Siis kui ma kujutan ette, et olen jube diip toidublogija/Wannabe foodblogger

Minu toidutegemise oskused on nii ja naa. On asju, mida ma ei julge isegi mitte proovida, ja on asju, mis mul üldjuhul untsu ei lähe. Viimasel ajal on aga untsu hakanud minema ka need toidud, millega ma kunagi alt ei ole läinud. Ilmselgelt on see märk sellest, et ma olen viimasel ajal liiga vähe süüa teinud. Ja kui niimoodi jätkata, siis varsti olen ma võib-olla staadiumis, kus isegi keedupelmeenid välja ei tule. 

Pelmeenidega seoses oli mul kaks päeva tagasi ka üks naljakas vahejuhtum. Seletan siis mina oma naabrile, mis imeasi see tatar on ja räägin, kuidas ma tunnen puudust tatrast ja pelmeenidest. "Pelmeenidest?"küsib ta üllatunult ja lisab siis, et "isver, need meil ju Biri Coop'is täitsa tavaline asi."

Minul läks nägu rõõmust särama, et kujutage vaid ette, ma nii kaua pelmeenideta elanud ja nüüd selgub, et need on kogu aeg käega katsutavas kauguses olnud. "Päriselt?" hüüatasin ma rõõmust. Ann Christin hakkas kõva häälega naerma ja vastas vaid, et nalja teed või, tal pole isegi õrna aimugi, millega tegu võiks olla. 

Ma olen nüüd mõelnud, et peaks uuesti rohkem köögis aega veetma hakkama. Uuesti süüa tegema. Mitte et ma üldse süüa ei teeks, aga ma mõtlen nagu päriselt. Või noh nii nagu kokaraamatus on näha, et on ilusad pildid ja kaetud lauad ning päris toit. See on ju nii tore. Ja selles majas elamine kohe kutsub katsetama. Ja nõud pildistama (pooltelt nõudelt ma päriselus süüa ei julgeks, sest ma lõhuks oma karukäppadega ilmselt midagi ära, aga vahva on nendega niisama "mängida"). 

Ma tean ma tean, et ma kõlan nagu mingi wannabe toidublogija, aga hei, keegi peab wannabe ka olema. 

Ja 20 aastat tagasi puhusid veel hoopis teised tuuled: 

Tänu Knutile ja Karile tutvusin ma väga paljude huvitavate inimestega, algul tundsin ma end nendel koosviibimistel veidike kohmetult, kuid ajapikku õppisin ma suhtlema nii vabalt nagu oleks kogu mu eelnev elu tõepoolest koosnenud vaid õhtusöökidest, külaskäikudest, kohtumistest. Ma õppisin üleüldse väga palju. Britt ja Arne tutvustasid mind kunsti- ja kunstiajalooga ning õpetasid mulle toidunautimist ja tutvustasid mulle toitu, mis minu jaoks tol ajal tundus veel tõeline gurmee. Aasta hiljem ei tulnud mulle enam pähegi spagettide juurde ketšupit küsida, nagu ma olin teinud esimesel ühisel õhtusöögil. Ma mäletan Britti hämmingus nägu. Ta ei saanud aru, miks ma tahan tema tööd ja vaeva, tõelist maitseelamust ketšupiga ära rikkuda. Ma olin harjunud, et makarone süüakse ketšupiga, keegi ei olnud mulle seda varem keelanud, nüüd, 16 aastat hiljem, suhtun ma ketšupisse tõrksalt nagu Britt tol korral, ma mõistan tema hämmingut. Siis ma veel ei mõistnud.

Ma mäletan, kuidas ühel õhtusöögil kanti lauale hõbekandikul vähk ja harjumuspäraste nugade-kahvlite asemel oli söögiriistadeks vaid kummalise välimusega tangid ja pikad peenikesed orad, mis meenutasid mulle veidike heegelnõela. Ma ei osanud nendega midagi teha ja punastasin piinlikkusest, kui mul lubati endale esimesena vähki tõsta. Ma ei osanud. Ma ei teadnud, millist orki või ora ma oleks pidanud kasutama. Aasta hiljem ei tekitanud see mulle enam mingit raskust. Vähe sellest, et Britt ja Arne tutvustasid mulle toidumaailma, olen ma arvatavasti just Brittile tänu võlgu selle eest, et ma oskan süüa teha. Norra kolides ei olnud ma kunagi varem ise süüa teinud, isegi leivale või määrimine tekitas mulle raskusi. Mul ei olnud põhjust endale ise süüa valmistada. Britt oli kannatlik ja kutsus mind alati kööki appi, aja jooksul õppisin ma küpsetama pannkooke, valmistama lillkapsasuppi, pitsat ja maailma kõige paremat leiba Britti retsepti järgi. Enam ei pidanud ma emale helistama, et küsida, kuidas ma tean, kuna kartulid valmis on või poest ostma külmutatud pitsapõhjasid, sest mu oma pitsatainas ei meenutanud sugugi tainast, vaid halli körti, aga Britt oli õhtusöögi valmistamise esimest korda mulle usaldanud, ma olin võimeline ise süüa tegema. Knut ja Kari jätkasid minu harimist toiduvaldkonnas. Kui algul sai Knut mu üle naerda, et ma ei osanud isegi kartuleid koorida, siis mõne aja pärast naersin hoopis mina. Kartulikoorimine tuli mul paremini välja kui temal, või vähemalt nii ta lasi mul arvata. Igatahes oli aasta möödudes selge, et nii palju olin ma õppinud süüa tegema, et nälga ei oleks ma küll enam jäänud.

