Püha jumal, ega ta ometi rohkem lapsi taha?

Mul on viimasel ajal hirm Mareki terve mõistuse pärast. Ta on hakanud segast peksma. Üks õhtu rääkis ta mulle, et lasku ma tal ometi Idat poputada ja hellitada, "seni kuni ta mind veel vajab". Kuna ma ilmselt vaatasin Marekit nagu oleks ta kuu pealt kukkunud selgitas ta, et noh varsti ju kolib Idat kodust välja ja tahab ise otsustada.
Minu maailmas saab Ida sügisel ALLES kolmeseks, Mareki maailmas saab Ida VARSTI JUBA 18 ja ei vaja meid enam. Ma siis lohutasin teda, et vaadaku meid - keskealised ja ikka ei saa hakkama, et küll see Ida meid ka vajab ka edaspidi, aga Marek oli lohutamatu. "Ja kujutad sa ette, kui ta on 18, olen ma 60! ja see on VARSTI!" Jällegi ei suutnud ma mõista, kuidas see 15 aastat nii varsti on, aga no mis ma vanema inimesega ikka vaidlen. Mõtlesin, et last ta siis poputab pealegi. Enne kui vanaks ja nõrgaks jääb nagu ta mulle elavalt ka etendas. 

(Meie suurim erinevus on kusjuures see, et mina ei mõtle absoluutselt vananemise peale, st siiani ei ole mõelnud, aga nüüd tänu vanaisa haigustele on mul natuke hirm tekkinud küll.)

Paar päeva hiljem sõitsime me autoga ja Marek vaatas heldinult Idat. "Tead, sa oled ikka nii nunnu praegu," ütles ta. Ida pilgutas oma vasikasilmi ja ütles "jaaah". 

"Varsti saab see ilus aeg otsa," jätkas Marek. Ma pidin saiatüki kurku tõmbama. 

"Milline ilus aeg?" küsisin ma ehmunult ja püüdsin meenutada, kas Marek on viimasel ajal kusagilt kõrgelt kukkunud. Alles me olime väsinud, magamata, stressis, vihased, tüdinenud. Kas see on see "ilus aeg", mida ta silmas peab? 

"Jah, see ilus aeg, kus ta on selline nunnu ja tilluke," vastas Marek. Tundus, et ta ei mäleta tõepoolest midagi väsinud, magamata, stressis, vihane, tüdinenud olekust. (Ma soovitan tal siis blogi lugeda mälu värskendamiseks.)

"Püha issanda jumal, sa ajad mulle hirmu peale," hüüatasin ma. "Mis sa järgmisena ütled? Et beebid on nii armsad, et tahaks veel ühte?" 

Marek naeris. Ma siiralt ja südamest loodan, et see tähendas "ei". 

Minule tuleb kananahk peale kui ma mõtlen:
1)rasedusest (lugege emotsioone 1-100) 

2)sünnitusest (APPI!) 

3) magamatusest

4) lapsenutust (mitte jonnist, vaid igasugu gaasidest jm vaevustest tingitud nutust).

Ja teate mis on veider, ka imetamisele mõeldes tuleb mul kananahk peale (prrr!)

Viimasel ajal on beebisid sündinud/sündimas päris palju, kuid mina tunnen, et kogu beebindus läheb minust ikka suure kaarega mööda. Ma vaatan beebide pilte ja ei mõtle "awwwww". Okei, tegelikult valetan, beebide PILDID on armsad, aga beebindus laiemalt...not so much. Mind ei huvita ja ma olen siiralt õnnelik, et Idast on kasvamas juba inimene, kes VARSTI ise hakkama saab ja meid ei vaja. Minu suurim hirm ei ole vanadus, vaid olekski rasedus. Ja seda ütlen ma ilma liialdamata. 

Jah, rasedusest on ka ilusaid mälestusi. Selliseid. (Ilma raseduseta poleks ma vbla maailma ägedaima fotograafi Efkaga tuttavaks ka saanudki?)

Aga ka nädalate kaupa selliseid mälestusi. Võrratu haiglatoit ja haiglas veedetud päevad. Inimesed tulid ja sünnitasid, läksid koju. Vaid mina jäin. 

Ja selliseid mälestusi. Ahh, kuidas ma saaksin unustada neid armsaid jalakesi. No te vaadake neid nunnukesi! Just sellised nägid mu nunnukesed välja kui ma Idat püüdsin enda seest välja meelitada. Ta ei tahtnud tulla. 

Ja lõpuks sünnitus. Öelge mida tahate, aga MINU JAOKS ei ole sünnituses MITTE MIDAGI imelist, ilusat ega loomulikku (ma jagan oma arvamust ka värskes"Üheksas kuus"). Kes pole lugenud ja keda huvitab, siis "emotsioonid 97 -100" siin blogis räägivad sellest "imelisest" kogemusest. Kananahk! Ei midagi imelist.
Olgugi, et ma tõepoolest olen ära unustanud kui õudne see tegelikult oli, siis uuesti ma oma mälu värskendada ei tahaks. Ma mäletan vaid, et kui ma enne sünnitust mõtlesin, et "mis mõttes keegi pärast mind veel nõeluma hakkab", siis peale sünnitust tundus see osa protsessist nagu udusulgedega kõditamine. Sellest mälestusest mulle piisab.

Jah, ilus aeg kõik see kokku. Ilus aeg, mis VARSTI otsa saab. Dziisus!

(ma siis igaks juhuks ütlen, et kõikidest õudusest, piinadest, magamatusest, stressist hoolimata ma SOOVITAN emaks saada. Emaks olemine on võrratu.)

Erinevused Norra ja Eesti lasteaia vahel?

Tegelikult on pealkiri muidugi eksitav, sest Eesti lasteaiast ei ole mul väga palju kogemusi, kuid kui võrrelda neid jutte, mida räägivad teised lapsevanemad, õpetajad ning mu oma kogemused, siis mulle tundub, et lasteaiad on ikka väga väga erinevad. Mäletate, esimene kord sain ma ju peaaegu šoki, sest mulle tundus, et lapsed teevad seal täpselt seda, mida nad ise tahavad. Päris nii hull asi siiski pole, aga väga laias laastus siiski.

Mõned olulised erinevused Norra lasteaiast minu kogemuste põhjal:

1. Lapsed (0-3a) magavad lõunaund õues vankrites. Samas on teinekord ka nii, et nad ei maga üldse, sest kui laps ütleb "nei, tema ei taha magada", siis teda magama ei panna. Idal oli mingi aeg selline komme. Kuna me aga õhtul saime koju väsinud ja pahura lapse, siis palusin ma neil siiski vähemalt proovida teda uuesti magama harjutada.
Suurema rühma lapsed ei maga üldse.

2. Kui lapse viid lasteaeda hommikusöögiks, tuleb see talle toidukarbiga kaasa anda. Tavaline toit karbis - juustuvõileivad.  Paljudes lasteaedades on lastele lõunaks vaid (juustu)võileivad. Idal on vedanud - neil on kolm korda nädalas (!) ka soe toit lõunaks.  Ja mitte vaid pakitomatisupp ja kalapulgad.
Selles lasteaias pööratakse hästi palju tähelepanu toidu(valmistamise)le. Lapsed on tihti kaasatud ja talvisel ajal oli täitsa tavapärane, et peale jalutuskäiku metsas tehti koos väljas lõkke peal süüa.

3. Lapsed on õues IGA ILMAGA. Vaid siis kui väljas tõesti -30 oli, jäeti väiksemad lapsed tuppa. Aga vihm ei ole absoluutselt mitte mingi takistus. Mulle tundub aegajalt, et vihmased päevad on veel kõige oodatumad.  Idal ei ole hetkel vihmapükse ja nii saan ma igal vihmapäeval kaasa kotitäie mudaseid ja märgi riideid. Ühel päeval kui oli päris korralik vihmasadu, tulid õhtul KÕIK vanemad lasteaiast välja vett täis kilekottidega, kuhu olid visatud laste LÄBIMÄRJAD riided.

4. Lapsed on õues paljalt. Okei, see on liialdus, aga esimese hooga tundus mulle küll, et ma olin ainus ema, kes lapsele joped ja kindad ja mütsid selga toppis kui sügisel õue minek oli. Teised jooksid õues kampsuniväel. See pilt on tehtud oktoobris. Ida oli ainus, kellel saapad jalas olid. Tegu oli siiski vaid õues pildistamisega, kuid veider vaatepilt oli see siiski, kui keset oktoobrit kõik lapsed toariietega õues ringi jooksid.

