Sel ajal kui mina olen masenduses... /While I am depressed

See postitus on nüüd üks neist fassaadipostitustest. Imelistest munapühadest. Läbi pildi tundub kõik nii idülliline, muremõtted ei paista pildilt. Samas ei ole siin midagi võltsi, ma olengi nautinud iga hetke, olnud õnnelik ja rahulolev. Munapühad olid ilusad, kuigi ma pean tunnistama, et minu maitsele natukene liiga pikad. Te ju teate, et mul poleks midagi rantjee elu vastu, aga ikkagi...
Võib olla olen ma lõhestunud isiksus? Üks osa minust on õnnelik ja tänulik,lteine osa laisk ja mugav, kolmas osa masenduses.

Igal juhul siin ta on - meie pühad piltides.

This here is one of the posts to show that life is a flower. Everything looks perfect from the photos, and believe me - the easter holiday was pretty close to perfect, photos hide perfectly depression and fear. Perhaps I have multiple personalities? One me is happy and thankful for the life I have at the moment, the other me is lazy and enjoys the "dolce far niente", third me misses work, fourth is depressed and unhappy?  Confusing...

Anyway. Here it is - our holidays in photos.

Ma tundsin ühel homikul, et pean end tuulutama, mõtteid korrastama ja nii läksime me Idaga jalutama. Tagasiteel mõtlesin ma, et lõikaks natuke ja läheks üle järve. Läks aga nii, et neljakilomeetrise tee asemel venis meie jalutuskäik pea seitsme kilomeetri pikkuseks, sest ma suutsin täiesti vales suunas liikuma hakata. Ma ei tea, kui poleks taibanud ringi keerata, siis oleks me vist lõpuks Trondheimi jõudnud. Note to self: ära orienteeru punaste majade ja mägede järgi, neid on IGAL kaldal. Koju jõudes oli vein igati ära teenitud. 

// Me and Ida went for a little walk. I decided to take a shortcut over the lake, but instead of walking 4km we ended up walking almost seven, because I went in totally wrong direction. For some time I had no idea where we are, quite a strange feeling. So wine was well deserved when we finally got home. 

Mu ristitütar sai nädalavahetusel 16. Sellise mageda õnnitluse sai ta meie poolt. Okei, esialgu. Pakk ehk hakkab ka varsti kohale jõudma:)

//My goddaughter, who is a talented ballerina, turned 16 this weekend. I enjoy living in Norway, but when occasions like that I miss that I don´t have the possibility to be there. She will perform tomorrow in "Vanemuine" theatre - I would like to be there, but I wish her all the best for graduation. And hope she will start studies in Oslo soon. 

Nende piltide mõte pole eputada, et vaadake mind, olen masenduses, aga joon ikka kristallklaasist shampanjat ja söön vasikapraadi, vaid lihtsalt näidata, et elu ongi ikka hetkel väga veider ja vastuoluline. Samas olen ma nii tänulik, et hallis argipäevas on killuke luksust. Ma olen siiralt ja südamest tänulik juhuste eest. Ja eks see on natukene endale motivatsiooniks - nii tahan ma elada. PS: Mul tuli korraks selline Jack Dawsoni ja "Titanicu" tunne. Teate küll, kolmandast klassist shampanjat jooma;) 

//It´s not to show off "hey look at me and my luxurious everyday". It´s more to show that life is totally strange, full of coincidences. I am so grateful that I have had the opportunity to enjoy nice things and in a way it's to motivate myself. This is how I want to live!  For a moment I felt like Jack Dawson in "Titanic" - "having champagne here with you fine people":)

Ma ei ole kunagi väga suur kreemide kasutaja olnud ning peentest ja poppidest kreemidest tean ma sama vähe kui Kuust (vbla ma Kuust tean isegi rohkem). Domina Elegans nimest olin ma küll ökuulnud, kuid midagi kaasa rääkida ei osanud. Täna julgen ma teile öelda, et Golden Beauty mask (täpsemat utvustust loe SIIT) IMELINE! Ma tundsin end juba peale esimest kasutamiskorda palju nooremana. Nii 34;)

// I have never been a big user of daycreams and masks, but now when I turned 35, quite many presents included anti aging masks and creams. I had heard about Domina Elegans before, but had no idea that it actually can be as good as they say. After first time I already felt much younger. Like 34;) Read more HERE

Ma vaatan neid pilte allolevaid pilte ja mõtlen, et pagan võtaks. Kuidas on see võimalik, et muinasjutuline elu tegelikult nii kräpp on. (Jajaa, muudan oma suhtumist, muudan muudan!) Kõrvalt vaadates on ju nagu MUINASJUTT?

// I look at the photos and think bloody hell! How is it possible that this life that from photos seems like a fairy tale, is actually full of crap, problems, depression. How? When will this all end? When domI get things under control? 

Ps: Anyone in Norway who knows someone who knows someone who builds elementhouses? 

Ühel päeval otsustasime me külastada Moelvis asuvat Cafe Johnsen art deco pood-kohvikut. See oli nii võrratu koht (nagu lubatud kirjutan sellest pikemalt kui arvuti end kunagi ära apdeidib, KUI see kunagi üldse juhtub). Disainifriikid näevad ju mis lamp laes ripub. Just. Poul Henningsen. 

