I get that feeling of “bon voyage”, the feeling that I’ve been here before *

"I GET THAT FEELING OF “BON VOYAGE”, THE FEELING THAT I’VE BEEN HERE BEFORE *"

Ma olen blogi pidanud seitse aastat ja aeg-ajalt ikka tuleb peale (identiteedi)kriis. Tundub, et kõik on  juba öeldud ja kõik on juba ammendunud. Teen “Diip kunstiinimese” lahti ja tunnen, et midagi on valesti. Ma ei tunne, et ma olen “diip kunstiinimene”, hetkel nagu rohkem “seljakotiga eestlane”. Seljakotis on perekond, Ussipesa, Norra, Muinasjutt, depressioon, pood, tööotsingud, segadus, vaesus ja rikkus üheskoos.

Ma olen nüüd juba nädalakese kaalunud oma blogiga   kolimist. Mind on takistanud hetkel veel vaid see, et ma ei tunne “wordpressi” väga hästi ja pole rahul sellega, kuidas blogi välja näeb, kuid seda saab ju aja jooksul parendada?

Noh igatahes, the changes are 50-60* et ma kolin SIIA.

*Mati Nykänen tsitaadid

I have been blogging for seven years and every once in a while I have this blog identity crises. I feel that everything is already been said, everything is “so yesterday”. There is nothing new for me to say. I open my “Diip kunstiinimene” blog  and feel that something is not right. I don’t feel like I am the “deep artistic person” at the moment, I feel I am more “the estonian with a backpack”. There are many things in the backpack: family, Norway, the shop, home in Estonia the depression, the fairytale, confusion, search for job, wealth and poverty mixed togehter…

At this stage I feel this blog here is more me. The changes are 50-60%*that I will move HERE.

*Mati Nykänen quotes

Siis, kui ma targutan /Being a smart-ass

Ma arvan, et ma ei eksi kui ma ütlen, et Lillehammer on veel üks väheseid tänavaid, kus toimivad väikesed armsad poekesed (kuigi kurbusega peab tõdema, et viimasel ajal on kadunud päris mitmed ja eile lugesin ka ühe vahva galerii sulgemisest), seepärast on mul hea meel, et linn püüab poekesi töös hoida korraldades suviseid ostufestivale. Inimestele meeldivad sellised asjad - kohalikud ootavad häid pakkumisi ja turistid saavad aimu linna elu-olust ka eemal turismiatraktsioonidest. 

Aastaga olen ma Lillehammerit rohkem tundma õppinud ja kuna ma jätkuvalt (olgu siis ebaadekvaatselt või mitte) pean end võltsblondist juuksevärvist hoolimata üsna intelligentseks inimeseks, siis ma julgen ka väikese poe omanikuna anda soovitusi, kuidas armas ostutänav ajale jalgu ei jääks ja ikka edasi toimiks. Me kõik loeme ju ajalehti ja teame, mis olukord hetkel valitseb Norras, Eestis, Lõuna-Euroopas, turud ja käitumistavad on muutunud, tuleb koos nendega muutuda. 

Lillehammeril oleks viimane aeg KOGU Storgata muuta jalakäijate tänavaks, et murda nähtamatu müür Lilletorget juures. Te vaadake vaid ise, kuidas tänav elab iga kord kui sellised festivalid toimuvad. Talvel olgu see autode tänav, aga suvel peaks see kindlasti olema jalutustänav. Põhjuseks pole vaid see, et ka siinsed poekesed saaks rohkem külastajaid, vaid ka see, et tänavamüüjad võiksid oma lettidega vabalt olla siin pool Storgatal. Minu meelest on jalakäijate tänava poekeste suhtes ebaaus, et nende poodide ette tohivad oma laudadega ilmuda pudi-padi müüjad. Inimestele tekib mulje, et need on poekeste endi müügiletid ja ei lähegi leti tagant vaevu paistvasse poodi sisse. Siin pool võiksid need letid kogu suve püsti olla. 

Pop-up kohvikud ja restoranid on igal pool aina popimaks muutumas, Lillehammer on suvel täis turiste, kellele kindlasti meeldiks palju rohkem süüa väikeses armsas tänavakohvikus ja kohalikku toitu, mitte närida 129noki eest kuivanud kuklit päevinäinud ja igavas kohvikus. Ma näen laadapäevadel kui hästi läheb kohalik toit - ma isegi priiskasin ja ostsin ühe küüslauguvorsti, mis viis keele alla. Pange kokku kohalike kaupmeeste ja kohvikute pidajate oskused-teadmised, kasutage ära tühjemat osa Storgatast ja ma olen veendunud, et linnake saaks veidike värskemat hingamist. 1994.aasta olümpia oli äge küll, aga kaua ikka vaid selle peal liugu lasta. Inimesed tahavad uusi asju. 

Võtame üheskoos suvest maksimumi, et talv üle elada! Selles mõttes on vähemalt Lillehammer-dagene ostufestival vägagi tänuväärne üritus. Meeleolukas ja kasulik. 

