Üks (mitte nii) tavaline maikuu päev / (Not) just a random day in May

17. mai on mulle alati seostunud minu hostvanemate Britti ja Arnega - nemad tegid mulle kunagi kingituse ja kutsusid selleks päevaks Norra külla mu emme ja õe. Tänasel päeval ei ole selles ilmselt midagi erakordset, kuid tol ajal 20 aastat tagasi veel ikka oli. Lennupiletid maksid hingehinda, vähemalt ühe tavalise keskklassi pere jaoks. Igatahes ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me Oslosse emmele ja õele vastu läksime, hiljem Lillehammerisse sõitsime ja 17.maid tähistasime. See oli üks eriline päev. Mu 7-aastasel õel oli kaasas inglise keele sõnaraamat, sest ta kartis, et ma ei oska enam eesti keelt.

Järgmine mälestus 17.maist on seotud emme ja onu külaskäiguga. Mul oli just läbi saanud aastane kursus Lillehammer Högskoles ning nad tulid mulle järgi. Sellest külaskäigust on mul meeles eriliselt see, kuidas onu sattus vasikavaimustusse Arne Bang & Olufseni stereost, me imetlesime seda pooooool õhtut, Arne rääkis sellest suuuuurima hea meelega (sellest ajast olen ka mina B&O usku pööratud) ja mina olin vaimustuses A-Ha uuest plaadist. Terve tagasitee lõõritasime me "maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai..."

17. mai on minu jaoks üks eriliste mälestustega päev (seda enam, et Arnet, kes mulle nagu isaks muutus, enam meie hulgas pole). Sellest, KUI oluline on 17.mai norrakate jaoks, ei hakka ma isegi rääkima (keda huvitab, siis pange blogis otsingusse 17.mai, ma olen sellest 89 korda kirjutanud niikuinii).

Eelmise aasta mais olime me Idaga kahekesi Norras. Ma nurusin Marekit, et ta Norra tuleks, et ta saaks osa suurest pidupäevast ja meie saaksime perena koos olla. Perena koos saime me olla, kuid tagantjärele mõtlen ma, et see oli üks paganama masendav päev. Meie tujud olid teatavatel põhjustel nulli lähedased, ilm oli masendavalt külm ja 17. mai polnud sugugi oma näoga. Või siis ilmselt oli ikka, sest ilm pole Norras kunagi takistuseks, kuid...no saate aru küll. Me istusime oma hallis ja külmas Lillehammeri kodus ja varjasime teineteise eest oma masendust. Kõik tundus nii tume ja lootusetu. Kas ma juba ütlesin, et õudselt külm oli?

 See aasta oli kõik hoopis teisiti. 17.mai oli jälle oma näoga. või noh võibolla ei olnud 17.mai muutunud? Ma ei saa öelda, et kõik oleks helge ja ilus, ma tunnen ikka, et meie elu on nii keeruline, asjad pea peal ja august välja ronimiseks läheb veel palju aega, aga... Esiteks oli täna IMEILUS ILM. Ja teiseks ei ole me enam Lillehammeris üksinda. Me oleme leidnud inimesed, kes meid külla kutsuvad ja aitavad koduigatsust peletada. Ja selle üle olen ma ülimalt tänulik. Selle aasta 17. maist sündisid uued mälestused. Pildid annavad edasi vaid killukese.

17th of May always reminds me of my hostparents Britt and Arne from Rotary exchange student times. They invited my mom and sister to celebrate 17th of May with us and I remember how thankful I was. I was 17 years old, away from home for the first time for so long time and well, coming to Norway may not seem like a big thing  today, but 20 years ago it was a different story. Only plane tickets cost a fortune. At least for a middle class family. I remember how we picked them up in Oslo and later celebrated the day in Oslo. My 7 years old sister had brought with her an English-Estonian dictonary with her because she thought I cannot speak Estonian anymore. She could have us much ice cream as she wanted. It was a special day.