Väike fashionista valis ise oma outfiti ja nägi välja nagu päikesepaiste. Piltidelt ei paista aga, et ta oli sel päeval ekstreemselt pahas tujus ning toitus meie närvidest. Mida mul on niigi vähe.

//We visited a cool little art deco shop - café, which I have promised to introduce to you when I finally get my computer to work again. It definately is a place to visit if you love design. 

The little fashionista chose her own outfit and looked like a ray of sunshine, the photos don't show the extreamly bad mood she was in the whole day. Her favorite food that day seemed to be our nerves. 

No vot. Mis ma siis oskan öelda. Fassaad on muinasjutuline. Elu on lill. 

//So. What can I tell. The life I have chosen to show via blog, is wonderful. No wonder people are jelous. But don´t be. There´s a lot beneath the surface. It´s not often I want to show my weaknesses.

Iga jumala aasta üks ja sama jama

Igal aastal kui lumi maha tuleb, saan ma aru kui hea ja mugav oleks elada linnas ja mis on maal elamise kõige suuremad miinused. Ühistranspordist või poodidest ma ei hakka isegi rääkima, sest see, et Eestis oleks normaalne ühistransport, mis ka maainimesed ilma autota liikuma laseks, ja väikesed külapoed, kus asjad ei maksaks 83 korda rohkem (juhul kui need poed üldse olemaski oleks), kuuluvad niikuinii pigem utoopia valdkonda. 

Kogu selle aja jooksul, mis me oleme Ussipesas elanud, mäletan ma vaid ühte aastat, kui lumekoristusega probleeme pole olnud. Tol imelisel aastal oli tegu isegi nii toreda traktoristiga, kes paar korda kui lumi juba kilomeetrite kõrguseks kippus lausa meie parkimisplatsigi puhtaks koristas. 

Muidu aga tundub mulle igal aastal, et me elame jumala poolt hüljatud paigas, mida talvel mitte keegi üles ei leia (http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2012/12/fucking-jumala-poolt-huljatud-paik.html). Kuidas muidu seletada seda, et igal aastal peame me lärmama, et meie tee ka lahti saaks aetud, ilma lärmamiseta ei kipu keegi tulema. Miks? 

Ja ma ei pea siin silmas seda, et KOHE varahommikul ei aja keegi teed lahti või et keegi enam sõbralikult ka meie parkimisplatsi ei korista, ma räägin lihtsalt tavalisest tee lumest puhtaks ajamisest nii et autoga Ussipesast välja saaks. 

Eelmisel aastal ei käinud meil selle pärast post ja prügi jäi mitusada korda ära viimata, sest prügiauto ei saanud lihtsalt ligi. Ühel aastal oli aga isegi asi nii vahva, et külatee oli küll enam-vähem puhtaks tehtud, kuid meie tee ette oli vall aetud. Ja katsu sa siis sellest läbi sõita. Isegi dziibiga ei saaks. Nii olen ma auto pidanud poole maa peale jätma ja oma kodinatega läbi lume sumpama. Vihast ja külmast sinine. 

Miks ei võiks ühelgi aastal olla nii, et tee saab lihtsalt ilma igasugu jamata puhtaks aetud? Selles "jumala poolt hüljatud" külas ei ole ju nii palju majapidamisi, et see üks õnnetu Ussipesa meelest saaks minna? Meil on teel isegi silt väljas, et seal "pärapõrgus metsa sees" on üks väike maja...

Kransekake & lutefisk

Ma olen viimased kolm päeva Norra toiduretsepte guugeldanud. Ma olen endale pähe võtnud, et ma pean proovima Norra jõulutoite teha. Need on ühtepidi nii sarnased sellele, mida me Eestis harjunud sööma olema, aga samas nii erinevad. Aga see kõik tundub nii keeruline ja mul on tunne, et mina küll nende toitudega hakkama ei saa.  Näiteks pinnekjøtt. Kogu see vees leotamine ja puurestil küpsetamine tundub kõrgem matemaatika. Lutefisk valmistamine aga juba lausa eraldi teadusharu. Lutefisk kohta ütlevad norrakad naljatades ise, et see näeb välja nagu koletis mõnest jaapani õudusfilmist ning seda tuleb maast madalast süüa selle pärast, et "kui suudad alla neelata selle võdiseva kala, suudad alla neelata ka kõik pettumused elus". Ma ei tea, ma olen lutefisk'i ühe korra söönud, mulle maitses (sama ei saa ma aga öelda pettumuste kohta - nende alla neelamine on ikka raske).
Kransekake't olen ma teinud kahel korral. Esimene kord oli täielik ebaõnnestumine, teine kord sai siiski poolviltune torn püsti. Vormid tõin Eestist kaasa, aga kas ma ikka julgen seda uuesti tegema hakata?  Võib olla peaks piirduma seitsme sordi küpsistega? (Norras on kombeks jõulude ajal küpsetada seitset sorti küpsiseid). Kas ma neidki oskan teha? Britt-Ida oskas. Ütles veel, et iga korralik koduperenaine teeb jõuluks seitset sorti küpsiseid. Kas ma olen korralik koduperenaine?

