Siis kui ma kujutan ette, et olen jube diip toidublogija/Wannabe foodblogger

Minu toidutegemise oskused on nii ja naa. On asju, mida ma ei julge isegi mitte proovida, ja on asju, mis mul üldjuhul untsu ei lähe. Viimasel ajal on aga untsu hakanud minema ka need toidud, millega ma kunagi alt ei ole läinud. Ilmselgelt on see märk sellest, et ma olen viimasel ajal liiga vähe süüa teinud. Ja kui niimoodi jätkata, siis varsti olen ma võib-olla staadiumis, kus isegi keedupelmeenid välja ei tule. 

Pelmeenidega seoses oli mul kaks päeva tagasi ka üks naljakas vahejuhtum. Seletan siis mina oma naabrile, mis imeasi see tatar on ja räägin, kuidas ma tunnen puudust tatrast ja pelmeenidest. "Pelmeenidest?"küsib ta üllatunult ja lisab siis, et "isver, need meil ju Biri Coop'is täitsa tavaline asi."

Minul läks nägu rõõmust särama, et kujutage vaid ette, ma nii kaua pelmeenideta elanud ja nüüd selgub, et need on kogu aeg käega katsutavas kauguses olnud. "Päriselt?" hüüatasin ma rõõmust. Ann Christin hakkas kõva häälega naerma ja vastas vaid, et nalja teed või, tal pole isegi õrna aimugi, millega tegu võiks olla. 

Ma olen nüüd mõelnud, et peaks uuesti rohkem köögis aega veetma hakkama. Uuesti süüa tegema. Mitte et ma üldse süüa ei teeks, aga ma mõtlen nagu päriselt. Või noh nii nagu kokaraamatus on näha, et on ilusad pildid ja kaetud lauad ning päris toit. See on ju nii tore. Ja selles majas elamine kohe kutsub katsetama. Ja nõud pildistama (pooltelt nõudelt ma päriselus süüa ei julgeks, sest ma lõhuks oma karukäppadega ilmselt midagi ära, aga vahva on nendega niisama "mängida"). 

Ma tean ma tean, et ma kõlan nagu mingi wannabe toidublogija, aga hei, keegi peab wannabe ka olema. 

Ja 20 aastat tagasi puhusid veel hoopis teised tuuled: 

Tänu Knutile ja Karile tutvusin ma väga paljude huvitavate inimestega, algul tundsin ma end nendel koosviibimistel veidike kohmetult, kuid ajapikku õppisin ma suhtlema nii vabalt nagu oleks kogu mu eelnev elu tõepoolest koosnenud vaid õhtusöökidest, külaskäikudest, kohtumistest. Ma õppisin üleüldse väga palju. Britt ja Arne tutvustasid mind kunsti- ja kunstiajalooga ning õpetasid mulle toidunautimist ja tutvustasid mulle toitu, mis minu jaoks tol ajal tundus veel tõeline gurmee. Aasta hiljem ei tulnud mulle enam pähegi spagettide juurde ketšupit küsida, nagu ma olin teinud esimesel ühisel õhtusöögil. Ma mäletan Britti hämmingus nägu. Ta ei saanud aru, miks ma tahan tema tööd ja vaeva, tõelist maitseelamust ketšupiga ära rikkuda. Ma olin harjunud, et makarone süüakse ketšupiga, keegi ei olnud mulle seda varem keelanud, nüüd, 16 aastat hiljem, suhtun ma ketšupisse tõrksalt nagu Britt tol korral, ma mõistan tema hämmingut. Siis ma veel ei mõistnud.