Next time I celebrated 17th of May was two years later. I had finished my studies at Lillehammer Högskole and my mom and uncle came to Norway to take me home. From this time I remember how my uncle and Arne talked for hours about Arne's Bang and Olufsen stereo, and I was wearing a strange pink leather skirt, Where was the fashion police? Or was it the fashion then? Britt made fantastic dinner (thanks to her I love cooking (and art)).
Anyway... it was one cool day and trip back home. "Minor earth, major sky" we sang all the way to Stockholm, on the boat me and my uncle went dancing to the night club...sounds so weird now:) He was old then (34:D), I wonder what people thought seing a young girl in a night club with an OLD man.

But back to 17th of May. Last year me and Ida were alone in Norway. No families , no friends. I asked Marek to come to visit us, because I really didn't want to be alone in that cold and dark apartment. It was a sad time and being alone made things even sadder. Marek came. I was happy that we could be toghether as a family, but we had no desire to celebrate anything. And it was FREEZING cold outside. We tried to enjoy the days, but you know quite frankly when you have lost almost everything, you don't feel like celebrating. We sat in that cold apartment and did our best to enjoy. 17th of May last year had another face last year. Or was it us?

This year everything was totally different. It was one AMAZING WARM SUNNY AND SWEET day, full of laughter and joy, celebration. the 17th of May had the face I remembered from old times (old times? what am I 98yrs old talking about "old times"?). Or perhaps we have changed? There is still a long way to climb out from the hole and I am confused, where to do this and how, but I feel we have at least taken some (small) steps in right direction. And we have friend (who feel almost like family) here. People, who invite us to their homes, help to get rid of homesickness, make us feel welcome in Norway. I am so grateful to that.
Ida took total advantage of the fact that children can have us much ice cream as they want today. She had 4 popsicles. Four!

Jah, muinasjutt sai läbi

Eile, kui siis selguski, et auto on otsad andnud (mis laias laastus tähendab, et me ei saa metsast kuidagi liikuma, sest sinna ei käi väga ühistransporti), naersin ma, et noh nüüd enam küll enam hullemaks minna ei saa. Selgus, et elu kuulas pealt ja võttis väljakutse vastu.

Mul oli tänaseks 1.aprilliks isegi jube vaimukas (vähemalt enda arvates) petupostitus valmis kirjutatud, aga kui ma siis õhtul vaimselt kokku varisesin, Marekit teadlikult provotseerisin , olin kaotanud täiesti kontrolli oma käitumise ja mõtete üle ning kui me siis veidi hiljem (pool)rahulikult arutasime, kuidas edasi minna, ei tundunud pilapostitus enam sugugi vaimukas. Võib-olla järgmisel aastal.

Nagu te olete aru saanud, siis ma ei kirjuta Marekist blogis juba mõnda aega, ega ka Mr.Poppinsist. Põhjus selleks on üsna argine. Me oleme küll püüdnud ja proovinud, kuid rahamured ja üksteisest eemal olek on meid viinud sellesse punkti, kus me oleme üksteise kõri kallal nagu kass ja koer (või siis nagu keegi ütles siin ühe postituse all, et kass ja koer saavad läbi, aga nemad mehega mitte) ning süüdistame teineteist.  Ida pärast oleme me püüdnud suhet toimima saada uuesti, kuid ausalt öeldes, on Ida näinud vaid tülitsevaid ja stressis vanemaid. See ei ole ka tema suhtes aus. Niisiis jõudsime me eile õhtul ühisele arusaamisele, et meie teed lähevad kahjuks lahku. Nii on kõigile parem. Ma olen seda päeva kartnud (ja eks see on ka üks depressiooni põhjuseid) ja nüüd on see päev käes. Meie abielu jõudis kesta kaheksa ja pool aastat. Ma usun, et ta oleks kauem kestnud kui ei oleks eelmise aasta sündmusi juhtunud, ja eks ma muidugi teeks palju asju praegu teisiti, kuid tagant järele targutamine ei aita. Meie muinasjutt sai läbi.  Jäävad ilusad mälestused. 