Eile oli erakordselt soe ilm, +10kraadi. Ma vist isegi ei peaks lisama, et loomulikult lippasid kõik lapsed jopedeta ringi. Ida samuti. Kui see poolpaljalt ringi jooksmine alguses mind ehmatas, siis praeguseks pean ma ütlema, et tänu sellele on lapsed väga karastunud. Terve lasteaia jooksul ei ole Ida kordagi külmetunud olnud. Nohu ei ole siin haigus. Kõik lasteaialapsed on ninad tatised. AGA siiamaani häirib mind see, et lastel ei pühita nina ära. Kui ma esimene kord lasteaeda läksin ja üks väike poiss, ninast paks roheline tatt väljas, mulle otsa vaatas, pidin ma oksendama hakkama. Õpetajad ei teinud sellest väljagi. Ninade mittepühkimine on mu meelest ääretult rõve. Ma saan aru, et kogu aeg ja kõike ei saa näha ja ära pühkida, aga kuivanud tatt nina all ja põskedel...Sellega ei suuda ma harjuda!

5. Lapsed käivad mähkmetes kuni 5. eluaastani (!!!!) ja see ei ole absoluutselt liialdus. Lapsi ei harjutata potil käima ning enne kui laps ise ei avalda soovi potile minna, teda sinna ka ei panna. Täna viisin ma Ida ilma mähkmeta lasteaeda, sest mul on lihtsalt kopp ees mähkmetest. Kodus ei kanna Ida juba ammu mähkmeid ja küsib potile, kuid lasteaias ta ei julge/oska. Mul on lihtsalt kahju vaadata kui suured lapsed teinekord on mähkmega, mis on nii raske, et ulatuvad põlvini. Ma ei mõista seda. Kas õpetajatel ei oleks lihtsam kui lapsed käiks potil? 

6. See tegelikult kattub natuke  3.punktiga, aga hästi palju tegeletakse lastega õues ja pööratakse tähelepanu kehalisele liikumisele. Õppetööd meie mõistes minu meelest küll ei ole, rohkem on ikkagi lasteaed mäng. Seepärast oleme me näiteks mõelnud, et kui Ida peaks kooli minema Eestis, siis kindlasti peaksime me aastakese varem Eesti kolima, et teda "järje peale saada", nii et ta kooli üldse sisse saaks:D

Mõnes mõttes mulle meeldib see, et lastel lastakse lapsed olla. Samas ei saa öelda, et need mängud ei oleks arendavad. Mulle endale meeldib eriti, et väga palju kasutatakse looduses leiduvaid "mänguasju". 

7. Hästi palju on lasteaiapidusid - kostüümipeod, pidžaamapeod, aga et see vanemate rahakotile ei hakkaks, siis tehakse paljud "kostüümid" lasteaias kohapeal. Näiteks oli neil hiljuti "kübarapidu" ja selle asemel, et kõik oleks pidanud ostma/meisterdama udupeened kübarad lastele, tehti koos lasteaias kõigile oma kübar. 

Ja pühade tähistamisest võiks kohe eraldi rääkida. Munapühad on ju Norras suurem kui elu, nii olid näiteks munapühade ajal õpetajad riietunud lihavõttejänesteks ja õhtul lapsele järele minnes pakkus tibuks riietunud lasteaia juhataja kõigile õues kooki ja mahla. 

Sünnipäevi tähistatakse nii, et välja pannakse lehvima suur lipp, seina peal on suurelt kirjas sünnipäevalapse nimi, sünnipäevalaps saab valida hommikuse laulu ja talle meisterdatakse kroon. Ei mingeid komme ega kooke, sest lasteaias ollakse arvamusel, et emotsioon ja ekstra tähelepanu on olulisem. Ma olen nendega nõus!

Mulle meeldib ka see, et lasteaias ja algkoolis püütakse selgeks teha lastele, et kõik tuleb sünnipäevale kutsuda. Seda selleks, et keegi end tõrjutuna ei tunneks. Kulukas? Sugugi mitte. Väga paljud sünnipäevad peetakse õues ning tavaliseks toiduks on lompe'sse keeratud grillvorst, mida koos lõkke kohal küpsetatakse. 

8.  Lasteaed on avatud 7:30-17:15. Kui ma Idale 16:45 järele lähen, siis on ta tihti paari viimase lapse hulgas. Reedel tasub lapsele nelja paiku juba järele minna. Kuna need vanemad töötavad, mina ei tea. 

Kuidas 2,5aastasele asju seletada?/ How do I explain things to a 2,5yrs old?

Hoolimata paljudest erinevustest Eesti ja Norra lasteaedade vahel, mis mind esialgu ikka täiesti ära ehmatasid, ei saaks ma Ida lasteaiaga rohkem rahul olla. Iga ilmaga on nad väljas, ei heiduta neid lumi, vesi, muda, pori, tuul, kui õiged riided seljas, siis pole olemas valet ilma. Norra lasteaia toidukohta olin ma kuulnud õudusjutte (vaid võileivad), kuid Ida lasteaias, kuigi see kõlab ka natuke veidralt, olles harjunud Eesti lasteaedade-koolide toitlustusega, on neil kolm korda nädalas soe toit ja selline korralik, mitte vaid pakist tehtud tomatisupp ja kalapulgad. Lisaks sellele pööravad nad hästi palju tähelepanu kehalisele tegevusele - alles neil ju olid taliolümpiamängud, nüüd valmistavad nad ette suveolümpiat. Ja õpetajad on imelised. On neid, kes on rangemad, nii et Ida mõnda aega ühte õpetajasse kerge põlgusega suhtus, on eriti lõbusaid, kes lastega laudadel-toolidel ronivad ja tantsivad, ja on lihtsalt neid, kes on lastele väga armsaks saanud. 

Ma olin juba mõnda aega mõelnud, et kuhu üks Ida lemmikõpetaja kadunud on. Arvasin, et tal on puhkus, kuid eile sain teada, et ta paraneb operatsioonist ning on mõnda aega haiguslehel. Kui Ida lasteaias Olaugi pilti näeb, kilkab ta rõõmsalt Olaug ja ma tahaks talle seletada, et Olaug on haige ja ei tule mõnda aega, aga kuidas seda seletada? Ja nagu sellest veel vähe ei oleks, selgus, et ka teine Ida lemmikõpetaja on tööl viimast nädalat. Mina oli olnud asendusõpetaja ning järgmine neljapäev jääb selles lasteaias tema viimaseks tööpäevaks, aga Mina on see, kes Idale patse punub, raamatuid loeb, süles hoiab, lohutab. Kui juba mina olen kurb, et see õpetaja ära läheb, siis kuidas ma teen seda selgeks Idale. Kuidas ma seletan talle, et Mina läheb ära? Iga kord kui ma kodus Idale patse punun (mida ma ei oska!), raputab Ida natuke etteheitvalt pead ja ütleb mulle otsa vaadates "Mina!", võtab patsikummid ja paneb need taskusse. Kuidas seletada lapsele, et paar kasvatajat lähevad ära ja nende asemel tulevad uued. Kes loodetavasti on sama toredad.

Despite the differences between kinder gartens in Norway and Estonia, which as you remember shocked me in the beginning, I could not be more satisfied with the kinder garten where Ida goes. They are outdoors a lot, no matter weather, the food is proper (I had heard horror stories about Norwegian kinder garten food) and the teachers extreamly nice.
There are the ones, who are a bit strict (which I like, because I think children must have some rules), there are the ones that are extrafun, dancing and singing with children, and the ones who just have become unreplacable. I had wondered where one of Ida's favorite teachers has been so long. A long holiday I thought? Ida seemed to miss her too - every time she sees the photo of Olaug on the wall, she asks me "Olaug?". I didn't know what to say. Now I found out that she is on a sick leave. How do I explain to a 2,5years old that one of her favorite teachers will not be there for some time?


