I get that feeling of “bon voyage”, the feeling that I’ve been here before *

"I GET THAT FEELING OF “BON VOYAGE”, THE FEELING THAT I’VE BEEN HERE BEFORE *"

Ma olen blogi pidanud seitse aastat ja aeg-ajalt ikka tuleb peale (identiteedi)kriis. Tundub, et kõik on  juba öeldud ja kõik on juba ammendunud. Teen “Diip kunstiinimese” lahti ja tunnen, et midagi on valesti. Ma ei tunne, et ma olen “diip kunstiinimene”, hetkel nagu rohkem “seljakotiga eestlane”. Seljakotis on perekond, Ussipesa, Norra, Muinasjutt, depressioon, pood, tööotsingud, segadus, vaesus ja rikkus üheskoos.

Ma olen nüüd juba nädalakese kaalunud oma blogiga   kolimist. Mind on takistanud hetkel veel vaid see, et ma ei tunne “wordpressi” väga hästi ja pole rahul sellega, kuidas blogi välja näeb, kuid seda saab ju aja jooksul parendada?

Noh igatahes, the changes are 50-60* et ma kolin SIIA.

*Mati Nykänen tsitaadid

I have been blogging for seven years and every once in a while I have this blog identity crises. I feel that everything is already been said, everything is “so yesterday”. There is nothing new for me to say. I open my “Diip kunstiinimene” blog  and feel that something is not right. I don’t feel like I am the “deep artistic person” at the moment, I feel I am more “the estonian with a backpack”. There are many things in the backpack: family, Norway, the shop, home in Estonia the depression, the fairytale, confusion, search for job, wealth and poverty mixed togehter…

At this stage I feel this blog here is more me. The changes are 50-60%*that I will move HERE.

*Mati Nykänen quotes

Blogiidentiteedi kriis/ Blog identity crises

Mul on vist kerge identiteedikriis blogijana. Ma ei tea, kes ma olen ja kes ma tahan olla ja kus ma tahan olla ja miks ma tahan olla ja mis üldse on lubatud ja... 

Esiteks käib mulle õudselt närvidele, et kui ma kirjutan mõnest draamast või elan välja oma ärritust, saan ma kommentaarideks, no aga mida sa kaagutad kaasa, et teema ikka ei vaibuks, kui kopp juba ees on või et ära ärritu ja püüa märgata ilusaid asju. Uskuge mind, ma POLE KUNAGI VAREM ilusaid pisiasju märganud rohkem kui ma olen õppinud seda tegema viimase (kahe?) aasta jooksul, ma olen õppinud hindama hoopis teisi asju, mu väärtused ja isegi arvamused on peapeale pöördunud ning ma olen aru saanud, kui vähe on vaja tegelikult õnneks. Samas ei ole ma mingi lillelaps, et ma usuks, et klišeed ja kullerkupud ongi see, mis õnnest puudu on. Hetkel mõtlen ma, et õnnest on puudu 31 914 eurot ja selle emotsiooni ajel võingi ma välja hüüda, et apua!ma olen nii vaene. See on vaid hetkeks, homme on mul uued emotsioonid. Aga igakord kui ma midagi välja prahvatan tuleb keegi, kes ütleb, et apua!püüa olla positiivne.*

Ma ei taha kogu aeg positiivne olla. Ma tahan olla MINA. Ja ma tahan, et mul on õigus öelda, mida ma mõtlen (ja teil on õigus vastu öelda, mida te minust arvate, ma võtan isiklikult kriitikat, aga ei sure kriitika kätte ära).

Ja vähe sellest, et ma ei tea, mis blogija ma olen. Ma tahaks olla arvamusblogija, aga ilmselgelt ma seda ei ole. Ma ei taha olla (vaid) pereblogija, kuid ometi tunnen ma, et päris suur osa blogist keskendub perele. Järele jääb eluline blogi või välismaa elust pajatav blogi. Eluline blogi ma ei taha olla. Mulle ei meeldi väljend "elu(line) blogi". Võib-olla siis ikka elu välismaal?  Sellisel juhul tunnen ma, et ma peaks kogu blogi üle kolima Estonian with a backpack blogisse, sest mulle tundub, et wordpress pakub palju rohkem võimalusi, muuhulgas ka parooliga postitusi. Mõnikord tahaks ikka tööst ka kirjutada, aga mitte massidele, kes kohe perekooli kukkuma jooksevad. 