Mulle meeldivad Norra jõulutoidud, aga siin ongi üks "aga". Need toidud, mida mina olen siin varasemalt söönud ja kiitnud, valmisid tookord Britt-Ida osavate käte all. Ma ei arva, et ma olen kõige kehvem kokk, kuid nende toitude valmistamise ees tunnen ma kerget aukartust. Ehk ei peaks mälestust heast Norra toidust ära rikkuma ja teeks jõuluks neid asju, millega ma siiski kindlasti hakkama saan?

Samas ma ju tahan krõbeda koorikuga juleribbe't süüa! Võib-olla peaks katsetama hakkama? Peaproov enne jõuluõhtusööki?  Muidu söömegi jõuluõhtusöögiks rahvustoitu Grandiosat. Jõulud on ju varsti käes. Isegi kodu hakkab vaikselt jõulurüüd selga saama. Ja jõulutunne kipub endalegi sisse ronima.

The last three days I have googled Norwegian Christmas food. I don't know why exactly, but I feel I should try making pinnekjøtt, lutefisk and kransekake. But it all seems so complicated. I mean, I don't consider myself to be the worst cook in the world, but these recepies make me nervous. All this salting and preparing a wooden gadget for damping the lamb...It feels like mathematics to me. And I sucked at this at school. 

The Norwegians say that lutefisk looks like something from a Japanese horror movie and children are forced to eat it because if they manage to swallow this strange fish, they are ready to swallow disappointments in the future. I don't remember the fish being that awful, I remember I liked it (cannot say this about disappointments in life - still bitter to swallow). Maybe it had something to do with the fact that all the delicious julemat I have tasted was prepared by Britt-Ida, who was an excellent cook? Maybe I should not spoil the memories of good food and should try to make something that I actually can? But it would be so nice to have a crispy juleribbe on the table.

I don't know....

And then there's this kransekake. I have made this twice. First time was epic fail (my kitchen was filled with cooked eggwhites and sugar), the second time I manage to create a leaning tower of Pisa from the rings, but it was not even close to the cake Britt-Ida made. And the seven sorts of cookies. I remember Britt-Ida saying that a good houswife always makes seven sorts of cookies for Christmas. Am I a good housewife? Or will I serve pizza Grandiosa for Christmas dinner.

Hard decisions I know. And Christmas is getting closer. As you can see from the photos our home is also quietly getting ready for Christmas and we are also feeling Christmas spririt sneaking in.

All tips on how to prepare a delicious Norwegian Christmas dinner are welcome:)

My first REAL Christmas Dinner.  Love this photo and LOVE the memories. 

Ootused ja tegelikkus

Niisiis. Nagu öeldud oli mul plaanis sada tuhat erinevat marthastewartlikku tegevust. Kodu kaunistada, Aili poolt ilusate piltidega reklaamitud jõululõhna valmistada, Idaga piparkooke küpsetada ja ... Ideaalis kujutasin ma ette, kuidas meie kodu täitub mõnusa jõululõhnaga ja me ise oleme nagu väike perekond Bullerbyst, keset paksu metsa ja lund. Selline idüll pidi olema, et pisar tuli silma sellest kui armas see kõik minu peas välja nägi. Noh umbes midagi sellist (link).

Tegelikkus oli aga idüllist muidugi kaugel. Vähemalt alguses. Kõige pealt keeldus Ida minuga koos piparkooke tegemast, vaid issi võis aidata, kui ma siis mingil hetkel siiski liituda võisin julgesin ma rumala peaga võtta Idal käest taignarulli, mille peale vallandus selline kisa, et seda oli ilmselt ka 13km kaugusele Lillehammerisse kuulda. Selle peale solvusin mina ja lahkusin dramaatiliselt, sest Ida kiununutt käib mul luust ja lihast läbi, lisaks sellele olin ma solvunud, et mu oma laps ei lase mind enda lähedale ja ajab eemale ning lõppkokkuvõttes mõtlesin ma, et p***se see leivategu, mina ei viitsi. Nii me siis idülli asemel jonnisime, kiunusime, kaklesime ja solvusime. Esimene plaaditäis kooke jäi ka ahjuplaadi külge kinni. 

Lõpuks muidugi kui me enam jonnida ja kakelda ei viitsinud, saabus ka Bullerby idüll, aga minu peas oli tegevuskava hoopis teine olnud. Jõululõhn ka podises pliidil, kuid samal ajal keetsin ma pliidil ühepajatoitu ning ei saanud ma aru, kas majas oli idülliline jõululõhn või oli see keedukaalikas. Kaunistuste tegemiseks unustasin ma õunad osta, männi- ja kuuseokste metsast toomiseks oli liiga pime ning tegelikult oli Ida kisa meid nii ära väsitanud, et ega suurt ei viitsinud ka enam midagi teha. Mina kallasin endale ühe (!!!!) klaasi Martini Extra Dry'd ja hakkasin "Iseseisvuspäeva" vaatama (jep, mul on veider filmimaitse), millest ma ei näinud isegi veerandit. Enne kui Ida unne vajus, norisesin mina juba diivanil. 

