Ole oma soovidega ettevaatlik...

Kui Ida sündis tekkis mul ju küsimus, et kas talle on kuidagi võimalik norra keel juurde pookida, et nii "norra juurte" (ma pean silmas nö vanavanemaid) jaoks või midagi. Ja no siis juhtuski nii, et ühel ilusal päeval eelmisel aastal hakkas Ida Norra lasteaias käima. 

Ma olen ikka mõelnud, et huvitav, mis tunne võib olla, et mitte muhvigi aru ei saa. Kui ma kunagi siin keskkooli 11.klassi sattusin, vahtisin ma kolm kuud päevast päeva aknast välja, sest ma ei saanud midagi aru. Minu olukorra tegi kergemaks see, et ma oskasin inglise keelt ja õpetajad olid nõus mingi osa ka inglise keeles õpetama. Ja no inglise keele tund oli ju puhas luksus:) aga mida tunneb 2-aastane laps, kes ei oska emakeeleski õigesti rääkida? Õnneks oli lasteaias päris palju lapsi, kes rääkida ei osanud veel ja nii käis palju suhtlust kehakeele abil.

Nüüd on Ida käinud norrakeelses lasteaias kaheksa kuud ja mulle on nii harjumatu, et meil on kodus (pool)kakskeelne laps. Esiteks on mu jaoks nii harjumatu teda üleüldse rääkimas kuulda, nii et temast on võimalik aru saada ja ta vastab küsimustele. Lausetega. Jah, muidugi pole need mingid ring-või põimlaused, aga sellised loogilised kolmesõnalised laused. (Aga ma ei suuda aru saada, MIKS ta kõige pealt hakkab nutma kui ta midagi tahab, nt oma "kiisu-lusikat", ja alles siis kui ma olen hulluks minemas nutust, ÜTLEB ta, mida soovib.)

Ja siis tuleb mängu norra keel. Ma ei suuda vahepeal uskuda, et see pea kolmeseks saav laps 1) saab norra keelest aru ja 2) oskab ka norra keeles lauseid öelda. Klassika tema suust on loomulikult "Ida vil ikke!" (Ida ei taha), ja lisaks "Mamma ogsa bake!" (Emme, küpseta ka! = üks lastelaul, mida nad lasteaias laulavad). Ma saan aru, et kakskeelne laps ei ole mingi haruldus ja minu lapse ei ole geenius, aga mul puuduvad lastega varasemad kokkupuuted, seega iga asi, mida ta teeb on mu jaoks müstiline. Kuidas ta oskab, mõtlen ma tihti, ja saan siis aru, et kõik need asjad, mida ta teeb on täiesti loomulikud ja tavalised asjad. Sellest hoolimata pidin ma eile istuli kukkuma kui me naabrite juures kiikumas käisime ja Ida "kjempestor" ("väga suur") ütles. Ja see ei ole maailma kõige lihtsam sõna hääldada. "Kanin ogsa kiiga-kaaga" (jänku ka kiikuma) järgnes sellele. *

Ja täpselt nii nagu ma soovisin, on meil kodus kasvamas kakskeelne laps. Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna. (Ma soovin, et ma võidaks lotoga 48 000 eurot, ma soovin, et ma võidaks lotoga 48 000 eurot, ma soovin, et ma võidaks lotoga 48 000 eurot....)

*Aga kõige kihvtim on ikka kui ta omas keeles laulda ümiseb ja sinna vahele "mõmm-mõmm, nutab kaujõmm" laulab.

Blogiauhindade riietuse probleem lahendatud

Kuna mul tõepoolest õnnestus edasi-tagasi piletid skoorida 17,80 euro eest (müstiline hind, kas pole!) ja ühendada lõbu tööga, siis blogiauhindade pidusse ma ka lähen. Terve eilne õhtu mõtlesin ma paanikas, et aga mis ma siis selga panen nii popile üritusele, kus zenjafookinid ja ilu-ning moeblogijad ka platsis. Et noh...APPI!
Ja siis täna - täna avastasin ma poes, et okei, kui mul ei ole olemas päris pöörfikt autfitti, sest ma lihtsalt ei tea nii kaugele ette, mis ilm on ja mis tuju mul, siis mul on olemas täiesti pöörfikt aksessuaar. 
Palun siin see on! Ja probleem riietusega ongi lahendatud, sest olgem ausad, keda kotib mu soeng või riietus, kui mul on käeotsas selline pilgupüüdja! Ühtlasi lahendab see ka probleemi ära tundmisega - Diip kunstiinimese tunnete te ära selle koti järgi.
(Taiboh, kui ma selle nüüd maha unustan!)