Ja lapsed - ärge unustage lapsi. Mida rohkem on tegevusi neile, seda rohkem on vanemaid tänaval. Vanemaid, kes hetkeemotsioonide ajel ostlevad:) 

// I think I am not wrong when I say that Lillehammer is one of the few towns in Norway where a pedestrial street with small shops still functions (although many have closed their doors lately here as well) and it makes me happy that the town is doing their best to keep it by arranging different festivals. Like Lillehammer-dagene. People love it - locals wait for good offers and the tourists get to be a part of a smalltown festival.

I have lived in Lillehammer for a year now and I have a pretty good understanding of how this town works. The small shops are struggeling and it is the summertime where we have to work hard to survive (God, it sounds so morbid!) the winter. Despite of my fakeblonde haircolour I find myself quite intelligent and think I know what I am talking about, so please don't get offended by a little criticism (or suggestions). We all read news papers and know what the situation in Norway and Europe is right now, everything is changing, the markeds, the habits - we need to change with the changes. 

It is about time for Lillehammer to make the whole Storgata car-free pedestrial street to finally break the invisible wall on Lilletorget. Look how much traffic this part of the street gets when there street is closed for cars. The tourists wonder on the street and even the locals discover new shops on this part. And all the sales-desks that are standing on pedestrial street in front of shops, so that the shops are almost hidden for visitors, could stand here in the end of Storgata where there's plenty of room. Make it a small market area for summertime. 

Pop up cafes and restaurants are more and more popular and if I look how well the producers of local food are doing on these markets, the town should put together the knowledge of cafe owners and producers of local food. I am pretty sure that all the tourists would enjoy a light meal in a street pop up cafe than eating a dry "rundstykke" for 129 nok in a "so-yesterday" cafe. A bit of modern breathing is needed in this town. The 1994 Olympics were great, but the town needs a bit more to show to tourists than the ski jumping area. I tell you - local food is the thing:) 

And don't forget the children. The more activities they have on the street, the more parents are on the street and the more they buy. Right? 

More summer activities to the street and we'll all benefit from it! 

Rabarberikook ja ootd kummikutega /Rhubarb pie and ootd with wellies

Selliste ilmadega on lausa patt toas istuda, seda juba pöhjusel, et ega Norra suve ette ei tea (täna hommikul linna söites kuulsin ma raadiost, et kusagil piirkonnas vöib lund sadada. APPI!) ja nii me peale tööd terassil elamegi.

Ma ei ole köige parem küpsetaja nagu ma olen sada korda öelnud, kuid värske rabarber lausa ajas küpsetama, pealegi on see üks tegevus, mida saab Idaga koos teha, nii et me mölemad saame lähteülesandest peaaegu ühtemoodi aru. 

Muidugi ei olnud ma kindel, kas kook ka söögikölbulik tuleb, sest 98% asjadest, mille kohta ma Idale ütlesin, et ÂRA pane taigna sisse, tema sinna ka pani. Aga ega ma väga muretsenud, sest nii sain ma (juhul kui) untsu läinud koogi Ida kaela ajada. Minu suureks üllatuseks tuli kook täiesti söömiskölbulik ja isegi välimus tuli rahuldav, ma suutsin selle korraks ahju unustada. 

Miks meie printsess Elsa suvel on otsustanud kummikutes käia, seda ärge minult küsige. Ma olen loobunud püüdmast möista. Ju on mingi moeblogijate värk. OOTD vöi midagi.

//

The weather is so nice at the moment that it would be a sin to stay inside, and in Norway you never know when the weather turns and it starts to rain or snow. I swear, in the news this morning, they said somewhere in Norway it may snow. 

I am not the best baker as I have told hundreds of times, but fresh rhubarb is always too inviting and I do love all kind of rhubarb pies and cakes, also  I enjoy doing it  together with Ida, because this is one of the few things where we understand the assignment somewhat same way. I of course prefer things to be in the bowl, but she seems to like when half of the ingredienses are on the floor. I was not sure if the cake will be eatable, because Ida but everything I told not do into the bowl, but to my surprise it was tasty and even looked satisfactory ( I managed to forget it to the oven for a bit too long).

Why our princess Elsa has decided to wear wellies in this weather beats me, but I have stopped trying to understand. As long as she' s happy. And it may be a fashion blogger thing. OOTD or something.

Vanapagana salaõlu

Kunagi ammu ammu kirjutasin ma ühe loo. Lool oli ambitsiooni raamatuks saada, kuid seisab teine juba neli aastat sahtlis (loe: arvutis) tolmukorra all, mõnikord jääb ambitsioonist väheseks. Annet peab ka olema. Kuigi ma (ebaadekvaatselt?) arvan, et mul natuke ikka on ka, siis tookord kui see lugu sai kirjutatud jäi ka andest vajaka. 

Aga mul on hea meel, et mul on selline tore mälestus kirja pandud.  "Põrgupõhja" on just see sama koht, kus sel aastal esimest korda kogu selle koha ajaloo jooksul uks enda järel lukku keerati. Seal pojengide, nõgeste, metsikute marjapõõsaste keskel asuvas ajahambast räsitud talus on alati keegi kodus olnud. 