Ma mäletan, kuidas ühel õhtusöögil kanti lauale hõbekandikul vähk ja harjumuspäraste nugade-kahvlite asemel oli söögiriistadeks vaid kummalise välimusega tangid ja pikad peenikesed orad, mis meenutasid mulle veidike heegelnõela. Ma ei osanud nendega midagi teha ja punastasin piinlikkusest, kui mul lubati endale esimesena vähki tõsta. Ma ei osanud. Ma ei teadnud, millist orki või ora ma oleks pidanud kasutama. Aasta hiljem ei tekitanud see mulle enam mingit raskust. Vähe sellest, et Britt ja Arne tutvustasid mulle toidumaailma, olen ma arvatavasti just Brittile tänu võlgu selle eest, et ma oskan süüa teha. Norra kolides ei olnud ma kunagi varem ise süüa teinud, isegi leivale või määrimine tekitas mulle raskusi. Mul ei olnud põhjust endale ise süüa valmistada. Britt oli kannatlik ja kutsus mind alati kööki appi, aja jooksul õppisin ma küpsetama pannkooke, valmistama lillkapsasuppi, pitsat ja maailma kõige paremat leiba Britti retsepti järgi. Enam ei pidanud ma emale helistama, et küsida, kuidas ma tean, kuna kartulid valmis on või poest ostma külmutatud pitsapõhjasid, sest mu oma pitsatainas ei meenutanud sugugi tainast, vaid halli körti, aga Britt oli õhtusöögi valmistamise esimest korda mulle usaldanud, ma olin võimeline ise süüa tegema. Knut ja Kari jätkasid minu harimist toiduvaldkonnas. Kui algul sai Knut mu üle naerda, et ma ei osanud isegi kartuleid koorida, siis mõne aja pärast naersin hoopis mina. Kartulikoorimine tuli mul paremini välja kui temal, või vähemalt nii ta lasi mul arvata. Igatahes oli aasta möödudes selge, et nii palju olin ma õppinud süüa tegema, et nälga ei oleks ma küll enam jäänud.

Mis puutub aga söömisesse, siis minu arvates sõid norrakad üle mõistuse palju. Hommik algas korraliku hommikusöögiga, kooli pakiti mulle kaasa mitu juustuvõileiba, kella kolme-nelja ajal söödi tubli õhtusöök, kus mu taldrik mitu korda uuesti täis tõsteti, et nagu Knut alati ütles minust „stor og sterk“ * saaks, päev lõppes teleka ees võileibade ja teega. Nädalavahetused olid veel hullemad. Juba enne kui ma olin hommikusöögist taastuda suutnud, ootas lõunaoode, tavaliselt vahvlid hapukoore ja vaarikamoosiga, valikus oli otseloomulikult ka pruun juust, kuid sellest oskasin ma targalt hoiduda, õhtusöök oli kindlasti kolmekäiguline ja päev ei lõppenud kunagi ilma traditsiooniliste võileibade ja teeta teleka ees.

Stor og sterk minust tõepoolest ka sai. Juba poole aastaga olin ma juurde võtnud vähemalt viis kilo, aga kaalus juurde võtmine mind ei heidutanud. Söök oli niivõrd maitsev, et varsti ostsin ma suurus 36 asemel lihtsalt suurus 40 riideid. Ma sarnanesin üha rohkem omavanuste norra tüdrukutega, kes olid pisut trullakamad. Aina rohkem meenutati, kuidas ma „nii kondisena“ oma lillelises kleidis esimest korda Britti ja Arne elutoas istusin. Ma ei usu, et ma „nii kondine“ olin.

*stor og sterk – norra keeles „suur ja tugev“

  

  

Well. Sometimes I feel like a wannabe foodblogger, trying to impress people with fancy photos and fancy tableware. The truth is that lately even my signature dishes don't taste good and half of the dishes I use for taking photos are too fancy for my bear hands, so I can just "play" with them. Like food bloggers do. Only that I am not a food blogger. Which pretty much makes me a wannabe (food blogger).

20 years ago when I came to Norway the first time, I had no cooking skills what so ever. When I had to make dinner, I had to call my mom to find out how long to one boil the potatoes and when I tried to make pizza, the dough was...let's just say that I bought frozen pizzas and tried to make them look homecooked. I am sure I failed, but Britt and Arne were polite.

I love cooking, I love table setting, I love serving food, but for last two years I have been cooking so little, that if I continue like this, I will soon not be able to prepare even frozen pelmenis. A funny story happened to me, when I explained my collegue how much I miss buckwheat and pelmeni. She didn't know what buckwheat was, but when she heard the word "pelmeni", she told me that these can be bought in local shop. I was happy and surprised, I wanted to call my husband to give him the good news. My collegue stopped me and told me to hold my horses. She had no clue what pelmeni was and of course it was a joke that it can be bought in local shop. Ha-haaa!

Anyway. The house where we are living at the moment, has turned on my housewife button. I suddenly have again the urge to start cooking more. I am not the best cook, but I did mention the "cooking" 20 years ago, so I have improved and probably can only get better. Right?

