Vana mees tahab koju

Ma ei ole kunagi vananemist kartnud ega otseselt ka sellele mõelnud, kuid viimase aja sündmuste valguses pean ma tunnistama, et vanadus siiski tekitab minus hirmu. Või ei, ma väljendan end valesti. Vananemises pole ikka minu meelest midagi hullu, ma vaatan oma tuttavaid, nt  pea 90-aastaseks saavat Antonit, kes muudkui tegutseb, on aktiivne vabamüürlane, Rotary liige, reisib ringi, tema hing on noor. Ja teisi eakamaid tuttavaid, kes mul siin Norras on. Kasutades klišeed, siis nad naudivad elu täiel rinnal. Sellisel pensionipõlvel ei ole mu meelest midagi viga. 

Täpsustame siis. Ma kardan vanadust ja haigusi ning elada vanana Eestis. Võib olla on mu mõtted naiivsed, võib olla teen ma kellelegi liiga, võib olla selle aja peale kui mina vanaks saan, on asjad muutunud, kuid hetkel tundub mulle, et vanainimese elu Eestis on ikka koledamast kole. Me kõik oleme näinud Facebookis ringi liikumas lugusid vanainimestest, kel poes ei jätku raha leiva jaoks ja kui siis vaadata nende ostukorvi on seal lisaks leivale koerakondid, pakk piima ja kõige odavam vorst. Ma ei hakka siin kohal rääkima häbiväärselt madalast pensionist (jah-jah noori ja peresid tuleb ka toetada, aga vanaemasid-vanaisasid ju ka), vaid sellest, mis saab siis kui sa jääd haigeks ja vajad abi. 

Minu vanaema peikal (lihtsuse huvides nimetan ma teda edaspidi vanaisaks) oli hiljuti ajuinfarkt, mille tagajärjel üks ta kehapool on halvatud. Ta oli paar päeva haiglas, kuid üsna pea hakati teda sealt välja viskama, sest "haiglas pole voodikohti". Ma ei suuda seda mõista, mis mõttes ei ole haiglas haigele kohta?! Me ise olime kõik sunnitud linnast ära olema ja meie suurim hirm oli, et nüüd öeldaksegi vanainimesele, et tšau-pakaa, oma asi, kuidas siit koju saad. Olgu,  keegi ikka oleks saanud ta koju viia, AGA mis saab edasi. Vanaema ja vanaisa elavad kahekesi, vanaema on kleenuke naisterahvas, kes ise vaevu liigub, vanaisa aga üsna kogukas mees. Mida teeb vanaema halvatud mehega? Kuidas teda hooldab ja tema eest hoolitseb? 

Õnneks saadeti vanaisa siiski taastusravile hooldushaiglasse. Hooldushaiglad/-kodud on minu suurim hirm. Kui need ei ole Villa Benitad (või mis iganes selle Keila hooldekodu nimi on), siis minu arvamus hooldekodudest, erinevatel põhjustel, ei ole teab mis positiivne. Ma ei imesta, et neid surilateks nimetatakse. Ja olgugi, et vanaisa surilas hoidmine ei ole meie kellegi suurim soov, siis oli see siiski lahendus, kergendus. Kui te arvate, et nendes asutustes kedagi kotib, mida vanainimene tunneb/tahab, siis te loomulikult eksite. Ka seal on vanainimene jalus ja temast tahetakse lahti saada. 

Edasi juhtub nii, et vanaisal amputeeritakse gangreeni tõttu jalg. Ta sõidutatakse hooldushaiglast tavalisse haiglasse, kus ta on arstide sõnul kriitilises seisus. OMETIGI visatakse ta kaks päeva hiljem haiglast välja (sest ikka pole voodikohti) ja sõidutatakse tagasi hooldushaiglasse. Kui palju võib üht vanainimest väntsutada? Ehk siis kui ta ei sure infarkti ega veremürgitusse, sureb ta sellise väntsutamise kätte. Mu meelest on selline lükka-tõmba, siia-sinna käitumine vastutustundetu ja inimväärikuse vastane. Olgu, ta on vana ja kõigil jalus, ning te mõtlete, et ah niikuinii sureb varsti ära, aga pekki küll laske tal siis väärikalt surra. Tegu on inimesega, kes 99% ajast on olnud OMA kodus, keegi meist ei tea hetkel, kas ta jõuabki veel koju tagasi, ärge tehke tema olukorda veel hullemaks kui see juba on. Ka vanainimene on inimene!