Ai, ma valetan, enne kui ma oma klaasikesega diivanil ära vajusin, suutsime me korraks kogu maja ka diskoteegiks muuta ja tantsisime Idaga Britney Spearsi ja Erasure ning The Lumineers saatel (ammmmmu ei olnud me niimoodi muusikat kuulanud, natuke näeb meie tantsuõhtut siin). Alumisel korrusel elav meesterahvas mõtles vist küll õudusega, et mida need hullud seal üleval teevad. Vot see osa õhtust oli kõige õnnestunum ja lähedasem sellele, mida ma oma vaimusilmas olin peas kujutanud. 

As told I felt so Christmasy that a Martha Stewart inside me started to scream and wanted out. I had planned to decorate the house, make the Christmas scent (LINK), bake ginger breads with Ida... In my head I pictured that our house will be filled with the wonderful Christmas scent and we ourselves will be like a family from an Astrid Lindgren book. In a small house in the middle of forest, snow everywhere, candles and us smiling and laughing. Yes, it all looked so sweet in my head.

The reality was somewhat different. Ida refused to bake with me and only dad was allowed to sit together in the kitchen with her, finally I was allowed to the kitchen, but when I tried to teach Ida she started to scream so loud that I am sure everyone could here it in Lillehammer (13 km from our house). You have no idea how much her screaming makes me wanna scream as loud. I felt again my hair turning fifty shades of grey. I was hurt that my own child didn't want to spend time with me and so thought f**k this fake wannabe Bullerby. The first plateful of ginger breads got burnt.

After a while of course everything calmed down and we really did look like a family from a book, but seriously the scenario in my head had been quite a bit different. The Christmas scent was boiling, but honestly I didn't understand if the house smelled like Christmas or cabbage and carrots ( I was also making stew for dinner). For Christmas decorations I had forgotten to buy apples and it was to dark to go to the forest to get some tree branches and actually I felt tired after all this hassle with Ida. I poured myself a glass of Martini Extra Dry and started watching "Independence Day" ( I know I have a strange taste of movies). Ten minutes later I was sleeping.

Wait, I almost forgot that before I "passed out" on the sofa we turned the house into a night club and danced to Britney Spears and Erasure. And the Lumineers. Ida loves the "Ho Hey" part. ( a bad quality video can be watched HERE) . I am sure our downstairs neighbour wasn't too happy about the dancing feet. Well, this part of the evening was the closest to what I had had in mind. 

35-aastane vallaline mina

Et kõik algusest ära rääkida pean ma alustama sellest, et ma pidin Norra tulema vaid kuuks ajaks. Seepärast ei muretsenudki ma väga selle pärast, et meie koduks sai üks väsinud välimusega tuba, põhimõtteliselt köögita ja pesemisvõimalusteta. See oli igati praktiline, sest asus poega samas majas ja ma ei oska isegi mõelda, kuidas teisiti oleks Idaga koos poe pidamine õnnestunud. Nii sai kõik kenasti toimima. 

Ühel vihmasel ja hallil maikuu õhtul vaatasin ma arvutist üksinda Eurovisiooni, sõbrannad vaatasid seda koos Tartus ja saatsid mulle pilte oma õdusast õhtupoolikust. Ma vaatasin oma toas ringi. Selles puudus hubasus. Igasugune kodutunne. Me olime palju naljatanud, et ma saaksin oma ajutisest kodust teha kaks täiesti erinevat blogipostitust. Kaheksa magamistoaga korter Lillehammeri peatänaval või väsinud tuba mahajäetud kontoris. Mõlemad oleks ju olnud tõde. Arusaadavatel põhjustel jäi see (vähemalt mu meelest) naljakas postitus kaheksast magamistoast tegemata. 

Ma võtsin vastu otsuse, et teen meie kodu nii palju hubaseks kui minimaalsete vahenditega võimalik. Norras antakse palju asju ära väga väikese raha eest või tasuta. Nii õnnestuski mul leida ühtteist, millega ajutist kodu, mis enam ei tundunudki nii ajutine olema, kodusemaks muuta. Ma usun, et see õnnestus mul päris hästi. 

Sõbranna juures pesemaskäimine oli peavalu, kuid ei midagi teostamatut. Siis aga hakati majas remonti tegema ja ma jäin ilma ka wc-st. Maailmalõpp? Ei, sest õnneks on wc olemas ka poes. Ebamugav? Kindlasti. Aga ma ei nurisenud, sest tegelikult olin ma tänulik, et mul oli võimalus siin majas elada. 

Kui me mingi hetk endale ka väikese elektripliidi soetatud saime, olin ma sõnaseletamatult õnnelik. Lõpuks ometi sain ma lihtsama vaevaga süüa tegema hakata ja ei pidanud kogu aeg pead murdma, mida täna vaid veekeetja ja külmkapiga varustatud köögis valmistada saab. Kas pole veider kui vähe on tegelikult õnneks vaja? 

Eelmisel nädalal sain ma teada, et meie kodu üüritakse välja korteriteks. Ma olin mures. Tagatisrahad Norras korteri/toa üürimiseks on üüratud ja seda võimalust meil poleks olnud. Aga veel enne kui ma suutsin väga muretsema hakata, oli mul olemas uus kodu. Selle omanik oli just Indiasse sõitmas ja oli kurb, et polnud leidnud kedagi, kes tema kodul silma peal hoiaks, lilli kastaks ja ahju kütaks. 