And like this not is enough, one of the other teachers Ida has become very attached to, will have her last day in this kindergarten next week. She is the one who braids Ida's hair (because I suck at it!), comforts her and is just so cool with children. Her positivity is contageous. Whenever I try to braid Ida's hair at home, she looks at me and says "Mina!", takes the hair clips from me and puts them in the pocket. How do I explain to a 2,5 years old that now she has to get used to me trying to plait her hair, because Mina is leaving? How do I explain that there will be other teachers. Hopefully as cool.

Mis Idal (nüüd) viga on? /What´s wrong with my baby?

Ma olin peaaegu unustanud, et tahtsin ühest natuke kummalisest uuest joonest Ida puhul rääkida, täna kui ta ühtäkki on otsustanud üht õpetajat kartma/vihkama hakata, tuli see mulle jälle meelde. Me käisime nädal tagasi Eestis, Ida oli kolm päeva mu tädi ja täditütrega koos. Kui ma kolmandal päeval ka sinna läksin, selgus, et täditütar ei või Ida lähedalgi olla, sest Ida hakkab "neiiiii!" karjuma, peksab teda, jõllitab vihaselt ja on armukade. Rääkimata sellest, et ta ei tohtinud puutuda Ida asju ja kuna hetkel on kõik asjad "Ida omad" (kaasa arvatud linnas sõitvad bussid), siis ega väga palju asju ei olnud, mida täditütar teha tohtis.

Mu jaoks oli seda kummaline kuulda, sest iga kord kui ma talle "Maeenist" rääkisin, läks ta nägu särama, kui ma talle "Maeeni" pilti näitasin, hakkas ta naerma ja nüüd järsku selline muutus. Me suutsime mõista, miks ta võis kaks esimest päeva nii käituda, emmet polnud ja tal oli hirm, et keegi võtab tädi Pepe ka ära. Sellega seoses tuli mulle ka meelde, et kui me tädi juurde olime jõudmas, hüüdis Ida "Minu Pepe". Mina norisin vastu, et "tegelikult on rohkem ikka minu Pepe olnud", mille peale Ida vaatas mind pilguga, mis oleks võinud tappa ja karjus mulle näkku "MINU PEPE!". Olgu, ma leppisin sellega ja loovutasin oma Pepe talle. Aga millest selline järsk viha täditütre vastu? Millest see tingitud? Miks seda viha ei olnud vaid siis kui nad kahekesi kelgutama läksid? Ja kõik teised võisid tädi läheduses olla, välja arvatud tädi enda tütar. See ei olnud selline hakkan-korraks-pillima-keegi-võttis-mu-tädi-ära, vaid nagu konkreetne viha. Millest selline käitumine?

Ja lasteaias on ta ühtäkki hakanud kartma või siis keeldub suhtlemast õpetajaga, kellega tal ei ole oktoobrist saati ehk sellest ajast kui ta lasteaias alustas ühtegi probleemi olnud. Ei saa ka olla, et tegu oleks uue õpetajaga, kellega ta harjunud pole. Kui paar kuud tagasi tuli Ida rühma meesõpetaja, kartis Ida teda, tänaseks päevaks ei saa me lasteaiast ära minna, ilma, et Ida ka rühma aknast möödudes ei hüüaks "Tsau, Jørgen!" (ja kui Jørgen ei näe, siis koputab Ida aknale, et kindlasti just sellele öpetajale ka "head aega" öelda. Aga millest selline vastumeelsus nii järsku ühe öpetaja vastu? Õpetaja ise arvas, et ehk on ta mingil hetkel midagi keelanud teha/võtta/öelda ja Ida on nüüd solvunud. Aga see oleks nagu konkreetne hirm. Mul hakkas õpetajast täna lausa kahju, sest ma ei arva, et õpetaja midagi valesti teeb, kuid päeval saatis ta mulle igaks juhuks ka sõnumi, et Idaga on kõik korras, et nutt jäi järele ja ta mängib kenasti teistega.

Mingitel hetkedel valib Ida välja inimesed, kes talle ei meeldi ja siis võiks see inimene, kasvõi pea peal käia või lubada Idal Sokolaadifondüüs supelda, midagi ei muutuks. Kui Ida ei taha, siis see "põlualune" ei tohi süüa Ida võid, juua Ida vett, istuda Ida toolil, rääkida, vaadata, mängida, liikuda, hingata. Ida lihtsalt karjub ja lööb. Miks? Miks ta aegajalt näib mõnd inimest vihkavat?  Sealhulgas ka mind. Kui issi on kõrval, tundub nagu kannaks mina küüntest kübarat. Ma olen nähtamatu ja soovimatu (aga sellest issi-lembusest suudan ma erinevalt eelpool mainitust aru saada).

Mis värk on?

Today when I took Ida to kindergarten I saw something that I didn´t understand. After five months in kindergarten with same teachers, she suddenly was afraid of one of them. Started crying and refused to play with her, the teacher said that it had been the case for couple of last days and seems like Ida suddenly is afraid of her. I felt bad, because I don´t think the teacher can have done anything wrong, but the teacher felt she had to explain to me that they have not done anything to her. She even sent sms to me when I had left, that everything is okay, Ida has calmed down and is playing with others. But why the sudden change of hearts? Why this teacher suddenly had became the enemy? The teacher thought maybe she had been strict and Ida now is afraid, but she has always liked this teacher. What happened now?
I can understand that she is a bit afraid of new people. When a new male teacher came to kinder garten Ida didn´t seem to like him too much, but the last days I have seen that Ida cannot leave kindergarten before she has said "good bye" to this teacher. This change and behaviour makes sense, but the other way around? Not so much.

And I especially felt bad today, because for me it seemed like the teachers are trying to convince me that Ida is not suffering in the kinder garten. I don´t need to be convinced. I could not be more satisfied with the kindergarten. But I understood the teachers´fear. Let´s say it was not me (a "chill parent"), but a real "preditor" who thinks that every time a child cries in the kinder garten, the teachers are doing something wrong and the teachers get told off by overprotective parents. I think it is a bit sad, I mean of course their job is to teach the children, protect and nurse them, but it is also okay to be strict sometimes as well without being afraid of overprotective parents. Do you agree?

To make the teacher feel better I told her that Ida sometimes chooses out people she doesn´t like. Her choice doesn´t make any sense, it can be people that would like to play with her 24/7, but she just refuses. Screams and refuses. Even if she would be allowed to take a bath in chocolate fondue, it would not help. Ida just has decided to not get along with some people. Why?

The strangest thing happened when we last were in Estonia, she was so jelous and even angry to my aunt´s daughter. "Maeen" like she calls her was not allowed to do anything, and when I say anything, I mean ANYTHING. Lucky for her she was allowed to breath. Ida just looked at her and started to scream the moment "Maeen" was too close, took something that belongs to Ida (at this age EVERYTHING belongs to Ida)  or just was together with us. Ida seemed to hate her from the bottom of her heart. Which is also starnge, because when I showed Ida photos of my aunt´s daughter, she was so happy and excited to get to visit them. Why she loved her on Facebook and was so angry with her in real life.

What´s the deal with her?

Somebody please shooooot me!

Olgu, selle dramaatilise karje taga on tegelikult mure. Mure, sest Ida on digimuutunud deemonlapseks (ma saan nüüd aru, et olen selle terminiga enne liiga kergekäeliselt lehvitanud). Ehk siis ta ei maga enam ÜLDSE. Me oleme proovinud, et ta ei magaks päeval, see lõppes sellega, et õhtul koju jõudes oli ta nii pahur ja väsinud, et pildus asju ja vaid karjus. Siis sai proovitud natuke magamist, aga vahet ei olnud. Viimased nädal aega on olnud nii, et Ida ei maga päeval, Ida ronib ise magama poole kaheksa-kaheksa paiku, öösel ärkab ta erinevatel põhjustel (tuli on vaja põlema panna, ärgata on vaja, nukkudega mängida, pissile, juua, you name it) 3-4-5 korda ja klõps kell pool kuus tõuseb ta üles.

Ma olen püüdnud magamisaega hilisemaks nihutada, aga on ju selge, et kui ta ärkab nii vara, siis ta ei venita kuidagi 9-10ni välja, ma olen püüdnud teda voodis hoida, kuid see on vaid enda piinamine, sest tegelikult ta võib küll seal pikutada, kuid ei maga niikuinii (sositab ja mängib ja toksib vaikselt mind). 