Mind ajab nii kurjaks selline suvakas suhtumime vanainimestesse. Ja ma ei räägi vaid oma vanaisast, tema on üks näide paljudest paljudest paljudest. Ma tean kui ühele vanainimesele kutsuti kiirabi ning kui nad olid lõpuks kohale jõudnud, ütles arst: "Aga mida te tahate, et me teeks, niikuinii sureb varsti ära."

Terve elu on need, nüüd vanad, inimesed tööd rüganud, paljud jätnud oma tervise Siberisse, kaotanud oma varad, jäänud ilma säästudest Maapangas, elanud sandikopikate eest, suurt väga vingumata kõige selle juures ja siis kui neil lõpuks on abi vaja, ei ole see kellegi asi. Kedagi ei koti. Võta koju, tule töölt ära ja hakka ise oma vanemate hooldajaks  või kui tahad ta panna hooldekodusse, köhi pappi. Ei mingeid toetusi, ei mingit abikätt. 

Ma vist ei pea rääkima sellest, kuidas riik ja vald toetab sellistel juhtudel Skandinaavias. Või siiski mõned näited. Jääd ühtäkki ratastooli, siis aitab vald su maja niimoodi ümber ehitada, et sa saaks ratastooliga ringi liikuda. Keegi pereliikmetest peab jääma koju hooldajaks, selle eest on ette nähtud igakuine toetus (ja see ei ole väikene!). Eestis visatakse jalast ilma jäänud halvatud vanainimene põhimõtteliselt haiglast välja. Sest kohti pole. 

Ja sellepärast ongi üks mu suurimaid hirme saada vanaks Eestis. 

Ohakalind ja emotsioonid

Uhhh, ma sain nüüd "Ohakalinnu" läbi loetud ja mu sees on nii palju erinevaid emotsioone, et tahaks need kõik kohe kirja panna. Lugemise väljakutses pidime me seda raamatut koos analüüsima alles juunis ja ma ei taha kellegi lugemisrõõmu ära rikkuda, nii et suurt siiski esialgu kirja ei pane, aga natuke ikka. Ei saa teisiti.
See romaan kõnetas mind ja pani mind mõtlema. Võib-olla kui ma oleks seda mõnel teisel ajahetkel lugenud, mõtleks ma ehk teisiti. Üks osa minust ütleb, et see oli väga raske raamat lugeda (palju sõnu, tihe tekst, kokku vist 900 lk lausa, mina lugesin raamatut päädis) ja esimesed mitusada lehekülge ei saanud ma täpselt aru, miks seda nii väga kiidetakse ning ma ei suutnud leida põhjust, miks ma peaksin tahtma seda veel lugeda, teine osa minust aga sattus raamatu lummusesse ja oli vaimustuses, lugedes seda igal võimalikul hetkel (äpis lugemise üks suuri plusse!). Põhjus ilmselt selles, et kõik, mis pekki minna sai, läks selles raamatus pekki. Ma lugesin ja mõtlesin koguaeg, mis järgmiseks, ma tahtsin teada saada, kuidas see lugu ometi lõppeb, mis saab "Ohakalinnust", kes on "Ohakalind", mida sümboliseerib. Mitmeid kordi vihastasin ma tegelaste peale ja elasin kaasa "palun ära tee nii!", "palun ära mine" ning vihastasin uuesti kui nad minu soovitustest hoolimata ikka midagi sellist tegid, mis heaga ei lõppenud. Mu emotsioonid käisid raamatut lugedes üles-alla. On see hea raamat? Halb raamat? Tüütu? Miks nii palju sõnu ja kirjeldusi? Kuhu need viivad? Mida nendega öelda tahetakse? Miks kõik pekki läheb? Kas kunagi hakkab ka ülesmäge minema?

Mul on siin sõbranna, kes on mulle paljus toeks. "Nüüd on küll kõik, mis pekki saab minna, pekki läinud, edasi saab vaid ülespoole!" hüüatasin ma talle üks päev kui teda nägin. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: "Nii nagu ma sulle räägin, et pole olemas karmat, pole ka olemas sellist seaduspärasust, alati saab hullemaks minna ja jäädagi hulluks, mitte mingi seaduspärasus ei ütle, et nüüd peab hakkama paremini minema."
Temal endal avastati hiljuti kolmas (!!!) kord vähk. Ma mõistan tema suhtumist, kuid jäin veendumusele, et rohkem enam küll midagi juhtuda ei saa. Minu elus. Raamatus ei olnud ma nii kindel. Muidugi ma eksisin.  Oma elus. Nüüd ma istungi Norras, olen hajevil ja mõtlen, mida teha. Mulle ei meeldi need mõtted, millega ma mängin ja end harjutan. Igaks juhuks. Näiteks sain ma eile teada, et vanaema peika (nagu me teda naljaga pooleks kutsume, sest tegelikult on ta olnud terve elu meile isa ja vanaisa eest) on kriitilises (aga stabiilses?) seisus haiglas. Vanaema on ka haige. Üks osa minust tahaks kõigele siin käega lüüa ja Eesti minna, aga mida see aitab ütleb kaine osa minust. Keda see aitab? Samas tuleb mulle kogu aeg meelde viimane kõne tädile, mida ma ei jõudnudki teha...