Mis puutub aga söömisesse, siis minu arvates sõid norrakad üle mõistuse palju. Hommik algas korraliku hommikusöögiga, kooli pakiti mulle kaasa mitu juustuvõileiba, kella kolme-nelja ajal söödi tubli õhtusöök, kus mu taldrik mitu korda uuesti täis tõsteti, et nagu Knut alati ütles minust „stor og sterk“ * saaks, päev lõppes teleka ees võileibade ja teega. Nädalavahetused olid veel hullemad. Juba enne kui ma olin hommikusöögist taastuda suutnud, ootas lõunaoode, tavaliselt vahvlid hapukoore ja vaarikamoosiga, valikus oli otseloomulikult ka pruun juust, kuid sellest oskasin ma targalt hoiduda, õhtusöök oli kindlasti kolmekäiguline ja päev ei lõppenud kunagi ilma traditsiooniliste võileibade ja teeta teleka ees.

Stor og sterk minust tõepoolest ka sai. Juba poole aastaga olin ma juurde võtnud vähemalt viis kilo, aga kaalus juurde võtmine mind ei heidutanud. Söök oli niivõrd maitsev, et varsti ostsin ma suurus 36 asemel lihtsalt suurus 40 riideid. Ma sarnanesin üha rohkem omavanuste norra tüdrukutega, kes olid pisut trullakamad. Aina rohkem meenutati, kuidas ma „nii kondisena“ oma lillelises kleidis esimest korda Britti ja Arne elutoas istusin. Ma ei usu, et ma „nii kondine“ olin.

*stor og sterk – norra keeles „suur ja tugev“

  

  

Well. Sometimes I feel like a wannabe foodblogger, trying to impress people with fancy photos and fancy tableware. The truth is that lately even my signature dishes don't taste good and half of the dishes I use for taking photos are too fancy for my bear hands, so I can just "play" with them. Like food bloggers do. Only that I am not a food blogger. Which pretty much makes me a wannabe (food blogger).

20 years ago when I came to Norway the first time, I had no cooking skills what so ever. When I had to make dinner, I had to call my mom to find out how long to one boil the potatoes and when I tried to make pizza, the dough was...let's just say that I bought frozen pizzas and tried to make them look homecooked. I am sure I failed, but Britt and Arne were polite.

I love cooking, I love table setting, I love serving food, but for last two years I have been cooking so little, that if I continue like this, I will soon not be able to prepare even frozen pelmenis. A funny story happened to me, when I explained my collegue how much I miss buckwheat and pelmeni. She didn't know what buckwheat was, but when she heard the word "pelmeni", she told me that these can be bought in local shop. I was happy and surprised, I wanted to call my husband to give him the good news. My collegue stopped me and told me to hold my horses. She had no clue what pelmeni was and of course it was a joke that it can be bought in local shop. Ha-haaa!

Anyway. The house where we are living at the moment, has turned on my housewife button. I suddenly have again the urge to start cooking more. I am not the best cook, but I did mention the "cooking" 20 years ago, so I have improved and probably can only get better. Right?

Mu elu saab otsa 55-aastaselt? Mulle ei sobi see

Ma lõpetasin eile päeval oma (skandaalse?) raamatuäpiga Raimond Valge elulooraamatu lugemise ja õhtul oli vaja kuidagi aega sisustada, nii et jumala pärast ei peaks tööd tegema. Nii ma siis nuputasin, et mida järgmiseks lugeda, aga samas nagu väga lugeda ka ei viitsinud. Silma torkas selline asi nagu "Numeroloogia käsiraamat".

Ma olen alati öelnud, et numbrid pole minu teetassike, aga samas on  minu teetassike igasugu "ennustamine" ja selline maagiline värk, kui numeroloogiat nii nimetada saab. Ja nüüd ma vannun end maapõhja, et selle käsiraamatu endale alla laadisin. Nii põnevaks läks, et terve eilse õhtu (kui ma oleks juba pidanud ammu magama) lugesin ja liitsin ja lahutasin ja üritasin aru saada, mida millega ikka liita tuleb, et see isikliku aasta ja kuu ja päeva asi selgeks saada.
Nagu ma ütlesin, numbrid ei ole minu teetassike ja nii ma pusserdasin liita 1+3+3+1+9+8+1, et see tulemus omakorda lahutada mingist kõrgema matemaatika valemist, mis annaks mulle mu "väljakutse numbri" teada. Irooniline on see, et ma siin muudkui pasundan, et numbrid pole minu rida, aga need samad numbrid, va sindrinahad, soovitasid mul karjääri teha muuhulgas pankuri ja raamatupidajana. Kui need ei peaks sobima,siis olid valikus ka puusepp, lõhkeainete ekspert ja ettevõtja:D (Marek seevastu võiks alustada karjääri kirjanikuna).

