga,kuhu auk torgata, ma oleks osanud talle soovitada hoopis näitlejaks hakata, ma oleks kuulanud udusulgede edvistamist ning riidekapi lugusid verd armastavast mantlist ning kaklevatest linikutest. 

"Oskar ja asjad" on mingil määral silmiavav raamat. See peaks meid üles äratama unenäost, kus ainus elu toimub Facebookis ja Instagramis, Snapchatis ja Twitteris. Lapsevanematena on meie kohustus aidata oma lastel pealtnäha elututele asjadele elu sisse puhuda, mitte mugavusest minna kergema vastupanuteed ning pista lapsele kätte iPhone või iPad.  Ja endise lapsena ütlen ma, et kõige olulisem on last mitte iga hetk keelata. Meile võib küll tunduda, et kempsus olev söögitool on vale koha peal, kuid võib-olla on tegu maailmaränduriga. Me ei taha ju rikkuda kellegi ümbermaailmareisi? Samamoodi ei pruugi laual olev koorekann olla valel kohal, vaid on lõpuks ometi leidnud õige koha oma elu armastuse kõrval. 

Aga kõige rohkem soovitan ma teil nüüd hakata tähele panema sipelgaid. Võib juhtuda, et ta kannab oma seljas musi. Sipelgad on head sõnumitoojad.

Kui teil tekkis huvi Andrus Kivirähki uue lasteraamatu vastu, siis ühe sellise suurepärase raamatu loosin ma ka teie seas välja. 

Loosimises osalemiseks palun ma teil hakata Apollo Raamatud Facebooki lehe jälgijateks SIIN ning jätta kommentaaridesse oma nimi ja kontaktandmed. Äärmiselt vahva oleks kui te jagaksite kommentaarides ka oma lapsepõlve lemmikmänge/tegevusi. 

Raamatu võitja loosin ma välja 26.11.2015.

Neljatunnine reis pole ammu nii kiiresti läinud.

Tõestisündinud lugu? /A true story?

Ma mõtlesin, et võib-olla sobib Torukoll mõnda kingikotti ja nii on "Tilluke Delisa ja torukoll" nüüd raamatupoodides soodushinnaga. Tervelt 51% ehk 7.55 eur.

Kas te suudate uskuda, et Torukoll oli kunagi päriselt ka olemas? Et ta tegelikult ka elas meie Annelinna korteri vannitoa kapis? Ja lausa terve perega. Te ei usu? Ega mina ka ei usuks, kui ma ise seda ei teaks. Mina ju Suure Õena torukolli "leidsin". Ärge küsige, kust mul selline idee tuli, ilmselt ma lihtsalt olengi kogu aeg üks parasjagu veider tüüp olnud. 

Ei tea, kas Tilluke Delisa võiks Torukolliga uuesti sõbraks saada, või kasvame me siiski mingi hetk torukollidest välja. Igaveseks? Aga kui me oleme piisavalt lapsemeelsed? Mina millegi pärast usun, et Brucelee ja ta pere elavad ikka mõne korrusmaja torudes. Kui te teinekord kuulete vannitoa torudest kahtlast kahinat, siis koputage igaks juhuks sinna ja hüüdke vaikselt "Brucelee!"

"See on väga lihtne. Järgmine kord kui sa lähed wc-sse, siis koputa ettevaatlikult selle pruuni seinakapi peale. Kui nad kodus on, siis nad vastavad sulle."
Tilluke Delisa jäi kõhklevalt õele otsa vaatama ega suutnud otsustada, kas õe juttu seekord uskuda või mitte. Sellegi poolest otsustas ta katsetada. Järgmisel korral kui ta wc-sse läks, koputas ta arglikult pruunile seinakapile.
"Tere!" kostus hetk pärast koputust teiselt poolt kappi kellegi peenike hääl, "kes seal on?"
"Mina olen Delisa," vastas Tilluke Delisa arglikult.
"Ah sina oledki Tilluke Delisa," ütles peenike hääl teiselt poolt kappi, " ma olen sinust palju kuulnud."
"Sa oled minust kuulnud?" kordas Tilluke Delisa üllatunult. "Aga kes sina oled?"
"Mina," lausus peenike hääl teisel pool kappi, "Mina olen Brutselee."
"Brutselee,"sosistas Tilluke Delisa omaette. "Nad on siis tõepoolest olemas..."

  

When I was a teenager I had a little and sometimes annoying little sister. I mean, I still have a little sister, but she's not that annoying anymore. She can be, but she also can be quite cool (don't tell her that!). 

Well, when she was little - 8-9 years old, she always wanted to be in my room, but I had my own things to do. Like recording songs (from radio shows) to tape cassettes. Yes, saying it out, makes me feel old. We lived in an apartment block and sometimes the pipes from bathroom (when neighbours flushed for ex) made strange noices. "What is it?" my sister asked. "A pipe monster," I answered right away. 

"What is the monster called?" she asked. I looked at news paper in front of me, where there was an article about Bruce Lee. 

"Brucelee," I answered. That is how she found out there was a pipe monster called Brucelee living in the pipes. The funniest part is that I used to stand behind the bathroom door when she was in bathroom and pretend that a pipe monster is talking to her from the pipes ( there was a ventilation opening in the bathroom and when I talked behind the door it sounded like the voice came from the pipes). First Brucelee was on my side and told my little sister not to bother me, but after a while my sister started to complain to her new  friend when I had been too mean to her and I felt really bad. That is when Brucelee became my sisters ally against the Mean Big Sister (=me) and they shared secrets no one else knew. 