Võideldes siin ka oma depressiooni ja muredega mõistan ma väga hästi, miks "Ohakalinnu" viimastelt lehekülgedelt just see lõik mind kummitama jäi:*

"Ja üha enam leian ma end keskendumas trotsile, mis ei lase tal alla anda. Sest ma ei hooli sellest, mida teised ütlevad või kui võidukalt nad seda teevad: mitte keegi ei suuda mind iialgi uskuma panna, et elu on mingi äge rahuldust pakkuv nauding. Sest tõde on hoopis see, et elu on üks katastroof. Eksisteerimise elementaarne alus – mille järgi meil tuleb ringi liikuda ja enestele süüa otsida ja sõpru leida ja mida kõike veel – on katastroof. Unustage ära see naeruväärne “Meie linnakese” jama, millest kõik jahvatavad: ime, mis peitub äsja sündinud beebis, rõõm, mida valmistab üks­ainus lihtne õieke, Elu Sa Oled Liiga Suurepärane, Et Sind Hoomata jne. Minu jaoks – ja ma kavatsen kuulutada seda kangekaelselt kuni surmani välja, kuni ma kukun maha, näoli oma tänamatu nihilistliku lõusta peale, ja olen liiga nõrk, et seda öelda: parem on üldse mitte sündida, kui sündida sellesse reoveetiiki. Äravooluava täis haiglavoodeid, kirste ja murtud südameid. Pole pääsemist, pole õigust edasikaebamisele, pole võimalust “vigade parandusele”, kui kasutada üht Xandra lemmikväljendit, ei mingit edasiminekut peale vananemise ja kaotuse, ei muud pääseteed kui surm. [“Kaebuste büroo!” mäletan ma Borissi lapsena ühel pärastlõunal nurisemas, kui me olime tema juures ja arutasime oma emasid puudutavat ähmaselt metafüüsilist küsimust: miks pidid nemad – inglid, jumalannad – surema? sellal kui meie jubedad isad olid täis elujõus ja napsitasid ja lamasklesid ja vusserdasid edasi ja kakerdasid jätkuvalt ringi ning laastasid kõike oma teel, tehes seda pealtnäha väsimatu tervise juures? “Nad võtsid valed inimesed! Tehtud on viga! Kõik on ebaõiglane! Kellele me selles sitases urkas peaksime kaebuse esitama? Kes siin vastutab?”]

Ning võib-olla on naeruväärne seda mõtet edasi arendada, kuigi vahet ei ole, sest keegi ei näe seda niikuinii kunagi, aga kas on üldse mõtet teada, et lõpp on halb meie kõigi jaoks, isegi kõige õnnelikumate jaoks meie seas, ja et lõpuks kaotame niikuinii kõik selle, mis meile oluline on – ja teada samuti, kõigest hoolimata, et kuigi kaardid on ebaõiglaselt jagatud, on võimalik mängida seda mängu siiski teatud rõõmuga? Sellele mingigi mõtte andmine näib uskumatult kummastav. Võib-olla näen ma mustrit ainult sellepärast, et olen piisavalt kaua vahtinud. Aga samas jälle, kui parafraseerida Borissi, võib-olla näen ma mustrit sellepärast, et see on olemas."

(Donna Tartt "Ohakalind")

*Kuigi "Ohakalindu" võiks pidada üsna süngeks raamatuks, nagu ka see lõik vihjab, siis tegelikult ei mõjunud see süngena.  Ma ei ole kunsti valdkonnas mingi asjatundja, kuid maali kirjeldust ja vana mööbli restaureerimisest lugedes tõstis endine kunstiajalooõpilane (jumal, see kõlab sama lamedalt nagu Sisemine Jumalanna) minus huvitunult pead ning neid osasid raamatust neelasin ma hoopis teise pilguga. ja kui juba lamedate väljendite kasutamiseks läks, siis ma ütlen lühidalt, et teos on mitmekihiline. Juunis juba pikemalt. Endal ka huvitav, mida ma raamatust siis arvan, kui esimesed emotsioonid on meelest läinud. 

Erinevused Norra ja Eesti lasteaia vahel?