Lõpetuseks ütles mu vägagi intelligentne sõbranna, et blogisid loevad need inimesed, kelle iq muud ei luba. See tähendab pretty much ka seda, et blogisid kirjutavad inimesed, kelle iq muud ei luba? Mina kaasaarvatud? Aga ütleme nii, et laias laastus ta ju ei eksinud. Blogid kubisevad pinnapealsusest ja paljud blogijad ning blogilugejad just intelligentsusega tõesti ei hiilga...

Jaajaaa, pseudoprobleemid. 

*Armas Anneli kirjutas mulle, et loeb mu blogi, kuna see on elurõõmus. SELLIST komplimenti ei ole ma veel kunagi enda (blogi) kohta  kuulnud

I think I suffer from blog identity crises. I don't know who I am, who I want to be, where I want to be, why I want to be and what is allowed and not allowed for a blogger. 

It drives me crazy when I write about some dramas or say what I mean right here right now, blowing out steam, someone comments well, try to concentrate on the positive and notice the small things. Believe me I have never before noticed the small things more than during the last year(s), I have learnt the value of small things, learnt how little is really needed for happiness, my opinions and own values have been turned upside down, nevertheless I am not a hippie who thinks we can live on flowres, love and clichés. Like at the moment I wish I had 31 914 euros to be happy and not having it makes me scream help! I am poor in the heat of the moment, there is no need to tell me to concentrate on other things. The positive things. 

Why am I not allowed to NOT be positive all the time. Tomorrow I have forgotten about the "missing" 31 914 euros, no worries, it's not like I am planning on robbing a bank or something. It's just an emotion. Today. Tomorrow there will be other emotions. 

Let me be me. Let me have the right to express my feelings. And you have the right to express your feelings towards me. I will take the criticism personally, but I will not die from it. 

Furthermore I don't know in what category my blog should be. I would like to be an "opinion blogger", but obviously I am not  that good blogger. I don't want to be a "family blogger", but as you perhaps have understood I am writting quite a lot about my family. A "life(style) blog or a "life abroad blog" then? 

The first category is too much for me. First of all I do not like the phrase "lifestyle blogger", in a way I think these blogs are the most shallow and mainstream, and I don't want to be either of that. I want to be deep. A blog about lufe abroad can be my category, but then I think I should move to wordpress - to Estonian with a backpack blog with all the stories. I feel it would make sense more. 

My very intelligent friend told me that blog readers are people who don't have enough IQ for more, like reading books and magazines and news papers. This pretty much makes the people who write blogs also not the most intelligent people on the planet. Including myself then? But to think of it,  she's not that wrong. As I already mentioned many bloggers don't seem to be the sharpest pencils in the box...

Yes, I know, I know. Pseudoproblems.

See hetk kui ma tean, et targem oleks vait olla, aga ma ei oska

Ma tean, et mõningatel juhtudel peaks ühel täiskasvanud inimesel olema nii palju aru, et mitte üldse kirjutada teemal, mis võib kirgi kütta, eriti kui pole kirgedeks aega. Muidugi ei pruugi ka, sest blogimisega on selline kummaline värk, et mõnikord mõni täiesti süütu teema (nt dressipükste teema) hakkab oma elu elama, samal ajal kui mõni teine teema, mida ma ise kas kriitiliseks või hulljulgeks olen pidanud, on saanud positiivse tagasiside osaliseks. Never know... Tundub, et kommentaarid sõltuvad kommenteerijate tujust ja kuuseisust.