Nagu raamatus /Making memories

Ma Laura-Grete "blogidraamast" ise pikemalt kui Facebookis juba kirjutasin, kirjutada ei viitsi, sest ma saan aru, et Elu24 on oma soovitud blogidraama juba kätte saanud ning lisaks Malluka, Liivi ja Ebapärlikarbi postitusele ega mul suurt midagi lisada pole kui, et jube traagiline on, et päriselu ja väljamõeldud tegelaskuju inimeste peas sassi on läinud. "Selline ongi meelelahutus," öeldakse Laura-Grete kaitseks, mina ütlen, et kui meelelahutus on 12-aastaste manipuleerimisega, siis selline meelelahutus on ikka paras kräpp. 

Minu enda meelelahutus oli sel nädalavahetusel hoopis teist nägu. Täpselt nagu muinasjuturaamatus. ma tean, et see väljend on ka juba nagu klišee, aga no ausalt. Ma avastasin poolkogemata kullerkupupõllu, mulle reaalselt tuli sellega seoses lapsepõlv meelde ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma korjasin lilli lausa nii palju, et meil ei jagunud kodus enam isegi vaase, et kõik lilled ära mahuks. (Ärge muretsege, põllule jäi lilli veel ikka väga palju alles, minusugused hullud saaks seal veel terve kuu aega kuhjade viisi kullerkuppe koju tassida!)

Ahjaa, ma avastasin, et ökopoest on siiski võimalik ka tatart osta, nii et reedel valmis meil kodus pidusöök tatrast. Jummel, kus ma olen tatrast puudust tundnud!

// There is a discussion among Estonian bloggers whether a fictional blog which is part of marketing plan of a popular tv-series in Estonia deserved to get Blog Awards and people are defending the fictional blog character by saying that this is "enterntainment" our weekend enterntainment had a totally different face. 

It was like a picture from a fairy tale book. Yes, I know I have used the frase "fairy tale" living so many times, that it soon may lose its value, but seriously look at the photos. I found a whole field of globeflowers and it cannot get any better than this. Reminded me of childhood and I couldn't help bringing home so many flowers that we almost did not have enough vases for all the flowers. 

This was our enterntainment for the weekend! 

Oh, and I found out that they do have buckwheat in "health stores" in Lillehammer. You have no idea, how much I had missed eating buckwheat. So funny that it's not common in Norway...

 

   

No more free joy! Why?

Ma kirjutan selle postituse pikemalt inglise keeles, sest olen ühes Lillehammeri facebooki-grupis, kus administraatorid pakuvad suvel raskustes peredele tasuta võimalusi lõbustuspargi külastamiseks jm lõbustusteks, mis Norras teadupärast üsna kulukas on. Kadedusest jäi see tegevus aga kellelegi hambusse ja kohalikus lehes ilmus artikkel, kuidas see on ebaaus ja pressitakse välja isikliku infot ja ma ei tea mida veel. Ma siis tunnistan ausalt. et eelmisel aastal kui pakuti Hunderfosseni pileteid, siis kirjutasin oma olukorrast ka mina ja OLEN ÄÄRETULT TÄNULIK, et saime Idaga selle võimaluse (loe SIIT) ja üldse ei häbene seda ka tunnistada, et tänu kellegi aktsioonile sain pakkuda oma lapsele midagi sellist, mida ma muidu poleks saanud.
Ma ei tea, kas tõesti peab nii kade olema, et isegi heategevuse peale kaevata!

I am a member in a Facebook group  called "Kjöp/Salg/Gis bort Lillehammer & Omegn", where people sell and buy things, but the administators of the group have started a so called charity campaign, where they give families in this area the possibility to get a free trip to Kiel, amusement park, pool, etc. To do so they have asked people PRIVATLY send their information about why they deserve this oppertunity, which makes sense, because how else could they decide who deserves it. A nice campaign right? If you think everyone was happy with this, think twice. Someone from this group tipped the local newspaper how people are asked to share sensitive information and how this is not right and so many other ugly things where said.

I honestly want to ask what´s wrong with you people? Does it bother you so much that someone can get something for free? Someone chose another family instead of yours? Are you so offended that you try to take away happiness from others? 

Let me tell you something! I became a member of this group last year and when I saw that someone is giving away tickets to Hunderfossen I also wrote a private message to this person explaining why I think me and my daughter should deserve to go there. Nobody asked me to share more information than I decided and nobody besides me and that person knew about this, nobody shared my "sensitive" information further to third parties.  

I am not ashamed to tell you now that last year my family was in a real financial crises - we had lost our restaurant, our savings and incomes, I was alone in Norway with my daughter, my husband tried to earn money in Estonia so that we could keep our house, it was a challenging situation, but we needed to be the best parents to our daughter. And what to parents want? They want to give their children a happy childhood, memories, a summer vacation to remember.