Ma ei suuda mõista, mis teda vaevab, et ta enam üldse ei maga. Ka siis kui ma ise õhtul magamistuppa lähen (kikivarvul) ärkab ta selle peale, et kuuleb, kuidas ma teki alla lähen. Ta nagu ootaks, et ärgata. 

Lisaks sellele ta enam ei nuta iga asja peale, vaid karjub hüsteeriliselt. Või röögib. Täna hommikul keeldus ta kampsunit selga panemast. Jooksis mööda tuba eest ära ja karjus hüsteeriliselt. Enne seda karjus ta hüsteeriliselt, et silmi oli vaja pesta. Enne seda, sest ei saanud kohe süüa. Enne seda, sest joogiklaas oli tühi. Enne seda... Saate aru? 

Lasteaeda viies klammerdus ta mu külge ja karjus hüsteeriliselt. Ta ei ole siiani veel ühtegi korda niimoodi teinud. (Ärge soovitage mulle lasteaiavabu päevi - Idal on neid päris tihti, kasvõi eile). 

Ma ei suuda mõista, mis teda vaevab. Me oleme püüdnud uurida, kas tal valutab kusagilt, aga sellele ta ei vasta. Peale nutmist ja karjumist ütleb ta pea ai-ai, aga see on ju ka loomulik kui oled vähe maganud ja karjunud. 

Ühesõnaga hakkab mul mõistus otsa saama. Ma ei oska välja mõelda, mida teha, et ta magama hakkaks ja ei röögiks. Kui ta poes kommi ei saa ja end röökides pikali viskab ning ma eemale lähen, et talle näidata, et röökimisega ei saavuta ta midagi, saan ma teistel poekülalistelt etteheitvaid märkusi. Näiteks ütles üks vanem daam mulle, et "vaene laps, tal on ju hirm, et ema jätab ta maha ja läheb ära, sellepärast ta karjubki".  Ma püüdsin seletada, et ta ei karju mitte selle pärast, vaid selle pärast, et tal ei lubatud komme krabada, kuid daam vaid vangutas pead ja ilmselt valis vaikselt lastekaitse numbrit ( ja te ei kujuta ette, KUI agarad on norrakad kaebama sellise "hooletu käitumise" pärast).

Andke mulle nõu, kuidas ma oma lapse uuesti korda saan? Või kasvõi magama. Et mul oleks jaksu ta karjumised välja kannatada.

Mis on pildi taga peidus?

Ammu enne seda kui "fassaadiblogija" sai uueks populaarseks terminiks, oli mul fassaadist juttu ühe oma sõbrannaga. Ta on imeilus ja tark naine, haritud ja heal töökohal abikaasaga, olgugi et nad koos elanud terve igaviku tunduvad nad nagu värskelt armunud, neil on kolm last, nad elavad muinasjutulises kodus äärelinnas, neil on olemas kõik, mis "ideaalseks perekonnaks" olemas olema peab. Kassid ja koerad kaasaarvatud. Ometi nimetas ta enda perekonda fassaadiperekonnaks ja tegelikult üldse mitte halvustavalt, vaid naljatledes. Nad ei ava end võõrastele ja seepärast ei tea keegi, et ka nendel on probleeme. Ei, mees ei peksa ja naine ei peta, aga tavalised olmemured, tavalised tülid ja nägelemised, mida ikka ette tuleb. Fassaad aga on laitmatu, nagu ta ise ütleb. 

Eile panin ma Facebooki üles pildid, kus me Idaga vanavanaemale sünnipäevaks muffineid valmistame. Pildilt paistab idüll. Mõnes mõttes ongi idülliline. Mulle meeldib süüa teha ja tundub, et Idale meeldib see samuti, nii ta mind köögis aitabki. Ja mul õnnestub teha ka mõned pildid, mis sobivad sotsiaalmeediasse üles panemiseks.  

Mis aga on pildi taga peidus? 

Enne kui me jõudsime kookide tegemiseni, suutis Ida mind endast nii välja viia, et jumala eest ma julgesin mõelda mõtteid, mis ühele emale ei ole sobilikud. Ta suutis hüsteeriliselt karjuda kui ei tohtinud kommi (loe: pärmipakki) avada ja mõnda aega hiljem plastiliini (loe: ikka pärmi) lauale laiali hõõruda. Ta ei kuulanud sõna kui ma ei lubanud tal toolilt kapile ronida, nuga suhu panna, kuuma pliidi juurde minna, jahupakki maha visata. Kõigele sellele järgnes hüsteeriline kisa. Kui ma palusin Idal taigna segamisega oodata, kuni ma olen sinna sulavõi sisse seganud, viskas ta mind vispliga ja karjus "neiiiiiiii". "Nei" on muutunud ta lemmiksõnaks ja käib iga tegevuse juurde. Riidesse panek, pesemine, pissile minek, söömine, magama minek. "Nei" lõikab mul luust ja lihast läbi. Seitsmel juhul kümnest käib siia juurde ka enda pikali pildumine, minu peksmine või lihtsalt asjade loopimine. Kui Ida mulle oma väikesed näpukesed ninna lükkas ja vere välja tõmbas, nii et mul valust silme ees mustaks läks, mõtlesin ma karmale. Ma olin ALATI vaadanud etteheitva pilguga nende "kasvatamatute" laste, kes poes karjusid ja pikali olid, vanemaid. Nüüd olen ma ise hakkama saanud ühe käsitlematu lapsega. 

Kui muffinid ja ahjuvorm lõpuks valmis olid saanud, istusime me lauda. Laua taga istusime me täpselt viis minutit. Ida keeldus kategooriliselt toitu isegi puutumast. Ka kooki. Kui ma tal süüa palusin, järgnes sellele "nei" ja hüsteeriline kisa. Tuju oli riktud. 

Kuid vähemalt olid mul olemas paar sobilikku pilti sotsiaalmeedia jaoks. Kõike eelpoolkirjeldatud ma pildiga koos ei jaganud. (Antud kontektsis) ei olnud see oluline. Oluline oli sõnum, et me tähistasime vanavanaema sünnipäeva. Me saatsime talle sünnipäeva tervituseks muffinite pildi.

Ma saan aru, et nüüd võib hakata sadama etteheiteid, et kas ma tahan öelda, et iga ilusa pildi ja ilusa jutu taga on draama ja pisarad. Ei, sugugi mitte. Mõne inimese elu ongi ilusam kui teise oma, mõnel ongi elus paremini läinud kui teisel ja selleks, et keegi end puudutatuna ei tunneks ei pea need ilusate piltide ja ilusate eludega ilusad inimesed oma pilte koledamaks tegema. 

Muidugi jään ma arvamusele, et ka "roosamanna" taga on alati "sitajuttu" ja vastupidi, elu ei ole must-valge. On vaid erinevad inimesed ja erinevad lähenemised. Ja ma ei pea silmas vaid blogimist. Võtame Facebooki. Mitu endast koledat pilti te sinna olete pannud? Lapsest? Kodust? Mille järgi me valime pilte, mida me avalikult jagame? 

Vaadake kahte allolevat pilti. Kumma te avalikult üles riputaksite? Kahjuks või õnneks jään ma piltidele ka sellisena nagu esimesel pildil, mõlemal pildil on minu nägu, arusaadavatel põhjustel valiksin ma teise pildi. Kas see pole fassaad? 

Edasi ütleme me tihti, et meid ei huvita teiste arvamus, et me oleme need, kes oleme. No matter what.  Ka see ei vasta tõele. Me tahame inimestele meeldida. Üks asi on leppida sellega, et me lihtsalt ei saa kõigile meeldida, kuid samas mõtleme me ju ikka sisimas, et aga miks ta ütles mu kohta paks, kole, loll, vastik. Ka need, kes end kõvahäälselt pohhuistiks hüüavad, ei ole seda tihti sugugi mitte. Pigem lausa vastupidi, see on kaitsekiht, mida me endale ümber kasvatame. Üks mu tuttav ütles mu kohta kunagi, et ma püüan välja näidata, et mulle ei lähe midagi korda, kuid sisimas olen ma haavatav. Kas ta eksis? Ei eksinud. Aja (ja kogemustega) olen ma õppinud, et kõike ei saa hinge võtta - olgu see siis kriitika töö, välimuse, pere, iseloomuomaduste kohta, vastasel juhul ei oleks lihtsalt võimalik elada, aga pohhuistiks see mind siiski ei tee. 