Samamoodi saab otsa poe muinasjutt. Ma püüdsin, ma tõesti püüdsin, kuid kuna poe avamine sattus väga halvale perioodile, siis ei ole mul olnud aega endaga tegeleda. Mu depressioon on süvenenud, kuid ma ei ole saanud seda ravida. Tänu eilsele kokkukukkumisele sain ma aru, et pean esmalt tegelema iseendaga. Et mul aga ei ole kedagi võtta, kes sel ajal poega tegeleks ja ma ei saa lihtsalt panna poe uksele silti "suletud kuuks ajaks haiguse tõttu" (iroonilisel kombel on mu naaberpoe uksel just selline silt, sest poe omanik suri haiguse tõttu) ning eeldada, et kuu aja pärast kliendid uuesti poe ukse taga järjekorras on. 

Ning et ikka allakäik oleks täiuslik, siis otsustasin ma, et mulle aitab kannataks olemisest, paljud suhted on niikuinii segased,siis tuleb ka üks ebameeldiv tee ette võtta. Nii nagu oleksin kohe pidanud. Võib-olla oleks ka see lahutusest päästnud, ma ei tea, aga ma tean, kuhu paljud minu närvid jäid.

Mis ja kust meist edasi saab, seda ma veel ei tea. See on ka üks põhjusi, miks Ussipesa välja üürime. 

Vot sulle siis aprilli nalja. Ei tasu elule väljakutseid esitada. 

Kommenteerimisel palun mõistvat suhtumist. 

Maaemo

Ma ei teagi, kust alustada. Sellest, et ma olen seda restorani soovinud külastada juba ammu, kuid olin kindel, et see on üks helesinine unistus - nii lähedal, samas nii kaugel? Või sellest, et üks imeline inimene tegi maailma kõige ootamatu ettepaneku tähistada seal mu sünnipäeva? Või sellest, et ma ei suutnud otsustada, kas nii hinnaline kink vastu võtta? Või sellest, et ma tundsin end nagu lõhestunud isiksus, kes tahtis sinna nii väga minna, aga teine osa tahtis juba tehtud broneeringu tühistada? Või sellest, et mida lähemale me laupäeval restoranile jõudsime, hakkasin ma kõhus liblikaid tundma. Jah, alustame sellest. 

See oli kummaline segu põnevusest ja hirmust. Mis saab siis kui koht on liiga peen? Ma ei oska seal käituda? Ei saa toitudest aru ja seetõttu pettun. Mõnikord on ju nii, et unistus tundub palju ilusam kui tegelikkus. 

Me ei olnud veel majanigi jõudnud kui meile uks avati. Me olime sellisest teenindusest hämmingus. Äärmiselt sümpaatne kelner juhatas meid lauda, kust avanes vaade Oslo Barcode'ile. Ma ei ole moodsa arhitektuuri liiga suur austaja, pigem meeldivad mulle vanad ja väärikad ehitised, kuid Barcode on üks mu lemmikpaikadest Oslos. Esimeste külalistena oli nii huvitav vaadata, kuidas maja loetud minutite jooksul külalistega täitus. Restoranis on vaid kaheksa lauda ning niisama tänavalt sisse astuda sinna ei saa. Kui ma praegu vaatasin nende kodulehte, siis esimene vaba laud oli juunikuus. Isver, ma oleks peaaegu unustanud, et reedel sain ma Maaemost veel telefonikõne, et meie külastust meelde tuletada (nagu ma oleks saanud seda unustada, ma olin laupäeval juba pool viis üleval, reisiärevus!) ja täpsustada, ega meil allergiaid pole. Suhtumine oli selline nagu oleks me ainsad restoranikülastajad sel päeval, keda pikisilma oodatakse. 

Maaemo (LINK) on kolme Michelini tärniga hinnatud restoran, seega ei saanud laitmatu teenindus tulla üllatusena, lisaks toidunaudingule nautisingi ma kõiki neid pisiasju, millest see reis koosnes. Marek on vasakukäeline ja kui esialgu oli ka tema niiske käterätik ja salvrätik paremal pool, siis juba teist või kolmandat eelrooga serveerides asetati asjad vasakule poole. Pisiasi, aga nii meeldejääv. Samamoodi asetati salvrätikud ja niisked käterätikud uuesti kokkuvoldituna oma kohale sel ajal kui külastaja lauast eemal (tualettruumis) viibis. 