Pikk peatükk on. Kes viitsib, see loeb, kes ei viitsi...see lihtsalt ei loe.

Riia askeldas oma peenarde kallal. Ta tundis uhkust oma porgandite ja peetide, kartulite ja kaalikate üle ning hoidis neid nagu oma lapsi. Peenrad pidid olema alati hooldatud, et sealt ei paistaks ainsatki umbrohuliblet. Riia võis oma peenarde kallal nokitsedes unustada kõik ümbritseva – oma tööd võttis ta täie tõsidusega. Ta heitis armastava pilgu porgandipeenrale ja liikus edasi kartulivagude vahele. Naabrinaised olid rääkinud, et nemad on sel aastal hädas kartulimardikatega, Riial seda häda ei olnud, aga siiski, justkui hingerahu saamiseks läks ta vagusi inspekteerima. Mine tea. Kartulivaod olid aga sama kenad kui alati, ei ühtegi jälge tüütutest mardikatest või üleliigsetest umbrohulibledest. Ainult ilusad pikad ja sirged vaod, mis ulatusid nii kaugele kui silm seletas. Uhkusetunne rinnus, hakkas ta tagasi maja poole astuma. Miski aga pani ta sammu aeglustama. Mis see nii naljakalt seal laudaseina ääres põõsastes sätendab? Nii ilusasti päikese käes sillerdab? Riia sammus lähemale, et oma uudishimu rahuldada. Ta aimas juba sisimas, millega tegu, aga tahtis täiesti kindel olla enne kui vanamehele turja hakkab. Riia kahtlused osutused õigeks – tühi õllepudel muidugi. Ilusasti lauda ääres kasvavate põõsaste vahele ära peidetud, kust seda ükski hingeline poleks tohtinud leida, kui vaid see reeturlik päike poleks oma kiiri just sinnapoole paistnud ja tumeda klaasi valguse käes nii kenasti sätendama pannud.

„Vanamees,“ hõikas Riia käskival häälel, „vanamees, kus sa oled?“. Ei kippu ega kõppu. Vanamees oleks justkui aimanud, et eit tühja õllepudeli on leidnud ja hoidis heaga ohutusse kaugusesse.

„Vanamees!“ kutsus Riia uuesti.

„No mis sa kisendad, nagu tuli oleks lahti,“ kostus õue pealt vanamehe madal hääl, „kas ei anna nüüd oodata, mul on tegemist....“

„Mis tegemist sul ikka nii väga on, istud aga ninapidi jälle oma lillepeenras, selle asemel, et midagi kasulikku teha.“

„Mis sa niimoodi kohe kurjustad seal, inimese ümber peab kõik kaunis olema. No ja vaata vaid neid lilli! Millised värvid, kui lopsakad, selliseid ikka igaühel aias ei ole.“ Vanamees oleks justkui teadnud, et eidelt kohe sugeda saab ja oli nagu teadlikult tillukese lillekimbu kätte võtnud. Lillekimp kadus tema suurde kämblasse ja tundus selle suure habetunud mehemüraka käes veidike võõrana. Pole ju tavaline vaatepilt, et üks veidike väljaveninud dressipükstes ja kalossides, habemesse kasvanud mehemühkam nii õrnalt oma käes lillekimpu hoiab. „No sa vaata neid ometi...“ Riia ei lasknud vanamehel jätkata, vaid tõi selja tagant nähtavale tühja õllepudeli: „Sinu jagu?“ Vanamees oli kuss, nagu oleks keele alla neelanud, mõtles vaid, et mis siis moorile nüüd öelda. Valetada, maha salata, tõtt rääkida – mis oleks selles olukorras küll kõige targem? „Seda sa eile nii abivalmilt sinna kartulipõllule ise toimetama läksid. Muidu on jalad valusad ja selg haige ja jumal teab, mis tõbi veel kallal. Ma juba eile mõtlesin, et kust sul see ootamatu virkus äkki peale tuli ja näed sa siis, siin see põhjus peidus oligi. Tunnista üles, sinu jagu jah?“

„Küllap vist,“ kehitas vanamees õlgu.

„Küllap vist? Nagu mu kadunud isa, temal oli ka iga asja peale küllap vist ja eit teadis, aga eit on surnud, täpselt nagu mu kadunud isa. Küllap vist!“ torises Riia.

Vanamees ei osanudki selle võrdluse peale midagi öelda, kehitas veelkord õlgu ja ootas, mis edasi saab. Ega eide hurjutamine talle tegelikult miskit teinudki, ta oli sellega juba harjunud. Ja eks selle hurjutamise pärast ta omal ajal selle eide „ää’ võttiski“. Teised tüdrukud olid sellised hillalaa-trullallaa, aga Riia oli juba algusest peale kõva ja karmi häälega, tema kohe oskas asju kontrolli all hoida. Aastatega oli Riia muidugi rohkem tänitama hakanud kui abielu algusaastatel, aga mis sa ikka tahad pärast 40 kooselatud aastat. Las krigiseb, mõtles vanamees.