Nüüd te juba kindlasti mõtlete, et mida ma keerutan nagu kass ümber palava pudru, eksju. Et räägi siis asjast. Okei. Nägin siis mina täna Kai blogis pealkirja "Ei ole mingit sõda" , ma küll aimasin, mis seal kirjas on, kuid tegin ikka ju uudishimust (ja harjumusest seda blogi lugeda) loo lahti. Täpselt nii oligi, et Kaist ja Gretest on saanud sõbrad, kes mõlemad said aru kui toredad nad tegelikult on, et kõik oli üks suur eksitus, keegi ei mõelnud midagi pahasti, neil oli koos tore päev, Grete fännid võivad rahulikult hingata, et Grete siiski ON ülimalt armas ja tore ja siiras inimene ning Kai sai kingitusi. 

TV3 PR-osakond oli ühesõnaga Gretele kenasti nõu andnud, kuidas see tobe apsakas endale positiivseks reklaamiks keerata ja nagu näete, toimis. Ma itsitasin omaette kui must ja valge maailm ikka mõnikord on ning lubasin endale, et itsitangi vaid omaette, aga...siin ma olen... itsitan avalikult. Mind tundes see ei tulnud teile ju üllatusena? 

Grete PR-käik oli täpselt nagu suhtkorralduse õpikust maha kopeeritud. Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata, et see tundub nii lame. Ma tahan siinkohal rõhutada, et te ei pea nägema minus kibestumust või kadedust (ma olen n+1 korda selgitanud millistel juhtudel ma kade+kibestunud olen) või soovi draamat tekitada*, küll aga võite siin näha küünilisust. Ma ei usu päkapikkudesse, jõuluvanasse, ka kahtlustan ma, et ükssarvi ja rahapadasid vikerkaare lõpus pole olemas, seega selline "ilus päev" tundub...mis sõna ma otsingi...noh...kõige lihtsamakoelisem PR. 

Muidugi ei ole ma nii naiivne, et arvaks, et päriselt mingi sõda oli ja keegi jubedalt solvus või haavus, on ju arusaadav, et ajakirjandusel on vaja midagi kirjutada kui päris-uudiseid pole. Siinkohal olen ma nõus, et kõik see on meelelahutus ja nagu üks mu blogilugeja kommenteeris, et "oligi juba Ojasoo-draamast kõrini, aitäh blogijad uute tuulte eest". 

Samuti ei taha ma siinkohal öelda mitte ühtegi halba sõna Kai ja tema selgroo kohta (kui te kuidagi seda siit välja lugesite), mulle meeldib jätkuvalt tema blogi ja tema ellusuhtumine.  Plusspunktid täiskasvanuliku suhtumise eest kogu "sõtta". Ma usun, et ta päästis paljude väikeste tüdrukute päeva. Nad saavad edasi elada õndsas teadmises, et Grete Klein Padjaklubi-Laura on ka sisemiselt nii armas ja ilus nagu välimuselt.  Aga halenaljakas oli see "ootamatu" pööre ikkagi. 

*Ma ei ole väga tihti Marimelliga ühel meelel, kuid lugesin ka tema postitust sel teemal ja eks tal on ju õigus, et me oleksime võinud oma suu lahti teha ebaaususe koha pealt ENNE. Ma pean ütlema, et ma mõtlesin sel teemal kobiseda, aga kolmel põhjusel jäi see tegemata. 1) ma olen tüüpiline eestlane, kes PÄRAST kritiseerib; 2) ma arvasin, et see on osa turundusest nii üritusele kui sarjale ja ma olen juba varemgi rääkinud, et laias laastus ma usun, et igasugu võistluste ja ürituste korraldajatel on pigem hea meel kui võidab tuntud inimene, sest kõik taandub reklaamile ja 3) ma ei teadnud, et Padjaklubi-Laura on nii popp, et ta feik-blogi päris-blogide seas üldse midagi võidab (vt punkt nr 2, ma arvasin, et osalemine on nö mängult)

No more free joy! Why?

Ma kirjutan selle postituse pikemalt inglise keeles, sest olen ühes Lillehammeri facebooki-grupis, kus administraatorid pakuvad suvel raskustes peredele tasuta võimalusi lõbustuspargi külastamiseks jm lõbustusteks, mis Norras teadupärast üsna kulukas on. Kadedusest jäi see tegevus aga kellelegi hambusse ja kohalikus lehes ilmus artikkel, kuidas see on ebaaus ja pressitakse välja isikliku infot ja ma ei tea mida veel. Ma siis tunnistan ausalt. et eelmisel aastal kui pakuti Hunderfosseni pileteid, siis kirjutasin oma olukorrast ka mina ja OLEN ÄÄRETULT TÄNULIK, et saime Idaga selle võimaluse (loe SIIT) ja üldse ei häbene seda ka tunnistada, et tänu kellegi aktsioonile sain pakkuda oma lapsele midagi sellist, mida ma muidu poleks saanud.
Ma ei tea, kas tõesti peab nii kade olema, et isegi heategevuse peale kaevata!