Iga roa juurde räägiti, millega tegu on, kust tooraine pärit on ja kuidas seda süüa (jällegi kui juhtusid eemal olema, korrati jutt sulle üle). Selles mõttes pean ma ütlema, et muidugi oli tegu uhke restoraniga, kuid mitte sellisega, kus sa ei julgeks istuda ega astuda ega tea, millist nuga-kahvlit kasutada. Kõik oli uhke, kuid samas nii lihtne ja maalähedane, et esimene kohmetus (tingitud ilmselt sellest, et ma ei suutnud ikka uskuda, et seal lõunatasime) möödus kiiresti. Pooled road tuli süüa üldsegi näppudega. 

Kokku ootas meid ees 20 erinevat rooga - eelroad, kala, liha ja magustoit. Muidugi ei olnud portsjonid suured ja paljud võivad öelda, et see pole toit kui lusikaga on üks kriips taldrikule tõstetud. Kui aga kokku süüa 20 sellist pisikest rooga, siis minu kõht hakkas täis saama enne kui me magustoitudeni olime jõudnud. 

Ja tegelikult ega selle restorani puhul ei saagi rääkida toidust. Vaid toidukunstist. Kõige huvitavam oligi see, et kuigi ma räägin toidukunstist, siis ei olnud seal mingit hookuspookust, vaid lihtsad maitsed, mis omavahel moodustasid kõige suurepärasemaid kooslusi. Ma ei ole mitte kunagi mõistnud norrakate hapukooreputru ehk rømmegrøti, kuid sellisel moel nagu seda siin serveeriti, võiksin ma seda süüa küll. Samamoodi fenalår (suitsutatud lambakints) ei kuulu mu lemmikute hulka, kuid lompe (kartulipannkook) Rørose või ja fenalår rasvaga oli imemaitsev. 

Viimaseks roaks jäid vahvlid pruuni juustuga, mis on ju kõige klassikalisem norra toit, kuid otseloomulikult ei serveeritud seda klassikaliselel moel, vaid väikese "kiiksuga". Kõik kooskõlas Emakese Maaga, mida restorani nimi soome keeles tähendab. 

Ma ei ole toidukriitik, see pärast on mul ääretult raske toite kirjeldada nii, et need ei jääks vaid sõnadeks, vaid annaksid edasi need maitsed ja tunded, mida selles restoranis igat rooga suhu pistes kogeda saab. Seda kogemust kui paned suhu ampsu austrist rannakarbi ja tillikastmes ei anna sõnadega edasi anda. Vähemalt minul jääb sõnadest puudu.  Eelroad olidki ju tegelikult pisikesed ampsud, mille maitset sai kogeda vaid hetkeks, kuid maitse oli veel koduteelgi huultel ja kogemus ajusoppi talletatud. 

Külastuse juurde kuulub ka köögikülastus (LINK), et näha kus toit valmib ja kes millegi eest vastutab. Olgugi, et köögis pidi olema metsik tempo, et kõik toimiks sünkroonis, tundus kõik nii rahulik, nii zen. Kokad suutsid teha nalja ja olid nii ääretult meeldivad. Üks meeldivamaid osasid restoranikülastusest on see, kuidas nad ka söögisaalis käivad rääkimas, mida nad järgmiseks teevad, mis ees ootab (LINK), kuidas midagi valmistatakse (LINK)

Selline koostöö ja sünkroonis toimetamine oli mu jaoks müstika, pearoad asetati lauale täpselt üheaegselt, nõud kadusid laualt täpselt sel hetkel kui olime söömisega lõpetanud, iga väiksemgi kübe eemaldati laudlinalt enne kui me jõudsime märgatagi, et midagi lauale pudenenud oli. Kõike seda saatis meeldiv huumor. 