Kõik see, kuidas me end esitleme (tööintervjuul, Facebookis, blogis) on mingil määral fassaad. Või retusheeritud tegelikkus. Seesama, mis on keskel kohal ka "Metspardis", kus Hjalmar Ekdal töötab „fotograafina“ ja tema naine retušeerib pilte. On selge, et Hjalmar ei ole oma töös, töös valgusega, kuigi osav ja tema asemel teeb töö tegelikult ära naine Gina. Töö valgusega = töö tõe valgusega. Hjalmari töö fotograafina on nagu ta töö leiutajana, kus ta tegelikkuses käib vaid ringi, unistab ega tee midagi. Nende töö fotode retušeerimisega on sümbol tegelikkuse/tõe katmisest, et nad elavad eluvales, mõtlevad välja asju, et tegelikkust ilustada  (link).

PS: Ärge nüüd iga positiivse alatooniga pildist-postitusest varjatud hala ka otsima hakake. Mõnikord seda ikka ei ole ka. On vaid "roosamanna", Bullerby ja väikese maja Preerias segu, natuke Vahtramäe Emilit ja Pätut ehk ka juurde.

Kohustuslikud mänguasjad, eeskujulikud emad, lasteaed ja (meie lapse) areng

Ajendatuna tänasest Malluka lapsearenguteemalisest postitusest (link) või siis pigem ühest kommentaarist, mis ütles, et kui lapsel pole kodus "isegi sorteerimiskasti, siis ilmselgelt ei ole sa eeskujulik ema" läks meil täna Facebookis suuremat sorti lõõpimiseks. Ja mis sobiks veel ühte reedesse paremini kui veidike lõõpimist. Okei, tegelikult sobib üks pilt veel paremini kui lõõpmine, aga see tuleb alles postituse lõpus. 

Alustame siis sellest, et ma ei taha kuidagi nüüd siin ära panna või "soola haavale hõõruda" või mida iganes siit postitusest on soovi korral võimalus välja lugeda, sest paratamatult räägin ma siin ka Ida arengust. 

Idal on ka kodus olemas teatud hulk nö kohustuslikke mänguasju, sealhulgas ka need sorteerimiskastid või - ämbrid, ta on need kingituseks saanud, mina ei teadnud otseloomulikult sellistest asjadest mitte midagi. Esimese hooga ajasid need teda närvi, sest ta ei saanud pihta, miks täheke ei lähe ruudukujulisest august sisse ja vastupidi ning olles minu iseloomuga, siis ta pildus neid klotse vihaselt mööda tuba laiali. Mingi aeg olid need karbid seepärast peidus, mingi aja pärast avastas ta need uuesti ning mängis nendega hoopis mingeid oma mänge ega sorteerinud midagi, veel natuke hiljem kolisime me Norra ja kõik need arendavad mänguasjad jäid Eesti, siin pidi ta hakkama saama käepäraste "mänguasjadega" ja nii ta "sorteeris" mu kingi, oma kingi, kive, ma ei tea veel mida. Rohkem aga igasugu arendavatest mängudest huvitasid teda jonnimängud ja minu närvide söömine kaskadööri mängides (trepist alla hüppamine ja vaatamine, kas ma ikka suudan ta kinni püüda tundus mingil hetkel olevat ta lemmikmäng). 

Nagu ma sadatuhat korda siin olen öelnud, siis ma ei ole eriline lapsega tegeleja (siin), no ei viitsi ma temaga (veel) meisterdada ja tundide viisi joonistada ja selle järgi võiks kommenteerijad teha kaugeleulatuva järelduse, et me ei tegeleks temaga üldse. Muidugi tegeleme, kuid mitte nö kohustuslikus korras arendavate mänguasjadega, mis eeskujulikel vanematel soetatud peaks olema. Ma absoluutselt ei ütle, et arendavad mängud/tegevused on mõttetud, kuid ma ei usu kuidagi, et mõne mänguasja olemasolu tunduvalt rohkem arendaks. Minu meelest on see laste arengu võrdlemine natuke tobe. Jah, muidugi ma nõustun, et laias laastus peaks ikka teadma, mida võiks teatud vanuses laps osata, aga siis tuleks rõhutada ka seda, et "vanus" on lai mõiste .ning kui vahemikuks on 18-24 kuud, siis ei tähenda see, et kõik lapsed peaksid 18kuuselt tegema mida iganes siis ette on nähtud sellele vanusele ning need, kes 23kuuselt sama asja veel ei tee, on "veaga".

Igatahes sellest "kohutavast mittetegelemisest" hoolimata on Ida mu meelest täielikuks väikeseks geeniuseks arenenud. Jajaa, ma tean, et 99,99% lastest on täpselt samasugused geeniused, aga kuna mul puudub lastega varasem kogemus, siis mu jaoks on see kõik lihtsalt nii uus ja huvitav ja mõistmatu, kuidas üks väikene inimene iga päev meid oma oskustega üllatab. Ma istun ja imestan kui ta ise mähet vahetab (ok, geniaalne laps selles vanuses ei kasutaks üldse mähet, aga ma tuletan meelde, et me elame Norras, kus ka algkoolis lapsed mähkmetes käivad;D), riidesse püüab panna, meid ja meie tegevusi matkib - lauda katab. voodit teeb ja loomulikult ka karjub, sest noh...ma ikka suudan end unustada ja tõstan ta peale häält, ja nii edasi ja nii edasi. Mind paneb imestama kui palju ta  korjab üles sõnu ja suhtleb meiega omas keeles. Olgugi, et "tekk" oli siiani "voodi" ja "juuksekumm" "pea" ja "lamp" "pime", siis loogika ja seos sõnade vahel on ju olemas. Ma ei suutnud ära imestada kui Ida tuli oma esimese lausega, milleks oli "mamma kommer snart" (jp, ma oleks eelistanud midagi nagu "mul on kõige ilusam emme" vms "emme tuleb varsti asemel"). Iga päev tuleb aina uusi sõnu nii norra- kui eestikeelseid ja uusi oskusi, teadmisi, tegevusi. Uskuge mind ma pidin pikali kukkuma, kui ta üks päev lasteaiast tulles mulle õpetajate nimesid hakkas ette laduma. Või kuidas ta puhub nüüd iga kord "ai-ai" aknast "tsau" saatel välja nagu tädi Ene õpetas. 

Peale seda kui Ida hakkas lasteaias käima on lausa silmaga nähtav vahe tema arengus (muidugi võib-olla see oleks samasugune ka lasteaiata, mina ei tea, ma pole ekspert). Veider on muidugi see, et selles lasteaias ei ole nad sorteerimiskastist midagi kuulnud, vaid lähenevad asjadele loominguliselt. Mäletate, ma ütlesin, et minu jaoks tundus lasteaed algul kaootiline ja harjumatu? Ma pean ütlema, et siiani on mu jaoks vägagi harjumatuid asju, kuid ma näen ka väga palju positiivset, mis kasuks tuleb. Olümpiamängude ootuses on lasteaias sügisest alates väga palju keskendutud spordile ja olümpiamängudele. Alustati olümpialaulude õppimisest, sinna vahele on jäänud terve trobikond vahvaid ettevõtmisi ning hetkel on kätte jõudnud värvide nädalad. Praegu käib "kollane nädal", kus lapsed kogu nädala õpivad kollaseid asju, uudiskirjas oli kirjas, et nad lausa sorteerisid kollaseid asju teiste seast välja. 

Värvide nädala lõpuks saavad akendele ja õue lumele valmis olümpiarõngad. Mulle meeldib see lähenemine. Lisaks värvidele õpivad nad sõpruse kohta, saavad teada, mida üks ja teine värv tähendab, korraldavad oma talimänge (suuremad lapsed loomulikult aktiivsemalt) ja jätkavad olümpiamaskottide õppimist. Täna hommikul näitas Ida mulle lasteaia aknal olevat 1994.a mängude maskotti ja ütles, et see on Kristin. 

