5,51 kilomeetrit kultuuri

(For English text go to Estonian With Backpack Blog here)

Ma olen väga suur jalutaja. Alati kui ma satun mõnda uude linna võin ma tundide viisi jalutada, avastada uusi ja huvitavaid kohti, pildistada, kulgeda omas rütmis. 

Aga miks mitte jalutada ka oma kodulinnas? Taastutvuda vaatamisväärsustega, võtta aeg maha ja lihtsalt nautida. Ma olin kesklinnas astumas bussi peale, et jõuda Oru hotelli (link kodulehele), ja kuigi ma vedasin enda järel ka tillukest reisikohvrit, leidsin ma end ühel hetkel mõttelt, et tahan hotelli jalutada. Mõeldud-tehtud. 

Allpool toon ma ära 10 põhjust, miks ma soovitan teil samasugune jalutuskäik ette võtta. Varuge aega ja soovitavalt liikuge ilma reisikohvrita. 

1. Tallinna kesklinna suurlinnalik melu on omamoodi vaatamisväärsus. Kiirustavad inimesed, trammid, bussid, ummikutes seisvad autod, kõrghoonete klaasjad pinnad, moodne arhitektuur, omanäolised kohad. See kõik asendub ootamatult kui olete jõudnud mere äärde hoopis rahulikuma tempoga. See mõnus segu kiirest linnaelust ja omas tempos kulgevatest mere ääres jalutavatest paaridest mõjub kuidagi teraapiliselt.

2. Jalutuskäik piki mereranda. Kauguses paistavad reisilaevad, Viimsi poolsaar, linna poolt paistavad vanalinna tornid. Klassikaline kilukarbivaade avaneb uuest küljest, nagu fotoobjektiiviga lähemale suumituna. Tuul puhkub mere lainetama. Tekib soov kingad jalast võtta ja paljajalu liival jalutada. Suhteliselt kesklinnas on teil võimalik jalutada paljajalu mererannas!

3. Reisisadamas seisvad kruiisilaevad. Need kohe püüavad pilku. Te jääte neid silmitsema, võtate kotist kaamera ja püüate pildile jäädvustada nende laevade suurust võrreldes tavaliste reisilaevadega.

4. Skulptor A.Adamsoni ja arhitekt Nikolai Thamm noorema poolt valmistatud Russalka mälestussammas, mis pühendatud Venemaa keisririigi soomuslaeva Russalka hukkumisele. 

Tallinna sadamast väljunud laev läks tormisel Soome lahel põhja 7. septembril  1893. Lisaks komandörile hukkus 11 ohvitseri ja 166 meremeest, nende nende hulgas kuus meest Eesti- ja Liivimaal. Ellujäänuid ei olnud. Uppunud Russalka leiti üles alles 110 aastat hiljem, Eesti Meremuuseumi käivitatud otsingutel 2003. aasta juulis. Laev oli vööripidi 30 meetri ulatuses põhjamudasse tunginud ja seisis peaaegu püstloodis 74 meetri sügavusel.

Võib juhtuda, et satute Russalka juures kokku pulmaliste seltskonnaga, sest paljudele (vene rahvusest) kuulub Russalka juures pildistamine pulmatavade hulka.

5. Kadrioru park, mis jaguneb mitmeks erinevaks osaks. Näiteks rahvapark. 

1935-1940 peeti Eest Vabariigis pargi- ja kodukultuuri taasväärtustamist kui iseseisvuse, eneseväärikuse ja teadvustamise väljendamist riiklikult tähtsaks. Kavas oli Kadriorg ja seda ümbritsev ala tervikuna kujundada kauni haljastusega meelelahutuslike ürituste korraldamise piirkonnaks nn. rahvapargiks. Park kujundati erinevas eas ja mitmekesiste huvidega inimestele kasutamiseks, mis ongi rahvapargi olemuse esimene kriteerium. Kujundati Luigetiigi ümbrus vöökirjas peenra ja päikesekellaga, ehitati noortepark, vabaõhu kontserdiplats kõlakoja, purskkaevu ja kiviktaimlaga (praegu roosimägi) ja Apollo plats skulptuuriga.

6. Jaapani aed. Kadrioru pargi Jaapani aia puhul on tegemist tiigiaiaga, mille koosseisu kuulub ka teeaed. Jaapani aia kivide paigutus on inspireeritud Tallinna vanalinna katusemaastikust ja kujundus lähtub ühest sissepääsust. Tulevikus paigutatakse aeda väravad, teemaja, ootepaviljon, kaks silda väikesele tiigile, laternad, kätepesunõud jms detailid, mis kuuluvad Jaapani aeda.