So the story of the Pipe Monster is actually a true story;) 

More photos of my favorite Fashion Sunday + book party HERE. God, I sometimes miss these events, but am so grateful for this experience.

Mõnikord olen ma nii imal

Kui Ida jonnituurid ja sellega seotud söödud närvid ning kisa (nii Ida kui minu kui ka Mr.Poppinsi oma) kõrvale jätta, siis on mõned päevad nii ilusad, et ma õhkan "ahhh, elu on lill" ja tunnen järgmisel hetkel piinlikkust, et ma nii imal olen. 

Ehk siis siit tulebki üks imal pildipostitus kui kedagi peaks huvitama postitused stiilis "käisime-tegime".

Reedel oli Ida esimene teatrikülastus. Ma olin tegelikult täitsa hirmul, kuidas see läheb,sest Ida ei olnud lasteaias lõunaund maganud ja teate ju küll, milline on üks (üle)väsinud laps. Kui siia liita veel Ida püsimatus, siis mõtlesin ma õudusega, kuidas ta kesest etendust kisama hakkab, end pikali viskab ja ma ei tea veel mis tsirkust teeb. Minu suureks üllatuseks vaatas Ida rahulikult ja huviga 40 minutit "Sööbikut ja pisikut", naeris ja plaksutas ning oli ideaalne laps. Note to self: ära alahinda last!

Enne teatrisse minekut pidi preili kenasti peegli ees põsepuna palgele panema ja muudkui sättis end peegli ees. Päris naljakas on teinekord vaadata kui asjalik suudab üks kahe-aastane laps olla ja kui tähelepanelikud nad tegelikult on. Ta teab täpselt, mida tuleb määrida huultele, mida põskedele. Siiani olen ma suutnud ta ära petta ja huuli kinnise huulepulgaga värvinud, kuid mulle tundub, et ta on vaikselt kõrva taha pannud, et seal on miski nipp veel:)

PS: Iga kord kui ma vaatan NEXT lasteriideid, tahaksin ma selle poe tühjaks osta. No te vaadake vaid seda kleiti, mis Ida endale sünnipäevaks sai ja öelge, et seal ei ole imeilusad lasteriided müügil!

Vaatan siin muudkui seda ja järgmisi pilte ja mõtlen, et appike kui idülliline elu. Mitte miski ei reeda, et järgmisel hetkel hakkas Ida kisendama kõige hullemat hädakisa ja tundus hommikusöögiks söövat meie närve. Ma isegi ei mäleta, mis ta mureks oli. 

Naljakas, et ma olen kogu aeg naernud nende inimeste üle, kes isadepäevaks lapse pildiga pluuse ja kruuse kingivad, sest noh palju neid ikka vaja võib olla, kuid sel aastal teadsin ma kohe, et Marek saab Ida poolt norrakeelse tekstiga kruusi. Olgu nii imal ja maitsetu kui tahes. Põhjus selleks, et oleks olemas meenutus meie "ilusast elust Norras". Ja üldsegi olen ma muutnud selliste meenete suhtes PALJU tolereerivamaks, sest ma olen mõelnud, et tegelikult võib ju täitsa vahva näiteks 20 aasta pärast pööningult mõnest tolmusest kastist selline kink leida. Võtad kruusi kätte ja meenutad, et "kuule, kas sa mäletad seda Norra isadepäeva kui ..." 

Ja et kink oleks ikka natuke vimkaga, leidsin ma poest sildi vanaaegse tekstiga (mis suure tõenäosusega on olnud kasutusel mõnes kultuurimajas või kusagil mujal, kus tantsiti või lõbutseti või muid sarnaseid "patte" korda saadeti). Tekst sildil ütleb, et "Siin on vanakuri ise valla pääsenud" ning ma pean tunnistama, et see kirjaldab meie kodust olukorda üsnagi tihti päris tabavalt.

Mida teeb Eveliis kui väljas paistab päike ja on imeilus sügisilm? Muidugi veab ta teised pereliikmed õue värsket õhku hingama.

Kuigi oleks ju olnud palju loogilisem, et 936 astet Hoppbakkenist üles oleks jalutanud kepsutanud Marek,  otsustasin ma talle halastada või siis oli mul vaja eputada ning näidata kui "kukepea" see on. Poole peal tahtsin ma verd köhida ja mõtlesin, et mille kuradi pärast mul oli vaja sinna ronida. Nii nagu eelmisel korral, vandusin ma end algul maapõhja ja tippu jõudes olin tõsiselt rahulolev. Järgmine kord ON Mareki kord üles ronida!

Sigrid Undseti muuseumi ees olime me kohal juba enne avamist. Muuseumist võite te pikemalt lugeda siit, ma lihtsalt rõhutan, et see on üks fantastiline muuseum, suurepäras(t)e giididega. Kui satute Lillehammerisse, siis see on koht, kuhu kindlasti tasub minna. Isegi kui te Sigrid Undsetist midagi kuulnud pole;) Aga te ju olete? Ma lihtsalt rääkisin eile ühe sõbrannaga, kes mulle külla tuleb ja ütlesin talle vaimustunult, et siis lähme ju Undseti muuseumi ka. Ta polnud kuulnud midagi ei Sigrid Undsetist ega "Kristiina Lauritsatütrest". Ma tundsin end korraks nagu norrakas, kes "maailmakuulsatest norrakatest, kellest vaid norrakad kuulnud on" jahus. 

Sigrid Undsetist olen ma natuke varem ka siin kirjutanud.