Palju suurem probleem on nüüd häälega, sest no ma ei taha ju inimesi surnuks ehmatada, inisemisega mul ilmselt probleeme pole, aga...raadiohääl ma just pole;) Probleem tekkis Ebapärlikarbi postitusest siin.

Blogiauhindadest nii ja naa

Kui sai selgeks, et ka sel aastal toimub Blogiauhindade jagamine, olin mina surmkindel, et seekord lähen ka kohale. Tundus, et tuleb selline vahva üritus, kus teistega tuttavaks saada, mõnusalt aega veeta ja noh olgem ausad, ma lihtsalt vajaks veidike tuulutamist. Ma olen ilmselt liiga vana, et viitsiks niisama õue minna, ikka on ettekäänet vaja ja mis saaks ühele blogijale olla parem ettekääne pidutsemiseks kui blogiauhindade jagamine. 

Panin veel kirja oma lemmikud blogid (link) ja kutsusin lugejaid üles hääletama. Nagu Raja Teele kõige pealt ikka enda poolt ja kui see ei peaks sobima, siis teiste poolt, sest valikut on, midagi igale maitsele. 

Siis aga hakkas kusagilt silma, et no mida sinna ikka ronida, kui ei võida ja ma hakkasin mõtlema, et aga mida ma siis sinna ronin. Blogimaailmas olen ma mutrike ja ma vist olen üks väheseid inimesi maailmas, kelle jaoks täiesti ausõna osavõtt on olulisem kui võit. Jaa, muidugi ma rõõmustan kui ma bowlingus Marekile pähe teen või reisis ümber maailma kellegi "maha saan lüüa", kuid ma ei ole oma loomult absoluutselt võistlushimuline. Võib-olla on muidugi selle põhjuseks see, et kuna ma mitte kunagi niikuinii ei võida, siis pettumuste ära hoidmiseks olen ma endale sisendanud, et mu jaoks on tähtis osavõtt. See võib vabalt nii olla. Ma ei tea oma sügavamaid sisemisi allasurutud mõtteid (veel. võib-olla psühholoog aitab mul selgusele jõuda:))

Edasi torkas mulle silma, et inimesed muretsesid, mida selga panna, kuidas üksteist ära tunda, õigesse lauda sattuda...Seda kõike tundus mu jaoks liiga palju. Nagu ei läheks enam pittu, vaid valmistuks seminariks. 

Mina ei olnud selle peale mõelnud, et äkki ma ka jään seina äärde üksinda seisma (mul on komme mõnikord seltskonnast eemalduda, jättes sellega endast ülbe mulje ja lõpuks konutangi kusagil üksi, mõeldes, et aga miks keegi minuga ei suhtle, saamata aru, et mu kehakeel ütleb selgelt "ära tule lähemale!"), aga nüüd ma hakkasin mõtlema. Igasugu asjade peale. 

On fakt, et mitte kõik ei mõista kui ebamaistelt kaunis ma olen ja toovad vigadena välja kõike seda, mida loodus mulle nii armuliselt kaasa on andnud, Ja kui siia nüüd juurde panna mu kohutav juuksevärv, katkised juukseotsad, olematud kulmud ja ülekaal, siis ma mõtlen, et okei, mind teoorias ei häiri välimuse arvustamine (ma ise ju arvustan ka!), aga pekki ma ronin kuhugi, kus on 99% tõenäosus, et ma jään fotole tavapäraselt ebafotogeeniline ja annan oma "sõpradele" kuhjaga põhjust mind kritiseerida. Milleks mulle see? 

Ja selga pole mul ka tõesti midagi panna. Ma ei saa ju lennukist maha hüpata ja niimoodi kohale vajuda? 