Ma ei saa öelda, et ma horoskoope ja muud sellist puhta kullana võtaksin, viimasel ajal eriti horoskoope, sest no ma ei tea juba mingi sajas aasta lubavad need mulle "just sel aastal" rikkust, aga ma ei näe kusagil kratte kottidega minu suunas jooksmas. Võib-olla on see siis muu rikkus olnud;) Mina, vana materialist olen ehk ise valesti aru saanud? (Samas lubas Mang mulle ju muuhulgas eelmisel aastal ka kohtus käimist ja see imetabane üritus läks ju ometi täide).
Aga tegelikult osa minust ikka usub igasugu ettemääratud ja nö nimesse kirjutatud asju. Ma usun, et osa asju on ettemääratud, kuid oma teekonda saab ikka ka määrata. Eriti negatiivses mõttes. Noh näiteks kui horoskoop ütleb, et see aasta läheb ikka täiega pekki, siis inimene alateadlikult hakkab tegema valesid valikuid, sest "kõik on ju niikuinii ette määratud pekki minema". Ma olen alati uskunud märkidesse. See ei tähenda, et ma alati oleksin neid osanud märgata, kuid ma usun, et keegi kusagil tahab meile aeg-ajalt midagi teada anda. Samamoodi usun ma kaitseinglitesse (igakord sellele teemale mõeldes tuleb mulle meelde see meie autoõnnetus, kus auto läks mahakandmisele, aga minul ja Idal ei olnud isegi ühtegi sinikat). Ja nüüd tulevad ka need numbrid. 

Ma ei taha kõlada nagu mingi poolearuline, kuid kui ma siin pika arvutamise tulemusena olin kätte saanud oma elutee-, karjääri-, hinge- ja nimenumbri ning välise isiksuse numbri, siis see kõik, mis minu elus on toimunud tundus nii loogiline. Ma rääkisin Marekile, et minu eluteenumbriga inimene on võimeline looma majandusimpeeriumi ja Marek hakkas naerma, kui ma lisasin, et sama numbriga inimene võib olla liiga võimukas, sallimatu ja tige, vastas ta "jepp, jepp, siis võib olla küll". Okei, nali naljaks, aga tõesti  paljud asjad said kuidagi selgemaks. Kusjuures ma usun ka ise, et ma olen päris paljuks võimeline, sest mu loomus on selline, et ma ei anna alla ning ma usun, et inspiratsioon ning kujutlusvõime annavad tulemusi,seda ei pea mulle numbrid ütlema, aga ma sain kuidagi nagu vastuse, miks asjad mõnikord "pekki lähevad" ja mida sellest peaks õppima.

Ma sain teada, et elu koosneb üheksa aasta pikkustest tsüklitest ja sündmused korduvad iga üheksa aasta järel. Mulle meeldib see mõte. 2007 oli mu mäletamistmööda hea aasta. Norra sai olulisema rolli mu elus, sellega omakorda kaasnes vastutus, töö, aga ka igati vääriline palk (mille ma tookord oskasin kenasti kingade ja kleitide peale laiaks lüüa. dziisus kui lühinägelik minust, mõtlen ma nüüd), Marek tekkis mu ellu.

Mäletate ma olen (siin või facebookis) kirjutanud, et mul on paar püsiklienti, kes tulevad poodi siis kui neil on kurb või masendus peal, sest "minuga suhtlemine pidi neil tuju heaks tegema"? Naljakas, et seesama numeroloogia raamat ütleb, et minu ellusuhtumise numbri järgi annab minu külaskäik inimestele lootust ja julgust kui neil on masendus. Ei, ma ei pea end Jumala asemikuks maa peal, lihtsalt sellised huvitavad asjad tulid siit välja.

Natuke võite mind karta ka. Juhul kui ma "negatiivne kaheksa" peaksin olema;)

Ja siis suutsin ma välja arvutada oma neli apogeed. Kuna ma ikka jään arvamuse juurde, et ma ei ole numbritega kõige osavam, siis ma usun, et siin tegin ma mingi arvutusvea. Mulle ei sobi, et selle arvutuse järgi saaks minu neljas ehk viimane apogee (mis kestab elu lõpuni) otsa kui olen 55-aastane. Mul on natuke rohkem  plaane. See siin ei lähe minu plaanidega kokku. Aga kui see nii on, siis ma ei saa kuidagi pahandada kui anonüümsed käod mind keskealiseks nimetavad. Ma olen kohe 35-aastane:) 

Muidugi ei ütle ma, et kõik see numeroloogia on puhas kuld ja nüüd nii ongi, kuid ääretult põnev lugemine oli sellegi poolest. Mõtlemapanev kahtlemata ka. Isegi kui te sellist "voodoo-värki" ei usu, siis juba lihtsalt matemaatiliste tehete pärast on huvitav see raamat ette võtta. 

Minu ja Mareki elutee numbritega inimesed pidid ka väga hästi kokku sobima. See mis seal kirjas oli, kipus küll väga kenasti meid kirjeldama.