Kuigi korterit vaatama minnes olin ma kindel, et raiskan vaid aega, mitte miski minus ei öelnud, et sellest korterist võiks saada meie uus kodu. Tund aega hiljem olin ma sealt lahkunud taskus uue kodu võti. See oli nii hubane, nii minulik, nii ussipesalik, aga samas nii teistsugune. Nii hele ja korras. Kõik asjad olid täpselt oma kohal (mu klassivend võiks siinkohal teile rääkida naljaka loo minust ja asjadest, mis pole täpselt õigel kohal). Nagu oleks ma ise need sinna pannud. Köögikapis olid roosilised nõud. Täpselt sellised nagu ma oleks need ise ostnud. Isegi kohvikruusid olid täpselt need õiged. Kõik selles kodus oli täpselt õige. Lausa kahju, et ma kardan, et  Idaga ei suuda ma seal asju täpselt oma kohal hoida. Tal on mingil kummalisel põhjusel oma arusaam sellest, kus ja kuidas asjad peavad olema. Kõige suurima hea meelega maas hunnikus.  Ma naersin, et kui ma oleksin 35-aastane ja vallaline, siis see oleks täpselt minu kodu.

Hommikul kui ma poolpaljalt (sest uus kodu asub justkui keset metsa) ringi kalpsasin, sain ma aru, et päris nii vabalt ma end siiski tunda ei või. Kui ma just ei taha varahommikustele ehituspoe külalistele striptiisi teha ( ja ma millegi pärast ei usu, et ma just kõige ahvatlevam vaatepilt oleks). 

Ma tean küll, et see kõik on ajutine, kuid eile kohvreid tuppa vedades, ei suutnud ma ise ka uskuda, et see tõsi on. Seda oli vaja tähistada. Ja kuidas siis teisiti kui ehtsa Norra toiduga. Pizza Grandiosa ja Julebrusiga. 

Vanaema naabritüdrukud / The girls next door

(English translation below)

Meie lühikese Rørose nädalavahetuse tipphetkeks oli ööbimine Solheim Pensjonat'is. Tegu on 1939.aastast pärit pansionaadiga, millele asutajaks, tüdrukute esiemaks nagu omanikud teda hellitavalt kutsuvad, oli Oline Høsøien.  Uued omanikud on viis käsitöölisest sõbrannad, kes otsustasid vanale pansionaadile uuesti elu sisse puhuda, kuid mitte ajalugu hävitades, vaid seda alles hoides. Nii ongi maja täis väärtuslikku kraami, mõned lausa maja ehitamisaastast 1939.aastast. Oline pilt seisab samuti aukohal. (Ida tormab kohe sektsioonikapi poole ja mul on hirm, et ta mõne väärtusliku ajaloolise asja ära lõhub.)

Meid võtab uksel vastu Saara ning esimesest hetkest on mul tunne, et ma olen sattunud külla Norra vanaemale. Mitte et ma täpselt teaks, milline Norra vanaema kodu olla võiks, samuti ei meenuta Saara kuidagi vanaema, vaid sõbralikku naabritüdrukut (kes võtab meid vastu, sest vanaema on reisil). 

Selgub, et tegelikult on neil täna (pühapäeval) puhkepäev, kuid nad on otsustanud pansionaadi ekstra meie pärast lahti hoida. Saara tutvustab meile põgusalt esimest korrust, viib meid üles meie korterisse ja lahkub ise kööki, et kaugetele külalistele süüa valmistada. Mul tekib tahtmine teda söögitegemise juures aidata, kuid tema ütleb, et me nautigu ja ta hõikab kui toit valmis on. Mina tunnen end nagu jaapani turist, kes igast esemest ja toast püüab pilti teha. See kõik on lihtsalt nii äge. 

Lõunasöögiks pakub Saara meile lillkapsapüreesuppi, mis on minu üks lemmiktoite Norrast, (Isegi Ida sööb), me saame proovida kohaliku õlut (tume õlu oli imemaitsev!) ja Rørose võid (palun mulle seda paar kilo!). Kui me oleme söömise lõpetanud, uurib Saara, mis kellaks me õhtusööki soovime. Ma tunnen end pahasti, et teisi vabal päeval niimoodi segame ja ütlen, et me loobume õhtusöögist, kuid Saara ütleb, et see ei tule kõne allagi. "Johanna tuleb valmistab teile õhtusöögi," ütleb ta otsustavalt naeratades. Mis meil üle jääb kui nõustuda (ma ei saa öelda, et ma väga palju ahvatlevale pakkumisele vastu oleks punninud)

Enne kui me linnaga tutvuma läheme tutvustab Saara mulle teisi tubasid. Ma olen vaimustuses. Kõigepealt teise korruse vannitoast, kust avaneb vaade Rorose kirikule, siis khuuli narivoodiga peretoast, siis väikest toakesest, kus öökapilaual lebab meestele mõeldud Vi Menn ajakiri (ma isegi ei teadnud, et selliseid "Anne & Stiil" tüüpi ajakirjad meestele kunagi ilmunud on) ja lõpuks 1950-aastatest pärist retrotapeediga kaheinimesetoast. See viimane on nii lahe, nii ajastutruu, nii ehe! Ja kõik need detailid igas toas. 