Ahjaa, mis mulle eriti meeldib, on see, kuidas sin õpetatakse ühtekuuluvust. Samal ajal kui me Eestis lähme seda teed, et laste sünnipäevad on pigem teistele emadele näitamiseks ja aur pannakse dekoratsioonide jm peale, siis siin rõhutatakse seda, et lapse sünnipäevale oleks kutsutud kõik lasteaiakaaslased. Et keegi ei tunneks end tõrjutuna. Kas see pole tore? Ja uhkete tortide asemel grillitakse vorste, mis lompe sisse keeratakse. Kuhu need lapsed kõik ära mahuvad, torkaks anonüümne kommentaator nüüd, eksju? Et kõik ei ela ju lossides ega saa lubada mängumaa broneerimist. Sellised sünnipäevad peetakse tihti õues, looduses. Jp, ka talvel. *

Mu meelest on selles lasteaias nii toredasti mäng ja õppimine kokku pandud. Nii et esimese hooga tundus mulle, et nad ei õpi ju mitte midagi, või siis las ma parandan, õpivad vaid lollusi tegema, kuid tegelikult pole see sugugi nii. Onni ehitamine ei ole kodu sassi ajamine, vaid mäng, väikese inimese töö. Takistusraja ehitamine ja sellel jooksmine ei ole ohtlik turnimine, vaid õpetab hoidma tasakaalu ning ohutunnet. Idal näiteks puudub ohutunne ja ta võib vabalt pea ees tiiki tormata, viimasel ajal olen ma näinud, et ta kuulab palju paremini sõna kui ma teda sedasorti ohtudest eemal tahan hoida. 

Muidugi tähendab lasteaias käimine ka seda, et nad ikkagi õpivad ka lollusi. Lolluste peale on Ida meister ja ma tänan jumalat, et ta ei näinud, kuidas suuremate laste rühmas õpetaja jalgupidi tooli olles pisikesest kannust laual olevatesse tassidesse piima kallas (ma võin mürki võtta, et seda tahaks Ida järgi teha). Võib-olla ei kiida te lastevanematena sellist lollitamist heaks, kuid mina ütlen, et peaasi, et lastel lõbus oleks (jällegi ei taha ma öelda, et reegleid ei pea olema, peab, ma olen väga reeglite-inimene lapsekasvatuse koha pealt, kuid fun peab ka olema). 

Ma ei tea, kui ma oleksin Ida varem lasteaeda pannud, siis võib-olla ta tõlgiks hetkel juba "Kalevipoega" norra keelde, kuid ma näen nii tohutult, kuidas lasteaed talle kasuks tuleb. Lasteaed, kus tehakse lollusi ja ei ole sorteerimiskasti, istutakse põrandal ja teinekord süüaksegi oma võileib lõpuni garderoobis. Ja laps areneb ning õpib. Ilma kohustuslike arendavate mänguasjadega ning ema kõrvalt, kes ütleb välja, et ta ei viitsi oma lapsega tegeleda. 

Mis ma oma pika jutuga tahan öelda? Idal tulid juuksed ja hambad (vist) palju hiljem kui "normaalne" oleks. Mult küsiti, et aga miks tal ei ole hambaid ja kuhu juuksed jäid. Ma tahtsin alati vastata, et me leidsime, et neid pole vaja ning lasime need eemaldada. Miks need rumalad küsimused? Sama ka laste arengu kohta. No ei oska üks laps "emme" öelda kahe-aastaselt, samal ajal kui teine aastaselt oskas hümni laulda, mis sellest. CVsse ei kirjuta kumbki tulevikus "laulsin aastasena hümni ja teadsin 98 sõna" või "rääkima hakkasin alles kolmeselt, palun mulle kergem töö". 

Üks sorteerib mänguasju sorteerimiskasti, teine läheneb loominguliselt, võtab kaane lihtsalt pealt ja kallab kõik kujundid ühe korraga kasti. Kumb on geenius? You tell me.

* kahjuks muidugi hakkab siin ka võimust võtma "liiga pikkadest tööpäevadest" väsinud ja stressis vanemad, kel pole jaksu selliste asjade korraldamiseks, kuid õnneks on ikka ka neid, keda viietunnine tööpäev ei väsita:) 

Ja lõpetuseks ilusat nädalavahetust. Ma sean nüüd sammud Vinmonopolet poole.

Kell 5.55 ma vihkan oma last

Nagu te teate, siis Ida ei arva magamisest suurt midagi. Suvel ta küll natuke narritas mind ja õppis juba kella poole kaheksani magama, kuid see kõik oli vaid hetkeline õnn. Nüüd on asi tagasi "normaliseerinud" ja kell kuus äratus hoolimata nädalapäevast on meie peres jälle tavaline. Vahet ei ole, kas Ida läheb magama kell seitse, kaheksa või üheksa, vahet ei ole kas ta on enne seda päev otsa väljas olnud, vahet ei ole, kas ma olen teda enne seda väsitanud, vahet ei ole... punkt kell kuus on Ida üleval. 

Eile käisime me õhtul suusahüppeid vaatamas, me jõudsime koju alles Ida magama mineku ajaks (kella kaheksa paiku) ja kuna veel oli ka vaja süüa, siis magama minek toimus alles peal üheksat. Me olime suusahüppeid vaadates kaks tundi hüpanud, kelgutanud, lumes rullinud ja ma ei tea veel mida teinud, naiivitar minus ütles, et nüüd ta küll magab natuke kauem. Mis te arvata, kas ta tegi seda? Ei. Kell 5:55 olime me sunnitud üles ärkama. 

Kõige hullem selle juures on, et tegelikult saaksin ma varase ärkamisega hakkama, aga on üks "aga". Suvest saati ärkab Ida öösiti vähemalt kaks korda, rõhk sõnal "vähemalt" ja hakkab karjuma. Ma ei tea, miks või mis teda vaevab. Mõnikord on see kiun, sest ta tahab "juuuuuuuuuua", teine kord ving, et saada minu voodisse, kolmas kord ausõna ilma põhjuseta. Kõikide nende ärkamiste ja trangliga suudan ma vähemal või rohkemal määral üles ärgata ja just kui ma olen magama jäänud, algab trall uuesti. Või kui ei hakka trall nutu näol, madistab ta mööda voodit ringi ja hakkab lõpuks ikkagi kiunuma, sest just ühel hetkel läbi une leiab ta, et tal on vaja minu patja või minu tekki, saada minu poolele magama. Magamine on meie peres jälle võõrsõna.

Okei, ja siis me ärkame kell 5:55 üles, telekast ei tule isegi veel multikaid, ma püüan Ida mängima panna, kuid ta keeldub, tal on vaja KOOS ISTUDA. Me istume pimedas. Ja siis hakkab Ida nutma, ma ei saa aru, miks. Tal on midagi vaja või midagi ei meeldi, aga ta ei ütle seda, ta kiunub, karjub ja üürgab. Ilma liialdamata KARJUS ta täna hommikul TÄIEST kõrist (ehk kui mina oleks meie naaber, siis ma tõesti arvaks, et lapsele tehakse liiga) 38 minutit. Ja ta ei oleks jätnud, aga me ise ei suutnud enam kisa kuulata, mina olin valmis läbi klaasi aknast välja hüppama. Ja miks ta karjus? Sest talle ei antud laua pealt mahlapudelit. Jumala eest, ma isegi annaks talle selle pudeli, KUI MA SAAKS ARU, et ta seda tahab. Ida oskab öelda "juua", "süüa", "saapad", "fiskpudding", "værsågod", "brannbil", faking "kuumaõhukompressor" + veel 300 sõna, kuid ta keeldub rääkimast kui ta midagi tahab. Rääkimise asemel ta karjub. MIKS? Palun seletage mulle miks? 

Ja ma ütlen teile, et kell 5:55 + 38 minuti kisa, millele on eelnenud vähemalt kaks öist ärkamist, ma vihkan oma last. (Et te valesti aru ei saaks, siis järgmisel hetkel suudab ta olla maailma kõige ilusam, armsam ja toredam laps, aga need hetked kui ta seda ei ole, on ta DEEMON). 

Tänu tema kohutavale kisale, mis mul luust ja lihast läbi käib ja magamatusele, oleme me mossis, pahurad, väsinud, kergesti ärrituvad. Mu käed ja jalad värisevad hommikuti magamatusest, mu pea huuuuuugab otsas ja ma näen välja nagu kolm päeva järjest joonud 48-aastane naine ( ma olen KÕIGEST 34!). Meie elu on segamini nagu pudru ja kapsad, kedagi ei huvita, et ma (me) olen magamata ja väsinud, tööd vajavad tegemist. Kusjuures ma ei isegi ei kurda, ma saan aru, et oma elu ja oma valikud ning ilmselgelt ei ole ma ainus inimene, kel on probleemid (kuid enda omad tunduvad ju alati kõige lähedamal ja kõige suuremad), ma tahaks lihtsalt oma lapsest selle kohutava kohutava jonni välja juurida. 