7. Kadrioru loss. Katariina I-le pühendatud hilisbarokse Itaalia villatüübist lähtuva lossi kavandas 1718. a Itaalia arhitekt Nicola Michetti. Nurgakivi. Peale Peeter I surma jäi loss riigivalitsejate suveresidentsiks, olles Eestimaa kuberneri ülevaatuse all. 1921-1928 tegutses lossis Eesti Kunstimuuseum; 1929 muudeti loss riigivanema suveresidentsiks; 1946-1991 oli loss Eesti Kunstimuuseumi peahoone; 22. juulil 2000 avati lossis Kadrioru kunstimuuseumi vanemale Lääne-Euroopa ja Vene kunstile pühendatud Eesti Kunstimuuseumi filiaal.

8. Ülejäänud muuseumid ja vaatamisväärsused Kadrioru pargis. Köögimaja ehk Mikkeli muuseum, lastemuuseum Miia Milla Manda, vahimajad, lustla, Presidendi kantselei, Peeter I majamuuseum, A.Weizenbergi allee, päiksekell, jääkelder, suur hundikuristik, Hundikuristiku ojaga olete te tegelikult ka juba Oru hotelli jõudnud, kui ärge veel peatuge, on jäänud veel kaks vaatamisväärsust. 

9. KUMU. Kumu on Eesti Kunstimuuseumi peahoone ning suurim ja esinduslikem näitusepaik Eestis. Muuseum avati 17. veebruaril 2006. Aastal 2008 võitis Kumu Euroopa aasta muuseumi tiitli.. Kumu tegevuses on väga olulisel kohal rahvusvaheline mõõde: pooled vahelduvatest näitustest (neljas näitusesaalis toimub aastas kokku 11–12 suuremat näituseprojekti) tegelevad eesti kunsti ja pooled rahvusvahelise kunstiajaloo ja kaasaegse kunstiga. Kumu on muide ka minu üks lemmikkohti Tallinnas. 

10. Tallinna lauluväljak. Eesti rahva ühisteadvuses on kaks üldlaulupidudega seotud veendumust. Esimene ütleb, et 1869. aastal laulis nimetu maarahvas ennast euroopalikuks rahvaks ja teine, hilisema ajaga seotu, kinnitab, et eesti rahvas laulis ennast vabaks. 1988. aastal toimusid just siin nõukogude võimu lõpetamist nõudvad suurmeeleavaldused koos ühislaulmistega, millest võttis osa ligi kolmandik eestlastest.Arhitekt Alar Kotli projekteeritud laululava (1960) on nõukogude ajal püstitatud modernistlikest ehitistest üks silmapaistvamaid ning erandlikumaid just oma originaalse kaarekonstruktsiooni poolest. Iga viie aasta tagant toimuvad üldlaulupeod toovad kaare alla tuhandeid lauljaid. Suurimas ühendkooris on olnud ligi 25 000 lauljat. 

Laululava kõrval paikneb 42 m kõrgune tuletorn, mille tipus on vaateplatvorm kauni vaatega kogu Tallinnale ning tuleurn, milles süüdatakse tuli laulupeo ajaks. Ma olen tõeline laulupidude fänn, kui te ei usu, siis võite lugeda siit ja siit

Foto võtsin internetist

Kas tundus pikk reis ja liiga palju (aja)lugu? Aga kas te usute, et kogu see jalutuskäik oli kõigest 5,51km pikk ja võttis minul aega 1tund ja 11 minutit. Kuidas ma seda tean nii täpselt? Laisa pühapäevasportlasena ühendasin ma meeldiva kasulikuga, panin Endomondo tööle ning lisasin mõnusa jalutuskäigu tehtud trennide hulka. Kaks ühes;)

Teil soovitan ma aega võtta ja muuseumidesse ka sisse astuda, võtta kaasa piknikukorv või astuda sisse mõnda Kadrioru pargi kohvikusse. Uskuge mind sellest tuleb üks meeldejääv jalutuskäik! 

Maailma suurim kaneelikukkel ja maailma kõige suvalisem (pildi)postitus

Malluka nö random pildipostitus tuletas mulle meelde, et ma pole veel terve maailmaga jaganud maailma kõige suurema kaneelisaiakese pilti ja see omakorda tuletas mulle meelde, et ma juba ammmmuuuu tahtsin kirjutada toidust.