Lennupiletid maksavad hetkel küll naeruväärselt vähe, kuid kui panna kokku üks ja teine ja kolmas, siis selle rahaga saaks palju muud kasulikku teha. 1) maksta ära Ida lasteaed 2) osta endale parajad tossud 3)osta süüa 4) koguda autoremondi jaoks ....Jepp-jepp, ma jumaldan argimuresid ja halli keskpärasust, kus otsustada tuleb selle vahel, kas osta süüa või maksta autoremondi eest. 

Või minna blogijate peole, sest... 1)ma tahan 2) ma saaks kombineerida selle reisi  tööga 3)koledatel inimestel peab ka olema õigus õues käia 4) piletid maksavad edasi-tagasi hetkel 15 eurot ja selle eest ei saa isegi süüa osta 5) elama peab ohtlikult (vt viimast gif-i)

Või mitte minna sest 1) mul ei ole midagi selga panna 2) ma olen vana ja väsinud ning katkiste juukseotsadega 3) äkki keegi ei räägi minuga ja ma olen nagu  "Josie-Grossy (kui mitte koha peal, siis pärast teatud foorumis)

Aga kes minuga kaasa tuleb? Juhuks kui keegi teine minuga ei räägigi? 

Miks ma ütlen, et ma olen väikelapse emana feil vol 2

Võib- olla pole muidugi asi ka ainult kannatlikkuse puudumises meisterdamises ja mängmises, sest noh oletame, et teoorias võib hea ema olla ka see, kes lapsega üldse ei tegele, laps pusserdab midagi ise omatte, teeb, mis tahab, peaasi et vait on ning kõik on rahul.  Aga see on vaid üks osa loost. Enne kui ma emaks sain, mõtlesin ma jonnivaid ja sõnakuulmatuid lapsi vaadates, et tule taevas appi, kas te siis ei oska oma last kasvatada ja emaks saades raiusin ma, et minu laps küll selline ei tule. Selline kasvatamatu. 

Palun väga - mul on kodus täpselt üks selline sõnakuulmatu isend. See ajab mind hulluks ja olgugi, et ma olen püüdnud, olen ma ilmselgelt kasvatuses feilinud.

Näiteid?

Ida hüppab diivanil. Ma kordan kolmkümmend neli korda, et Ida palun ära hüppa. Ida hüppab edasi. "Ida, palun hüppa!" ütlen ma, lootes, et tagurpidi psühholoogia toimib ja Ida hõikab "jaaaaa" ning hüppab edasi. "Ida, palun hüppa rahulikumalt!"  Ida ei tee teist nägugi. "Sa kukud!" Ida ei kuula. Ja kukub. Nutt. Mina olen  pahane, et 1) lasin lapsel kukkuda  ja 2) et ta ei kuulanud. 

Sama punkt kehtib jooksmise, ronimise, mängimise kohta. Ükski asi ei lõppe enne kui pika ilu peale pill tuleb. 

"Ida, palun ära keera asju üle võlli!" oleme me 83 korda teda keelanud/õpetanud, kuid ei... Ida jätkab kuni ta haiget saab/midagi ära lõhub/ohtlikusse olukorda satub, nii et mu juuksed silmmärgatavalt halliks lähevad. 

"Vahtramäe Emilit" teate? Ta saadeti päevas 2-3 korda pahanduste eest puutöötuppa. Emil ei olnud paha poiss, temaga lihtsalt juhtus. Idaga on täpselt sama lugu. Temaga juhtub. Ilmselt on tal kunagi samasugust puutöötuba vaja.

"Ida, palun ära jookse piimaklaasiga, Ida, palun ära kalla endale suppi kaela, Ida, palun las ma aitan...."

Sellist palumist on meie maja täis hommikust õhtuni. Ida kas karjub iga kord kui me tahame teda suunata või aidata " neeeeei" ja kallab maha/endale selga piima/suppi/vett/lisa siia üks kõik, milline asi, mis ümber saab minna. Loomulikult järgneb sellele nutt. 

Mul on Ida nutu vastu allergia. 

"Seda!" nõuab ta. "Kus on?" küsib ta. "Ida oma!" hüüab ta. Ei täpsusta rohkem ja hakkab KOHE karjuma. Aga "see" ja "ida oma" võib olla KÕIK alates taskusse torgatud juuksekummist onu Ljoha rekkani. Mõnikord me ei saa KOHE aru, mis printsessi vaevab ja siis järgneb kisa, mida on Lillehammerist Osloni kuulda. 