Tegelikult on pealkiri muidugi eksitav, sest Eesti lasteaiast ei ole mul väga palju kogemusi, kuid kui võrrelda neid jutte, mida räägivad teised lapsevanemad, õpetajad ning mu oma kogemused, siis mulle tundub, et lasteaiad on ikka väga väga erinevad. Mäletate, esimene kord sain ma ju peaaegu šoki, sest mulle tundus, et lapsed teevad seal täpselt seda, mida nad ise tahavad. Päris nii hull asi siiski pole, aga väga laias laastus siiski.

Mõned olulised erinevused Norra lasteaiast minu kogemuste põhjal:

1. Lapsed (0-3a) magavad lõunaund õues vankrites. Samas on teinekord ka nii, et nad ei maga üldse, sest kui laps ütleb "nei, tema ei taha magada", siis teda magama ei panna. Idal oli mingi aeg selline komme. Kuna me aga õhtul saime koju väsinud ja pahura lapse, siis palusin ma neil siiski vähemalt proovida teda uuesti magama harjutada.
Suurema rühma lapsed ei maga üldse.

2. Kui lapse viid lasteaeda hommikusöögiks, tuleb see talle toidukarbiga kaasa anda. Tavaline toit karbis - juustuvõileivad.  Paljudes lasteaedades on lastele lõunaks vaid (juustu)võileivad. Idal on vedanud - neil on kolm korda nädalas (!) ka soe toit lõunaks.  Ja mitte vaid pakitomatisupp ja kalapulgad.
Selles lasteaias pööratakse hästi palju tähelepanu toidu(valmistamise)le. Lapsed on tihti kaasatud ja talvisel ajal oli täitsa tavapärane, et peale jalutuskäiku metsas tehti koos väljas lõkke peal süüa.

3. Lapsed on õues IGA ILMAGA. Vaid siis kui väljas tõesti -30 oli, jäeti väiksemad lapsed tuppa. Aga vihm ei ole absoluutselt mitte mingi takistus. Mulle tundub aegajalt, et vihmased päevad on veel kõige oodatumad.  Idal ei ole hetkel vihmapükse ja nii saan ma igal vihmapäeval kaasa kotitäie mudaseid ja märgi riideid. Ühel päeval kui oli päris korralik vihmasadu, tulid õhtul KÕIK vanemad lasteaiast välja vett täis kilekottidega, kuhu olid visatud laste LÄBIMÄRJAD riided.

4. Lapsed on õues paljalt. Okei, see on liialdus, aga esimese hooga tundus mulle küll, et ma olin ainus ema, kes lapsele joped ja kindad ja mütsid selga toppis kui sügisel õue minek oli. Teised jooksid õues kampsuniväel. See pilt on tehtud oktoobris. Ida oli ainus, kellel saapad jalas olid. Tegu oli siiski vaid õues pildistamisega, kuid veider vaatepilt oli see siiski, kui keset oktoobrit kõik lapsed toariietega õues ringi jooksid.

Eile oli erakordselt soe ilm, +10kraadi. Ma vist isegi ei peaks lisama, et loomulikult lippasid kõik lapsed jopedeta ringi. Ida samuti. Kui see poolpaljalt ringi jooksmine alguses mind ehmatas, siis praeguseks pean ma ütlema, et tänu sellele on lapsed väga karastunud. Terve lasteaia jooksul ei ole Ida kordagi külmetunud olnud. Nohu ei ole siin haigus. Kõik lasteaialapsed on ninad tatised. AGA siiamaani häirib mind see, et lastel ei pühita nina ära. Kui ma esimene kord lasteaeda läksin ja üks väike poiss, ninast paks roheline tatt väljas, mulle otsa vaatas, pidin ma oksendama hakkama. Õpetajad ei teinud sellest väljagi. Ninade mittepühkimine on mu meelest ääretult rõve. Ma saan aru, et kogu aeg ja kõike ei saa näha ja ära pühkida, aga kuivanud tatt nina all ja põskedel...Sellega ei suuda ma harjuda!

5. Lapsed käivad mähkmetes kuni 5. eluaastani (!!!!) ja see ei ole absoluutselt liialdus. Lapsi ei harjutata potil käima ning enne kui laps ise ei avalda soovi potile minna, teda sinna ka ei panna. Täna viisin ma Ida ilma mähkmeta lasteaeda, sest mul on lihtsalt kopp ees mähkmetest. Kodus ei kanna Ida juba ammu mähkmeid ja küsib potile, kuid lasteaias ta ei julge/oska. Mul on lihtsalt kahju vaadata kui suured lapsed teinekord on mähkmega, mis on nii raske, et ulatuvad põlvini. Ma ei mõista seda. Kas õpetajatel ei oleks lihtsam kui lapsed käiks potil? 