 

Õhtul kui me jalutuskäigult tagasi jõuame võtab meid vastu Johanna. Nii nagu ka meie saabudes põlesid igal pool küünlad, põlevad need ka nüüd (aga paistavad veelgi paremini välja, sest väljas on juba pime), köögist tulevad imelised toidulõhnad. Johanna tervitab meid nagu oleks me vanad tuttavad ja palub vabandust, et ta õhtusööki võib-olla päris seitsmeks valmis ei saa. Jälle kord tunnen ma end pahasti, et teine vabal päeval meie pärast tööl pidi olema, kuid samas on mul hea meel. Ma küsin ka temalt, kas me saame kuidagi abiks olla, kuid saan jälle vastuseks, et meie nautigu puhkust. Ja me nautisime. Marek ehitas legodest autosid, Ida rokkis OL-floka saatel ja mina sirvisin vanu ajakirju. Me olime nagu perekond mõnest 1950.aastate reklaamfilmist. Mulle tuleb silme ette üks mu Norra lemmikfilme "Söndags engler"...

Alla sööma minnes saan ma söögisaali sisenedes väikese šoki. Meile on kaetud ehtne Norra julebord (traditsiooniline Norra pidusöök jõulueelsel perioodil). Mul ei ole sõnu. Laual on vorstid, heeringas, mandelkartulid, peedisalat (kastmega, mida Ida lusikaga lihtsalt sisse kühveldab. Note to self: pean retsepti küsima!), jõulusink. Kõik kohalikust toorainest. Nii kodune, aga samas nii pidulik. Naljaka faktina jääb mulle meelde, et kartulid on Tynseti talunikult. Tynset on siiani mulle seostunud "pärapõrguga", kuhu me Nord-Ostredal keskkooli ehitasime, ma ei uskunud, et ma sellest paigast ja hoopis teises kontekstis veel midagi oma elus kuulen.
Kui me oleme end jõulutoidust punni söönud, ilmub Johanna veel magustoiduga. Ingverimarinaadis pirnidega.

 

Marek viib Ida magama ja meie Johannaga jääme veel veidikeseks istuma ning maailma asjadest rääkima.  "Mis kellaks ma hommikusöögi teen?" küsib ta, "Saara ütles, et te peate hirmus vara liikuma hakkama." Ma raputan pead ja ütlen, et ärgu ometi tulgu enne kukke ja koitu meile hommikusööki valmistama (mitte et  ma ei oleks tahtnud seda nautida, aga lihtsalt patt tundus teisi kell viis üles ajada). Johanna küsib kolm korda üle, kas ma olen ikka täiesti kindel, et soovime söömata teele asuda, enne kui alla annab ja hommikusöögi tegemisest loobub. Me kallistame ja mul on tunne nagu me tõesti oleks ammustel tuttavatel külas. Vanaema naabritüdrukutel noh. 

"Kui teil suvel on abikäsi vaja, siis helistage mulle!" ütlen ma talle ja me jätame hüvasti. "Peatse kohtumiseni!" lehvitab ta mulle järgi kui ma trepist üles lähen. 

Hommikul kell kuus kui me lahkume, põlevad maja ees küünlad. Võta sa kinni, on need veel eilsed küünlad või on keegi neist tõesti neid varahommikul süütamas käinud. Väljas sajab paksu valget lund. Aga võib-olla on päkapikud need küünlad põlema pannud. Sedagi ei saa Rørosel välistada. Me istume autosse ja alustame viietunnist sõitu Lillehammerisse. Aga see oli seda väärt. Kui te Rørose külastuse ette võtate, siis astuge kindlasti vanaema ja naabritüdrukute juurest läbi! Nad tõestavad teile, et ajas on võimalik tagasi reisida!

The highlight of our short Røros visit was stay at Solheim Pensjonat. It is a boarding house from 1939, started by  a lady named Oline  Høsøien, but now owned by five girl friends (who all are craftsmen, which means almost everything done in the house is made by these ladies). From the moment we walked into the house, we understood that they have done everything to preserve the history which comes with the house. One can see old things with soul and stories everywhere, Oline's photo is also hanging an the wall. 

(I see Ida running towards the cupboards and I beg her not to touch and destroy anything. She is so curious. And clumsy.)

Saara welcomes us on the door and I feel I am visiting my Norwegian grandmother. Not that I know how the house of a Norwegian grandmother could look like and Saara doesn't remind you of a grandmother either, she's more like the cool girl next door (who welcomes us, because grandma has forgotten to tell us that she had to go away for a few days).

The boarding house/hotel is actually supposed to be closed today, but they have decided to have it open extra because of us. Saara breifly introduces us the 1st floor, shows us to our apartment on the top floor and leaves to the kitchen to prepare us lunch. "I will let you know when the lunch is ready," she says and dissapears. I keep taking photos like a Japanese tourist. Everything is just so cool. I get a bit a Marty McFly feeling, travelling back in time. 

For lunch we get a nice big bowl of hot cauliflower soup, it is one of my favorite foods from Norway (PS: Even Ida eats), we get to taste local beer (the dark one was really good!) and Røros butter (Please send me some kilos!). When we have finished lunch Saara asks what time we would like dinner. I feel bad that we are keeping them busy on a day off and tell that we do not need dinner. Saara says it is out of the question, "Johanna will prepare dinner for you, " she says and I just have to agree (not that I minded too much). 