Kuidas, kallid inimesed, kuidas see käib? Ma viin ta teise tuppa ja jätkan oma tegevusi, ma püüan tast mitte välja teha, aga uskuge, ma ei valeta, et ta ei rahune teises toas või ei jäta jonni. Ta karjub end kasvõi oimetuks, aga vait ta ei jää. 

Aga väljapoole (läbi blogi ja instagrami) oleme me ideaalne õnnelik perekond*, kes naudivad ilusat elu siin- ja sealpool Läänemerd. Fassaadiinimesed. 

* Me tõesti ka oleme, kuid meie elu ei ole vaid meelakkumine nagu inimestele läbi (halva kvaliteediga) ilusate piltide jääb. Ma lihtsalt olen õppinud, et oma muredest ei tasu liiga avalikult rääkida. Parem vihaku inimesed mind selle pärast, et mu elu tundub liiga ilus, kui et keegi saaks kusagil anonüümselt parastada. 

Aga Ida karjumise ja mitte-magamise teemadel rääkige julgelt kaasa, andke nõu. Ma olen nõus kõike proovima ja katsetama. Kui see ei sisalda just kuradile kolme tilga vere andmist, kanade ohverdamist ja/või ristteel kuuvalgel palja tagumikuga tantsimist. Vms. 

Parim pidupäev. Yeah, right!

Meil oli tegelikult nädalavahetusel plaanis külastada Rørost, ööbida ühe vahvas retrohotellis ning veeta pühapäev mägispaas, nii et oleks olnud eriti suurejooneline 2. sünnipäeva tähistamine eks ju (igaks juhuks mainin ära, et mind kutsuti sinna külla reklaami eesmärgil). Aga et meie autol on veel suverehvid ning teeolud võivad mägedes olla ettearvamatud, siis tundus mõistlikum reis edasi lükata. Ma olin küll natuke kurb, aga no sain minagi aru, et pole mõtet riskida. Korraks käis mul peast läbi mõte minna rongiga, kuid siis oleks me saanud seda imekaunist linna päevavalguses näha vaid tunnikese ning seegi tundus mõttetu. 

Meil, emadel, on ikka soov oma lapse sünnipäevast teha meeldejääv ja imeilus pidupäev, tortide, kinkide, kaunistuste ja muuga, et saaks pärast sotsiaalmeedias ilusaid pilte imelisest pidupäevast jagada. Mis sellest, et laps ilmselt veel üldse biiti ei jaga.  Okei, ma natuke liialdan ja olen tegelikult seda meelt, et nii väikese lapse sünnipäeva juures ei ole kingisadu ja suuuuuuuuuur äge pidu sugugi kõige olulisem, ma arvan, et oluline on sellest päevast lihtsalt teha tema päev. "Täna ei tohi me temaga pahandada," ütles Marek. Ma lisasin, et no seda me veel vaatama ja ilmselt sõnusin sellega midagi ära. Ida pani meie kannatuse ja närvid terve päeva jooksul korralikult proovile. Nagu korralikule printsessile herneteral kohane.

Alates sellest, et ta suvatses ärkama hakata kell 04:00!!! Kell viis andsin ma alla ja nii istusime me diivanil ning vaatasime multikaid. Kui ma tahtsin diivanil tukastada, toksas printsess herneteral mind näpuga ja käskis istuda, kui kell viis hommikul issi teda poti peale ei pannud, järgnes veerandtunnine kiun ja kisa, duši all tegi vesi korraga printsessile nii haiget, et ma ei saanud juustest korralikult šampoonigi välja loputatud, nii kiire oli välja saamisega, kisa ja kiun jätkus. Vaid küünla ära puhumine pakkus Idale rõõmu. Kõik muu ajas teda endast välja. 

Peale minu tööpäeva lõppu otsustasime me Ikeasse minna, sest Marek leidis, et meil on kodust puudu kõik eluks hädavajalikud asjad, noh nagu põrandapesuämber, vannitoanagid, kahvlite-nugade hoidik ja nii edasi ja nii edasi. Ma olin viis kuud nendeta kenasti hakkama saanud, kuid nüüd tundus nende asjadeta edasi elamine täiesti inimväärikuse vastane. Ikeasse sõidu ajal (maks 40 min) suutis Ida kaheksakümmend neli korda karjuma hakata, sest kass kukkus maha, küpsis ei läinud pooleks, saabas tuli lahti...Ikeas jätkus kiun ja kisa, sest loomulikult oli Idal "seda", "seda", "seda ja "sinna", "sinna" vaja. Ma tundsin jälle, et mu juuksed lähevad halliks.

Parim pidupäev. Kiunuv laps ja väsinud ning hullumise äärel vanemad.

Mulle tuli meelde, et kunagi ammu-ammu olin ma külastanud Hamari toomkiriku varemeid, mis oli päris muljetavaldav olnud. Ja kui me juba niikuinii Hamaris olime. 

Kuhu sa ikka lapse ta 2. sünnipäeval viid kui mitte kirikusse, eksju? Eks ma olen teda sada korda ähvardanud kiriku ukse taha jätta, oligi aeg talle näidata, mis see "kiriku uks" siis ka on. 

Domkirkeoddene, mille põhivaatamisväärsus on klaasist katedraal vanade kirikuvaremete (aastast 1153) ümber on tõesti külastamistväärt. See on imeilus muuseumipark Mjösa kaldal, loomulikult tasuks seda tegelikult külastada päeval kui ka muuseumid veel lahti on, kuid ka õhtusel ajal, kui hakkas juba vaikselt pimedaks minema, on see kõik imeilus. 

Ida oli nagu ümber vahetatud.  Jooksis ringi ja kilkas. Nii nagu sünnipäeval peab. Kuni me jälle autoni jõudsime. Kiun ja kisa algas uuesti. 

Ja õhtu lõpuks oli Ida jälle nagu ümber vahetanud. Mängis, laulis, tantsis, kilkas rõõmust. "Selline peaks üks õige sünnipäevalaps olema," ütles Marek talle. Ida vaatas talle oma suurte pruunide silmadega otsa ning me olime valmis selleks, et mingil põhjusel tuleb sealt nüüd jälle protestikisa. Selle asemel tuli sealt vaid üks sõna. "Uni". Pool tundi hiljem Ida magas. Meie ka. Riietes.

Ema ja isa või mees ja naine

"See on minu laste ema," tutvustas oma naist üks kord keegi, kes meile külla tuli. Ma ei mäleta, kes see oli, aga ma lubasin Marekile, et kui ta mind kunagi peaks "laste emana" tutvustama, jätan ma ta maha. Ma ei ole oma mehe jaoks laste ema, vaid tema naine.
Ma olen sellist tiitlit ka hiljem kuulnud ning see kriibib mul alati kõrva. Kui mees ütleb oma naise kohta vaid laste ema, siis minu arvates tähendab see ühte - tegu ei ole enam mehe ja naise vaid ema ja isaga, kelle ühine kooselu on kas vaid fassaad või kohe lagunemas. 

Ma olen palju vaieldnud teemal, kes on kõige olulisem kui majja tuleb laps. Ma olen üsna palju saanud kriitikat kui ma olen avaldanud arvamust, et tahan olla ka naine (ma püüan üles leida selle "Anne&Stiili" arvamusloo) ning mind on nimetatud egoistiks, kes oma vajadused seab ettepoole lapse omast. 

Me vastutame oma lapse eest 100% ja seepärast on väga oluline, et vanemad jaksaksid. Milline vanem jaksab rohkem? Kas õnnelik ja puhanud või väsinud? Te ju saate ise ka aru, et puhanud, mis tähendab seda, et vanemad peavad saama oma lapsest ka puhata. Lisaks sellele, et meist on ühtäkki saanud ema ja isa oleme me jätkuvalt ka naine ja mees. Oma soovide ja vajadustega. 