When I was an exchange student in Norway 20 years ago I got to visit Hunderfossen MANY times and it sat in my memories, I wanted to share this with my daughter, to give her a summer she deserves, but I had no extra means for that.  How happy do you think it made me when we got to go to Hunderfossen? I AM THANKFUL to people who started this campaign in the group and to people who gave away free things to families like my own. Yes, everything didn't go as well as planned when we visited the amusement park (you can read about it here), but it had nothing to do with the park or the campaign and to put some minor things besides WE HAD A WONDERFUL TIME! Hunderfossen remains one of my favorite places and I hope this summer* I can take my husband and daughter there for a nice family vacation. 

So what I want to say? Don't take away nice campaigns like this just because you are jelous! As you can understand from this post, the visit ment so much for me last year. Nobody knew how difficult we had it last year and I appreciate(d) this little free gift more than I can express in words. I hope this year another family gets to experience the same thing. 

* I am selling second hand things with prices from 10 nok during Lillehammer-dagene to give my family a day at Hunderfossen. Come to my shop at Storgata 91, 2floor (entrence from "Yes, vi leker!")

Aga mis saab abielust?

Ma ei tea, kas see on nüüd mingi kümnenda aasta kriis, aga me ei saa Marekiga ABSOLUUTSELT läbi. Okei, kui ma kirjutan suurte tähtedega ABSOLUUTSELT, siis ma natukene liialdan, kuid laias laastus vastab see tõele.Me ei suuda omavahel suhelda ilma, et me üksteist süüdistaks, teineteise peale solvuks, häält tõstaks, meil on erinevad arusaamad asjadest alustades lapsekasvatusest kuni selleni, kus edasi elada ja kuidas. **

Mina nõuan, et üürime oma maja välja, Marek ei taha "seda viimast oma enda asja" kaotada. Ma mõistan tema tundeid, kuid ma tahan ükskõik milliste vahenditega august välja saada. Ausalt, kui ma oleks noorem ja kenam, siis ma oleks varsti nõus prostituudiks ka hakkama.*  Marek arvab, et peab iga sekund Idaga koos olema, mina arvan, et Ida peab õppima ka üksinda mängima/magama minema. Me tülitseme ja vaidleme oleme vait, sest nii on lihtsam, sest kõik meie jutuajamised lõppevad tüliga. 

Marek tunneb puudust sõpradest, kontserditest, suveüritustest, mina tunnen ka, kuid ei leia, et see kõige olulisem on. Ma tunnen ka end närusti, et ma ei saa minna juba teisele ristitütre lõpetamisele ühe aasta jooksul, aga kui lennupiletid selleks nädalavahetuseks ON 300eur edasi-tagasi (tuletan meelde, et eelmine nädal käisin ma Eestis 15 euroga), siis see ei ole lihtsalt mõeldav ja nii lihtne ongi. Lisaks olen ma kogemata suutnud Ida lasteaias puhkuste graafikusse teha risti valesse kohta, nii et Ida on lasteaiast vaba 28-31 nädal. Ma ei suuda välja mõelda, kuidas ma neli nädalat kas 1) üldse poes ei ole või 2) Idaga siin koos olen. 

Mina olen segaduses ja omadega läbi, Marek on segaduses ja omadega läbi. See kõik kokku panduna annab kokku tulemuse, kus me aina tihedamini pillume lauseid, mida me (veel?) ei mõtle, aga mina ei tea, kuidas seda suhet korda saada. Sest lisaks kõigele muule on ka meie suhe katki.

*Ma tegin nalja. Ma never ei suudaks midagi sellist teha isegi kõige meeleheitlikumas olukorras.
** Palun ärge soovitage Eestis tööd otsida, on ilmselge, et seda me niikuinii teeme, mitte ei oota palmi all, et banaan suhu kukuks.

Kuidas mind korda teha? /How to fix me?

Psühholoogi juures käimine on ikka parasjagu naljakas ka, selles mõttes, et palju kummalisi mõtteid ja asju kerkib üles. Ikka ka seoses lapsepõlve kogemustega. Ma pean muidugi siin kohal kiitma oma psühholoogi, kes on seda tüüpi, et ei leia, et me peaksime väga lapsepõlve probleemidest alustama, vaid kõigepealt peaksime nende kümne korraga lahendama mu praeguse kriisi ja siis (kuna ma ilmselt nii screwed up inimene, soovitas ta mul) jätkata sügavama ja pikema raviga, et kõik see "lõngakera" lahti haruda. Hetkel püüame me sünkrooni saada mu lapsepõlve- ja praeguse mina. Hahh, see juba kõlab nii veidralt! Aga ma mõistan selle vajalikust. Ma toon teile ühe näite.