Before heading for a walk on town, Saara introduces me the rest of the house. I am super excited. First I fell in love with the little bath room with a view to Røros church, then in the family room with retro bunkbeds, then in the small room where I find magazines for men ( I didn't know this Cosmopolitan/Elle/... type of magazines for men even existed) and finally in the double room with the craziest retro wall cover from the 1950's. And the small details in every room. Amazing. 

When we come back from our walk, Johanna welcomes us with the biggest smile. The candles are lit everywhere (like when we arrived, but now it give a extra warm feeling as it has darkened outside), the sweetest smells come from the kitchen. Johanna apologizes that she may not be ready with dinner exactly at 7. Once again I feel bad that they have to work on a day off, but at the same time I am glad that they did. I ask if we can help somehow, but of course she answers that we just have to enjoy our mini-vacation and she will let us know when everything is ready. While waiting for dinner my husband played with Legos, my daughter rocked to Norwegian Olympic Games song "OL-floka" and I read old magazines. We were like a family from a 1950's commercial. I don't know why but I start to think about one of my favorite Norwegian movies called  "Søndags engler". 

I am shocked when we enter the dining room. Johanna has prepared a real julebord (a traditional Norwegian feast before Christmas) for us. I am speechless. There are pølse and herring, almond potatoes, beetroot salad (with a dressing Ida insists to eat straight from the bowl with her spoon. Note to self: have to get the recipe), christmas ham. Everything from local food. I get such a warm home-feeling and think about Christmas in Haugen with Camilla and Britt-Ida. I smile inside when I hear that the potatoes are from local farmer from Tynset. Tynset so far has been to me a place "in the middle of nowhere" where we built Nord-østredals Videregaede Skole. I didn't think I ever will hear about this place again and in a totally different context. 

We have eaten way too much, but everything was so tasty and we just couldn't resist. "Room for a dessert?" Johanna says from the kitchen and serves us bowls with ginger marinated pears and icecream.

My husband takes Ida to sleep and I stay for a while to talk to Johanna. We talked about the situation in Europe, the house history, Swedish, Estonian, Finnish and Norwegian cuisine. 

"What time to you want breakfast?" she suddenly asks, "Saara told that you have to leave very early." I shake my head. No, no, no - they do not have to wake up at 5 AM to make us breakfast. They have already been too kind and I cannot thank them for their hospitality. "Are you totally sure?" Johanna asks me three times before she agrees not to make breakfast. We hug and I really get the feeling like I have known her for ages. Like she really is the girl next door from my Norwegian grandma's.

"If you need help in the summer time, give me a call. I would love to work here," I tell her. "See you soon," Johanna sends me good-bye when I head up from the stairs to our cozy little apartment for the night. 

We leave at 6 AM next morning. The candles outside are lit (again). Go figure if these were candles from last night or one of the girls has been there to lit them. It snows. But maybe it has been the elves? One cannot exclude this possibility in Roros. 

We sit in the car and start our fivehours drive back to Lillehammer. It has been so worth it. When you plan a trip to Røros now (an you do, right?), make sure to vist the grandma's house with girls next door. They will prove timetravel is made possible. And you will experience hospitality you have not experienced before.

Paljad mehed muuseumis? /Naked men at the museum?

foto: http://www.roros.no/

(English translation below)

Ma olen Rørosel ühe korra varem käinud. 18 aastat tagasi. Ma ei saa öelda, et ma midagi sellest külaskäigust mäletasin, kuid mul on siiani alles killuke Rørose käsitööd, mis mulle sealt tookord kingiti. Sinine viltune klaaspudel, mis praegu ehib kuldseks võõbatuna meie wc-riiulit. 

Loomulikult teadsin ma linna kohta üht teist, kuid need teadmised olid pigem netiavarustest, mitte tollest ammusest külaskäigust. Rorose linn kuulub 1980.aastast Unesco kultuuripärandite nimekirja, sealne kirik on Norra  üks kuulsamaid ja tuntumaid, linn ise on tuntud oma käsitöö ja kohaliku toidu poolest (Rørose või viib keele alla!). Linna kaevandusajalugu on 333 aastat vana. Esimesed vasesulatusahjud ehitati juba 1646.aastal. 

Foto: http://www.roros.no/

Kui me linna peale jalutama läksime, hakkas sadama laia valget lund, hakkas hämaraks minema, lumi krudises jalge all. Kõik majad olid nagu väikesed nukumajad. Ma tormasin esimese maja juurde ja tahtsin aknast sisse kiigata. Ja sain siis aru, et see ei ole ju muuseum, vaid kellegi kodu. Inimesed askeldasid oma nukumajatubades, olles ilmselt harjunud, et rumalad turistid neile läbi akna otsa vaatavad. Ma unustasin pidevalt ära, et tegu pole muuseumiga ja nii ma ühe järjekordse  akna juurde tormasingi. Mulle vaatas vastu paljas mees, kes oli just duši alt tulnud (strateegilisi kohti kattis tal vaid väike rätik). "Mis, paljas mees muuseumis?" hüüatasin ma ja punastasin siis, saades aru, et mees oli ju oma kodus. 