Ma ei ole  kunagi seda "appi, kus ma tunnen leivast puudust"- värki mõistnud, aga nüüd tuleb küll aegajalt ikka tahtmine kreisiraadiolikult vastu lauda lüüa, et kurat, kus must leib on. Ma tunnen õudselt puudust: 

1. Mustast leivast

2. Merevaigust (ERITI röstkana ja kukeseene omast)

3. Eesti hapukoorest, majoneesist (messilt tassisin endale mitu pudelit kaasa) ja sinepist. Ma olen lapsest saati armastanud must leib + sinep "võileiba" süüa. 

4. Kohukestest - ma ei ole end kunagi eriti suureks kohukeste fänniks pidanud, kuid nüüd tunnen puudust võimalusest neid osta

5. Pelmeenidest 

6. Heeringast. Jällegi. Ma ei ole kunagi arvanud, et ma suuuuur heeringasõber olen, aga näed...isutab. Siis söön seda magusat kala ja mõtlen, et näääh, see pole ju sugugi see, mida ma tahtsin.

7. Kondenspiimast

8. Küpsistest

9. Tatrast

10. Küüslaugu dipikastmest

(jp, kondenspiima ja pelmeene ilmselt veel saab, aga muude asjadega on küll vist kehvemini)

Samas on minu jaoks muutunud tavapäraseks mõned Norra toidud:

1. Lompe ehk kartulipannkook. Norra sai mulle ei maitse, leiba pole ja nii söön ma hommikuti lompe'sid.

2. Tuubi kaviar (teate ju küll Kalles Kaviari?)

3. Riisipuding

4. Snøfrisk - kitsejuustu määrdevõi

5. Kalapallid. Need ei näe ABSOLUUTSELT apetiitsed välja, kuid teiste pereliikmete suureks õnnetuseks mulle maitsevad. Niisiis on neid meil ikka üsna tihti õhtusöögiks. Samamoodi meeldivad mulle kalakoogid ja kalapuding.

Minu jaoks siiani täiesti tundmatu asi on  olnud Skyr. Ida valib seda poes pahatihti endale jogurtiletist (ja mina pahandan ikka, et miks ta teistsugust/odavamt jogurtit ei vali). Skyr hakkab silma blogidest ja kokandusblogidest. Hea marketing mõtlesin ma. 

Kui Stockholmi toidumessil Farmi inimesi Skyr-nimelise uudistootega üllatas ning testis eri rahvusest inimesi, kuidas me seda hääldaks (variandid olid Skürist Širini), sain ma teada, et polegi niisama jogurt. Vaid islandi jogurt. Sähh sulle siis toiduhuvilist! Kas teie olete sellist toodet proovinud? Kuidas te seda hääldate? Kuidas maitseb? 

Mina pean tunnistama, et minu teetassike see päriselt pole. Veel. Nii kipub uute asjadega ikka olema. Ida seevastu ajaks seda endale kahe suu poolega igal hommikul sisse. 

Toidumessilt tuli minu jaoks ka üks teine huvitav fakt. Me pakkusime messil arooniamahla. Suur osa külastajatest polnud sellisest marjast midagi kuulnud. Nad arvasid, et puuduliku keeleoskuse tõttu nimetan ma mustsõstart/metsamarja/mustikat kangekaelselt arooniaks. Ka Norras ei tea minu tuttavad arooniast midagi. See tuli mulle üllatusena. Ma arvasin, et kogu maailm teab arooniat. Mulle on arooniamahl alati üks lemmikuid olnud.

Ja lõpetuseks random pildid aprillikuust. Muuhulgas ka üüratust kaneelikuklist.

Kus me Rootsis peatusime, sellest võite lugeda Hotelliveebi blogist: http://www.hotelliveeb.ee/blogi/enne-kui-pariisi-lahed-kai-nuustakul-ara/

Ussipesa-Tartu-Viljandi-Tallinn-Stockholm-Oslo-Lillehammer

Seekordne Eestis käimine oli maailma kõige sürreaalsem reis. Esiteks see, et me nii ootamatult ja täiesti planeerimatult pidime sinna minema, teiseks et see kippus kujunema planeeritumast palju pikemaks, kolmadaks, et tööd tuli teha öösiti, sest päeval ei olnud selleks aega ja neljandaks, et erinevad sündmused kõik peapeale keeras, me oleme otsapidi oma teekonnaga jõudnud Stockholmi ja mõtleme, kuidas siit kõige soodsamalt ja loogilisemalt edasi Lillehammerisse saada. 

