Kui Norras kontserdile minna... / When you go to a concert in Norway...

Nooohhh, see siis on jälle üks neid kohti, kus ma saaksin öelda, et minuga juhtub. Teadsin mina, et täna esineb Alexander Rybak Maihaugenis ja vedasin endaga kaasa kolm heauskset inimest, kes kaks tundi koos minuga VIHMAS mööda Maihaugenit jalutasid. Selleks, et löpuks ka "I'm in looooove with a fairy taleeeee" kuulda, ja seda siiski ei kuulnud, sest vihma hakkas LIIGA KÔVASTI sadama. (Note to self: Norras olles valmistu ALATI vihmaks!)

Aga vähemalt NÂGIME me Alexandri ära;)

Ja "diip kunstiinimene" kasutas voimalust teistele üht oma lemmikkunstnikku tutvustada. Jakob Weidemanni ruum on üks mu lemmikuid - seda te juba tedasite, eks - aga kas te teadsite, et ta maalis valgust? Kas teie näete seda? Jaagup igatahes ei näinud.

Kui tänane üritus oli üsna ebaönnestunud, fairy tale jäi kuulmata ja ilm oli kole, siis köigile, kes Lillehammerisse satuvad, ütlen ma küll, et Maihaugen on hoolimata ilmast kohustuslik. See ON imeilus koht. Aga igaksjuhuks vötke vihmavari/keep kaasa. Alati. Norras olles.

PS: Mul on kummikuid vaja. Ikka Hunters omi.

//
Well...this here is another chapter in a book called "Things happen to me". I had understood that there is a Alexander Rybak concert in Maihaugen today and so I dragged three believing persons with me today, three persons who walked in Maihaugen with me for 2 hours to hear "I'm in loooooooove with a faiiry taaaalleeeee" in the end. BUT didn't hear it anyway because the heavy rain made as go before the "grande finale". 
Note to self: in Norway ALWAYS be prepared for rain. ALWAYS! But they cannot say they didn't see Alexander. I have a photo of him. And we heard A song as well. 

(I wonder if they ever again will come with me, when I ask them to a concert.)

If you have read this blog for some time, you know one of my favorite painters is Jakob Weidemann. There is a "Jacob Weidemann room" in Maihaugen, which I just looooove. Did you know that he is a painter who painted the light? If you scroll down and look at the paintings, can you see that.  Jaagup didn't.

And although today's event was a fail, no fairy tale and a lot of rain (instead of lot of dance and music as I had understood), I say that Maihaugen is a must-visit-place when in Lillehammer. Despite weather. It IS a beautiful place. (But remember to have an umbrella with you. Just in case. Always. When in Norway on summer.)

 

 

 

Nagu välismaal / Away for the weekend

Nagu hoiatatud ujutan blogi nädalavahetuse fotodega üle. Ja lisa on veel tulemas!

Väga paljud minu suved on seotud ühe tillukese Oxelösundi- nimelise Rootsi linnakesega, kus me tädi Lolal ja onu Oskaril külas käisime. Nende imearmas väike majake, keset linna, mitte väga kaugel merest. See nädalavahetus meenutas mulle paljus Oxelösundi. Ja ma ei oska väga isegi sönadesse panna kui tänulikuks sellised hetked teevad.

PS: Ma avastasin, et meil ei ole lapsehoidjat vaja. Meil on vaja batuuti, ekslikult olin ma pool oma elu arvanud, et selle nimi on "trampolin" vöi vähemalt "trampliin". Selgus, et trampliin on küll eesti keeles olemas, kuid ei ole mitte see, mida mina silmas olen pidanud.

As warned on Facebook, there will be an overload of photos on blog this weekend. 

Many of my summers have memories from a little Swedish town called Oxelösund where my grandma's brother lived. Sometimes I miss that little red house in the middle of the town, not far from the sea. The walks on Femöre, the dinners in the garden, flowers and fun. As much as I remember there was always sunshine. 
In a way this weekend reminded me of Oxelösund. And I cannot even put into words how thankful moments like these make me.