6. See tegelikult kattub natuke  3.punktiga, aga hästi palju tegeletakse lastega õues ja pööratakse tähelepanu kehalisele liikumisele. Õppetööd meie mõistes minu meelest küll ei ole, rohkem on ikkagi lasteaed mäng. Seepärast oleme me näiteks mõelnud, et kui Ida peaks kooli minema Eestis, siis kindlasti peaksime me aastakese varem Eesti kolima, et teda "järje peale saada", nii et ta kooli üldse sisse saaks:D

Mõnes mõttes mulle meeldib see, et lastel lastakse lapsed olla. Samas ei saa öelda, et need mängud ei oleks arendavad. Mulle endale meeldib eriti, et väga palju kasutatakse looduses leiduvaid "mänguasju". 

7. Hästi palju on lasteaiapidusid - kostüümipeod, pidžaamapeod, aga et see vanemate rahakotile ei hakkaks, siis tehakse paljud "kostüümid" lasteaias kohapeal. Näiteks oli neil hiljuti "kübarapidu" ja selle asemel, et kõik oleks pidanud ostma/meisterdama udupeened kübarad lastele, tehti koos lasteaias kõigile oma kübar. 

Ja pühade tähistamisest võiks kohe eraldi rääkida. Munapühad on ju Norras suurem kui elu, nii olid näiteks munapühade ajal õpetajad riietunud lihavõttejänesteks ja õhtul lapsele järele minnes pakkus tibuks riietunud lasteaia juhataja kõigile õues kooki ja mahla. 

Sünnipäevi tähistatakse nii, et välja pannakse lehvima suur lipp, seina peal on suurelt kirjas sünnipäevalapse nimi, sünnipäevalaps saab valida hommikuse laulu ja talle meisterdatakse kroon. Ei mingeid komme ega kooke, sest lasteaias ollakse arvamusel, et emotsioon ja ekstra tähelepanu on olulisem. Ma olen nendega nõus!

Mulle meeldib ka see, et lasteaias ja algkoolis püütakse selgeks teha lastele, et kõik tuleb sünnipäevale kutsuda. Seda selleks, et keegi end tõrjutuna ei tunneks. Kulukas? Sugugi mitte. Väga paljud sünnipäevad peetakse õues ning tavaliseks toiduks on lompe'sse keeratud grillvorst, mida koos lõkke kohal küpsetatakse. 

8.  Lasteaed on avatud 7:30-17:15. Kui ma Idale 16:45 järele lähen, siis on ta tihti paari viimase lapse hulgas. Reedel tasub lapsele nelja paiku juba järele minna. Kuna need vanemad töötavad, mina ei tea. 

Escape to Spa in Your Bathroom GIVEAWAY /Kingiloos

Juba eelmisest aastast kui Magrada seebid nESTi jõudsid, sai minust nende toodete austaja. Natuke läks kohalikul kliendil aega, et uue brändiga harjuda ja ma hakkasin juba kurvaks muutuma, sest hoolimata püüdlustest, seisid sebid ikka poeletil. Ja siis ühtäkki kui ma olin seebid vaata et unustanud ja kaugemale riiulisse eest ära pannud, tekkis nõudlus. Ma ei tea, kuidas see nii ootamatult juhtus, aga ühtäkki olid seebid nagu võluväel poest kadunud. Lisaks minule oli Magrada endale saanud uued Norra austajad.

Kaire, kes brändi taga seisab, ja on ääretult sümpaatne naisterahvas (ma olen kade kade kade tema brändi peale!) andis mulle juba eelmisel aastal teada, et varsti on oodata uudiseid ning nii olen ma juba mõnda aega elanud uute spaatoodete ootuses. Paar nädalat tagasi oli lõpuks ometi see päev kui "Spa In Your Bathroom"  tooted minuni jõudsid.  Kehakoorija, vanniõli ja sojavahast küünlad (vt lähemalt nende Facebooki lehelt). Mu meelest on need lausa vaimustavad.  Kodused spaaprotseduurid üks mõnus võimalus argipäevast põgenda. Aurav vesi vannis, küünlad põlemas, aromaatser vanniõlid-soolad, kehakoorijad ja -kreemid. Mõnus! 

Aga et sõnad ei jääks vaid sõnadeks, siis ma annaks hea meelega ühele teist neid tooteid ise järele katsetada. Kirjuta mulle kommentaaridesse, millised on sinu kodused spaaprotseduurid ning kõikide kommenteerijate vahel loosin 15.04 välja ühe Magrada kehakoorija ning kadakaseebi.  