Ma tegin süüa ja kutsusin Marekit ja Idat kolm korda sööma. Ma sain aru et nad ei pruukinud kuulda, sest nad vaatasid teises toas multikat, aga selle asemel, et minna toa uksele ja nad sööma kamandada valisin ma solvununa üksi ära süüa ja siis demonstratiivselt lahkuda köögist. Marek ütles, et nad tõesti ei kuulnud, kuid mina enam teda EI KUULANUD, mina olin solvunud. Aga teate, kus selle solvumise põhjus on? Lapsepõlves. Me pidime alati kasuisa vähemalt kolm korda sööma kutsuma, tema kuulis küll, kuid valis MITTE tulla, ma ei tea, kas kiusust või jonnist või sellest et me ei meeldinud talle, aga ta ei tulnud pea kunagi sööma ja kui tuli, siis näitas ta demonstratiivselt kui vastumeelne tal seal laua taga istuda on. Seepärast ei meeldi mulle inimesi sööma kutsuda. Lisaks sellele võis sööma kutsumine/mitte kustumine vähemalt 50% ajast lõppeda tüliga. 

Võib olla on selles valguses ka lihtsam mõista, miks mulle on oluline koos laua taga söömine ja laua kombed ning miks mind kõige enam ärritab kui Ida keeldub söömast või laua taga lollitab? Kas pole tegelikult kummaline, kuidas mõned mälestused panevad meid sada aastat hiljem ebaadekvaatselt käituma? 

Minu probleem siin juures on veel see, et isegi kui Marek palub vabandust (mida ta isegi ei peaks tegema), siis mina ei oska solvumisest lahti lasta, ma keeran end üles, hakkan segast peksma, leian kuidas keegi mind ei armasta ja minuga koos ei taha olla ja võin tunde vihane olla. Kui Marek minust sel ajal ka välja ei tee, siis ma solvun veel rohkem, sest minu maailmas näitab see, et ta ju ei hooli (samal ajal kui teine lihtsalt enam ei jaksa mind anuda-paluda).

Edasi jõudsime me selleni, et ma identifitseerin end läbi töö ja karjääri. Ma olen terve elu olnud suhteliselt headel ametikohtadel ja teinud oma tööd hästi, nüüd ühtäkki ei lähe enam nii hästi ja ma tunnengi, et olen läbikukkunud. Ka ema ja naisena. Sest ma ei ole end kunagi varem pidanud pereinimeseks. Te ehk mäletate, et ma olen rääkinud, et enne Marekiga tutvumist ma ei tahtnud abielluda ega lapsi saada. Kõige hirmuäratavam lause, mis mulle kunagi on öeldud oli "sa oled see naine, kellega ma tahan abielluda ja pere luua". Ma sain aru, et too peika tegi ju komplimendi, kuid mul on siiani meeles, kuidas ma mõtlesin, et "appi, ei, mina küll ei taha!". Aga näete, olukord muutus. Ja kuna ma sisimas olen alati arvanud, et minust ei saa head ema ega naist, siis nüüd selles olukorras, kus ka karjäär on ära võetud, tunnen ma, et ma ei saa hakkama. Ma ei taha nii tunda! Ma tahan olla hea naine ja ema, sest uskuge või mitte, siis mulle ei lähe midagi rohkem korda kui Ida ja Mareki heaolu. Ma ei taha, et nad kannataks, aga teen kodus sellest hoolimata Mareki elu põrguks. Just selliste naiste kõrval nagu mina, võtavad mehed endale tavaliselt armukesed. 

No vot. Ja nüüd me siis üritamegi kuidagi sünkroniseerida minu lapsepõlve mälestusi praegusega ning õpetada mul lahus hoidma era- ja ärielu, et mind "töökorda" saada. 

Going to therapy is actually a strange thing. It gives me strange things to think about and digs out the connections to childhood of course,  I like that my psycholgist is not the kind who thinks it is necessary at this stage to go all the way back to childhood and start from there, she starts from here and now and tries to help us find out why I keep acting the way I do. 