I am a member in a Facebook group  called "Kjöp/Salg/Gis bort Lillehammer & Omegn", where people sell and buy things, but the administators of the group have started a so called charity campaign, where they give families in this area the possibility to get a free trip to Kiel, amusement park, pool, etc. To do so they have asked people PRIVATLY send their information about why they deserve this oppertunity, which makes sense, because how else could they decide who deserves it. A nice campaign right? If you think everyone was happy with this, think twice. Someone from this group tipped the local newspaper how people are asked to share sensitive information and how this is not right and so many other ugly things where said.

I honestly want to ask what´s wrong with you people? Does it bother you so much that someone can get something for free? Someone chose another family instead of yours? Are you so offended that you try to take away happiness from others? 

Let me tell you something! I became a member of this group last year and when I saw that someone is giving away tickets to Hunderfossen I also wrote a private message to this person explaining why I think me and my daughter should deserve to go there. Nobody asked me to share more information than I decided and nobody besides me and that person knew about this, nobody shared my "sensitive" information further to third parties.  

I am not ashamed to tell you now that last year my family was in a real financial crises - we had lost our restaurant, our savings and incomes, I was alone in Norway with my daughter, my husband tried to earn money in Estonia so that we could keep our house, it was a challenging situation, but we needed to be the best parents to our daughter. And what to parents want? They want to give their children a happy childhood, memories, a summer vacation to remember.

When I was an exchange student in Norway 20 years ago I got to visit Hunderfossen MANY times and it sat in my memories, I wanted to share this with my daughter, to give her a summer she deserves, but I had no extra means for that.  How happy do you think it made me when we got to go to Hunderfossen? I AM THANKFUL to people who started this campaign in the group and to people who gave away free things to families like my own. Yes, everything didn't go as well as planned when we visited the amusement park (you can read about it here), but it had nothing to do with the park or the campaign and to put some minor things besides WE HAD A WONDERFUL TIME! Hunderfossen remains one of my favorite places and I hope this summer* I can take my husband and daughter there for a nice family vacation. 

So what I want to say? Don't take away nice campaigns like this just because you are jelous! As you can understand from this post, the visit ment so much for me last year. Nobody knew how difficult we had it last year and I appreciate(d) this little free gift more than I can express in words. I hope this year another family gets to experience the same thing. 

* I am selling second hand things with prices from 10 nok during Lillehammer-dagene to give my family a day at Hunderfossen. Come to my shop at Storgata 91, 2floor (entrence from "Yes, vi leker!")

Aga mis saab abielust?

Ma ei tea, kas see on nüüd mingi kümnenda aasta kriis, aga me ei saa Marekiga ABSOLUUTSELT läbi. Okei, kui ma kirjutan suurte tähtedega ABSOLUUTSELT, siis ma natukene liialdan, kuid laias laastus vastab see tõele.Me ei suuda omavahel suhelda ilma, et me üksteist süüdistaks, teineteise peale solvuks, häält tõstaks, meil on erinevad arusaamad asjadest alustades lapsekasvatusest kuni selleni, kus edasi elada ja kuidas. **

Mina nõuan, et üürime oma maja välja, Marek ei taha "seda viimast oma enda asja" kaotada. Ma mõistan tema tundeid, kuid ma tahan ükskõik milliste vahenditega august välja saada. Ausalt, kui ma oleks noorem ja kenam, siis ma oleks varsti nõus prostituudiks ka hakkama.*  Marek arvab, et peab iga sekund Idaga koos olema, mina arvan, et Ida peab õppima ka üksinda mängima/magama minema. Me tülitseme ja vaidleme oleme vait, sest nii on lihtsam, sest kõik meie jutuajamised lõppevad tüliga. 