Kui välja jätta fakt, et tagasi jõudes olen ma töösse uppumas, siis ega ma väga kurdagi tegelikult. 

The trip to Estonia was surreal. First of all it was totally unplanned and unexpected, then it was suddenly becoming way longer than expected, I had to work at nights because I had no time for this on daytime (not complaining!) and then last unpleasant news turned everything upside down. But we have finally made it to Stockholm and trying to figure out what is the most reasonable way to get to Lillehammer.

If I don't think about the work which is waiting for me when we get back to Lillehammer, I am not complaining at all about these changes, mess and delays. It´s me. Travelling. Things always happen to me. 

Ussipesa on Ussipesa. Hubane ja armas. Pesa eemal linnakärast, nii lähedal, samas nii kaugel. PS: Kas keegi teab kedagi, kes tahaks maja üürida?
// East or west, home is best. Even if you don´t find the key and there is a "Oh no - you again" sign on the door.

Parim hommikusöögikogemus Eestis. Peale CRUd. Grand Hotel Viljandi.
//Best breakfast experience in Estonia after CRU restaurant. Grand Hotel Viljandi.

Naljakas, et ma kunagi nii väga väga väga Tartust ära tahtsin. Tartu on võluv.
//My hometown Tartu. Strange how I wanted to get away from this town 15 years ago. Now I think it is charming. 

Ma saan kahe nädala pärast 35. Tundub, et on tõsine juubel, kui pidustused juba 2 nädalat varem algasid.
//I turn 35 in two weeks. Seems to be a big deal, if celebration started already two weeks earlier. 

Ootamatute muudatuste üks pluss - ootamatu sünnipäevapidu koos suurepärase seltskonna ja kingitustega. Aitäh, Marleen! (ja teised muidugi ka)
//How could I complain about these changes and delays when it turned into a birthday party in wonderful company and cool gifts.

Me jõudsime isegi punase vaiba üritusele. Härra Olafi vastuvõtule.
//We even had a red carpet event. How sweet is that!

Fashionista aksessuaaride valik vol 1002
//Fashionista´s choices vol 1002

Mul ei ole mitte kunagi mitte midagi Stockholmi külastamise vastu. Eritui kui õhus on kevadet ja taevas särab päike. #glamstan nagu üks mu tuttav luges instagrami hashtagi
//I have always loved Stockholm. And I didn´t mind the delay there. Spring was in the air and sun shining brightly. Triftstores full of b-e-a-u-tiful and cool stuff for afforadble prices. I will show the findings later. It includes a Burberry for Ida and a leather jacket for me. 

Ja nagu ma miljon korda olen öelnud. Kui Stockholmis, siis Rosendals Trädgard on kohustuslik!
// And as I have told thousends of times, when in Stockholm, a visit to Rosendals Trädgard is a must

More about my stayes at hotels in Tallinn, Viljandi and Tartu - www.estonianwithabackpack.wordpress.com

Elu nagu muinasjutt

Kirjutasin hiljuti Hotelliveebi blogisse loo blogijatest (LINK) ja ma isegi ei tea tegelikult, mis seos sel kõigel on, aga sealt läks mu mõte kuidagi uitama erinevatel teemadel. 

Ma ütlen teile ausalt, et te ei kujuta ettegi kui palju on mul (meil) viimase aasta jooksul olnud muresid, probleeme ja olukordi, mis tunduvad lootusetud (nagu ma kirjutanud olen, siis nii lootusetud, et ma saatsin sugulastele-tuttavatele appihüüdeid, et ei taha enam elada). Mu pea on ka hetkel muremõtteid täis, kuid ma ei taha hoopiski mitte halada, ma tahtsin hoopiski rääkida muinasjutust meie elus.

Seda postitust kirjutan ma Viljandis Grand Hotellis, paari tunni pärast jätkan ma kirjutamist Tartus Dorpat hotellis. Endalegi ootamatult sai ühel hetkel blogimisest täiesti juhuslikult minu jaoks töö. Skeptikud võivad mu üle naerda ja öelda, et minu arvustusi ei saa tõsiselt võtta, kuna minu tööks ongi hotellide arvustamine, kuid mina ütlen teile,et see töö on mind kõvasti muutnud. Ma olen õppinud tegema vahet sellel, mis mingil hetkel on oluline ja mis mitte, mis kritiseerimist väärt ja mis mitte, kus karjuda ja kus oma suu kinni hoida.  Muidugi ei tähenda see sugugi, et see töö vaid meelakkumine on, kui olete palju reisinud, siis teate isegi, et kolme päeva jooksul nelja erinevasse linna jõudmine võib olla üsnagi väsitav ning mõnikord ma kohe üldse ei viitsiks, aga ma olen tänulik, et mulle just selline töö sülle kukkus.