Ma olin paar päeva tagasi tema Frozen juuksekummi oma taskusse pannud, korraga hakkas eile Ida autos lihtsalt nutma ja nõudis "Ida oma!" Mulle ei tulnud juuksekumm meelde, aga peale pikka kisa, lisandus sõna "taskus" ja siis ma taipasin. Palun selgitage mulle, miks nii sõnu "tasku", "juuksekumm" ja "Ida oma"  oskav laps sellises olukorras vaid "Ida oma" suvatseb öelda? Ja karjub?

Iga asja ja tegevust saadab jonn ja vingumine. "Ida tahab" vaheldub "Ida ei taha"-ga murdosa sekundi jooksul. "Emme sööb sai ära!"ütleb ta ja emme sööb. Mis te arvate, mis juhtub sekundi pärast kui emme ON Ida saia ära söönud? Nutt käib mul luust ja lihast läbi.

"Ida piima/küpsist/kommi!" nõuab ta. Sõnapaar "otsas" või "ei ole" on Idale nagu härjale punane rätik. Ma seletan, kuid Ida jätkab nõudmist.

Kõik, mida mina söön/katsun/vaatan, on "Ida oma" ja kui ma julgen öelda, et sul on käes TÄPSELT SAMASUGUNE sai nagu emmel, järgneb kisa. Idal on vaja emme saia! Sellele järgneb kaks stsenaariumi 1) ma püüan röökivale Idale selgitada, et see on minu oma või 2) ma annan oma saia talle, sest ma lihtsalt ei suuda enam karjumist taluda. (Muidugi ma tean, et ma ei tohiks talle järgi anda, kuid teate see kisa... See kisa ajab hulluks!)

Ja mul ei ole kannatlikkust teda kasvatada. Hahh, ikka jõudsime kannatlikkuse juurde tagasi. Mulle on reeglid olulised, kuid Ida ei kipu ühestki reeglist hoolivat. Ta on täielik rebel! 

 Ei, meil ei ole asjad nagu Viiburi sõjakoolis, nagu Marek mind noomib, kuid ma ei suuda mõista asju - kätega söömist, toiduga ringi jalutamist, laudadel-toolidel turnimist, seintele sodimist, pudistamist - mis väikelapse puhul ilmselt on normaalsed. Kui siia lisada veel see, et Ida on üleannetu ja sõnakuulmatu ning see, et ta asju minu maailmas "valesti" teeb*, siis ei jäägi muud üle kui tunnistada, et kasvatamata lapse taga on feilinud vanemad. 

Kuidas olla mitte feilinud vanem?

* valesti tegemise all ma ei pea silmas, et teda päris raamidesse tahan suruda nii nagu mulle täiskasvanuna tundub et on õige. Ma ei taha loovust pärssida, mu pärast olgu kaelkirjanik lilla ja koer kaheksa jalaga ning maja ümmargune, kuid ma tahan, et ta teaks, et piimaga ei kasteta toalilli, vildikatega ei sodita juturaamatuid ja seinu jne. Ma tahan, et ta oleks kasvatatud;)

Roosiaias ringi kuninganna käis...

Blogilugeja jaoks on see siin täiesti suvaline pildipostitus, ma  tahtsin neid pilte sõbrannale saata, kuid kuna mu telefon ei taha minuga koostööd teha, siis ma mõtlesin neid temaga blogi vahendusel jagada. Ma loodan, et ta satub lugema! Aed on hetkel, isegi vihmase ilmaga, nii imeilus ja iga päevaga ilusamaks muutumas. Tõeline muinasjutuaed.

Lisaks sain ma täna teada, et ühed mu vanad tuttavad - kirjanikepaar Oddvar ja Britt kolivad tagasi Lillehammerisse. Mul on nii hea meel, nad on nii ägedad! 

// 

Jeg skulle egentlig sende disse bildene som telefonmelding, men telefonen min vil ikke samarbeide med meg og jeg hadde så lyst til å dele disse bildene med en venn. Hagen ser eventyrlig ut, til og med i regnvær, det har kommet så mange fine blomster og jeg er nesten sikker på at nye blomster dukker opp alle steder hver eneste dag. Nydelig nydelig hage!