M’agrada means „I like“ in Catalan. Passion for Mediterranean culture, nature, people and food characterises the products of Magarada. That is why they have used exotic ingredients together with local materials. This cocktail works well.
In northern climate the growing season of plants is relatively long, thus they gather useful nutrients quite slowly. This is the reason why the „power“ that comes from these plants is very effective. Pure essential oils and 100% natural basic oils add surplus value to the soaps. Each soap takes from three to four weeks to get ready. In addition to the contents, I consider the looks of the products very important. The products look luxurious, tempting and fascinating. To get a mild aroma, Magrada has assambled unique scents to get one-of-a-kind fragrance. After washing your skin will be silky, soft and shiny!Would you like to try out the products? Leave a comment here and on 15.04 we'll pick a lucky winner of "Spa in Your Bathroom" bodyscrub + juniper soap. Flykt fra hverdagen, inn på badet! Spatid kan være så lite stressende som et par minutter oppmerksomhet med favorittproduktet ditt. Akkurat nå har nemlig kroppen din ekstra godt av litt pleie. Uansett hvor corny det høres ut; lukt, føl og sans produktene du bruker. Smil til deg selv i speilet og sett på musikk som gjør deg glad. Henter du frem spa-følelsen litt hver dag får du mykere hud, men enda bedre: en garantert mental bonus.  Vi har fått inn helt ny organisk hjemmespa-serie - Spa In Your Bathroom og har introduksjonspriser denne uka. -20% på alle nye produkter - badeolje, kroppscrub, lys ved bestilling på nett, enten på e-post info@nestshop.eu eller private meldinger i Facebook.  Men...Legg inn en kommentar i kommentarfeltet nede og 15.04 plukker jeg ut vinneren av en "Spa in Your Bathroom" kroppscrub og einersåpe. NB: Husk å følge oss på snapchat - NESTSHOP

Kuidas 2,5aastasele asju seletada?/ How do I explain things to a 2,5yrs old?

Hoolimata paljudest erinevustest Eesti ja Norra lasteaedade vahel, mis mind esialgu ikka täiesti ära ehmatasid, ei saaks ma Ida lasteaiaga rohkem rahul olla. Iga ilmaga on nad väljas, ei heiduta neid lumi, vesi, muda, pori, tuul, kui õiged riided seljas, siis pole olemas valet ilma. Norra lasteaia toidukohta olin ma kuulnud õudusjutte (vaid võileivad), kuid Ida lasteaias, kuigi see kõlab ka natuke veidralt, olles harjunud Eesti lasteaedade-koolide toitlustusega, on neil kolm korda nädalas soe toit ja selline korralik, mitte vaid pakist tehtud tomatisupp ja kalapulgad. Lisaks sellele pööravad nad hästi palju tähelepanu kehalisele tegevusele - alles neil ju olid taliolümpiamängud, nüüd valmistavad nad ette suveolümpiat. Ja õpetajad on imelised. On neid, kes on rangemad, nii et Ida mõnda aega ühte õpetajasse kerge põlgusega suhtus, on eriti lõbusaid, kes lastega laudadel-toolidel ronivad ja tantsivad, ja on lihtsalt neid, kes on lastele väga armsaks saanud. 

Ma olin juba mõnda aega mõelnud, et kuhu üks Ida lemmikõpetaja kadunud on. Arvasin, et tal on puhkus, kuid eile sain teada, et ta paraneb operatsioonist ning on mõnda aega haiguslehel. Kui Ida lasteaias Olaugi pilti näeb, kilkab ta rõõmsalt Olaug ja ma tahaks talle seletada, et Olaug on haige ja ei tule mõnda aega, aga kuidas seda seletada? Ja nagu sellest veel vähe ei oleks, selgus, et ka teine Ida lemmikõpetaja on tööl viimast nädalat. Mina oli olnud asendusõpetaja ning järgmine neljapäev jääb selles lasteaias tema viimaseks tööpäevaks, aga Mina on see, kes Idale patse punub, raamatuid loeb, süles hoiab, lohutab. Kui juba mina olen kurb, et see õpetaja ära läheb, siis kuidas ma teen seda selgeks Idale. Kuidas ma seletan talle, et Mina läheb ära? Iga kord kui ma kodus Idale patse punun (mida ma ei oska!), raputab Ida natuke etteheitvalt pead ja ütleb mulle otsa vaadates "Mina!", võtab patsikummid ja paneb need taskusse. Kuidas seletada lapsele, et paar kasvatajat lähevad ära ja nende asemel tulevad uued. Kes loodetavasti on sama toredad.