Eelmise aasta sügisel olin ma väga lootusetus olukorras. Ma ei ole kunagi (kui välja arvata kunagise peika ja tädi Helju matused) nii palju nutnud. Ma ei näinud enam valgust tunneli lõpus. Seal polnudki valgust - sealt tuli hoopis täiesti ootamatu abikäsi. Selliseid ootamatuid abikäsi või tugiisikuid on eelmisest aastast minu ellu tulnud palju ja kõige uskumatutel hetkedel. Mäletate, kuidas ma kogemata Lillehammeri tänaval sattusin kokku Antoniga (LINK)? Tänu temale tulid meie ellu Lilian, Nicolai ja Anton juunior, viimasel ajal ei ole me küll liiga palju kohtunud, kuid see ei olegi nii tähtis, tähtis on see, et nad on olemas. Ja siis mu naabrinaine. Mäletate, kuidas ta mind ja Idat üllatas ja meile õue euroaluste diivanile padjad tõi salaja? Sõbrad Eestis. te isegi ei kujuta ette, millised sõbrad meil siin olemas on. Rohkem kui kulda väärt. Ja lõpuks Satu. Juhuslik kohtumine raudteejaamas, mis muutus nii oluliseks. Ma siiani ei suuda uskuda, et juba kahe nädala pärast õhtustame me tänaseks juba kolme Michelini tärniga restoranis Oslos. See kõlab nagu muinasjutt. Palju juhtumisi, mida ma mõnikord kipun muremõtete vahel unustama, on nagu muinasjutt.  Hoolimata muredest ja raskustest on meie elus nii palju muinasjutulist.

Ja siis sain ma eile teada, et Satu tähendab soome keeles "muinasjutt"...

I got some disturbing news today, I felt sad and  started thinking about hundred other things. Like complaining. Faith. Coincidences. Fairytales. I must honestly say that the last year has been so rough that in last September I was screaming for help and sending messages to my family saying that I do not want to live anymore. I did not see light in the end of the tunnel, there was no light, but instead of that there was an unexpected helping hand. 

You have no idea how many worries and problems I have in my mind right now, but this time I didn´t come to blog to complain. It is also strange how many good things have happened to me and my family during last 12 months. Sometimes I just forget and have to remind me of that. The post is about that.

For example at the moment I am writting this post on my way from Viljandi to Tartu. I visited a wonderful hotel in Viljandi to write a review about it and in two hours I will visit another hotel in Tartu. By a strange coincidence blogging and writting reviews have become my job, A job that I love and am grateful for. Of course it can also be exhausting to travel from town to town, finding new ways to describe hotels (so that it is interesting to read) and the deadlines, but sometimes I just think how funny that is how things happen. 

A lot more has happened. The people that have come to my life, the bond with friends that has become even stronger, it is almost unbelievable. Remember when I saw Anton on the streets of Lillehammer? He was talking to some people and I didn´t want to disturb him, but when we came home I felt like I have to go back. And we did. He was still there. It was the most amazing reunion. The next day he was leaving to Turkey. Was that a coincidence or faith which brought him back to my life and together with him Lilian, dear sweet Nicolai and Anton junior. I haven´t seen them a lot lately, but they still are like a family to me. And then there´s my neighbour with her family. Sometimes I just have to pinch her to check if she is real. Without her I would be in a deep black hole I guess. Again it was a coincidence (or faith?) that she  became so important to me, to sound a bit cheesy I must say "I love her to the moon and back". 

Last but not least we come to Satu, who was waiting for train together with us, heard us talking Estonian and smiled to us and started a conversation. A simple smile led to a friendship. A friendship that sometimes feels like fairy tale. Can you imagine that in 2 weeks I am dining in now 3 Michelin stars restaurant in Oslo with her and my husband? These things only happen in fairy tales.

Yesterday I found out that Satu means "fairy tale" in Finnish...

A small break. And an Estonian with a backpack

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”  

― Erlend Loe, Naïve. Super

Ma natuke mõtlen, mis ma selle blogiga siin teen, kas sel on mõtet ja kellele ja milleks ja kuidas ja...