Ma ei saa öelda, et kui Oslos olete, siis minge kindlasti sinna restorani sööma, sest esiteks nagu öeldud ei ole see niisama, et astun sisse kuna tahan, kuid peamine põhjus  sellise neljatunnise ehmatav hind. Ma ei taha kuidagi kõlada üleolevalt, kuid olles nüüd seda restorani külastanud, siis ma saan väga hästi aru, kust menüü hind tuleb ning ütlen, et see on väärt seda. 

Ma ei tea, kas mul kunagi veel tekib võimalus seda restorani külastada, kuid seda enam on see kogemus eriline ja unustamatu. Kui me saaksime sinna iga nädal/kuu sisse sadada, siis kaoks see maagia ju ära. Ja ei oska ma sõnadesse panna KUI tänulik ma selle harukordse võimaluse eest olen. 

Pikemalt menüüst ja veinidest (nii hästi kui ma oskan) kirjutan ma Estonian with a backpack blogisse üsna pea. 

 

 

Siis kui ma (vist) keskealiseks sain

Ma ei ole sünnipäevadega siiani väga hästi hakkama saanud. Nii veider kui see ka pole (kuke aastal sündinud ja blogijana võiks ju midagi muud eeldada), aga mulle ei ole  meeldinud olla tähelepanu keskpunktis ja õnnesoove vastu võttes muutun ma kohmetuks. Seda kõike on liiga palju olnud.

Selle aasta sünnipäev oli aga teistsugune. Ma ei oskagi seda seletada, kuid kuidagi teine tunne on. Ka tähelepanu ei tee kohmetuks, vaid pigem on meeldiv. Ja noh olgem ausad, argipäeva on vaja mõnd päeva, mis teiste seast silma paistaks, oleks eriline.

Olgugi, et tegelikult veetsime me suurema osa päevast maja koristades, aknaid pestes, vaipu kloppides, siis oli see kuidagi nii eriline. Mõnus ja rahulik. Ma olen nautinud neid argiseid tegevusi. Kas põhjus võib olla selles, et ma olengi nüüd vanaks saanud. Lõpuks keskealiseks. Mis vanusest üldse ollakse keskealine? Kas 35 on keskealine? Iseenesest pole sel muidugi vahet, sest number on lihtsalt number.

Eilsest Maaemost ja sellega seotud emotsioonidest kirjutan ma eraldi. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna, milline elamus see oli. See oli midagi erakordset, vaimustavat, kordumatut ja unustamatut. Muinasjutuline. Ja palju rohkemat kui lihtsalt  toit. `

Aga kui sünnipäevad ongi nii toredad, siis võiks need kohe igal aastal olla;) Aitäh, sõbrad ja perekond, kes te vaimukaid ja armsaid sünnipäevaõnnitlusi saatnud olete!



Kransekake & lutefisk

Ma olen viimased kolm päeva Norra toiduretsepte guugeldanud. Ma olen endale pähe võtnud, et ma pean proovima Norra jõulutoite teha. Need on ühtepidi nii sarnased sellele, mida me Eestis harjunud sööma olema, aga samas nii erinevad. Aga see kõik tundub nii keeruline ja mul on tunne, et mina küll nende toitudega hakkama ei saa.  Näiteks pinnekjøtt. Kogu see vees leotamine ja puurestil küpsetamine tundub kõrgem matemaatika. Lutefisk valmistamine aga juba lausa eraldi teadusharu. Lutefisk kohta ütlevad norrakad naljatades ise, et see näeb välja nagu koletis mõnest jaapani õudusfilmist ning seda tuleb maast madalast süüa selle pärast, et "kui suudad alla neelata selle võdiseva kala, suudad alla neelata ka kõik pettumused elus". Ma ei tea, ma olen lutefisk'i ühe korra söönud, mulle maitses (sama ei saa ma aga öelda pettumuste kohta - nende alla neelamine on ikka raske).
Kransekake't olen ma teinud kahel korral. Esimene kord oli täielik ebaõnnestumine, teine kord sai siiski poolviltune torn püsti. Vormid tõin Eestist kaasa, aga kas ma ikka julgen seda uuesti tegema hakata?  Võib olla peaks piirduma seitsme sordi küpsistega? (Norras on kombeks jõulude ajal küpsetada seitset sorti küpsiseid). Kas ma neidki oskan teha? Britt-Ida oskas. Ütles veel, et iga korralik koduperenaine teeb jõuluks seitset sorti küpsiseid. Kas ma olen korralik koduperenaine?