Me jalutasime edasi. Poed olid suletud, kuid kõikide poodide ees põlesid küünlad, tänavad olid ehitud kuuskede ja valguspallide ning vanikutega. Mulle tuli tõeline jõulumeeleolu peale. Kogu see linn tundus nagu interaktiivne muuseum. Lisaks nii romantiline ja õdus. 

Kolmandat aastat järjest on Rørose kirik TripAdvisori kasutajate poolt hääletatud üheks kümneks Must-See ehitiseks Norras. Täiesti arusaadavatel põhjustel. Kirik on ehitatud 1784 aastal ja tänu 50m kõrgusele tornile tundub nagu ulatuks see taevasse (võrreldes madalate nukumajadega ju nii ongi). 

Kui te olete toiduhuvilised, siis on Roros koht, mida külastada, sest just siin on kohalik toit eriti au sees. Kindlasti soovitan ma teil astuda sisse mõnda kohalikku kohvikusse, et saada osa sellest imelisest toidukultuurist, kus vanad traditsioonid kohtuvad uute maitsetega. Destination Roros pakub isegi "kohaliku toidu safarit" (LINK). 

Foto: http://www.roros.no/

Suure tõenäosusega ei teki teil allolevat pilti vaadates isegi küsimust, miks Roros on justkui unistuste sihtkoht jõulude veetmiseks, kuid kui teil on kahtlusi, kas seal ikka on piisavalt tegevusi, siis SIIT leiate tegevust kõigile. 

3-6.12 toimub näiteks ka iga-aastane jõuluturg, kuhu inimesed üle maailma kohale sõidavad. Jällegi arusaadavatel põhjustel. Niisiis, kui te olete planeerimas Norra külastust, siis võtke Roros ka kindlasti plaani. Ja kui te ei taha autoga seigelda nagu meie, siis siia saab kenasti ka nii bussi, rongi kui lennukiga. Mul ongi natuke kahju, et me mägedes seiklemise tõttu jäi meil linnaga tutvumiseks natuke liiga vähe aega, kuid see tähendab ilmselt vaid üht. Sinna on vaja tagasi minna!

Foto: http://www.roros.no/

I've been to Røros once before. 18 years ago. As an exchange student. I cannot say I remember much, but a little piece of Røros handicraft I still have - a  blue glassbottle from local Ceramics Shop, I have always loved it and it has moved with me from Norwy to Estonia, from Tartu to Tallinn. But  this glass bottle is almost everything that I remembered about the town.Of course I knew a bit more, but these are knowledges I have picked up from internet not from that visit many many years ago. The mining town was added to UNESCO's list of cultural heritage in 1980. The mining history is 333 years old, according to a legend a farmer stumbled on piece of copper ore and the first furnace buildings were completed in 1646.

You can see and feel the history everywhere. It's like the houses start to speak to you, telling you about the old times. 

When we went for a walk, it started snowing, it was quietly getting darker and the snow was crunching under our boots. All the houses looked like little dollhouses. I rushed to the first house and wanted to peek in through windows, when I realized that this is not a museum, but someone actually lives there. People in their dollhouse rooms didn't seem to mind, I guess they are used to tourists who are looking in all the time. I kept forgetting all the time that we are not walking in a museum and so I peeked in through yet another window. An almost naked man smiled at me. "What, a naked man in the museum?" I said surprisingly to my husband and blushed, when I realized (again!) that it was someone's house!

We continued walking. It was so cozy and romantic. The shops were closed but candles were lit in front of all the shop doors, the streets were decorated with little christmas trees and lights. I felt Christmas spirit sneaking in. I am not a Winter/Christmas person, but here I couldn't help thinking about ginger bread and gløgg.

The Røros church from 1784. has been voted as one of ten Must-See objects in Norway by users of TripAdvisor - three years in a row. If you take a photo in front of Hyttklokka (and the church in the background), you have captured the classic Røros motive. The clock was used to notify workers when work started and finished, and was probably used as an alarm as well.

You know how I have talked about missing good food here in Lillehammer and told you that the only food you get in Norway is kebab and frozen pizza. This is not the case in Røros. If you are a food lover Røros is the place to visit. This is one of the leading regions for locally produced food.Try the nationally acknowledged ecological thickened milk from Rørosmeieriet for breakfast and enjoy smoked mountain fish for lunch. Be spoilt by a five course dinner of French origin. Try a Norwegian sweet with your coffee. Celebrate the food, the culture, the nature.There are a number of restaurants and cafes who serve local food, and several hotels offer this as a part of their included breakfast buffet. 

The local butter was simply one of the best things I have tasted and the julebord from locally produced food (more in next post) tasted heavenly! I take back words about bad (Norwegian) food. 

I dont think I actually need to explain why Røros is the ultimate destination for Christmas holiday, but if you still are in doubt, you will find more information about activities HERE.  For example the Christmas Market 3-6/12-2015. In the very heart of Røros Mining Town. Diverse traditions provide a pre-Christmas mood for young and old in Røros`colorful, charming surroundings. This is the Christmas spirit! 

If you are planning a trip to Norway, make sure to visit Røros. I am a bit sad that thanks to the roadtrip over the mountains we  had too little time for exploring the town and visiting museums, shops, the church, but I guess this only means one thing. We have to go back!

PS: It is a perfect place for buying Christmas presents:) 

www.rorostweed.no