„Sa igavene vanapagan, no mida mina sinuga küll teen? Töötegemiseks kõik luud-kondid haiged, ei saa istuda ega astuda, aga kohe kui õllepudelit näeb, jookseb nagu noor vasikas. Ja tead sa, vanamees, ega mul ei olekski midagi selle vastu kui sa oma õllepudeli sisse kulistaks, teinekord mekiks isegi seda mõnusat valget vahtu sealt pealt, aga miks sa, sunnik, valetama ja varjama pead?“

„Sa ju kukud kohe krigisema,“ vabandas vanamees.

„Mina ja krigisema? No millal mina olen sul keelanud õlut juua, ma olen alati öelnud, et tuleb osata piiri pidada ja et alkohol on tarkade inimeste jook, ei muud,“ kaitses ennast Riia.

„Kas tahad, veame kihla, mis juhtuks siis, kui mina ütleksin sulle praegu, et mul puuriida taha ka üks pudelike varuks pandud, selleks tarbeks, et kui puulõhkumise käigus suur janu peaks peale tulema? Ja kui mina sulle nüüd, kallis moor, ütleks, et lähme võtame sealt puuriida tagant selle õllepudeli ja istume üheskoos trepile, ja mina sulle kõik selle magusa valge vahu sealt õlle pealt annaksin, mida sina siis ütleksid?“

„Sa vanapagan,“ hakkas Riia kurjustama, aga jättis oma manitsussõnad mõneks teiseks korraks, vaatas oma habetunud vanameest ja kahju hakkas kohe teisest. Kuidas sa sellise peale korralikult vihastad? Vanamees, aga varsaaru, mõtles Riia ja lõi käega: „Ah, tühja kah, mis ma suga ikka riidlen, lähme istume õige trepile ja puhkame veidike.“

Vanamees andis oma eidele ühe mahlaka musimopsu põsele ja lippas puuriida taha. Hommikul kimbutanud jalavalu oli kui käega pühitud.

„No räägi aga nüüd välja, kuhu sul siis veel mõni pudel peidetud on,“ hõikas Riia ees kalpsavale vanamehele järgi.

Ega vanamees ka eile sündinud polnud: „Ei, kallis eit, seda mina sulle ei ütle. Mina ei

ütle sulle ka seda, kas mul üldse rohkem pudeleid kuhugi peidetud on. Selle varanduse pead sa ise üles leidma. Ja mõtle nüüd ise, kui ma sulle kõik kohe ühe korraga ausalt ära räägiksin, siis sa peaksid mõne uue põhjusel leidma, et krigiseda.“

Soov peidetud pudel lahti teha oli aga tugevam kui hirm, et Riia jälle krigisema hakkab ja vahest ehk salaja peidupaigagi ära näeb. Peaaegu et jooksusammul oli vanamees puuriidani jõudnud, vahepeal ikka pilku selja taha heites, et ega ometi Riia juba järele jõua, pistis käe salajasse peidupaika ja juba oligi pudel näpus. Vanamehe silmis oli õnnetunne, justkui lapsel, kes tema eest peidetud kommikoti kätte saanud. Toa poole joostes hõikas ta Riiale: „Ja üleüldse, Riiake, mina olen armastav abikaasa, mina mõtlen sinu peale ka. Selle asemel, et sa peaksid üha uusi põhjuseid otsima, miks minuga tänitada, annan mina need sulle ise kätte.“

Nüüd oli Riia sõnatu, suunurka kiskus vägisi naeratus ja talle meenus, miks ta Albertile üldse naiseks oli läinud - Albert suutis ta alati naerma panna, paha tuju ära ajada ja mitte kunagi ei olnud Riia oma Albertit halvas tujus või mossis näinud. Mugavus oli Alberti ainuke viga, aga sedagi ei pannud Riia enam oma mehele pahaks – 40 kooselatud aastaga oli ta harjunud suurema osa asju ise ära tegema. Mõttesse vajununa istus ta trepile oma vanameest ootama ja imetles loodust enda ümber.