Mulle meeldivad Norra jõulutoidud, aga siin ongi üks "aga". Need toidud, mida mina olen siin varasemalt söönud ja kiitnud, valmisid tookord Britt-Ida osavate käte all. Ma ei arva, et ma olen kõige kehvem kokk, kuid nende toitude valmistamise ees tunnen ma kerget aukartust. Ehk ei peaks mälestust heast Norra toidust ära rikkuma ja teeks jõuluks neid asju, millega ma siiski kindlasti hakkama saan?

Samas ma ju tahan krõbeda koorikuga juleribbe't süüa! Võib-olla peaks katsetama hakkama? Peaproov enne jõuluõhtusööki?  Muidu söömegi jõuluõhtusöögiks rahvustoitu Grandiosat. Jõulud on ju varsti käes. Isegi kodu hakkab vaikselt jõulurüüd selga saama. Ja jõulutunne kipub endalegi sisse ronima.

The last three days I have googled Norwegian Christmas food. I don't know why exactly, but I feel I should try making pinnekjøtt, lutefisk and kransekake. But it all seems so complicated. I mean, I don't consider myself to be the worst cook in the world, but these recepies make me nervous. All this salting and preparing a wooden gadget for damping the lamb...It feels like mathematics to me. And I sucked at this at school. 

The Norwegians say that lutefisk looks like something from a Japanese horror movie and children are forced to eat it because if they manage to swallow this strange fish, they are ready to swallow disappointments in the future. I don't remember the fish being that awful, I remember I liked it (cannot say this about disappointments in life - still bitter to swallow). Maybe it had something to do with the fact that all the delicious julemat I have tasted was prepared by Britt-Ida, who was an excellent cook? Maybe I should not spoil the memories of good food and should try to make something that I actually can? But it would be so nice to have a crispy juleribbe on the table.

I don't know....

And then there's this kransekake. I have made this twice. First time was epic fail (my kitchen was filled with cooked eggwhites and sugar), the second time I manage to create a leaning tower of Pisa from the rings, but it was not even close to the cake Britt-Ida made. And the seven sorts of cookies. I remember Britt-Ida saying that a good houswife always makes seven sorts of cookies for Christmas. Am I a good housewife? Or will I serve pizza Grandiosa for Christmas dinner.

Hard decisions I know. And Christmas is getting closer. As you can see from the photos our home is also quietly getting ready for Christmas and we are also feeling Christmas spririt sneaking in.

All tips on how to prepare a delicious Norwegian Christmas dinner are welcome:)

My first REAL Christmas Dinner.  Love this photo and LOVE the memories. 

Ootused ja tegelikkus

Niisiis. Nagu öeldud oli mul plaanis sada tuhat erinevat marthastewartlikku tegevust. Kodu kaunistada, Aili poolt ilusate piltidega reklaamitud jõululõhna valmistada, Idaga piparkooke küpsetada ja ... Ideaalis kujutasin ma ette, kuidas meie kodu täitub mõnusa jõululõhnaga ja me ise oleme nagu väike perekond Bullerbyst, keset paksu metsa ja lund. Selline idüll pidi olema, et pisar tuli silma sellest kui armas see kõik minu peas välja nägi. Noh umbes midagi sellist (link).