Marek tunneb puudust sõpradest, kontserditest, suveüritustest, mina tunnen ka, kuid ei leia, et see kõige olulisem on. Ma tunnen ka end närusti, et ma ei saa minna juba teisele ristitütre lõpetamisele ühe aasta jooksul, aga kui lennupiletid selleks nädalavahetuseks ON 300eur edasi-tagasi (tuletan meelde, et eelmine nädal käisin ma Eestis 15 euroga), siis see ei ole lihtsalt mõeldav ja nii lihtne ongi. Lisaks olen ma kogemata suutnud Ida lasteaias puhkuste graafikusse teha risti valesse kohta, nii et Ida on lasteaiast vaba 28-31 nädal. Ma ei suuda välja mõelda, kuidas ma neli nädalat kas 1) üldse poes ei ole või 2) Idaga siin koos olen. 

Mina olen segaduses ja omadega läbi, Marek on segaduses ja omadega läbi. See kõik kokku panduna annab kokku tulemuse, kus me aina tihedamini pillume lauseid, mida me (veel?) ei mõtle, aga mina ei tea, kuidas seda suhet korda saada. Sest lisaks kõigele muule on ka meie suhe katki.

*Ma tegin nalja. Ma never ei suudaks midagi sellist teha isegi kõige meeleheitlikumas olukorras.
** Palun ärge soovitage Eestis tööd otsida, on ilmselge, et seda me niikuinii teeme, mitte ei oota palmi all, et banaan suhu kukuks.

Pardiralli muljed

Enne kui ma laupäeva õhtul blogiauhindade jagamisele läksin, käisin ma kolleegidega ka Kadrioru pardirallilt läbi. Kiire kõrvapõikena mainin ära, et mingil määral võttis Oru hotell ka blogiauhindade jagamisest osa, pannes omalt poolt välja väikese puhkuse ühele tublile töömesilasele.

Foto: Marimell.eu

Aga edasi siis Pardiralli muljetest.  On vist muidugi ka sõnadeta selge, et tegu geniaalse ja tänuväärse üritusega, kus mõnusa meelelahutuse käigus kogutakse raha heategevuseks. Kuldsponsor Oru hotell annetas igalt vahemikus 01-11.06 hotellis ööbinud külastajalt tasutud öö eest 2eurot Pardiralli heategevuseks. Mu meelest on see ülimalt tore panus hotelli poolt. Ürituse tuluga toetatakse vähihaigeid ning spetsiaaltoidusegusid vajavaid lapsi.

 Delfi andmetel kogus laupäeval toimunud Pardiralli 2016 inimeste abiga 132 948  eurot annetusi.  Kõik 10 000 parti leidsid endale sponsori ning said võimaluse pargi kanalis võistelda.

Kui te sel aastal ise kohal ei käinud, siis loodan, et meeleolukas pildireportaaž kutsub teid osalema järgmisel aastal.

Hommikune kick start / Morning kick start

Hommikune happy face

Mis mulle Norra puhul kõige rohkem meeldib, on see kui sul vaja midagi tellida või (kiirelt) mõnd teenust saada? Viimased paar nädalat olen ma nt Oslosse korterit (ei, mitte endale) otsinud. Kirjutanud, et vaja oleks alates 05.06 ja on KIIRE. Mis te arvate, kuna ma hakkasin vastuseid saama? Üleeile. Need, kelle ma telefoni teel kätte sain, ajasid lihtsalt mingit jura. Pangakaardi ja kontoavamisest olen ma juba rääkinud, mul oli vaja ka üks konto juunikuuks avada, aga kuna protsess oli nii pikk, siis ma lihtsalt loobusin. Ma lihtsalt ei jaksanud mööda erinevaid ameteid enam joosta. Võib-olla siis kui jahedamaks läheb.

Panete tähele, ma ütlen, et liigutan end kui jahedamaks läheb. Ja ometi on minu järgmine etteheide, et niikui suvesoojus Norra saabub, liigutavad kõik end nagu porikärbsed ning on puhkuselainel, mis sellest, et ametlik üleriigiline puhkus on alles 27-29 nädalal ees ootamas.