At the moment we are trying to syncronize the previous and past. Sounds strange, but I understand why we need to do this. 

For example. I was cooking and when the dinner was served I asked Marek and Ida to come to eat. three times. I knew they probably didn't here, because they were watching a cartoon, but I chose to get angry and offended because they didn't come. Instead of going to living room and make sure they heard, I sat down, ate alone and showed them afterwards that I was angry. Marek explained he didn't here, but I didn't care. You want to know the reason for why I acted like this? When I was a child (or actually every time I visited them as an adult as well) I often had to ask my stepdad to come to eat, he heard, but chose not to come. I don't know the reasons, but he just ignored it. And the times he did eat with us, he always showed how much he dislikes being there with us. That is the reason why I really don't like to ask people to dinner table (more than once). 

Perhaps it also explains why it is very important for me to eat at dinner table together, I want tablesetting to be nice and why I get upset when Ida does not behave at dinner table or plays with food? 

Isn't it silly how childhood memories make us behave inadequate when adult? My problem is also that I cannot let go of being angry. My husband apologizes (even when he doesn't have to), but I just keep turning myself on, getting more upset, I can say things I don't mean, just because I want to hurt him (why?) and I can go on without talking to him for hours. And when he goes away, because he also gets tired of trying to make up, I get more offended, because "he doesn't care". I don't want to be this way!

Further we found out that I identify myself throug work and career. I have always had good positions and done well at work, but now when things are not going well, I feel as a failure, because the situation is new and unknown to me. Perhaps you remember that I have told before that before I met Marek I was 100% certain I will not get married and have children. I remember an old boyfriend telling me "you are the kind of women I want to marry and have children with". I know it was supposed to be a compliment, but I was terrified. "No, no, no, never!" I thought. Things changed and as I have always thought I will make a crappy wife and mother, I feel as a failure in this situation when career is not supporting my self confidence. I feel I cannot "play the part" good enough. But I don't want to feel like this and make my husband's life miserable, for crying out loud he and Ida are the best things that have ever happened to me, but I do not show this at home. I am arrogant and ill-tempered. I want to be a good (not perfect!) mother and wife. How do we fix this? Can we fix me? 

This is the question we are trying to solve. Perhaps then I will not take all the things that have happened to us during last year so hard? And stop blaming myself and accept the fact that I am an avarage person and this is not a bad thing? 

"Loodus annab sulle näo, mis sul on kahekümneselt. Elu vormib selle enda nägu kolmekümnendaks sünnipäevaks. 50aastaselt on sul aga nägu, mida sa ise väärt oled." Coco Chanel

Alustame algusest. Ma ütlen ausalt, et ma pean end stiilseks inimeseks ja arvan, et mul on hea maitse. Jah, päriselt ka. Ilma igasugu valehäbi või kartuseta saada kriitika ja negatiivsete kommentaaride osaliseks. Ma olen 35-aastane ja täna julgen ma öelda, et mul on välja kujunenud oma stiil, ma olen ammu loobunud moega võidu jooksmast. Mu lemmikkingad on pärit aastast 2006 ja ma olen KÜMME AASTAT JÄRJEST nendega IGA suvi käinud praktiliselt igal vähegi soojemal suvepäeval. Need on osake minust ja minu stiilist, ma tunnen end nendega mugavalt ja vaatan hirmuga, et nüüd hakkavad need esimesi väsimuse märke näitama. Kingad ostsin ma ühel tööreisil olles Oslo peatänaval suvalisest pudipadi poest 15 euroga, sest mu oma kingad hõõrusid nii põrgulikult, et ma olin valmis paljajalu edasi liikuma. 

Mis ma sellega öelda tahan?

Muidugi ma kommenteerin ja kritiseerin neid (oma peas või sõbrannadega), kes minu arvates maitsetult riietuvad, kes meist seda ei teeks. Me kõik teeme seda. Ma võin teile ka täiesti ausalt öelda, et minu jaoks on maitsetud  igavad 90% Eesti moeblogijatest. nende valikutest ei paista mingit isikupära ega erilisust, jah, isegi siis kui nad toovad pildile "killukese Hollywoodi glamuuri". Ei, kade ma ei ole, ma lihtsalt leian, et moeblogija peaks olema teistest eristuv. Ja ma tahan siin rõhutada, et minu jaoks on ka suur vahe, kas olla stiilne elustiiliblogija või moeblogija. Kunagi ammu kui ma blogima hakkasin, meeldis mulle kohutavalt selline blogi nagu Stylehurricane. Verinoor Tartu (?) tüdruk paistis silma oma erilise julge riidevaliku poolest (mul on eriti hästi meeles Barbie-kätest tehtud ehe), ma ahhetasin ja ohhetasin, tänaseks on sellest tüdrukust saanud tuntud modell Anni Jürgenson. Tema on moeblogija!
Ja siis on stiilsed (elustiili)blogijad. Tahate näiteid? Minu maitse ei lähe kokku Marina maitsega, kuid ta on minu arvates OMA stiiliga stiilne naine. Teise näitena toon ma välja Mirjami. Tema on mu meelest ainus Eesti blogijatest, kes suudab ka "odavad Hiina räbalad" stiilselt välja kanda.