Tegelikkus oli aga idüllist muidugi kaugel. Vähemalt alguses. Kõige pealt keeldus Ida minuga koos piparkooke tegemast, vaid issi võis aidata, kui ma siis mingil hetkel siiski liituda võisin julgesin ma rumala peaga võtta Idal käest taignarulli, mille peale vallandus selline kisa, et seda oli ilmselt ka 13km kaugusele Lillehammerisse kuulda. Selle peale solvusin mina ja lahkusin dramaatiliselt, sest Ida kiununutt käib mul luust ja lihast läbi, lisaks sellele olin ma solvunud, et mu oma laps ei lase mind enda lähedale ja ajab eemale ning lõppkokkuvõttes mõtlesin ma, et p***se see leivategu, mina ei viitsi. Nii me siis idülli asemel jonnisime, kiunusime, kaklesime ja solvusime. Esimene plaaditäis kooke jäi ka ahjuplaadi külge kinni. 

Lõpuks muidugi kui me enam jonnida ja kakelda ei viitsinud, saabus ka Bullerby idüll, aga minu peas oli tegevuskava hoopis teine olnud. Jõululõhn ka podises pliidil, kuid samal ajal keetsin ma pliidil ühepajatoitu ning ei saanud ma aru, kas majas oli idülliline jõululõhn või oli see keedukaalikas. Kaunistuste tegemiseks unustasin ma õunad osta, männi- ja kuuseokste metsast toomiseks oli liiga pime ning tegelikult oli Ida kisa meid nii ära väsitanud, et ega suurt ei viitsinud ka enam midagi teha. Mina kallasin endale ühe (!!!!) klaasi Martini Extra Dry'd ja hakkasin "Iseseisvuspäeva" vaatama (jep, mul on veider filmimaitse), millest ma ei näinud isegi veerandit. Enne kui Ida unne vajus, norisesin mina juba diivanil. 

Ai, ma valetan, enne kui ma oma klaasikesega diivanil ära vajusin, suutsime me korraks kogu maja ka diskoteegiks muuta ja tantsisime Idaga Britney Spearsi ja Erasure ning The Lumineers saatel (ammmmmu ei olnud me niimoodi muusikat kuulanud, natuke näeb meie tantsuõhtut siin). Alumisel korrusel elav meesterahvas mõtles vist küll õudusega, et mida need hullud seal üleval teevad. Vot see osa õhtust oli kõige õnnestunum ja lähedasem sellele, mida ma oma vaimusilmas olin peas kujutanud. 

As told I felt so Christmasy that a Martha Stewart inside me started to scream and wanted out. I had planned to decorate the house, make the Christmas scent (LINK), bake ginger breads with Ida... In my head I pictured that our house will be filled with the wonderful Christmas scent and we ourselves will be like a family from an Astrid Lindgren book. In a small house in the middle of forest, snow everywhere, candles and us smiling and laughing. Yes, it all looked so sweet in my head.

The reality was somewhat different. Ida refused to bake with me and only dad was allowed to sit together in the kitchen with her, finally I was allowed to the kitchen, but when I tried to teach Ida she started to scream so loud that I am sure everyone could here it in Lillehammer (13 km from our house). You have no idea how much her screaming makes me wanna scream as loud. I felt again my hair turning fifty shades of grey. I was hurt that my own child didn't want to spend time with me and so thought f**k this fake wannabe Bullerby. The first plateful of ginger breads got burnt.

After a while of course everything calmed down and we really did look like a family from a book, but seriously the scenario in my head had been quite a bit different. The Christmas scent was boiling, but honestly I didn't understand if the house smelled like Christmas or cabbage and carrots ( I was also making stew for dinner). For Christmas decorations I had forgotten to buy apples and it was to dark to go to the forest to get some tree branches and actually I felt tired after all this hassle with Ida. I poured myself a glass of Martini Extra Dry and started watching "Independence Day" ( I know I have a strange taste of movies). Ten minutes later I was sleeping.

Wait, I almost forgot that before I "passed out" on the sofa we turned the house into a night club and danced to Britney Spears and Erasure. And the Lumineers. Ida loves the "Ho Hey" part. ( a bad quality video can be watched HERE) . I am sure our downstairs neighbour wasn't too happy about the dancing feet. Well, this part of the evening was the closest to what I had had in mind.