Eriti suvel on Põrgupõhjal nii hingematvalt ilus. Trepil istudes torkas ninna tugev sirelilõhn – terve aiaäär oli paksu hekina kaetud tumelillade sirelitega. Igal pool kuhu Riia silm ulatus paistsid lillepeenrad. Vanamees ei suutnud mõelda midagi ilusamat ja rahustavamat kui taimedega tegelemine, seetõttu ei olnud Põrgupõhjal nurgakestki, kuhu vanamees ei oleks istutanud erinevaid lillesorte, üks kirjum ja lopsakam kui teine. Vanamees oli omal ajal kohalikus kolhoosis agronoom olnud, taimedega tegelemine oli tal veres ja rahustas hinge. Ta ei pruukinud näha lääpas kuuriust või lagunenud treppi, aga lillepeenrad olid tal alati korras, uhkemad kui ükskõik millisel naabril. Naabri-Eleonorel olid ka omal ajal üsna kadedusttekitavad pojengipõõsad olnud, kuid tänaseks oli see kõik minevik. Pärast seda, kui Eleonore poeg linna kolis ja seal edukaks ärimeheks hakkas, ei olnud tal oma vana ema jaoks enam aega. Algul käis ikka nädalavahetuseti maal puhkamas, terve küla teadis kui Ivar kohal oli, siis osteti külapoest ära kallihinnaline 26-eurone konjak, mis muidu nukralt teiste oma odavamate liigikaaslaste vahel riiulil konutas. Millisel külamehel oli tagataskust üleliigne kakskümmend kuus eurot võtta? Joogiks kõlbasid ka teised joogid, hind palju taskukohasem, aga maitse ikka ühesugune ja purju tegid nad kõik ühtemoodi. 26-eurone konjak oli justkui kohalik ajanäitaja – seisis puutumatu nädala, kaks, kolm, kuu, kaks, isegi kuus ja siis korraga oli kadunud. Kohalikud teadsid kohe, et Ivar on külas käimas. Mida aeg edasi, seda kauem 26-eurone konjak riiulil konutas. Ivarit ei tulnud ja teisi sama jõukaid ostjaid ka polnud. Ivaril ei olnud aega enam maal käia. Mis siin ikka teha? Nädalavahetustel tahtis Ivar raskest tööst kodus teleka ees leiba luusse lasta. Puhkuse ajal aga sõidab nüüd ju iga endast lugupidav eestlane välismaale -suvel palmi alla, talvel suusatama. Ja kuna neil lapselastelgi vanaema jaoks aega peaks olema? Noored inimesed, no kes see selles eas maale tahab, kui linnas nii palju muud tegemist – pubid ja klubid, diskod ja kontserdid. Mis on maal selle vastu panna? Linnulaul ja päikesetõus? See ka mõni väärtus.

Nii need Eleonore pojengipeenrad ära vajusidki. Eleonore oli juba vana, Riiast hulk aastaid vanem, tema ei viitsinud vaid enda pärast pingutada. Lootis ikka, et poeg kolib perega maale tagasi, aga kui selgeks sai, et ema pärandus poega üldse ei huvita, lõi Eleonore käega. Kolis isegi elumajast sauna, pole tarvis niisama suurt maja kütta ja pealegi oli majal juba vanust nii palju, et vajas pidevalt siit ja sealt iluravi. Sauna sättis Eleonore enda järgi korda ja rohkem kui tuba ja tilluke köök ei olnud temasugusele vanamoorile enam vaja. Pojengipõõsaste asemel aknalaual potililled, krüsanteemide asemel takjatuust, tulbipeenras nõgesemeri. Selles suhtes olid Eleonore ja Albert sarnased: nemad ei näinud põhjust looduse ilu rikkuda. Las nõges kasvab seal segamini krüsanteemide ja astratega, annab värvi ja supina nii maitsev ning kasulik pealekauba.

Põrgupõhja ja Kavalantsu asusid looduslikult nii maalilises paigas, et tõepoolest mõlemad talud olid oma veidike räsitud olekus siiski kaunid. Takjad ja nõgesed, mis kasvasid koos astrate ja pojengidega, rohtukasvanud õunaaiad, metsikud punase ja mustasõstra põõsad, sisse langenud katuse ja kipaka uksega laudahooned, varemed vanast sepikojast – kõik see kokku lõi Põrgupõhjal ja Kavalantsul kodutunde. Mõnda aega püüdis Riia koos Idaga taluümbrust „euronõuetega vastavuses“ hoida, kuid pikapeale lõid nemadki käega. Ja nii hoolitseski igaüks vaid oma lõigukese eest: Riia oma kartulivagude, Ida maitsetaimede ja Albert lillepeenarde eest, Ida abikaasa hoolitses selle eest, et maja kokku ei laguneks ning lapsed tegelesid nende asjadega, millega kästi ja milleks koolitööde ja muude hobide kõrvalt aega jäi. 18-aastane Mikk oli kohe-kohe ülikooli astumas, kes teab, kas tulebki enam maale tagasi või hakkab linnas naabri-Ivari kombel tähtsaks ärimeheks.

Nii nad vaikselt Põrgupõhjal elasidki, pojengipõõsaste ja sirelipuhmaste taga laiumas metsik loodus, kipaka uksega laudahoone tagant paistmas Eleanore veidike räämas Kavalantsu.

Riia ja vanamehe idüllilise reedeõhtu lõhkus tee pealt kostev tümakas ja üle sirelipõõsaste trepil istuva „noorpaarini“ kanduv tolmupilv. Sekundeid hiljem kihutas Põrgupõhjalt mööda metalselt läikiv auto. Kadus silmapiirilt sama kiiresti kui oli tulnud, ainult tümps kaikus veel Riia ja vanamehe kõrvus.

„Oh neid noori, niiviisi kihutavad,“ hurjutas Riia, „üldse ei ole mingit hirmutunnet. Kas nad siis uudiseid üldse ei vaata, kui palju neid autoõnnetustes hukka on saanud...“

„See oli ju Eleonore Ivar,“ kohmas vanamees.

„Kust sina seda tead?“

„No kus ma siis ei tea, auto oli ju Ivari oma,“ oli vanamees tähtis.