Ja nüüd siis pointini. Maitesete üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Kakelda ma ei viitsi, vaielda võin pärast kommentaariumis, aga minu meelest on stiilsuse juures kõige olulisem see, et inimene kannab riideeseme välja ja tunneb end selles mugavalt. Olgu selleks siis tuhandeid eurosid maksev disanerkleit, paarieurone Hiina "jama", midagi vanavanaema riidekapist või isetehtut.  Intriigi mõttes võin ma teile ka öelda, et enamus ajast ei ole Marianni stiil minu teetassike, aga näiteks blogiauhindade üritusel nägi ta šeff välja. Eriti šefiks muutus ta outfit kui ta kontsakingad tossude vastu välja vahetas. Kriitikat saab tema ilmselt kõige rohkem, sest ta on kõige tuntum, eksju.
Panin tähele, et ka Triinu-Liis jäi paljudele hambusse. Jah, ka minu teetassike ei ole sellised printsessikleidikesed ja mu meelest näeb smart casualis Triinu-Liis sada korda parem välja, aga see on minu arvamus. Noh ja mina ei saakski sellist kleiti selga panna, sest mul on oma mõtted asjadest, mida 30+ naine enam kanda ei tohiks (uskuge mind, veel 25aastaselt naersin ma KÕIK sellised artiklid välja, aga nüüd tunnistan, et on päris palju asju, mida ma enam selga panna ei taha, just vanuse tõttu). 

Tuleme tagasi alguse juurde, et ma pean end stiilseks inimeseks, aga ma annan ka endale aru, et MINU stiil pole samuti paljude teetassike. Ei peagi olema. Mul on välja kujunenud riided, milles ma tunnen end mugavalt ja tean, et sobivad mulle (mu enesetunde jaoks). Kui ma teinekord poes mõnd riideeset vaatan koos Marekiga ja nõu küsin, vastab ta ükskõikselt "see on ju nii sinulik". Paar korda olen ma minulikust tsoonist välja astunud ja ostnud mõne moeeseme, milles ma juba eos end mugavalt ei tundnud ja mis te siis arvate, kas ma kandsin seda eset. Muidugi mitte.
Ma ütlen kõigile, kes tahavad stiilsed välja näha ühte, leidke oma stiil ja riided, milles tunnete end mugavalt ja olete juba poolel teel. See, et te Zenja Fokinilt või mõnelt muult moegurult stiilipunkte ei saa, ei ole ju argielus üldse oluline. Oluline on teie endi mugavus ja teie maitse, kritiseerijaid jagub igal juhul. 

Et asi nüüd aus oleks, siis annan teile kritiseerimiseks ka mõned enda outfitid. Minulikud. 

1. Täpselt nii liigun ma ringi suvalisel suvepäeval, reisides, tööle minnes. Kui peaks juhtuma, et mul oleks vaja seda komplekti veidi "smartimaks" muuta, vahetan tagi välja pintsakuga. 

2. Kui "EBA riietedraama" pihta hakkas, siis tegelikult teadsin ma kohe, mis ma selga panen. Tädi tehtud linase suvekleidi ja 10 aastat vanad lemmikkingad. Ühtlasi oli see lisaks reisiriietele ka ainus asi, mis ma Eesti tulles kaasa võtsin, sest noh...ma eeldasin, et kui Norras on suvi, siis on ka Eestis suvi. Ma panin pange. Eestis ei olnud suvi! 

3. Kuna Eestis oli talv, siis pidin ma endale midagi selga organiseerima. H&M püksid olid mul olemas, New Yorkerist leidsin kiiruga superheast materjalist ja minuliku topi üheksa euro eest. Tennised ja must pintsak on minu garderoobi klassikud. Must on MINU värv. Ma tunnen end mustas hästi ja ilmselt hakkan ma kandma teisi värve kui mõeldakse välja mustast tumedam värv. Mis sellest, et ma näen välja nagu Dark Lord või Darth Veider. See olen mina. 