Maailma suurim kaneelikukkel ja maailma kõige suvalisem (pildi)postitus

Malluka nö random pildipostitus tuletas mulle meelde, et ma pole veel terve maailmaga jaganud maailma kõige suurema kaneelisaiakese pilti ja see omakorda tuletas mulle meelde, et ma juba ammmmuuuu tahtsin kirjutada toidust.

Ma ei ole  kunagi seda "appi, kus ma tunnen leivast puudust"- värki mõistnud, aga nüüd tuleb küll aegajalt ikka tahtmine kreisiraadiolikult vastu lauda lüüa, et kurat, kus must leib on. Ma tunnen õudselt puudust: 

1. Mustast leivast

2. Merevaigust (ERITI röstkana ja kukeseene omast)

3. Eesti hapukoorest, majoneesist (messilt tassisin endale mitu pudelit kaasa) ja sinepist. Ma olen lapsest saati armastanud must leib + sinep "võileiba" süüa. 

4. Kohukestest - ma ei ole end kunagi eriti suureks kohukeste fänniks pidanud, kuid nüüd tunnen puudust võimalusest neid osta

5. Pelmeenidest 

6. Heeringast. Jällegi. Ma ei ole kunagi arvanud, et ma suuuuur heeringasõber olen, aga näed...isutab. Siis söön seda magusat kala ja mõtlen, et näääh, see pole ju sugugi see, mida ma tahtsin.

7. Kondenspiimast

8. Küpsistest

9. Tatrast

10. Küüslaugu dipikastmest

(jp, kondenspiima ja pelmeene ilmselt veel saab, aga muude asjadega on küll vist kehvemini)

Samas on minu jaoks muutunud tavapäraseks mõned Norra toidud:

1. Lompe ehk kartulipannkook. Norra sai mulle ei maitse, leiba pole ja nii söön ma hommikuti lompe'sid.

2. Tuubi kaviar (teate ju küll Kalles Kaviari?)

3. Riisipuding

4. Snøfrisk - kitsejuustu määrdevõi

5. Kalapallid. Need ei näe ABSOLUUTSELT apetiitsed välja, kuid teiste pereliikmete suureks õnnetuseks mulle maitsevad. Niisiis on neid meil ikka üsna tihti õhtusöögiks. Samamoodi meeldivad mulle kalakoogid ja kalapuding.

Minu jaoks siiani täiesti tundmatu asi on  olnud Skyr. Ida valib seda poes pahatihti endale jogurtiletist (ja mina pahandan ikka, et miks ta teistsugust/odavamt jogurtit ei vali). Skyr hakkab silma blogidest ja kokandusblogidest. Hea marketing mõtlesin ma. 

Kui Stockholmi toidumessil Farmi inimesi Skyr-nimelise uudistootega üllatas ning testis eri rahvusest inimesi, kuidas me seda hääldaks (variandid olid Skürist Širini), sain ma teada, et polegi niisama jogurt. Vaid islandi jogurt. Sähh sulle siis toiduhuvilist! Kas teie olete sellist toodet proovinud? Kuidas te seda hääldate? Kuidas maitseb? 

Mina pean tunnistama, et minu teetassike see päriselt pole. Veel. Nii kipub uute asjadega ikka olema. Ida seevastu ajaks seda endale kahe suu poolega igal hommikul sisse. 

Toidumessilt tuli minu jaoks ka üks teine huvitav fakt. Me pakkusime messil arooniamahla. Suur osa külastajatest polnud sellisest marjast midagi kuulnud. Nad arvasid, et puuduliku keeleoskuse tõttu nimetan ma mustsõstart/metsamarja/mustikat kangekaelselt arooniaks. Ka Norras ei tea minu tuttavad arooniast midagi. See tuli mulle üllatusena. Ma arvasin, et kogu maailm teab arooniat. Mulle on arooniamahl alati üks lemmikuid olnud.