Ja lõpuks jõuame tänase hommikuni. Vaja minul survepesurile üht juppi. Sõidame kenasti SELLE SAMA TOOTJA esindusse, kes ütleb, et temal pole, et tuleks tellida. No pole viga, tellime siis. Aa ei, tema kaudu ei saa, et mingu ma (teises linna otsas asuvasse) edasimüüja töökotta. Sõidame sinna. Mis tea arvate, kas sealt saadeti meid uuesti esindusse? Kui ma uurisin, kas seda juppi saaks parandada, vaadati mulle sellise näoga otsa, et "kulla välismaalane, kas sa ei tea, et kui Norras midagi katki läheb, siis seda ei parandata, VAID OSTETAKSE UUS".  Saime siiski teada, kus neid survepesureid veel müüakse ja suundusime sinna. Ma olin 100% veendunud, et meid saadetakse uuesti esindusse, kuid minu suureks üllatuseks, võeti mu number ja vooliku "strateegilised mõõdud" ning lubati uurida. Lootus on, et saame selle jupi ikka ENNE puhkust kätte. Me tahaks terrassilaudu õlitada, aga selleks oleks need enne vaja samblast puhtaks pesta survepesuriga.

Kui te veel ei tea, siis asi, mida ma maailmas kõige vähem armastan, on igasugu ehituspoed ja poed nagu Jula ning Biltema. Täna hommikul pidin ma KÕIK need läbi kammima. Tõeline kick start hommikule. I am not happy.
Ja taiboh kui seda voolikut nüüd ei saa!

The thing I like best about Norway is time you spend when you wish to order something. Or need something quickly. At the moment I am trying to find accomodation for someone in Oslo and sent out thousands of e-mails saying that I need it from 05.06. When do you think I started to get answers? Day before yesterday! Yes, they take good time to answer here. 
I also needed to open a bank account but honestly I just couldn't deal with it now. Last time I had to go from place to another and it  took me a month to get the debit card, I feel I have no energy for the same crusade at the moment. Perhaps when it gets a bit cooler. 

It's funny how I mention the warm weather, because the next thing I want to complain about is how lazy Norwegians become when the sun is shining. As soon as the weather is warm enough, the vacation mode is on and everything else can wait. Although the national "fellesferie" (vacation) in week 27-29  is a month away. 

And now to my point. We needed a sparepart for pressure washer and went to the representer/workshop of the producer. "No, we don't have it," he answered and said we can order it. Okay, let's do it then. "No,you cannot do this here, go to a workshop to a cooperation partner," he said. Fine, we drove to the other side of town to be sent BACK to the first workshop. They looked at me with a look on their face which said "dear foreigner, don't you know here in Norway we DO NOT buy spareparts, we buy a WHOLE NEW PRESSURE WASHER!"
I don't even know why it surprises me, but it did? Luckily we got to know who else sells these washers and headed there. I was 100% sure that we will be sent back to the first workshop, but to my big surprise they wrote down the model and my phone number. There is a slight chance we will get the part. And a slighter chance that we'll have it before vacation. I want to oil the terrace floor, but before it needs to be washed. Preferably I would do this before December...

The shops I dislike most are shops like Biltema, Jula, Maxbo, they are sooooooo boring and full of booooring stuff like hoses and washers and this morning I had to visit every one of them. Did not make me happy! 
And guess if I will be angry if we will not get the damn hose we need!

Kui kõik ülekeevad emotsioonid välja jätta...

Kui kõik mu ülekeevad emotsioonid välja arvata, siis vaatan praegu pilte ja mõtlen, et aga millega ma sellise luksuse välja olen teeninud? Kuidas saaks nii, et selline idüll ei paistaks ainult pildilt, vaid argipäev olekski üks suur idüll? 

Vaatasime eile õhtul "Mamma miat" ja ma mõtlesin kogu aeg filmi vaadates, kui kihvt oleks samamoodi väikest hotelli pidada. Ja lõpetasin kiiresti, sest ma ei julgeks enam ühegi asjaga ise alustada. Sellest on jällegi omamoodi kurb...