Kahju oleks kuidagi lõpetada. Ühesõnaga ma siis mõtlen natuke. Seniks võite kiigata mu seljakotiblogi ESTONIAN WITH A BACKPACK, kuhu saavad koondatud "seljakotilood" raamatu tarbeks. Võib olla leiab keegi sealt kasulikku infot ka. 

=======================================================================

In case you have too much spare time I invite you to vist my "backpackblog" ESTONIAN WITH A BACKPACK where I will gather all the stories I wish to use in the book about Norway, The places we visit, the things we do. And other "backpack stories"

Klišeepostitus

Juba sel reedel saab 2015. aasta läbi ning nagu ikka on aasta lõpus kombeks teha kokkuvõtteid. Eks ta selline natuke klišeelik tegevus on, aga kuidagi tore on sedasi üks aasta kokku võtta, vaadata tagasi tehtule ning mõelda, mida uuel aastal korda saata ja ära teha. Nii ka mina võtan vaikselt kokku 2015.aasta Hotelliveebi blogi.

Mul on suur rõõm, et blogi on ka lugejate poolt toredasti vastu võetud. Loodetavasti on teil arvustusest ikka ka kasu olnud. Rääkige ikka julgesti kommentaarides kaasa, tore on kuulata ka teie kogemusi. Kui teil on jagada mõni tore (või ka mitte nii tore) lugu, siis andke endast samuti märku. Eriti oodatud on persoonilood. Teate te mõnd vahvat hotellitöötajat (administraatorist koristajatädini), kellest teistelgi oleks tore lugeda, andke julgesti teada.  Tunnustame koos neid inimesi, kes meie puhkused meeldivaks ja meeldejäävaks teevad.

Loe edasi SIIT

Mombie puhkus

Hiljuti külastasin ma sellist väikest spaad Viimsis nagu Lavendel Spa hotel. Ma peaksin praegu siin hüüatama, et kui teil pole veel jõulukink oma emale/õele/mehele/naisele ostetud, siis see on "hea kingiidee" (noh sellepärast, et saaks teada, mis siis:) Okei, ma nii ei hüüata, lihtsalt soovitan soojalt. Kui olete minusugune mombie, kes vajab natuke ülesputitamist ja vaikust, siis see väike spaa (link) on just teile. 

Näohoolduses ärkasin ma (vähemalt) kaks korda oma enda norskamise peale. Piinlik küll, kuid samas ilmselt saate te aru kui lõõgastav oli, et keegi tund aega mu väsinud nägu mudis. Ma tunnen, et viimase kahe aasta jooksul olen ma kümme aastat vanemaks jäänud, kuid vähemalt korraks tundsin ma, kuidas kosmeetik mudis mu näo paar aastat värskemaks. Nii mõnusalt ja värskelt (hoolimata vaid neljatunnisest ööunest eelmisel ööl) polnud ma end ammu tundnud. Ma olin tänulik. Ma ei teagi kummale rohkem, kas oma mehele, kes mu väsimust nägi, või kosmeetikule, kes mind beebikoomast korraks üles turgutas. 

Lavendel Spa muutub alates kella kuuest “lastevabaks”. Olles kahe-aastase lapse ema, siis te võite ju aimata, et tegelikult lapsed mulle meeldivad, kuid samas ütlen ma käsi südamel, et ma hindan lapsevabu hetki. On hetked lastega ja lasteta.Paradiis, hüüdsin ma endale! Ja paradiis see tõesti oli. Pean ausalt tunnistama, et Lavendel Spa kodulehel ei tundunud spaa-osa mulle kuigi hubane, kuid ma eksisin. Ma eksisin väga. Ma ei armasta veekeskusi, suuri basseine ja muid atraktsioone. Ma tahan vaikust, paari basseini ja sauna ning toole, kus lõõgastuda. See spaa oli täiesti minu teetassike. Võib-olla te arvate, et minus räägib alkohoolik (eriti peale seda kui ma keset päeva kolm klaasi veini avalikult kohvikus sisse kaanisin), kuid minu maailmas käib kosutav õlu või prosecco saunaskäigu juurde. Ja siin oli see võimalus olemas!

Kogu postitust võite lugeda Hotelliveebi blogist SIIT

Kas alasti hotellitoas olemise eest võib trahvi saada?