Ja lõpetuseks random pildid aprillikuust. Muuhulgas ka üüratust kaneelikuklist.

Kus me Rootsis peatusime, sellest võite lugeda Hotelliveebi blogist: http://www.hotelliveeb.ee/blogi/enne-kui-pariisi-lahed-kai-nuustakul-ara/

Maaemo

Ma ei teagi, kust alustada. Sellest, et ma olen seda restorani soovinud külastada juba ammu, kuid olin kindel, et see on üks helesinine unistus - nii lähedal, samas nii kaugel? Või sellest, et üks imeline inimene tegi maailma kõige ootamatu ettepaneku tähistada seal mu sünnipäeva? Või sellest, et ma ei suutnud otsustada, kas nii hinnaline kink vastu võtta? Või sellest, et ma tundsin end nagu lõhestunud isiksus, kes tahtis sinna nii väga minna, aga teine osa tahtis juba tehtud broneeringu tühistada? Või sellest, et mida lähemale me laupäeval restoranile jõudsime, hakkasin ma kõhus liblikaid tundma. Jah, alustame sellest. 

See oli kummaline segu põnevusest ja hirmust. Mis saab siis kui koht on liiga peen? Ma ei oska seal käituda? Ei saa toitudest aru ja seetõttu pettun. Mõnikord on ju nii, et unistus tundub palju ilusam kui tegelikkus. 

Me ei olnud veel majanigi jõudnud kui meile uks avati. Me olime sellisest teenindusest hämmingus. Äärmiselt sümpaatne kelner juhatas meid lauda, kust avanes vaade Oslo Barcode'ile. Ma ei ole moodsa arhitektuuri liiga suur austaja, pigem meeldivad mulle vanad ja väärikad ehitised, kuid Barcode on üks mu lemmikpaikadest Oslos. Esimeste külalistena oli nii huvitav vaadata, kuidas maja loetud minutite jooksul külalistega täitus. Restoranis on vaid kaheksa lauda ning niisama tänavalt sisse astuda sinna ei saa. Kui ma praegu vaatasin nende kodulehte, siis esimene vaba laud oli juunikuus. Isver, ma oleks peaaegu unustanud, et reedel sain ma Maaemost veel telefonikõne, et meie külastust meelde tuletada (nagu ma oleks saanud seda unustada, ma olin laupäeval juba pool viis üleval, reisiärevus!) ja täpsustada, ega meil allergiaid pole. Suhtumine oli selline nagu oleks me ainsad restoranikülastajad sel päeval, keda pikisilma oodatakse. 

Maaemo (LINK) on kolme Michelini tärniga hinnatud restoran, seega ei saanud laitmatu teenindus tulla üllatusena, lisaks toidunaudingule nautisingi ma kõiki neid pisiasju, millest see reis koosnes. Marek on vasakukäeline ja kui esialgu oli ka tema niiske käterätik ja salvrätik paremal pool, siis juba teist või kolmandat eelrooga serveerides asetati asjad vasakule poole. Pisiasi, aga nii meeldejääv. Samamoodi asetati salvrätikud ja niisked käterätikud uuesti kokkuvoldituna oma kohale sel ajal kui külastaja lauast eemal (tualettruumis) viibis. 

Iga roa juurde räägiti, millega tegu on, kust tooraine pärit on ja kuidas seda süüa (jällegi kui juhtusid eemal olema, korrati jutt sulle üle). Selles mõttes pean ma ütlema, et muidugi oli tegu uhke restoraniga, kuid mitte sellisega, kus sa ei julgeks istuda ega astuda ega tea, millist nuga-kahvlit kasutada. Kõik oli uhke, kuid samas nii lihtne ja maalähedane, et esimene kohmetus (tingitud ilmselt sellest, et ma ei suutnud ikka uskuda, et seal lõunatasime) möödus kiiresti. Pooled road tuli süüa üldsegi näppudega. 