Despite the differences between kinder gartens in Norway and Estonia, which as you remember shocked me in the beginning, I could not be more satisfied with the kinder garten where Ida goes. They are outdoors a lot, no matter weather, the food is proper (I had heard horror stories about Norwegian kinder garten food) and the teachers extreamly nice.
There are the ones, who are a bit strict (which I like, because I think children must have some rules), there are the ones that are extrafun, dancing and singing with children, and the ones who just have become unreplacable. I had wondered where one of Ida's favorite teachers has been so long. A long holiday I thought? Ida seemed to miss her too - every time she sees the photo of Olaug on the wall, she asks me "Olaug?". I didn't know what to say. Now I found out that she is on a sick leave. How do I explain to a 2,5years old that one of her favorite teachers will not be there for some time?


And like this not is enough, one of the other teachers Ida has become very attached to, will have her last day in this kindergarten next week. She is the one who braids Ida's hair (because I suck at it!), comforts her and is just so cool with children. Her positivity is contageous. Whenever I try to braid Ida's hair at home, she looks at me and says "Mina!", takes the hair clips from me and puts them in the pocket. How do I explain to a 2,5 years old that now she has to get used to me trying to plait her hair, because Mina is leaving? How do I explain that there will be other teachers. Hopefully as cool.

Kurru nurru vurrud

 

Kui mind piinas Heily "varjundite raamatutega", siis Idal läks sada tuhat korda paremini. Nimelt tõi Heily talle kaasa kaks uut vahvat raamatut. Ühe neist - Epp Petrone "Kurru Nurru vurrud" on ta jõudnud kolm korda läbi vaadata - "oi, kiisu", "kiisu männib", "oi, kass!", "oi, ilušš!" igal lehel hüüdes. Epp Petroneni jõudes hüüatas ta "Emme!" . Mul on nii hea meel, et vähemalt mu laps näeb mind ikka kõige ilusamana. Alles hiljuti oli telekas mingi kinnisvarasaade, kus maakler oli megasuperhot noor pikk ja peenike naine  ning Ida hüüatas ka siis "emme!".

Aga siis raamatu juurde tagasi. 

Mina olen raamatu läbi lugenud ja püüan nüüd Idale seda lugeda nii nagu on korrektne - lehekülg või peatükk üks teise järel, Ida muidugi tahab kümme lehte korraga keerata ja ütleb siis lihtsalt "kõik" ning paneb raamatu ära. Siis me alustame jälle uuesti, kuid teda kipuvad esialgu pildid rohkem paeluma kui lugu. Võib-olla on asi minu hääles? 

"Kurru nurru vurrud"on üks selline raamat, mis peaks olema iga väikese lapse ja koduloomadega perekonna kohustuslike raamatute nimekirjas. See on järg Epp Petrone lasteraamatutele ja uue raamatu peategelane on perre võetud triibuline kass. Kiisu on veetnud mitu aastat loomade varjupaigas ja nüüd algab tema uus elu. Ta teeb tutvust naabrikassi ja peeglikassiga, eksib ära, teeb pahandust, osaleb laste mängudes ja katsetes. 

Hästi südamlikult ja laste keeles õpetab see lastele, kuidas kassidega käituda tuleb. Et neid ei tohi väntsutada, kõhu alt tõstes sülle tirida ja miks ei tohi kohe kindlasti mitte lõigata kassi vurre. Selliseid õpetlikke ja armsaid lasteraamatuid ei ole kunagi liiga palju. 

Ja vähe sellest, et lugu on armas, siis ma tahaks eraldi veel välja tuua Piia Maiste illustratsioonid. Need panevad kohe raamatu elama. 

VÄGA VÄGA VÄGA soovitan kõigile!

Kas nali?

Ma ei tea, kust pihta hakata, et selgitada. Osa minust isegi ei jaksa, sest mu tänane päev on olnud nii täis tragikoomikat, et ma aegajalt pidin end näpistama, et saada aru, kas see ikka on tõsi või mitte. Näiteks hetkel istun ma bussis, püüan jõuda punkti A, mis on minu kodust 15km kaugusel, kuid kuhu laupäeviti ühistransport ei sõida, ja vaadata, kuidas saada edasi. Ps: aitäh inimesele, kes soovitas jalgratas ja lapsetool osta, selleks et liikuda - ma elan 30km Lillehammerist, mägedes, isegi kui mulle tõesti kuluks ära veidike trenni, siis 60 km iga päev rattaga on mu jaoks tõesti liig. Kutsuge mind hellikuks kui tahate.