Kes meist ei teaks klassikalist jõulufimi "Üksinda kodus", kus väikene Kevin kogemata ilma vanemateta New Yorki satub ning ilma suuremate probleemideta end luksushotelli sviiti sisse registreerib.  Kui (väljamõeldud stsenaariumi järgi) New Yorgis on selline alaealise check-in hotelli lihtsamast lihtsam, siis Eestis see nii lihtsalt läbi ei läheks. Alaealiste majutamise suhtes on Eesti hotellid vägagi konkreetsed ning ranged.  Hiljaaegu tekkis probleem ühel Soomes elaval emal, kes soovis kaks 16- ja 17-aastast tüdrukut saata Tallinnasse kontserdile ning neile ühes linna majutusasutuses  ööbimise broneerida. Hotell keeldus resoluutselt. Sest tegu on alaealistega.

Kes on alaealine? 

Nüüd tekib küsimus, kes on alaealine.  Mõni lapsevanem ei lubaks oma 18-aastasel üksinda hotellis ööbida, kuigi seaduse järgi on täielik teovõime  18-aastaseks saanud isikul (täisealisel), teine vanem peab täiskasvanuks oma 16-aastast. Mõni 17-aastane on tunduvalt vastutustundlikum kui teine 25-aastane. Eesti hotellidelt antud teema kohta uurides selgub, et alaealine on 18-aastane (kaasa arvatud) ning ilma täiskasvanud järelvalveta neil hotellis üldjuhul ööbida pole võimalik.

Võib-olla olen ma naiivne, kuid ma olen arvamusel, et päris nii jäikasid piire ei peaks hotellis ööbimisele panema. Kujutage nüüd ette, et Eestis esineb Justin Bieber (vabandan kui teadmatusest mitte-popi näite tõin), teie elate välismaal ning teie teismeline tütar anub teid, et saaks kontserdile minna. "Ma pean kontserdile saama, muidu suren!" anub ta. Teil ei ole aga vähimatki soovi sellel kontserdil osaleda, teie vanemad elavad teises linnas ning ainus variant, et teie laps "surema ei peaks" on see, et te usaldate tema täiskasvanulikku poolt ning leiate talle ööbimiskoha mõnes Eesti majutusasutuses. On ju kurb kui saate igalt poolt eitava vastuse?

Edasi loe Hotelliveebi blogist SIIT

Võida lühipuhkus Villa Wessetis

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud romantika peale. Mis on romantika? Mida me oma partnerilt ootama kui jutuks tuleb romantiline õhtu või nädalavahetus? Mida me eeldame hotellide pakutavatest romantikapakettidest?  Kas romantika on täpselt üks ja see sama kõigile?

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama endast. Ma olen hinges lootusetu romantik. Kui ma olin tunduvalt noorem, ehk siis ajas tuleb tagasi kerida nii umbes 15 aastat, tahtsin ma võimalikult romantiline olla. Niisiis tuli ka ette, et ma võtsin kätte mõne naisteajakirja ja ajasin näpuga järge “10 moodust, kuidas oma partnerit romantilise õhtuga üllatada” – artiklites. Ütlen ausalt, üheksal juhul kümnest lõppesid need piknikud elutoapõrandal, tähistaeva vaatamised fiaskoga. Need ei toiminud absoluutselt nii nagu tark ajakiri lubas. Pigem oleks tasunud proovida end alasti sushilauaks katta, nii nagu “Seks ja linnas” kunagi Samantha tegi. Kuigi, kui ma nüüd järele mõtlen, siis feilis vist ka tema üritus. Ühesõnaga, mida vanemaks ma sain, seda küünilisemaks muutusin ma selliste klišeelike romantiliste žestide suhtes.

Ei, ärge saage minust valesti aru. Ma ei ole pettunud või kibestunud vanem (?) naine, kellele ei meeldiks romantika. Ma ju ütlesin, et olen hinges lootusetu romantik. Ma kipun pigem olema seda meelt, et romantika on seotud hetke ja kohaga, romantikat ei saa vägisi tekitada. Loomulikult saab romantilisele meeleolule ja õhustikule kaasa aidata, kuid ma rõhutaksingi sõnapaari “kaasa aidata”. Kõik muu on meie endi teha.

Edasi loe Hotelliveebi blogist SIIN. Avalda kommentaarides oma arvamust ja osale Villa Wesseti lühipuhkuse loosimises. Võitja loosime Hotelliveebi blogis välja 12.10.

En perle i gamlebyen

Nå har jeg gitt dere tips om Estland utenfor Tallinn og skulle egentlig skrive innlegg om Narva, grensebyen mot Russland, men takket være Hotelliveeb.ee besøkte jeg gamlebyen i Tallinn forrige uka og må bare dele dette med dere. Kanskje dere planlegger en tur til Tallinn akkurat nå og kan ikke bestemme hvilket hotel å velge? Da er dette her midt i blinken til deg. 