Kokku ootas meid ees 20 erinevat rooga - eelroad, kala, liha ja magustoit. Muidugi ei olnud portsjonid suured ja paljud võivad öelda, et see pole toit kui lusikaga on üks kriips taldrikule tõstetud. Kui aga kokku süüa 20 sellist pisikest rooga, siis minu kõht hakkas täis saama enne kui me magustoitudeni olime jõudnud. 

Ja tegelikult ega selle restorani puhul ei saagi rääkida toidust. Vaid toidukunstist. Kõige huvitavam oligi see, et kuigi ma räägin toidukunstist, siis ei olnud seal mingit hookuspookust, vaid lihtsad maitsed, mis omavahel moodustasid kõige suurepärasemaid kooslusi. Ma ei ole mitte kunagi mõistnud norrakate hapukooreputru ehk rømmegrøti, kuid sellisel moel nagu seda siin serveeriti, võiksin ma seda süüa küll. Samamoodi fenalår (suitsutatud lambakints) ei kuulu mu lemmikute hulka, kuid lompe (kartulipannkook) Rørose või ja fenalår rasvaga oli imemaitsev. 

Viimaseks roaks jäid vahvlid pruuni juustuga, mis on ju kõige klassikalisem norra toit, kuid otseloomulikult ei serveeritud seda klassikaliselel moel, vaid väikese "kiiksuga". Kõik kooskõlas Emakese Maaga, mida restorani nimi soome keeles tähendab. 

Ma ei ole toidukriitik, see pärast on mul ääretult raske toite kirjeldada nii, et need ei jääks vaid sõnadeks, vaid annaksid edasi need maitsed ja tunded, mida selles restoranis igat rooga suhu pistes kogeda saab. Seda kogemust kui paned suhu ampsu austrist rannakarbi ja tillikastmes ei anna sõnadega edasi anda. Vähemalt minul jääb sõnadest puudu.  Eelroad olidki ju tegelikult pisikesed ampsud, mille maitset sai kogeda vaid hetkeks, kuid maitse oli veel koduteelgi huultel ja kogemus ajusoppi talletatud. 

Külastuse juurde kuulub ka köögikülastus (LINK), et näha kus toit valmib ja kes millegi eest vastutab. Olgugi, et köögis pidi olema metsik tempo, et kõik toimiks sünkroonis, tundus kõik nii rahulik, nii zen. Kokad suutsid teha nalja ja olid nii ääretult meeldivad. Üks meeldivamaid osasid restoranikülastusest on see, kuidas nad ka söögisaalis käivad rääkimas, mida nad järgmiseks teevad, mis ees ootab (LINK), kuidas midagi valmistatakse (LINK)

Selline koostöö ja sünkroonis toimetamine oli mu jaoks müstika, pearoad asetati lauale täpselt üheaegselt, nõud kadusid laualt täpselt sel hetkel kui olime söömisega lõpetanud, iga väiksemgi kübe eemaldati laudlinalt enne kui me jõudsime märgatagi, et midagi lauale pudenenud oli. Kõike seda saatis meeldiv huumor. 

Ma ei saa öelda, et kui Oslos olete, siis minge kindlasti sinna restorani sööma, sest esiteks nagu öeldud ei ole see niisama, et astun sisse kuna tahan, kuid peamine põhjus  sellise neljatunnise ehmatav hind. Ma ei taha kuidagi kõlada üleolevalt, kuid olles nüüd seda restorani külastanud, siis ma saan väga hästi aru, kust menüü hind tuleb ning ütlen, et see on väärt seda. 

Ma ei tea, kas mul kunagi veel tekib võimalus seda restorani külastada, kuid seda enam on see kogemus eriline ja unustamatu. Kui me saaksime sinna iga nädal/kuu sisse sadada, siis kaoks see maagia ju ära. Ja ei oska ma sõnadesse panna KUI tänulik ma selle harukordse võimaluse eest olen. 

Pikemalt menüüst ja veinidest (nii hästi kui ma oskan) kirjutan ma Estonian with a backpack blogisse üsna pea.