I tillegg fikk jeg vite at mine gamle kjente - forfatterparet Britt og Oddvar flytter tilbake til Lillehammer. Jeg gleder meg til det, de er så kule! Jeg husker det søte huset deres og våre vin- og diktkvelder. 

Miks ma ütlen, et olen väikelapse emana feil?

Selle teemaga on nii ja naa. Ega ma tegelikult ei taha öelda, et ma üldse emaks ei kõlba, kuid kannatust ei ole mul 24/7 väikelapse jaoks küll. Aga ma olen aru saanud, et kannatlikkus on hädavajalik, et lapsega hästi läbi saada.

No näiteks:

Ida toob lagedale memory kaardid, ma püüan talle õpetada, kuidas see tegelikult käib. Peale viiendat korda kui Ida ikka kaardidest torni laob katkeb mu kannatus. Ma ei viitsi rohkem. Ida hakkab nutma. 

Ida tahab, et ma ka joonistaks. Me joonistame, kuid kui ta kaheksas kord järjest just seda pliiatsit tahab, mis mul käes, ma ei viitsi rohkem. Ida hakkab nutma.

Ida tahab õue, aga ei taha riidesse panna, vaid jookseb mööda tuba ringi. Ma palun, ma tõstan häält ja lõpuks vihastan. "Kui sa kohe riidesse ei pane, siis!" Ida hakkab nutma.

Ja eile. Mõtlen mina, et olen hea ema ja ostan lapsele selle palju kiidetud "play maisi", et õhtul meisterdame koos. Kui Ida kaheksakümne kolmas kord meisterdamise asemel vaid maisi maha tahab ühest karbist teise toppida, tuppa vedada ja lõhub mu lehma enne kui see valmis saab, panen ma maisi ära. Mul ei ole kannatust talle sada korda näidata, kuidas sellega meisterdada. "Lollakas mais," mõtlen ma. Ida hakkas nutma.

Mul puudub igasugune kannatus.  Ja just selle pärast olengi ma väikelapse emana suht lootusetu juhtum.

Samas meeldib mulle Idaga koos süüa teha, lasta tal mökerdada ja katsetada, kuid ka siin kehtib reegel, et kahekesi mahume kööki vaid siis kui Idal hea tuju on ja tema tahab. Nagu täna. Lausa lust oli lasta tal kaneelisaiu kokku keerata. (Ma ei leidnud kodust taignarulli ja kuna ma jätsin ka joomise maha, siis polnud ka tühja veinipudelit käepärast. Õnneks lõpuks ühe šampusepudeli ikka leidsin:D) 

nESTist ausalt. /About nEST

Täna sai nEST aastaseks ja sünnipäeva puhul otsustasin ma natukene ka poest rääkida, ma tean, et see paljusid huvitab. 

Kui te küsite minult, kas ma julgeks uuesti sellist asja ette võtta, siis minu vastus on "ei". Nii nagu kunagi üks esineja ühel Norra seminaril rääkis, siis (natuke üldistades ja kirjanduslikult liialdades) teevad Norraga tegemist vaid fanatid või hullud. Mina ilmselt olen mõlemat. Mingi asi kisub mind Norra poole ja  nii see mõtegi ju sündis. Teoks sai see ilmselt vaid seetõttu, et selleks ajaks kui ma põnnama lõin ja tahtsin loobuda, oli üürileping juba allkirjastatud ja tagatised makstud. Seega mitte julge hundi rind ei ole rasvane, vaid arg hunt oli olukorras, kus ta pidi julge ja šampustjoov näima. Sisemas oli ta üks arg jänes, kes vaid soigus, et miks pagana pärast seda vaja oli.