Riia vangutas pead. Ei tema ei suutnud mõista, kuidas vanamees selliseid asju märkab, ise ei tea automarkidest midagi: „Ei tea, kas ikka oli? Need linna omad pole siin juba ammu käinud, viimati jõulude ajal vist käisid. Ja kust sina võtad, et see just Ivari auto oli, mõni sarnane pigem?“

„Ah, mis ma sinuga vaidlen,“ lõi vanamees käega ja rüüpas lonksu õlut. „Oli, siis oli, ei olnud, ei olnud, mis meil sellest, sähh, võta ka rüüpa, hea vahune lonks!“

„Ei usu jah, et Ivar. Need ikka pigem mõned noored, sa ju ise kuulsid, milline tümps sealt autost kostis. Pole Ivar enam mõni noor poiss, et niiviisi mööda külateid kihutada.“

Vanamees oleks tahtnud mooriga kihla vedada, et see oli Eleonore Ivar, aga loobus sellest mõttest juba eos. Ei ole mõtet naisega vaielda, naisel on alati õigus, isegi siis kui ei ole. Põrgupõhjal olid püksid naiste jalas, nii on Põrgupõhjal alati olnud, juba vanast Jürkast alates ja vanamees ei kavatsenud seda traditsiooni lõhkuda. Las naised kamandavad ja mehed teevad nii nagu naised tahavad.

Nii on lihtsam - ka seda on kooselatud 40 aastat talle õpetanud, mõtles vanamees ja rüüpas viimase lonksu külmast õllest.

"Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal
see polnud mu surm."

Aga mis on depressiooniga lubatud? NB. Retooriline küsimus

Viimasel ajal olen ma saanud päris naljakaid kommentaare. 

 1) Mis sul viga on? 

Ma ei tea, kas see on selline laiem küsimus ja puudutab mind kui inimest ning mu eksistentsi üleüldse või teemasid, millel ma blogis sõna võtan (viimati leidsin ma "sõbra" tänu kanepiteemale). Ma ei oska sellele küsimusele tõesti vastata. Laias laastus arvan ma, et mul ei ole suurt midagi viga. Võite muidugi vastupidist tõestada, selleks kommentaarium ongi. Ja tsensuur;) Minu blogis valitseb nõukaaegne tsensuur. Kui mulle tundub, et kommentaar solvab mind liigselt, siis ma kustutan selle ära. Ma ei taha oma niighi väheseid allesolevaid närve liigselt raisata. Anonüümseks tagarääkimiseks on ka palju teisi kohti. 

2) Kas sul mitte depressioon ei pidanud olema, mida sa siis nämmutad oma ilusast elust?

Ma ei tea, kuidas teiste inimestega siin maailmas on, aga minu elu üldjuhul ongi selline, et ühel päeval on kõik imeline ja teisel päeval mitteniivägaimeline ning kuna ma juba sada tuhat aastat olen bloginud nii imelisest kui mitteniivägaimelisest täpselt nii nagu parasjagu tuju on, siis ma ei suuda mõista, miks praegu peaks teisiti olema. Olgu, ma olen "mõõdukas depressioonis", aga kuna see ilmselt tähendab seda, et suures pildis ma ei ole selles staadiumis, kus ma näen ainsa lahendusena nööri ja seebi ostmist, siis nii hirmus ja uskumatu kui see tundub, siis neil päevadel, kus tunnelist ei paista vastutulev rong vaid killuke valgust ma tunnengi paljudest asjadest rõõmu. Ma püüan väga väga keskenduda asjadele, mille nimel pingutada ja näha asju, mis rõõmu teevad. Ja neist ma ka kirjutan. Näiteks eile sain ma kaks pakki. Kaks! Ühes imeilusad kõrvarõngad, teises hea raamat ja lisaks boonusena väikesele Elsale kleidike. Õnnelik laps pidi tähendama õnnelikke vanemaid ja see oligi mu sugulase sünnipäevakink mulle. 

Niisiis andke mulle andeks, et ma masenduses ja musta augu äärel seistas püüan leida tasakaalu, et mitte sinna sisse kukkuda. Ja kui mu blogi muutuks veel depressiivsemaks, siis peaks ma juba blogi pealkirja muutma hakkama. Enesetapu-hotline või midagi sarnast. Ma ei viitsi sellega jamada. 

3) Miks sa ei kirjuta ainult ilusatest asjadest? 

Nagu eelmise punkti all välja tõin, siis minu elu ei koosne kahjuks vaid ilusatest hetkedest. Ei ole kunagi koosnenud. Kõike on olnud ja on siiani. Ma kirjutan oma elust, nii nagu see on. Ja nagu ma aru olen saanud, siis kõik ei saa rahul olla. Kõigile ei saa meeldida. Mina ei ole eriline ilulooja. Ma olen lihtsalt mina ise. 

Neid küsimusi vaadates tekkiski mul  küsimus. Millst siis tohib kirjutada. Kui on depressioon, siis kas kirjutada tohib vaid mustades toonides (sest muidu jätan ma endast ullikese/bipolaarse/ebaadekvaatse mulje) või peaks varjama probleeme ja tegelikkust ning vaid ilublogija olema? 