Ma julgen natuke üldistades öelda, et esmakordselt emaks saanud naised kipuvad oma meestele liiga tegema. Kas teile on tuttav lause "aga mina olen ju lapsega päev läbi kodus olnud ning ei saanud öösel magada, ma olen väsinud, las tema ka hoiab last!"? Ehk siis noor ema viskab töölt tulnud mehele lapse sülle, et ise puhata. Lisaks sellele tänitab ta, et üks või teine asi on tegemata, prügiämber pole ikka veel välja viidud ning jumala eest kui mees peaks soovima füüsilist kontakti. "Miks sa aru ei saa, et ma olen väsinud?" karjub emaks saanud naine. Hiljem kirub sõbrannadele, kuidas mees on hoolimatu ning ütleb, et "mul ei ole lapse kõrvalt veel mehe jaoks ka aega". Kannatlikum mees elab selle perioodi üle, kuid paljud paarid lähevad lahku just lapse esimestel eluaastatel. Sest kuratlikult raske on hoida kõike tasakaalus.
Lõppkokkuvõttes on süüdi mees, kui ta enam ei jaksa vaid isa olla. "Kasi minema! Meil ongi sinuta lihtsam!" öeldakse talle veel järele. Üksikemana hakkama saada on aga veel kuratlikumalt keeruline.

Väsimus ja tüdimus teevad oma töö. Depressioon on väga lihtne tulema. Aga noor ema ei näe, et ta oleks valesti käitunud. Valesti käitus mees, kes "ei toetanud". Ma ei taha kõlada nagu 50-aastate perekonnaõpik, kuid ausalt kui mees on lõpetanud kaheksatunnise tööpäeva (samuti peale magamata ööd), siis ei ole ju õige talle esimese asjana karjuv titt sülle visata kui ta koduuksest sisse astub. 

Loomulikult ei taha ma siin öelda, et mees on "püha lehm", kes diivanil lesima peaks, ma tahan öelda vaid seda, et me kipume laste kõrvalt ennast ning oma partnerit unustama. Lihtne on öelda, et leidke teineteise jaoks aega, kui ma ise tean, et seda võib nii keerukas teha olla, eriti kui oled veel väsinud ning magamata, kuid proovige siiski. Nääklemised on lihtsad tulema kui inimesed on väsinud, lahkuminekud, mida mõnikord kahetsetakse siis kui on juba liiga hilja, samuti. Ärge muutuge vaid emaks ja isaks, olge ka mees ja naine. Seda on vaja ka selleks, et jaksata vanem olla. 

Olles selle kõik siia kirja pannud, pean ma tõdema (lisan siia ka "õudusega", et oleks dramaatilisem), et viimase aasta aasta jooksul, küll arusaadavatel põhjustel, oleme me rohkem isa ja ema rollis olnud.

Soovitan teil kuulata ka allolevat Perekeskus Sina ja Mina  e-loengut samal teemal.

Klišee klišee järel

Mul on tunne, et viimased kaks aastat olen ma ringi käinud "beebikoomas". Ma ei tea, kaua see veel kestab ning kuna see tegelikult üle läheb. Ma olen viimase kahe aasta jooksul jäänud kümme aastat vanemaks. Mul on tunduvalt vähem närvirakke. Mu unistused on muutunud tillukeseks. Ma ei unista enam maailmavallutamisest vaid nädalavahetusest voodis, vaikusest, sellest, et ma ei peaks enne mõnele kohtumisele jooksmist oma riideid kriitilise pilguga üle vaatama ning mõnd pudruplekki salliga varjama. Väsimus ja tüdimus on viimased kaks aastat olnud mu lahutamatuteks kaaslasteks.

Kas ma kahetsen lapsesaamist? Ei! Tänu lapsele on argipäev hoopis erilisem. Iga päev võimalus kogeda midagi esimest korda. Elu on täis hetki. Erilisi hetki.

Ma tean, et see kõik kõlab klišeelikult, ma tean. Eriti veel minu suust, kes oma last "deemonbeebiks", "sitavareseks" ja "funktsiooniveaga lapseks" kutsunud on. Ma arvan, et ta ongi üks väike deemon. Aga mitte hullem kui ta vanemad. Las me siis oleme koos see veider deemonperekond, kel peale magamata ööde ja söödud närvide ning beebikooma on nüüd elus ka nii palju rõõmu. 

Neid hetki...

  ... kui ta (sala)kavalalt naeratab.

 ...kui ta rahulikult magab.

...kui me istume koos söögilaua taga.

...kui ma saan öelda, et ta on issi ümber oma tillukese sõrme keeranud.

...kui 1. sünnipäeval tordil küünlad ära puhuda.

  ...kui sõpradega nalja saab.

 ...kui ta omaette mängib.

 ...kui ta rõõmust kilkab.

...kui ta kogeb midagi uut.

  

...kui ta oma uudishimuliku meele ja siira lapselikkusega meid nakatab.

On veider mõelda, et see abitu põngerjas, keda ma oma karukäppadega katki kartsin teha, saab homme juba kahe-aastaseks. Veel üks klišee, aga  see vastabki tõele - aeg läheb ruttu. 

Printsess herneteral

Aru ma ei saa, mis on juhtunud. Idast on saanud TOTAALNE printsess herneteral. 

Ärkame. Printsess nõuab juua. Ma ei ole veel silmigi saanud lahti teha, kui printsess juba kiunub kiledal häälel "uuuuuuuuaaaaa!". Kui ma sekundi pealt kööki ei torma, järgneb sellele nutt. Jonn. 

Sööme. Printsess tahab kive ja käbisid mööda lauda laiali pilduda, piimapakki loksutada, toolil üles-alla hüpata, sai kukub maha, kauss läheb ümber, piim tilgub maha. Samal ajal nõuab printsess "seda!", "seda!", "seda!" Kui ma sekundi pealt aru ei saa, mis see "seda" o, järgneb nutt, jonn, kisa. 

Kui ma keeldun oma saia andmast, sest Idal on käes TÄPSELT SAMASUGUNE sai, järgneb kisa. Kui ma keeldun oma lusikat andmast, sest Idal on käes TÄPSELT SAMASUGUNE lusikas, järgneb kisa. 

Tuleme lasteaiast koju. "Muusi!" nõuab printsess muusikat. Ma jõuan öelda, et las ma panen enne auto käima, kui printsess on juba solvunud ning nutab.

Oleme kodus. Printsess tahab istuda laua taha, aga tool on liiga laua all. Selle asemel, et end liigutada, hakkab ta nutma. Printsess tahab mänguasja, mis on korvis. Selle asemel, et end liigutada, hakkab ta nutma. Printsess tahab paput jalga/jalast ära. Loomulikult südantlõhestavalt nuttes. 

Printsess nutab IGA ASJA peale. Kui nutt ei toimi, läheb see üle kisaks. Kisaks, mis kriibib kõrvu ja käib südamest läbi. Ma tahaks juukseid peast kakkuda. Nutt ja kisa ning pikali pildumine on mind hulluks ajamas. 

Me läheme külla. Ida on võtnud nõuks IGALE POOLE ronida, et sealt pea ees alla prantsatada. Ma püüan sõbrannaga vestelda, kuid kõik laused jäävad lõpetamata, sest ma pean Idat kusagilt alla tirima/kinni püüdma. Ma tunnen, kuidas mu juuksed lähevad halliks.. Järgmisel hetkel ronib ta toolile, tõmbab maha morsiklaasi, sülitab välja õuna, sest talle ei meeldi õunakoored, hammustab tüki küpsisest, paneb selle tagasi kaussi, ronib toolilt alla, jäädes tooli seljatoe vahele kinni (KISA!), saab toolilt maha, kallab põrandale laiali terve kastitäie legosid ning lööb sõpra, keda ta kunagi varem pole löönud. 

Me läheme ära koju. Ida tahab igal majatrepil turnida. Ma ei luba. KISA. Ma võtan talt käest kinni ega lase tal end heleda jopega muda sisse pikali visata. KISA KAHEKORDISTUB. Ma haaran kisava lapse sülle ning tõttan kodu poole. Enne kui keegi arvab, et ma oma last piinan. Sest kisa järgi võiks seda arvata. 

Mis on juhtunud? Kuidas seda parandada saab? Või kuna see üle läheb? 

Keegi on minust ja Idast koomiksi teinud