Aga ju siis oli. Sest kuigi see aasta on olnud kuratlikult raske, täis väsimust, stressi, magamata öid, muremõtteid, on see aasta pakkunud huvitavaid väljakutseid, rõõmu, siiraid taaskohtumisi ja uusi tuttavaid, kellest sõprade asemel on saanud perekond. Pereelu on kannatanud, Ida on kannatanud, mina olen kannatanud, kuid kui ma vaatan täna ennast, Idat ja meie perekonda, siis võib-olla on see kõik, mis tundub negatiivne, omal moel positiivne? 

nESTil on olnud tõuse ja mõõne. Algas kõik mõõnaga, järgnes mõõdukas tõus, hetkel on mõõn. Otsus kolida, mille eesmärk oli müügi kasv ja kulude kokkuhoid, ei ole end tõestanud. Müük ja külastatavus on märkimisväärselt langenud, sest potentsiaalne klient ei leia meid. Võttis kuus kuud aega, et inimesed poodi hakkaks külastama, nüüd olen ma tagasi alguses. Kolimisest on möödunud viis kuud ja alles nüüd näen ma elavnemist (täpselt nii nagu vanas kohas).

Sel põhjusel olen ma pidanud loobuma mõnede kaupade tellimisest (ettemakstav ja mittetagastatav käibemaks teeb impordi põrguks), ma olen pidanud kaupa tagasi saatma, sest pole suutnud neid müüa ja ma olen tahtnud alla anda rohkem kui korra, kuid kui ma mõtlen nendele hetkedele nagu  järjekord "Liise kaisudele"  ja "Tallinn Dollsi" hitiks saamine, siis nende hetkede nimel ma jätkangi. Ma ei oska sõnadesse panna kui motiveeriv ja inspireeriv see on!

Ma olen olnud kurb, pettunud, hirmul, isegi kibestunud, äraelamiseks ja sissetulekuteks tuleb  näpistada öötunde (kõlab nagu oleks ma ise eskorttüdruk) ja hoida kokku kõhu arvelt, ometi olen lootusrikas. Ma olen paika pannud konkreetsed pika- ja lühiajalised plaanid ning muutun/muudan poodi vastavalt vajadusele. Ma olen õppinud. Kõige naljakam on see, et mina, kes ma "uhkustan" oma karukäppadega, olen olnud sunnitud oma diy-idid ka teostama hakkama. Ma ei julge neist veel rääkida, kuid ma mõtlen, et võib-olla ongi eesmärk olnud mind nö õiges suunas juhtida. Ma ei tea veel... 

Võib olla on mõõn vajalik olnud, et ma end liigutama hakkaks? 

Norra turg on aastatega (pea tundmatuseni) muutunud, turuanalüüsist hoolimata pean ma ausalt ütlema, et polnud valmis selliseks turuks. Kannatlikkus on saanud uue tähenduse. 

nEST on samaaegselt kõige õigem ja valem otsus olnud. Mulle nii armas nagu oma beebi. Ma olen tänulik kõigile, ka neile, kes karavani kõrval on haukunud, kuid eelkätt neile, kes koos minuga karavanis on olnud). 

//

nEST celebrates its first birthday today. I almost cannot believe this. This has been the hardest year in my life - the losts, the lessons, the breakdowns - and if you ask me if I would dare to start with a project like nEST again, my answer would be "no". It is insane risk and I also must say  thatbbefore opening the shop I freaked out and wanted to quit, I felt I don't have enough knowledge ( and before maternity leave I had worked with export to Scandinavia for over ten years!). 

The reason I continued was the signed agreements. Without it, I think I would not be in Norway today.

I kept asking myself why the hell did I need all this.

But there probably is a reason. It has been more than a challenging year, for me, my family, it has been a year of critics, comments, rumours, but I have learnt a lot. As a entrepreneur, person, mother and wife. I know I have failed in many positions, as a mother and wife most, but the more I am thankful for the lessons, the reunions, new friends, who have become almost familymembers.

nEST has had better and worse times. The start was probably worst, a moderate growth followed and now I am back to worse. Moving the shop made me invisible and I start from zero again. It took six months to get people to visit the old shop, now it has gone five months and I finally see some interest again. I keep my fingers crossed that my efforts will have a result. 

I have smiled, cried, been bitter, disappointed, sad ...The year has been an emotional roller coaster, but I think perhaps all this negative is actually in a way a positive thing. It made me think and move. In directions I thought are impossible. Isn't the impossible often the untried? And now I try. It's too early to talk about anything, but I am working.

And I wish to thank everyone who have had the patience to be on this ride with me. It means a lot to me. Thank you, thank you, thank you! Today we celebrate!