Aga ilublogija jaoks olen ma liiga kole...

Escape to Spa in Your Bathroom GIVEAWAY /Kingiloos

Juba eelmisest aastast kui Magrada seebid nESTi jõudsid, sai minust nende toodete austaja. Natuke läks kohalikul kliendil aega, et uue brändiga harjuda ja ma hakkasin juba kurvaks muutuma, sest hoolimata püüdlustest, seisid sebid ikka poeletil. Ja siis ühtäkki kui ma olin seebid vaata et unustanud ja kaugemale riiulisse eest ära pannud, tekkis nõudlus. Ma ei tea, kuidas see nii ootamatult juhtus, aga ühtäkki olid seebid nagu võluväel poest kadunud. Lisaks minule oli Magrada endale saanud uued Norra austajad.

Kaire, kes brändi taga seisab, ja on ääretult sümpaatne naisterahvas (ma olen kade kade kade tema brändi peale!) andis mulle juba eelmisel aastal teada, et varsti on oodata uudiseid ning nii olen ma juba mõnda aega elanud uute spaatoodete ootuses. Paar nädalat tagasi oli lõpuks ometi see päev kui "Spa In Your Bathroom"  tooted minuni jõudsid.  Kehakoorija, vanniõli ja sojavahast küünlad (vt lähemalt nende Facebooki lehelt). Mu meelest on need lausa vaimustavad.  Kodused spaaprotseduurid üks mõnus võimalus argipäevast põgenda. Aurav vesi vannis, küünlad põlemas, aromaatser vanniõlid-soolad, kehakoorijad ja -kreemid. Mõnus! 

Aga et sõnad ei jääks vaid sõnadeks, siis ma annaks hea meelega ühele teist neid tooteid ise järele katsetada. Kirjuta mulle kommentaaridesse, millised on sinu kodused spaaprotseduurid ning kõikide kommenteerijate vahel loosin 15.04 välja ühe Magrada kehakoorija ning kadakaseebi.  

M’agrada means „I like“ in Catalan. Passion for Mediterranean culture, nature, people and food characterises the products of Magarada. That is why they have used exotic ingredients together with local materials. This cocktail works well.
In northern climate the growing season of plants is relatively long, thus they gather useful nutrients quite slowly. This is the reason why the „power“ that comes from these plants is very effective. Pure essential oils and 100% natural basic oils add surplus value to the soaps. Each soap takes from three to four weeks to get ready. In addition to the contents, I consider the looks of the products very important. The products look luxurious, tempting and fascinating. To get a mild aroma, Magrada has assambled unique scents to get one-of-a-kind fragrance. After washing your skin will be silky, soft and shiny!Would you like to try out the products? Leave a comment here and on 15.04 we'll pick a lucky winner of "Spa in Your Bathroom" bodyscrub + juniper soap. Flykt fra hverdagen, inn på badet! Spatid kan være så lite stressende som et par minutter oppmerksomhet med favorittproduktet ditt. Akkurat nå har nemlig kroppen din ekstra godt av litt pleie. Uansett hvor corny det høres ut; lukt, føl og sans produktene du bruker. Smil til deg selv i speilet og sett på musikk som gjør deg glad. Henter du frem spa-følelsen litt hver dag får du mykere hud, men enda bedre: en garantert mental bonus.  Vi har fått inn helt ny organisk hjemmespa-serie - Spa In Your Bathroom og har introduksjonspriser denne uka. -20% på alle nye produkter - badeolje, kroppscrub, lys ved bestilling på nett, enten på e-post info@nestshop.eu eller private meldinger i Facebook.  Men...Legg inn en kommentar i kommentarfeltet nede og 15.04 plukker jeg ut vinneren av en "Spa in Your Bathroom" kroppscrub og einersåpe. NB: Husk å følge oss på snapchat - NESTSHOP

Siis kui minust norrakat vooliti

Peale 15 aastast pausi sain ma jälle suusad alla. Ma ei mäletanud enam kui lõbus suusatamine tegelikult on. Sellega seoses otsisin ma välja mõned "vana aja lood" (+ uue aja pildid), meenutamaks esimesi kokkupuuteid murdmaasuusatamisega. Siis kui kõik mu vahetuspered ja tuttavad olid nõuks võtnud minust õige norraka voolida. Aga näete siis, punnisin ma tookord vastu mis ma punnisin, väike pisik õnnestus neil minusse ikka süstida.

Ma kujutan ette kui koomiline ma võisin välja näha – käed laiali ja suusakeppidega vehkimas nagu juhendaks ma orkestrit, suuskade otsa koperdamas ja kukkumas. Kukkumine tuli mul palju paremini välja kui suusatamine. Aga Knut ei andnud alla. Ta oli endale võtnud eesmärgiks mind suusatama õpetada, võtku see aega kasvõi munapühadeni, sest polnud kartagi, et lumi võiks enne seda ära sulada ja mind piinast päästa.

Ma ei teagi, mis ühel hetkel juhtus, aga korraga liikusin ma suuskadel edasi ilma, et ma oleks suusaotsi risti ajanud, nende otsa koperdanud ja pikali kukkunud. Ma suutsin terve ringi aiamaale peale teha ilma, et oleksin kukkunud. Ma olin õnnelik ja väsinud.