Puberteedina ei pidanud ma end väga ilusaks, pigem koledaks ja ilmselt oli mul ka üsna madal enesehinnang, aga ühel hetkel see muutus. Ma ei tea, kas sellele aitas kaasa 16-aastasena Norrasse sattumine või midagi muud, aga ühel hetkel sain ma aru, et oma välimuse juures ei saa suurt midagi muuta. Tänaseks olen ma endaga sõbraks saanud ja olen enda välimusega rahu sõlminud. Jah, kui ma olen meigitud ja juuksed sätitud, tunnen ma end veelgi paremini ja ma siiralt tahaks iga päev sätitud välja näha, aga on kaks "aga". Ma ei oska ja mul ei ole aega. Ma lihtsalt ei oska endaga midagi peale hakata. Seepärast on mul kombeks enne suuremaid üritusi läbi hüpata juuksurist ja meikari juurest.

Ma juba kirjutasin ka, et laupäeva hommikul tundsin ma end nagu oleks tramm minust üle sõitnud ja mu enesetunne oli kergelt öeldes kurb (mida Manjana tähelepanelik silm "maski" tagant siiski märkas), kuid Stanislav Chloe ilusalongist klopsis mind üles. Ta ei teinud korda vaid minu välimust, vaid tegelikult klopsis ta üles nii palju kui võimalik oli, minu sisemuse. Minu enesetunde. Ja ilu algabki enesetundest. Kui enesetunne on hea, siis ei loe kas keegi nimetab sind koledaks, vanaks, paksuks, vaalaks, äravajunuks, maitsetuks, peletiseks. Selliste kommentaaridega harjumine võtab aega, teeb alguses haiget, lööb kõikuma enesekindluse ja igas kriitikas võib peituda ka killuke tõtt, kuid enesekindlusega tasub tööd teha, siis tuleb ka stiil(sus).
Oskus enda üle naerda tuleb samuti kasuks. Ebaõnnestunud pildid ei ole suurim õnnetus maailmas. Ei, ma ei räägi Triinust, tema näeb nagu alati stiilne ja särav välja (mu meelest absoluutselt pingutamata!), ma räägin väikesest vallatust pekivoldist;)

Minu jaoks on üks stiilsemaid naisi üldse olnud Coco Chanel. Tema riietusstiil, isiksus ja sõnavõtud kokku on minu jaoks see, mis teeb temast Legendi. Kas te arvate, et tema riietust ei kritiseeritud ja ta tweed-kostüümid said kohe populaarseks? Muidugi mitte. Kas ta hoolis sellest? Tema ajas oma asja. Oli oma näoga. Ja kas pealkirjas toodud tsitaat ei ole mitte geniaalne? Nagu ka paljud teised tema suust kuulsaks lausutud ütlused (SIIN mõned neist)

Pardiralli muljed

Enne kui ma laupäeva õhtul blogiauhindade jagamisele läksin, käisin ma kolleegidega ka Kadrioru pardirallilt läbi. Kiire kõrvapõikena mainin ära, et mingil määral võttis Oru hotell ka blogiauhindade jagamisest osa, pannes omalt poolt välja väikese puhkuse ühele tublile töömesilasele.

Foto: Marimell.eu

Aga edasi siis Pardiralli muljetest.  On vist muidugi ka sõnadeta selge, et tegu geniaalse ja tänuväärse üritusega, kus mõnusa meelelahutuse käigus kogutakse raha heategevuseks. Kuldsponsor Oru hotell annetas igalt vahemikus 01-11.06 hotellis ööbinud külastajalt tasutud öö eest 2eurot Pardiralli heategevuseks. Mu meelest on see ülimalt tore panus hotelli poolt. Ürituse tuluga toetatakse vähihaigeid ning spetsiaaltoidusegusid vajavaid lapsi.

 Delfi andmetel kogus laupäeval toimunud Pardiralli 2016 inimeste abiga 132 948  eurot annetusi.  Kõik 10 000 parti leidsid endale sponsori ning said võimaluse pargi kanalis võistelda.

Kui te sel aastal ise kohal ei käinud, siis loodan, et meeleolukas pildireportaaž kutsub teid osalema järgmisel aastal.