//If to forget my "overboiling" emotions and I look at the photos we took this weekend, I keep asking myself how have I deserved luxury like this? How to keep the idyll in my mind and heart, in everyday living, ot only photos? 

yesterday we watched "Mamma mia" and I found myself dreaming about running a little bed and breakfast. And I stopped as soon as I started, because I would not dare to start anything again. And this is actually a bit sad...

Kohutavas vaesuses elamine /Living in awful poverty

 Eelmise postituse kommentaar, et "aga kas sa ei karda, et kui sa kirjutad kõigile, et elad kohutavas vaesuses, võlgu. Oled sügavas depressioonis, ärritud kergelt (vb eneselegi ohtlik)..." pani mind mõtlema. Just selle "kohutavas vaesuses ja võlgu elamise kohta". 

Esiteks ma ei häbene seda, et meil on hetkel rasked ajad, selle nimi on elu ja nö valed otsused, midagi pole teha. Minevikuga. Tuleviku nimel me pingutame. Näiteks mõtlen ma pea iga nädal selle peale, et järgmisel aastal samal ajal ei ole mul üht suurt laenu. Laenu, mis hetkel tekitabki olukorra, et mul on kuu lõpus rahakotis 3,20. 

Ja "kohutavaks vaesuseks" on meie elu natuke liialdus ikka nimetada. Ma mõistan täna väga hästi, mida mu sõbranna mulle ütles, kui kirjutas, et "mulle meeldis teie lihtne elamine ja uus sina, kes on rohkem sina" - ma mõistan neid sõnu väga hästi ja elan aina rohkem nende järgi. See ei tähenda sugugi, et ma tahaksin öelda, et raha ei ole elus tähtis. Nii "diip kunstiinimene" ma ei ole. Tegelikult on selles osas maailm must ja valge. KÕIK probleemid ERANDITULT saavad alguse rahast. Aga siis on see teine pool elust - see pool, mis koosneb hetkedest, sõpradest, pisiasjadest. Selle poole pealt on ilmselt raske leida õnnelikumat inimest kui mina. Mul on KÕIK olemas. Ma olen selliseid pilte varem pildiraamatutes näinud, nüüd on meil võimalus ELADA pildiraamatus. Ma kavatsen nautida sellest iga hetke, sest ma ei tea, võib-olla see on once in a lifetime võimalus. Isegi meie kodupood on nagu pildiraamatust. 

Ja nii me elamegi. Kohutav vaesus + täielik rikkus. 

//

A comment from last post, where I was asked "if I am not afraid  if I tell everyone that we are living in awful poverty and I am depressed, I will have problems". I answered to the comment also that there is nothing to be afraid of. I am not dangerous or sick in a uncurable way, I am just tired, because too many things have happened during last two years, and I need help to sort things out, to get back on my feet. 

But to say that we live in "awful poverty" is an overstatement.  I am not ashamed to say that these are financially difficult times, wrong decisions have lead to this, and we have to deal with it, but I honestly must say I am happy that we dared to try make our dream come true. We were with little experience and made wrong choices, but we tried, and if I think back on things I am happy for everything we did. We cannot change the past, but we are working on making the future brighter. If not for our sake, it's for Ida's sake. She has been our sunshine during the last days and deserves ONLY the best. 

I have seen photos like these below on picture books before, but you know, at the moment WE ARE LIVING IN A PICTURE BOOK. Even our homeshop is satumainen, our yard is satumainen, everything together is satumainen, and I am enjoying these moments while we have the oppertunity. TMaybe it is once in a lifetime oppertunity to experience Norwegian winter and summer in this way. I don't know. Perhaps from autumn we are back in Estonia. But to have this picture book life AT THE MOMENT  makes me the happiest and richest person there is. 

Of course this doesn't mean I want to say money is not important. Of course it is. This part of the world is quite simple and black and white. ALL problems start with money. No exeptions. If you have too much or too little - both have it's downsides. 

And that is how we live at the moment. Awful poverty + richness. 

Poes on olemas armas mängunurk (kust Ida karu kaasa shoppama kutsus. Keegi ei pahandanud)

See on meie koduPOOD