Jeg og Ida tok bus fra flyplassen til Viru keskus i sentrum. Det tar  maks ti minutter og det beste var at det er gratis  å ta bus hvis du er med barn som er under tre år. Jeg ble veldig positivt overrasket. 

Vi skulle overnatte i CRU hotel i Viru gate, hovedgate i gamlebyen. Det er en kort gåtur fra Viru keskus til Viru gate. Jeg elsker blomster, derfor er det ikke rart at jeg elsker også "blomstermuren" ved inngangen til Viru gate, ved porten. Jeg så på gladiolene og minnet  min første skoledag. Det var 1.september, første skoledag i Estland. Jeg husket at vi alltid hadde med gladioler til læreren på første dagen i skole.

Noen minutter senere ankom vi CRU hotellet. Jeg må være ærlig og innrømme at jeg var heeeelt sikker på at det er en typisk turistfelle. Jeg elsker gamlebyen i Tallinn, men jeg føler ofte at hoteller og restauranter der er litt for mye ment for turister. Og prisnivå er ofte helt grusomt. Ikke mer enn noen minutter etter at jeg hadde kommet inn i hotellet ble jeg flau over hvilke tanker jeg hadde hatt om hotellet. Dette her var ikke noe turistfelle! Det ble med en gang til et av mine favoritthoteller. Helt fantastisk! Det er merkelig at et romantisk hotell kan samtidig være så barnevennlig. (jeg har nemlig nesten alltid med min datter på to år.)

Datteren min er veldig aktiv og sitter ikke stille i mer enn noen minutter. Bortsett hvis hun far blyanter og kan tegne. Da sitter hun stille i ti minutter:) 

Bakgården var sa utrolig vakkert. Vi var heldige og var i Tallinn på en varm og solfull dag og kunne nyte maten i bakgarden. Jeg følte meg som i Italia.

Mens jeg nøt et glass rødvin, tegnet Ida. Og da kom maten! Åh, herregud, det var lenge siden jeg hadde hatt god middag som dette. Ikke noe rart at Dmitri Haljukov, chefen, har gjort det så bra på Bocuse D'or (14.plass i Lyon i 2015). Jeg må ogsa nevne at det var Jonas Lundgren som trente ham før  olympiske leker for kokker som Bocuse D'or også kan kalles. 

Ida (som alle barn?) ble begeistret over smøret, men likte også veldig godt forretten - asiatisk laks med sesamnudler i krabbesaus og koriander. 

Jeg spiste sik og blomkal med kaviar i kremfløte og dill saus. Det som jeg likte best ved maten i CRU restaurant, var at det virket så enkel, ingen hokus-pokus liksom, bare rene smaker som passet sa godt sammen. Det er jo ofte slik at restauranter er mer opptatt om kunst enn smak i Estland og  det virker som om det ofte er en kamp om hvem skal finne på de rareste matkombinasjoner. Ikke i CRU. 

Prisene overrasket meg veldig. Restaurant ligger jo i gamlebyen, i turiststrøk, men likevel hadde restaurant rimlig prisnivå. Forretten kostet 10 euro og hovedrett 17 euro.

Skal dere bestille rom i CRU, anbefaler jeg å velge kultur-pakke - overnatting + guidet tur i gamlebyen (div.pakker kan du sjekke HER). Det er selvfølgelig koselig å ta en tur i gamlebyen på egenhand også, men det er så mange spennende historier som følger med gamlebyen.

Vi overnattet i double delux rom. Det er uten tvil et av de beste rommene hvor jeg har overnattet i mitt liv. Romantisk, romslig og vakkert. 

Frokosten var en nytelse, ferskt og presentert på en slik måte at alle andre hoteller med sine frokost buffer kommer ikke engang i nærheten. Jeg hadde lyst til å spise og spise og spise. Jeg har bare et ting å si:  smaken av 14.plass pa Bocuse D'or.

Service i dette hotellet og i restauranten er noe som ikke kan beskrives. Dette må oppleves. Aldri aldri i mitt liv har jeg opplevd så vennlig og hjelpsom service. Jeg følte meg som VIP-kunde. Og det gjorde alle andre gjester også. Det så jeg. 

Eestikeelset arvustust saate lugeda Hotelliveebi blogist: http://www.hotelliveeb.ee/blogi/turistiloks-viru-tanaval/