Aga suure tõenäosusega ei huvita teid minu tänased probleemid, vaid te ootate vastust, kas tegin nalja või mitte. Nagu ma kirjutasin, siis oli mul aprillinali plaanis, suht sarnane sellele, mis ma eile kirjutasin, aga mitte selline "icc icc  keegi suri ära, ah tegelt ei surnudki", vaid musta huumoriga vaimukas, nii et tegelikult oleks kohe aru saada olnud, et teen nalja (vbla mitte kõige paremat nagu nüüd tagant järele mõtlen). Elu aga tegi mulle ise "nalja" ja jäi too postitus kirjutamata, kuid ma kasutasin mõtet ära julma appikarjena.* Tõuke selleks sain ma pisarakiskujast reklaamist (jõulude ajal jagasin blogis ka). 

Ma olen avameelselt rääkinud, et maadlen masendusega, olen aga endale tunnistamata ja seega ka teiega jagamata, et olen (ilmselt sügavas) depressioonis. Ma olen püüdnud ise välja tulla, kuid tänu erinevatele probleemidele on see hoopis süvenenud, nii et ma tõepoolest vajan ravi. 

Nüúd te ilmselt juba tunnete mu vastu viha, sest tunnete, et mu järgmine lause on, et "ei, me ei lahuta oma abielu". Nii see tõesti on, kuid võttes arvesse minu viimase aja käitumist, meie omavahelisi suhteid (süüdistamist, nägelemist, lahkhelisid), siis peaksin ma lausesse lisama suure tõenäosusega "veel". Kui ei oleks juhtunud minu päris korralikku murdumist, kus ma justkui nägin end kõrvalt ja mõtlesin, et kes on see segast juttu ajav ja karjuv inimloom. See ei saa olla mina. Aga see olin kahjuks mina. 

Ma võiksin sellesse lausesse suure tõenäosusega kirjutada "veel" kui mu kõrval poleks meest nagu Marek, kes on hoolimata raskustest olla mulle toeks. Tulla oma masenduse kõrval toime ka minu omaga, olla fantastiline isa ja ikka veel armastav abikaasa ühele hullule. 

Ma olen nõus teiega, kes te ütlesite, et on teemasid, millega ei naljatada (sh ka abielu). Ma olen nõus, aga tulles tagasi alguse juurde, kus ma juba ütlesin, et see postitus oli appikarje, siis just sellepärast, et sellist postitust, et me tõesti oleme lahus, MITTE kirjutada, ma ka selle siin kirjutasin. Segane ja arusaamatu? Ma ei oska seda paremini seletada. Eile rääkisin ma pikalt ühe sõbrannaga, kes deprssiooniga hädas oli ja on nüüd sellest välja tulemas. Tema mõistis, miks ma selle kirja panin ja mida sellega öelda tahtsin, kelleni jõuda ja miks. Ma armastan oma meest üle kõige (okei, Idat natuke rohkem, sest ta on nunnum) ja mul oli hirm, et ma olen omalt poolt tegemas kõik selleks, et meie abielu  õõnestada olles see vastik ja karjuv ja näägutav, lõpuks veel hullumeelne naine. Ma ei tahtnud (taha) selline olla! 

Seega, minu loll nali nagu te selle kohta ütlete, ei olnud tegelikult nali. Muidugi ei osanud ma aimata, et ma tekitan sellega nii palju küsimusi ja arutelu, muret ja ka viha, kuid kui teil nüüd esimene viha mu vastu lahtub, siis võib olla te mõistate. Ja kui te oleks mind neljapäeva õhtul kõrvalt näinud, siis te mõistaksite veel paremini. Ma palun siiralt vabandust, et teid muretsema panin (ja tänan veelgi siiramalt kommentaaride, kirjade jm eest) ja loodan, et mõistate, et ma ei teinud nalja. Minu jaoks on abielu püha ja ma tahan, et minu oma sellele raskele ajale vastu peaks. Ma ei tea, kuidas ja kas. Ma ei ole kindlasti mitte ära teeninud Aasta Mõistvaima Abikaasa tiitlit.

Ma kirjutaks pikemalt, aga olen jõudmas Birisse, kust ma püúan edasi koju jõuda. Kirsiks tordil ei tööta ka mu telefon.

*Jah, ma oleksin võinud kirjutada, et meil on suhetes pingeid, mis võivad tänu minu ebaadekvaatsele ja provotseerivale käitumisele, süüdistamistele, näägutamistele lõppeda lahutusega, kuid see oleks olnud jälle üks "enesehaletuslik hala". Nii sai postitus kirja pandud sellisel kujul.
Ma ei taha teada, milliseid reaktsioone oleks tekitanud postitus, mille ma oleksin üles pannud emotsioonide ajel. Mul on ipadis alles mustand.