„Olgu, teeme siin nüüd väikese puhkepausi,“ otsustas Knut ja võttis taskust kaks apelsini ja kaks Kvikk Lunsj šokolaaditahvlit. Sel päeval õppisin ma, et mitte kunagi ei tohi suusatama minna ilma taskusse pistetud apelsinide ja Kvikk Lunsj’i šokolaadita. See oli rusikareegel, mille vastu ei tohtinud eksida. Ma ei tea, kas Knut ostis mind tol korral apelsinide ja šokolaadiga ära, igatahes hakkasin ma ühiseid suusapühapäevi lausa ootama. Ma muutusin iga korraga suuskadel aina kindlamaks ja kukkusin aina vähem, ma suutsin isegi Trulsi ja Erikuga sammu pidada.  Igal pühapäeval pärast suusatamist ootas meid kodus köetud saun ja värsked vahvlid hapukoore ja vaarikamoosiga.  Suusapühapäevadest sai minu ja Knuti iga-pühapäevane „isa-tütre-üritus“.  

„Ära kuula teda, Liisu,“ hõikas eemalt Anton. „Tule parem minuga murdmaad sõitma!“

Raputasin ägedalt pead: „Ei, seda viga ma enam ei tee!“ Anton itsitas omaette. David jäid mulle selgitusi nõudes otsa vaatama. 

„Eelmisel korral ma mõtlesin, et olen jube kaval,“ selgitasin ma. „Mäletate, ma ei viitsinud mäele tulla teiega ja mõtlesin, et lähen teen Antoniga tillukese tiiru, et palju üks 70-aastane mees ikka jaksab suusatada. Kilomeeter-paar ehk. Oi, kuidas ma eksisin. Pärast 13 kilomeetrit ei näidanud Anton mingeid väsimusemärke, aga halastas mu peale, kui nägi, et ma järjekordsel künkal enam-vähem et verd köhima hakkasin.“  Karilona itsitas kõht kõveras. Ilmselt ei olnud sellised lühikesed matkad talle võõrad.  

It has been 15 years since I last went cross country skiing (for my husband it was 25 years ago). When we found skiis in our friend´s hytta and for our surprise the skiis fit us perfectly we thought to try if we still manage to stand up.
 Probably it´s like riding a bike, once you have learned it, you don´t forget it. I had forgotten how much fun it can be though.
I have to thank my host parents who didn´t give up on me and learned me cross country skiing when I was in Norway first time as an exchange student.
It has been one of the coolest Sundays in Norway so far. And the outfits. Don´t you just love our outfits. It´s like timetravel made possible:)

A small break. And an Estonian with a backpack

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”  

― Erlend Loe, Naïve. Super

Ma natuke mõtlen, mis ma selle blogiga siin teen, kas sel on mõtet ja kellele ja milleks ja kuidas ja...

Kahju oleks kuidagi lõpetada. Ühesõnaga ma siis mõtlen natuke. Seniks võite kiigata mu seljakotiblogi ESTONIAN WITH A BACKPACK, kuhu saavad koondatud "seljakotilood" raamatu tarbeks. Võib olla leiab keegi sealt kasulikku infot ka. 

=======================================================================

In case you have too much spare time I invite you to vist my "backpackblog" ESTONIAN WITH A BACKPACK where I will gather all the stories I wish to use in the book about Norway, The places we visit, the things we do. And other "backpack stories"

Cozy is back!

Ma tean, et fotod ei ole megakvaliteetsed ja tegelikult ei ole kõik veel valmis, aga ma tahtsin vahelduseks näidata teile, kuidas nEST (www.facebook.com/nestbutikk) välja näeb. Vaikselt püüdleme selle poole, et sellest saaks üks hubane koht, kus lisaks poele, ka üritusi korraldada. Näiteks on meil lähiajal plaanis läbi viia esimene "strikkecafé" (nö kudumiseõhtu) ja tänu paarile toredale Eesti tootjale saab ka lastenurk hoopis teise näo. Seepärast ma hetkel lastenurgast pilti ei lisanudki. 

Ma ei ütle, et poepidamine on lihtne, ma ütlen hoopis, et see on paganama keeruline, kuid samm-sammult ja vaikselt me toimetame. Ikka helgema tuleviku nimel:) 

I know the quality of photos is not perfect and not all the things are ready yet, but I just wanted to let you know how the shop looks like after moving. I hope it will be one of the coziest places in Lillehammer. And not only a shop, but a place with different activities like "strikkecafé" and "bookworm-evenings" (Perhaps you know an author who would like to be our first guest here?). Thanks to some talented and lovely people the children's corner will also have a totally new and so cool look, that's why I didn't add a photo of the one we have here now (although it's also nice;)

So here we are. Storgata 91, Lillehammer. Trying as good as we can and striving for a better and bigger and shinier future. It's not easy to have a little shop, but it sure is nice. Follow us: www.facebook.com/nestbutikk and Instagram: nesteesti